Minu aasta üks kõige lemmikumaid hooaegu ongi lõpuks käes, või no tegelikult on see hooaeg juba mõnda aega kestnud- see on arbuusi, herneste, murelite, maasikate ja kõiksugu muu värske kraami hooaeg. Kui saaks, siis ma sööksin herneid ja arbuuse aastaringselt. Üks tuttav rääkis mulle, et kunagi elanud Tallinnas üks naine, kes kasvatas aastaringselt arbuuse oma enese paneelika rõdul. Mitte küll hobikorras või rahateenimise eesmärgil, vaid naisel olevat olnud neerudega mingisugune kammajaa ja siis arbuus on ju teadatuntud "veepomm", mis suurepäraselt puhastab ja filtreerib neerusid. Mul võiks ka selline rõdu olla...arbuusi- ja hernerõdu. Istuksin seal oma mugavas tugitoolis ja blogimise vahepeal krõmpsutaksin herneid. Mnjah, aga mis me siin räägime, mul pole tavalist rõdugi, rääkimata arbuuside ja hernestega rõdust. :D

Käisin emaga paar päeva tagasi poes ja silmasime seal ka suuri ja võimsaid arbuuse, mis panid kohe neelud käima, aga me ei hakanud neid ise tarima, vaid milleks mul mees on, eksole. Andsin siis Joosepile korralduse arbuusid poest koju vedada- üks emale ja teine meile. Õhtul, kui Joosep arbuusiga koju jõudis, siis need suuremad neelud olid juba üle läinud ja nii see arbuus seisis meil niisama päevakese köögi kapi peal. Kuid järgmise päeva hilisõhtul, kui ma olin end diivanile sisse seadnud nagu tõeline kuninga kass ja blogisin, meenus mulle ühtäkki, et oo, meil on ju arbuusi.No ja milleks on meil siis elukaaslased, abikaasad, boyfriendid/girlfriendid, korterikaaslased, sõbrad jne, kes vajadusel ulataksid meile oma abistava käe. Tegin minagi siis nunnu näo pähe ja edastasin Joosepile oma soovi, et kui ta peaks kunagi köögi poole liikuma, et olgu nii armas ja lõigaku mulle arbuusist üks viilakas. Lisasin veel, et ärgu mulle ainult sellist viilu lõigaku, mille tulemusel ma olen pärast silmini ja kõrvuni arbuusimahalaga koos. Kuna ma oma arbuusitellimusega tuletasin talle ka ühtlasi meelde, et meil on köögis kapi peal selline imemaitsev rohttaim, siis suundus kohemaid asja kallale. Korra köögist hõikas ja küsis, kas ma tahaksin, et ta eemaldaks arbuusilt ühtlasi ka juba koore ja no mis mul saaks sellise teeninduse vastu olla, eksole. Ma juba kujutasin ette, kuidas lõikab mahlase viilaka mulle (vb isegi kaks), eemaldab koore ja tükeldab suupärasteks tükkideks ja mulle jääks seejuures ainult söömise ja nautimise vaev. Peale mõningast askeldamist ja tohkendamist köögis, tuli Joosep koos serveeritud arbuusiga ja oli enesega ülimalt rahul ja sõnas: "Kallis, Sul on nüüd väga hea ja mugav seda arbuusi süüa!" Ja ulatas mulle vot sellise lahmaka või oleks õigem öelda mahlaka või mahlaka lahmaka... :D

 

 

 

Kusjuures ma isegi ei ole päris kindel, kas trollis mind sihilikult või ta tõepoolest arvas, et mul on sellist maakera suurust lahmakat hea ja mugav järada. Ma kusjuures täitsa proovisin seda sellisel kujul süüa, aga no ausalt, peale paari ampsu nägin ma välja nagu ma oleksin endale vabatahtlikult arbuusi näkku hõõrunud ja arbuusimahl ulatus lõuaotsast kuni küünarnukkideni. Nähes, et ma olen ikka täitsa laps mis laps ja ülimalt saamatu selle steigi suuruse tükiga, otsustas ta mu peale halastada ja lõikus selle lahmaka suupärasteks tükkideks.

Mul oli täna täielik ideekriis, et mida õhtuks kokata. Alguses mõtlesin, et oh, kuna mul on sügavkülmas veiseliha ja käepärast oli ka porgand, kartul ja kapsas olemas, siis liikusid mu mõtted ühepajatoidu suunas, kuigi ma eriti ei fänna ühepajatoitu, kust puudub kaalikas. Minu jaoks on kaalikas selline must have juurvili ühepajatoidus. Aga lõpuks jätsin selle mõtte. Mulle lihtsalt tundus, et oma katkise käega ei oleks just eriti mõistlik hakata mullaste kartulitega mässama.Nii et ma olin tagasi alguses, sest niisama kõige tavalisemat sööki ma ei olnud ka nõus tegema. Võtsin siis lahti Kirsiku retseptiriiuli. See on kokandusblogi, mille ma täiesti juhuslikult leidsin, kui oli blogiauhindade raames häälte andmine. Ma tahtsin proovida miskit uut, kuid samas kiiret ja lihtsat ning seepärast see makaronivorm mulle kõrvu jäigi. Esimese hooga võib küll tunduda, et ah, mis sest makaronivormist nüüd nii erilist on, aga ma lihtsalt eeldasin, et keegi ei pane ju täiesti suvalist makaronivormiretsepti oma blogisse, mille valmistamine on umbes selline, et keeda makaronid soolvees, prae lastevorst, sega kokku, viska ahjuvormi, kata juustuga ja küpseta. Seega klõpsasin lahti ja uurisin asja lähemalt, et mida peidab endast nõnda lihtsa kõlaga roog. Uurides lähemalt koostisaineid, siis äärepealt oleksin selle sama kiiresti tagasi kinni klõpsanud kui avasin, sest see sisaldas suitsupeekonit ja porrut. Iseenesest pole mul peekoni vastu mitte kui midagi, aga kuna ma olen viimased pool aastat tervislikumalt toituma hakanud, siis see peekon kõlas kuidagi väga rasvaselt. Einoh, loomulikult saab peekoni asendada näiteks kanaga, aga kuna Joosep oli just ennist kategooriliselt keeldunud tšilli kanarullidest, kuna väidetavalt on tal kanalihast ülekullus. Porrusse ei osanud ma üldse kuidagi suhtuda. Ma justkui mäletasin, et see meenutab suts rohelist sibulat ja toorena see mulle ei maitsenud. Kuid lõpuks ma otsustasin toda makaronivormi proovida ja jäin lootma, et kui ma kõik toorained omavahel kokku segan, et siis maitsed täiustuvad ja lõppkokkuvõttes võin isegi üllatuda. Aga ma jagan teiega ka siis retsepti ja lisan vajadusel omapoolsed kommentaarid juurde.

