Tehnika ei armasta mind
See on kapsaussilegi selge, et igal kodumasinal on oma mingi kindel aeg, mil see töötab laitmatult. Tavaliselt on selleks laitmatuks tööajaks garantiiperiood ja edasi võib hakata masin siit-sealt lagunema, roostetama, purtsuma ja turtsuma või niisama streikima.
Ma pole varem sellele mõelnud, aga kas võib olla nii, et osadel inimestel pole lihtsalt häid suhteid tehnikaga? Kui ma oma üürikesele elule siin maamunal tagasi vaatan, siis nagu teatav muster hakkaks välja joonistuma küll. Tõsi, kõik kodutehnika pole küll päris omaalgatuslikult ära lagunenud, osalt olen ma ise olnud hooletu. Alustades oma esimesest rüperaalist, mille ma jõudsin enne sisse lülitamist sõna otseses mõttes õhku lasta. Ma olin lihtsalt maru elevil päris oma enda esimesest arvutist ja nii ma lasin masinasse otse 220 volti sisse, käis ilge pauk ja vaene rüperaal ajas igast august tossu välja. Ma ise olin veel õnnetum, istusin püksid rebadel ja kuulasin ema kisendamist sellest, et enne tuleb manuaali ka lugeda. Ja sellest ma parem ei hakka rääkimagi, mismoodi ma sukeldusin arvuti sügavustesse ja kustutasin kõiksugu imelike nimedega failid ära, sest mulle lihtsalt ei meeldinud mingid kahtlaste tähtede ja numbritega failid. Mingi obsessiiv-kompulsiivne häire vist.
Järgmise tehnika manalateele saatmises oli samuti minu karvane käsi mängus. Sellest on mul tegelikult kõige rohkem kahju, kuna tegu oli üüber hea tolmuimejaga ja kui elamises on juba kaks rõõmsalt karva puistavat labraatorit, siis kulub üks korralik tolmuimeja marjaks ära. Või mis kulub, see on nagu must have toode. Me küll soetasime uue, aga see pole pooltki nii hea ja pealegi, kuigi see tänasel päeval veel töötab, siis poole aastaga lagunes see osaliselt ära. See kaas, mis käib tolmukoti peale ja mille vahele käib see filterlapike, et mikrotolmukübekesi õhku tolmutamise ajal ei satuks, siis no meil see kaas ei püsi enam peal ja seega näeb meie tolmuimeja suht väärakas välja, mis on pealegi üpris kahjulik. Eriti, kui arvestame, et Janet põeb atoopilist dermatiiti ja kõige suuremaks allergeeniks tema jaoks on kodutolm. Nii ma unistangi veega töötavast tolmuimejast või siis sellest tööstuslikust tolmukast, mis lihtsalt moe pärast ei undaks ja millega ma ei pea pool aastat ühte ja sama kohta nühkima, et see saaks karva- ja liivavabaks, vaid mis lööks põrandad ja kõik vuugivahed paari liigutusega läikima. Sellest, mis juhtus meie eelmise tolmukaga, saate lugeda siit. Kes linki ei viitsi avada, siis lühidalt: ma imesin tolmuimejaga koera veekausi veest tühjaks :D
Järgmiste tehnikarikete eest ma pole õnneks vastutav, vaid siin on tegu ühel juhul mingit sorti anomaaliaga ja teisel juhul on ajahammas teinud oma töö. Jutt endiselt minu iPhonest, mis otsustas mõned nädalad tagasi hakata kaamlit mängima. Telefon on sees, kõik äpid ja muud funktsioonid toimivad nagu valatult, aga teistele ütleb, et mu telefon on välja lülitatud. Samamoodi ka välja helistamisega. Ma omast arust hullult helistan ja telefon isegi teeb kutsumise häält, aga teisel inimesel ei kutsu ja samuti ei jää kõnelogisse mitte ainsamatki märki helistamisest maha. Ma olen oma iPhone hoidnud nagu oma silmatera ja see näeb välja peaaegu nagu uus, aga näe ikkagi ei taha see koos minuga toimida.
