Selle asjaga on natuke pahasti. Bibi lugu te teate ja kes ei tea, siis saab lugeda SIIT.
Minu toonane postitus tekitas kõvasti furoori, isegi pimedate liidus võeti teema lauale, asjaosalised olid väga pahased jne. Kuid ma ei teinud välja ning mõne aja möödudes torm veeklaasis vaibus. Leppisin sellega, et uue juhtkoera küsimus on hetke seisu vaadates ebakindel ning lükkub ilmselt teadmata ajaks tulevikku. Sest lihtsalt pole pädevaid treenereid, kellel oleks motivatsiooni koeri treenida.
Kuid mõned kuud hiljem kuulsin juhuslikult, et üks pime mees loobus oma juhtkoerast ning otsustasin uurida, kas koerale on juba uus kasutaja leitud. Et kui ei ole, siis mina oleksin huvitatud. Ja nii võtsingi kooliga uuesti ühendust.

Aga asi, mida ma ei teadnud oli see, et too pime mees polnud oma juhtkoera pea aasta aega eesmärgi päraselt kasutanud ja koer oli päris palju asju ära unustanud. Kui mitte öelda enamuse. Aga enne, kui kokku saime, tegi treener talle väikese nädalaajase restardi ja kui esimest korda kohtusime, siis tundus, et sellest koerast võib täitsa asja saada. Ent järgmisel kohtumisel oli koeraga vahepeal mingi taandareng toimunud. Muidugi võis ka lihtsalt halb päev olla. Ka juhtkoertel esineb neid päevi, kus nad absull ei viitsi tööd teha. Parema meelega vaataks unistaval pilgul Emajõel suplevaid parte ning kujutleks end sinna keskele sulpsamas. Ja siis pärast mõnusat jahutavat veevanni püherdaks kuskil liivas ja murus ja igasuguses sodis ja oleks lihtsalt üleni rõõmus. Aga ei, ma pean siin mingit pimedat ringi talutama ja kohviku laua all igavledes nohisema, kuni ta oma teiste pimedate sõbranjedega maailma asju muljetavad. Pardid on ikka palju huvitavamad.
Ja üleüldse võiks juhtkoertel ka mingid õigused pimeda peremehe valimisel olla. Et oleks vähemalt kaks ühist huvi. Soovitatavalt pardid ja ujumine. Ujumise võib asendada ka kõiksugu põnevate asjade söömisega, mida väljast võib leida või siis püherdamisega kõige sees, mis lõhnab kahtlaselt. Tähendab, vabandust, ma tahtsin öelda imeliselt.

Aga tagasi asja juurde.
Ma ei mäleta enam, mitmendal kohtumisel ma küsisin koera enda kätte, aga minu mälu järgi oli see vist mingil kolmandal korral. Ja no mis ma oskan kosta. Kui me läksime jalutama, siis ta ei läinud tee äärde, ei otsinud sebra. Ta oli täpselt sellise näo ja olekuga, et kuule, otsi ise. Samal ajal piidles ise pidevalt mu taskut, et kas ma nüüd annan talle maiust. Ja kui andsin talle korralduse vasak sebra otsida, siis ta võttis küll hoo maha, ent ei saanud nagu aru, et mida ma tahan. Joosep ütles ka, et ta on sellise olekuga nagu ta kuuleks esimest korda seda sõna. Läksime siis koer rihmaga käe kõrval sebra juurde, kiitsin ja patsutasin, andsin treeneri soovitusel maiustki, aga ei midagi. Koer keeldus sebrale minemast.

Kui läksin tagasi treeneri juurde, et mõneks ajaks koer jälle tema kätte anda, siis rääkisin ka sellest vasaku sebra asjast. Järgmisel kohtumisel treener tunnistas, et tõepoolest, Angelil on mingi teema nende vasakute sebradega, et ta ei taha esimesena pööret sebrale teha. Et ilmselt on see tulnud sellest, et tema treenerina on esimesena keeranud ja siis sellest on koerale tekkinud ootus, et inimene teeks esimese sammu sebra suunas ja soovitas mulle sama taktikat. Aga ma hakkasin vastu vaidlema, et ma ei saa ju pimedana ise esimesena pööret teha, ma ju ei näe millal sebra mu kõrval on. Ma võin umbes aimata, et nüüd kuskil siin peaks sebra tulema, aga... nojah.
Ühesõnaga, Angel oli lihtsalt üks nunnu „süga mind kõhu alt“ kodukoer, kes parema meelega piidles naabrite kassi kui et otsiks mulle treppi ja ust. Õues käies oli ta ka rohkem arvamusel, et me läksime sinna niisama trallima ja mängima.