Vaja läheb:

Valmistamine:

Keeda pastamakaronid lahjas soolvees (umbes 7 minutit). Koori ja riivi porgand jämeda riiviga. Tükelda peekon ja porru ning seejärel prae pannil porru, peekon ja porgand läbi (originaalretseptis oligi siis kirjas, et praadimisel kasutada õli, kuid mina tõesti soovitan õli jätta lisamata). Lisada praetud segule purustatud küüslauguküüned.

Kui makaronid on keedetud ja ära kurnatud, siis määri ahjuvorm võiga või õliga ja  sega ahjuvormis makaronid porru-peekoni-porgandi seguga. Sega eraldi kausis kokku munad ja rõõsakoor ning maitsesta pipra ja soolaga. Vala vorm muna-rõõsakoore seguga üle ja kata riivjuustuga. Küpseta eelkuumutatud ahjus 200C juures 20-25 minutit.

Ma proovisin oma makaronivormist klõpsu ka teha. Loodan, et lõpptulemus näeb isuäratav välja. Maitselt oli täitsa hea, kuigi suts ikka liiga rasvane minu maitsemeele jaoks, kuid tass külma piima tasakaalustas olukorda. Seepärast ma soovitangi õli eraldi mitte juurde lisada, kuna peekonist tuleb seda rasva küll ja veel. Lisaks võin öelda, et nüüdsest kavatsen hakata julgemini kasutama porrut oma roogades.

 

Hakkasin hommikul Joosepile tema tavapärast kohvi tegema, aga siis avastasin, et suhkrutoosist on suhkur otsa lõppenud. Teadsin, et kuskil kapinurgas peaks mul veel poolik pakk suhkrut leiduma ja hakkasingi siis seda otsima. Kaua ei pidanud selle otsimisega vaeva nägema, kui käe alla jäigi suhkrupakile sarnanev pakk. Noh, selles mõttes, et ärge küsige, et mis vahe on poes müüdaval suhkru või manna või riivsaia pakendil. Võib-olla see vahe on, et olenevalt firmast, siis osad pakendavad tooteid kilepakendisse ja teised paberkotikestesse. Mina leidsin igatahes kapist kilepakendi, mis oli korrektselt pesulõksuga kinni pandud. Mul on tegelikult säilituspurke ka, aga ma ei tea, ma olen vist rohkem see pesulõksu usku koduperenaine :D Näiteks, kui poest on tetrapakendi piim otsa lõppenud ja oleme asenduseks kilepakendis piima ostnud ning juhuslikult on piimakann ka kuskil mujal juba kasutusel, siis see kõige aegumatum liigutus, mida perenaised teevad, on see, et piimapakk pannakse lõksuga kinni. Mingisugune põlvest põlve pärandatud tegevus. Minu ema teeb nii ja vanaema tegi ka nii ja ma sugugi ei üllatuks, kui vanavanaema ka tegi nii. Ainult, et selle erinevusega, kapis võivad mul olla küll kümned ja kümned pakendid lõksudega, aga nähtaval olevad kuiv- ja maitseained peavad olema ilusates ja nunnudes purgikestes.

Mis on pimeda koduperenaise reegel nr. 7236? Alati kontrolli, mida Sa hakkad joogi või toidu sisse lisama. Ja mis on pimeda koduperenaise reegel nr. 1? Sa ei näe mitte muhvigi, seega ära mitte kunagi eelda või arva, et täna saad Sa puhtalt pakendi katsumise järgi aru, mida see sisaldab. Tavaliselt ma nuusutan, siis maitsen ja vahel kasutan ka lihtsalt kompamismeetotid. Seekord ma otsustasin lihtsalt sõrmeotstega katsuda pakendisisu ja kuna tegu oli sellise teralise ainega, täpselt nagu suhkur, siis haarasin teelusika ja hakkasin kohvile seda lisama. Kuna mina olen varasemalt lisanud tee sisse soola ja kohvi sisse maasikamaitselist joogijogurtit, siis õnn oli, et mul viimasel hetkel hakkasid need äpardused flashbackidena silme ette tekkima. Selle tulemusel otsustasin siiski seda "suhkrut" ikka maitsta ka enne kohvile lisamist. Ütleme nii, et see oli päeva targim tegu, sest kui ma poleks maitsnud, siis Joosep vaeseke oleks saanud kohvi piima ja riivsaiaga.

Joosep tuli laupäeval minu juurde sellise jutuga, et ma ei tee piisavalt tihti sooja sööki ja tema peab rämpsu sööma ja kohvikutes einestamas käima (milline alatu laim). Ma iga päev tõesti ei vaarita sooja toitu ja eriti veel sellise palavusega...no kohe ei kisu kuuma pliidi äärde, aga  kuna ma solvusin ära sellise jultunud etteheite peale, siis hakkasin nüüd kiuste korralikuks koduperenaiseks, kes on juba suisa kaks päeva järjest suutnud oma armsamale sooja lõunasööki valmistada. Eile oli vähe lihtsam toit, aga täna tegin riisi maisi ja hernestega, kana-juustu-küüslaugu kotlette ja lisandiks sinihallitusjuustu koorese kastme. Joosep kiitis toitu taevani ja isegi märkis mu oma Facebooki seinal ära ja nii ma siis mõtlesin, et jagan teiega ka retsepti.

