Selle nädala "Pealtnägija" saate viimases loos oli juttu sellest, mismoodi seltskond pullivendi võtsid kuskilt satiirilehelt ühe nalja, tõlkisid selle ära eesti keelde ja postitasid Eesti Pimedate Liidu Facebooki lehele. Sellest ma aru ei saanudki, et kas see läks privaatselt sõnumitesse või otse EPL Facebooki seinale, aga ega sel erilist vahet minu jaoks polegi.

Nali seisnes siis selles, et pimedate kogukonnale saadeti mingi suvaline pilt ja seal kõrval siis tekst "Ou, vaata seda!


Tahate teada minu ausat seisukohta?
Minu meelest üpriski andekas nali. Mind ajas igatahes naerma :D Kuid ma pole sugugi kindel, kas see oleks mind ka siis naerma ajanud, kui keegi oleks mulle ühte ja sama nalja teinud ühe õhtu jooksul miljon korda. Lõpuks oleks lihtsalt, et been there, done that. Me kõik teame, et igal naljal on oma maitsekuse piir ja mõnd nalja võib teha sada korda järjest ja ikka on naljakas, kuid siis on nalju, mis toimivad ainult ühe korra ja õigel ajahetkel.

Kui ma läheksin kuskile peole ja keegi viskaks sellise nalja õhku, siis ausalt, see oleks mulle täielik maiuspala ja ma hõõruksin mõtteis käsi kokku, kuna see on minu tassike teed. Ma ei jääks vastust võlgu. Mulle on varasemaltki ja korduvalt seda sorti nalju tehtud ja iga kord ma lõkerdan naerda või muigan kelmikalt ja pritsin sarkasmi vastu. See nagu lõhub uute inimestega suhtlema hakkamisel teatavat barjääri.
Ning teades ja tundes ka Jakobit, kes EPLi Facebooki lehte haldab, siis mitte organisatsiooni esindajana, uskuge mind, Jakob viskaks ka hea liti mõnele killuvennale vastu.

 Ma kindlasti ei arva, et need inimesed, kes seda pulli tegid, et oleksid mõelnud miskit halba. Pigem tundub just vastupidi - nad ei mõelnudki. Nad võib-olla soovisid ainult rohkemate pimedateni oma vaimuüllitise tuua ja mis võiks olla selleks veel parem koht, kui pimedate liit. Kõlab uhkelt ja suurelt ja kõlab täpselt nii nagu siin istuks kari pimedaid koos. Kuid asi, millega nad ei arvestanud või ei mõelnud või ei hoolinud, oli see, et me kõik oleme erinevad. Me pimedad suhtume oma pimedusse erinevalt. Mõne jaoks on see raske katsumus, millega siiani püüab rahu sõlmida. Teise jaoks on see paratamatus ja on oma olukorraga leppinud ja elab lihtsalt vaikselt oma elukest. No ja siis on kolmandad ja neljandad ja siis on ka minusuguseid, kes lõõbivad ja viskavad nalja. Isegi selliseid pimedaid on, kes vihastavad nii, et silme eest läheb mustaks (hehe, väike nali :D), kui teine pime peaks pimeduse üle nalja tegema, kuigi oleme ühes paadis.
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan, on see, et nali oli hea ja tegelikult seda võib täitsa vabalt teha, aga mitte organisatsioonile ja mitte miljon korda järjest, eksole. Ma ei tahaks, et kaaskodanikud arvaks, et pimedad on ühiskonnas üks grupp inimesi, kellel on huumorisoolikas veits umbes või et meie kuuldes tuleks elu eest vältida selliseid sõnu  nagu "vaata", "näe", "nägemist" jne. Just vastupidi. Minu teada pimedad üritavad levitada ühiskonnas mentaliteeti, et ärge kartke pimedatega suhtlemisel kasutada igapäevaseid tarbesõnu. No näiteks, et kõne lõpus on täiesti okei öelda pimedale "Nägemist!"

ETV "Pealtnägija"

Mul pole endiselt haistmismeel sellest viiruse põdemisest tagasi tulnud, kuigi nohu on peaaegu kadunud. Helgematel hetkedel ma miskit nagu tajuks, aga kust lõhn tuleb või mis lõhn see on, seda ma veel ei suuda tuvastada.

Tegin Joosepile kohvi ja kui muidu on kohv üpriski aromaatne, siis no täna hommikuse seisuga on mu lõhnaindikaatorite seis endiselt null. Juba mitmendat hommikut järjest viin ma Joosepile töölauale kohvi, lisades juurde: "Sorry, aga ma ei tea, mis maitsega see tuli!"

Tunneks ma siis ähmaselt mingeid normaalseid lõhnu, aga ainus, mida ma suudan tuvastada ja tunnen, on see, kui Joosep teki all peeretab. Issand halasta, miks ma pean just seda esimeste "lõhnadena" tundma? See on sama hea, kui inimene on pikka aega koomas olnud ja siis ühel ilusal päevakesel otsustab oma silmakesed avada ja selle asemel, et näha lillepukette, naeratavat medõde ja aknast helesinist taevast,peab ta vahtima kuidas palja perse ja rippuvate kortsus kannikatega palatikaaslane plekist poti otsa ronib.

Pimedana on niimoodi süüa ka keeruline teha. Mul ju toidu valmimise indikaatoriks on tavaliselt nina, aga praegu ma seisan tuima ja nõutu näoga pliidi ees ja proovin toidu küpsusastet pendliga tuvastada :D Okei, tegelikult pendlit mul pole, aga suht huupi valmistan ma praegu süüa küll. Pealegi ma ei julge pliidi kõrvalt kuskile kaugele minna ja see on kohutavalt häiriv, sest ma ei ole harjunud tühja passima. Vahepeal saaks ju möödaminnes niiii palju ootel ja pooleli olevaid toimetusi ära teha. Kasvõi puhas pesu kokku lappida ja kappidesse sättida. Aga no kui lõhna ei tunne, siis kipub mul üldse meelest minema, et ma midagi küpsema panin. Mis silmist, see meelest ja mis ninna ei jõua, siis see ka peast. Alles siis, kui Joosep uurib, et mida ma kärsatan, siis viskan pesu maha ja jooksen paanikas pliidi juurde.

Maitsemeel on paremini taastunud, kuigi sellega on ka omaette ooper. Naljakas on kahe suupoolega endale sisse ajada putru, kartulit, pihvi, müslit, mandariine ja muud taolist, sealjuures ise maitseid tundmata. Teed on eriti veider juua, sest kogu aeg on selline tunne nagu lürbiks lihtsalt sooja keedetud vett. Sama hästi võiksin jätta teepaki raiskamata ja juuagi reaalselt sooja keeduvett. Mind visuaalne pool ka sugugi ei segaks ju :D
Eilsest vist hakkasin natuke ähmaselt tajuma granaatõunamahla mekki. Avastamisrõõmud, nagu väike laps, kes avastab maitseid. Hääl on nii ja naa. Saan juba vaikselt ja rahulikult rääkida, kuid nii kui natukesegi pikemalt pean rääkima, siis pistab hääl taas plehku ja mu kaelasooned tahavad plahvatada. Lihtsalt hääle tegemiseks on mul vaja ekstra pingutada ja siis ma olen nagu rämedate veenilaienditega koristajamutt, kes on 50-aastat koolivõimla ruume mopiga puhtaks küürinud, ainult selle erinevusega, et minu veenilaiendid asuvad kaelal.