Ja asi ei ole selles, et ma olen oma vana kogenud juhtkoeraga harjunud. Janet oli ka esimestel kuudel pelglik ja arg. Kartis eksida ja oli super ebakindel, aga ebakindlusest hoolimata oli tunda, et koer otsis ja vaatas ringi, et kus võiks see uks või sebra olla, mida ma küsin. Ja kui sain aru, et liikus õiges suunas, siis kiituse peale hakkas saba hoogsamalt liputama. Angel seevastu seisis lihtsalt liikumatult ühe koha peal ning vaatles ümbritsevat loodust, tuules õõtsuvaid puulehekesi ja hirmust kangestunud kassi. Ja kui mina liigutasin end, siis ainuke huvi oli tal see, kas ta saab nüüd jälle maiust.

Nii et jaa, ma loobusin ka Angelist. Ja see otsus ei tulnud raskelt, sest kui läksime Tallinnasse eksamiks harjutama, siis ma pole never end nii ohustatult tundnud. Ma reaalselt mõtlesin, et ma jään trammi alla, sest Angel lihtsalt jalutas suvalt kõnniteele, üle ohutussaarte, ja kõnniteed, mis üldjuhul lõppevad sebradega, tema läks lihtsalt kaks meetrit kõrvale seisma. Ja kui ütlesin, et sebrale-sebrale, siis ta vaatas  siukse näoga, et mida sa tahad inimene. Tal nagu puudus sõna sebra ja selle asfaldil lebava valgetriibulise asja vahel seos. Et ma nagu ütlen mingeid sõnu, aga ta päris täpselt ei saa aru, mida mingi sõna tähendab. Ning nendest kordadest ei hakka ma üldse rääkimagi, kus ta mind vastu posti viis ja kuidas ta absoluutselt ei arvestanud, et ma pean ka kuskilt läbi mahtuma. Võib-olla olen mina imelik, aga mina üldiselt kasutan hoonesse sisenemisel ukseavaust, mitte aga selle kõrval olevat seina.

Kui treener meile koju tuli, siis rääkisime ja võin öelda, et läksime sõbralikult laiali. Ta ütles, et jah, tal sisimas on soov ja tahtmine koertega minna ja jalutada, aga siis tuleb elu vahele ja pole motivatsiooni jne. Mina jällegist rääkisin, et mulle ei meeldi need maiustega treenitud koerad. Et vanakooli meetot on ikkagist parem. Koer teeb asju siis puhtalt sellepärast, et meeldida oma peremehele, mitte aga mugida näost maiuseid sisse. Toit ei saa olla esimene motivaator koera jaoks, eriti veel juhtkoera jaoks. See on minu arvamus. Ja nii oligi. Tegin veel enne ära minemist Angelile viimase pai ja oligi kõik.

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt väga rasked. Tunnen, et süda on katki. Kodune õhkkond on pinev ja stressirohke, sest Joosepil palju tööd ja veel kõiksugu kohustusi ja ma püüan võimalikult vähe segada, sest tean, et suured ja rasked projektid, aga noh, päris ilma segamata ma kah ei saa. Ning kui ma tean, et ma pingutan ja annan endast parima ja siis ikka ütleb , et ma segan, siis... siis see ei mõju emotsionaalselt mulle hästi.Ma ilmselt reageerin üle, ma tean, et reageerin, aga ma ei suuda sinna mitte midagi parata.

Kõik sai alguse neljapäeva õhtul, siis kui Joosep dialüüsravi ette valmistas ja mina tegin viimaseid õhtuseid toimetusi, kui ühtäkki märkasin, et Janet nohiseb köögis akna all. See on alati tema üks lemmik lesimispaikasid olnud. Mõned kuud tagasi küsis Joosep minult, et kui poobikut enam ühel päeval ei ole, kas soovin, et ta teeks talle ilusa puidust kirstukese.
„Ma ei tea,“ vastasin ma veekalkvel silmadega „ma ei taha sellele mõelda.“
„Kallike, ma tean, et sa ei taha, aga mingi aeg me peame ju sellest rääkima. Ma ei saa seda ju siis tulla küsima, kui oled täiesti katki, „ ütles Joosep.

Ja ma ei osanudki vastust anda. Aga ilmselgelt ma aeg-ajalt mõtlen sellele ja nii ka neljapäeva õhtul. Kaks päeva varem olin ma mõelnud, et urn tuhaga oleks ilmselt see kõige kindlam valik, et kui pole kindlat matmispaika, siis urni saan hoida endaga nii kaua kui vaja.. või nii kaua, kuniks olen valmis.. lahti laskma. Ent neljapäeva õhtul köögis kükitades mõtlesin, et kui me krundi ostame, siis kuskile taha aeda võiksime Janeti sängitada küll, ja sinna kõrvale istutaksin püsikust roosipõõsa, sest poobikule meeldib aias ringi luusida  ja lilli nuusutada. Erilised lemmikud ongi roosid. Iga õie juures teeb väikse peatuse ja võtab eraldi aega, et õienupukesi nuhutada.
Sedasi ma siis seal mõtisklesin, kurbus ja helgus käsikäes.

