Tänaonlihtsaltniikahtlanepäevolnud.

Igapäevased lihtsad asjad, mida ma olen harjunud tegema ei tule täna absull välja. Võtame kasvõi toidu valmistamise. Minu jaoks pole vähimgi probleem vaaritada maitsev õhtusöök ja ühtlasi kokkamise käigus külmikust leiduvad jäägid ära tarbida. Kui soovitakse kisselli vahukoore-kohupiima kreemiga - saab. Kui soovitakse krõbedat ahjuliha koos ahjukartulitega - saab. Kui soovitakse lõhe-, borši-, aedvilja- või püreesuppi - saab. Kui soovitakse pannkooke, magusaid või soolase täidisega - saab, kõike saab. Pole mingit probleemi ega küsimust.

Aga täna... täna ei saanud ma reaalselt isegi kartuli keetmisega hakkama. Algselt oli plaanis Joosepile üleeilseid keedukartuleid praadida ja kapsahautist soojendada. Ma veel eraldi lugesin potis kartulid üle, et esmaspäevaks jääks normaalne kogus, mida lõunaks pakkuda. Hakkan siis mina kartulit praadima... võisilm ka pannil juba sulanud, kui haaran potist esimese kartuli. Viilutan selle ära ja kui hakkan teist kartulit võtma, siis mida pole - kartulit pole. Ainult mingi mudru oli. Ma ei saa aru, kas ma loendasin kogu aeg ühte ja sama kartulit viis korda järjest või? #pimedalikkajuhtub

Vähe sellest, et ma absull ei vaimustunud kartuli koorimise mõttest, sest no ma olin end vaimselt teisele lainele täna seadistanud, siis avastasin, et einoh suurepärane - hautis ei lõhna ka just kõige värskemalt. Nii ma ohkisin seal pliidi ääres, kui Joosep soovitas ikka enne hautise ära viskamist seda natu-natukene keeleotsakesega mekkida, aga kuna mina olin hetk tagasi ühe banaani-õuna-spinati smuuti hinge alla tõmmanud, siis mind ei isutanud mekkida vbla natuke mädanenud kapsast.

Uhh, kuna olin kogu olukorrast ülimalt häiritud, siis otsustasin lihtsamat vastupanuteed minna ja teha vana head lollikindlat heeringa-hapukoore-sibula möksi koos keedukartuliga. Kuna lõunaaeg oli niigi üle läind, siis koorisin ühe portsu kartuleid kärmelt ära ja viskasin poti pliidile ja lülitasin pliidi täisvõimsusele, et kartulid saaks kiiremini keenuks. Vahepeal tegin selle heeringamöksi valmis ja siis läksin istusin arvutisse. Suur viga.

Järgmine hetk oli see, kui ma toetusin küünarnukkidega valamu servale ja kisendasin Joosepile, et ei tuleeeee kööki, ei tule, ei tule. Vaene mees tahtis mind kõigest lohutada. Ma sain teada, et täisvõimsusel töötav pliit keedab tõepoolest poole kiiremini  mu kartulid valmis ja sama kiiresti ka kärsatab. No siis muidugi mitte, kui ma kurnaks need õigel ajal ära. Igatahes, ma reaalselt tahtsin nutta, et kuidas ometigi saab mul täna kõik nii metsa minna.

Kassisin pool tunnikest, sest no ausalt öeldes oli mul sellest toidust juba kergelt öeldes poogen. Mingi hetk aga korjasin oma motivatsiooniriismed kokku ja suundusin tagasi kööki, et hakata uuesti kartuleid koorima... Joosep oli ka natuke aega lohutuseks seltsis, või no ma käskisin olla, sest vajasin emotsionaalset tuge, kui võtsin noa, et uuesti otsast alustada. Mingi hetk uuris Joosep, et kuidas mul läheb, no nii jutu jätkuks või nii ja siis vastas ise: "Aa ups, see polnud vist praegu kõige parem küsimus..." :D

Kuna ma ennist jooksin ummisjalu oma kartuleid päästma, siis viskasin selle tilgatumaks keenud poti koos põlenud kartulitega otse kraanikaussi, kus ma kuulsin, et miskit susises, aga loomulikult ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, sest no milleks, eksole. Arvasin ju, et tegu on selle kuramuse põlenud kartuli sisina ja susinaga. Ei olnud. See oli mu puidu aluse komplektist pärineva noaga, mille käepide tulikuuma poti all ära sulas. Jess. Ma ei pea vist oma frustatsiooni kirjeldama.

Ma ütlen, täna on mingi selline "kõik läheb peeti" esmaspäev, mis sai tegelikult alguse juba öösel, kui tahtsin hakata maiustama oma lemmik krevetisalatiga, mille Joosep mulle linnast üllatusena tõi.

Sättisin end siis mugavasti voodisse teki alla, lülitasin elektrilise alustekikese ka sisse, no et ma ei saaks +23 kraadises toas põiepõletikku või miskit, eksole. Salati koos kahvliga võtsin ka muidugi endaga ühes, aga kui sain end lõpuks sätitud ja olin valmis hambad lööma krevetti, oli kahvel otsustanud vahepeal ära jalutada kadunud asjade maailma. Peale põhjalikku otsimist, palusin Joosepil endale uue kahvli tuua. Kui nagu võluväel sain endale Joosepi abiga siuhti uue kahvli, siis kae nalja - ma va pime suutsin salati ära kaotada. Lõpuks leidsin salati üles. See oli mul süles. Kuna mul tavaliselt on läpakas süles, siis mu aju ei genereerinud ära, et see pole läpakas. Lõpuks sain sööma hakata ja söömise ajal ilmus ka teinegi kahvel välja.

Juhhei. Ma just avastasin, et mu põlve peal on mingi kuivanud heeringa-hapukoore nire. Virk inimene läheks ja nühiks selle kohe praegu seebi ja käsnaga puhtaks, aga minul on raskelt savi mingist nirest, ma hõõrusin selle lihtsalt sõrmedega maha. Las mu põlv haiseb natuke soolaheeringaliselt. Mul on peale tänaseid läbielamisi selleks täielik õigus. Aa kuidas Teie päev on muidu täna kulgenud? Miskit huvitavat juhtunud? :D

Ma ei hakka praegu aega vabandamisele või heietamisele kulutama, et miks pole terve valgusaasta bloginud, vaid annan kerge ülevaate meie vahepealsetest tegemistest ja elust-olust.

