Tänaonlihtsaltniikahtlanepäevolnud.

Igapäevased lihtsad asjad, mida ma olen harjunud tegema ei tule täna absull välja. Võtame kasvõi toidu valmistamise. Minu jaoks pole vähimgi probleem vaaritada maitsev õhtusöök ja ühtlasi kokkamise käigus külmikust leiduvad jäägid ära tarbida. Kui soovitakse kisselli vahukoore-kohupiima kreemiga - saab. Kui soovitakse krõbedat ahjuliha koos ahjukartulitega - saab. Kui soovitakse lõhe-, borši-, aedvilja- või püreesuppi - saab. Kui soovitakse pannkooke, magusaid või soolase täidisega - saab, kõike saab. Pole mingit probleemi ega küsimust.

Aga täna... täna ei saanud ma reaalselt isegi kartuli keetmisega hakkama. Algselt oli plaanis Joosepile üleeilseid keedukartuleid praadida ja kapsahautist soojendada. Ma veel eraldi lugesin potis kartulid üle, et esmaspäevaks jääks normaalne kogus, mida lõunaks pakkuda. Hakkan siis mina kartulit praadima... võisilm ka pannil juba sulanud, kui haaran potist esimese kartuli. Viilutan selle ära ja kui hakkan teist kartulit võtma, siis mida pole - kartulit pole. Ainult mingi mudru oli. Ma ei saa aru, kas ma loendasin kogu aeg ühte ja sama kartulit viis korda järjest või? #pimedalikkajuhtub

Vähe sellest, et ma absull ei vaimustunud kartuli koorimise mõttest, sest no ma olin end vaimselt teisele lainele täna seadistanud, siis avastasin, et einoh suurepärane - hautis ei lõhna ka just kõige värskemalt. Nii ma ohkisin seal pliidi ääres, kui Joosep soovitas ikka enne hautise ära viskamist seda natu-natukene keeleotsakesega mekkida, aga kuna mina olin hetk tagasi ühe banaani-õuna-spinati smuuti hinge alla tõmmanud, siis mind ei isutanud mekkida vbla natuke mädanenud kapsast.

Uhh, kuna olin kogu olukorrast ülimalt häiritud, siis otsustasin lihtsamat vastupanuteed minna ja teha vana head lollikindlat heeringa-hapukoore-sibula möksi koos keedukartuliga. Kuna lõunaaeg oli niigi üle läind, siis koorisin ühe portsu kartuleid kärmelt ära ja viskasin poti pliidile ja lülitasin pliidi täisvõimsusele, et kartulid saaks kiiremini keenuks. Vahepeal tegin selle heeringamöksi valmis ja siis läksin istusin arvutisse. Suur viga.

Järgmine hetk oli see, kui ma toetusin küünarnukkidega valamu servale ja kisendasin Joosepile, et ei tuleeeee kööki, ei tule, ei tule. Vaene mees tahtis mind kõigest lohutada. Ma sain teada, et täisvõimsusel töötav pliit keedab tõepoolest poole kiiremini  mu kartulid valmis ja sama kiiresti ka kärsatab. No siis muidugi mitte, kui ma kurnaks need õigel ajal ära. Igatahes, ma reaalselt tahtsin nutta, et kuidas ometigi saab mul täna kõik nii metsa minna.

Kassisin pool tunnikest, sest no ausalt öeldes oli mul sellest toidust juba kergelt öeldes poogen. Mingi hetk aga korjasin oma motivatsiooniriismed kokku ja suundusin tagasi kööki, et hakata uuesti kartuleid koorima... Joosep oli ka natuke aega lohutuseks seltsis, või no ma käskisin olla, sest vajasin emotsionaalset tuge, kui võtsin noa, et uuesti otsast alustada. Mingi hetk uuris Joosep, et kuidas mul läheb, no nii jutu jätkuks või nii ja siis vastas ise: "Aa ups, see polnud vist praegu kõige parem küsimus..." :D

Kuna ma ennist jooksin ummisjalu oma kartuleid päästma, siis viskasin selle tilgatumaks keenud poti koos põlenud kartulitega otse kraanikaussi, kus ma kuulsin, et miskit susises, aga loomulikult ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, sest no milleks, eksole. Arvasin ju, et tegu on selle kuramuse põlenud kartuli sisina ja susinaga. Ei olnud. See oli mu puidu aluse komplektist pärineva noaga, mille käepide tulikuuma poti all ära sulas. Jess. Ma ei pea vist oma frustatsiooni kirjeldama.