Kotletikute jaoks on vaja:

Valmistamine:

Haki kana- või broilerifilee väikesteks tükkideks. See väike on muidugi suhteline mõiste, aga tükkide läbimõõt võiks olla 1-1,5cm. Kui filee on lõigatud, siis lisa terve pakk riivitud juustu, vutimunad, 1 tl viie piprasegu, pressi küüslauguküüned läbi küüslaugupressi ja majoneesi pane tunde järgi (kotletimass ei tohiks jääda väga vedel või selline lägane, pigem selline tummisem). Mina lasin massil seista kuskil tunnikese, et maitsed saaksid paremini seguneda ja imenduda, aga samas ega see nii oluline ka nüüd pole. Aseta pann pliidile ja enne kotletikute pannile asetamist, lase pann korralikult kuumaks. See on selleks vajalik, et paneering imeks endasse võimalikult vähe rasvainet, sest siis jääb paneering mõnusalt krõbe. Küpsetamiseks kasutasin oliiviõli. Võtsin siis supilusikatäie seda kotletimassi ja suskasin riivsaia sisse. Kuna pann on tulikuum ja kotletid valmivad üpris kiirelt, siis vorpisin kogu aeg ühe pannitäie kotlette juba ette ära. Muidu küpsetasin kotlette kuskil 180C juures, aga vahepeal peab kuumuse vähemaks timmima, sest filee vajab seespidiselt ka veidi küpsemist. Aga üldjuhul, kui pealmine kiht on krõbe ja kuldpruun, siis ongi kotletik valmis. 

Riisi keetmist ja herneste ja maisi lisamist ei pea vist eraldi välja kirjutama, et kuidas see tegemine käis. Aga lihtne ja kiire ülevaade sellest on järgmine: keetsin 2x100g riisikotikest ära. Peale keetmist loputasin riisikotikesed vee alt läbi, et riis ei jääks rõvedalt kleepuv, siis viskasin samale pannile, kus ma ennist kotlette praadisin, lisasin ühe purgi Bonduelle maisi-herne segu, tükike võid ja segasin ühtlaseks massiks ja oligi riis valmis.

Sinihallitusjuustu koorese kastme jaoks on tarvis:

Valmistamine:

Mina tegin kastme piimaga, aga kes valivad kohvikoore, siis soovitan sekka lisada ka vett või piima. Igatahes valasin kuskil 300ml piima potti, siis kaapisin kogu merevaigu sinna samma sisse, tükeldasin sinihallitusjuustu. Mul oli see kõige tavalisem sinihallitusjuust, mida müüakse u. 100g sektorina. Sellest pool purustasin kastme sisse. Lisasin maitseks veel ühe Knorri aedvilja puljongikuubiku ja lasin vaiksel tulel juustul ja merevaigul ühtlaseks massiks sulada ja lõpus võib veel maitseks värsket murulauku ja tilli peale hakkida. See kaste maitseb külmana ka imehea. Muidugist see kaste on küllaltki suure kaloraažiga, aga no see sobib kana ja riisiga suurepäraselt kokku ja vahest võib endale miskit head ka ikka lubada :)

Postituse lõppu siis väike pilt ka tänasest toidust. Miinus selle juures on aga see, et Joosep serveeris toidu endale kaussi (ütleb, et kausist mugavam süüa), aga ma oleksin eelistanud seda toitu siiski näha praetaldrikul. Mu sisetunne küll aimas, et ta tõstab toidu endale kaussi, aga ma ei hakanud näljast meest häirima sel tähtsal momendil :D Aga no ma loodan, et see kauss toidu apetiitsust ei vähenda. Mida head teie täna sõite?

Tean, et kõiksugu toiduspetsid soovitavad koostada nädalamenüü ja siis osta kogu selleks vajaminev tavaar korraga ära, et vältida sagedast poe vahelist siiberdamist ja ühtlasi aitaks see omakorda vältida emotsioonioste.

Mul õnneks nägemise kaotusega on need emotsiooniostud kontrolli alla läinud - mida ei näe, seda pole ja mida pole, siis pole ka ahvatlust. Kuigi ega ma päris sada prossa selles kindel pole, kas ma nägijana tegin üüratult palju emotsioonioste, võib-olla hilpude osas sai mõni mitte nii vajalik ost tehtud... Või siis kohe päris kindlasti :D

Igatahes ma leian, et see on igati mõistlik soovitus koostada nädala ostukorv, sest siis ei pea kogu aeg oma peakest vaevama, et appike, mida ma täna süüa teen, vaid lihtsalt hakkad tegema ja säästad ühtlasi ka oma väärtuslikku aega. Lisaks on selline majandamine ka rahakotisäästlikum.
See on muidugi ainult minu puhas teooria, sest minu mäletamist mööda pole me taolist nädala ostukorvisüsteemi varasemalt praktikas rakendanud. Vähemalt mitte selles elus.

Üleeile juhtus selline olukord, et külmikust lõppesid otsa nii piimatooted kui ka kõik muu kraam, millest võiks ja saaks normaalset sooja toitu teha.Ühesõnaga köögis haigutas tühjus ja enam-vähem kõik oli viimseni ära tarbitud. Loomulikult on mul sügavkülmas mõningased tagavarad, nagu liha, kukekad, külmutatud wokipada ja poolik pakk pelmeene.  Kuna Joosep käis enne minu käest küsimist, põhjalikult külmkappi inspekteerimas, siis tuli ja küsis, et mida ma oskan süüa teha konservist ja makaronidest? Eee, konservist ja makaronist... Kuidas sobiks vastus, et mitte kui midagi normaalset :D

Lõpuks meenus mulle see sügavkülmikus kükitav poolik-üksik-õnnetu pakk pelmeene ja leidsin isegi törtsu hapukoort nende peale. The day was saved! Vaene mees ei pidanudki näljasurma surema ja mind ei pea ka elusalt kividega surnuks loopima, et ma oma meespoole sedasi unarusse jätsin.