Selliseid minijuhtumisi on vahepeal olnud lademetes. No selline igapäevane pimeda inimese eluke - olen ära eksinud, olen mitu peatust hiljem avastanud, et vahva - tramm ei ütle taas peatuseid, üle sõidutee sibades olen taevaisalt armu palunud, et see ei jääks mu viimaseks ületuseks ja no neid feile ei hakka ma üldse loetlemagi, kus ma olen rõvedat tilgastanud piima joonud, erinevad sokid jalga tõmmanud, inimesega suheldes totaalselt teise suunda vahtinud või tervitanud rõõmsalt võõrast inimest nagu muistset vana tuttavat ja siis sekund hiljem olen aru saanud, et see "tere" polnud teps mitte mulle mõeldud. Jeesh, did it again! :D

Nonii, aga kust alustada tähtsamate ja olulistema uudiste edastamisega... Ee, ma kohe ei teagi. Võib-olla oleks paslik mainida, et minu esimene anatoomia arvestus läks suurepäraselt (see oli meie lektori hinnang), esimene praktiline massaažieksami sain B ja nüüd kus luud on enam-vähem selged, oleme asunud lihaste kallale. Mitte et ma ennem poleks teadnud, millist lihast ma masseerin, aga nüüd tuleb põhjalikum õppimine, no et kuhu milline lihas kinnitub, mis on selle konkreetse lihase funktsioon ja ärme unusta vana head ladina keelt, mida ma tuubin söögi alla ja söögi peale. Mingi vahe ma nägin isegi unes, mismoodi ma ladina keelt palavikuliselt õpin ja siis ärkasin higisena üles ja hakkasin öösel kell pool kolm paaniliselt meenutama, kas unes õpitu vastas ikka õigele terminile ja sama märkamatult ma ka taas uinusin - ladina keelele mõeldes.

Kui luid oli umbes 206, siis lihaseid on umbes 3x rohkem, aga see on maru huvitav, kõik see, mismoodi inimene funktsioneerib on tõsiselt äge ja paeluv. Mul on tekkinud endal mingisugused lemmik luud ja lihased. Näiteks miskipärast on mulle musculus levator scabulae ehk abaluutõsturlihas väga sümpaatse kõlaga. Jäi lihtsalt kuidagi kõrvu. Teine, see pole küll mu lemmik, aga siit tuleb tasuta 15 sekundiline ladina keele kursus - musculus erector spinae ehk selgroosirgestajalihas. Selle lihasega on selline huvitav fakt, et kuna erect tähendab ladina keeles sirget või miskit sellist, siis sealt pärineb ka sõna erektsioon. Selline fun ja hariv fakt tänasesse päeva. Mitte et ma teaksin, mida lihtsurelik või tavaline massöör peaks selle teadmisega nüüd peale hakkama, aga no võib-olla kulub kunagi marjaks ära.

Igatahes õpingud edenevad mul tõepoolest hästi ja mul mõlguvad mõttes kõiksugu plaanid, aga ma ei tahaks neid praegu veel avalikustada, kui nad on alles rohujuuretasandil. Kuid, kui õige aeg käes, siis minu armsad blogilugejad on esimesed, kes sellest kuulevad ja saavad ka visuaalselt osa, kuna plaanin ka blogi oma master plani kaasata. Selleks on mul muidugi tarvis erialaoskustega inimesi: raamatupidajat, programmeerijat, videomonteerijat, kujundajat. Anyone?

Hah, ma olen ikka "suurepärane" sisulooja. Ma tegelikult tahtsin oma postituse lõpuks jõuda sinna punkti, kus ma teen teatavaks meie viimase aja grandioosse uudise, mis tiba muutis meie elukest lõbusamaks, vabamaks ja huvitavamaks ehk et meile kingiti auto, aga ma ilmselgelt ei jõudnudki selleni. Okei, jääb järgmisesse postitusse, sest see lihtsalt väärib eraldi postitust, kuna on üheaegselt liiga amazing ja humoorikas.

PS. Ärge siis unustage, et EBA 2017 hääletus kestab veel viimaseid päevi ja oma lemmikutele saate hääli anda siin!
Kui keegi peaks minult küsima, et miks peaks oma hääle just mulle andma, siis ega ei peagi, aga ma oleksin ütlemata rõõmus ja super tänulik, sest positiivne tagasiside annab kuhjaga motivatsiooni jätkamaks seda, mida olen siiani teinud ja ühtlasi on see mulle kinnituseks, et olen suutnud inimesed panna nägema ja mõtlema sellele, et mõne oma meele või jäseme kaotus pole veel elu lõpp, vaid hoopis uue, kuid natuke teistmoodi elu algus. Eks see sõltub loomulikult paljuski inimesest endast ka ja ega ma ei tahagi anda sellist signaali, et kui keegi kaotab päevapealt jäseme, nägemise või kuulmise, et siis lähete ja patsutate õlale ning seletate eriti entusiastlikul häälel, et yolo, vähemalt jäid ellu ja ära konuta siin toas, aja jalad kõhu alt väljaja lähme õue päikesepaistelist ilma nautima ja siis kui olete oma entusiastlikku elujaatava traktaadiga ühele poole saanud, siis meenub, et ups, inimene kaotas äsja autoõnnetuse tagajärjel oma mõlemad jalad.

Okei, ma läksin nüüd veits lappesse, aga kuna see on mulle hingelähedane teema, siis võtan kohe eraldi plaani sellest mingi aeg kirjutada. Igatahes, kui ma olen suutnud olla oma elurõõmuga eeskujuks või inspiratsiooniks ja näidanud maailmale, et pimedaks jäämine pole veel maailma lõpp,siis minge ja otsige ilmatu pikast Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, märgistage ära ja klikkige "Hääletan". Hääletada saab siis ühelt IP aadressilt 5x. Aitäh kõigile minu armsatele toetajatele! :)

Ühel imelisel päeval avastas Joosep, et Python oskab driftida. No tegelikult pole see sugugi üllatav, sest kõik, mis puudutab rahmeldamist, karglemist, kepslemist, kaabedamist või mis iganes füüsilist tegevust, siis Python on selles omaette meisterklass, nagu paljudes teisteski tegevustes. Näiteks ilastamises. See tüüp ilastab umbes sama palju ja natukene rohkemgi, kui beebsu, kellel on hambad tulemas. Eriti kehtib see siis, kui keegi ainult hingab tema toidukausi poole.