Ma ütlen, täna on mingi selline "kõik läheb peeti" esmaspäev, mis sai tegelikult alguse juba öösel, kui tahtsin hakata maiustama oma lemmik krevetisalatiga, mille Joosep mulle linnast üllatusena tõi.

Sättisin end siis mugavasti voodisse teki alla, lülitasin elektrilise alustekikese ka sisse, no et ma ei saaks +23 kraadises toas põiepõletikku või miskit, eksole. Salati koos kahvliga võtsin ka muidugi endaga ühes, aga kui sain end lõpuks sätitud ja olin valmis hambad lööma krevetti, oli kahvel otsustanud vahepeal ära jalutada kadunud asjade maailma. Peale põhjalikku otsimist, palusin Joosepil endale uue kahvli tuua. Kui nagu võluväel sain endale Joosepi abiga siuhti uue kahvli, siis kae nalja - ma va pime suutsin salati ära kaotada. Lõpuks leidsin salati üles. See oli mul süles. Kuna mul tavaliselt on läpakas süles, siis mu aju ei genereerinud ära, et see pole läpakas. Lõpuks sain sööma hakata ja söömise ajal ilmus ka teinegi kahvel välja.

Juhhei. Ma just avastasin, et mu põlve peal on mingi kuivanud heeringa-hapukoore nire. Virk inimene läheks ja nühiks selle kohe praegu seebi ja käsnaga puhtaks, aga minul on raskelt savi mingist nirest, ma hõõrusin selle lihtsalt sõrmedega maha. Las mu põlv haiseb natuke soolaheeringaliselt. Mul on peale tänaseid läbielamisi selleks täielik õigus. Aa kuidas Teie päev on muidu täna kulgenud? Miskit huvitavat juhtunud? :D

Eile käisime siis haiglas mulle seda glükoosi monitoorimisjubinat kõhule paigaldamas, aga kõigest sellest, milline see välja näeb, kuidas paigaldamine käis ja kuidas mul on siiani selle jullaga elu kulgenud, kirjutan lähemalt ja täpsemalt eraldi postituses. Täna tahaks keskenduda hoopiski sõbrapäevale.

Kuna mina andsin oma kingituse Joosepile juba paar nädalat tagasi kätte, sest ma olen maailma kehvim üllatustetegija, siis täna sai Joosep ainult musi, kalli ja kooki. Kooki, mille ma eile õhtul suurte kannatuste ja piinadega valmis meisterdasin. Sest olgem ausad, kui ma siin postituses kilkasin, et teen Joosepile sõbrapäevaks maailma lihtsama koogi, siis tegemise käigus selgus, et olgugi, et komponente on vähe, siis tegemine ise polnud sugugi lust ja lillepidu.

Põhimõtteliselt koogipõhja tegin purustatud Digestive küpsistest, millele lisasin tunde järgi ka sulatatud võid. Seejärel surusin küpsisepuru koogivormi põhja ja peale valasin kohupiima-šokolaadi-vahukoore segu. Kuid selle seguga tekkiski kõige rohkem sekeldusi, sest kui valge maasikatega piimašokolaadi ära sulatasin ja hakkasin seda vanilje kohupiimaga kokku segama, siis hakkas šokolaad ju uuesti ülehelikiirusel tahenema. Kuid Kuidagi sain ikka lõpuks need kaks komponenti omavahel segatud, aga kuna kuum šokolaad muutis kohupiima küllaltki soojaks,siis hakkas kogu see soe mögin omakorda vahustatud vahukoort lahustama. Vahepeal tekkis mul minipaanika, aga ma olin vapper ja ei kaotanud pead ega visanud visplit nurka, vaid valasin ulmekiirusel kogu segu küpsisepurupõhjale peale ja viskasin kogu kupatuse täiega külmikusse tahenema. Ma kaapisin sügavkülmast ka paar peotäit mustikaid välja, mille lisamine nägi eriti koomiline välja. Kui ma tavaliselt ettevaatlikult kõmbin ja katsun, et kuhu ma miskit lisan, siis seekordne garneeringu lisamine nägi välja järgmine: avasin külmikuukse, viskasin suvalt, sõna otseses mõttes pimesi, siuhti mustikad koogi peale laiali ja sulgesin pauhti külmikuukse, kontrollimata lõpptulemust.

