Nagu ma oma eelmises postituses mainisin, siis oli mul Paides au kohtuda ja vaielda veganiga ja ei, mitte toiduteemadel, sest ma olen juba oma varasemas toidupostituses pikalt ja laialt kirjutanud, mida ma arvan herbivooridest ja omnivooridest. Seda saate meeldetuletuseks lugeda siit. Kuid eneselegi ootamatult tekkis vaidlus out of nowhere lehmade seemendamisest. Kui ma päris aus olen, siis ma isegi ei mäleta, et millest või kust sai see alguse, aga mäletan, et Kaidi, kes on siis vegan, ütles hästi entusiastlikul häälel ülejäänud seltskonnale, et hakaku meie ka veganiteks. No ja enne, kui ma üldse jõudsin midagigi adekvaatset vastata, kukkus Kaidi seletama, et kas me ikka teame mismoodi liha jõuab meie toidulauale... No, et selleks seemendatakse lehmasid, aga see on ju põhimõtteliselt lehmade vägistamine. Mu näole ilmus hetkeks selline ilme, nagu say what ning asusin kohe tuliselt vastasleeri, sest ma ausalt ei saa paraku nii meelevaldse väitega nõustuda. Ma ei ütle, et ma kardinaalselt üldse ei nõustu, sest kui vähemalt üks inimenegi suudab argumenteeritult minu väited ja seisukohad ümber lükata ja mind teistmoodi mõtlema panna, siis ega mina kätt ette ei pane. Ega ma kiuste ei mõtle nii nagu ma praegu mõtlen ja tunnen.
Igatahes mina pröökasin siis kohe üle laua, et lehmade kunstlik seemendamine EI ole lehmade vägistamine, sest esiteks lehmad ei saa kunstliku seemendamise käigus viga. Samas, kui mingisugune kiimane pull lihtsalt tuleb ja ronib lehmale selga, olenemata sellest, kas lehm seda soovib või mitte ning on väga sagedased juhtumised, kus lehm lihtsalt pulli kiimatsemise käigus nihestab oma põlveliigese või siis lihtsalt pulli raskuse all lehma jalad vajuvad libeda sõnniku sees spagaati ning lehmake saab vigastada ja vigastatud lehm viiakse teadagi- tapamaia, kellest tehakse järjekordne konserv. Kaidi muidugi keeldus sellisele variandile mõtlemast, vaid ütles, et see on lehma ja pulli vaheline armastus, neil on sädemed ja ilutulestik, no ühesõnaga big love. Ma ei hakka siia lehmapornot üles laadima, sest kes tahab, see leiab juutuubist ise ka üles, aga tegelikult on nii, et pull on selline vahva loom, et kui saab suguküpseks, siis nad konkreetselt igal võimalusel keeraks lehmale taha ja mitte ainult lehmale, vaid isegi talitajale jne. Pull ei ole mingisugune nalja tegemise loom, see on mitusada kilo kaaluv lihamägi, kelle eesmärk on lehmasid viljastada. Jah, okei, looduses on see kõik väga loomulik, ma ei eitagi, aga kui on valida, kas kunstlikult viljastatud lehmake, kes saadetakse pärast protseduuri karjamaale elusa ja tervena tagasi heina vitsutama või valime jõhkra sädemete saatel lehmale pulli poolt tahakeeramise, mille tulemusel lehm nihestab oma jala ja saadetakse tapamajja, siis kumma variandi teie valiksite?