Kui Joosep kõhu täis sõi, siis haaras oma koti ja teatas, et tema läheb nüüd poodi ja ostab midagi, millest homme normaalset sooja toitu valmistada. Ja nüüd ma jõuangi selle jutuga oma põhipointini, miks ma tahan ka nüüd katsetada seda nädala ostukorvisüsteemi.

Kui nüüd end hästi meelevaldselt ja üldistavalt väljendada, siis mul on selline tunne, et kui mehed toidupoodi satuvad, siis nad oma olemuselt meenutavad natuke esimesi kevadisi kärbseid, kes ei saa samuti päris selget sotti sellest, et kuhu nad minema peavad, umbes et kus ma olen ja mida helli ma õigupoolest ostma peaksin... Kui siis ühtäkki tuvastab nende silm toitu meenutava toote ja seab sihikindla sammu "saagi" poole. Jõuab soovitud tooteni, viskab selle korvi, haarab teel kassasse veel miskit meelepärast ja suundub maksma.
Naised seevastu aga kombineerivad ja uudistavad ja valivad ning kui satuvad hea hinnaga kampaaniatoote peale, siis hakkab peas mõte liikuma, et mida maitsvat saaks näiteks sellest sisefileest valmistada ja mida selleks VEEL  vaja oleks... Sest näiteks Joosep tuligi poest koju, endal kotis heeringafilee, and thats about it :D Ei kartulit, ei hapukoort, ei rohelist sibulat...mitte kui midagi.
Mina käisin eile poes ja ostsin: 2 pakki kanafileed, frikatelle, külmutatud aedvilju, riivitud juustu, sinihallitusjuustu, merevaiku, kohvikoort, kartulit, puljongikuubikuid, piima, kurki, tomatit, riivsaia, viljakohvi, vutimune ja veel nipet-näpet. Mul on hetkel igatahes kolm sooja toidu retsepti peas tiirlemas, mida uuel nädalal valmistada ja seega mure murtud.

Esimesena läheb arvatavasti käiku kartul ja koorene sinihallitusjuustu-kanakaste. Kui see saab söödud, siis teen kana-juustukotletid riivsaiaga ja eks vaatab, mis kõrvale läheb, kas pastamakaronid või kartul ja salat. Ja kuna mul oleks nagu kuskilt meeles, et nädalas korra võiks olla ka supipäev (pidavat seedimisele hea olema), siis plaanin aedviljasuppi teha.  Ainuke asi, mis vajab veel läbimõtlemist on piimatooted, kuna need sindrinahad üldiselt ei püsi väga pikalt värskena, pluss kõiksugu köögiviljad.

Kas teie peres on kasutuses ostukorvisüsteem või pigem teete spontaanseid oste, vastavalt sellele, mille järgi isutab?

Lõpetuseks tahaks end hirmsasti kiita, sest ma olin eile niiii tubli! Ma pesin kaks masinatäit pesu (või no tõele au andes, siis pesumasin pesi, aga no mina sorteerisin ja panin kuivama), siis käisin poes, võtsin tolmuimejaga, pesin nõud, korrastasin külmkappi, vahetasin voodipesu, käisin Janetiga metsas ja korjasin endale piibelehti ja päeva lõpetuseks küpsetasin möödaminnes ka rabarberikoogi. Oeh, küll mina olen ikka tubli ja jaksan palju :D

Ma üritasin jällegi oma koogikesest pilti teha, aga pole sugugi kindel, kas õnnestus, aga eks vaadake ise :)

Väljas on nii ilusad päikesepaistelised ilmad ja kuna meil Eestimaal neid jagub vähe või siis õigemini iial ei tea ette, millal see kõik võib muutuda lõputuks näivaks vihmapühaks, siis seetõttu kisub mind rohkem ka õue kui arvuti taha. Kuigi ma siin need paar päeva pole tegelikult üldse kodus olnudki, seega ei saa antud hetkel ilusa ilma taha peita postituste puudumist (aga no see on lihtsalt edaspidiseks infoks).

Ma käisin nimelt seoses oma kogemusnõustaja praktikaga Tallinnas, kus üheks koolituse osaks on, et me prooviksime erinevaid teenuseid, mida nägemispuudega inimestele pakutakse. Kuigi siin need paar inimest, kes tituleerisid mu kirjaoskamatuks ja lapseks,  väljendasid nüüd suurt hirmu sattuda minusuguse kogemusnõustaja juurde, kes on elus õrnal viisil haiget saanud, et nemad ei julgeks küll ühtegi inimest minu nõustamisele saata. Mul ei ole selle kohta mitte ainsamatki kommentaari, kui siis ainult üks tibatillukene mõtisklus või küsimus. Kas siis kogemused ei tulegi mitte läbi raskuste ja kasmitte ühelgi teisel nõustajal pole minevikust mõnd eriti rasket perioodi...? 

Nii...tagasi põhiteema juurde. Kui nõustaja pole ise kunagi proovinud näiteks joogat, aga hakkab soovitama seda oma nõustatavale, et mine-mine, see on üliäge ja väga lihtne, omamata ise joogakogemust, siis poleks nõustaja päris adekvaatne selles osas. Võib-olla tekib küsimus, et milliseid tegevusi nägemispuudega inimesed siis saavad teha...? No seal, kus mina käisin, oli võimalus proovida kokkamist, pimedate malet ja kabet, joogat, pimedate lauatennist ehk showdowni, keraamikat jms. Mina tegelikult olen kõiki neid tegevusi (v.a. pimedate malet ja kabet) proovinud. Mitte küll spetsiaalselt mõeldud pimedate grupis, aga no Tartus elades käisin näiteks acrojoogas ja kokkan ma praktselt igapäevaselt ning julgen väita, et olen selles päris kibe käsi. Samuti olen natuke tegelenud ka pimedate lauatennisega ja möödunud suvel meisterdasin suvepäevadel keraamikatoas sekseri ja väikese kalakujulise vaagna. Kuna enamus asju olen nägijate gruppides ja koos nägijatega teinud, siis otsustasin ära proovida, et mismoodi siis spetsiaalselt pimedate jaoks need tegevused on ka kohandatud. Seega käisin ma keraamikas, pimedate males ja kabes ja kokkamistunnis. 