Hommikul, kui oli aeg koogiga maiustama hakata, siis palusin Joosepil enne, kui ma selle lahti lõikan, koogikesest ka pilti teha. Olin niiii elevil, sest õrnalt sõrmeotstega koogipinnast katsudes oli tunda, et hoolimata minu viperustest, on kook öö jooksul täitsa kenasti ära tahenenud, aga kui Joosep fotokaga kohale ilmus, siis selgus kurb tõsiasi - minu rapsides valatud koogikate ei katnud ühtlaselt kogu koogipõhja ära, vaid üks äär jäi ilma katteta.

Nojah, mis seal ikka, mõtlesin mina, ega ma seda enam olematuks muuta ei saa. Hakkasin hoopis ettevaatlikult koogivormilt ümbrist eemaldama, aga siis osa koogipõhjast pudises põrandale. Ma ei jõudnud isegi reageerida. Sel hetkel puges küll ausalt öeldes veits pettumus hinge ja pisar tikkus silma. Kogu minu vaev ja pühendumus, mis ma selle koogi valmistamisse panin. Ma isegi ei tea päris täpselt, et mis mul selle põhjaga nihu läks, aga üritasin siis võimalikult ilusa ja viisaka tükikese sellest käkerdisest välja lõigata ja sellisena see koogitükike lõpuks Joosepi ette ilmuski.

Pildil siis ka minu sõbrapäevalilled Joosepilt - tumelillad tulbid ja helepunastest roosidest kimp, millel kaunistuseks kipslilli ja karuheina ning kuskil on ka üks lepatriinu. Joosep ütles, et kuna mõlemad lilled olid nii ilusad, siis ei suutnud poes otsustada, et kumba võtta ja seepärast võttiski kahed lilled.
Hommikune äratus oli ka nõnda armas... Kuna meil paistab hommikune ja lõunane päike mõnusasti otse voodi peale, siis ma põõnasin päikeselaigus, kui Joosep vaikselt mu selja tagant kaissu haaras, tegi õlale musi ja sosistas mulle kõrva: "Sa oled minu päikselaigus unelev kiisu, minu printsessike, keda ma nii väga armastan!" :)

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

Pühapäeval oli meil siis Janetiga väike Tallinna trip ja kuigi alguses ma pidasin end nii tegijaks mutiks, haududes plaani kõikidest emotsioonidest ja äpardustest kirjutada kohe õhtul koju jõudes, siis paraku kadus see tuhin minus poolel teel koju sõites. Kui ma koduuksest sisse astusin, siis ma tundsin igas oma rakus rammestust ja ainus, mida ma teha tahtsin, oli vahetada peoriided mõnusate koduhilpude vastu ja end diivanile kerra tõmmata. Hmm, tähelepanelikematele lugejatele võib varsti jääda mulje, et ma muud oma vabadel hetkedel ei teegi, kui ainult kössitan pleedi sees ja kulutan lohku diivanisse. Aga no olgu selle diivaniga nagu on, fakt on see, et sinna ma järjekordselt maandusin ja end lebosse viskasin.