Samamoodi on imelik see, et kui me räägime loomariigist, kuhu ka inimenegi kuulub, siis millegipärast ei taheta paraleele tõmmata ega võrdlusi inimeste ja loomade vahel aktsepteerida, kuigi me kuulume ju ühte faunasse. No ma pean siin silmas seda, et kui pull vastu lehma tahtmist ronib lehmale selga, sest no pull nii väga tahab, siis mismoodi me sellist olukorda inimeste maailmas kutsume? Just nimelt- vägistamiseks! Ehk siis Kaidi, kes on vegan ja kelle väitel on lehmade kunstlik seemendamine lehmade vägistamine ja pulli poolne agressiivne lehmale taha keeramine suur armastus, et kuidas siis inimeste maailmas tuleks sellele reageerida? Kas me peaksime ka kaaskodanikena ignoreerima, kui kuskil põõsas naisterahvas karjub meeleheitel appi, kui mingi suvaline tüüp teda vägisi võtab? Või kasvõi tema enda vägivaldsete kommetega elukaaslane , sest see on ju armastus...? Ja teinegi küsimus siia otsa, kas naised, kes meditsiinilistel põhjustel, vahet pole kas enda või mehe tõttu, ei rasestu, et siis kunstlik viljastamine inimeste maailmas on samuti vägistamine? Ma saan aru, et inimene ise teeb selle valiku, sest me oleme homo sapiensid ja oskame seetõttu kõneleda ja oma soove väljendada ning ilmselgelt ei jookse lehm talitajale karjamaal vastu ja hõika, et "Jaa, viige mind kunstlikule seemendamisele, palun-palun!", kuid vaevalt see lehm erilist rõõmugi tunneb, kui pool päeva kabuhirmus põgeneb kiimase pulli eest ja päeva lõpuks saab ta ikka vaese lehma kätte, niites ta lihtsalt jooksu pealt maha. Ega inimene pole süüdi, et oskab rääkida ja pealegi võib-olla ma isegi natuke mõistan, miks keegi võib arvata, et lehmade kunstlik seemendamine on justkui vägistamine, sest see vaatepilt pole just teab mis lilleline, kui mingisugune inimene on õlavarrest saati kuskil lehmatupes, aga no ausalt, mis te arvate et pulli see samune on väiksem või? No ühesõnaga selline sädemeid täis vaidlus oli meil ja me kohtusime Kaidiga mõlemal festivali päeval ja no kogu aeg jõudsime selle teemani tagasi ning mul on karvane tunne, et me vaidleme tulevikus sel teemal veel ja veel.

Kui Lindal oli meie vaidlusest viimne kui ihukarv püsti, siis võtsime närvirakkude säästmiseks järgmise teema. No õigemini see tekkis jällegi täiesti ekspromt jutuajamisest. Nimelt Linda pidavat ostma 40 eurtsi eest lilli, mille peale seltskond, kus olin mina, Linda, Ingo ja Kaidi, leidsid, et tühja nendest lilledest, et need ju surnud lilled, et pigem oleks võinud ikka raha kinkida. Ja mina olin siis jälle see must lammas, kes pistis kohe kaitsekõnet pidama, et no kuulge, et žest, emotsioon ja mälestus loevad ka midagi, millega muidugi ei nõustutud. Kaidile meenus kohe üks sünnipäev, kus üks tüüp oli talle sünnaks suure kimbu kallasid toonud, aga kuna Kaidit kodus polnud siis pistis lilled kummiku sisse. Kaidi sõnul olevat see rõve olnud, kuna tema jaoks olid need hunnik laipasid ja et parema meelega oleks võinud kummiku sisse hoopis raha pista või siis potilille tuua. Jah, potilill oleks tõesti igati armas kingitus, kuid samas kui mul suurt aeda pole, kuhu neid potililli istutada, siis ma ei tahaks kogu aeg ainult potililli saada, sest kui kõik tooksid mulle ainult potililli, siis lõpuks elaksin ma nagu mingisuguses botaanikaaias, kus lõpuks ei paistaks aknast enam isegi päevavalgustki sisse, sest seal on mingisugune ebamäärane džungel ees laiumas. Pluss kogu see niiskus, mis taimedest aknaklaasidele tekib ja sealt edasi hallitus jne,, uh!
Peaaegu et olin juba seda teemat sinnapaika jätmas, kui minul tekkis uus küsimus. Ma tegelikult tahtsin ainult mõista vegani mõttemaailma ja küsisin, et aga kui ta nimetab lõikelilli laipadeks, siis kõik need porgandid ja kapsad, mis tal külmikus on, et need on ka siis ju laibad, või mis? Selle peale ta muidugi läks väga emotsionaalseks ja ütles, et porgand ju ei karju, kui seda tükeldad, aga kui näiteks jänesel käpa maha lööd, siis see on looma piinamine. Eee, ma siis koheselt katkestasin selle väga veriseks kippuva mineva seletuse, kuna mulle tundus, et Kaidi ei saanud minu küsimusest päris hästi aru. Lihtsalt väikese vahemärkusena mainin ka seda, et selliste meelevaldsete kirjelduste põhjal, nagu seda on see lause, et "kui jänesel käpa mahalööd, et siis see on looma piinamine". Jah, meie keskel elab tõepoolest kõiksugu veidrate psühhopaatlike kalduvustega inimesi, aga kui kaks täiskasvanud inimest, kes on täie mõistuse juures, siis ma ei leia, et oleks mõistlik selliseid äärmuslikke lauseid argumentidena kasutada. Selline äärmuslik lause tekitab kuvandi, nagu absoluutselt kogu liha, mis omnivooride lauale satub, on elanud läbi taolise piinamisprotsessi. Minu teada meil Eestis ikka sellist n-ö jahikultuuri pole levinud, kus loomal nüsitakse jalg maha ja siis rõõmsalt ootame ja vaatame, kuidas loomake piinleb ja millal pillid kotti paneb.