Tavaliselt Python driftibki siis, kui talle toitu serveeritakse. Kuna ta süljenäärmed hakkavad koheselt tohutu intensiivsusega tööle, täpselt nagu keegi oleks kasvuhoone kastmisvoolikud lahti keeranud, siis peab tüüp ootama sel ajal kannatlikult oma pesas. Paar nädalat on siis Python sedasi driftides sööma tormanud. Selle asemel, et minna rahulikult kuus meetrit, siis driftides jookseb paljuski ühe koha peal, mis kokkuvõttes teeb läbitud distantsiks umbes 30 meetrit.

Kuna täna oli üpriski emotsionaalne päevake, siis paljud asjad häirisid ja muutsid mind tundlikumaks. Nii ma siis selle driftimise kohapealt sõna võtsingi, sest ma ei soovi, et Python künnaks meie põranda üles ja muudaks selle mingisuguseks saepurutolmuks, millega pole hiljem mitte midagi peale hakata, kas seda on palju tahetud?

"Joosep, kas Sa võiksid mitte lasta tal kogu aeg niimoodi driftida?! Vaata milliseks need põrandad varsti muutuvad!"
"Sa oled nii emane," vastas Joosep lõbusalt ja pooleldi ahastunud häälel.
"Einoh, ma võin välja ka kolida, siis saad endale sobiliku poissmehekorteri, kus õnnelikult elupäevade lõpuni driftida!"
>"Sa oled lihtsalt nii feeminus!" ütles Joosep naerdes.
Kuna mina tahtsin ka millegi enneolematu ja eksklusiivsega hiilata, siis üritasin mingisugust ägedat sõna jooksu pealt välja mõelda ja lajatasin venitades vastu: "Ja Sina oled nii meillust!"
"Mis asi ma olen?" uuris Joosep kõht kõveras naeru välja purtsatades.
"Ma ei taha seda rohkem korrata!"
"Ei-ei, ma tahan kuulda... Mingi meil... Misasi?"
"Meillust noh! Nagu "male" ehk meessoost ja "lust"lõpus, et oleks vähe uhkem kogu see värk""

•  -Kuigi laps on silmnähtavalt rasvunud, siis vanemad ostavad talle ikka kommi, friikaid, limpsi ja käivad ühistel perelõunatel Hessis- 7-aastat ilma aknaruuduta türmi.
• Laps sai rannas olles päikesepiste või põletuse. Kohe ränk karistus lapsevanemale peale, sest ilmselgelt ema oli hooletu ja selline ema vajab kohest korralekutsumist- 5-aastat türmi.
• - Laps on arengust maas- absoluutselt vanemate süü! Kohe 267 piitsahoopi emale ja isale, et nad oma lapsega nii vähe tegelevad.
•  Lapsele ei võimaldata kõiki klassiekskursioone ja uusimaid tehnikavidinaid, selle tulemusel põhjustavad või annavad aluse lapse norimiseks oma eakaaslaste hulgas.

Minu meelest on see suht aegumatu lause naistel "Appi, mis ma selga panen?!". Nägija ajal võis taolist lauset minu suust kuulda vast kõige sagedamini just nendel hetkedel, kui sain kutse kuskile olulisele üritusele või peole ning siis esimese asjana sorteerisin peas oma riidekapi sisu läbi ja mõtlesin, et appi, mida küll sellisele üritusele selga panna. Nüüd, kus minu nägemisega on totaalselt nägemist, siis see kurikuulus "appi, mis ma selga panen!?" on endiselt minu sõnavaras kasutusel, kuid igapäevasesse kasutusse on lisandunud veel üks sarnane väljend, nagu "Oeh, pean jälle hakkama oma kapisisu revideerima...". See pole küll külvatud paanikaga, küll aga raske ohkega, mis peidab endas tõsist dilemmat, meistriklassi ajugümnastikat ja muret. Sest ma pean ju endale pimesi kümnete ja kümnete hilpude seast valima ja kombineerima omavahel sobivad rõivad. Ja mitte ainult omavahel sobivad, vaid lõpptulemusena tahaks end ikka võimalikult mugavalt ja hästi ka tunda ja hea välja näha. Ohe kaasneb sellega seetõttu, kuna kui Sa oma rõivaid ei näe, siis on see üpris keeruline, väsitav ja aeganõudev protsess. Vähemalt minu jaoks, sest minu jaoks on vääga oluline see, milline ma välja näen. Alati on olnud ja on siiani!

Kuna ma kaotasin nägemise pea 10-aastat tagasi, siis on selle aja jooksul jõudnud päris mitu moevoolu üle käia ja võrreldes toonast linnapilti tänasega, on see ikka kardinaalselt muutunud. See tuleb tavaliselt ilmsiks ja tabab mind just siis kõige valusamalt, kui olen järjekordsel shoppingutuuril koos oma õega, kes hakkab mulle kõiksugu moekaid ja lahedaid asju kokku kuhjama. Tavaliselt on nii, et kuskil 10st kolm rõivast jätame ostmata ja mitte sellepärast, et need mulle ei sobiks, vaid sellepärast, kuna ma ei tunne end mugavalt "sellist" asja seljas kandes. Kohe meenubki hea näide viimasest kiirshoppingust. Kui olin juba kassas valmistumas tasumiseks,haaras õde viimasel minutil kassa kõrval seisvalt stangelt veel ühe hilbu, öeldes mulle, et tegu on hästi kifti tegumoega pluusiga. Mul polnud põhjust grammigi kahelda, sest oma õe valikuid usaldan ma 99% ulatuses. 1% hõlmab enda alla siis minu kahtlused ja ebakindluse, mis aeg ajalt välja lööb. Igatahes läksin siis mina omauue tavaariga koju ja kui tahtsin seda "kifti" pluusi selga panna, siis tabas mind elupettumus. Ma hoidsin käes pluusi asemel pigem mingisugust vaipa meenutavat eset... Katsusin seda üht- ja teistpidi, aga ma ei suutnud enesele endast ilusat ja moekat naist silme ette manada. Lappisin "vaiba" kokku ja panin kummutisse ära. Mingi hetk jäi aga see "vaip" (ma ei tea kuidas seda paremini nimetada) mulle uuesti näppu ja otsustasin huvi pärast minna ja uurida Joosepi käest, et mis suurusega tegu on, sest see oli hüüber lai ja lohvka. Ilmusingi siis "vaip" näpus Joosepi ette ja palusin suurust vaadata, milleks oli size one. Ehk, kui õigesti aru sain, siis on kõigile naistele mõeldud üks ja see sama suurus. Ja siis tabas mind üllatus, sest Joosep ütles, et ma näen sellega väga hea välja ja see sobib mulle... Ta pidi seda mulle vähemalt 10x ütlema, et ma jääksin uskuma. Siin siis mina toda "vaipa" kandmas.



