...saan ma aastakese jälle vanemaks. EI, see ei ole mingi igav sünnipäeva postitus.

 Mulle sünnipäevad tohutult meeldivad, nii enda kui ka teiste omad. Ei pea midagi erilist korraldama, niisama vaikne kodune olemine on kah tore. Sõbrad helistavad (kuigi ma olen see inimene, kellele tegelt ei meeldi, kui mulle helistatakse). Aga noh, kui kõne just sadat aastat ei kesta ja vestlus on kahepoolne, siis on täitsa okei, kannatan ära. Aga mitte sedasi, et vahepeal võin telefoni südamerahus kuhugi riiulile tõsta ja muid asjatoimetusi minna tegema, sest helistaja on unustanud ennast tatraveskina jutustama, nii, et minul pole vähimatki lootust midagigi vahele iitsatada.

Ja kui juba ülestunnistuste jagamiseks läks, siis ei meeldi mulle ka see, kui keegi mulle kolm minutit jutti pilli telefoni sisse kääksutab, ei meeldi, kui lauldakse, sest siis ma olen samuti sunnitud seda kõike vaikides taluma... ja siis ma kuulan... ja ikka veel kuulan... ja sedasi ma päriselt ei viitsi. Mulle on vist lihtsam tõesti mitte helistada. Aga võib-olla pole ma veel piisavalt vanaks elanud, et osata selliseid asju hinnata ja väärtustada.

Aga muidu lilli on alati väga tore kingituseks saada.

Joosepile ma näiteks ütlesin, et  ma ei taha muud kui ilusat lillekimpu ja ühte heeliumiga täidetud õhupalli. Teadagi miks – ma olen ju hetkel eesli ja tema sõbra Notsu mõjutustega. Ma kahtlustan, et eeslit ma sel korral kingituseks ei saa, aga alustuseks ajab õhupall kah asja ära.

Täna käisin emaga linnas, ta kinkis mulle näohoolitsuse. Väga mõnus oli. Peale seda suundusin kingapoodi. Tahtsin minna ja osta endale  uued sussid ja kummikud, sest mul lagunes pool sussi lampi ära. Tald tuli poolenisti lahti ja kui inimene päeva jooksul korduvalt kontrollib, kas või mis tal talla küljes tilbendab, siis on viimane aeg endale uued sussid hankida. Kummikud hakkasid lihtsalt vett läbi laskma.

Ei, mitte mõlemad korraga. Ainult vasak andis otsad, immitses õrnalt. Noh, ja sedasi ma ei viitsi jalutada. Ja pealegi, mis mõnu on lompidest läbi solberdada, kui sa juba eos tead, et varbad saavad märjaks.

Agaaa....  te ei kujuta ette kui nunnud toasussid ma endale sain. Vesihallid, ninaots läheb sujuvalt kergelt heledamaks, peaaegu kreemikasvalgeks ja siis seal on retro stiilis jalgratas, millel on ees korv ja korvis on lilled. Palju lilli - meelespead, roosid, eem... ja teised lilled. Väike sädelev roosa liblikas õiel. Midagi oli veel, aga vahet pole. Mulle need sussid meeldisid ja nendega ma poest koju tulin. Tähendab, koju tulin ma ikka oma puuderroosade sügiskingadega, sussid panin alles kodus jalga. Kummikud sain kah, aga mis ma neist ikka räägin või kirjeldan. Kummik nagu kummik ikka.

Mis veel.... Aa, ostsin endale pika musta mantli, klassikalise. Mul eelmine lõppes otsa. Eks ta oli juba vana ning sellest tulenevalt pisut ka luitunud. Mantlijahile  poleks ma võib-olla isegi kohe läinud, aga kuna ma neljapäeval lähen sõpradega Draamateatrisse "Lehman brothersit" vaatama, siis mul oli viisakas must mantel puudu. Lühike roosa litterkleit, mustad kontsad, väike must ridikül ja mantlit njetu - kuhu ma niimoodi lähen? Kilejopet ei kannata ju panna. Ma jätaks ennemisti teatrisse minemata, mataks end magamistuppa tekikuhja alla ja keelduksin kodust sellisena välja astumast. Pussakana võin ma siin kodu ümbruses koeraga ringi jalutada, aga et ma linna tsivilisatsiooni roniksin sellisena... no seda juba ei juhtu. Keegi peaks olema eluohtlikus olukorras, kui ma seda teeksin.