Minu eesmärk oli lähtuda hetkeks ainult taimedest, kuna Kaidi oli ära lõigatud lilli nimetanud laipadeks. Kõik võililled, millest armastatakse võilillemett teha, jällegi siis ju laibamesi, kui nii vägivaldselt asjale läheneda. Porgandipüree- jälle laipadest tehtud. Lillkapsa- ja brokoli ahjuvorm, peedisalat, kõrvitsakompott, puuviljasalat jne. No ma võiksin toda nimekirja jätkata ja lõpuks jõuame selleni, et me ei saa mitte kui midagi peale kivide süüa ja hingata ka ei tohi, sest see pole ka öko, kui arvestada, mitu miljardit inimest planeedil Maa elab. Lihtsalt kuskilt jookseb piir, ei saa päris hulluks ka minna ju. Ma saan aru, et kõik veganid ei ole sellised ja nendega saab argumenteeritult vestelda ja mõlemad osapooled kuulavad üksteise argumendid ära ja analüüsivad räägitut jne, aga no see konkreetne vestlus oli küll sellise maiguga, nagu vegan oleks sulgenud oma kõrvad tema jaoks ebameeldivale infole, nagu hobune, kellele pannakse silmaklapid, et ei ehmuks. Lõpuks, kui polnud enam ühtegi argumenti mulle öelda, siis ütles, et ma peaksin vanemaks saama, siis hakkan asju mõistma ja teistmoodi nägema. Ehh, no ta arvas minu näolapi järgi, et olen 19-aastane.
Kuidas teile kogu see vaidlus tundub ja äkki on teil enda poolt midagi lisada, mis paneks antud olukorda veidi teise nurga pealt nägema ja vaatama?

Käisime eile Joosepi vennal külas. Istusin mina siis rahulikult elutoas diivanil, kui äkki Joosep tõstis mulle ühe maailma kõige pehmema ja õrnema olendi sülle- küüliku paarikuise pojakese. Joosepi vennal on kodus umbes 10 küülikut. Nii täiskasvanuid, kui ka pojakesi. Tegelikult on nende küülikutega natuke selline naljakas backstory. Nimelt Joosepi vend ostis alguses endale ühe emase küüliku, kelle nimeks sai Jenny. Kuid siis aeg möödus ning tal tekkis mõte, et võiks Jennyle seltsilise, sõbra, elukaaslase Matty ka võtta. Kuid ta vist ei arvestanud või ei teadnud, et need küülikud on ühed vääga seksimaiad loomad ja nii saidki neist pigem sexbuddyd kui sõbrad, kes panid aluse küülikute evolutsioonile. Ta küll hoidis neid enamjaolt eraldi ja kokku suhtlema lasi ainult oma valvsa silma all, aga no teate ju isegi, et kellel isu on, siis see leiab ikka võimaluse ära suskamiseks ja nii see asi alguse saigi ning nüüd tundub, et olukord hakkab vaikselt kontrolli alt väljuma. Kui esimene pesakond oli hakkama pandud, siis ei läinud palju aega mööda, kui oli juba uued pätsikesed ahjus ja sealt omakorda tulid järgmised pesakonnad. Hetke seisuga ongi Joosepi vennal korteris 10 küülikut, pluss veel üks pesakond tulekul. Kuigi praegu on olukord veel suhteliselt piiripealne, siis mind kohutavalt ajas naerma see ahastunud ja tüdinenud hääletoon, millega teatas, et kui ta alguses arvas, et oskab ja suudab eristada emaseid ja isaseid küülikuid, vältimaks uute pesakondade tulekut, siis arvestades viimast ups-they-did-it-again pesakonda, siis enam ei saa ta üldse aru, kes on kes. Asja üks positiivne külg on vähemalt see, et meil pole kaotsi läinud andekat zooloogi.
Mõtlesin, et kuna minu blogi jälgivad ja loevad ikka mitmed sajad ja tuhanded inimesed, siis otsustasin oma panuse anda ja proovin ka kätt küülikute maha parseldamises., Nii et, kui kellegil oleks soov endale võtta koju üks või enam (kuigi ma ei soovita mitut, näete ise mis juhtuda võib) maailma pehmema karva ja nunnuma sabatutiga kõrvikut, siis andke endast märku ja paha ei teeks ka postituse šeerimine, sest väiksed nunnud otsivad endale hoolitsevat ja toredat kodu. Pealegi ma ei tahaks, et Joosepi vend laostuks küülikute puuride, heina, saepuru ja mis muu kraami soetamisega, pluss vaimne tervis, mis sinna alla läheb, kui peab kogu aeg kühvli ja harjaga ümber puuride jooksma ja saepuru kokku kühveldama.