Joosep oli vahepeal magamistoas asjadega valmis saanud ja tuli kööki. Ma tõusin püsti ja kuivatasin pisarad. Ma olin ta peale solvunud, sest päeval oli ta mulle jälle öelnud, et ma ei segaks teda ja ma võtsin seda väga hinge. Ma ei saanud aru, kuidas sai see olla segamine kui ma küsisin temaga seonduvaid asjaolusid… Ja praegusel eluetapil, õrnahingeline nagu ma olen, eskaleerus see üks öeldud sõna selleks, kus ma hakkasin mõtlema, et ahah, kui see on juba segamine, ju ma siis segan oma pimeduse ja dialüüsiga ka teda. Ei. Ma ei taha talle oma pisaraid näidata.
Keerasin püsti tõustes selja, võtsin paberi, kuivatasin pisarad ja kui Joosep mu selja taha jõudis, siis ütles: „Ma viiksin su homme ise Tallinnasse arsti juurde, tahaksin sinuga rääkida.“
„Rääkida?“ küsisin mina tasasel häälel „kas midagi on pahasti?“
*Joosep vaikis*
„Joosep?“
„Ma lihtsalt tunnen, et me oleme viimasel ajal vähe rääkinud ja ma tahaksin sinu kui oma naisega esimesi asju ja uudiseid jagada, aga viimasel ajal räägin ma rohkem teistega. Ma olen lihtsalt väsinud, tahan, et midagi muutuks.“
„Asi on minus jah? Mina olen sulle koormaks jah?“
„Ei, sa ei ole koormaks.“
„Päeval sa ütlesid küll, et ma segan sind,“ vastasin mina.

Ja see „palli“ põrgatamine käis sedasi mitu minutit, kuniks ma tundsin, et olen endast välja minemas. Et mitte olukorda hullemaks ajada, lahkusin köögist ja hakkasin nutma. Lihtsalt nutsin ja nutsin, minuteid. Joosep tuli veel vahepeal ja püüdis minuga rääkida, aga ma olin täiesti endasse tõmbunud. Tahtsin üksi olla. Käisin kuuma dušši all, läksin voodisse ja siis seal ka veel nutsin.
Mingi hetk suutsin ma maha rahuneda, sest Joosep tuli magamistuppa, heitis minu kõrvale voodisse ja hoidis tükk aega mind oma soojas embuses.

Järgmisel päeval kui Tallinnasse sõitsime, siis tundsin end nii segaduses olevat. Ma tundsin, et olen lähtuvalt oma tervisest niigi juba kõik andnud, ma olen nii palju olemas ja teinud nii palju kui vähegi jaksan, aga ikka ei piisa, nüüd ütleb ta mulle, et me räägime vähe. Ma ei saanud aru, kuidas ta sai mulle niimoodi öelda. Tundsin, et ma püüan kogu selle elutempoga kaasa sörkida, ent nüüd virutas keegi mulle obaduse vastu vahtimist ja ma kukkusin raja äärde pikali ja enam ei jaksa tõusta. Lihtsalt ei jaksa.
Vot umbes nii ma end tundsin.

Arsti juures käidud, vereanalüüsid antud ja pärastlõunal kui koju jõudsime, tulid ka esimesed vastused. Mu kreatiniin oli tõusnud peaaegu samale tasemele, mis enne dialüüsravi algust.
Pole siis ime, et ma end sellise emotsionaalse inimvarena tunnen, igast negatiivsest sõnast ja olukorrast heitun ning ei suuda uinuda, külm on ja valutan retsilt pead. Need kõik on kõrge kreatiniini ehk jääkainete sisalduse sümptomid. Ja ma ei tea, mis edasi saab.

Ma ei ole harjunud olema selline ee, kuidas nüüd öelda, kössitav mannatera, kes tunneb, et kõik astuvad talle peale. Ma olen alati olnud see inimene, kes oskab väikeste asjade üle siiralt rõõmustada, või nagu Joosep on öelnud: ma olen nagu soe kevadpäike, kes muudab iga ruumi valgeks ja helgeks. Aga nüüd, nüüd on see kuidagi väga kaootiline, kuna heitun niivõrd lihtsasti ja pisarad on kergelt tulema, ja mitte ainult negatiivsete asjade peale, ka rõõmsad ja helged sündmused muudavad mind härdaks. Aga kogu see emotsioonide virrvarr on kohutavalt väsitav. Võeh.