Teine asi, mis meil põhimõtteliselt kohe-kohe on ära koolemas ja töötab ainult ehku peale, on pesumasin. See on Whirlpooli masin ja on tublid hulk aastaid truult meie räpast pesu küürinud, aga nüüd on sellel mingi rike, mis tundub parandamatu. Möödunud nädalal sai masinat putitatud ja puhastatud ning tundus, et kõik sai korda, aga tutkit. Kui muidu viskad rõõmsalt riided masinasse, paned täisprogrammi peale, siis ideaalis peaks pesu kolme tunni möödudes saama valmis, aga meie masin on otsustanud vanas heas eriti usinaks hakata, et peseb ja loputab pesu ka veel siis, kui esimesest loputusest on juba 5h möödas. Ise ägiseb ja teeb sinna juurde eriti vaevatud häält nagu me sunniksime vägisi takka. Ja et pesu masinast kätte saada, siis selleks peab Joosep masinale erinevatesse kohtadesse mükse jagama ja lootma, et see masin saab ühel ilusal hetkel aru, et nüüd oleks aeg tsentrifuugima hakata ja peale seda siis ise manuaalselt nupust masina välja lülitama. Muidu see masin peseks vist oma elupäevade lõpuni ühte ja sama pesutäit. Igatahes maru tüütu, sest nii ei saa kodust ära ka minna või ööseks masinat tööle panna.
Kui mu telefon jaurama hakkas, siis miski mu sees ütles, et see ei jää ainsaks asjaks ja näed, ma ei pidanud kahte päevagi ootama, kui see kuradi pesumasin oma probleemiga lagedale tuli. Ma ei taha mõeldagi kõikidele nendele eurodele, mis nende kodumasinate alla minema hakkab. Aga kuna minu eesmärk on praegu koguda raha elutoa sisustamiseks ja pulmadeks, siis mul käsi ei tõuse uue tolmuimeja ja pesumasina ostuks. Telefonita saan ma veel kuidagi hakkama, aga pekki see tolmukas ja Janeti dermatiit sinna otsa veel, pluss nüüd veel pesumasin. Tahaks ka kunagi ausaks abielunaiseks saada. Laif.
Ma pole varem sellele mõelnud, aga kas võib olla nii, et osadel inimestel pole lihtsalt häid suhteid tehnikaga? Kui ma oma üürikesele elule siin maamunal tagasi vaatan, siis nagu teatav muster hakkaks välja joonistuma küll. Tõsi, kõik kodutehnika pole küll päris omaalgatuslikult ära lagunenud, osalt olen ma ise olnud hooletu. Alustades oma esimesest rüperaalist, mille ma jõudsin enne sisse lülitamist sõna otseses mõttes õhku lasta. Ma olin lihtsalt maru elevil päris oma enda esimesest arvutist ja nii ma lasin masinasse otse 220 volti sisse, käis ilge pauk ja vaene rüperaal ajas igast august tossu välja. Ma ise olin veel õnnetum, istusin püksid rebadel ja kuulasin ema kisendamist sellest, et enne tuleb manuaali ka lugeda. Ja sellest ma parem ei hakka rääkimagi, mismoodi ma sukeldusin arvuti sügavustesse ja kustutasin kõiksugu imelike nimedega failid ära, sest mulle lihtsalt ei meeldinud mingid kahtlaste tähtede ja numbritega failid. Mingi obsessiiv-kompulsiivne häire vist.