Vist on Kung Fu Panda nimeline multikas ka olemas, kuid mina ei räägi multifilmist, vaid ühest mega-super-hüper-ägedast söögikohast,  kus pakutakse oivalist hiina kööki. Kung Fu Panda asub Tartus Ülikooli tn. 5 ja et see suurepärane koht üles leida, peate minema kangi alla (kus vist on ka mingisugused puituksed ees), kust siis vasakult viib trepp üles, satute puiduhõngulisse eeskotta ja järgmisest uksest edasi minnes tervitabki Teie kõrva tuulekella sarnane uksekell. Atmosfäär söögikoht oma luitunud põranda, punaste telliskivi seinte, laternate, lehvikute, mööbli ja taimedega on väga ajastukohane ning tekitab tunde nagu päriselt ka oleksidki kuskil Hiina linnaosas, väikses söögikohas, kus päris ehtne hiinlane hakib köögis suure lihanoaga liha, lisab ürte ja maitseaineid kõige värskemale toorainele, mida üldse on võimalik turult saada. Enne toidu valmimist tuuakse lauale taldrikud, pulgad ja loomulikult ka igaksjuhuks kahvel-nuga, sest on üksikuid inimesi, kes ei oska pulkadega süüa. Minul kusjuures tekkis mõte ja soov, ära õppida nuudlite söömine pulkadega, see oleks siis täielik elamuslaks. Täna tellisime magus hapu kana ja praetud riisi aedviljadega...toit serveeritakse suurtes anumatest, kus igaüks saab endale sobiva portsjoni tõsta. Kuid riisi süües tabasin end mõttelt, et riisisöömist ma küll pulkadega selgeks ei suuda õppida...positiivne mõtlemine tuleb alati kasuks ja on juba pool võitu, muig. Joogiks tellisin endale teed ja seda teadlikult, sest soovisin saada midagi erilist ja asjakohast (mitte siis mingit suvalist tetrapakimahla), ning ma ei pidanud pettuma. Lauda serveeriti bambuskandikul naturaalne savikannuke, mille käepide oli meisterdatud imekergest puidust ja tassikesed, mis olid veel pisemad kui expresso tassid ja ilma sangata. Oivaline! Teesortidest oli menüüs jasmiin, roheline tee, mingi kolmas tee ja mina valisin neljanda, sest see vastas kõige rohkem minu iseloomule- lilleline tee- minu meelest nii vahva nimi :)
Kui toit serveeriti ja ma oma esimese ampsu riisi koos kanaga sain...see oli midagi imelist. Tõesti, ma ei kiida toitu väga kergemeelselt ja sellest ühest ampsust olin ma täiesti lummatud. Istudes seal hiinakas, kuulates linnulaulukest, tekkis mul reaalne tunne nagu viibiksin päriselt ka Hiinas, kus rüüpaksin teed ühe bonsaipuu all. Tõeline elamus ja kindlasti lähen võimaluse korral uuesti ja soovitan kõigile teistele ka!
Lisaks on Kung Fu Panda avatud E-P, kella 12:00-23:00 ning on ka kojutellimis võimalus. Tahaks nüüd veel seda suurepärast kana :D

Ahjaa, kui täna lõpuks koju jõudsin, siis helistasin "sünnipäevalapsele" Avele...no see oli mingi peale üheksat ja kui Ave telefonile vastas, täpselt veel sellise häälega nagu Ta teaks miks helistasin, siis laususin:"Tere Ave! Anna andeks, et ma nii hilja...aga palju õnne sünnipäevaks Sulle!", mille peale teatas Ave:"Mul ei ole täna sünnipäev..."
Noh, Mac!? Liisiga ühel päeval jah!?!! Või siis mitte...
Ega täna midagi muud erilist ei olnudki, käisin ka Maaülikoolis, koerte käitumisnõustaja Tiia Ariko loengut kuulamas, kus rääkis koerte käitumisest, mis oli äärmiselt põnev. Ma vist rohkem ei jaksa täna blogida, aga kuna tänane postitus rääkis paljuski söömisest ja toidust, siis lisan siia lõppu video sellest, kuidas üks nunnu laiskloom hästi aeglaselt, pilkugi pööramata, sobrab käpaga aeglaselt-aeglaselt oma kapsaste ja porgandite sees leidmaks porgandeid.

