Lubasin siin suure suuga, et homme (see tähendab juba eile), et näitan teile siis oma uut vihmamantlit. Kamandasin hommikul vara isegi Joosepi välja vihma kätte, et mis ta ikka seal sooja teki all põõnab, eksole, tulgu nüüd ja tehku minu tuttuuest mantlist üks klõps. Aga, kuna see pildi tegemine käis nii, et mina marssisin kärmelt trepist alla vihma kätte, jõudsin end vaevu ümber pöörata, kui Joosep juba tegi klõpsu ära. Meil oli ühesõnaga suts kiire, õigemini minul oli. Seega mul polnud väga aega hakata end sättima või pardinägu tegema. Noh, see viimane oli nüüd nali, eksole). Ma isegi ei jõudnud kuulmise järgi, läbi vihmasabina, ära fikseerida, et kuhu ma täpselt vaatama peaksin. Seega, kui ma vaatan väga "metsa" poole, siis teate miks. Igatahes, kuna hommikune fotosessioon läks minu meelest üle kivide ja kändude, siis õhtul, peale Tartu trippi, otsustasin läbi sopa ja vihma ema poole roomata, et tehku tema ka paar klõpsu. Mul oli ikkagist missioon, teile- oma armsatele lugejatele, vihmamantlit demonstreerida.

Tartu tripp ise oli suht väsitav, sest seal oli mingi meeletu tuul, mis konkreetselt ja ilma liialdamata puhus kogu aeg nii tugevasti, et ma olin täiesti veendunud, et päeva lõpuks on tuul rebinud mult peast viimsegi kui karva. Kuigi Liis edastas mulle oma töökoha aadressi, et kui ma mahti saan, siis võiksin tema poolt ka läbi astuda ja kohvi juua, aga ma ei hakanud üldse üritamagi sinna minna, kuna tugeva tuulega on see probleem, et kõik võimalikud ja võimatud helid kannab kuskile ära või valest suunast ja seega tekib tunne nagu oleksid topeltpime. Õhtul tagasi minnes, kui bussi peale astusin, siis bussijuht tervitas meid Janetiga eriti rõõmsalt, hüüdes: "No tervist, pole ammu näinud!" Bussijuht mõtles seda loomulikult nägija vaatenurgast, aga mulle tohutult meeldib sellistele lausetele vastata sõbraliku sarkasmiga ja seegi kord ütlesin, et tõepoolest pole ammu näinud.

Hah, ja eilse päeva lõpetas tõsine huumorinurk. Mul oli pikk telefonikõne Christeliga, kui äkki hakkas kuskilenne kümmet ja peale kümmet Kiku korduvalt sisse helistama. Esiteks oli veider see, et Kiku nii paaniliselt vahele helistas, sest tavaliselt ta nii ei tee, õigemini mitte kunagi pole nii teinud. Ma esiti arvasin, et kuna ta on jalkafänn, et Itaalia meeskond võitis vm ja nüüd tahab kannatamatult mu trummikiled suurest õnnest ribadeks röökida. Teiseks, kuna Kiku on sõprade seas teada tuntud noor pensionär, kes juba õhtul kell kaheksa laseb silma looja, siis oli see ka sellepärast tiba veider. Noh, igatahes lõpuks sai see vaevatud hing mu kätte ja teatas, et blogijate vahel on lahvatanud skandaal, mille üheks peategelaseks olevat ka mina. Mul oli muidugist kuldaväärt reaktsioon,natuke isegi kahju, et keegi ei filminud seda :D Ma praeguses postituses ei kommenteeri midagi, aga suure tõenäosusega tuleb üks postitus selle kohta ka minult, kuna mul oleks paar mõtet ja vastulauset öelda.       

 

Ma olen endale juba ammu soovinud saada vihmamantlit, mida oleks mõnus vihmaste ilmadega kanda. Miskipärast oli mul kindel soov saada just kollast vihmamantlit või siis lillelist või siis roosat, aga ma olen vist vahepeal veits täiskasvalikumaks saanud ja viimased kaks varianti kriipsutasin oma nimekirjast raske südamega maha. Kuigi ega see kollane vihmamantel poleks ka vist tea mis täiskasvanulik. Aga ma lihtsalt tunnen, et kui vihmased ilmad on nagunii suhteliselt depressiivsed ja hallid, siis võiks ise oma riietusega seda rõõmsamaks muuta. Ma näeksin raudselt kollases vihmamantlis välja nagu mingisugune ära eksinud teletups või minion. Eriti, kui veel arvestada tõsi fakti, et ma ju eksingi tänu oma pimedusele ja seiklusvaimule sagedamini ära kui mõni nägija. Igatahes see vihmamantli mõte ja soov on mul peas tiirelnud juba oma paar aastat ja kuigi isegi minu sõbrad on vist terve eBay, AliExpressi ja ma ei kujuta ette, mis kõik kohad veel läbi tuuseldanud, siis rõõmsavärvilist ehk kollast vihmamantlit pole. Ainult mingisugused musta värvi lateksist keebid... Nagu päriselt, kuhu ma sellisega lähen? Pärast näen välja nagu see tegelane sealt filmist "Eelmise Suve Saladus", kus musta kalamehekeebiga tüüp inimesi kõripidi konksu otsa tõmbas vms.

Nii ma siis elasin ootuses ja lootuses, et ühel ilusal päeval tuleb see vihmamantel ise minu juurde... Ja tuligiii! Õigemini ema tuli minu juurde ja teatas, et Lindexis on praegu nii kiftid värvilised vihmamantlid- valge, mitmevärviline, sinise-valge triibuline ja öösinine. Ma muidugi ei saanud kohe arulagedalt Lindexisse joosta ja endale igaks elu juhtumiks kohe mitu vihmamantlit soetada, sest selle uudisega tuli ta minu juurde kuu lõpus. Just sel perioodil, kui inimestel on põhimõtteliselt näpud juba põhjas ja kaardi peal on ainult väga täpselt välja arvestatud söögiraha. Ja kuigi see vihmamantel maksis ainult 49 euri (või noh, mis ainult, see on tegelikult pääris korralik summa, eriti, kui arvestada, et ma saan selle eest vastu mõned trukid, paar meetrit kilematerjali, nööri), siis polnud mul ikkagist ka sellist vaba raha letti ladumiseks. Noh, vähemalt sain ma unistades ette kujutada, et mismoodi ma tuleksin läbi halli vihmasaju oma brand new mitmevärvilise vihmamantliga.