Keraamikas meisterdasin kaks savikaussi ja lusika. Tegin sellise väikese 3-osalise serviisikese (kui seda üldse võib serviisiks nimetada, sest teadupärast serviis koosneb ikka vähemalt 12-osast, aga noh tühja sellega). Mõlemile kausile ja lusikale tegin pitsiga ühesuguse lehemustri ja kuskil paari nädala pärast lähen ma oma väikeste käekestega meisterdatud kausikesi ja lusikat glasuurima. Kui see saviga mässamine oli mulle tuttav teema, siis vot see glasuurimine on minu jaoks midagi täiesti uut, sest sellega ma pole varasemalt üldse kokku puutunud, ei nägijana ega pimedana. Aga etteruttavalt võin öelda, et kogu minu komplekt tuleb rohelise glasuuriga, sest noh...lehemuster või nii, eksole.

Tegin oma savivoolimisest, valmimisjärgus olevast kausist ja päris ahjuvalmis kausist ka pilte, tõestuseks või nii, et ma ikka tõesti-tõesti käisin keraamikas. See pilt, kus on näha savipannkooki, mis asetseb mingisuguste puuliistude vahel, siis vot need liistud on ühed väga praktilised abivahendid pimedale keraamikule. Nimelt, kui ma puurulliga oma savi rullisin, siis puurull toetus just nendele samadele puuliistudele ja see oli selleks, et ma ei rulliks poolt pannkooki üliõhukeseks ja teise osa jätaks paksemaks või loperguliseks ehk et liistud andsid mulle garantii, et mu savikook oleks kõikjalt ilus ja ühtlane. Liistusid oli erineva kõrgusega. Alguses anti veidi kõrgemad ja pärast vahetati need veidi madalamate vastu, et saaksin rahulikult oma pannkooki järjest õhemaks rullida, et siis sellest hiljem kauss kokku mudida. Ühesõnaga sellised asjakesed ma sellest savist välja nikerdasin :D

Kui keraamika läbi sai, siis suundusime pimedate male ja kabe õpperuumi. No kabet olen ma lapsena mänginud ja mulle täitsa meeldis, aga vot malega olid asjalood veidi nukramad. Kuni eilseni teadsin ma ainult mõningasi malendeid ja, et kus need etturid peavad laual asetsema, aga sellega ka minu suurejoonelised teadmised ka piirdusid. Aga nüüd, aga nüüd, nüüd ma tean, mis roll on etturitel, vankritel, ratsudel, odadel, lipul ja kuningal. Tean, mismoodi nad võivad malelaual liikuda, kellel, mis roll on selles sõjamängus etendada ja, mida kutsutakse väikeseks kuninga vangerduseks ja mida suureks kuninga vangerduseks, mis on meetmed, mis on avang, keskmäng ja lõppmäng jpm. Pimedate malelauda polnud ma samuti varem katsuda saanud ja see oli ainult õigepisut nägijate omast erinev. Näiteks mustad ruudud olid kõrgemad kui valged ja valgetel malentitel oli all ääres pisikene lisarant, mis tähistas selle malendi värvust. Noh ja rohkem nagu erinevusi ei olnudki... Ahjaa, õige küll. Iga malendi all on väikene poole tiku pikkune ja suurune pulk, mis on seal selleks, et see malend susata malelaua sisse. Te vist ehk juba aimate, et milleks see vajalik on... Kuna me teadupärast ei näe silmadega, siis pimedad katsuvad malelauda ja sealset valitsevat seisu kogu aeg kätega. No, et kus on vastase malendid ja kus enda omad, milline võiks olla järgmine ja ülejärgmine strateegiline käik ja kui pidevalt sedasi malelauda katsuda, siis need pulgakesed hoiavad malendit kindlalt oma kohal.  Ma pean ütlema, et mulle hakkas see male täitsa meeldima ja seda just oma strateegia pärast. Nüüd peaks otsima netist mõne male, mis toimiks minu ekraanilugemisprogega, siis saaks arvutiga vastamisi mängida. Arvutiga on sellepärast ka hea mängida, et seal ei saa omast rumalusest ja algaja lollusest valet käiku teha ja nii kinnistuks kõik veelgi enam ja paremini.

Päeva lõpetuseks kokkasid kari pimedaid endale maitsva neljakäigulise õhtusöögi, mille teemaks oli juust. Nagu nimigi juba reedab, siis kõik toidud sisaldasid juustu :D Kokku oli meid kaheksa ja seega jagati meid paaridesse. Valikus oli juustušnitsel, suitsujuustusupp, kana-juustu ahjuvorm ja toorjuustukook iirisega. Kuna kahte viimast olen ma juba ise kodus teinud ja oskan neid jällegi väga hästi teha, siis mõtlesin proovida midagi sellist, mida ma aiman, kuidas võiks ja peaks tegema, aga pole veel proovida saanud teha. Juustušnitsel näpati meie eest valikust ära ja seega jäi suitsujuustusupp. Selle tegemine oli hullult lihtne. Ja ma oleksin isegi tahtnud rohkem vaeva näha. Näiteks sinna supisisse käisid ka purustatud tomatid, aga need olid meile juba ostetud konserveeritud kujul. Ma eelistaksin värskeid tomateid, eriti nüüd, kus varsti saab oma kasvuhoonest maitsvaid ja mahlakaid tomateid noppida ja kindlasti oleksin lisaks suitsujuustule lisanud ka merevaiku. Hetkel ma seda retsepti siia ei viska, sest mul on plaanis toda suppi veel kodus ka teha ja siis ma šeerin teiega juba omaltpoolt täiendatud retsepti koos piltidega.