Oot, kuhu ma selle kõigega nüüd jõuda tahtsingi... Aaa, ma mõtlesin, et  jagaks teiega ka seda nalja, mida Joosep mulle mõned päevad tagasi tegi ja mille ma oma blogilehe FB seinale postitasin. No juhuks, kui FB peaks kunagi otsustama pillid kotti panna, et siis ei lähe Joosepi vaimuüllitised kaotsi, sest Google ja minu blogi on ju ikkagist igavesed :D

Mu külmetusviirus oli tänase päevani kenasti taandumas, ainult lõhna- ja maitsemeelt polnud veel tagasi tulnud ja hääl oli paras varese kraaks. Just nimelt „oli“, sest peale seda, kui Joosep helistas ja teatas, et tegi eksami ära, siis ma rõõmustasin niivõrd, et mu hääl pistis sootuks plehku. Nüüd ma olen pime-tumm.
Joosep hõikas mind teisest toast: „Kaieee!?“
Aga, kuna minust ei tule ju piuksugi välja, siis patsutasin käega vastu madratsit, no nagu vihjeks, et tulgu siia või et ma kuulen – rääkigu.
Joosep tuleb siis magamistuppa ja teeb mulle kõiksugu nalja. Ma üritan mitte väga palju naerda, kuna ei taha häälepaelu koormata ja näitan kätega kõri peale, mille peale Joosep lausub: „Kägistama?“
Ma jälle naeran ja vehin kätega ja siis võtan arvuti sülle, et talle kirjutada, aga enne, kui jõuan ühte tähtegi valmis trükkida, teeb Joosep järgmise pakkumise: „Arvutiga töötama!?“
Ma panen arvuti käest ja kukun voodisse külili ja naeran hääletult. Kogun end ja püüan midagi siis oma häälega öelda, kuid ainult kähisen ja Joosep teeb järgmise pakkumise: „Eino Baskin??!“
Ma kukun voodist põlvili maha ja lihtsalt tahan naerust nutta. Ebanormaalne! Joosep teatab rõõmsalt veel lõppu, et Alias on üks tore mäng.

Olen siin pikemat aega vaaginud, kas kirjutada FB blogilehe laikidest või mitte. Tegelikult pole see ju absoluutselt kellegi asi, millest või kellest ma siin kirjutan ja mille kohta oma arvamust avaldan, kuid siiski-siiski... Miskipärast tundsin, et äkki ikka ei peaks, sest no mida see näpuga viibutamine ja ema Teresa mängimine muudaks. Aga kuna minu eesmärk ei olegi kedagi noomida või muuta, siis otsustasin, et ahh, tühja sellega, ma kirjutan. Ja kuna antud teema mulle end ikka aeg-ajalt meelde tuletas, siis järelikult tahtis see teema südamelt ära rääkimist. Need siis minu põhjused, miks otsustasin selle teema kätte võtta ja oma arvamuse letti laduda.

Ma ei räägi siin tavalistest laikidest, vaid n-ö rämpslaikidest ja sellest, et ma ei mõista blogijaid, kes nii väga ihkavad enda FB lehele auhinnamängude kaudu kerjatud rämpslaike. Või noh, olgem ausad, ega ma ei peagi neid blogijaid mõistma, või aru saama, et mis nende pikema aja eesmärk on. Või no eesmärgiks on ilmselt saada võimalikult tuntuks ja jõuda paljude inimesteni, aga ma ikkagi ei saa aru... Milleks mingi kreemitotsiku, patsikummi, seebi, 100 grammi salati jmt pärast käskida laikida ja jagada oma FB lehte? Ega selle ühe või miljoni totsiku pärast ei hakka keegi kellegile rohkem meeldima ju.

Mina igatahes tahan küll, et minu blogil oleks just need jälgijad, kaasaelajad ja meeldimised, mis on tulnud konkreetselt minu eluliste postituste kaudu, mis on inimesi kuidagi kõnetanud või huvi pakkunud, mitte aga see, et mis oli auhinnaks ühel loosimisel. Rämpslaik ju. Ma saan vähemalt kindel olla, et mind loetakse minu enda pärast, mitte mingi toote või saamise eesmärgil. Samas ega mul poleks kahju jagada oma lugejatele ägedaid ja vahvaid kingitusi, aga kindlasti ei oleks see omaette eesmärk laikide püüdmisel.

Eks see on ka variant, et kui keegi laigib blogija lehte näiteks kolme sokipaari pärast, et siis tema sõbrad ja tuttavad avastavad seeläbi uue blogi, mis võiks neile tõepoolest huvi pakkuda ja meeldida. Pole sugugi välistatud. Aga ikkagist eksib sinna statistikasse ära üsnagi arvestav hulk rämpslaikijaid. See on vist see blogide turumajandus.

Ma mõtlesin küll, et ei hakka kedagi konkreetset välja tooma, aga no paremaks statistikaks toon näitena välja Jane Almersi blogi, kelle auhinnamängud on jõudnud läbi minu sõprade ka minu FB seinale. Ma olen märganud paari oma tuttava nime Jane blogilehe jälgijate nimekirjas ja ma tean neid inimesi üpris hästi, lausa niivõrd hästi, et ma võin oma soki selle peale ära süüa, kui väidan, et nad ei loe Jane postitusi. See auhinnamängudes osalemine on lihtsalt osade inimeste jaoks nagu mingisugune sõltuvus. ja kusjuures veider on see, et need inimesed võidavadki megalt palju.
Kui korraks veel numbrilisest statistikast rääkida, siis Jane Almersil on FBs natuke üle 3500 jälgija, minu 615 vastu, kuid blogiauhindade hääletustulemuste kohaselt jäi ta minust ikkagi paar kohta tahapoole. Seega ma leiangi, et need auhinnamängudest kogutud laigid on puhas rämps. Fassaadi on küll ilus vaadata, aga karkass on nõrk.,

Ma just hiljuti sain tänu oma sellele ühele auhinnamängudes osalevale tuttavale 100 eurise DBOISS brändipoe kinkekaardi, mille ma tahaksin ära kinkida ühele oma lugejale. Seda täiesti proosalisel põhjusel. Tegu on nimelt meesterõivaid tootva ja müüva ettevõttega, aga mina olen teadupärast naine ja minul toda riistapuud kuskil püksisääres ei ripu, mis kinnitaks vastupidist. Joosepile pakkusin ka, aga no tema esmasel vaatlusel ei leidnud sealt endale midagi meelepärast. Seega annangi selle lihtsalt heast südamest ära. Nii et, kui keegi tahaks oma mehele või iseendale brändi riideid või jalatseid 100 euri võrra soodsamalt soetada, siis andke endast märku. Ja teate mis? Ma ei taha, et laigiksite selle eest minu FB blogilehte.

Vot selliste väikeste mõttetute asjade pärast vaevangi ma oma peakest. Mitte, et mul oleks kade meel, sest siin pole millegi pärast kedagi kadestada. Jumala eest, igaüks võib ju ükskõik mida välja loosida ja kasvõi iga päev auhinnamänge korraldada ja laike kerjata. Kõik saavad seda teha ja see on igaühe enda valik, aga no ma isiklikult ei tunne selleks mitte mingit vajadust. Mul oli lihtsalt vajadus selle teema kallal veidi iniseda :D

Nonii, saingi südamelt ära ja kui teil nüüd pole mitte midagi paremat teha, siis minge visake mu FB blogilehele üks laik. Kui saan 10 000 laiki täis, siis ma loosin kõigi laikijate ja lehe jagajate vahel välja ühe mudelauto, hambaharja, kaks paari trussikuid, topelt singi ja juustuga võileiva made by blind Kai, pool sokki ja ühe padjapüüri :D



PS. Ma tõstan käe südamele ja tunnistan ausalt, et mul pole Jane vastu mitte kui midagi, Teda oli lihtsalt hea näitena kasutada. Usun, et Jane on nii kõva mutt küll, et ei pahanda ega solvu :D

Ühel imelisel päeval avastas Joosep, et Python oskab driftida. No tegelikult pole see sugugi üllatav, sest kõik, mis puudutab rahmeldamist, karglemist, kepslemist, kaabedamist või mis iganes füüsilist tegevust, siis Python on selles omaette meisterklass, nagu paljudes teisteski tegevustes. Näiteks ilastamises. See tüüp ilastab umbes sama palju ja natukene rohkemgi, kui beebsu, kellel on hambad tulemas. Eriti kehtib see siis, kui keegi ainult hingab tema toidukausi poole.