Aga nüüd, praeguse hetke seisuga ripub mul kapis siiski vihmamantel. See sama Lindexist pärinev vihmamantel, aga mitte värviline ega triibuline, vaid öösinine. Mu ema tegi mulle selle armsa ja ootamatu kingituse, kuna linnas käies märkas, et Lindexis on praegu -20% soodustused. Ema ütles, et tegelikult oleks ta tahtnud mulle osta valget vihmamantlit, sest see pidavat väga efektne välja nägema, aga no ma eiii teaaa. Võib-olla siis näeks see tõesti efektne ja ilus välja, kui eesmärk on inimsuuruse ringiliikuva kondoomi moodi välja paista. Igatahes ma olen ülirõõmus, et mu ema peas lõi praktilisuse-pirn põlema. Valge on muidu küll üks minu lemmik värvidest, aga see on ainult siis ilus, kui see on puhas, aga no vihma ja sopaga on valgeid esemeid vääga keeruline puhastena hoida. Ma olen ülimalt rahul, et just öösinise vihmamantli valis ja mitte näiteks valge-sinise triibulist. Mul endal palju vähem muret selle puhastamisega. Ja olgugi, et need kõiksugu värvilised ja triibulised on ehk efektsemad, siis ma valiks ikkagi efektsuse asemel puhtuse. Muidu ma olen pärast lihtsalt efektselt s*tane. Ja isegi, kui ma ise oleksin vägagi kursis sellega, et mu riie on määrdunud, siis nägijad vaataksid ehk ikka sellise pilguga, et oii, näe vaeseke on pime ja ei teagi, et ta s*tane on.

Kuna ma homme olen Tartusse trippimas ja ilmateate kohaselt peaks ka vihma sadama, siis pilte minu uuest vihmamantlist saate homme näha. Ahjaa, Janetil on ju ka vihmamantel, aga kuna tema on minust palju tibilikum ja lapsikum, siis tal on see roosat värvi. Mmm, mulle meenus just, et mul on sinised kummikud ka ju, täielik winwin. Kes aga ei jaksa ära oodata, et saaksite Janetit roosas vihmamantlis näha, siis siin üks vana postitus, kus ta demonstreerib oma uut outfiti.

 

PS. Täna hommikul tuli Joosep ja ütles, et homme tuleb tema ema meile külla, et kas pole tore. Ma vaatasin nõutu näoga otsa, sest tore oleks muidugi ämma näha, aga mina lähen ju juba poole üheksase bussiga Tartusse. Joosep lasi selle peale kuuldavale eriti pettunud "aaa", aga hetk hiljem tuli uuesti ja teatas, et ema tahab kindlalt mind ka näha, et see minuga seotud ja seega tulevad juba hommikul pool kaheksa meile. Ma ei pea vist mainimagi, et ma olen uudishimusse suremas.

Kui me kolm kuud tagasi Tartust Kilingi-Nõmme kolisime, siis ma olin hullult vaimustuses ja  mega happy. Kuid viimasel ajal on see vaimustus hakanud minus raugema. Seda ikka nende tatiste ilmaolustike tõttu. Üks lõputu vihm, sopp ja läga (okei, tänane hommik oli tõesti erand, aga muidu on küll selline tunne nagu keegi oleks ilmataati kohutavalt kurvastanud ja nüüd see töinab seal üleval). Ma kõlan nüüd võib-olla skisofreenilisena, aga tegelikult võib vahest vihmas jalutamine olla ka päris romantiline ja kohati isegi vahva, kui Sul on vihmakeep, kumparid ja vihmavari ning südames üks soe päike, aga...  kõigele sellele on minul alati kaasas ka üks karvane sõber ja see karvane sõber ei oska märgade ilmadega normaalselt kõndida.

Ma pean selle all silmas seda, et ei pritsiks mind kurguauguni sopaseks. Et ei liiguks ringi nagu ta kasutaks nelja karku korraga ja et ei oleks sellise näoga nagu tal oleks füüsiliselt valus, kui vihm talle peale sajab.See on lihtsalt kohutav, ma põhimõtteliselt pean oma juhtkoera sundima vihmaga liikuma. Kui Janet saaks valida, siis ta valiks vihmapühad ehk et enne õue me ei lähe, kui sadu on lõppenud ja maa on ära kuivanud. Isegi Joosep on läinud poobikuga õue ja siis jalutanud selle väikese õnnetusehunnikuga keset muruplatsi, aga Janet lihtsalt seisab seal umbsena Joosepi kõrval ja vaatab anuvalt suurte ja vesiste silmadega otsa, et läheks äkki ära tuppa...? No ja mis arvate, et kui sajab ja koer ei nõustu isegi pissil käima, millest me siis üldse räägime, tööd ei tee ta siis ammugi... või no üritab teha, aga see on umbes nii, et poolaega ma nügin teda põlvega tagumikust, et liigutaks end kiiremini, sest ma ei oska sellele pisikesele juhtlambale selgeks teha, et kui me liigume kiiremini, siis jõuame kiiremini ka kuiva ja sooja tuppa. Ja loomulikult, kui ma nügin teda, siis preili Janet solvub ja otsustab üldse seisma jääda ja vaadata seda ebaõiglast ja märga maailma. Siis hakkan ma teda moosima, et olgu pealegi, ärme lähe siis jalutama, vaid lähme koju ja palun liigu nüüd edasi.

Oeh, see on õudne. Ja eile oligi see päev, kus ma otsustasin, et tahan jalutama minna, sest mul on kaalulangetamine käsil ja selleks pean ma ju liikuma ka, egas ainult korralik toitumine ei aita. Oma suures tuhinas unustasingi siis ära, et kui väga Janet vihkab vihmaseid ilmi. Mõtlesin, et jalutan siia kodulähistesse metsatukka ja siis sealt edasi väikesele linnaringile.  Metsa poole läks Janet üllatavalt meelsasti, aga kuna see on suhteliselt lühike teejupp ja metsas mina enamasti ringi ei tuija, vaid seisan kindluse mõttes ühe koha peal, siis pärast Janeti jooksutuure, panin talle rakmed peale ja otsustasingi väikese linnaringi teha. Noh, ütleme nii, et plaan õnnestus, aga mitte päris sellisel kujul nagu ma plaanisin.