Hah, nagu te kõik juba vist teate, siis meil oli eile Joosepiga väikene aastapäev, mil meil täitus täpselt kaheksa aastat sellest toredast ja õnnelikust päevast, mil Joosep lõpuks alistus minu lämmatavale armastusesurvele ja andis mulle selle jah-sõna, et ma vaid jätaks ta hingekese rahule (või siis tegelikult oli asi siiski natuke teistmoodi, aga see on igatahes täiesti tõsi, et mina olin ootajarollis ja muudkui seletasin how much in loooove ma olen). Meie sellesse kaheksasse aastasse on mahtunud tohutult palju emotsioone ja ütleme nii, et mitte kõik pole alati positiivsed olnud. Kui kakleme, siis ikka tuliselt. Ma isegi ei tea täpselt, kas asi on minu vene temperamendis või Joosepi "süütenööri" püüdumises või siis need kaks asja kokku, kuid siin me oleme ja hoolimata raskustest oleme ikka koos ja loodetavasti veel sama kaua (kui Sa vaid ei sõidaks mu närvidel nii palju...NALI! :D). 2009 aasta detsembris kihlusime ja võib-olla jõuame kunagi ka abieluranda (Joosep andis vähemalt lootust järgmise aastanumbri sees see ära teha, kuigi lubage mul kahelda...). Aga jah, tülid, leppimised, kihlus, kihluse katkestamine ja uuesti kihlumine, sõrmuse tagastamine ja uuesti selle saamine, kokku ja lahku minemisi (kõik eranditult minu poolt algatatud ja nii mõnigi kord liiga kergekäeliselt), ühiselt läbi tehtud rasked ja rõõmsad eluhetked, üksteise kaisus õudusfilmiõhtuid nautinud, soetanud päris oma pesakese, kaotanud lõplikult oma silmanägemise ja see mees ei kõndinud mu kõrvalt minema, tunde kuulanud nende aastate jooksul igavaid majandusjutte (sorry Joosep!) ning Joosep on pidanud taluma minu nääksumisi ja vingumisi ja pidanud vastama minu mustmiljon küsimusele (luban, et neid tuleb veel), aga sellised me olemegi ja ma armastan Sind Joosep! :)
Kuna ma olen vahepeal õppinud, et ei maksa ülemäära palju plaane teha, siis võtsingi asja rahulikult ja ei planeerinud miskit suurt- oluline on ju see, et oleme lihtsalt koos. Otsustasin siis meie tähtpäevakese puhuks Joosepile mini küpsisetordikese ja banaanijäätise meisterdada. Kuigi öeldakse, et küpsisetort on maailma lihtsaim kook, mida teha, siis minu jaoks oli see esmakordne tegemine ja nagu paljude asjadega ikka, siis uusi asju olengi saanud esimest korda proovida just alles pimedana. Ma küll ei tea, kui esteetiline see koogike välja kukkus, aga maitses täitsa hästi. Kasutasin siis šokolaadiküpsiseid ja kõik küpsised kastsin korraks ka piimakohvi sisse (see on see tassike pildil), vahele mäkerdasin vanilje kohupiima, mingisugust vanaema varasalvest pärinevat sõstramoosi ja kaunistuseks kasutasin siis banaani ja apelsini. Ma üritasin vaheetappidest pilte klõpsida ja sorry, kui pildid on väga segamini. Peate ju tegelikult tunnistama, et pimeda inimese blogi kohta on mul isegi tohutult pilte :D
Banaanijäätis...no tegelikult võiksid tähenärijad praegu öelda, et tegu on ju täiesti lihtlabase ja tavalise külmutatud banaaniplögaga ja tegelikult ega nad ei eksigi. Ma võtsin kaheksa banaani, blenderdasin need ära (või kasutasin saumiksrit...ma ei tea, mis vahe neil üldse on ja seega ma ei tea, mida ma kasutasin, kas blendrit või saumiksrit...ehh, mis tegelikult polegi antud hetkel üldse oluline), valasin säilituskarpi ja viskasin sügavkülma. Huvitaval kombel ilusast kollasest banaanimögast tuli külmikust välja hoopis pruunikat tooni banaanijäts, mis maitses nagu külmutatud titepüree. Mitte et ma oleksin kunagi söönud külmutatud titepüreed, aga kui ma peaksin ühte sellist kunagi sööma, siis ma eeldan, et see oleks just sellise maitsega. Ma ise oleksin tahtnud tegelikult juurde lisada kaneeli, aga Joosep ütles, et ma olen teda oma kaneeliga ära tüüdanud, sest kasutan seda kõik võimalikes ja võimatutes toitudes. Kuid järgmine kord proovin banaanimöga vahele ka vahukoort lisada ja mandleid või miskit muud põnevat ning valan silikoonist muhvinivormidesse. Vorme ma soovitan ka teil kasutada, sest see banaanijäätis külmus nii kõvaks, et minu ideaalpilt purunes, kui ma sain aru, et lusikaga ma sealt jäätisepalle küll välja ei kaabi ja läksin noaga asja kallale. Nüsisin ja nüsisin, kuid tulutult ning lõpuks pidin laskma vähemalt pool tundi toatemperatuuril soojeneda, et sealt mingisuguseidki kamakaid välja saaks saagida.
Nii, mis siis veel. Ahjaa, kui ma hommikul trenni läksin, siis nagu te teate, siis Joosep va suslik logis salaja minu blogisse sisse ja kirjutaski selle postituse. Mina sain sellest nii teada, et peale trenni helistas mulle ja ütles salakavalalt, et poole kaheteistkümnesel blogipostitusel on juba päääris palju vaatamisi. Ma alguses olin nagu mida värki, ma ei ole ju vahepeal bloginud, kuid kui telefonist oma meile tsekkasin, siis oli Google mulle saatnud teate, et keegi logis teie kontole sisse ja mul oli koheselt pilt selge- see mees on susserdanud mu blogis miskit. No palju õnne, nüüd te kõik tänu Joosepile teate, mismoodi mina telefonimüüjatega võitlen :D
Spordihoonest välja astudes oli Joosep mul vastas oma uhke punase...jalgrattaga. Ei, pulga peale ta mind ei võtnud. Nagu naisele ikka kombeks, siis sörkisin ratta kõrval koju :D Ei, tegelikult jalutasime koos Riina, Nora ja Janetiga ning Joosep paarutas (suure hooga kirjutasin esimest korda "paaritas") rattaga ümber meie. Kui koju jõudsime, siis ootasid mind köögis kõige ilusamad lilled üldse ja suisa kahed lilled. Ma olin üllatunud, et mul olid vaasis nii punased roosid kui ka valged tulbid. Küsisin suurest hämmeldusest, et kas kõik lilled on temalt või? (mis tagantjärgi kõlab suts isegi totralt, sest miks peaks keegi teine mulle või meile aastapäevaks lilli kinkima...). Igatahes Joosep ütles, et kuna mõlemad lilled olid nii ilusad, siis tahtiski mulle mõlemaid lilli tuua ja nii ma saingi rohkelt neid. No olgem ausad, eks ma olen need ära teeninud ka, ma olen ikkagist väärt naine ka :D
Kui ma meie aastapäeva puhul mõtlesin tegelikult praadi ka teha, siis see lõpuks jäi teostamata, kuna Joosep oli endal pool päeva vabaks sebinud ja nii me otsustasime hoopis kodus passimise asemel linna minna. Käisime Steffanis pitsat söömas, õigemini Joosep sõi pitsat ja mina korraliku trenniinimesena võtsin oma lemmik krevetisalati, millest ma unustasin kahjuks pilti teha. Ma olen juba pikemat aega tahtnud seda jäädvustada, et teid ka isutada selle krevetikuhjaga, mida kokk sinna salatisse alati heldekäeliselt lisab.
Noh, selline see päev enam jaolt oligi. See ka veel, et hommikust saati kuni ülejäänud päeva  oli mul pidev hüpo. Ärgates veresuhkur 2,4, peale trenni 2,4, bussile minnes ka miskit kahega ja linnas enneSteffi minemist langes uuesti ja koju tagasi sõites oli uuesti kahega. Seoses sellega kaanisin ma meeletult palju mahla ja mul lõpuks ajas see lausa nutu peale, sest tundsin, et ma plahvatan varsti, kui ma pean kasvõi ühe lonksugi veel jooma. See pilt, kus ma istun poes vms, sellel pildil on mul ka üllatus-üllatus veresuhkur taaskord madal :D Ja täna olen ma rõõmsalt pool päeva paistetanud, sest mu neerud said selle vedeliku tarbimisega paraja trauma.

