Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Kuna ma reedel jäin Pärnu bussist maha, siis olin sunnitud laupäeva hommikul ärkama kell viis, et jõuda kella seitsmesele väljuvale bussile. Ma püüan viimasel ajal endale Jossi tungival soovitusel sisse kodeerida harjumust, et paneksin õhtul endale riided valmis ja muu träna, mida pean kaasa vedama. See on siiani toiminud enam-vähem sujuvalt, kuigi on olnud ka mõningasi tagasilööke. Nimelt õhtul võib mul olla riiete osas üks eelistus ja hommikul uniselt juba lausa kategooriliselt teine ning loomulikult ei tohi unustada meie imelist Eestimaa muutuvat ilma.
Kuna nii vara linnaliinid ei sõitnud, siis pidin jalgsi bussijaama minema ja võtsin suhteliselt rahulikult seda minekut, kuna olen kümneid kordi seda sama teed käinud ja üle 30 minuti pole ma sellel marsruudil veninud. Kodust astusin välja 6:20 ja kui olin Tasku valgusfoori punase tule taga seismas, siis mõtlesin igaksjuhuks uurida, et palju kah kell on. Ma pidin südari, infarkti, insuldi, krambid, külma- ja kuumahood üheaegselt saama, sest kell näitas ei vähem ega rohkem kui 6:57.
Lõpuks läks see nõme valgusfoor roheliseks ja ma panin jooksuga üle ja edasi ka jooksin. Mulle ei meeldi joosta, olen seda korduvalt maininud ja laupäeva hommikul meenus mulle veel üks põhjus miks mulle ei meeldi joosta - ma ei näe kuhu ma jooksen. Tegelikult ka, võite ise järgi proovida, et võtate näiteks kellegi sõbra või elukaaslase käevangust kinni ja siis jookske silmad kinni...kaaslasel siis soovitatavalt ikka silmad lahti. Jookske kuskile sinna, kus Sa ei tea, et milline teeolustik on ootamas, sest pimedana on isegi väikesed teetõusud- ja langused väga olulise tähtsusega, kuna mõjutavad jooksurütmi.
Õnneks oli minu jooksmisest kasu ja ma napilt jõudsin bussile. Ma oleksin ikka väga bist off olnud, kui mu jooksmine oleks tühja läinud.
Sain isegi endale istekoha, kuna üks lahke naisterahvas pakkus, et ma võin Tema kõrvale, akna alla, istuda. Natuke rääkis minuga juttu ja uuris juhtkoera kohta ja kuna mul on ikkagist eesmärk ühiskonda juhtkoertest teavitada, siis vastasin proua küsimustele. Antud proua läks Viljandis maha ja mõtlesin, et nüüd ma saan lõpuks ometigi magada, sest ma olin täiesti läbi omadega ja pooleteise tunnine uinak oleks mõjunud superhästi. Kuid eii, Viljandis tuli uus proua peale...selline maaproua, kes lõhnas natukene hapuks läinud piima järgi ja ma üritasin uinuda, silmad olid mul juba kinni, kui äkki hakkab proua minuga rääkima. Ma mõtlesin, et mis mõttes, kas Ta ei näe, et ma üritan magada? Igal inimesel on minu teada mingi oma privaattsoon, kuhu Ta ei soovi teisi. Ütleme nii, et kui bussis on nagunii äärmiselt kitsad olud ja kõik on otsapidi üksteise privaattsoonides, siis pole ausalt vaja  veel lisaks hakata minu hapniku ära tarbima. Vabandust, ma tõesti ei soovi. Mulle ei meeldi bussis võõrastega lobiseda. Parema meelega magan, sest kui kõik on ümberringi pime ja buss mõnusasti õõtsutab, siis tuleb see uni lausa sunniviisiliselt.
 Mul oli siis au kuulda kogu proua päeva tegemistest, et kui mitmel surnuaiale Ta peab Pärnus minema ja võib juhtuda, et täna õhtul ei jõuagi koju, aga Tema on nii mures: "Minu kaks kiisut, üks on paks ja teine kõhna, jäid koju ning teate see kõhna kiisu on ainult luu ja nahk. Tal on midagi kurguga lahti, sest kui üritab toitu neelata, siis tuleb sellist imelikku häält. Käisin veterinaari juures ka ja ma nõudsin röntgenit, aga nemad tegid ainult vereanalüüsi ja ultraheli, aga kurku ei vaadanud üldse. Ma pole rohkem läinud kliinikusse, ma nüüd toidan oma kiisut maksa tükikestega ja ühe korra tegin Talle isegi klistiiri, aga see ei aidanud."