PS. Aga eks toredaid ja elevust tekitavaid hetki on ka nende keeruliste päevade sisse mahtunud, ja Joosep teeb endiselt oma totakaid nalju, mis ajavad mind laginal südamest naerma. Ja muide... Me lähme täna notarisse, sest leidsime sobiva krundi, tititi.                                                                         

Juba mitu kuud olen kandnud oma südames kurbust. Esitanud endale tohutul hulgal küsimusi. Kedranud ja kedranud aina uuesti kogu sündmustikku läbi ja ikka jõuan selleni, et tegin õige otsuse. Lühidalt öeldes.. Bibit ei ole ja Bibit ei tule.

Olin kogu aja suhtluses kasvuperega, kus Bibike oma lustlikku titepõlve veetis, ja kevadel küsisin peretütrelt, kes enamasti Bibiga tegeles, et kas treener on nendega ühendust võtnud, kuna algne kokkulepe oli, et koer on nende juures 2020 märtsini. Kasvupere ütles, et ei, treener ei ole nendega ühendust võtnud. Uurisin veits asja ja sain treenerilt teada, et kuna kahe varasema juhtkoeraga läks veits kauem, et siis suvel tegeleb veel teiste koertega, aga et hiljemalt sügisel alustaks Bibi treeninguga.
Selge. Edastasin info kasvuperele ja küsisin igaks juhuks üle ka, kas see on okei, sest mine sa tea.. võib-olla olid inimesed juba arvestanud, et suvi on vabam vms. Õnneks kõik sobis ja mina jäin õhinal lehtede kolletumist ootama.

Septembris, täpsemalt seitsmendal, tuli Bibi kasvuperest treeneri kätte.
Kohe alguses oli meile selge, et Bibi on natuke selline eblakas, pelgab osasid asju rohkem kui võiks. Problemaatilisteks kohtadeks olid kontrastsed pinnamuutused (nt. tumedad põrandakatted) ja kitsad kohad. Kõige esimesel kohtumisel keeldus isegi linnaliini bussile minemast, ent juba järgmisel kohtumisel oli see hirm ületatud.
Treener ütles, et talle oleks suureks abiks kui ma käiksin vahepeal, st. paar korda kuus ise ka Tartus Bibiga kõndimas, et see motiveeriks teda ka rohkem liikuma kui teab, et olen tulemas ning kuna neil koeri palju, siis võimaluse korral võiksin ka kord kuus võtta Bibi enda juurde koju.Olin kõige sellega suurima hea meelega nõus, sest olin igakülgselt valmis panustama koera õppesse, et saada endale võimalikult hea ja tubli juhtkoer.

Päris alguses pakkus treener mulle ka Bibi õde, kes pidavat olema parema ja pehmema iseloomuga, ent ütlesin kohe, et ma ei taha ja et tunnen, et pean Bibile võimaluse andma ja et ma olen valmis tema mõningaste kiiksude ja ebakindlustega arvestama ja tegelema, KUI kõik muu, st. uste, sebrade, pinkide jne otsimised, enne sõiduteed peatumised jne on korras.

Septembrist detsembrini käisin ma igakuiselt mitu korda Bibiga kohtumas ja kõndimas. Ning kui Bibi meil külas oli, siis käisin kahe koeraga õues jalutamas – Janet oli rakmetes ja Bibi jalutas tavalise rihma otsas. Selle aja jooksul panin tähele ja jätsin meelde kõiksugu Bibi pisikesi eripärasid ja soove, kuidas tuleks temaga mingis x kohas käituda ja/või julgustada. Niimoodi vaikselt ja targu kasvatasime omavahelist sõprust ja usaldust.

Iga jumala kord kui ma jälle treeneri ja Bibiga kohtuma sõitsin, siis ikka uurisin, et kuidas neil vahepeal läinud on, kas on midagi õppinud jne. Kui ma novembri alguses seda sama küsimust uuesti küsisin, siis treener vastas kuidagi nii muuseas, et ah, tead, ei olegi jõudnud vahepeal temaga kõndimas käia. Ma olin nagu.. jälle!? Et millal siis see intensiivsem õpe algab?
Ning kui 11. detsembril kohtusime treeneriga Tallinnas, siis tunnistas ka, et pole vahepeal Bibiga kõndimas käinud ja kui kaks nädalat hiljem, vahetult enne jõule, läksin mina jälle Tartusse, et Bibi meie juurde tuua, siis sama lugu – treener polnud temaga kordagi kõndinud, rakmeid peale pannud, st. trenni teinud.

Koera viisin tagasi 28. detsembril ning siis ütlesin, et ma vahepeal enam ei tule ja koera ka enda juurde ei võta, aga et Joosep pakkus välja, et Bibi võiks jaanuari lõpus tulla kaheks nädalaks meie juurde ja siis Joosep teeks Pärnus Bibiga otsekõndi ning harjutaks rantidel peatumist, sest mulle tõesti valmistas suurt muret, et koer ikka veel ei peatunud enne sõiduteed. Kuigi väljaõppe oli selleks ajaks kestnud juba neli kuud.