Kas olete kuulnud sellisest loomast nagu laiskus? Usun, et olete...ja kes ei ole, siis hästi vaikselt sosistades ütlen (me ei taha ju laiskust üles äratada), et laiskus on täiesti reaalselt eksisteeriv koduloom, kes armastab
pesitseda inimese läheduses. Laiskuse lemmik tegevuseks on mitte midagi tegemine ning eriti meeldib laiskusele, kui peremees ka midagi ei tee. Laiskusele meeldib, kui kõik on korrapäraselt pilla-palla laiali, kui leiduks siin-seal sodi ja prahti...natukene ehk leivapuru diivanil ja kappidel, laiskusele meeldivad kärbsed, sest kus on kärbseid, siis seal on üldjuhul midagi vääga mõnusat...ja laiskuse lemmik poos on üldjuhul horisontaalasend.
Laiskust on leitud kõikidelt mandritelt, laiskus on levinud Põhja-Jäämerest üle Lõuna-Aafrika Antartikani välja. Laiskus ei olene pikkus- ega laiuskraadidest, laiskus oleneb ja sõltub ainult passiivsusest ja seda leidub igas isendis, aga eriti inimloomades (loe: homo sapiensites), aga kuna inimesed on nii igapäevased ja neid kohtab igalpool, siis kirjutan hoopis laiskloomast.

Laiskloomade kehaehitus vastab nende rippuvale eluviisile, pikkadel tugevatel tagajäsemetel on kolm küünist ja esijalgadel on 2-3 küünist, küünised on neil kumerad, nende abil suudavad nad liikuda. Karvad kasvavad kõhult selja suunas, et vihmavesi voolaks maha ja karv kuivaks. Karvastik on tihe, paks ja hallikas-roheline, mis muudab laiskloomad märkamatuks.
Laiskloomade elupaigaks on troopiliste vihmametsade puud, mille otsas nad veedavad oma elu selg alaspidi lösutades ja ronides, maapinnal on nad abitud. Kuigi arvatakse, et laiskloomad magavad peaaegu 24/7, siis tegelikult see päris nii ei ole. Mina magan oma vabal päeval peaaegu sama palju kui laiskloom, ehk et 15h, mis on tegelikult üllatav...et ma suudan nii palju magada :D

Laiskloomad on taimetoitlased ja toituvad peamiselt:
marjadest, puuvõrsetest, õitest, viljadest ja värsketest lehtedest. Laiskloomad on ühed ääretult viisakad loomad ja naabri külmkappi sorama väga tihti ei satu (loe: väga harva lähevad naaber puule toitu otsima), või on siin viisakuse asemel tegemist hoopiski laiskusega...no mine ja võta Sa kinni...laiskloomad pidavat taluma hästi ka nälga ja ega kui viitsimist ei ole ning kui oma külmkapp on tühi, siis peabki ju kõhu korisemist oskama taluda.

Järglaste saamiseks toimub laiskloomade paaritumine puu otsas...väga ekstreemne. Tiinus kestab 5-6 kuud ja järglane võib sündida mistahes aastaajal, aastas sünnib 1 järglane, kes kaalub sündides 200-250g ja ema kannab poega oma rinnal. Laiskloomad saavad täiskasvanu suuruseks 2,5 aastaselt.
Laiskloomad on superhead ujujad, kuid pikatoimelised ja liigutused on mega aeglased. Kuna laiskloomad elavad selg alaspidi, siis on neil siseelundid teistpidi kui teistel loomadel, hingamine ja vereringe on väga aeglased.

Tänast päeva olin ma oodanud väga kaua, sest juba selle aasta alguses oli teada, et Pärnu Pimedate Ühing plaanib minna Tallinna loomaaeda ja mitte lihtsalt loomaaeda, vaid kohtuma Aleksei Turovskiga. Inimesega, kelle jaoks loomad on perekond, sõbrad ja sugulased. Inimesega, keda loomad austavad ja armastavad. Suurepärane inimene, kes teeb oma asja suure armastuse ja pühendumusega ja et saada osa sellest võrratust kohtumisest, panin end juba varakult kirja.
Meie ekskurssioonibuss startis Pärnust kell 09:00 ja natuke enne 11:00 olimegi juba loomaaia peaväravas, kus härra Aleksei Turovski meid juba rõõmsalt tervitas ja tähelepanuta ei jäänud ka Janet...kuidas olekski saanud.