Tavaliselt Python driftibki siis, kui talle toitu serveeritakse. Kuna ta süljenäärmed hakkavad koheselt tohutu intensiivsusega tööle, täpselt nagu keegi oleks kasvuhoone kastmisvoolikud lahti keeranud, siis peab tüüp ootama sel ajal kannatlikult oma pesas. Paar nädalat on siis Python sedasi driftides sööma tormanud. Selle asemel, et minna rahulikult kuus meetrit, siis driftides jookseb paljuski ühe koha peal, mis kokkuvõttes teeb läbitud distantsiks umbes 30 meetrit.

Kuna täna oli üpriski emotsionaalne päevake, siis paljud asjad häirisid ja muutsid mind tundlikumaks. Nii ma siis selle driftimise kohapealt sõna võtsingi, sest ma ei soovi, et Python künnaks meie põranda üles ja muudaks selle mingisuguseks saepurutolmuks, millega pole hiljem mitte midagi peale hakata, kas seda on palju tahetud?

"Joosep, kas Sa võiksid mitte lasta tal kogu aeg niimoodi driftida?! Vaata milliseks need põrandad varsti muutuvad!"
"Sa oled nii emane," vastas Joosep lõbusalt ja pooleldi ahastunud häälel.
"Einoh, ma võin välja ka kolida, siis saad endale sobiliku poissmehekorteri, kus õnnelikult elupäevade lõpuni driftida!"
>"Sa oled lihtsalt nii feeminus!" ütles Joosep naerdes.
Kuna mina tahtsin ka millegi enneolematu ja eksklusiivsega hiilata, siis üritasin mingisugust ägedat sõna jooksu pealt välja mõelda ja lajatasin venitades vastu: "Ja Sina oled nii meillust!"
"Mis asi ma olen?" uuris Joosep kõht kõveras naeru välja purtsatades.
"Ma ei taha seda rohkem korrata!"
"Ei-ei, ma tahan kuulda... Mingi meil... Misasi?"
"Meillust noh! Nagu "male" ehk meessoost ja "lust"lõpus, et oleks vähe uhkem kogu see värk""

Mõtlesin, et tutvustaks teile väheke Joosepit, kuna kirjutan või mainin teda vast igas teises või kolmandas postituses ning läbi selle on teil, kui minu blogilugejatel, mingisugune oma kujutluspilt temast tekkinud. On inimesi, kes leiavad, et Joosep on vastikult kiuslik. On neid, kes leiavad, et näe on jah paras paskaak ja kiusupunn, aga samas hästi armas ja hoolitsev ning on ka neid, kellel pole üldse mitte mingitki arvamust kujunenud. Seega tekkis mul kuidagi selline tahtmine kirja panna, et mis on see miski, mis muudab Joosepi minu jaoks eriliseks või mis on need küljed, mis mulle temas kohutavalt meeldivad.
Mulle meeldivad näiteks Joosepi iseäralikud sõnad, mida kasutab millegi asja nimetamiseks. Mõned näited ka siis siia. Näiteks minu kleiti, jakki, mantlit vms nimetab vatnikuks. Tihtipeale võib kuulda Joosepit lausumas mulle "Pane omale see vatnik peale ja hakkame nüüd liikuma!". Teine tore ja omapärane sõna on "jeegerdama". See tähendab tema mõistes mingi asja ära tegemist, mis pole just eriti lihtsamate asjade killast või meelt mööda. Isa jänesest on loomulikult iseenesest. Ta kasutab seda igalpool ja kõigiga rääkides. Joosep on arvamusel, et kui sõnatüvi sarnaneb originaalile, siis tihtipeale vestluskaaslane ei panegi tähele, et kasutas teistsugust sõna või siis arvab, et kuulis ise valesti. :D Näiteks eile ütles Lindaga Skypes kõneledes radiaatori kohta gladiaator. :D See on selline Joosepi väike vimka. Ja see pole vist enam mingi ammune saladus, et Joosep armastab mind kiusata, kõige enam meeldib talle mind kõdistada. Näiteks täiesti suvalisel hetkel möödaminnes kõdistab ja kui ma vihastan ja lähen talle järgi, et tagasi teha, siis ähvardab mind...kõdistamisega. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et see mees oskab kõdistada, siis ma ei ütle seda niisama suusoojaks. Mul on vahel tõsiseid raskusi mitte püksid täis lasta suurest naerust.  Ma muidugi olen mõnel korral selle riski võtnud ja tema kõdistamist vapralt talunud ja tedagi vastu saanud kõdistada. Aga ega see trall mul tavaliselt pikalt ei kesta, sest kui ta saab minu haardest lahti ja võtab minu sundhaardesse, kus ma ei saa end millimeetritki liigutatud, siis hakkab küsimusi esitama.
"Kas kõdistad mind veel?"
"Jaah!" kisendan ma naeru lagistades ja siis ütleb: "Vale vastus!" ja jätkab veel intensiivsemalt.
Ja ta ei lõpeta enne, kui on saanud omale meelepärased vastused. Ükskord küsis peale seda, kui oli mind paar minutit järjest kõdistanud, et kas ma tahan, et kõdistaks mind veel (jaah, ma muud siin elus ei tahakski :D) ja kui ma röökisin poolhingetuna: "EII!", siis ta lausus "Vale vastus!" ja jätkas minu kõdistamist. Aga kui röökisin meeleheitel häälel "Jaah, tahan", siis küsis: "Kas olen ikka kindel?" Ja kui kinnitasin jah-sõnaga oma kindlameelsust, et tahan veel ja veel kõdistamist, siis lõpetas ära. :D
Eile näiteks, kui köögis süüa tegin, siis tuli ja kallistas mind. Ta üldse käib ja kallistab mind tihti, ühesõnaga kallidest siin elamises puudust ei ole (või no minu arvates võiksime me kogu aeg üksteise kaelas rippuda nagu armunud pärdikud). Igatahes kui eile tuli, siis oli palja ülakehaga ja tundsin tema head lõhna ja siis ma muudkui seletasin, et küll ta lõhnab ikka hästi ja kui olin mitu sõõmu tema imelist lõhna ninna tõmmanud (ma kõlan nagu paadunud narkar), siis ütlesin:"Ma võiksin päev läbi Sind sedasi nuusutada", mille peale tema kergelt lükkas mu näo oma rinnakust eemale ja ütles "pervert!" :D Nõnda ilusasti kohe ütleski! :D Vahest me loobime üksteisele selliseid komplimente kordamööda, et kui mina ütlen talle nurjatu, siis tema ütleb mulle kõlvatu jne.
Jällegi eile, kui blogisin, siis palusin, et viskaks mulle ühe pirni ja mida tegi tema? Hakkas magamistoa laelambi pirni välja keerama. No need ongi Joosepi tüüpi naljad ja sellise lapsikusega muudab Joosep päevad lõbusaks. Ja samas, kui on mõni eriti kirgiküttev teema, siis ropendab nagu vana meremees või voorimees ja räägib pühendunult ja vehib oma käega hoogsalt kaasa. Ta oskab parodeerida Võsa Petsi saate värvikamaid kujusid ja tihtipeale kasutab sealt pärinevaid lauseid või tsiteerib Ryan Angelost ja teeb mulle paar eksklusiivset tantsusammu, mis mind südamest naerma ajavad.
Muide, kas teie mäletate ka oma lapsepõlvest neid kiikesid, millel olid aisad kõveraks kiigutud. No kuna keegi üritas üle võlli või vastu seda raudtala kiikuda, sest vanasti ju teadupärast ülevõlli ei saanud kiikuda ja kui mina lapsena mõtlesin, et jessas, kellel selline jõud on, siis ma sain teada, et ühe sellise kiikujaga elan ma suisa ise koos. Joosep kiikus lapsena ikka nii mõnegi aisa kõveraks ja üks klassiõde lubas talle isegi selle eest naiseks minna. Vot selline autasu. :D
Kui veel rääkida ootamatustest, siis hetk tagasi tuli ja küsis, kas ma kalli tahan ja kuigi ma olen talle vähemalt (kui mitte rohkem)mustmiljon korda öelnud, et minult ei pea nii rumalat asja üldse küsimagi, sest ma tahan alati kalli. Aga no vahest ikka veel küsib. Igatahes tuli kallistas mind ja järsku hakkas rääkima, mismoodi dopamiinitase praegu minu organismis tõuseb, kuna ta kallistab mind ja see toob mulle rahu ja rõõmu ja õnnetunnet ja siis oli selline südamlik hetk, kus ma ta korraks endast eemale lükkasin ja vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin: "Sina oledki minu dopamiin!", mille peale tema vastas: "Ja Sina oled minu dopamiina..." :) Nii et ei ole ainult kiusu ja krutskeid Joosepi poolt, vaid kõik on parlanksis ja meil on kõike- rõõmu, naeru, vihastumisi, ärritumisi, lõputuna näivaid vaidlusi, pisaraid, kompromisse, ära leppimisi, krutskeid, õnne, kurbust... Ühesõnaga armastuse erinevaid tahke ja kuigi ma vahel võin tema pärast vihastada end siniseks, nutta paar korraliku peatäit või naerda nii, et kõht vapub ja silmad märjad, siis see ainult kasvatab meie suhet. Ma tean, et ma olen ise ka ikka üks paras frukt, aga ütleme nii, et selle 8 ja veidi peale aastatega oleme nii mõnegi terava nurga üksteisel maha kulutanud. Hea tunne on, kui tead ja tunned inimest- tema soove, eelistusi, asju, mida armastab ja mida vihkab, unistusi, eesmärke jne.
Lõppu lisasin siis DJ Ryan Angelo eksklusiivvideo tantsusammudest, mida Joosep mulle tihtipeale parodeerib ja esitab, eriti siis, kui mind on vaja naerma ajada. Uskuge mind see on Joosepi esituses priceless! :D