Jaanuaris, see oli vist 22. Jaanuar, kui helistasin treenerile ja andsin teada, et ma ei saa siiski Bibit enda juurde võtta, kuna pean erakorraliselt kaheks nädalaks haiglasse minema, kuna ootamatult halvenesid mu neerunäitajad ja mul alustatakse neeruasendusraviga. Kuna treener oli koertega metsas jalutamas ning aku oli kohe tühjaks saamas, siis jõudis vaid öelda, et on Bibiga vahepeal rakmetes neli korda käinud. See oli lause, mis jäi mind kummitama ja pani südame muretsema.

Kuna treener mulle ise enam tagasi ei helistanud, siis otsustasin talle kirja kirjutada. Oma kirjas ma väljendasin muret, et mulle tundub, et Bibi saab liiga vähe treeningut. Lisasin juurde ka väikese arvutuse, et kui oktoobris oli umbes 5 treeningpäeva, novembris 5, detsembris ilmselt vähem kui viis ja jaanuaris 4, siis ümardan selle suuremaks ehk laiaslaastus 20 treeningpäeva, ent neljas kuus on umbes ca. 120 päeva, millest 20 on siis rakmetes treeningu alla kulunud. Kui mõtleme sellele, et ühe tavalise juhtkoera baasõpe kestab pool aastat ehk kuus kuud ehk 180 päeva, siis minu arvutuste kohaselt pole Bibi ettenähtud treeningajast pooltel kordadel käidud! See EI ole ju treenimine!!!
Treener loomulikult helistas mu kirja peale. Ta oli väga häiritud ja viimaks, kui sain vahele küsida, kas ta luges mu kirja üldse lõpuni, siis vastas, et luges lõiguti, mõned laused.

Ma ei hakka kogu meie telefonivestlust ümber jutustama, aga treener ütles ka seda, et üldiselt on ikka nii, et tema hoiab lapselapsi ja et siis ta on üldse haiguslehel ja siis ta ei peagi treenima ja ta ei treenigi Bibit, sest Bibi treeningu eest rahasid pole tulnud jne. Kuigi kaks kuud varem rääkis teist juttu. Ja veel sain ma kuulda palju näiteid teiste kasutajate varamult ja et ta arvas, et ma mõistan teda ja et meil on teineteisest arusaam olemas jne.

Neid telefonivestlusi oli kokku kaks, mõlemad minu haiglasoleku ajal. Üks nendest oli kaks päeva peale oppi. Ma olin ausalt öeldes väga õrnas seisundis ning ma tundsin, mismoodi see vahutamine kiskus mind emotsionaalselt veel enam alla. Ma mõtlesin korduvalt, et panen selle kõne lihtsalt sõnagi lausumata kinni, ma ei pea seda taluma. Ma ei viitsi mingisuguste draamadega tegeleda. Ei taha ka. Meil kõigil on siin elus omad mured ja koormad mida kanda. Mul tõesti ei ole jaksu kuulata kõikidest nendest probleemidest ja hädadest #maeiteamitmendatkorda. Jah, inimlikust aspektist ma saangi võib-olla aru jne, aga kui ma lähen kohvikusse ja tellin kooki ja teed, siis ma ei soovi serveerimise juurde kuulda kelnerilt jutte sellest, et kokal on raske elu, naisega on suhted pekkis ja mandlijahu importimisel olid need ja need probleemid jne. Kui pakutakse teenust, siis ma eeldan, et ma teenusesaajana saan head teenust, eriti, kui olen ise olnud valmis panustama oma aega ja energiat. See oli samuti minu vastutulek, sest tegelikult ei pea ju pime inimene käima kohapeal ja osalema koera õppeprotsessis. Aga kuna see on ka minu huvi, et ma saaksin hea koera ja et meil oleks juba alguses hea klapp, siis tegin seda rõõmuga seni, kuni sain aru, et koera ei treenitagi.

Lisaks kõigele sellele emotsionaalsusele ja vähesele treeningule, käisid kogu aeg Bibi õppe juurde ka rasvased lihapallid, ja ma ei räägi siin mõnest üksikust lihapallikesest, vaid pakkide kaupa sissesöödetud maiustustest. Janet on mul treenitud verbaalse kiitusega, ainus asi, mida õpetati kanapallidega, oli eskalaatoril sõitmine. KÕIK! Muu on koerale selgeks õpetatud tunnustamise ja rohke kiitusega ning see labradoridele meeldib.