Me nimelt eksisime ära... või oleks õigem öelda, et Janet eksitas mu ära, sest ignoreeris minu käsklusi. Ju ta üritas mind üle kavaldada, aga mina ju putkin vastu ja nii me kaks jonnijuurikat seal vihmas kaklesime ja vaidlesime. Kui me lõpuks koju jõudsime, mina läbinisti tilkudes ja Janet täieliku sopakollina mu kõrval seistes, ütlesin Joosepile vihast podisedes, et ma ei taha sellest praegu rääkida! Mitte et ta oleks üldse midagi küsinud :D 

 

Täna hommikul läksime ka Pärnusse ja kui ma hommikul trepikojast välja astusin, siis olin end seekord varustanud pikasääreliste kummikute ja mantli ja kapuutsiga jne. No, et vihmas vastu pidada, juhuks kui taaskord pean kauemaks lageda taeva alla jääma, aga minu ebameeldivaks või meeldivaks üllatuseks oli väljas kuiv ja kõik oli ära jäätunud. Pean mainima, et kummikutega jää peal pole just kõige parem liigelda ja seetõttu tegin kohe maja ees paar 12 punkti väärilist pääsukest ja topeltlutsu. Janet muidugi ehmatas selle peale ära ja ronis kohe muru peale ja hakkas mind maeiteakuhu vedama. Jälle ma kukkusin Janetit kamandama, et palun mine tee peale ja otsi tee, aga kui mu juhtlammas on endale pähe võtnud, et miski on mulle ja talle ohtlik (antud juhul jää), siis keeldub käsku täitmast. Iseenesest armas ja hea omadus, aga mitte alati. Lõpuks oli mul ümbrusest pilt nii sassis ja ma ei saanud enam muhvigi aru, et kus on mu kodu, kus on bussipeatus või kus ma üleüldse olen, aga siis tuli üks härra ja ütles, et koer tahab teid vastasmaja trepikotta viia. Mnjah, Janet leidis, et kui õues on libe, siis jätaks ehk linna peale minemata ja kui ma tagasi tuppa keeldun minemast, siis äkki sobib mulle teise maja trepikoda. Ükskõik kuhu, aga mitte jääga linna peale.

Ma ausõna ootan nii väga juba kevadet, neid rohelisi pungi puudel ja põõsastel, lilli, kuiva asfaldi ja neid õhukese tallaga jalanõusid, et ma tunnetaksin paremini jalge all olevat teed ja siis ma võiksin kasvõi sada korda ära eksida, siis on poogen, sest siis on soe ja kuiv.

Kui eile õhtul tundus, et mulle see kangi kangutamine suurt nagu ei mõjugi, siis täna hommikuks olen ma oma meelt muutnud. Ülakehast olen ma täielik puuhobune ja alakeha on nagu noorel sälul. Ma polnud tänase päevani isegi teadlik nende lihaste olemasolust. Need asuvad kuskil seal, kus lõppevad käed ja algavad rinnalihased...kuskil kaenlaaugu lähedal või nii. Ütleme nii, et täna saab koti tõstmine, õlale panek ja muud sarnased tegevused olema vääga valusad. Ooo ja ärme unusta Janeti rakmetest kinni hoidmist...minu vaene vasaku käe tundmatud lihased.

Täna seisab mul ees veel retk Tartusse, kuigi vaadates õue, siis olen vahepeal juba oma minekus suutnud kõhklema hakata. Õues on ju täpselt selline ilm, et kui Sul autot või hästi varustatud kummiülikonda pole, siis oleks targem oma nina mitte õue pista. Ega mul ausalt öeldes otsest vajadust selleks pole, aga lihtsalt Janeti veterinaar tahtis kõrvapuhastusvahendisse lisada hormoone, et tema atoopilisest dermatiidist põhjustatud sügelust paremini kontrolli all hoida.

Pealegi olen ma järgmisel nädalal nagunii uuesti Tartusse minemas, kuna lähen Mariale külla. Sai ammu lubatud. Aga nagu Mariale kombeks, siis veab ta mind järjekordsesse trenni. Kes aga on minu pikemaajalised blogilugejad, siis olete vist kursis, kui hullusti ma toda acrojoogat kartsin (kuigi pärast osutus see nii ägedaks) ja nagu mulle kombeks on saanud, siis pidi minuga ikka miskit piinlikku ka juhtuma. Kes pole seda lugu veel lugenud, siis minu äpardusest saate lugeda siit

.

Ma ei tea, mis päev see eile selline oli, aga kõik kiskus eranditult viltu. Eks meil kõigil on selliseid päevi, kus kohe üldse tegemised ja olemised ei edene ja egas sellest midagi katki ole. Elu veereb ikka omasoodu edasi...vähemalt nii räägitakse. Mind üldjuhul igasugused äpardused ja juhtumised ei heiduta- mis valesti, see uuesti jne. Kui eksin ära, siis ei hakka ma esimese puu najal nutma, vaid pigem tekib minus sportlik huvi, et no kuhu pärapõrgu ma nuüd sattusin ja kust august ma nüüd välja rooman (kui mul pole just väga olulisele kohtumisele või bussile kiire). Ma ei lukusta end 4673 ukse ja luku taha ega hakka kassima, kui keegi nimetab mind valjuhäälselt pimedaks (because actually they are right about that :D(. Samuti ei pista ma üle tänava või kaubanduskeskuse pröökama, et "Kuidas te julgete mind solvata, ma olen ju pime!" või "Gaash, kas teil endil pole silmi peas, et märgata, et ma olen pime!", kui inimene annab mulle a la mingi järgmise soovituse "Vaata ka, kuhu Sa kõnnid!".