Joosep oli nii armas ja pakkus, et võib mulle teed teha ja ma võtsin selle suurepäraselt kõlava pakkumise pikemalt mõtlemata vastu. Kui ta oli veekannu sisse lülitanud ja kapist tassi välja õngitsenud, siis uuris, et millist teed ma sooviksin. No siin ei tulnud tal kaua vastust oodata, sest ma tahtsin oma lemmik karamelliteed piima ja meega. Haha, aga kui Joosep kuulis, et ma tahan just konkreetselt seda teed, siis andis teada, et ma pean ise tegema, sest tema ei oska seda teha, tal tuleb mingine solk välja.
Kusjuures huvitav on see, et ma olen kogu protsessi algusest lõpuni talle ära seletanud ja näidanud, aga tõepoolest, Joosepi valmistatud karamellitee mee ja piimaga pole üldse nii hea. Pigem selline on ja ei ole kah ja kui keegi tahaks proovida esmakordselt minu lemmik teed, siis no Joosepi tehtud teed ma esimesena proovida ei annaks, sest siis te arvaksite, et mu maitsemeel on veits nihu. Mis on täiesti imelik, sest materjal on kõik ju sama. Aga eks siin mängib tõesti rolli väga täpselt doseeritud mee ja piima kogus ja see, kui kaua lased teel tõmmata.

Igatahes ma ei olnud nördinud ega miskit, vaid ajasin end diivanilt püsti ja läksin teekest valmistama. Tegin kõik nii nagu peab. Lasin teekotikesel täpselt õige aja tõmmata, lisasin mett ja kuna meil oli kondentspiima ka, siis lisasin seda ka törts ning kõige viimasena piima. Õigemini ideaalis peaks see nii olema, et piim läheb viimasena. Mul ema lisab vahest jäätisepalli ka peale. Ma lisasin ka eile peale piima veel midagi oma tee sisse, aga see polnud teps mitte jäätis. Kuna üks piimapakend sai tühjaks ja tassi servast oli oma poolteist senti puudu, siis avasin külmiku, et uus piimapakend avada ja olin rõõmus, kui leidsin uksesahtlist tetrapakendis oleva "piima". Keerasin aga rõõmsalt korgi maha, pistsin sõrme tassi sisse, et saaksin aru, millal tass on täis ja valasin. Lõpetasin valamise ja keerasin parasjagu korki peale, kui Joosep tõstis pilgu arvutist ja nägi minu käes olevat tetrapakendit ja lausus: "See on see hästi hea viljalihaga apelsinimahl..."
"Mis asja?! See on mahl või? Ma panin seda oma tee sisse!" laususin ma eriti ahastunud häälel. Ma olin ju nii väsinud ja mõte uuest tee tegemisest polnud üldse tore. Joosepile pakkus aga see olukord suurt huvi ja palju nalja, nii et tuli lausa minu uut eksklusiivset apelsinimaitselist karamelliteed mee, piima ja apelsiniviljalihaga proovima. Ütleme nii, et päris huvitav mekk oli teel, kuid mina üle poole tassi ei suutnud seda juua, hakkas vastu. Kuigi otseselt halb see tõesti polnud.

Ma ei tea, mine või tõesti ja paku end kuskile uute sortimentide ja maitsete aretuse osakonda tööle. Või kuskile piimatööstusesse ja hakkan uusi maitseid leiutama. Ma avastan läbi oma äparduste selliseid maitseid, mille peale nägija uneski ei tuleks. Egas midagi, pean Kikust õppust võtma ja ka hakkama oma uusi maitseid patenteerima ja äri püsti panema.

Mul vedelesid siin juba pea nädal aega kaks mõnusat kõrvitsat ja kuna ma sain Maaru käest ka uue retsepti, siis ei jäänud muud üle, kui oma taguots diivanilohust välja õngitseda ja koivad kööki vedada ja hakata aga kokkama. Kui alguses võib retsept ja kogu see valmistamisprotsess tunduda raketiteadusena, siis kummutan koheselt eelarvamused ning ütlen, et ma ise olin täiega üllatunud, kui ma kõrvitsat ahju pistes avastasin, et misasja, nii kähku käiski kõik või?! :) Nii, et kes soovivad kiirelt ja lihtsasti valmivat õhtusööki, mis oleks ühtlasi ka toitev ja minu arvates üsnagi tervislik (no kui me selle kohvikoore ja merevaigu välja jätame), siis palun väga, siin on teile retsept. . Ja kui ma alguses nati pelgasin, et mida Joosep sellest imeliku sisu ja välimusega toidust arvab, siis mainin etteruttavalt ära, et temagi kiitis taevani ja kühveldas seda endale kahe suu poolega sisse.