Kõigepealt liikusime kakuliste juurde, kus siis isakakk emastele demonstreeris, et Tema peale võib loota ja lendas mitu tiiru meie eest läbi, et kontrollida, kes see kollane karvane loom seal Turovski kõrval seisab. Kui isakakk tiiru ära tegi, siis lendas tagasi oma naiste juurde, justkui soovides neile öelda:"Olge mureta, ohtu ei ole!" Janet oli hämmeldunud, sest selliseid linde üldjuhul ju tänavapildis ei kohta.
Liikudes edasi jõudsime tuuride juurde. Tuurid on Kaukaasia mägikitselised ja nendest jäi mulle meelde see, et isane tuur ajab selja peal olevad karvad puhevile ja laiali ning turjale ilmub nähtavale valge laik. See on siis valge laiguga tuuri poolt üleskutse duelliks teistele üleval mägedes olevatele isastele  tuuridele, et näidata, vaadake kui võimas ma olen ja et kõik saate peksa ning naised, vaadake kui äge ja tugev ma olen.
Käisime ka ühtede maailma suurimate kitsede juures, kes pidavat kaaluma 400kg, aga kuna Hannal oli hetkel pesas väike poja, siis peale oma suure ninaotsa, Ta meile midagi muud ei näidanud. Aga selle eest nägime kahte metssiga: isane oli Naf-Naf ja emane Loretta. Emane on siis see, kes oma kärsaga künnab maapinna sisse pesa ja "Kes seda kasutab?" päris Turovski kavalalt. "Loomulikult Naf-Naf ja kui Tal on hea tuju, siis laseb Loretta ka enda juurde."
Käisime uudistamas ka hülgeid ja kuigi mina neid ei näinud, siis oli äärmiselt kift kuulata, kuidas nad tulid veepinnale hingama. Saime teada, et hülge rasvakihi paksus on umbes 12cm ja piima rasvaprotsent on 78% (nagu sulavõi). Emastel hüljestel on ninaseljal suured ja uhked armid ning see näitab seda, et see konkreetne emane on kosjas käinud. Kui isane satub kurameerimisega liialt hoogu, siis juhtub aeg-ajalt nii, et isane hammustab emast natuke liiga tugevasti...vaat sellised karmid armumängud.
Piilusime natuke ka jääkarusid, kellega kohtumine oli ikka väga võimas elamus. Nii mulle, meie grupile, jääkarule, Janetile ja teistele loomaaia külastajatele. Kui jääkaru tundis Janeti lõhna ja nägi Teda, siis kamandas oma jääkarupoja Nora tuppa. Turovski tegi meile tõlget, et mida jääkaru-emme pojale lausus:"Sina püsid sees, mina lähen uurin asja." Aga ilmselgelt jääkaru-emmele ei meeldinud Janet ja et seda mitte meeldimist arusaadavalt demonstreerida, siis ajas end mitu korda tagumistele käppadele püsti ja hingas raevukalt. Seal seistes tekkis hetkeks küll tunne, et kohe-kohe rammib see armas jääkaru oma puurist välja ja pistab Janeti koos minuga nahka, aga et seda ei juhtuks, siis otsustasime edasi liikuda ja rohkem mitte jääkaru-emmet ja Janetit traumeerida. Janet ehmatas päris korralikult ära, kui jääkaru äkitselt püsti tõusis ja Janeti ees laius ligi kolme meetrine valge karusvaip. Otsustasime, et märksa väiksemad ja kindlasti ka ohutumad on pesukarud, kes jooksid rõõmsalt härra Turovski kutsumise peale kohale ja puuritrellide vahelt pistsid oma käpa välja, et Turovski poolt pakutava dattlini ulatuda. Pesukarude kohta saime teada, et tavaliselt on ühe emase kohta 4-5 isast ja pesukarude isastel puudub täielik agressioon poegade vastu. Ehk et, kui pesukarupojad avastavad issi kõrvad, siis jagavad need omavahel ära ja kisuvad, mudivad, sikutavad, naksavad jne. Siis üks poegadest avastab võib-olla issi saba ja see jagatakse kaära (sabaots Sulle, keskmine ots mulle, ülemine osa Talle...). Kui lõpuks pesukaru-issil saab villand, siis läheb Ta pesukaru-emme juurde ja teeb pesukaru-emmele selgeks, et lapsi tuleks natukene kasvatada ja siis pesukaru-emme keelab lapsi ning mõneks ajaks ongi jälle rahu maa peal.
..aga ainult mõneks ajaks, sest lapsed jäävad lasteks...ka pesukarupojad.