Ma ei tea, mis tähtede seis praegu on, aga lisaks kõigele eelnevale, ma sain täna kutse liituda kohaliku naiste rahvatantsurühmaga. Mari-Liis kutsus (temast pean ma teile veel eraldi kirjutama) ja kui palusin, et räägiks lähemalt, et mis rühm, kui tihti koos käivad, kas seal on mingid super profid sussisahistajad koos ja kas harjutavad selleks, et osaleda tantsupeol, siis Mari-Liis vastas talle omaselt – see on rahvatants. No ausalt. Tänks, Sherlock, et ütlesid! Facepalming. Ma esiti arvasin, et trollib, aga ei, ta täitsa siiralt vastas.

Reklaam oli muidugi kõva. Enamus on mutid, osad praagiti välja, sest nad olid liiga vanaks juba elanud ja 40+ naisi on vaid neli. Maitea, mulle memmekesed meeldivad, nii et ma lähen vaatan üle, kuidas prouad tantsu vihuvad. Aa, ja neil on eesmärk naiste tantsupeol osaleda, mis peaks juba 2027 aasta juunis toimuma.

Ja enne, kui mind pidulikult tantsima paluti, mõtlesin mina naistekoori laulma minna. Või segakoori. Mõlemasse oodatakse uusi liikmeid.

Ma ei tea, miks ma seda endale teen. Mul tegelikult meeldiks kodus diivanil pikutada,  raamatuid lugeda, korterit sisustada ja niisama lihtsalt vahelduseks olla. Vahepeal teen kirjeldustõlke asju ja siis viskaks end taas lebosse. Tõmbaks pleedi üll ja lihtsalt oled.

Ühesõnaga. Sünnipäeva eelne päev oli vägaväga  tore. Ja veel trehvasin ma Heittit - oma kullakallist jooksusilma (ja mitte lihtsalt niisama jooksusilma, temast on saanud mulle väga kallis ja armas sõbranna). Me pole peale tema kolmanda tite sündi kohtunud ja ma esiti ei tundnud teda ära. Aga ta oli niii armas ja veel armsam oli temaga kohtuda. Nägin tema tutika beebi ka ära.

Ja kui küsite, et mis loogika see on, et väga kallis ja armas sõbranna ja siis ei ole pool aastat teineteist näinud, siis vastus on lihtne. Mul on siukene tobe hirm. Ma nimelt kardan, et kui ühel inimesel on nii palju väikeseid lapsi (ja kolm on palju), et siis on suurem oht inimest tema argitoimetustes segada. Veenge mind, palun, ümber, et nii ei ole.

Igatahes. Päev oli tore.  Ja ma sain just hetk tagasi aru, et ma olen kirjutanud ilmselt oma blogi ajaloo ühe kõige mõtetuma postituse.

Ma lähen postitan nüüd blogi Facebooki lehele jaburalt naljaka  kohtumise, mis leidis aset bussis ja kus üks proua arvas ekslikult mind lühinägelik olema. 

Tegelt tahaks rantida ka lõpetuseks. See oleks ju ilus punkt postitusele. Nimelt, nagu ma ennist kirjutasin - ma ei tea, mis tähtede seis on, aga igast huvitavaid inimesi olen ma viimase seitsme päeva jooksul kohanud. Taaskord bussiga seotud.

Sõbranna aitas kohvrid alla pagasiruumi panna ja siis kuulen, kuidas juht küsib, nagu nii muuseas: kuhu SEE sõidab? Viide minule. Ma olin nagu, what the hekk. Esiteks, ma nägin väga püss välja. Ja teiseks, isegi kui ma poleks super lahe välja näinud, siis mitte üheski kontekstis või olukorras, ei ole õigustatud inimesse suhtuda kui tühisesse mööblitükki. Aga no ei, ma vastasin talle. Pisukese sarkasmiga, ja ma ei kahetse, ega häbene. Ta oli selle ära teeninud.

Aga muidu on inimesed nunnud ja olen tänulik, et tegu polnud minu lemmik bussifirma juhiga. Siis ma oleksin küll tõsiselt pettunud olnud, aga all good.

PS. Mulle just meenus, et mul on triatloni  postitus endiselt tegemata... ja silmaklappide postitus. Ja tegelikult veel mitu lubatud postitust. Nagu näiteks kohtumised lugejatega. Selle viimase ma kirjutasin tegelikult ükskord juba valmis ja siis otsustas mu arvuti shut down'i teha ja mitte salvestada. See tõmbas mul korralikult moti maha. Ma siiani kahtlen, kas ma enam suudan nii eheda ja vahetu emotsiooniga uut kirjutada. Eks näis.

Aga seniks tsau teile! Ja palju õnne mulle! Ma olen kohekohe aasta vanem, ei tea, kas ka grammike targem, aga vanem ja elukogenum küll.