Kuid on siiski ka erandeid ja võin kinnitada, et päris kivist mu süda ei ole. Ma olen ikka päris mitmel korral lihtsalt nutma hakanud ja seda nii avalikus kohas kui ka kodus olles, sest inimeste suhtumine on vahel see, mis kisub mul pisara välja.Ja siin ei ole isegi vahet, kas inimene on lähedane sõber või võhivõõras. Ma olen mõlemate puhul saanud nutta. Ükskord hakkasin bussis nutma, sest mingi mutt käskis mul oma juhtkoeraga bussi taha otsa ronida, sest temal oli koerakarvaallergia.  Ja EI, ma ei hakanudkonkreetselt selle palve peale töinama, vaid see suhtumine oli see, mis lõi mu rivist välja. Eks ma olin siis alles noor ja kogenematu pime, kellel polnud veel seda paksu nahka peale kasvanud. Püüdsin naiivselt omaltpoolt olukorda sõbralikult ja rahulikult lahendada, pakkudes prouale, et äkki läheb ise bussi tahaotsa, kuna mul sõiduajal suts keerulisem uut istekohta leida. Püha ristivägi, ma poleks tohtinud vist sellist asja üldse mõeldagi, veel vähem küsidagi, sest mutt läks nii närvi ära ja kukkus seletama, et tema oli siin esimesena. Tsiises küll, kas mingisugust empaatiavõimet ka esineb inimestel? Nagu ma oleksin palunud tal bussist maha astuda ja ülejäänud tee sihtkohta jõudmiseks sörkida. Kuna targem annab järgi, siis läksin endale uut istekohta otsima, kuid enne ütlesin mutile, et tänapäeval on olemas ka allergiatabletid ja neid tasuks igaksjuhuks endaga kaasas kanda, mille peale mutt vastu pröökas, et ta pole mitte kunagi tablette tarvitanud ja mingite meiesuguste pärast ta seda tegema ka ei hakka.  Meiesuguste? Ausalt, see mutt pidas end paremaks vaid sellepärast, et ta omas silmanägemist? Kurb küll, aga tundub, et mutil oli empaatiavõimet sellevõrra vähem antud, kuna omas toimivat silmanägemist. Minu 10 minutiline nutt jäi sinna bussi tahaistmele, aga vot see on juba selle muti enda asi, kui peaks sattuma kokku kaaskodanikega, kes omavad karvaseid koduloomi või kes armastavad kanda kampsusid, mis on kootud koerakarvalõngast.

Kui värskemast nutmisest rääkida, siis eile oli see "imeline" päev, kus ma sain oma pisarakanaleid taaskord kasutada. Üldse kogu päev oli selline tundlik ja kui päev hakkas õhtusse jõudma, siis tegi mulle üks lause haiget. Antud juhul pole üldse oluline see, mis kontekstis seda öeldi või kes ütles, vaid üleüldiselt lause ise. Minu meelest on lihtsalt lauseid, mida ei tasuks öelda. Ma kõlan nüüd nagu real pussy ja võib-olla tundub see teile, mind arvestades, kuidagi üllatav, aga noh... Kui inimene ei ole ligemale 10. a näinud, siis on loogiline, et mingid asjad mälus veidi tuhmuvad ja pole enam nii kristallselgelt meeles. Ma ei hakka parem üldse rääkima tehnilistest visuaalsetest arengutest, mida minu silmad pole ealeski näinud. Mingid mutrivõtmekesed, full HD selleks,et videopilt ja lihtsalt pilt oleksid veel kvaliteetsemad- mis mõttes veel kvaliteetsem? Kas see pole juba piisav kvaliteet, kui pilt on olemas ja arusaadav. 3d, 4d ja 5d- never seen it!  Nonii, ja kui ma pole selliseid tehnilisi uuendusi näinud, pole ammu üldse mitte mingit visuaali näinud, siis on natuke nagu absurd pimedale öelda, et hakka nüüd meenutama. Ma võin oma mälu pooleks meenutada, aga kui mulle reaalselt ei teki kujutluspilti, mida ma siis tegema peaksin? See oleks umbes sama hea, kui öelda alakehast halvatule, et davaiks, hakka nüüd kõndima. Proovi, proovi! Sa ju kunagi suutsid!

Novot, ja kuna olin suht frustreeritud kogu päevast, siis mõtlesin, et lähen teen Džännuga ühe väikese vaimukosutava jalutuse. Juhtus aga nii, et kuna mina kaks päeva polnud oma nina õue pistnud, siis oli ilmataat hiiglama lahke olnud ja terve ilma seda valget ollust täis puistanud ja ma ei saanud mitte jessugi aru, et kus on õiged rajad ja teed. Džännu teadis ainult seda teed, mis metsa viis ja eks ma siis läksingi temaga metsa...või õigemini tema viis mu metsa. Ja ma siis heas usus lootsin, et kui saab oma metsaringi tehtud, et siis viib mu pärast ilusti tagasi koju ka. Kuid paistis, et Džännu oli nendest lumekuhjadest ja hunnikutest sama palju segaduses  kui mina ja nii me siis ligemale tund aega otsisime koduteed.

Tsiteerides Janetitt: "Ma ei saa oma perenaisest aru, miks me peame siin ebamugavas kaubakeskuses bussi ootama, kus ma pealegi pean sunniviisiliselt seda krdima jazzi kuulama. Kus mu voodi on?" 

Täna ärkasin keset päeva alles ööunest üles ja kui esmased olulisemad toimetused said tehtud, siis hakkasin Lindalt manguma, et davaiks lähme nüüd õue filmima, aga teate, mida see logard vastas mulle? Mkm, vaata mis ilm väljas on. Nagu what? Tegelikult polnud ilmal häda midagi, lihtsalt pilves ja thats it, aga mkm. Linda sõnul oli täna väljas liiga hämar. Nohjah, saate vist juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin...seda kuramuse juhtkoera videot täna ei tule :(

Ma ei julge rohkem midagi lubada ka, sest siis kisub kõik metsa poole, kuigi Linda väitis, et homme filmime raudselt (sellisel juhul parem oleks, et ilm oleks kuiv). Mulle üldiselt ei meeldi sellised olukorrad, kus mingid olulised tegevused jäävad tegemata puhtalt sellepärast, et ilm on kole, liiga kehvad tingimused, ei viitsi, pole tuju või nagu Linda ütles mulle, et see ei vabanda mind välja, et ma pime olen...seega no excuse ka minu poolt talle.