"Stooooopp! Ma ei taha rohkem kuulda!" karjusin ma mõtteis.
Proua jätkas: "Ma palusin Taevaisalt, et annaks mu kiisule pikemat eluiga, aga ma nüüd ei tea kas see palve oli ikka õige tegu, sest kiisuke nii piinleb. Mina ei pane kiisut magama, sest seda õigust pole meile kõrgemate jõudude poolt antud." Mulle tundus juba, et proua hakkab nutma, kuid siis kogus end ja vahetas teemat: "Teate, mina elasin kunagi Tallinnas ja siis ma viisin ka ühe keldriakna juurde kiisudele süüa ja ükskord võtsin isegi ühe kiisu sealt endale, kuigi olin endale lubanud, et rohkem ma ei võta, sest korterisse ei mahu nii palju kiisusid. Ma päästsin ka Tallinna turu juures elavad kiisud, see uus omanik oli nii ükskõikne...üldse ei armasta loomi ja tahtis kassid turult ära viia..."
And so on...lisaks Rääkis kuidas Ta on aastaid hommikuti poole viie ajal  (et keegi ei tuleks sõimama) kodutuid kiisusid toitmas käinud. Proual läks jälle hääl väga nutuseks ja mina mõtlesin oma peas ainult, et palun ära hakka nutma, ma ei oska siis Sinuga mitte midagi peale hakata.
Lõpuks saabus ka see kauaoodatud Pärnu ja ma pääsesin värske õhu ja linnulaulu kätte. Oma tegusa päeva pidasin kenasti vastu, kuid täna olen ma praktselt terve päeva lihtsalt maganud. Mul lihtsalt on selline füsioloogia, et kui üks öö ja päev on äärmiselt vähese une ja suurte tegemistega, siis ma pean kohustusliku vaba päeva võtma, sest ma lihtsalt olen muidu nagu tühjaks pigistatud sidrun.

Mul on juba mõni aeg peas tiirelnud mõte, kirjutada sellest, kuidas inimesed janunevad draama ja labasuse järgi...ehk siis, ma hakkan nüüd blogilugejaid klatšima...tegelikult ei hakka ka ju, sest kirjutan sellest täiesti avalikult. Ma ei hakka siia eraldi blogisid näideteks tooma, et kus suurem ja kõvem kaagutamine ja kisma käib...lausa selline kisma, et sulgi ja teri lendab. Kavatsen pigem keskenduda üldisele dendentsile ja inimestele, kelle üks igapäevane töökohustus on blogides kommenteerimine.
Need on inimesed, kes fännavad kindlaid blogijaid, täidavad blogides ringi kolistades oma päeva mingit puudujääki või tühimikku ja samastuvad blogijaga, aga on ise nii arad või laisad, et ei kirjuta teemadel, mis neile muret või rõõmu valmistab. On ju hea ja mugav, kui keegi on põhimõtteliselt Sinu mõtted ja seisukohad juba kirja pannud ja Sinu ülesandeks jääb ainult kas kiita, laita või blogijat padulollakaks sõimata.
Kuid siis on ka teine grupp blogilugejaid, need rahulikumad (mina kuulun ka sinna hulka), kes siis loevad ja naeravad pihku, et kuidas üks kanakari, peotäis terade peale, hulluks läheb. Tavaliselt hakatakse seal kanakarjas end kehtestama ja see käib umbes sellise süsteemi järgi: kui Sa mõtled või arvad teistmoodi kui mina, siis Sa oled paberitega IDIOOT!
Selle asemel, et oma seisukohad ja mõtted oma isiklikus blogis, teatud küsimuses, rahulikult kirja panna, hakkavad mõned tibud kommentaariumisse postitama kilomeetri pikkuseid kommentaare ja seda suhteliselt anonüümselt või turvaliselt sünonüümi kasutades. Kuid andkem neile andeks ja püüdkem neid mõista, sest kogu oma frustratsioon ,vaimukus ja ainuõige tarkus tuleb endast ikka välja elada / lasta. Kui järgi mõelda, siis thank God, et kõik need kommenteerijad ei blogi, sest see oleks ühiskonna hukatus!