Järgmise tehnika manalateele saatmises oli samuti minu karvane käsi mängus. Sellest on mul tegelikult kõige rohkem kahju, kuna tegu oli üüber hea tolmuimejaga ja kui elamises on juba kaks rõõmsalt karva puistavat labraatorit, siis kulub üks korralik tolmuimeja marjaks ära. Või mis kulub, see on nagu must have toode. Me küll soetasime uue, aga see pole pooltki nii hea ja pealegi, kuigi see tänasel päeval veel töötab, siis poole aastaga lagunes see osaliselt ära. See kaas, mis käib tolmukoti peale ja mille vahele käib see filterlapike, et mikrotolmukübekesi õhku tolmutamise ajal ei satuks, siis no meil see kaas ei püsi enam peal ja seega näeb meie tolmuimeja suht väärakas välja, mis on pealegi üpris kahjulik. Eriti, kui arvestame, et Janet põeb atoopilist dermatiiti ja kõige suuremaks allergeeniks tema jaoks on kodutolm. Nii ma unistangi veega töötavast tolmuimejast või siis sellest tööstuslikust tolmukast, mis lihtsalt moe pärast ei undaks ja millega ma ei pea pool aastat ühte ja sama kohta nühkima, et see saaks karva- ja liivavabaks, vaid mis lööks põrandad ja kõik vuugivahed paari liigutusega läikima. Sellest, mis juhtus meie eelmise tolmukaga, saate lugeda siit. Kes linki ei viitsi avada, siis lühidalt: ma imesin tolmuimejaga koera veekausi veest tühjaks :D
Järgmiste tehnikarikete eest ma pole õnneks vastutav, vaid siin on tegu ühel juhul mingit sorti anomaaliaga ja teisel juhul on ajahammas teinud oma töö. Jutt endiselt minu iPhonest, mis otsustas mõned nädalad tagasi hakata kaamlit mängima. Telefon on sees, kõik äpid ja muud funktsioonid toimivad nagu valatult, aga teistele ütleb, et mu telefon on välja lülitatud. Samamoodi ka välja helistamisega. Ma omast arust hullult helistan ja telefon isegi teeb kutsumise häält, aga teisel inimesel ei kutsu ja samuti ei jää kõnelogisse mitte ainsamatki märki helistamisest maha. Ma olen oma iPhone hoidnud nagu oma silmatera ja see näeb välja peaaegu nagu uus, aga näe ikkagi ei taha see koos minuga toimida.
Teine asi, mis meil põhimõtteliselt kohe-kohe on ära koolemas ja töötab ainult ehku peale, on pesumasin. See on Whirlpooli masin ja on tublid hulk aastaid truult meie räpast pesu küürinud, aga nüüd on sellel mingi rike, mis tundub parandamatu. Möödunud nädalal sai masinat putitatud ja puhastatud ning tundus, et kõik sai korda, aga tutkit. Kui muidu viskad rõõmsalt riided masinasse, paned täisprogrammi peale, siis ideaalis peaks pesu kolme tunni möödudes saama valmis, aga meie masin on otsustanud vanas heas eriti usinaks hakata, et peseb ja loputab pesu ka veel siis, kui esimesest loputusest on juba 5h möödas. Ise ägiseb ja teeb sinna juurde eriti vaevatud häält nagu me sunniksime vägisi takka. Ja et pesu masinast kätte saada, siis selleks peab Joosep masinale erinevatesse kohtadesse mükse jagama ja lootma, et see masin saab ühel ilusal hetkel aru, et nüüd oleks aeg tsentrifuugima hakata ja peale seda siis ise manuaalselt nupust masina välja lülitama. Muidu see masin peseks vist oma elupäevade lõpuni ühte ja sama pesutäit. Igatahes maru tüütu, sest nii ei saa kodust ära ka minna või ööseks masinat tööle panna.
Kui mu telefon jaurama hakkas, siis miski mu sees ütles, et see ei jää ainsaks asjaks ja näed, ma ei pidanud kahte päevagi ootama, kui see kuradi pesumasin oma probleemiga lagedale tuli. Ma ei taha mõeldagi kõikidele nendele eurodele, mis nende kodumasinate alla minema hakkab. Aga kuna minu eesmärk on praegu koguda raha elutoa sisustamiseks ja pulmadeks, siis mul käsi ei tõuse uue tolmuimeja ja pesumasina ostuks. Telefonita saan ma veel kuidagi hakkama, aga pekki see tolmukas ja Janeti dermatiit sinna otsa veel, pluss nüüd veel pesumasin. Tahaks ka kunagi ausaks abielunaiseks saada. Laif.