Mõtlesin esiti, et ei jõuagi täna blogima, kuna olen rampväsinud. Juba eile sõitsime Tartusse, sest Joosep tegi vahelduse mõttes ühe tööpäeva kontoris ja koju ei hakanud me sellepärast sõitma, kuna täna oli juhtkoerte kasutajate üldkoosolek, kus ma lootsin, et valitaks uus juhatuse koosseis ja et lõpuks ometi saan ma vabaks. Paraku läks nii, et uut koosseisu ei valitud, kuna liikmed ei taha olla juhatuses ja vastutada. Need, kes on varasemalt olnud juhatuses, on kursis, kui stressirohke see kõik on. Olukorra teeb minu meelest irooniliseks just see, et liikmed ise (mitte küll kõik, aga väga paljud) oma rahulolematuse ja kriitikaga põhjustavadki tihtipeale juhatusele sellist karju appi tunnet, et miks seda ei tehta või miks nii tegite või millal see saab ükskord tehtud ja mulle üldse ükski üritus ei meeldi, sest kõik on valesti tehtud ja seda, teist ja kolmandat oleks võinud teha ikka nii ja naa pidi. Aga kui üritus on alles organiseerimisjärgus, siis tavaliselt inimesed istuvad kuskil vaikselt oma urus ja ei tee piiksugi, kuigi on tehtud üleskutse oma mõtteid ja tähelepanekuid jagama tulla vms. No ja eks siis ongi hirm ise nüüd juhatusse kandideerida, sest kui nad ise teavad, millised nad on, siis kes see loll ikka vabatahtlikult tahaks pasarahet enda kaela saada, eksole. Aga eks paistab, mis saab sellest asjast.

Veel pole küll pühapäev, aga kui juba vargsi möödunud nädalale tagasi piiluda, siis Ma oma optimisti pole kaotanud. Olen endiselt positiivne, rõõmsameelne ja sarkastiline. Viimastel päevadel eriti, sest see meililistist kopeeritud kiri...noo, ütleme nii, et see ei jäänud viimaseks. Mul on tekkinud heiterid, aga neid on vähe (võiks rohkem olla...ehee, nalii). Heitereid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks sõrm jääb ehk isegi üle ja nad olid seal väga usinad mulle iseloomustusi jagama. Ega nad vist poleks aktiviseerunud nii hullusti, aga kuna meililistis on õnneks ikka ka kaine mõistusega inimesi säilinud, kes suudavad argumenteeritult kirjutada, siis mulle jäi mulje, et see ajas neid närvi või veits turri, sest mis mõttes te aru ei saa, et see Kai on loll? Lisaks argumenteeritud postitused olid mind toetavad. Aga näiteks ma sain enda kohta väääga palju uut ja põnevat teada. Näiteks ei ole ma üldse naine ja ma pole inimene...täiskasvanud inimene ja ma ei oska elada nagu inimene, vaid olen laps. Lisaks olen ma kirjaoskamatu, mille üle pole isegi mõtet vaielda, sest see olevat suisa fakt ja loomulikult on minu väljendusviis labane ja ma olen üks õudne sapine ja kuri inimene :D Ma tahaksin praegu selle peale hingetul häälel küsida, nagu seal saates Maamees Otsib Naist "Issand, kas mu kodumaa on tõesti niii ilus vää!?"
Mnjah, mina igatahes sinna meililisti ei vastanud mitte kui halligi, sest kui see on ainus, mida see seltskond suudab toota, siis pole mõtet oma energiat kulutama hakatagi, sest vastused Sa saad ikka stiilis Sa oled loll. Mulle meeldis Joosepi lühike ja tabav kommentaar, kui luges neid listi kirju- idiootidega pole mõtet vaielda, sest muidu laskud Sa nende tasemele ja siis nad lajatavad Sulle oma kogemusega.
Kui põgusalt peatuda sellel hinnangul, kus mulle öeldi, et olen kirjaoskamatu, siis huvitav on see, et inimesed, kes sellist hinnangut annavad, ei hiilga just ise õigekirjaga ja meililisti tulnud kirjad kubisesid vigadest. Siin nii mõnigi tõi välja, et blogi oli kirjutatud "plogi" jne. Nohjah, oli kuidas oli. Ma ei taha hakata kritiseerima ja nende tasemele langema. Tahtsin lihtsalt öelda, et ise ei julgeks küll kellegile selliseid põhjapanevaid hinnanguid andma hakata, kui ma pole enda oskustes ja teadmistes 200 prossa kindel. Ja isegi, kui oleksin mõnes oma oskuses niivõrd kindel, siis ma ikkagi ei nimetaks teist inimest seetõttu oskamatuks, kui ta ei tee seda perfektselt. Võtan seda nüüd juba tõesti naljaga, kuigi esimese reaktsioonina rebis mul ikka pisara silmast välja, aga kuna eile Joosepi, Kiku ja Christeliga sai veidi sarkastilisi nalju tehtud, siis nüüd meeleolu hea. Naljad olid muidugist kõik minu kulul. Kasutasime seda sama "head" materjali oskuslikult ära (ega tänapäeval ei tohi midagi raisku lasta) ja pöörasimegi need inside naljadeks. Näiteks täna hommikul Joosep küsis ühe sõna kohta, et kas see on i või j tähega ja no ma siis ütlesin, aga siis lisasin ruttu järgi: "Aaa, aga samas, ma olen kirjaoskamatu, ära parem mind usalda..." Ja Kiku nõustus ja ütles, et tahtis just sama öelda :D
Ühesõnaga selline lühike ja kaootiline ülevaade sellest paarist päevast. Katsun homme vähe edumeelsem olla. Ma peaks pugema ära magama, sest ma näen välja nagu ringikõndiv laip. Olge tublid ja kõigile aitääh, kes on minu postituste alla nii vahvaid ja toredaid ja toetavaid ja inspireerivaid kommentaare postitanud. Kohe päriselt! :)
PS. Ahjaa, üks vahemärkus mul on siiski veel. Ma olen hea meelega laps, sest kui on valida, kas olla sitakeeraja või laps, siis ma olen iga kell laps, sest lapsed ei ole kurjad ega õelad ja ei ussita. Vabandust, et ma kasutasin antud postituses sellised ebasündsaid sõnu. Omg, ma tahaks vääga teada, mida need inimesed siis teevad, kui nad peaksid Mallu blogisse mõne eriti mahlaka postituse peale sattuma ja kui veel kuulevad, et Mallu on ajakirjanik ka :D Oh Issand, hoia prillid ja piip, blogiharitlased on liikvel :P