Praegune, uue aja meetod… ma saan aru, et maiusega jne, aga selline jutt, et selleks, et koer randil peatuks, tuleb teda ohtralt lihapallidega premeerida. Nagu misasja!? Kui Bibi oli meie juures, siis mina kiitsin teda küll peaaegu alati ja ainult jovaalselt ja rinnakule tunnustavalt patsutades. See meeldis Bibikesele väga. Treener nägi ise ka selle head tulemit kui Tartusse jõudsime ja Taskusse suundusime, siis nende mustade plaatide juures enam ei hakanud nagu sporthobune tõkke ees pidurdama ja tagurdama, vaid võttis hoo maha ja kui ütlesin „hästi-hästi, tule-tule, oi kui tubli!“, siis kogus end mõne sekundiga ja liikusime rõõmsalt edasi.
Randil peatumine pole juhtkoeral mingi imeoskus, et teda peaks lihapallidega nuumama. Samuti ei meeldinud mulle ka see lause, mida treener mulle viimase kõne ajal ütles. Nimelt, et ärgu ma muretsegu, Bibike saab igal juhul oma liikumisvajaduse rahuldatud, et kui tema ei liigu, siis käib jalutab tema tütar koeraga või nende vabatahtlik. Ei noh, see on tore küll, aga ma ei vaja ju tavalist kodukoera, kes oskaks tänaval rihma otsas viisakalt jalutada, vaid juhtkoera, kes oskaks rakmetes korrektselt käituda ja tunneb käsklusi ja teeb vahet sellel, millal on tööaeg,millal vaba olek.

Kõige inetum selle asja juures on see, et mulle jäeti mulje nagu Bibil õpe käiks, mul lasti uskuda, et ma saan aprilliks treenitud juhtkoera, aga see kõik oli lihtsalt… ma ei tea ise ka mis. Lihtsalt üks suur mull. Kui ma organisatsiooni juhatajale sellest kõigest kirjutasin, siis ütlesin ka, et olen koerast loobumise mõtteid mõlgutamas, sest mul puudub kindlus, et saan endale teenuses kirjeldatud juhtkoera. Panin koopiasse ka Sotsiaalkindlustusameti juhtkoerte projekti koordinaatori, kes muide reageeris koheselt ja väga professionaalselt, mida ei saa kahjuks teise osapoole kohta öelda. Nemad hakkasid kive teiste kapsaaeda veeretama.

See kõik on hästi kurb ja nõme lugu ja ma tegelt tükk aega mõtlesin, kas üldse kirjutada sellest, aga kuna nii paljud küsivad ja uurivad Bibi kohta, siis ma ei suuda kogu aeg igale inimesele eraldi seda lugu rääkida. See on liiga valus ja ma ei taha iga kord seda haava lahti kiskuda. Selle postitusega loodan, et saan sellele haavale lõplikult plaastri peale panna ja ajapikku unustada selle valu.
Bibi oli nii kallis ja armas koeratüdruk, kes jääb alatiseks minu südamesse. Hästi nutikas ja intelligentne oli ka. Janet tuli just üks päev saba sopsutades minu juurde ja pistis mulle Bibi titepõlve mänguasja pihku. Ma lihtsalt oleks tahtnud nutma puhkeda. Võeh. Ja kui ühel päeval mul enam Janetit ka kõrval pole, siis on mul selline tunne nagu oleksin kaks koera korraga kaotanud. Minu väiksed vaprad abilised, minu silmad.
Ja olgu veel lõpetuseks öeldud, et ma pole treeneri peale pahane, aga ma olen väga pettunud ja kurb. Aga eks igaüks teab ise, mis sõnad said öeldud, mida lubatud…

Ma olen üldiselt rahumeelne – konflikte ei otsi ja tülitseda ei meeldi. Aga teate, hetk tagasi lugesin Merje blogi ja mul päriselt kihvatas sees.
/Kui üritus pihta pidi hakkama, siis tahtsin kohe esiritta maha istuda, aga pimeda Kai sõbranna tuli mind kohe keelitama, et need kohad on broneeritud (peaaegu terve esirida). Ma ütlesin, et okei ja läksin ülespoole. Siis tuli teade, et nominendid peaksid esimestesse ridadesse istuma, siis neil lihtsam lavale minna. Kuna ma nominent olin, siis läksin selle Kai sõbranje käest küsima, et kellele need kohad siin ikka broneeritud on – fotograafidele, nominentidele?