Siin tulebki mängu minu puuduv silmanägemine, sest olen üpris kindel, kui saaksin kasvõi korrakski pilgu peale visata oma praegustele ja poe riidekabiinis proovivatele rõivastele, siis saaksin kindlustunnet juurde, et kuidas sobib ja millega sobib. Kuid ma olen tänulik ja rõõmus selle üle, et ma olen elanud nägijana, sest tänu sellele on mul olemas ettekujutlus värvidest ja erinevate stiilide sobivusest. Näiteks need, kes on sünnist saati pimedad, siis nemad peavad põhimõtteliselt usaldama oma sõbrannat või isiklikku abistajat või keda iganes. Et kui sõbranne ütleb, et Sulle täiega sobib see roosa pluuse, siis peadki seda uskuma. Sa ei saa vaielda, et roosa pole päris Sinu värv. No muidugi siis saab, kui inimene lihtsalt ise tunnebgi, et roosa on ehk liiga lapsik tema vanuse kohta, kuna ühiskonnas mingisugune laialt levinud mentaliteet ütleb, et roosa on ikka pigem lasteaialaste teema. Kuid see ongi jällegi selle ühiskonna mõjutus, sest sünnistsaati pimedal pole võimalust ISE selle üle otsustada, kas ja kui hästi talle mingisugune värv sobib, kõik käib usalduse peale. Ise võib-olla mõistmata, et roosasid on erinevaid- fuksia, vaarikaroosa, mannavahuroosa, lillakasroosa, beebiroosa jne.. Ühesõnaga erinevate variatsioonidega. Sellepärast ma olengi tänulik oma nägija aja eest, sest tänu sellele on minu maailm ja kujutluspilt värvikirev. Mul ei ole lihtsalt punane, sinine, roheline, must, valge, kollane, pruun, lilla jne. Ma ei pea mehaaniliselt pähe õppima või end harjutama mõttega, et roosa ja punane ei sobi omavahel kokku, kollase ja sinise combo pole ka just parim valik, mida teha võiks, pruun ja must- pig NO! Ja nii edasi.

Mul ei ole kindlat stiili. Pigem olen ma stiilitu. Ma võin ühel päeval välja näha nagu lillelaps, seljas sitsi-satsiline suvekleidike, juuksed lahtiselt lendlemas või korvipunutuna. Järgmisel hetkel võin ma jalga tõmmata katkised teksased ja peale tõmmata mõne topi või pusa. Ja sorry, kuna sügis pole ka enam teab mis mägede taga, siis sügise outfitist rääkides, siis vahepeal tuleb mul meeleolu kanda oma täpilist või halli lillemustrilist sügismantlit, mille all armastan kanda kootud kleiti ja pakse sukapükse. Järgmisel hetkel aga võin selga tõmmata nahktagi, heegeldatud mütsikese ja teksased. Ühesõnaga selline seinast seina outfit.
Mul on siiani mõned rõivad alles, mis pärinevad minu nägija ajast. Kuskil möödunud aasta suveni hoidsin praktiliselt viimast kui hilpu kiivalt alles, sest see oli vist mul seotud kindlustundega. Ma olin neid näinud ja kandnud ja teadsin kuidas need mul seljas istuvad, milline ma nendes välja näen ja mis omavahel sobivad. Kuid nagu elus ikka, siis õe utsitamisel, pidin neist lahti laskma. Riietel olid värvid tuhmunud, pleekinud, kulunud ja nii mõnigi rõivas nägi päris räbal välja. Õnneks päris puhast vuuki õde mu riidekapis ei teinud ja see on mulle tohutult oluline, kuna need nägija ajast pärinevad rõivad annavad mulle kindlustunnet ja on mulle pidepunktiks uute hilpude soetamisel. Vähemalt praegu on see nii, et kui ostan uue pluusi ja juurde panen nägija ajast pärineva seeliku, siis suudan paremat pilti endale ette manada. Aga ega mul alati pole rõivastus nii kombineeritud, et üks ese on vana ja teine uus. Sellistel puhkudel siis tulebki kõigepealt mängu mugavus ja see tunne, mis ütleb mulle, et näen selles tõepoolest hea välja ja mitte ainult tunne, vaid ka usaldusisiku sõnaline kinnitus.