Vaja läheb:

• ühte kõrvitsat, umbes paari kilost
• paprikat (kuna mulle meeldivad värvid, siis mul oli 1 kollane ja 1 punane)
• ühte keskmist mugulsibulat
• võid
• kanahakkliha (veganid võivad siis lihavabalt teha)
• kohvikoort
• merevaiku
• katteks riivitud juustu
• maitsestamiseks: till, viie pipra segu, sool, basiilik

Valmistamine

Haki sibul ja prae pannil võiga kuldpruuniks. Seejärel lisa kanahakkliha. Samal ajal, kui hakkliha kergel tulel kaane all küpseb, otsi välja paprikad, puhasta need ja haki suupärasteks tükkideks ning seejärel viska samuti pannile. Vahepeal maitsesta kogu seda kemüüset pipra, soola ja muude meelepäraste maitseainetega.
Kui kogu kupatus on visuaalselt enam-vähem küps, siis vala see kohvikoorega üle. Originaalretseptis merevaiku polnud, aga kuna mul seisis külmikus üks poolik karp ja mulle tundus, et miskit võiks veel sinna lisada, siis viskasin selle ka kõige viimasena kogu sellele mandile peale ja segasin läbi.

Järgmiseks võtsin kõrvitsa. Loputasin selle igaks juhuks jooksva vee alt läbi ja lõikasin suure lihuniku noaga pooleks. Siin muidugi tasub hoolas olla ja mitte teha sama viga, mida mina tegin. Kui kõrvits on nii nagu see olema peaks, saba ülespidi, siis lõigata horisontaalselt pooleks, mitte vertikaalselt, nagu mina seda kilplase kombel tegin. Ma ei tea, ärge küsige, et kus mu mõistus sel hetkel oli, igatahes mitte kodus. Selle apsaka tulemusel oli minu täidetud kõrvits veits loperguline ja kööbakas, sest ma pidin põhja alt viilaka välja lõikama, et see püsti seisaks ja kummuli ei veereks.

Ma sain täna kusjuures jälle mannatera võrra teadlikumaks. Ma arvasin, et kõrvitsa poolitamine on nii raske ja keeruline protsess, et raudpoltkindlalt on selleks tarvis mehe kätt, aga tutkit brat. See oli niisama lihtne, kui hommikul endale sokke jalga panna. Päriselt.
Kui kõrvits poolitatud, siis kaapisin lusikaga seemned ja suurema osa säbrust välja ning hõõrusin kõrvitsat seespidiselt võiga ja pistsin 200C kraadisesse eelsoojendatud ahju.

Kui see kõrvits oli seal ahjus nukra ja tühjana oma 20 mintsa küpsenud, siis tõstsin selle välja, viskasin panni peal oleva kemüüse kõrvitsasse, katsin juustuga ja viskasin uuesti järgmiseks 20 mintsaks ahju. Mul kahjuks katteks riivjuustu polnud, aga ega see maitset kuidagi ei rikkunud. See maitses hoopistükkis iii-mee-lii-selt! :)

Kui ma köögist Joosepile hõikasin, et kõrvits on valma ja ta seda vaatama tuli, siis tekkis tal ainult üks küsimus. Kuidas seda süüakse? Ma laiutasin selle peale ainult käsi ja nentisin, et kust mina seda teadma peaksin.Retseptis polnud serveerimise kohta poolt sõnagi mainitud. Seega viskasime kahvlid otse kõrvitsasse, sättisime end mõnusasti diivanile ja kukkusime õgima. Kuigi ma pole üldse kade inimene, siis see kõrvits oli nii jommjomm, et mul oli isegi suts kahju seda Joosepiga jagada :D

Eile, kui ma niisama logelesin ja diivanisse lohku istusin, helistas mulle Maaru ja teatas, et varsti saabub kuller, kes toob mulle saadetise. Ma olin nagu meh? "No mu ämm sõidab teie kandist läbi ja ma saatsin temaga Sulle natuke manti..." teatas Maaru kavalalt.
No kuna me olime siin paar päeva tagasi telefonikõnes, kus ta mulle seletas, mismoodi ta küpsetab patissoni-juustu kotletikesi ja et need on imemaitsvad, siis ma kiunusin telefoni otsas, et ma tahan ka. No ja nii otsustaski ta mulle saata patissone, põldube ja ühe purgi marineeritud kraami, mis sisaldas aedube-lillakapsast-patissoni-paprikat-pärlsibulaid. Jomm-jomm, maitses ülihää.

