See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.

Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:

1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).

Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.

Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D

Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.

2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D

Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.

Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.

Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)

Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D

3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.

Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D

Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D

Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.

Mul oli see nädal äärmiselt ebameeldiv vahejuhtum ühe joodikuga. Käin õhtuti Janetiga Kassikausis ja lasen Tal seal ringi tuhlata ja end vabalt tunda. Pargis olles võtan Janetilt rakmed ära ja kuna olen pime, siis ilmselgelt ilma rakmeteta, lihtsalt jalutusrihmaga, ma mööda aasasid ringi kooserdama ei lähe ning seega lasen Janeti täitsa vabaks. Lisaks ka sel põhjusel, et nagunii enamus aja, kui õues oleme, siis kannab rakmeid, kuna juhtkoera amet on kord juba selline ja siis on vahelduseks ju tore, kui saab end lihtsalt vabalt tunda ilma igasugu rihmade, rakmeteta, nööride, paelade, viledeta ja kelladeta. No okei, päris ilma kelladeta ei ole, sest kaelarihma koos medaljoniga jätan kaela ja pimedal ajal kannab ka helendavat kaelarihma, et oleks kaasliiklejatele ja autodele nähtav.
Aga olles siis Kassikausis, seisin mina oma tuttava kiikpinge lähistel ja Janet näksis eemal muru või luges ja kommenteeris õhtuseid uudiseid, mis oli teiste liigikaaslaste poolt sinna jäetud. Mingi hetk tuli aga põõsast välja joodik, kes käis ilmselgelt oma ihuprobleeme lahendamas. Kusjuures, kui korraks selle nädala vahejuhtumist kõrvale põigata, siis mina leian, et põõsakakajatele võiksid ka parkides olla eesmärgipärased kakakottide pakkeautomaadid, kus võtad oma "Oops, it may happend everywhere!"-kotikese ja korjad selle hunniku üles, mille põõsasse just tegid. Sest ausalt mille poolest koerajunnid hullemad on  kui inimese omad? Natuke siis sellist rõvedat teemat siia ka, kuid see on elu üks reaalsusi ja sellest tuleb ka kirjutada. Sest samamoodi nagu ei taha kodanikud koerakaka sisse astuda, ei soovi koeraomanikud, et nende sõber tuleks järjekordselt jooksutuurilt sitase ja lehkavana.
Niisiis, tuli põõsast see joodik, kes möödus minust suhteliselt lähedalt ja kiirel sammul, kui äkki janet seda märkas ja põrutas suure müdinaga tolle mehe poole, mille peale ma käratasin: "Janet, EI!"
Janet loomulikult peatus mõni meeter enne meest ja keeras suuna minu poole ning tuli rõõmsalt minu juurde, kuid sellest polnud enam väga kasu, kuna oma suure jooksumüdinaga või minu vali karjatus oli joodiku ära ehmatanud. Mees peatus ja pööras end ümber ja kukkus üle pargi lõugama: "Kuradi tattnina, pane oma peni kinni. Penid käivad ketti! Kurat!"
Janetile see ähvardav karjumine ja võib-olla ka kätega vehkimine ei meeldinud ja astus minu ja tolle jota vahele ning hakkas urisema. Mõtlesin, et no tore, vähe sellest, et mu juhtkoer ehmatas oma jooksmisega inimese ära, nüüd inimene oma lõugamisega tekitab koeras tunde nagu antud olukord oleks äärmiselt ohtlik ja koeraurin võib olukorra veelgi kurjemaks ajada. Otsustasin siis, et pean kuidagi selle lärmi lõpetama ja ütlesin tasasel ja rahulikul, kuid tungival häälel: "Ära lõuga!"
"Sina, kuradi tattnina, ei sinata mind. Pane oma kuradi peni kinni! Ma teen praegu politseisse ettekande!"
Ma ei lausunud rohkem midagi, sest see oleks ilmselt olukorra veel vihasemaks ajanud ja ausalt öeldes tekkis küll vahepeal tunne, et tuleb mulle kallale. Kuid kange tahtmine oleks olnud öelda, et kutsugu jah politsei ja ootame sõbralikult koos, sest minu teada avalikus kohas purjuspäi ringi tatsumine ja inimeste hirmutamine pole ka seadusega kooskõlas. Uh!
Igatahes, kui mees oli jõudnud juba päris Toomemäe kanti, siis ka veel kisendas: "Kuradi tattnina, peni käib ketti!!!"