Linda just hetk tagasi küsis, et ega ma temast sõimupostitust ei kirjuta, vastasin ilmsüütu häälega: "EIII!" :D (such a liar).

Kurdan teile veel Linda kohta, sest kui jutt läks juba temale, siis võtke teadmiseks, et eile Linda tunnistas täiesti süüdimatult, et ta teeb kõik endast oleneva selleks, et te hakkaksite arvama, et mina olen samasugune veidrik nagu tema. Kui küsite, et mismoodi veidrik, siis minge lugege selle postituse all olevaid kommentaare
ja siis saate aru, mida ma siin ajan. See on lihtsalt nii haige ja mind ajab täiega närvi, et ta üritab jätta minust mulje nagu ma oleksin mingisugune varateismeline, kellel käivad kontrollimatud emotsioonihood peal.

Kuna täna jäi siis filmimine ilma tõttu ära, siis tsekkasin suurest kartusest homme vihma saada, ka ilmateadet ja sain teada, et teisipäevast kuni reedeni lubab sadu, mis on faaaaaking halb, sest just nendel päevadel on mul tohutult palju tegevusi planeeritud.

1. 17. november tuleb Delfi ajakirjanik koos kaameramehega ja teevad minuga videointervjuu.

2. 18. november sõidan Tallinnasse ja lähen Linnateatrisse.

3. 19. november sõidan Tartusse, kuna on üks ametialane kohtumine.

20. november resideerun endiselt Tartus Kiku pool ja kuna Kiku on spontaanne inimene, siis mul pole õrna aimugi, mis üllatusi sealt veel tulla võib.

Aga ma lähen nüüd oma läbi aegade lemmikut armastusfilmi vaatama ja nutan end tühjaks ja söön end paksuks, sest ennist käisime jalutamas ja hüppasime poest ka läbi, kust ma ostsin kohukesi, pähkleid, porgandeid ja šhoksi.

Külastasin täna Tartut ja Tartu ei võtnud mind sugugi rõõmsalt vastu, vaid tervitas mind mingisuguse ollusega, mis sadas taevast alla. Nentisin siis Kikule kurvalt, et Tartu hates me, mille peale Kiku teatas omase huumoriga, et kui ta oleks Tartu, siis tema kuseks ka mulle pähe selle eest, et ma Tartust ära kolisin. No see selleks...kui me lõpuks Tartu peal oma tretid tehtud saime ja tagasi bussijaama suundusime, siis teatasin viimase uudisena...või no mis uudis see ikka on, aga ütlesin Kikule, et Fredi (minu ema pool pesitsev kass) murdis tihase maha, mille peale Kiku ütles: "Aga äkki oli tihane selle ära teeninud. Äkki see konkreetne tihane võttis napsi ja peksis oma lapsi ja nüüd vaatas juba naabri lapsi ja võib-olla tappis ta ka siili ära..."

Ma võtsin siis Kiku sõnasabast kinni ja jätkasin: "Nokkis siilil silmad peast välja..."

"No täpselt! Aga samas võis olla ka täiesti teine äärmus. Võib-olla sai tihane ise peksa või elas läbi suure trauma, mille läbi murdis kõik oma kondid ja nüüd lõpuks paranes ja püüdis teha oma esimest lendu peale traumat ja ta ei olnud siiski suuteline lendama ja Fredi sai ta lihtsalt kätte ja murdis maha, kuna vaene tihane ei suutnud eest ära lennata," seletas Kiku elavalt.

"Sa oskad ikka endiselt suurepäraselt lohutada," teatasin ma Kikule, mille peale ta vastas rõõmsalt: "Ma tean!"

Kui ma eile kirjutasin eilsest konfliktist ja mismoodi juhtkoer annab mulle iseseisvuse, siis jätsin rääkimata ka ühe humoorika vahejuhtumi. Noo võite aimata, et siit tuleb minu järjekordne feil või äpardus, mis on ikka minu pimedusega seotud :D

Kuna mul ei olnud tahtmist minna kohe koju, siis läksin ema poole (kes muuseas elab meist kahe tänava kaugusel) ja veetsime emaga mõnusasti aega...või noh, kui mõnus see ikka oli, kui ema rääkis päris räigeid lugusid oma lapsepõlvest ja meie vanaemast, aga ma hetkel ei peatu sellel teemal pikemalt, kuna see vajab eraldi postitust.

Igatahes mõnus osa külaskäigust oli see, et ema valmistas ülimaitsvat toitu, tegi mulle minu "tavalist" teed (karamellitee, piima, mee ja jäätisega) ja see jutuajamine muutis kuidagi seda tütre-ema vahelist suhet tugevamaks. Ema korrutas mitu korda nende tundide jooksul, mil ma seal olin, et kui hea meel tal on, et ta on mul meeles. Ühelt poolt on armas ja tore, kui lähedane väljendab oma heameelt ja emotsioone, aga see muutis mind veits nukraks, kuna oli tunda, et ema tunneb end üksikuna. Ega siin pole midagi imestada ka, kui arvestada praegust rasket olukorda, mis lähiajal kindlasti paremaks ei muutu, vaid pigem läheb hullemaks. Mnjah, see pole pessimism, vaid reaalsus. Ja kui ma ikka igast olukorrast olen suutnud leida mingi sellise hetke, mida saaks sarkasmiks või naljaks pöörata, siis selles olukorras ma seda ei oska või ei suuda.

Aaa, ma pidin ju teile rääkima eilsest lõbusast pimedusega seotud feilist, aga näete, jälle ma lalisen siin juba teisest teemast (well thats me). Läksin siis ema poolt ära. Kõmpisin koos oma raskete kopmsudega mööda asfaldteed, mis oli mattunud tiheda lehekihi alla, noonusena kallas taevast ka vihma, sest noo kui juba, siis juba, eksole. Vähemalt minul, kui pimedal, ajavad need koormaeesli kotid alati veidi selle tunnetuse segi, et kus ma täpselt olen ja palju ma kõndinud olen. Koera kehakeelt ma ka siis just väga hästi ei tunneta ja nii ma kamandasin Džännut suht huupi. Ja nagu ikka, siis kui Džännu pakkus mulle väga intensiivselt ühte ja seda õiget teed, siis ma keeldusin, sest minu meelest oli see vale teeots (sest daah, mina olen ju siin kõige targem ning kõige selgema ja täpsema silmanägemisega :D).