Uute riiete ostmine näeb tavaliselt sedasi poes välja, et käime õega mööda poodi ringi ja uurib ja otsib mulle kõige ägedamaid ja lahedamaid asju (võttes arvesse minu eelistusi ja soove) ning siis suundume kabiini, kus ma hakkan kõike ükshaaval proovima. Nägija ajast on muidugi see erinevus sisse tulnud, et kuna minu õel on täielik ülevaade minu riidekapi sisust ja seal leiduvast, siis poes käimegi sellise pilguga, et ühed püksid sobiksid mitme pluusi ja pusaga või üks jakk sobiks mitme seeliku, pükste ja pluusiga. Õde tavaliselt räägib kohe juurde, et millega see kokku sobib. Alustades papudest, sukapükstest ja lõpetades jakiga ja kõik mis sinna vahepeale jääb. Mulle meeldib oma õega poes käia, sest kui miski sobib mulle, siis ta ei varja oma emotsiooni, vaid ütleb hästi entusiastlikul häälel näiteks "Oh Kai, see sobib Sulle perfektselt! Sa näed üli lahe välja!" või "Aahh, Sa oled mega numpsik selles!". Ja kui küsin kindluse saamise mõttes veel korra või 10x üle, siis ütleb tavaliselt a la miskit sellist "Jaa Kai, kui Sa vaid näeksid ennast. Mul on nii kahju, et Sa ei näe... Sa näed selles lihtsalt tõsiselt superarmas välja! Usu mind, ma ei valetaks Sulle!"
Ja nii ongi. Õde kirjeldab mulle viimse kui detailini uute rõivaste mustrid ja värvid lahti. Näiteks, kui uus pluus oleks kollane, siis ta ei ütle mulle lihtsalt, et see on kollane, vaid toob kindla asja näiteks, et mul tekiks võimalikult tõetruu ja reaalsusele vastav kujutlus pluusi värvist. Öeldes näiteks, et tegu on melonikarva pluusiga. Kui ei ole võimalik puu- ja köögiviljade, loodusnähtuste vms najal tuginedes kindlat näidet mulle tuua, siis pole harvad korrad, kus õde meenutab mõnd nägia ajast pärinevat ehet, nõud, rõivast, koera või mida iganes asja, millega mul on oma mälestus ja siis saamegi mulle värvist ülevaate. Ja et ma ei upuks ja ei jääks tundideks nõutu näoga kummuti ette seisma, siis tavaliselt enne uut hooaega, tuleb õde minu poole ja kombineerib mul mõned riidekomplektid valmis. See näeb umbes nii välja, et ühes virnas võivad olla ühed püksid, retukad ja / või seelikud ning nende otsas omakorda mitu pluusi, et teaksin, et need pluusid sobivad just nende pükste, retukate või seelikuga. Pluss papud, ehted, kotid jne.

Seda kõike on tegelikult meeletult palju, mida meelde jätta ja meeles hoida. Tavaliselt kipub ju ikka nii olema, et mida väga sageli ei kasuta, siis see ka ununeb. Nendeks puhkudeks olen ma teinud endale arvutisse eraldi Riidekapi nimelise kausta, kus mul on erinevad outfiti combod üles märgitud. Lisaks on mul veel selline väike abimees nagu värvimääraja. See näeb välja selline.



Põhimõtte on lihtne. Asetad selle aparaadi vastu riiet, vajutad nuppu ja siis teatab kena eestikeelne naishääl värvi. Ja mitte lihtsalt värvi, nagu sinine, punane, kollane jne, vaid purpune, väga hele kollane, kahvatu oranž jne. Ainult siis kipub see abimees valetama, kui eseme ja abimehe vahele pääseb valgust või kui ese on selline ebamäärases toonis, näiteks nagu mereroheline. Sellisel juhul kipub ta ütlema roheline / sinine ja edasi mõtle juba ise.

Seega sellist kõige põhjalikumat riietumisalast nõustamist annab ja teeb mul õde, kuid kindlasti ei ole vähemtähtsam roll ka Joosepil. Kui õde aitab mul hoida sõrme pulsil uuema aja moel ja outfitidel, siis Joosep on klassikalise stiili sügav austaja ja klassika ei lähe teadupärast kunagi moest. Joosep on mulle nii mõnegi klassikaliselt ilusa rõivaeseme soetanud ja olnud ka lihtsalt sõnalise osaga valikute tegemisel toeks. Õnneks, vähemalt mulle on selle kaheksa ja natuke peale aastate jooksul mulje jäänud, et Joosep on seda masti mees, kes võib vabalt oma naisega poodelda, ilma, et seestpidiselt vaikselt sureks ja see on ütlemata tore. Aga võib-olla on asi ka selles, et ma ise ei suuda ka mitmeid tunde neid hilpe selekteerida, valida, proovida ja käia ühest poest teise, äärmiselt tüütu ja väsitav. Näiteks see hall mantel on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, mille Joosep mulle lihtsalt ühel suvalisel päeval ostis.




Saime linnas kokku ja täiesti lambist ütles, et tahab mulle mantli osta ja nii läksimegi poodlema. Kui palju mehi teevad selliseid ettepanekuid või emotsioonioste oma naisele? Emotsiooniost kõlab küll kuidagi väga tuisupeana ja halvamaiguliselt, aga ma ei mõtle seda üldse kehvasti, sest Joosep üldjuhul emotsioonioste ei tee. Ta on äärmiselt kalkuleeriv. Mina olen pigem see uhuu ja ulalaa, tahan-tahan, ostan ära ja siis jääb kappi seisma. Kui tolle mantli juurde tagasi tulla, siis mul on selle juurde perfektselt sobituv vihmavari ka. Samuti hall ja selline kuppelvihmavari, millel on pitsiline serv ja pärlid peal. Ja ei ole harv, kui selle vesihalli mantli kombineerin mustaga ja efekti annan roosade huulte, küünte ja kõrvarõngastega. Ühesõnaga, kui soovin olla klassikaliselt ilus ja väljapeetud, siis tõmban endale enamasti Joosepiga koos valitud ja ostetud rõivad selga.
Siin pildil on mul ema ostetud kleit, mis on iseenesest täitsa armas ja mõnusalt suvine, kuid natuke vajaks vist ümbertegemist.



Nimelt ma eelistaksin, et rindade alla õmmeldaks kumm, mis selle kleidi veidikene kokku kroogiks, sest muidu on mul endal suts selline tunne, nagu ma oleksin endale voodilinast kleidi teinud, mis hõljub igas suunas ja ei rõhuta taljet. Ehee, kui Joosepi ette esimest korda selle kleidiga ilmusin, siis ütles, et ma olen nagu peole minev okupant. Sügaval nõuka ajal olevat olnud nii, et okupandid tulid ja panid eestlaste öösärgid selga ja läksid peole. Sellepärast ka selline võrdlus. Ema on samuti mulle mõningasi häid riideleide saanud, kuid kuna ema on, kas teadlikult, ükskõiksusest või pahaaimamata mind outfiti osas mitte just kõige paremas olekus lasknud inimeste keskele minna, siis on selle kohapealt usaldus saanud kannatada. Lisaks on ema mulle korduvalt öelnud ja vastanud minu pärimistele, et kas need rõivad sobivad omavahel, et mis vahet sellel on, Sa nagunii ei näe ju. Ja vot selline lause, isegi, kui see on poolnaljaga mõeldud, siis see tekitab minus ikkagist tunde, et ema jaoks pole see nii olulise väärtusega. Kuigi ma ei mõista miks, sest ise käib ta suht viimase peal riides...