Troopikamajas käisime uudistamas krokodilli, kes on viie meetri pikkune, kaalub üle poole tonni ja on 57. aastat vana. Lisaks oli troopikamajas ka alligaator. Kui uurisin Turovskilt, et mis on alligaatori ja krokodilli erinevus, siis ütles, et see on väga hea küsimus. Erinevusi on palju, aga näiteks üks erinevus on näiteks see, et alligaatori peakuju, ülevalt vaadates, on ühtlaselt lame ja ümara ninaga ning suust paistab välja ainult neli kihva ja külje pealt vaadates on selline lustlik muie, aga krokodillil...Tema pea on koonuseline, suust paistab välja vähemalt 12 kihva ja Temal ei ole näos muiet, vaid on selline jõle irvitus. Kui kohata vabas looduses selle liigi krokodilli, siis vaat see on krokodill, kes jahib ka inimest lihtsalt jahtimise eesmärgil. Uh, päris hirmus! :/
Troopikamajas olid otseloomulikult ka šimpansid, kes on nii ägedad ja targad loomad. Kui Turovski selja šimpansiplikale Queensile keeras, siis tuli šimpansiplika ja virutas vastu klaasi, sest Talle ei meeldi, kui Turovski seljaga Tema poole on ja kui Turovski end jälle Tema poole pööras, siis šimpansiplika plaksutas. Janet muidugi ei saanud päris hästi aru, et mis tegelased need šimpansid õigupoolest on, et nagu on inimene ja nagu ei ole kah...
Härra Turovski jutustas tollest šimpansiplikast, kes nõudis tähelepanu, et tegemist on äärmiselt tehnikahuvilisest geeniusega. Kui Queens oli alles nelja aastane, siis liikus Ta loomaias rohkem vabamalt ringi ja ühel päeval varastas Queens köögist lusika ning puuris olles, monteeris lusikast mutrivõtme ja keeras ventilatsioonišahti kruvid lahti...ei, mitte põgenemise eesmärgil, vaid kui sai kõik kruvid kätte, siis viskas neid laes oleva aknaklaasi pihta ja kui kruvid sinna vastu lendasid, siis tegi see ju nii vahvat lärmi, et Queensile pakkus see palju lõbu. Lisaks ühel ilusal päeval avastas Turovski, et Queens on ka valuutakaupleja. See ulakas ja nutikas šimpansiplika, teades Turovski kirglikku suitsetamiskommet, oli Queens endale näpanud kuskilt välgumihkli ja et Teised šimpansid ei näeks, millega Ta tegeleb, tõmbas Queens teki üle pea ja vajutas välgumihkli pedaali alla ning läks Turovskiga kaupa tegema. Turovski pakkunud ühte dattlit välgumihkli eest, kuid eii..liiga vähe. Turovski pakkus siis kaks dattlit, aga ikka vähe. Nii see kauplemine käis, kuni lõppkursiks jäi viis datlit. Queens sai oma datlid ja Turovski välgumihkli, aga Queensil oli veel üks välgumihkel varuks ja selle eest pakkus Turovski Queensile viigimarja (šimpansid teavad, et viigimari on maailma magusaim puuvili) ja asi läks kaubaks. Aga järgmisel päeval selgus, et vahepeal oli ööjooksul hind tõusnud. Queens sai viis datlit ja kui Turovski tahtis vahetada viis datlit ühe viigimarja vastu, siis Queens andis vastu ainult neli datlit. Sellised vahvad ja nutikad loomad. Šimpansid arenevad lastega kuni nelja aastaseks saamiseni samal kiirusel ja kõik õpitu jääb väga hästi meelde. Näiteks, kui šimpansile näidata valguslaike ekraanile, erinevatesse kohtadesse, mis moodustaksid mustri  ja neid laike lastaks kuskil 300, siis šimpansid suudavad 98% täpsusega sama mustri ette näidata, järgmisel päeval 87% täpsusega.
Loomulikult käisime veel palju-palju huvitavaid loomi vaatamas ja põnevaid lugusid kuulamas, kuid selline oli kokkuvõtlik ülevaade meie huvitavast ja põnevast retkest Tallinna loomaaeda. Kui väravas härra Turovskiga hüvasti jättsime, siis kallistasin Teda ja Janet sai ka oma viimased paid, lisaks kõigile nendele paidele, mida loomaaia tuuri jooksul mitmeidkordi juba oli saanud. Aitäh selle toreda päeva eest!