Lõpuks jõudsin siis järgmise või eelmise teeotsani (sest mul oli veidi segadus oma läbitud distantsi osas) ja kamandasin leida trepikojauks. Džännu oli veidi kahtlev, aga ma oletasin, et võib-olla õues olev pilkane pimedus muutis ta ettevaatlikumaks. Jõudsime trepikojaukseni ja kuna Džännu ebakindlus muutis minu ka kahtlustavaks, siis hakkas mulle tunduma, et trepiastmed on nagu teistmoodi, trepikoja käsipuu on kuidagi vale, aga surusin oma kahtlused alla ja kõmpisin vaikselt teisele korrusele edasi (no igaksjuhuks vaikselt, et kui ma peaksingi juhtumisi vales trepikojas ringi luusima, et mind ei avastataks). Jõudsin teisele korrusele ja kuulatasin vaikselt ukse taga, et kas kostub tuttavaid hääli. Paraku kuulmine tulemusi ei andnud ja mul ikka kripeldas kahtlus hinges. Õnneks tuli mulle hiilgav mõte- ustel on ju uksenumbrid ja nii ma asusingi uksenumbrit otsima. Peale mõningast ukse silitamist, jõudsin uksenumbri servani ja tahtsin hakata täpsemalt seda kompima, kui korteriuks äkki avati...ja seeeee eiiii avatud teps mitte Joosepi poolt. "Aaa, noo tervist, ma olen uus uksenumbri poleerija..." (tegelikult ma nii ei öelnud, aga oleksin võinud ju...kui ma poleks nii hämmingus ja kohmetu olnud antud olukorrast). Nii me siis seal kohmetult viivuks seisime. Kuna kõik ümbritsevad naabrid teavad, et ma olen pime, siis olukord lahenes kiirelt ja lõbusalt ning ma lõpuks jõudsin ikka õige korterini.

1. september kukkus ja igas kolmandas blogis on juttu sellest, kuidas neil varbad kohekohe küljest külmuma hakkavad, kuidas nad peavad endale 274 kihti riideid selga toppima, kuidas taevast hakkab igasugu ollust alla sadama, kõik läheb nii pimedaks ja masendus tuleb ja lööb pauguga ukse lahti ning matab nad enda alla. Põhimõtteliselt elu seiskub...tõmbavad end koos hea veiniga koopasse ära ja naasevad sealt alles siis, kui soe kevadpäike palet paitama hakkab.

Minu jutu järgi vist ei saaks öelda, et olen tohutu külmavares, aga seda ma tegelikult olen.Toas peab olema temperatuur vähemalt 23C ja siis silkan ka toas ringi veel vammudega. Ükskord, kui keset südatalve ema pool viibisin ja kõik ahjud olid köetud, siis tõusis majas temperatuur 25,5C ja vot siiiis oli mõnnaaa ning ma koorisin endalt riidekihte vähemaks (teised samal ajal vaikselt närtsisid).

Ärge palun mind nüüd risti lööge, aga minu meelest on täitsa tore, et meil on erinevad aastaajad (jah, isegi siis, kui kardan meeletult külma). Ses suhtes, et kui pidevalt oleks väljas 30C ja ei liiguks tuulepojakestki, riided oleks läitsakust läppunud, meik maha ligunenud suurest higistamisest ja hing paelaga kaelas, siis mis nauding see on? Everyday the same shit on and on. Tegelikult võiks nii öelda iga aastaaja kohta, ka nendele suurtele talvefännidele. Kõike võiks olla, aga mõõdukalt.

Minu meelest on pigem asi selles, et suveaega on meil liiga vähe ja enne, kui jõuame hakata oma talvekasukate alt välja roomama ja suve nautima, siis paraku hakkab juba päike Austraaliasse eredamalt sirama.

Jah, ega mulle ka ei meeldi sopp ja pori ja lõputud lumehanged ja jääväljad ja liguneda vihmas, kuid siiski teatud hetked nendes erinevates aastaaegades mulle meeldivad. Näiteks sügise alguses meeldib mulle ringi sahistada värvilistes ja kuivades lehtedes, esimeste öökülmadega meeldib see karge hommikune õhk ja esimene lumi tekitab alati minus elevust. Linnas muutub see lumi küll kahjuks mingisuguseks imelikuks ja rõvedaks olluseks, aga linnast väljasõites ja kogu perega metsa jalutama minnes, võite tõenäoliselt kohata päris valget ja puhast lund, kuhu end lihtsalt siruli visata.  Kui kannatab, siis võiks isegi talvel viia metskitsedele heinagi, kui teie maimukesed oma suure kisa ja lärmiga loomi aastakümneteks eemale ei peleta :D

Mis puutub pimedasse aega, siis mina, kui üks lootusetu optimist, leian ka selles häid külgi. See annab jällegi rohkem põhjust süüdata küünlaid, teha endale ja armsamale üks mõnus kuum jook ja pugeda üksteisele kaissu ning nautida mõnd head filmi, samal ajal, kui akna taga möllab raju torm.

Jah, ma saan aru, et inimesed elavad end välja ja see kõik on tore, aga ma lihtsalt möödaminnes mainin, et ega see halamine ei aita, sest ilmataadil on poogen teie lalinast. Vihm tuleb, sopp tuleb, rämedad miinuskraadid tulevad, lörts ja lumi tulevad, läga meie tänavatele tuleb...kõik tuleb, ausalt. Mina olen igatahes oma täpilised kumparid, soojad sossukampsud välja otsinud ja teen viimaseid ettevalmistusi mõnusateks sügisesteks filmiõhtuteks.

