Kui ma siin mõned päevad tagasi kirjutasin, et kuidas ma ulgusin ja halasin, et ma ei saa mitte kuskilt otsast alustada meie kodu sisustamist ja see läbi rahuldada oma naiselikku vajadust muuta kõik ilusaks ja hubaseks, sest pea kõik minu fantastilised ideed on Joosepi arvates puhas jamps. Kuid nüüd tundub, et natuke oli sellest nutmisest ikka kasu kah, sest juba järgmisel päeval otsis Joosep välja oma mõõdulindi ja kukkus kööki mõõtma. Ma sain koheselt aru, et tegeleb meie köögimööbli visandamisega ja kuna Joosepi üks paljudest hobidest on ka joonestamine, siis enam-vähem ühiselt panimegi köögi üldplaani paika. Või noh mina ütlesin, et mida ja kuhu ma täpselt sooviksin. Minu soovideks oli näiteks, et kindlasti osad ülemised kapiuksed oleksid klaasiga. Et oleks üks ühtlane täispikk tööpind (praegu lõppeb tööpind enne akend ära ja siis on peaaegu maast laeni kõrguv kapp, mis iseenesest on praktiline, kuid piirab päevavalguse langemist tööpinnale). No ja loomulikult oli minu sooviks ka kollane mööbel, aga see soov on tegelikult mul hetkel väga muutlik ja on täiesti võimalik, et lõpptulemusel on mul hoopiski punane, lilla või lihtsalt tumeda peitsiga üle võõbatud mööbel. No saa siis nendest naistest ja nende soovidest aru, eksole. Tahtmised ja soovid muutuvad kiiremini kui Eestimaa ilm.

Hetkel on joonestustelt puudu päris palju elemente, nagu näiteks praeahi, käterätikuhoidja (sest me pole veel kompromissini jõudnud, et kuhu ja mis kujul see võiks kööki sobituda) ja riiulid, mis peaksid olema kõige vasakumal pool, tööpinna all. Ma mõtlesin sinna need nunnud punutud korvikesed panna, millel on linasest riideäärised. Jajaah, ma tean, et see on mingi moeröögatus ja iga teine sisekujundaja läheb vaikselt närvi, kui kuskil kodudes neid korvikesi jälle kohtavad ja soovitavad inimestel antud korvihullusest juba ükskord ometigi üle saada ja uusi lahendusi leida. Aga mina küll ei leia, et peaks ilmtingimata otsima toimivale ja sobivale sisustuselemendile uut lahendust ainuüksi sellepärast, et see ajab kedagi juba oksele. Ja ma ei leia ka, et mu kodu peaks olema mingi viimase moeröögatuse järgi kujundatud, vaid oluline on, et me ise end selles hästi ja koduselt tunneksime. Ühesõnaga, nagu te vist juba isegi aru saite, siis minu meelest need korvikesed lisavad elamisse hubasust, aga mulle tundub, et Joosep on sisekujundajatega ühes mestis, sest ta ei teinud meie köögimööbli visandisse riiuleid koos korvikestega, sest ta ütles, et tema mingit korvi jerundaad ei soovi. Aga no küll me veel jõuame nendest korvikestest rääkida :D

Mnjah, no ega mul rohkem, peale nende joonestuste, midagi enamat lisada polegi. Meil on ainult nüüd suur dilemma, et mis värvi seinad võiksid tulla ja kraanikauss tuleb graniidist ja kindlasti mitte hall, nagu praegusel joonestusel on. Igatahes...kui teil on soovitusi, mõtteid või niisama tahate arvamust avaldada joonestuste kohta, siis andke tuld.

 

 

Üheksa aastat tagasi, kui ühel ilusal suvisel päeval chillisime Maaruga mööda Pärnu linna ringi ja pidasime aru, et mida toredat võiks ette võtta, siis tuli meil mõlemal mõte minna ilusalongi (ei, mitte näohooldust saama või kulme kitkuma), vaid augustada oma nina ära. Kuna mina olin juba ammu unistanud, et saaksin oma nina ära augustada ning imelikul kombel oli see olnud ka Maaru pikaaegne unistus, siis läksimegi, hinges elevus, ilusalongi otsima. Mäletan, et auk tehti selle sama augupüstoliga, millega ka kõrvaauke tehakse. Augu tegemine on iseenesest kiire ja suhteliselt valutu, hästi korraks küll tõmbas silmad kergelt veele, aga see oli valurefleks ja möödus kiiresti. Esimene kivike, mis minu vasakut ninapoolt ehtis oli kuldse äärisega valge sädelev kivike, mis sobis mulle imeliselt.

Kui tegu oli tehtud, siis helistasin emale ja otsustasin, et ma ei ütle midagi oma uue ehte kohta, vaid esmalt uurin lihtsalt, et mis arvaks, kui teeksin ninaaugu. Loomulikult ei arvanud ema sellest  midagi positiivset, vaid hakkas paluma, et ma ei teeks sellist asja, mille peale ma laususin, et no okei, eks ma vaata seda asja ja mõtlen veel. Kui ema lõpuks nägi mind ja minu nina uut kaunistust, siis pidi tunnistama, et see tõesti sobib mulle hästi ja on kuidagi väga minulik. Alates sellest hetkest kaunistabki minu nina alati üks sädelev kivike, mida kutsutakse ninatäpiks. See ei ole ninaneet ega ninarõngas.