Täna mõtlesingi siis käsile võtta need patissoni-juustu kotletid ja segasin Maaru õpetussõnade järgi taigna valmis. Ma ütlen juba etteruttavalt ära, et kuna mina olen ilmselgelt andetu amatöör,siis ma ebaõnnestusin nende kotlettide tegemises, aga kuna minu lugejate seas on kindlasti tublisid ja andekaid hobikokkajaid, siis jagan sellegipoolest seda retsepti. Pealegi  Maarul valmivad selle retsepti järgi küll imemaitsvad kotletid, mis suisa keele alla viivad.
Vaja läheb:

• 4-5 patissoni
• 500g riivitud juustu
• 1 suur või 2 keskmist mugulsibulat
• 3 küüslauguküünt (seda Maaru retseptis ei olnud, aga no mina topin peaaegu igale poole küüslauku)
• 2 muna
• tunde j'ärgi jahu, mina panin tatrajahu, kuid kõige parem pidi olema odrajahuga
• maitseks soola ja pipart

Valmistamine:
Kõigepealt ma hakkisin sibula, siis pressisin küüslauguküüned küüslaugupressist läbi, siis riivisin juustu ja siis võtsin need patissonid ning eemaldasin neilt varre ja õie kohad. Koorida neid imeloomi pole tarvis ja siis riivisin kõige suurema riiviteraga need sibula-küüslaugu ja juustu segu hulka. Lisasin kaks muna ja jahu ning viimasena panin soola ja pipart. Kuna patisson ise on üpriski mahlane, siis soola soovitan panna viimasena, sest muidu hakkab eriti kiiresti mahla välja ajama. Siis segad kogu kupatuse kokku ja hakkad aga pannile lusikaga väikeseid pätsikesi asetama. Mul kõik kulges plaanipäraselt, aga vot praadimisega läks kõik nihu. Mul lihtsalt lagunesid need kotletid ära ja ma ei mõista miks või kuidas, sest siduv komponent, muna ja juustu näol, oli ju olemas.
Joosep maitses siis neid kotletiräbalaid ja ütles, et tema sööb need sellisel kujul ära küll, sest maitselt on väga head, ainult et tegu ja nägu neil ei ole. Sellepärast ei julenud siia ka pilti vaatamiseks üles riputada, aga selle eest panen vähemalt patissoni pildid, no juhuks, kui siin on kedagi, kes pole kuulnudki patissonidest, sest mina tõstan käed üles ja ütlen ausalt, et ma sain esimest korda selliseid ufotaldriku sarnaseid köögivilju näppida. Muide toorelt maitseb patisson lihtsalt võrratult. Mul isegi suts kahju, et kõik patisonid kotletitaignga sisse riivisin, niisama krõmpsutada oleks palju parem olnud.

Kui ma Maarul külas käisin, siis ta tegi kaerahelbeküpsiseid ja ma pean käsi südamel tõdema, et ma pole ealeski varem nii maitsvaid kaerahelbeküpsiseid söönud. Eriti veel teades mind, kes pole tea mis suurem asi küpsetiste fänn, siis võite tõesti mu sõnu uskuda. Nii ma pidin ka ise koheselt selle retsepti endale hankima ja järgi proovima. Kuna ma ei armasta neid nisujahupomme ja kõiksugu muid saiatooteid, siis ei leia mind just eriti tihti istumas jahuse ninaga hõrkude küpsetiste kokaraamatus. Ja kui päris üdini aus olla, siis ma pole oma lühikese elujooksul mitte ainsamatki küpsist küpsetanud (piparkooke ma sinna alla ei loe). No igatahes on see retsept imelihtne ja seega leidsin, et antud retsept on just paras minusugusele algajast kondiitrile. Kusjuures ma olen alati oma varsaaruga arvanud, et pea igasse küpsisetaignasse käib raudpoltkindlalt muna ka sisse,no et see on selline must have komponent ühes tavalises taignas, aga võta näpust- ei käi! Aga aitab lobast. Ma šeerin teile ka seda universumi lihtsamat retsepti.