Teine tera on aga oskus, kuidas blogija suudab munevat ja rahulikku kanakarja nii pöördesse ajada, et oleks valmis, piltlikult öeldes, üksteist surnuks nokkima. Tegelikult pole selleks sugugi palju vaja. ..õige natuke krõbedamaid sõnu, mida ehk keskmine eestlane ei kasutaks avalikult,kirjutada kergelt ülevõlli lugusid ja voilaa. Kindel on see, et kui saabub nälg ja ikaldus, siis kanad nälga ei jää, sest blogimaastiku lisandub pidevalt juurde uusi wannabesid, kes üritavad blogimisega läbi lüüa ja seni kuni on wannabesid, on ka kanadel teri, mille kallal nokkida. Lihtsalt tundsin, et pean selle endast välja saama ja lõpetuseks tahan öelda: koerad on iga kell etemad kui kassid! Mulle meeldivad kiisu-miisud ka, aga kassi jaoks oled Sa lihtsalt üks konserviavaja...koerale oled Sa maailma parim, ilusaim, toredaim ja huvitavaim SÕBER! :)

Tänavune septembrikuu oli üks eriline kuu ja mitte sellepärast, et siis mul oli sünnipäev, vaid sellepärast, et minu sõbrad otsustasid, ükskõik mis maksab ja see maksab väga palju, kinkida mulle iPhone. Kui ma mõned päevad tagasi tegin kokkuvõtte, et kui palju siis lõpuks kogunes kingituseraha ning olenemata sellest, et mul lõppkokkuvõttes oli iPhone ostmiseks puudu 2/3, siis päev hiljem läksime Maciga siiski Euronicsisse ja ostsime mulle iPhone 5s-i. See oli siis lühike saamislugu, kuid vahepeale jääb ka igasugu ooperit seoses nano-SIMiga. Aga konkreetselt tänane päev on eriline sellepärast, et esimest korda lülitasin iPhone ka sisse (loe: hõissa-hurraa!), tegime vajalikud seadistused ning nüüd hetkel käib usin õppimine ja tutvumine. Otsisime ka minu iPhonele nime ja ristisime selle Bellaks (nimi tuleneb sellest, et minu iPhone on kuldse-valgega ja kuna Mac oli kogu selle kingituse eestvedaja ning Maci lemmik riik on Italiano, siis valisime Itaalia nime, mis ühtlasi tähendab ka ilus...logish).
Hetkel kõige suuremat rõõmu pakub mulle selline app, mis teavitab, paari liigutusega, millal väljub minu kodupeatusest buss kesklinna suunas ja lisaks on mul seal veel mitmeid peatusi märgitud lemmikuteks, kust saan siis busside väljumisajad.
Teine lemmik on mul assistent Siri, kes igal ajal on valmis mulle appi tõttama, kui ma kuskil jänni jäen. Näiteks, mul oli teavitus üleval, et mul on endiselt üks sõnum lugemata ja kui peale pikka otsimist ikka ei kadunud see ära, siis palusin Siril uue sõnumi ette lugeda ja voilaa. Siri veel peale ettelugemist, uuris viisakalt, et kas soovin sellele sõnumile ka vastata- äärmiselt mugav! :)
 Hoogsasti trükin ka sõnumeid ja teateid, aga eks nendega pean veel harjuma, et tunda end päris koduselt...hetkel olen nagu 1. klassi plikatirts, kes veerib lühijuttu kokku.

Kuid see pole kaugeltki ainuke septembrikuu eriline sündmus. Teine eriline sündmus on nimelt see, et minu ema võttis endale koerakutsika, või no mitte endale, vaid kaudselt Axelile, kes elab suhteliselt raskelt üle Brandy kaotust. Seega tundus igati hea lahendusena tuua koju üks väike karvane sõber, kelle nimeks sai Leedi. Axel muidugi ei arva Leedist midagi, vaid armukadetseb, sest oli nende kuudega ära harjunud saama kogu tähelepanu...no olgu...kiisu-miisud on ka emal, aga Axel ei võta kasse kui konkurente. Axel siis natuke uriseb ja poriseb Leedi peale, aga Leedil on ükskõik, sest Leedi on meil nimelt kurt ja kohe täitsa kurt. Näiteks kui ema töölt koju tuleb, siis Axel hüppab rõõmust lakke, teeb saltosid ja joriseb suurest õnnest, aga Leedi magab rahulikult oma punutud korvis, mänguasjade otsas ja ei tea ööd ega mütsi, et pererahvas on kodus. Alles mõni aeg hiljem, umbes 5-10 minutilise viivitusega, avastab ka Leedike, et oi näe, kes vahepeal koju on jõudnud.