Mul on hästi palju erinevaid ninatäppe olnud. Lillekesi, delfiine, sulgi, kuusid, tähti ja muud selliseid vigureid. Loomulikult on need imepisikesed, sest nina külge ei saakski panna mingisugust tonnist metalli, mis venitaks nina nabani. Hetkel on mul näiteks hästi pisike kullast südameke, millel on sinine kivike, millest ma tahaksingi rääkida. Need kullast ninatäpid on oma väiksuse kohta üpris kallid, eriti veel, kui need ninatäpid kipuvad kergesti ka ära kaduma. Ühe kullast ninatäpi hind võib alata 12 eurist ja küündida 20 eurtsini.

Igatahes üks hommik ärkasin mina üles ja avastasin, et oi, minu kullast ninatäpp ei ole seal kus see peaks olema ehk ninas. Ma olin päris õnnetu, sest no ausalt, mul ei ole sellist vaba raha, et koguaeg endale uus kuld endale ninna osta. Kaotamise päev oli sellepärast ka veel erinõme, kuna pidin tolmuimejaga võtma. Olen ju täpselt samamoodi ilma jäänud oma kahest käeketist, samamoodi kullast ja veel Joosepi kingitud. Noh, igatahes võtsin siiski toad tolmuimejaga üle ja kui jõudsin tolmuimejaga enda voodi poole, siis kuulsin seda klõbinat, kui imed tolmukaga midagi sinna sisse, mis ei oleks pidanud sinna minema. Fine, leppisin, et nüüd on vähemalt mu kuld kindlas kohas ja eks mõni õnnelik prükkar, kes suudab kõik minu kulla leida, mille olen imenud tolmuimejasse, saab mõneks ajaks õnnelikuks.

Järgmise päeva hommikul ärkan ja (ei, ninatäpp ei olnud tagasi ninas), vaid kui asetasin jalad üle voodi serva vaibale, tundsin, et midagi on talla all ja voilaa- see oli minu südamekujuline kullast ninatäpp. Kohe näha, et ma koristan ikka eriti hoolsalt meie elamist :D

Jaaah, mul on järjekordne hulluhoog peal, õigemini kui täpsem olla, siis on mul nunnuhoog peal. Ma sain enda iPhone 5s-le uue imeilusa, nunnu, armsa ja ainulaadse ümbrise. See on tõsiselt niiiiiii ilus ja haldjalik. Mac kinkis selle mulle täna ja kui oli ümbrise kirjeldusega saanud ühelepoole, siis hüppasin Talle suurest rõõmust ja elevusest kaela ja kukkusin kallistama, olles ise vägagi teadlik, et Macile ei meeldi kallistamine, kohe üldse ei meeldi. Ta ei varjanud seda ka seegi kord ja lausus: "Öää, ma pean nüüd endale väikese happevanni tegema."

Oeh, see on ikka nii ilus ja nii minulik. Olles solidaarne ka nende lugejate vastu, kes ei näe, siis ütlen, et ümbris ise on valge, all ääres on õrnroosaga mingisugune sigri-migri, siis istub seal

Nädalavahetusel ööbisin Maci pool ja tegelesime kokkamisega, filmi vaatamisega, koerte jalutamisega ning mingi hetk teavitas Mac, et nüüd teeme mulle Instagrammi ja nüüd olen ma värske Instagrammi konto omanik (loe: kasutajanimi Kai K). Mul on hetkel ainult üks pilt seal, kuid kindlasti hakkab neid sinna juurde laekuma. Lisaks laadisin endale alla äpi nimega Be My Eyes, mis peaks siis kujutama endast seda, et kui ma soovin teada mis kuupäevani piim säilib, siis helistan ja esimene vabatahtlik, kes saab võtab kõne vastu ja läbi videokõne saan vastuse ning selles äpis saabki end regada kas abivajajaks või abistajaks. Kuid ka see pole veel kõik. Maci soovitusel sain endale ka äpi nimega Past Events, kuhu saan siis elu olulisemad sündmused üles märkida. No näiteks minu sünnipäev (väga oluline tähtpäev), minu eelmiste koerte sünni- ja surmadaatumid, kihluse kuupäev, kooliminek, diabeeti haigestumine jmt ning saan valida iga sündmuse jaoks värvi ja samas äpp kohe arvutab välja, et mitu päeva, tundi ja minutit on sellest üritusest möödas. See on sellepärast üks kasulik rakendus, kuna kui hakkad mingil ajal meenutama, et oot-oot, millal ma kolisingi nüüd teise linna, või oot-oot, mis aastal ma reisisin Hawaile, või millal suri vanaema, või kui palju on möödas kihlusest / abielust, siis kohe on hea vaadata. Jälle üks uus põhjus mitte oma mälu töös hoida ja lasta ajul manduda :D

Rääkides mälutreeningust, siis mul on üks test: kujutle, kui oleksid bussijuht. Buss sõidab bussiparklast välja ja esimeses peatuses tuleb peale üks vanem proua, teises peatuses ei tule kedagi, kolmandas tuleb peale kaks last, neljandas läheb vanem proua maha, kuid peale tuleb kolm noormeest lärmaka muusikaga, viiendas peatuses ei lähe kedagi maha ega tule peale ning kuues peatuses läheb üks laps maha ning nüüd küsimus. Mis on bussijuhi nimi?