Ma ei hakka pikka sissejuhatust kribama, vaid kopeerin lühikese lõigu enda ja Joosepi Skypei vestlusest. Kui eile suutis Joosep mind ärritada, siis täna pani mind hoopis laginal naerma. Ma ei pane pahaks, kui teile see naljakas pole. Ütlen seda sellepärast, kuna Joosep arvab, et ma naeran iga tema kelbase peale, mida suust välja ajab.

Täna peavad kõik koosolekul oma tööst rääkima, mina siis kaasaarvatud.

Räägin siis midagi sellist: "Noh, mis ma siin ikka teen, hommikul tulen viimasena, õhtul lähen esimesena, vahel unustan lõunalt tagasi tulla ja lähen külmast õllest joobnuna otse koju. Vahepeal teen mingeid imelikke kodulehti, ma ei teagi kas see on minu põhitöö või peaksin ma ehk midagi vingemat tegema. Ükskord tahtis ülemus, et aitaksin mööblit kokku panna, aga siis ma olin Kilingi-Nõmme bussi peal. Aga jah, suvepäevad mulle meeldivad, saab ülemustele jalkas pähe teha ja kuumas saunas nendest kauem istuda. Aga tööst veel rääkides, siis olulisel kohal on kohvipausid, kus saan kolleegidega naistest, toidust, tehnikast ja peagi lõppevast tööpäevast rääkida, sest noh... ikka tuleb ette, et hommikul alustatud kohvipaus ei saa enne kella kuute õhtul läbi, selle ajal ma tagan, juurdepääsu kõikidele töötajatele kohvimasinale, sest noh... seltsis on ikka segasem.

Hahahahahahahaha :D

Kas ma võin selle oma blogisse riputada?:D

Panen a la, et minu mees on maailma parim humorist, kes suudab mind lõkerdama panna:D

Ei ei, ära pane, see on lihtsalt lollus, mida ma kirjutamise ajal oma varsaaruga genereerisin.

Miks Sulle selline kelbas naljakas on?

See on nii tore ja las mu lugejad näevad, milline huumor mulle meeldib:)

Sul on lihtsalt mingi täiesti arusaamatu vaimustus minu viletsast huumorist ja seetõttu on Sul naljakas.

Ma pean end üldiselt mõnusa huumorisoonega inimeseks, kellel tuleb vahel harva ette ka naerupursatusi....ah, mis ma ikka pläman...tegelikult olen ma imelikult naerusuine ja lõbus inimene, lausa nii rõõmsameelne, et tihtipeale vaatavad inimesed mind natuke kahtlustavalt.
Ma vist sattusin natuke hoogu oma sissejuhatava osaga.
Tegelikult tahtsin ma Teiega jagada oma aprillinalja, mille ma Joosepile suure hoole ja armastusega tegin. Eile õhtul võtsin niidi ja nõela ning suundusin Joosepi juurde, kes parasjagu pesi vannitoas oma sokke. Ma siis hästi muretul häälel uurisin, et mis värvi niidiga on tegu. Saades teada, et niit on tumesinine, vastasin, et see sobib mulle suurepäraselt kampsuni parandamiseks. Järgmiseks uurisin, et kas Ta saaks olla mulle abiks niidi nõelapeast läbi ajamisel? Kuid selle peale uuris Joosep, et kus mu niidistaja on. Õnneks ei pidanud ma hädavalet välja nuputama, kuna niidistaja on mul Nõmmes (no et oleks kohe hea mugav võtta, kui peaks vaja minema...muig).
No mis siis ikka, ega Joosep ei saa ju ometigi oma armsale, nunnule, ilusale, tublile, vaimukale, vapustavale, pimedale naisele ära öelda ja hakkas siis niiti nõelasilmast läbi ajama ning uuris isegi, et kui pikka niiti mul vaja oleks. Aga kuna mul oli ikkagi käsil ekstreemselt salajased 1. aprilli eelvalmistustööd, siis vastasin jällegi täiesti muretul häälel, et ma ise lõikan paraja pikkuse, tänasin, andsin musi ja lippasin magamistuppa..."katkist kampsunit" demonstratiivselt nõeluma. Joosep pidi suht kohe minema koertega õhtusele ringile ja ma kannatamatult ootasin...ise samal ajal istusin voodi peal, kampsun pahupidi sules ja tegin õmblemisele sarnanevaid liigutusi. Joosepit aga oli tabanud mingisugune jutuajamisesoon ja muudkui rääkis ja rääkis. Lõpuks ütlesin Talle, et kuule ma ei saa keskenduda õmblemisele (õmmelge ise kottpimeduses), kui Ta nii palju lobiseb ja eeldab, et ma pean veel kogu juttu analüüsima ja oma arvamust avaldama. Natuke on armas ka, kui oma mees vaikimisi peab Sind kõikvõimsaks - all mighty Kai! :D
Lõpuks saabus siis see kaua oodetud hetk ja ma jäin korterisse üksi. Ruttu viskasin kampsuni käest ja hakkasin kärmelt Joosepi pükse otsima. Lõpuks, peale natukest ringi tuulamist, leidsin ka tagaotsitavad püksid üles.Hakkasin ruttu püksisäärt kinni traageldama (kindluse mõttes traageldasin topelt, kuna Joosepil on väga tugevad jalad ja äkki hommikul kiiresti riidesse pannes rebib niidi katki ja ei märkagi, et püksisäär oli kinni traageldatud. Mõtlesin alguses ühte säärt kahe erineva koha pealt kinni traageldada, aga libistades järelejäänud niidi sõrmede vahelt läbi, mõistsin, et selle niidiga ei mängi välja. Kuid soov midagi veel traageldada oli nii suur, et hakkasin kärmelt ka püksitaskut kinni traageldama...tehes viimaseid nõelapisteid, kuulsin kuidas alt trepikoja uks kinni pandi ja Joosep üles liikus.