No vot, selline see pimedast peast riietumispostitus saigi. Tegelikult on veel mitmeid nüansse, millest saaks ja võiks rääkida. Eriti, kui pidada silmas sünnistsaati pimedate riietumisstiili ja miks võib vahel tänavapildis kohata pimeda seljas üpris kentsaka kooslusega rõivastust. Sellegaseoses tekkis mõte, et äkki peaksin mõningased pimeduse ja riietumisega seotud apsakad kirja panema- need on päris lõbusad! :D Aga kuna see tuli elupikim postitus ja mu käed vaikselt kukuvad juba küljest, siis ma tõmban otsad kokku. Kindlasti peatun sellel teemal ka oma vlogis, sest üks lugeja uuris samuti minu riietumise kohta, kuna ma nägevat niivõrd hea välja ja teised pimedad, keda on tänavapildis kohanud, et nende riietus on selline maitsetu. Päris seda sõna küll ei kasutanud, aga umbes-täpselt sarnast.
Igatahes, kui teil on täpsustavaid küsimusi, millest ma ehk ei jõudnud rääkida või ei osanud tähelepanu pöörata, siis olge varmad küsima! ;)

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.

Viimased viis aastat oma elust olen ma elanud mingisuguse plaanimajanduse järgi. Kogu aeg oli mul kalendrisse märgitud kõiksugu kohustused, kohtumised, tegemised, ootel olevad asjad jne. Nüüd esimest korda üle pika aja, kui olen vähendanud oma kohustuste hulka, tunnen ma, et see on nii vabastav ja mõnus. Põhimõtteliselt elan päev korraga, ei muretse väga mis homne toob ja ei tiki oma kalendrit kõiksugu kohustustega täis. Okei, juulis ja augustis mul on tõesti mõned kohtumised pikemalt juba ette kokku lepitud, aga need pole otseselt kohustused, vaid pigem meelelahutus. Saan nimelt kahe või kolme oma blogilugejaga kokku. No ja juulis, näiteks täna sõidan maale, kus me mängime Katani, söön oksendamiseni herneid ja värskeid kurke, kui ilma on, siis päevitan ja magan kasvõi lõunani. No ei kõla ju eriti raskelt ja piinarikkalt see elukene maal. neljapäeval sõidan edasi Tartusse, et sealt järgmisel päeval startida koos Kiku ja muu seltskonnaga Saaremaale, kuhu me samuti jääme ööseks. Ma loodan Saarematripist livechatte ka teha või kui mitte live, siis videoklippe ja niisama pilte. No ja siis on mul jälle nädalake vaba, teen mida hing ihkab ja siis lähen taas nädalavahetuseks Haapsallu. Meil seal väike juhtkoerte treeningpäev ja puhkus üheskoos. Kui keegi teab soovitada Haapsalu häid söögikohtasid, siis ma olen üks suur kõrv. ;)
Aga üldiselt jah, ma üritan hoiduda kõiksugu plaanidest. Ses suhtes, et päris nii yololt ma ei võta asja, et kui näiteks tuleb tahtmine linna sõita, et siis viskan miskid esimesed ettejuhtuvat hilbud selga ja lippan, ilma bussiaegu vaatamata. Aah, yolo, küll see buss kunagi ikka tuleb, eksole. Noh, et selles mõttes ma nii suvalt ei lase asjadel joosta ja minna, nii palju ma ikkaplaneerin ja mõtlen, et mingitesse aegadesse mahtuda, aga sellist asja püüan vältida, et vot sellel x päeval, sel x ajal pean olema vot seal x kohas. Mkm, kui mu kalender ainult sellistest kohustustest koosneks, siis ma lihtsalt muutuksin ühel hetkel jälle vastikuks nõiaks, kes ei oskaks enda väsimusega hakkama saada ja tõmbleksin iga väiksemagi asja kallal. Kas see pusa peab siin toolileenil vedelema?Miks see koerakarv põrandal on, miks?Miks see kuramuse piim tilknema läks, jätsid selle sooja, jah?! Joosep ütleb ka, et ma olen viimasel ajal kuidagi palju rahulikum ja ei tõmble ringi nagu esmaklassiline füürer. Ja kõike seda tänu sellele yolotamisele.

Eile näiteks oli mu päev absoluutselt plaanivaba, aga lõuna ajal, kui Janetiga heinamaalt tulin, sattusin kokku naabrinaise Riinaga, kes kutsus mind metsa seenele. Hah, ma alguses naersin ta välja ja üritasin talle selgeks teha, et kuule halloo, ma olen pime ja lömastan kõik seened ära, mis mu teele satuvad, aga no ta ei võtnud mind üldse kuulda ja ütles, et mis ma seal toas ikka kopitan, et lähme parem metsa. No ja läksimegi siis. Muidugi, kui Martha kuulis, et mina tulen ka koos Janetiga seenele, siis läks tal vääga kiireks, sest tahtis ka kaasa tulla. Samal ajal , kui toas riideid vahetas, laulis "Tä-na on maa-il-maaa parim päev, sest me läh-meee Kai ja Janetiga met-saaa seene-leee..."  Much cute! :D Seeni kusjuures väga palju ei olnud. Selline oli siis meie kamba seenesaak.


Pilvikuid oli, aga neid me ei tahtnud, sest neid hakka puhastama ja kupatama, igavene jändamine nendega. Leidsime ühe mega suure pilviku.



Mina keskendusin rohkem mustika korjamisele. Selle korjamisega oli ka muidugist natuke sehkendamist, sest nii kui ma maha kükitasin, sai Janet aru, et ahaa mustikad ja kukkus neid minu eest ära sööma. Just sama põõsa küljest, kust mina korjasin. Aga kõigest sellest hoolimata sain täitsa arvestatava portsu. Oma saagist unustasin pilti teha ja nüüd juba hilja, sest need mul juba smoothi näol kõhus. Selle eest tegime niisama pilte...eriti Janetist, kes oli ilge mudakoll. Lihtsalt mingi hetk võttis Janet lõhna üles, tõmbas leelet ja kui tagasi meie juurde naases, siis nägi välja selline...natuke šitane.