Kai ütles: “Minu inimestele.” Ma olin mingi… eeee… mida iganes. 😀 Ma ei tea, kas ma ise kuidagi tõlgendasin valesti, aga see Kai tundus suht diiva. 😀 Tema inimestele siin pool esimest rida reserveeritud, no tere hommikust, veel midagi prouale vaja äkki või./

Esiteks, ja, sa tõlgendasid valesti. Ja teiseks, ära palun ironiseeri kui sa ei tea, milles asi. Mul on lapsest saati reaalselt kohutav kartus kukkumise ees. Ja kui ma nägemise kaotasin, siis see ainult süvenes. Nüüd ma ei kartnud enam lihtsalt kukkumist, vaid kõiki neid asju ja tegevusi, mis võivad kukkumiseni viia. Olen püüdnud sellele hirmule ka vastu seista, minnes muretul ja tavapärasel sammul trepist alla, aga iga kord kui ma seda tegin, siis teate, ma koperdasin kõige ebardlikumal moel, nagu  mingis halvas komöödiafilmis, ja südamest käis ebameeldiv jõnks läbi ja nii olen ma otsustanud, et kui vähegi saab ja kannatab, siis ma väldin treppe. Kaldteed ja liftid, need me sõbrad kolmekesi. Ja no vot, kui ma laupäeval Vaba Lavale jõudsin, siis jalutasin niisama natuke ringi, tervitasime teiste blogijatega üksteist, või noh, õigem oleks öelda, et mind tuldi tervitama ja viisakalt end tutvustama. Sest kuigi ma olen julge suhtleja ja võin vabalt kõigiga ükskõik, mis teemadel ja kus iganes rääkida, siis suhtluse alustamiseks on mul siiski üks puudus – ma ei tunne suurüritustel, kus teisisõnu on lärmakas keskkond, inimesi nende häälte järgi ära, veel vähem blogijaid (v.a Mallu ja Leen, kuna nende mõlemiga olen korduvalt laivis suhelnud ja lisaks on neil ka omapärased tämbrid).

Kui Leenuga oli natuke lobisetud, siis uurisin, et kuhu me istuda tohime või kuidas see siin üldse korraldatud on, kas saan sõpradega koos istuda. Et mul peaks umbes 4-7 sõpra ürituse algusajaks tulema. Leen ütles, et istuda võib ükskõik kuhu, tribüünil on ruumi ja siin all jne. Ma ütlesin, et ma eelistaksin võimalikult vähe mööda treppe ronida, kuna kardan koperdada ja kukkuda. Ja nii suunaski Leen mu otse esiritta. Enne kohtadele minemist jalutasime ka snäkilauast mööda, kust Leen siis kuhjas mulle kamaluga kõiksugu head ja paremat kokku.

Kui ma esiritta maha prantsatasin, siis tundsin muret, et kuna kõik mu sõbrad ei jõua algusajaks, et mida ma inimestele ütlen, kes soovivad nendele  nii-öelda vabadele kohtadele istuda, eriti veel ,kui ma pole isegi veel sõprade arvus sada prossa kindel, eksole. Aga Leen rehmas käega ja ütles, et siis ütledki, et need kohad on bronnitud ja asi ants. Noh, ja nii me siis tegimegi.

Mina ei saanud aru, et see oli Merje, kes tuli uurima, et kellele need kohad on bronnitud ja egas tegelikult vahet pole kah, aga lihtsalt… Kui inimene võtab ise sõna ja nimetab mind diivaks, justkui ma oleksin olnud üleolev ja uhke ja nipsakas ja maiteamidakõikeveel, siis ehk tasuks järgmine kord sildistamise asemel end tutvustada.
Eriti irooniliseks muutus minu jaoks kogu lugu siis kui lahvatas selle ShoppingQ Jaanika ja Merje „paksu tagumiku“ vaheline draama, kus Merje seletas, et teab ise ka, et pole supermodelli mõõtu, aga ei tahaks olla mingi hinnatav objekt vms. Kopeerin lõigu Merje postitusest:
/Mis mind defineeritaksegi nüüd mu tagumiku ja kilode järgi? Võibolla oleks Jaanika mulle juurde astunud mu tagumiku vahtimise asemel ja avastanud, et äkki ma olen isegi päris meeldiv inimene./

Need I say more!?
Sa,Merje, oleksid võinud ise samamoodi sildistamise asemel mulle ligi astuda, paar sõna juttugi puhuda ja äkki oleksid ka avastanud, et ma olen tegelikult täitsa meeldiv inimene...
Aga ei, milleks. Parem lähen vihasena koju ja toksin ühe negatiivse postituse valmis sellest, mismoodi see pime Kai on ikka üks paras diiva, julges oma sõpradega esireas istuda. Nomaivõi, kust sellised küll tulevad. Noh, konkreetselt sel laupäeval tulin ma maalt ja hobesega ehk Kilingi-Nõmmest ühistransaga.
Merje oma selle tagumiku ja minu diivaks tituleeriva postituse lõpetas järgmise mõttega:
/Väga tore oli kusjuures laupäeval pimeda noormehega rääkida. Kuidagi vabastav tunne, et keegi ei vahi ja ei hinda sind, kui paks sa oled või mis sul seljas on, vaid teeb oma järeldused su kohta ainult selle põhjal, milline inimene sa päriselt oled./