Hommikul ärkasime rõõmsatujuliselt ja mina kohe ei ajanudki end voodist püsti, vaid mõnulesin sooja teki all, kui mõni hetk hiljem meenus mulle, et oii, ma tegin ju Joosepile väikese krutskit täis üllatuse ning jäin ootama, et mu teine pool naaseks vannitoast magamistuppa riietuma.
Sealt Ta lõpuks tuligi, istus voodile ja võttis oma nii ilusasti kokku traageldatud püksid. Raputas neid ja hakkas jalga panema. Tekkis mõne sekundiline imelik vaikus ja mina mõtlesin, et nüüd hammustas küll nalja läbi ja hoiab oma reaktsiooni tagasi, et ma ei saaks üle toa hõisata: "Aprill!"
Kuid äkki lausus Joosep uskumatul ja hämmeldunud häälel: "Kai, Sa õmblesid mu püksisääre kinni?!"
Mina kavalalt: "Jaaah!"
Joosep veelgi hämmeldunult: "Miks?"
Mina selili naeru lagistades: "Sest täna on ju 1. aprill! Aprill!!!"
Joosep muigas ja hakkas naerma ning ütles: "Ja mina veel aitasin Sul niiti nõelasilmast läbi ajada..."
"Jaah, ma tean ja see ongi minu meelest asja kõige naljakam osa", lõkerdasin veel valjemini.

Kuid ega minagi ei jäänud oma aprillinaljast ilma. See polnud küll isiklikult mulle tehtud, vaid kõigile kergeusklikele või siis nagu mulle meeldib öelda...huumorisoonega inimestele. Teadete meililisti tuli järgmine kiri (katkend kirjast):
Täna algusega  kell 17.00 toimub Tallinnas aadressil Raua tänav 1 Eesti
Pimedate Liidu saalis raamatu Pimedaile elatud elu esitlus.
Raamatu autoriks on kauaaegne Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo.

Kahesaja leheküljelises kõvade kaantega teosesse on Ago Kivilo kogunud
kokku oma elukilde alates tema lapsepõlvest kuni tänase päevani.

Raamatu põhiosas teeb ta tagasivaate pimedatega koos oldud ajale ja neid
aastaid on päris palju. Eraldi peatükkidena võib välja tuua peatükid
pealkirjadega Jursu puhkekeskuse sünd, Mis juhtus Tartus ja Pimedate liidu
tagatuba ja kuidas see sündis.

Kuid siis kirjutas Artur väikese lisa "faktide" näol:
Tere!

Täpsustusena Guido kirjale, ta unustas kahjuks mõned faktid oma kirjast
välja.

Ago Kivilo palus kõigil kohal olla täpselt, mitte hiljaks jääda.
Saladuskatte all võin  vihjata, et üritusele on tulemas tähtis isik
Kadriorust, kelle initsiaalid on T, E ja I.
Lisaks: Kõigi raamatu ostnud inimeste vahel loositakse välja Google
isesõitev auto, selle esimest müügivalmis mudelit on oodata Eestisse
praeguse kuu jooksul, võib-olla isegi täna, sõltub, kuidas laev üle Atlandi
kohale jõuab, jääolud ja nii. Laevaliiklus nagu teada, on ebausaldusväärne,
kuid Google isesõitev auto tuleb.
Ühe raamatu hind on 227,56 eurot ja koos raamatuga saab iga ostja ka
plastikust lille ja Harineri toodetud saunaharja.

Korralduskomitee koosseisus: Janne J****, Sülvi S******, Ustad Rillid  ja
Alge Kepp ootavad rohket osavõttu. Kaasa võtta pikaldane meel ja suures
koguses naljasoont.

Korralduskomitte nimel
Artur
Hmm, mina lugesin ja isegi kopeerisin Joosepile selle Arturi kirjakese ja hakkasin Joosepi Skype aknasse oma pikka mõtisklust kirjutama, mis ei jõudnudki väga pikaks minna. See oli järgmine: "Oletame, et inimene ostab raamatu, kraabib oma viimase raha kokku, võidab selle Google isesõitva auto, aga mida Ta teeb sellega. Eestis ei ole ju veel seadused nii kaugele arenenud, et võiks selle autoga...krt, see on ju aprillinali!"
Mnjah, nüüd lugedes seda kirjakest mitmendat korda üle, siis imestan, et ma kohe läbi ei hammustanud, aga pean tunnistama, et väga andekas huumor ja mind ajab iga kord see uuesti naerma kui loen ning mul pole häbi isegi tunnistada, et sellise nalja ohvriks langesin.

PS. Kes ei tea, milliseid nalju me samal ajal eelmine aasta üksteisele tegime, siis tsekkige seda postitust ;)

Jeeii, olen haige! Nina tilgub nagu oleks keegi veehoidla tammi ära lõhkunud, nina on sellest paberiga nühkimisest hellaks ja valusaks muutunud ning kurk ei anna ka asu, eriti öösiti, kui ma üritan siin magada eks ole, siis tuleb tüütu köhapoiss ja kukub mind piinama. Kuid ega haigena ei passita kodus (või ma pole järelikult nii haige, kui ma kipun ja jaksan välja ronida koduseinte vahelt). Lihtsalt üleeile oli Maci sünnipäev ja ega iga päev nii vanaks ei saada ja seepärast läksime meiegi Joosepiga õnne ja tervist libajuubilarile soovima, et ka järgmised 75 oleksid täis õnne ja rõõmu ja tervist ja üllatusi ja koeri ja sõpru ja kortse ja kõike muud sellist.
Nüüd tagasi minu juurde, sest ma olen haige ja mulle peab erilist tähelepanu pöörama. Kui oled haige, siis ikka töötab see mõistus kuidagi teistmoodi (vähemalt minul) või ei tööta üldse - vahepealset varianti justkui ei eksisteerikski. Igatahes otsisin ma medaljone, sest detsembris panin ma need turvalisse ja kindlasse kohta, kust oleks pärast hea võtta ja no et vältida nende ära kadumist...sähh Sulle turvaline koht. Lausa nii turvaline, et ma ei mäleta, et kus see turvaline koht asetseb meie 23 ruuduses korteris, millisel ruutsentimeetril see spot on?! Kas keegi teab? Ma oleks nagu eriti tänulik vihje eest! :D
Koristasin isegi suures otsimistuhinas oma öökapi sahtlid ära, siis vaatasin voodialusesse kasti, siis pappkasti, kus on koerte kingitused ja riiulisse piilusin, aga mitte kuskil ei hakka mulle kätte kilekotikest koos medaljonidega. Lõpuks hakkas mulle kätte diivani kõrval ilutsev tühi pappkast, mis on nii suur, et ma ise mahuksin sinna sisse...ma ei lasknud kaua sel mõttel peas tolgendada. Tirisin kasti keset tuba ja pugesin sisse ja hüüdsin: "Joosep vaata!"
Joosep vaataski ja uuris, et mis ma tahan, kuna mängis parasjagu ühte sõjamängu. "Ma olen siin!" kostus minu hääl sumedalt kasti seest.
"Sa oled kasti sees?" uuris Joosep veidi hämmeldunult.
Kamandasin Joosepi endale appi, et paneks kasti pealt kinni, sest koertel oli nii suur huvi, et miks ma olen kasti sees ja mis ma ometigi seal teen. Hakkasin kordamööda koeri hüüdma ja Janet kraapis natuke siit nurgast ja natuke sealt nurgast ning lõpuks tõi sussid. Kui susse ei tahtnud, siis tahtis hakata mulle mänguasju vedama, kuid keelasime, sest vaja oli, et aitaks mu kastist välja. Lõpuks kogus natuke julgust ja suure kutsumise peale hüppas kasti peale ja pistis oma koonu koos märja ninaotsaga mulle karbipilust sisse ja tegi musi, olles ise nii rõõmus, et mu kätte sai. Päris lõpus keeras Joosep kasti kummuli ja ma ronisin sealt välja nagu tõeline rambo ning Janet leidis, et see on just Talle sobiv ja päris mõnus privaatne jurta, kuhu oma pesa teha. Kokkuvõttes hakkas sellest rahmeldamisest (või no umbses ja hapnikupuudulikus kastis) pea ka valutama, kuid kõik seda ilma asjata, sest medaljone pole ma ikka veel leidnud.