Arvatavasti käis end lihtsalt jahutamas, sest olime juba oma poolteist tundi metsas mütanud ja Janet ähkis üpris korralikult. Kui arvasime, et no, et enam hullemaks see lontrus end teha ei saa,siis ei tasu enne õhtut hõisata, sest kui hakkasime edasi kodu poole liikuma, siis leidis Janet veel ühe mõnusa mülka ja hüppas sinna mauhti sisse- mõõnuus! Sellise šitašena ma teda korterisse ei kavatsenud küll lasta ja pesime ta hoovi peal puhtaks. Janet muidugi pesemisest ei arvanud suurt midagi, ainult värises ja oli sellise tuppa sittunud kassi näoga. Ma pesin teda enda šhampooniga. Tean, et tegelikult ei soovitata koeri inimese šhampooniga pesta, aga no ehk see üks kord ei tee midagi hullu. Ma lihtsalt ei leidnud koerte pesuvahendit üles, täitsa võimalik, et see on ka otsa lõppenud. Peab kiiremas korras uue sebima, sest tundub, et meil kulub seda ikka mõnuga. :D
Kui metsa minnes nägin ma välja ikka nagu ehtne mimm: jalas hallid retukad, roosad valgemummulised kummikud, roosa pluuse ja roosa jope, siis metsas see kõik järkjärgult muutus. Näiteks peale jahutavat mudavanni otsustas Janet just meie kõrval oma kõntsa maha raputada, või õigem oleks öelda- meie peale ja kui mustikapuhmase juures kükitasin, siis samuti riivas mind, jeii. Ja kui lõpuks Janeti pesemiseni jõudsime, siis Riina valas mulle veel lõpetuseks kastekannuga vett kummikusse. No ja sinistest sõrmedest ja oksapudist, higist ja vihmast ma parem ei räägigi.




Muide, kas teie teate kuidas viisakalt küsida, kas Sina peeretasid? Ei tea, vot ma kohe jagan teiega tänase päeva tarkusetera. Jalutasime metsas, kui äkki Martha küsib: "Kai, kas Joosepil on ka palju gaase kõhus?" Riina kihistas naeru ja sosistas mulle, et see on viisakalt küsitud, et kas ta peeretab.
Ma muidugi ei osanud kohe esiti vastata. Mitte, et ma ei teaks vastust, aga taoline huvi Joosepi kõhutuulte vastu tuli nii lambist, aga no ega ma ei jõudnudki oma vastust veel välja öeldagi, kui Martha ise hakkas rääkima, et tema issil on kõhus palju gaase.

Viimasel ajal on nende võõraste lastega mingisugused armsalt naljakad olukorrad. Näiteks ümbruskonna maja lapsed mängivad õues mängu nimega "Kai, Joosep, Janet ja Python". Jagavad kõik kenasti rollid ära, et kes keegi on ja siis hakkab tuppa kostuma kõiksugu käsklusi ja hõikeid. Nagu näiteks "Joosep, tule kohe siia!", "Janet, fuh! Mine koht!" või siis lihtsalt vahepeal kutsuvad üksteist korrale öeldes a la "Eiii, Sina pidid ju Janet olema ja mina Kai...". Ja kui parasjagu ei mängita n-ö meid, siis on olnud selliseid hetki, kus ma lihtsalt istun grilliplatsil ja lapsed toovad mulle kordamööda lilli ja marju, mis nad ümbruskonna lähistelt heinamaalt ja põõsastelt kokku korjavad. Ja mitte ainult need majalapsed, kes aastaringselt siin elavad, vaid isegi need lapsed, kes on lihtsalt siia suveks vanavanematele külla sõitnud. Üks hästi armas hetk oli möödunud nädalal see, kui kõrvaltrepikojas elava naabri lapselaps, pisikene 3-aastane Jete tuli esimest korda minuga suhtlema ja lausus: "Kai!? Ma tõin Sulle lilli!" Pisikene Jete ei saa  muidugi veel aru, et ma ei näe, aga teised kohe olid kõrval agaralt seletamas, et kuidas peab mulle lilli ja marju andma (no et peo peale, sest Kai ise ei näe võtta) ja nii sai Jete mulle kenasti lilled pihku antud, milleks oli imepisikene kõrreliste kimbukene. Sama pehme nagu ta ise. :)
Pole ka need hetked harvad, kui ma keset õueala seisma jään ja siis hüppab mulle ootamatult naabri Martha sülle ja kukub kallistama. Olen saanud ka musisid ja armastusavaldusi. No ja näiteks, kui ma tahaksin korterist vaikselt ja märkamatult välja hiilida ja vehkat teha, siis seda juba nii naljalt ei juhtu, sest erilist vahet pole, kas me oleme Janetiga just parasjagu kuskile minemas või oleme tulemas, siis õuealale jõudes hõikab keegi lastest ikka "Kaiiii ja Janeeet!!!" ja piiravad mu ümber. :) Ühesõnaga lapsed on toredad ja tore on neid väänikuid vaadata ja mõelda, et ka mina olen neile kuidagi lähedaseks ja armsaks saanud.
Nii...ja kui lastest edasi rääkida, siis ma olen varasemalt jaganud siin oma sõbranna Maaru poja vahvaid ütlemisi ja nüüd tahaks seda jälle teha. Maaru pikutas koos pojaga ja siis ühtäkki teatab poiss: "Emme, Sa peaksid midagi oma kulmudega ette võtma!"
"Mis mõttes? Mis neil viga siis on?" päris Maaru pojalt, mille peale poiss vastas: "Need näevad välja nagu vanad hambaharjad..."
Ehee, mina ei tea kust lapsed selliseid vahvaid ütlusi võtavad või kust neid genereerivad, aga ega mul on sellest suht poogen, aga lihtsalt ma tahaksin ka endale kasvõi ühte sellist väikest präänikut, kes vaataks mulle oma siiraste ja suurte silmadega otsa ja ütleks, et  mu jalad on karvased nagu kääbik Bilbol ja mu kulmud näevad välja nagu vanad kulunud hambaharjad. :D
Mida toredat on teie lapsed teile öelnud?