Kuigi viimasel ajal tekib vägisi tunne nagu Eestimaale oleks temperatuuride poolest sügis kätte jõudnud, siis tänu taevale, taevas meid täna vihma, lörtsi ja rahega ei kostitanud, vaid vahepeal piilus pilvede vahelt isegi mõnus soe päike. Igatahes mina soovitan küll kõigile võtta aega ja oma suveplaanidesse lisada üks päev, mis oleks loomaaia külastuseks. Mis sest, et oled seal juba mitu korda käinud, aga ikka ja jälle suudad avastada midagi uut ja põnevat, või taas tuletad meelde juba ununenud fakte, planeedil Maa, pesitsevate loomade kohta. See on elamus, mis jääb pikaks ajaks meelde.

Lõpuks ometi oleme peale pikka ja väsitavat päeva kodus tagasi. Käisime täna nimelt pealinnas, kus toimus juhtkoerte õppe- ja treeningpäev. Kõigepealt sõitsime Tartust Tallinna Baltijaama, kus esimene varajane seltskond jagati sujundajate vahel ära ja mindi eraldi vanalinna tänavatele kõndima. Ma ei oska öelda, et kuidas teistel läks, kuid Janet on super tubli ja see pole lihtsalt mingisugune minu suvaline subjektiivne hinnang oma juhtkoerale, kes siis oli suurepärane...et ikka väga-väga tubli, et siis tubli jah! Igatahes sellise hinnangu andis sujundaja Külli Väikene peale vanalinna keerukaid marsruute ja lahendusi. Lisas veel, et seda on näha, et minu nõudlikus, igapäevane liikumine koeraga, täpsus ja sihikindlus on Janeti puhul väga silmnähtavalt vilja kandnud, sest vanalinnas olevat olnud mitmeid kohti, kus nii mõnigi juhtkoer oleks eksinud, kuid Janet tuli nendest olukordadest auga välja. Võib-olla tundub see postitus hästi suti suti-minu ja Janeti upitamisena, aga ma olen tõesti siiralt rõõmus tänase eduka päeva üle ja kuigi Janet on väga hea juhtkoer, siis nagu inimestelgi, esineb ka juhtkoertel aeg-ajalt kehvemaid päevi, kus töötuhin on kuhugi plehku pannud. Aga eks kunagi keegi tark on öelnud, et ega päevad pole vennad... Igatahes ma olen nii uhke oma väikse Popsiku üle!
Peale vanalinnas ringi kolistamist liikusime terve trobikonnaga edasi trolli peale ja sõitsime edasi Kristiine linnaossa või Mustamäe (Google ütleb, et ratsabaas asub Kristiines..mina ka ei tea...ma pole tallinlane), kus meie lõpp sihtkohaks oli Tondi Ratsabaas. Seal ootasid meid kannatlikult juba hobuterapeut Sirje Argus koos oma valge teraapiahobuse 10 aastase Paradiisiga. Kogusime natuke tarkuseteri teraapiahobuste kohta ja saime ka ise teraapiat Paradiisi patsutamise, silitamise ja ratsutamise kaudu. Noh, päris Liivimaa parima ratsutaja tiitlit ei saa meile anda, sest tegelikult asi oli selline suhteliselt rahulik ja stabiilne ning hobuterapeut liikus koguaeg ise juures ning seega ei saanud uljamad ratsafännid maneešist välja kapata. Sellel konkreetsel teraapiahobusel oli komme käest oma mokkadega napsata ja kui seda ei tea või ei oska ette aimata, et millal seda teeb, siis see võib päris korralikult ära ehmatada ja muidugi üks märg tatilärakas jääb ka käele, aga muidu oli igati äge ja nunnu hobune (ladina keeles: equo).
Õppe- ja treeningpäeva lõpetuseks harjutasime toidu maast mitte võtmist, kus tänavale laotati ahvatluseks kohe päris mitu kotletikest, mida siis juhtkoeratreener Anu Lokke isiklikult oli öösel oma väikeste kätega küpsetanud.
Koju jõudes andsin Janetile siis Tema uut toitu (1st Choice Hypoallergic, pardiliha ja teraviljavaba krõbinaid) ja magustoiduks ühe suure notsukõrva, mis oli siis tõesti välja teenitud :)
Õppe- ja treeningpäevast võtsid osa ja andsid oma panuse: Anu, Külli, Maariel, Natalja, kaks Liisat, Merike ja Pepe, Miša ja Tsa-Tsa, Galina ja Pagiira, Marika ja Luna, Gerli ja Mathias, Margo ja Roosi, Julia ja Mona, Toomas ja Picasso ning mina ja Janet.