Joosep töötab programmeerijana ja minu meelest on programmeerijatel hästi lahe huumorimeel...vähemalt kõigil neil, kellega olen kohtunud või keda tean / tunnen. Igatahes kontor, kus Joosep töötab, on suhteliselt tüüpilise Ameerika stiilis kontori moodi, kus ühes suures ruumis istub mitu programmeerijat oma laua taga ja kõik kirjutavad oma koodi ning kuskil seal ruumis istub ka ülemus. Antud juhul oli ülemus siis  nendega ühes ruumis...kuni tänase päevani. Tundub, et ülemus soovib nüüd rohkem privaatsust ja no olgem ausad, kui Sa oled juba suurfirma boss, siis on Sul täiesti õigus omada päris oma kabinetti ja saada natuke rohkem privaatsust. Tundub, et ka töötajad on selle üle väga rõõmsad, sest tervitasid bossi uut kabinetti järgmiselt (tsiteerin Joosepit):
„Ülemusele ehitati kontorisse paar seina juurde ja nüüd sai ta siis oma kabineti aga ülemust täna kontoris pole ja juhtumisi just nüüd sai see jurta talle valmis. Ja siis keegi kleepis ülemuse ukse peale A4 paberi, millel on koristajamuti pilt koos harjade ja moppidega ja all on vene keeles „koristaja“ kirjas."

Teate seda anekdooti: tumm helistab kurdile, et öelda, et pime ostis endale värviteleri. Mul on umbes sama lugu...ise olen pime, aga pean siin teise pimedaga tähtsaid videokõnesid. Ma tegelikult nii sõge ei ole, aga ületee elav naaber, kes on ka juhtumisi pime, vot Tema mõistuses ma enam nii kindel olla ei saa. Helistab mulle Facetime's ja mina siis võtan kõne rõõmsalt ja muretult vastu ja asetan telefoni kuhu?
Kõrva äärde muidugi, sest normaalsed või pimedad inimesed kasutavadki teise inimese kuulmiseks kõrvu. Ma ei tulnud selle pealegi, et pime teeb teisele pimedale videokõnet.
Kuna see polnud esimene kord, kui ma Facetime ajal automaatselt tõstan nutifoni kõrva äärde, siis tuleb hakata abinõusid rakendama ja Facetime tarbeks spetsjom helin määrata.

Ma ei hakka täna sissejuhatuseks mingit pikka loba kirjutama, sest keda see ikka huvitab ja pealegi ma ei oska ka...üritasin alustada mingi viis korda, aga koguaeg deliidin ära.
Ah, olgu...ma natuke ikka kriban, sest Te nagunii loete ju. Ma ei oska teisiti...ise ei oska kirjutada, aga ei oska kirjutamata ka olla. Raske on sedasi elada ja eriti alates tänasest, kui jõustus uus seadus:
§ 13. Naisepidamisega seotud õigused ja kohustused:
(1) Mehel ei ole õigust koristada enda järelt oma sokke
(2) Mehel ei ole õigust korrastada oma voodit
(3) Mees on kohustatud nõudma naise käest igal õhtul maitsvat toitu.
Väljaandja riigikogu
Jõustumise kuupäev: 07.10.2014
Mind huvitab, et millised on sanktsioonid, kui peaks juhtuma, et mees nt. unustab nõuda igal õhtul maitsvat toitu?

PS. Võite ühe korra arvata, et kes selle seaduse täna mulle Skype'i aknasse kirjutas...

Täna võtsin end siis lõpuks kokku ja vastasin FB õnnesoovidele. Kuid ega ma neid alles praegu ei lugenud. Tegelikult tsekkasin mõningasi õnnesoove juba õige päeva hilisõhtul ning kuna silma jäi üks eriti armas õnnitlus, siis soovisin sellele ka koheselt reageerida, kuid siin oli väike aga...
Nimelt möödunud teisipäeval, kui saime linnas Sirtsuga (loe: ämmaga) kokku, andsin oma läpaka Sirtsu kätte, noh selle mõttega, et mis ma sest ikka restorani kaasa tarin ja kui Sirts töölt tuleb, siis mul ju terve maa ja ilm aega neid õnnesoove lugeda, kuid võta näpust... 
Ma nimelt ei olnud kursis, et Sirtsu tööaeg oli vahepeal muutunud ja et tavapärase poole kaheteist asemel, naaseb töörindelt koju alles pool kolm öösel. No näe mis teeb kaugel Tartus elamine...pooled uudised ja informatsioon jäävad kätte saamata.
Aga kuna mul oli ikkagi sünnipäev, siis Joosep tuli mulle appi ja oli lahkesti nõus minu poolt dikteeritud teksti trükkima ning kuna Joosep on äärmiselt põhjalik ja täpne, siis seegi kord ei teinud Ta erandit. Siin siis minu "hästi viimistletud" vastus, otse torust, ilma filtrita:

Ennist suure suuga rääkisin, et oo mina lähen rabarberi kisselli keetma ja siis sõidan Rakverre...jaaaajaaa...kolm korda keetsin kisselli ja 10 korda sõitsin Rakverre (loe: istun kodus).Mis siis juhtus? Juhtus see, et Tartu bussijaam jäi täna kuidagi kaugeks minust (loe: eksisin ära ja kuna niisama eksimine on nõrkadele, siis mõtlesin, et maru lahe oleks täna kolm korda marsruudil ära eksida...vahelduse mõttes või nii...).
Rakvere buss väljus 14:30 ja mina pidin jõudma kodu lähistel asuvasse bussipeatusesse, kust pidi linnaliin nr. 20 väljuma 14:03, aga kui kell näitas 14:08, siis olin üpris veendunud, et buss on varem minema sõitnud. Ainuvõimalik otsus oli jalad selga võtta ja panna bussijaama poole leekima.
Ühel "ilusal" hetkel sain ma aru, et ma ei saa absoluutselt enam aru, et kus ma olen ja hakkasin tähelepanelikumalt ümbrust kuulama. Peale pikemat kõndimist ja mõningate tänavate ületust, sain jälle õigele rajale ning olin päästetud. Mac oli ka telefoni otsas ja üritas minu tähelepanekute põhjal aru saada ja lahendada mõistatust: Otsi kai Tartu linna pealt üles
"Ma kõnnin allapoole...", ütlesin mina ja lisasin:"Oi, siin oli kanalisatsiooniluuk."
"Oot, ma Googeldan", vastas Mac.
"Mis Sa sisestad Google Mapsi kallak ja kanalisatsiooniluuk või?" lõõpisin mina vastu.
Vahepeal suutsin siis oma asukoha ise tuvastada ja ütlesin Macile:"Olgu, ma tean kus ma olen."
"Otsi keegi ja küsi täpne asukoht", nõudis Mac.
"Mul ei ole vaja...ma tean kus ma olen. Tsauuu!", vastasin enesekindlalt ja panin kõne kinni.
Järgmine hetk kontakteerusin Maciga uuesti siis, kui ma jälle ära eksisin, aga kuna olen ikka kange tahtmisega, siis nikerdasin end ka sellest olukorrast välja, aga kuna kolm on kohtu seadus, siis ei jäänud ka kolmas eksimine tulemata (enne kolmandat ära eksimist kõndisin muidugi ka nii muuseas punase tulega üle tiheda liiklusega autotee ja kui pärast tahtsin rohelisega minna, siis otsustas Janet, et siit me küll praegu üle ei lähe...sest see tee viib ju bussijaama ja parem ootame ikka punase tule ära...muidu igav). Aga et siis ilus ja korralik rasvane punkt panna meie rännakule, siis tegi Janet viimase katse mind bussist maha jätta (teisest bussist siis juba), sest kell oli ammuilma juba kolm läbi.
Joosep oli parasjagu lõunapausilt tulemas, kui märkas, et oi näe Tema naine askeldab prügikastide juures...mõtlesin jah teepeale midagi kaasa haarata...
Tegelikult olin ma suht närvis ja väsinud juba ning väga-väga-väga kuri.
Ühesõnaga või kahe sõnaga...Rakvere bussile ma ei jõudnud ja kui ma täna rääkisin seda lugu teistele juhtkoerte kasutajatele, siis selgus tõsiasi, et nende koerad ka täna mingil põhjusel eksitasid neid ära, et täna on lihtsalt mingi imelik päev.
Igatahes homme teen uue katse ja üritan hommikusele kella 10:00 bussile pihta saada. Juhtkoerte kasutajate seltskonnas sai naerdud ja lõõbitud, et kui ma homme ka bussile pihta ei saa, siis ülehomsest Tartu Postimehest võime lugeda "Pime triivis prügikastis mööda Emajõge ja karjus koerale:"Otsi vasak lisajõgi!""