Eile hakkas Joosep mulle rääkima, et tema tahaks täna Panzani makarone Uncel Ben's kastmega. Mina taolisest toidust suurt midagi ei arva, sest alates sellest ajast, kui ma lugesin, et mida kõike need purgikastmed sisaldavad (põhimõtteliselt vääga palju suhkruid ja säilitusaineid) või oleks õigem öelda, mida nad EI sisalda, siis kadus mul igasugunegi isu nende järgi. Kuid no Joosepile maitseb ja kui harva teha, siis ei juhtu vast hullu midagi. Kuna selle konkreetse toidu valmistamiseks olid mul ainult makaronid olemas, siis seadsin sammud poodi, kust ostsin kanafileed, Uncel Ben's magushapuka kastme rohke ananassiga ja kõiksugu muid tarvilikke asju. Kui koju jõudsin, siis vahepeal oli Joosepi sõber ka meile külla jõudnud ja egas midagi muud üle ei jäänudki, kui hakata meestele vaaritama.
Panzanid viskasin keema, lisasin vette törts oliiviõli ja soola ning samal ajal hakkisin kanafilee suupärasteks tükkideks. Kui tavaliselt läheb mul kana küpsetamisega fifty-fifty ehk et pooltel kordadel jääb kana parajalt mahlane ja teisel poolel küpsetan veidi liiga kuivaks, siis seekord olin nutikas ja hoidsin terve küpsetusprotsessi aja pannil kaant peal ja selle tulemusena sai kana mõnusalt mahlane ja parajalt vürtsine.

Kui korraks selle hetke juurde tagasi pöörduda, mil ma poest koju jõudsin, siis kuna mul oli vahepeal poeskäiguga suhkur natuke madalaks läinud, siis mina tegelesin mahla joomisega ja Joosep tühjendas poekotti. See tasub seepärast ära märkimist, kuna tavaliselt läheb mul siis päris jupp aega enne, kui ma suudan asjade asukohad tuvastada. Seekord oli siis kadunud too Uncel Ben's kaste, mille järgi ma ekstra poes käisin ja mis oli üks põhilisi komponente. Ei leidnud mina seda köögi tööpinnalt, ei külmikust...no mitte kusagilt ei hakanud see silma (loe: käe alla). Lõpuks küsisin siis Joosepilt ja sain teada, et pani selle külmikuuksele. Mnjah, kuigi ma olin just hetk tagasi ka sinna vaadanud, siis sealt ma seda küll ei leidnud, aga näe nii, kui Joosep oli asukoha teatavaks teinud ja ma uuesti katsusin külmikuuksel asuvat riiulit, oli see koheselt, nagu imeväel mul käe all olemas.
Kuna ma tavaliselt kasutan kõikvõimaliku külmikust leiduva toidu ära, mis on natukenegi pikemaks ajaks sinna seisma jäänud (sest no mis nad ikka seal seisavad ja kuivavad, eksole), siis otsustasin, et viskan pooliku hernekonservi ka sekka. Mulle tundus, et makaronid, magushapukas kaste ananassiga sobib ideaalselt hernestega. Mõeldud, tehtud. Kurnasin makaronid ära, lisasin kogu kanafilee juurde, tõstsin herned ka sekka ja päris lõpuks valasin kogu selle kupatuse kastmega üle. Segasin kogu kemüüse omavahel kokku ja ise veel mõtlesin, et nii mõnusalt mahlane sai.