Kuna täna käis Tallinnast sõbrants külas, siis mõtlesime, et võiks minna kuskile istuma ja pläkutada niisama oma vahepealsetest juhtumistest (kuna ta kihlus...nii, et oli millest rääkida). Olgu siis juba etteruttavalt öeldud, et sõbranne oli ka siis pime. Kui talle bussikasse vastu läksin, siis pidime enne plaani paika panema, et kuhu minna. Sest, meie pimedad, ei jookse arulagedalt mööda linna ringi ega potsata käigupealt kuskile maha. Kõik käib enamasti väga kindla plaani järgi. Step 1- valitakse sihtkoht, step 2- peilitakse välja kõige sobivam marsruut (olgu või pikema ringiga, aga kui pikemal marsruudil on rohkem maamärke, siis see ka valitakse), step 3- hakatakse liikuma ja loodetakse, et jõutakse õigesse kohta pärale. Meie valisime istumiskohaks Kapriisi, sest meie soov oli, et saaks ilusa ilmaga väliterassil istuda. Step 3 ei toiminud, kuna me ei jõudnud Kapriisi kohale :D Kuid ma ei kurvasta sellepärast mitte üks raas, sest täiesti juhuslikult leidsime sellise oivalise koha nagu Cafe Truffe.

Tegelikult läksin ma terassile sellepärast, et leida inimene, kellelt uurida, et mis restoga on tegemist. Esimene laudkond ei reageerinud minu küsimise peale...ma ei tea...võib-olla olid nad muukeelsed. Kuid hetk hiljem astus juurde noormees ja küsis kas saab meid kuidagi aidata. Ma kohe küsisin vastu, et kas töötab siin ja selgus, et tegu ongi kelneriga. Kohe lasin küsimustetulva valla: mis selle koha nimi on? mida te süüa pakute? kas saate meid juhatada lauda? kas loeksite menüü ette? kas saaksite palun uuesti algusest peale lugeda? kas saaksite palun mulle uue noa tuua, kuna pillasin enda oma maha? :D

Ühesõnaga ma pole vist ealeski nii super headm lahket, kannatlikku, viisakat ja rõõmsatujulist kelnerit kohanud. Ta oleks nagu koolituse saanud, et kuidas pimedaid teenindada. Ütles, kui tuli laua juurde, valas meile klaasi vett juurde, mitte kordagi ei unustanud meie lauda, soovis häid maitseelamusi, uuris kas jäime oma valikuga rahule jne. Kui ma alles valisin endale meelepärast toitu, küsisin, et mis pähklitega on roas tegu ja noormees läks küsis köögist. Kuigi ma ütlesin, et see pole nii oluline, aga ütles, et see võtab ainult hetke. Lisaks aitas maksmisel kaarditerminali kasutada ja kui me kohe ei soovinud magustoitu, teisel korral ka ei soovinud...alles kolmandal korral siis juba soovisime. Eelroa ja magustoidu vahele jäi tublisti umbes pool tundi ja kordagi ei oldud sellise olekuga, et kaua te kükitate siin, midagi ei telli ja millal ükskord ära otsustate ja isegi, kui arve oli juba makstud, siis istusime veel üle poole tunni ja kõik oli täiesti okei. Kelner veel kirjeldas kõigsugu keerukaid magustoite, arvestades, et kõik ei ole spetsialistid magusamaailmas ega gurmeeteadlased. Lihtsalt nii super! Ahjaa, ja mis eriti minu tähelepanu köitis oli see, et kui me polnud veel jõudnud toolilegi istuda, siis uuris, et kas meie sõbrakesed sooviksid ehk juua ja lausa pakkus erinevaid kausse jne. Lihtsalt super teenindus, imelised toidud ja mõnus atmosfäär! Hinnad on muidugist keskmisest kallimad. Näiteks eelroad olid vahemikus 7 kuni 9 eurtsi. Praade me ei hakanud üldse kuulamagi, kuna eelroad kõlasid nii ahvatlevalt, et valisime juba sealt. Eelroog oli juba mega suur ja oma hinda väärt- ei ole nii, et maksad röögatud hinda ja siis tuuakse taldrik, kuhu on lisatud kaks kastmetriibu, kolm marja ja üks kurgiviil.. Magustoiduks võtsin mingisuguse keeruka nimega delikatessi, et jään nime võlgu. See oli kuidagi nii tehtud, et kohupiim, jäätis ja vahukoor olid kõik vahtu aetud, ühtlaseks kokku segatud, siis kindla vormiga taldrikule asetatud ja kaetud ümbertringi rohkete aiamaasikatega...nämmmaaa! :)

Sorry, et see postitus sai nüüd selline, et kõik on segamini nagu pudru ja kapsad. Natuke räägin algusest, siis lõpust, siis jälle algusest, vahepeal niisama kommentaare vahele jmt. Lihtsalt need värsked emotsioonid ja kirjutasin nagu torust tuli- kontrollimatult.

Nende kodukalt leidsin menüü ja mina sõin järgmiseid toite:

1.

Kui ma nädalavahetust planeerisin, siis üks kindel plaan oli päevitada. Eile ma miskipärast ei jõudnudki päevitama, aga et ikka oma plaane täita, siis ronisin täna koduaeda. Ema veel uuris, et kas tahan päevitamise ajal jäätist ka süüa. Muidu ma mingi eriline jäätisefänn ei ole, aga kuna ema oli juhuslikult ostnud minu lemmik jäätist (loe: vahtrasiirupi ja kreekapähklitega), siis ei suutnud ma keelduda. Ütlesin emale, et mingu Tema ees õue ära, et otsin vaid oma päevitused üles ja tulen järgi. ema jättis jäätisekausi mulle kapile, kuna õues olevat lõõskav päike ja see sulataks kiiresti mu jätsi ära. Ma juba hõõrusin mõttes käsi, et väägeev, saab mõnusalt soojas lebotada. Astusin siis lootusrikalt õue oma jäätisekausiga ja selle asemel, et mulle pahvataks näkku kuum suveõhk, tundsin kuidas tuul tahab mu juuksed peast ära lennutada. Kuna tavaliselt maja ees ongi natuke tuulisem, siis läksin pikemalt mõtlemata maja taha, kus ema juba hõikaski, et tule siia. Jõudsin siis oma päevitustoolini, kuhu ema oli mulle fliistekikese ka sättinud, aga selle asemel, et selle peale pikali heita ja päevitada, pugesin mina hoopis teki alla, sest rämeee külm oli. Ema muutkui seletas, et päike lõõskab ja sättis oma ninale rohelist kaselehekest, et nina ära ei kõrbeks. Ma vaatasin Teda küll äärmiselt mõõtva pilguga, et parem tuleks panna müts pähe, et ära ei külmetuks. Istusin siis teki sisse mässitult ja sõin vaevaliselt oma jäätist ning püüdsin pingsalt ettekujutada lõõskavat päikest. Ema püüdis mind lohutada, et ühtegi pilve pole ja päike tõepoolest lõõskab, lihtsalt tuul on tugevam. Mnjah, you should mention that earlier.