Mõtlesime, et mis võiks Janetile karistuseks olla. Ma siis pakkusin, et jätan Janeti üldse homme koju ja las jääb mind koju taga nutma ja igatsema...mille peale Mac ütles, et selle bussijuhi võiks ka koju luku taha jätta mind taga nutma ja igatsema, sest Temast kõik see jant alguse saigi. Küll on hea teiste peale süüd veeretada...
No mis ma ikka oskan lõpetuseks öelda...täna ei olnud lihtsalt juhtide päev: ei bussijuhtide, ega Juht Janeti. Lubage mul naerda...Juht Janet...

Juhuu, üleeile käisin siis  Maarjamõisas ja traumatoloog otsustas, et aitab küll kipsi kandmisest ning vahetasime kipsi lahase vastu...see on põhimõtteliselt samasugune, aga palju väiksem ja kergem.Lahases pean olema kuni 12. maini ja siis pean veel mõnda aega ortopeedilist jalatuge kandma, mis väidetavalt täidab kipsi funktsiooni.
Ma viimasel ajal tunnen, et Tartu pole ikka päris see tassike teed minu jaoks...ma oletasin, et kui tulen Tartusse elama, et siis saab käia inimestega parkides jalutamas, kohvikutes chillimas ja niisama toredate inimestega suhelda, aga eiiii...
Ma siin kurtsin ükspäev Marikale telefonis, et mul ei ole Tartus sõpru ja et igatsen Pärnut ning rääkisin paarist juhtumist, et miks nii tunnen. Marika ütles siis, et Ta täitsa saab minust aru, et mida ma tunnen...vähemalt keegigi...Mac näiteks küll ei saa (aga no Mac ongi üleüldse mõistmatu inimene). Okei-okei, tegelt ei ole! Ma igaksjuhuks mainin ära, et tegin nalja, sest ma ei taha Maci nutma ajada.
Igatahes teemaga edasi minnes...Marika ütles, et Leo räägib Talle aeg-ajalt, et äkki peaks ikka Tartu Kõrgemasse Sõjakooli õppima minema ja see tähendaks, et nad koliksid Tartusse. See oleks maailma parim asi üldse, ma nii väga tahan! Paraku Marika on teisel arvamusel...ma püüdsin Teda ümber veenda ja ütlesin, et Tartus on väga tore, aga ilmselgelt Ta ei jäänud mind uskuma, sest paar minutit varem olin just kurtnud, et tartlased hoiavad omaette ja kohtlevad mind kui võõrkeha (tuttavad tartlased siis, aga täiesti võõrad on vägagi sõbralikud), aga no seeselleks...
Mul oli vaja kiiresti välja mõelda eriti kutsuv ja ahvatlev põhjus, et miks Tartus on hea jne. Ma siis ütlesin:"Jaah, Marika, kui tuled Tartusse, siis on meil omakolmene sõpruskond Sina-mina ja mina..."
Marika küsival häälel:"Misasja?"
Mina naerdes:"Ma tahtsin öelda, et Sina-mina ja Mac.", aga taustal kuulsin kuidas Marika mees Leo ütles Marikale:"Sina, Kai ja Kai nähtamatu sõber."
Kokkuvõttes leidsime Marikaga, et meil oleks koos vägagi tore, sest käiksime pargis jalutamas, üksteisel külas, kohvikutes,shoppamas ja niisama linnas ning satuksime humoorikatesse seiklustesse ning meie sõpruskonda kuuluksid: mina-Tema-mina-Tema, ehk et mina ja Marika ja meie mõlema nähtamatud sõbrad....mnjah, ma ausõna pole mitte ühegi ravimi mõju all.
Tean, et oma eelmises postituses lubasin pilti oma külmkapimagnetitest, aga mul pole pilti ja seega jääb see lubadus veel õhku, aga katsun selle nii kiiresti kui võimalik täita.

PS. Mu armas magnetist Canadast põlvnev põder, kellel olid võimsad sarved...jah, olid...ajas oma sarved maha...õnneks mitte mõlemad,aga vasakpoolseküll...just like that! Minuga nõu pidamata...
Marika on nii tore ja Tal on minu meelest tohutult hea iseloomu omadus, mida küll paljud ei seedi ega talu...nimelt Marika ütleb otse kõik välja, mida mingist asjast arvab ja mõtleb ning see on hea sellepärast, et kui ütleb positiivse asja, siis tead 100%, et nii ka reaalselt mõtleb ja ei räägi lihtsalt mingit sellist "ilusat" juttu, mida teinepool ehk tahaks parema meelega kuulda.
Ühiskonnas on väga palju selliseid inimesi, kes ei talu teiste inimeste ausat arvamust ja mõtet, vaid kõike võetakse nii isiklikult. Mina küll ei soovi kuulda võltsi heakskiitu või pugevat juttu ning ei meeldi ka sellised inimesed, kes muidu on sõjakad ja kurjad, aga kui neil endil on midagi vaja, siis osatakse olla nii mõistvad ja heatahtlikud...selle asjanimi on silmakirjalikus.
Aga, et postitus lõppeks helgemates nootides, siis kirjutan ühest absurdihuumorist, mida aeg-ajalt Joosepile meeldib harrastada...
Oli üks tavaline õhtupoolik kodus, kui Joosep äkki teisest toast täiesti lambi hetkel küsis:"Kai, kas Sa armastad mind?"
Mina hästi tuimal häälel:"Ma ei tea."
Joosep natuke üllatunud häälel:"Mis mõttes?!"
Mina tuimal häälel:"Aga kas Sina mind armastad?"
Joosep äärmiselt tuimal ja ükskõiksel häälel:"Ma ei tea."
Mina jätkan tuimal häälel:"Aga mida Sa tunned?"
Joosep täiesti ükskõiksel ja mõtlikul häälel:"Nagu kõht oleks lahti..."

Hmmm, vaat siis...siit võib järeldada, et armastus võib põhjustada kõhus imelikke tundeid ja seedimishäireid. Mina vähemalt järeldan sellest vastusest seda."