Vaja läheb:

• pool pakki taluvõid
• 1 klaas suhkrut
• 1 klaas nisujahu
• 0,5 tl soodat
• kaerahelbeid
• 250g hapukoort

Valmistamine:
Viska pool pakki võid kaussi ja sulata see näiteks mikrolaineahjus (laiskade perenaiste kiirversioon). Kui või on sulanud, siis vala sekka suhkur ja sooda ning sega ühtlaseks massiks. Nüüd lisa hapukoor ja jahu ja sega uuesti seni, kuni mass muutub ühtlaseks ning seejärel lisa kaerahelbeid. Kaerahelbeid tuleb lisada vastavalt tundele ja taignakonsisdentsile, et oleks sellise paraja tihedusega mass, mida oleks hea lusikaga ahjuplaadile tõsta. Ahjuplaat kata lihtsalt küpsetuspaberiga ja küpsiseid tuleb küpsetada eelsoojendatud ahjus 180C juures umbes 15 minutit. Eriti hästi maitsevad otse ahjust tulnuna ja külma piimaga! ;)

• 200g makarone
• 1 keskmise suurusega porru
• 1 porgand
• 150g suitsupeekonit (kuna poes müüdi 120g pakendatud suitsupeekonit, siis ostsin kaks pakki ja hakkisin kogu peekoni vormiroa sisse)
• 2 küüslauguküünt (mina panin 3 ja pool)
• 2 muna
• 240ml rõõsakoort
• riivjuust
• maitseaineid (pipar, sool ja originaalretseptis oli ka kuivatatud tüümian, kuid minul seda polnud ja maitses ka ilma selleta hästi)
• oliiviõli küpsetamiseks (ma pigem jätaks õli retseptist välja, kuna peekon on juba ise piisavalt rasvane)

• 400g kana- või broilerifileed
• 1 kanamuna või 3 vutimuna (mina kasutasin vutikaid)
• 150g riivitud juustu (mina kasutasin Atleet juustu, mis on spetsjom küpsetiste jaoks)
• majonees
• 2 küüslauguküünt
• Santa Maria viie piprasegu
• paneerimiseks riivsaia

• sinihallitusjuustu
• 1 karp maitserohelisega merevaiku
• piima või kohvikoort
• puljongikuubikut

Mul on praegu kirsikeeks ahjus ja seda minu uhiuues silikoon keeksivormis, mille ma eile soetasin koos silikoonist muhvinivormikestega. Igatahes koju tulles ma avastasin, et neid vormikesi saab kasutada väga praktiliselt ka tarretise ja süldi tegemisel ning mina, kes olen vana süldimeister...mul on nimelt tohutult suured kogemused...teoorias. Ma olen lapsest saati jälginud kuidas mu ema sülti keedab, palju ja milliseid maitseaineid kasutab ja ega ma niisama toolil jalgu kõlgutanud, olin emale tohutult suureks abiks...süldi söömises.
Ma siis proovin see talv (kas ma just kirjutasin talv...brr) ka oma esimese süldi valmis keeta, mis hetkel ei tundu sugugi keeruline:
1. lähen otsin linna pealt turu koos lihaletiga üles.
2. nõuan endale kõige ilusamat, värskemat ja paremat süldiliha.
3. saan oma mõnusa lihakäntsaka kätte, mille eest siis pean kukrut natuke kergitama ja suundun koju.
4. kodus otsin välja kõige suurema poti, viskan liha sisse, panen vett ja lisan maitseaineid (must terapipar, sibul, loorberilehed, sool ja hiljem ka küüslauku).
5. kui liha on pehmeks keedetud, siis tõstan liha välja jahtuma ja hakkan puhastama...taine liha vormidesse ja ülejäänud saavad kutsad.
6. kurnan korduvalt puljongi läbi marlisarnase riide, kuni puljon muutub "läbipaistvaks".
7. lisan igale vormile, kuhu olen liha puhastanud puljongi ja seejärel pistan külmikusse.
8. 8-10h pärast avan külmkapi, uudistan ja rõõmustan, et sült on ära kallerdunud.
9. kõrvale keedan kartulit, kuid kõige parem on lihtsalt niisama süüa. Head isu! :)