Andsin meestele teada, et toit on valmis ja et võivad tulla endale tõstma. Ühtlasi palusin Joosepil endale ehk peakokale ka väikese kausitäie tõsta :D
Istusin siis oma portsjoniga laua taha ja alustasin söömist. Maitses see ebameeldivalt magusalt, aga kuna see sisaldas minu teisi lemmik asju, nagu kana, hernes, ananass, siis otsustasin sellest magusast maitsest mööda vaadata. Olin saanud paar ampsu süüa, kui Joosep hakkab uurima, et kes kastme valis. Ma siis seletan, et mina valisin ja et võtsin ikka selle tema lemmiku- rohke ananassiga. Joosep siis tõstab toitu vaikselt edasi, kui äkki lisab, et siin ei paista eriti ananassi olevat... Ja enne, kui ma jõudsin üldse midagigi mõelda või öelda, küsis Joosep uuesti: "Mis vaarikas see siin sees on?"

"Mis vaarikas?! Ei ole seal mingit vaarikat!" vastasin enesekindlalt, kuigi samal ajal mõtlesin vaikselt endamisi, et äkki on Uncel Ben's oma kastmeid koostise osa pealt täiendanud...muutnud eksootilisemaks või nii.

Joosep jättis hetkeks toidu tõstmise pooleli ja läks avas külmkapiukse ning hõiskas üle elamise: "Kai, mis asja Sa sinna makaronide peale valasid, kui Uncel Ben's kaste on külmikus?!"

"Misasja?!?!!" küsisin ehmatusega vastu.

Kuid natuke peale põhjalikumat toidu uurimist, vaatlemist ja maitsmist sai selgeks, et tegu oli pesuehtsa pohla-õunamoosiga, mille ma olin Uncel Ben's kastme pähe makaronide peale valanud. Kusjuures ma veel ise maitsesin purgisisu ja no see oli täpselt magushapukas- pohl hapu ja õun magus. Ja kuna mina n-ö "teadsin", et tegu on Uncel Ben's kastmega, siis mul ei tekkinud vähimatki kahtlusekübet, et tegu võib olla moosiga. Mõtlesin küll, et fuh, mul on ikka õigus olnud, et need purgitooted on rõvedalt magusad ja et võib-olla Joosepi sõbrale see toit ei maitsegi, kuna armastab rohkem vürtsikamaid sööke. Aga tavaliselt, kui külalistele miski ei meki, siis ütlen sorri, aga ma teen toitu Joosepi maitsemeele järgi.

Asja muudab humoorikamaks veel see, et kui Joosep nägi, et olin toidu sisse herneid lisanud, siis ütles, et ta oleks eelistanud ilma hernesteta, et talle ei maitse herned Uncel Ben's kastmega. Pärast kui rõõmsalt laua taga seda toitu endale sisse pigistasime ja kahvliga taliõuna tükikesi välja õngitsesime , siis irvitasime, et nüüd vähemalt pole herned probleemiks.
Lisan teile siia ka lõpliku toidu koostisosad: makaron, oliivõli, sool, pohla-õunamoos, kanafilee, hernes, pipar, till ja häästi palju suhkrut. Kas teie sööksite sellist toitu või rääkige parem, mis äpardusi teil köögis on juhtunud? :D  

 

 

Ma ei tea, mis värk sellega on, kuid vahetevahel juhtub köögis minuga nii, et kaotan tähelepanu. Kuigi võiks ju arvata ja eeldada, et pimedal võiks seda topelt olla vms. Otsustasin mina siis endale putru keeta. Kuna Tartu ajast alates olen ma ära hellitatud nende 100 grammiste pudrukotikestega, siis kavatsesin seegi kord ühe portsu endale seda kotiputru valmistada. Kes ei tea, millest ma räägin, siis poodidest võib leida riisi ja tatart, mis on kotikestesse pakendatud ja Sinul, kes plaanib toda putru sööma hakata, ei jää muud teha, kui vesi keema panna, lisada soola ja siis visata 20 mintsaks kotike keevasse vette, vesi ära valada ja kotike kaussi tühjendada. Iisibiisi. Ma tegin täpselt samamoodi, ainult selle erinevusega, et kui vesi läks keema, siis käisin korra köögis seda keevat vett uudistamas ja läksin sama targalt jälle omi asju toimetama, et 20 mintsa pärast uuesti naasta ja vesi ära valada. Jep, pudrukotikest ma mingil arusaamatul põhjusel potti ei lisanudki. Sellest sain ka aru alles siis, kui vee ära valasin ja jäin hetkeks nägu töllakil kraanikaussi vahtima. Uut putru ma valmistama ei hakanud. Esiteks ma ei viitsinud ja teiseks võtsin seda kui kõrgemalt poolt tulnud märguannet, et täna pole pudrupäev. Ma isegi ei mäleta, mida ma siis lõppude lõpuks sõin, aga ju miskit ikka sõin. Arr, mul tuli praegu pöörane apelsini isu peale, aga kurb tõsiasi on see, et meil pole apelsini. Milline alatu nöök.

Muide surfasin siin internetiavarustes ringi ja sattusin sellise vahva ettevõtmise peale nagu banaanitaime kasvatamine kodustes tingimustes. Lugesin selle kohta igavesti pika õpetuse läbi ja mul tekkis nüüd kange soov ise proovida. Nii, et ma hakkan banaanikasvatajaks...vähemalt üritan. Kui teil oleks ka soov proovida, siis rohkem infot leiate siit. Kuna ma kogun erinevaid humoorikaid mõtteavaldusi ja muud säärast, siis mulle meenus, et mul oli banaaniga seoses ka mingi nali. Otsisin üles ja postitan teile ka lugemiseks. Selles tekstis kasutatakse nüüd küll n-ö seda paha-paha sõna "neeger", aga arvan, et sellest ei tasu poleemikat teha, sest see pole mitte mingilgi kujul solvav, pigem just vastupidi.