• Võiks olla kandiline, aga ümarate nurkadega, sest ma ei soovi rohkem end vastu lauanurki siniseplekiliseks joosta.
• Täispuidust, mitte mingi spoonitud saepurupask ja eelistatult kask. Mänd on suht välistatud, kuna sellele tekivad imelihtsasti kõik võimalikud ja võimatud täkked, ühesõnaga vääga raskesti hooldatav ja sellisel juhul peaksin ma ikka puruloll olema, kui ma võtaksin endale ühe raskesti hooldatava laua asemel teise samasuguse.
• Praegune laud on kuskil 100x80x90 (ise oma täpse silmamõõduga mõõtsin :D), aga ma sooviksin uut lauda suts laiemat ja kõrgemat, sest nüüdseks oleme aru saanud, et praegusele lauale ei mahu mitte essugi ära, eriti kui tegu on tähtpäevadega. No ja kõrgus on lihtsalt puht minu ohutuse mõttes, kuna praegune laud ulatub täpselt mulle hargivahele... Olen piisavalt sinna sisse jooksnud, rohkem nagu ei tahaks.

Eile oli selline mõnus päevake. Üldse on kuidagi viimased päevad hästi toredad ja rõõmsad olnud ning kui isegi vahepeal tekib mingisugune väike sisemine pinge, kus ma tava olukorras võib-olla joriseks mõttetult, siis enam mitte. Olen enda selle kõik-peab-olema-perfektne-muidu-suren mõtteviisi kallal viimasel ajal palju mõttetööd teinud ja sisendanudki endale, et mu elus ei pea kõik ideaalne olema ja kõik plaanitud tegevused ei pea perfektselt õnnestuma. Näiteks eile õhtul avastasin, et no kurja, põrandad on veits liivased ja kuna suvisel ajal kõnnin ma toas enamasti paljajalu, siis on seda liiva maruhästi tunda ja tava olukorras oleks mu õhtupoolik mingi mõttetu liiva pärast rikutud olnud, sest lihtsalt vastik on. Tolmukaga ei saa ka enam undama hakata, sest naabrid tahavad ka elada. No ja siis oligi moment, kus ma selle liiva peale kulmu kortsutasin ja ohkasin rahulolematult ja võib-olla isegi murdosasekundiks ka etteheitvalt (kuigi ma ei tea, kellele ma seda ette üritasin heita), kuid siis sisendasin endale, et kuule Kai, homme on ka päev ja siis saad kasvõi kohe hommikul esimese asjana, kui oma silmaluugid pärani ajad, oma tolmuka välja tarida ja kasvõi hommikust õhtuni seda liiva imeda.  No paraku päris nii kaugele ma pole veel oma sisemise minaga jõudnud, et oleksin totaalselt laadna kõiksugu häirivate asjade suhtes, aga eile oli selline esimene sammuke selles suunas. Ma kindlasti ei kavatse hakata räpakolliks või lohakaks, aga lihtsalt olen hakanud tõesti mõtlema, et see ei too mitte kellegile kasu ega tee head, kui ma tõmblen-torisen-mossitan-jorisen-porisen selliste olmeprobleemide kallal, mis tegelikult pole jäädavad ja on kergesti likvideeritavad ja parandatavad. Ma saaksin aru, kui ma kukuksin undama, kui mul elamine maha põleks. Vot see oleks katastroof ja tõeline häving, mida enam nii lihtsasti kühvli ja harjaga kokku ei pühi ega taasta uuesti.
Ma arvan, et üks 10 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi sellise mõtte peale tulla, et mis oleks, kui prooviks võtta asju veidi lõdvema rihmaga. Mkm, minu jaoks oli alati laual ainult kaks varianti ja ei mingit vahepealset ning seda just konkreetsete asjade saavutamistes ja tegemistes. Ma tahaks nüüd oma suurest mõttetöö tulemustest ja rõõmust ja õnnest kõigile soovitada võtta asju laadnamalt, aga samas olen kursis, et ega see päris sõrmenipsutuse peale ei käi kah. Aga siiski tahan öelda, et alustage kasvõi väikestest asjadest ja ärge seadke endale liigkõrgeid ülesandeid. Arvan, et pole tarvis koostada endale kilomeetri pikkuseid do-do nimekirju ja eriti hull, kui sinna veel tähtajalise tärnini ka ära märgite. Loomulikult ei soovita ma siin nüüd lihtsalt jalad seinale visata, lakke sülitada ja oodata kuniks tahtmine ja viitsimine peale tuleb, aga mis ma öelda tahan on see, et eesmärke võib seada, aga ärge liigselt kinnistuge neisse...go with the flow...kui täna ei jõudnud või ei saanud, siis tee homme.
Ehh, ma pole näiteks juba vist oma kolm nädalat jõusaali jõudnud, aga ega ma ei paanitse selle pärast ega mõtle nüüd, et kõik on läbi ja nüüd kogu rassimine on tühja jooksnud ja enam pole mõtet ka toitumist jälgida. Mkm, toitun endiselt tervislikult ja hetkel jõusaalis mitte käimine kindlasti ei välista kohe teisi tervislikke tegevusi. Selle asemel läksime me eile Riinaga kiirkõndi tegema ja mitte nii julmalt, et surm silme ette tuleks, vaid kui pool marsruuti läbitud oli, siis otsustasime korraks ekspromt rajalt kõrvale heinamaale astuda ja hoopis karukellasid korjata :D
Ja enne, kui läksin jalutama, siis plaanisin teha väikese uinaku. Kui olin end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra tõmmanud, siis Joosep otsustas mulle duubijussist unelaulu lasta. Ja lasi ka...alguses lasi natuke seda kõige kuulsamat laste unelaulu "mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ju ka...". Ja kui olin saanud sekund mõelda, et oii, kui armas, siis vahetas äkitselt rahuliku ja armsa unelaulu Dubrex - Killing Time loo vastu. See on lugu, kus kuskil 10 sekundi peal hakkab selline hääl, nagu Joosepi kasuisa teritaks garaažis raudlatti ja kui raudlati teritamine lõppes, siis järgnes The Prodigy Diesel Power. Suslik selline! Aga nagu Joosep ise armastab mulle öelda- kes kiusab, see armastab :D