No ei tundu ju keeruline, või no kõige keerulisem tundub mulle see liha ostmine ja küsimust tekitab ka see, et mitu tundi peaksin liha keetma, enne kui on valmis? Mul tegelikult tuli veel üks küsimus...miks ma praegu süldist kirjutan, kui ma küpsetan keeksi ja postituse pealkiri on ka seotud muhvinitega? Anyone knows the answer?
Aga eile, kui oma keeksi- ja muhvinivormid olin kätte saanud ja sõitsin õndsa näoga kodu poole, siis üks proua bussis taaskord uuris, et kas ma olen täiesti pime ja kui ütlesin, et olen jah, siis uuris edasi, et kas keegi on mulle kirjeldanud mulle mu koera...et Ta on nii ilus ja et Ta on beezi värvi ning et Ta pole mitte mingi tavaline koer, vaid väga-väga ilus...ja mina vaatasin prouale otsa ja küsisin, käega põlastavalt koera poole suunates:"See või?"
NALI-NALI! Ma ei öelnud sedasi.

Mulle koogid ja saiakesed üldjuhul ei maitse, sest need on minu arvates ebameeldivalt kuivad ja suhteliselt mõtetud, mitte mingit elamust pakkuvat, nisuplönnid. Kuid ühest mahlakast jogurti- või toorjuustukoogist ma ära ei ütleks ning nüüdsest ma ei keeldu vist muhvinitest ka...mind on nimelt tabanud äärmiselt raskekujuline haigus: hullus muhvinitos muhvinus.  See on täielik muhvinihullus!
Ma ei mõistnud muhvinite fenomeni, kuni selle hetkeni, mil meisterdasin ise oma esimesed muhvinid. Sain sünnipäevaks muhvinivormi ja paberkorvikesed, kuhu sisse läheb muhvinitainas ning kui need juba toodi, siis tuleb ju ometigi käed külge lüüa ja ära proovida, et mismoodi üks muhvini valmistamine välja näeb.
Segasin vanilje muhvinitaigna valmis, mis esimese korraga sai loomulikult liialt vedel, kuid törts jahu ja oligi mure lahendatud. Võtsin siis oma uue ja uhke muhvinivormi, paberkorvikesed ja uudistasin, et mismoodi see atribuutika kokku sobitub ning mil moel oleks kõige mõistlikum saada tainas korvikestesse, ilma, et kausi ja korvikeste vahele tekiks mingisugust teerada, kust oleks justkui Une-Mati mööda jalutanud oma liivakotiga. Kuid sellegi mure aitas lahendada, vana hea kastmekulp, mille ema oli mulle kolimisel kaasa pakkinud...ideaalse suurusega ja nii need korvikesed siis ükshaaval täitusidki. Küpsetasin oma muhvineid 15-20 minutit, 180C kraadises ahjus ja ma pean kokka (loe: ennast) kiitma, sest muhvinid tulid tõesti imemaitsvad välja.
Tegin 24 muhvinit ja plaanisin muhvineid järgmisel päeval viia ka Macile, kuid hommikuks oli neid ainult viis järgi ja ma otsustasin, et ei hakka Teda selle vähesega norima. Kuid tänu sellele heale kogemusele, otsustasin paar päeva hiljem teha veel šhokolaadimuhvineid, mis olid külma piimaga mega-super nämmid.
Igatahes kogu selle küpsetamisega läks mu muhvinifantaasia lendu ja mul keerlevad peas igasugu huvitavad ja teostamist ootavad muhviniretseptid: halvaaga, mandli-kaneeli-õuntega, šhokolaadi-kirsi ning miks mitte proovida ka soolaseid muhvineid, nagu näiteks sinihallitusjuustu ja pistaatsiapähklitega.
Ainus, mille pärast tunnen natuke kurbust, on see, et ma suures küpsetustuhinas ei märganud oma kakukestest pilti teha.