Kui sain lõpuks selle jätsi endale sisse punnitatud ja hakkasin kaussi koos lusikaga murule asetama, siis mu päevitustool vajus kokku ja momentaalselt olid mul jalad taevapoole ja ma ise peadpidi kuskil lillepeenras. Ma üritasin oma uudset päevitamisasendit ka filmida, aga ma vist tegin miskit valesti ja heli igatahes videole ei saanud, või sain , kuid ei saanud videot käima, või ei pannud üldse filmima. Minu puhul on kõik variandid võimalikud.

Mingi hetk võtsin südame rindu ja lükkasin siis enda pealt teki ära ja ignoreerisin oma sinisest kananahast ülikonda, õnneks oli ka selliseid 15 sekundilisi tuulevaikseid hetki, kus sai natuke tunda ka sooja. Pidasin kuskil tunnikese vastu ja kui juba emale lendas puuoks näkku, siis otsustasime, et aitab päevitamisest ja kobisime ära tuppa kuuma teed jooma.

Ega mul miskit erilist polegi Teile öelda, kuid sõrmed kuidagi kihelevad soovist kirjutada ja siis tuleb kohe sellele harvaesinevale tundele rakendust leida.

Meil oli 15. mail lauluansambli kevadkontsert ja ma sain sellest teada mõned tunnid enne peaproovi. Ma lihtsalt ajasin esinemise kuupäevad segi, minu peas oli kevadkontsert väga hästi ja sobivalt paigutatud 17. maiks (ma olin vist ainuke). Egas muud midagi üle ei jäänud, kui tuli hakata kapist välja otsima oma esinemisriietust (loe: must seelik, kole sinine pluus, sukapüksid, mustad kingakesed). Sõites juba täisvarustuses esinemispaika, uurisin laulukaaslaselt, et on Ta ikka päris kindel, et täna pidi kevadkontsert olema, sest mina ikka nii selgelt mäletan 17. mai kuupäeva. Lõpuks suutsin oma soigumisega teise inimese ka juba eneses kahtlema panna (great access) ja terve tee mõtlesime Gerliga, et see oleks ikka tase küll, kui laekume lauluproovi mitu tundi varem, esinemisriietuses ja kontsertit tegelikult ei toimugi. Kuid kontsert toimus, saal oli rahvast täis ja kõik, kes laulsid, laulsid täna U-tuurist puukuuri. See oli niiii õudne. Meil on lauluansamblis neli sopranit ja vähe sellest, et üks sopran ei jõudnud peaproovi ja oma häält lahti laulma, jäi Ta ka kontserdile hiljaks ja peale seda, kui olime alustanud viienda lauluga, jooksis Ta lihtsalt lavale, lükkas laval laulvad sopranid laiali ja trügis vahele. Ma olin äärmiselt häiritud, kuna kui sopranid laulavad, siis kuulavad üksteist, kuid see kes hiljaks jäi laulis mööda, valede sõnadega ja nii kadus meil sopranite omavaheline side. See oli niii jubejube! 

Esmaspäeval sain ka oma uue suvekleidi kätte, mille tellisin netist. Peale oma nägemise kaotust pole ma enam netishoppamist harrastanud (aastast 2006), kuid kuna kõik nägijad, kellele seda kleiti netist näitasin ohetasid ja ahetasid, et oii kui ilus kleit, siis tekkis suur kiusatus see endale soetada. Eriti veel, kui mulle öeldi, et tegu on valge kleidi, rukkililesiniste lilledega ja kellukese lõikega, siis olin ma müüdud ning nüüd on mul ilus kleit suveks. Ma ei tea mitmes see on, mul on üldse väga palju kleite. Pühapäeval, kui läksin omale baleriinasid otsima õe ja Elluga, siis naasesin poest kingakestega (mitte baleriinadega, sest ühed olid liiga kallid ja teised...teisi polnudki), õlakotiga ja üllatus-üllatus...veel ühe kleidiga.

Kui kõik plaanipäraselt sujub, siis selle aasta sügiseks saab Janet endale roosa vihmakombeka kapuutsiga. Ma usun, et Janet rõõmustab selle üle, sest ma ei väsi kordamast, et mul on vee- ja linnukoer labrador retriiver, kes EI salli vett. Lisaks ootan hetkel kaugelt Hiinast saabuvat roosat kivikestega kaelarihma. Jessas, mu jutt kompsidest jakivikestega rihmadest on ikka päris creepy. Ma tegelikult mõistan küll, et koeral pole vaja kivikesi ja et tegelikult koer ei sula vihma käes ära, aga kui nii asjale läheneda, siis pole koerale mänguasju ka vaja ju...puuoksad ja käbid ajavad ka asja ära.

Mis siis veel tänasest. Ahjaa, peale pikki ootamisi ja korrutamisi Joosepile, et ma tahaksin ka koos Temaga jalutamas käia, siis lõpuks ometigi kutsus Ta mind jalutama. Muidugi esimese küsimusena, kui tegi ettepaneku, siis arvasin, et teeb seda kohustusetundest, kuid kinnitas, et ei tee ja kuna ma ei taha bitch olla, siis võtsin nõuks Teda uskuda ja läksime jalutama - mina, Joosep ja Janet. Oli äärmiselt mõnus ja tore kvaliteetaeg, kui vaid ilmad läheks soojemaks.