Puuhobune

Kui eile õhtul tundus, et mulle see kangi kangutamine suurt nagu ei mõjugi, siis täna hommikuks olen ma oma meelt muutnud. Ülakehast olen ma täielik puuhobune ja alakeha on nagu noorel sälul. Ma polnud tänase päevani isegi teadlik nende lihaste olemasolust. Need asuvad kuskil seal, kus lõppevad käed ja algavad rinnalihased...kuskil kaenlaaugu lähedal või nii. Ütleme nii, et täna saab koti tõstmine, õlale panek ja muud sarnased tegevused olema vääga valusad. Ooo ja ärme unusta Janeti rakmetest kinni hoidmist...minu vaene vasaku käe tundmatud lihased.

Täna seisab mul ees veel retk Tartusse, kuigi vaadates õue, siis olen vahepeal juba oma minekus suutnud kõhklema hakata. Õues on ju täpselt selline ilm, et kui Sul autot või hästi varustatud kummiülikonda pole, siis oleks targem oma nina mitte õue pista. Ega mul ausalt öeldes otsest vajadust selleks pole, aga lihtsalt Janeti veterinaar tahtis kõrvapuhastusvahendisse lisada hormoone, et tema atoopilisest dermatiidist põhjustatud sügelust paremini kontrolli all hoida.

Pealegi olen ma järgmisel nädalal nagunii uuesti Tartusse minemas, kuna lähen Mariale külla. Sai ammu lubatud. Aga nagu Mariale kombeks, siis veab ta mind järjekordsesse trenni. Kes aga on minu pikemaajalised blogilugejad, siis olete vist kursis, kui hullusti ma toda acrojoogat kartsin (kuigi pärast osutus see nii ägedaks) ja nagu mulle kombeks on saanud, siis pidi minuga ikka miskit piinlikku ka juhtuma. Kes pole seda lugu veel lugenud, siis minu äpardusest saate lugeda siit
.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top