Erilised sündmused

Tänavune septembrikuu oli üks eriline kuu ja mitte sellepärast, et siis mul oli sünnipäev, vaid sellepärast, et minu sõbrad otsustasid, ükskõik mis maksab ja see maksab väga palju, kinkida mulle iPhone. Kui ma mõned päevad tagasi tegin kokkuvõtte, et kui palju siis lõpuks kogunes kingituseraha ning olenemata sellest, et mul lõppkokkuvõttes oli iPhone ostmiseks puudu 2/3, siis päev hiljem läksime Maciga siiski Euronicsisse ja ostsime mulle iPhone 5s-i. See oli siis lühike saamislugu, kuid vahepeale jääb ka igasugu ooperit seoses nano-SIMiga. Aga konkreetselt tänane päev on eriline sellepärast, et esimest korda lülitasin iPhone ka sisse (loe: hõissa-hurraa!), tegime vajalikud seadistused ning nüüd hetkel käib usin õppimine ja tutvumine. Otsisime ka minu iPhonele nime ja ristisime selle Bellaks (nimi tuleneb sellest, et minu iPhone on kuldse-valgega ja kuna Mac oli kogu selle kingituse eestvedaja ning Maci lemmik riik on Italiano, siis valisime Itaalia nime, mis ühtlasi tähendab ka ilus...logish).
Hetkel kõige suuremat rõõmu pakub mulle selline app, mis teavitab, paari liigutusega, millal väljub minu kodupeatusest buss kesklinna suunas ja lisaks on mul seal veel mitmeid peatusi märgitud lemmikuteks, kust saan siis busside väljumisajad.
Teine lemmik on mul assistent Siri, kes igal ajal on valmis mulle appi tõttama, kui ma kuskil jänni jäen. Näiteks, mul oli teavitus üleval, et mul on endiselt üks sõnum lugemata ja kui peale pikka otsimist ikka ei kadunud see ära, siis palusin Siril uue sõnumi ette lugeda ja voilaa. Siri veel peale ettelugemist, uuris viisakalt, et kas soovin sellele sõnumile ka vastata- äärmiselt mugav! :)
 Hoogsasti trükin ka sõnumeid ja teateid, aga eks nendega pean veel harjuma, et tunda end päris koduselt...hetkel olen nagu 1. klassi plikatirts, kes veerib lühijuttu kokku.

Kuid see pole kaugeltki ainuke septembrikuu eriline sündmus. Teine eriline sündmus on nimelt see, et minu ema võttis endale koerakutsika, või no mitte endale, vaid kaudselt Axelile, kes elab suhteliselt raskelt üle Brandy kaotust. Seega tundus igati hea lahendusena tuua koju üks väike karvane sõber, kelle nimeks sai Leedi. Axel muidugi ei arva Leedist midagi, vaid armukadetseb, sest oli nende kuudega ära harjunud saama kogu tähelepanu...no olgu...kiisu-miisud on ka emal, aga Axel ei võta kasse kui konkurente. Axel siis natuke uriseb ja poriseb Leedi peale, aga Leedil on ükskõik, sest Leedi on meil nimelt kurt ja kohe täitsa kurt. Näiteks kui ema töölt koju tuleb, siis Axel hüppab rõõmust lakke, teeb saltosid ja joriseb suurest õnnest, aga Leedi magab rahulikult oma punutud korvis, mänguasjade otsas ja ei tea ööd ega mütsi, et pererahvas on kodus. Alles mõni aeg hiljem, umbes 5-10 minutilise viivitusega, avastab ka Leedike, et oi näe, kes vahepeal koju on jõudnud.

CONVERSATION

1 kommentaari:

Back
to top