Ent huvitaval kombel käitus preili Merje ise just ristivastupidi oma sõnadele ja soovidele. Selle minu vastuse põhjal, mis sisaldas ei vähem ega rohkem kui 2 freaking sõna, sain ma Merjelt sekundiga külge sildi – diiva. Ja oh ei, mitte selle positiivse ja suursuguse tähenduses diiva, vaid ikka negatiivse.
Mul on lihtsalt kahju, et Merje enda postitus pani mind teda hoopis teise pilguga nüüd vaatama. Nagu teada on, siis mina samuti ei hinda inimesi välimuse põhjal, ainult sisu ja paraku suutis Merje mulle endast üleoleva ja tigeda inimese mulje maalida ja seda puhtalt oma sõnavõtuga. Kurb.

Aga tore on see, et sellest diivatsemisest sai meil Joosepiga omavaheline nali. Nt. üleeile käisime poes ja kui kassasse jõudsime, siis mulle meenus, et hapukoor jäi võtmata ja nii ütlesin Joosepile, et mingu lipaku kähku piimaletist läbi, ma ootan seni siin, aga selle peale lausus Joosep: "EI!

Tule, mu diiva, lähme toome üheskoos hapukoore!"
Ja nii me kahekesi siis lükkasime, külg külje kõrval poekäru, Joosep laulujupikest ümisedes.Või eile õhtul kui külitasin diivanil, siis palusin, et keedaks mulle tassikese teed, mille peale vastas: "Jah, mu diiva, kohe keedan!“
Või siis eile enne magama minemist...
Joosep sidus mu kätt lahasesse, kuna kukkusin päeval nii õnnetult, et nihestasin randme veits ära. Samal ajal kui Joosep tegeles sidumisega, lasin ma kuuldavale väikse tasase krooksu, mille peale ta teatas ahastunult: "Mida sa röhitsed?!“
"Ma olen diiva, ma võin kõike teha, kasvõi oma seitsme sõbraga esiritta istuda,“ teatasin ma muiates.

Mõni aeg tagasi lubasin, et kirjutan ühest inimesest, kes on alustanud minu suhtes nõiajahti ja võtnud nõuks kõigile selgeks teha kui mõttetu ma olen. Vähemalt sellise mulje, kas siis teadlikult või mitte, on ta oma käitumisega mulle jätnud. Ma üldiselt ei ole inimeste otsuste ja tegude kritiseerija, las igaüks elab nii nagu ise oskab ja paremaks peab, aga kui see võtab vaikselt juba tagakiusamise mõõtmeid, siis tahaks minagi paar sõna sekka öelda. Ma ei luba end niisama tümitada.

Vaagisin seda niipidi ja siis jälle naapidi, et kuidas oleks kõige õigem sellest kõigest kirjutada. Kas kirjutan avalikult välja tolle inimese nime või mainin lihtsalt tema tegevusvaldkonna ära ning kellel huvi, siis need suudavad huvi korral juba ise natuke googeldada ja 1+1 kokku panna. Ei ole midagi kontimurdvat.

Oma looga pean ma minema aega, kus ma alles hakkasin oma nägemist kaotama (või noh, olin selleks ajaks ühest silmast pime ning teisega nägin väga uduselt). Ja just sel ajal, nüüdseks juba umbes kaheksa aastat tagasi, ristusid minu teed Pärnu Pimedate Ühingu esimehega. Loomulikult uue ja noore liikmena võeti mind väga soojalt ja avasüli vastu. Ükskõik, millal ma ka oma nina poleks ühingu uksest sisse pistnud, sain ma alati rõõmsa tervituse osaliseks. Teate ju küll seda tunnet, justkui sind oleks kogu aeg oodatud. Küll mulle öeldi, et olen tubli, vahva ja hakkaja. Ja eks see olegi vist mõistetav, sest nad püüavad ilmselt niimoodi inimesele toeks olla, et ta ei langeks masendusse, et ta ikka jätkuvalt käiks ühingus edasi ega jääks koju nelja seina vahele konutama. Ja küll ma siis käisin kõiksugu koolitustel ja väljasõitudel, mida ühing korraldas ja olin üleüldse selline tubli ja aktiivne liige.

Kui olin kaks aastat sedasi aktiivselt ühingus toimetanud, valiti mind lõpuks ka ühingu volinikuks, kus ma siis käisin koosolekutel ja langetasime teiste volinikega tähtsaid otsuseid. Lisaks määrati mind ka Eesti Pimedate Liidu poolt välja antava ajakirja toimetusse. Sinna kuulusid erinevatest ühingutest liikmed, kes vastutasid kindlate rubriikide eest. Mina vastutasin juhtkoerte teema eest ja vahel harva kirjutasin ka oma naljakatest juhtumistest. Kõik, kes sellesse ajakirja toimetusse kuulusid, ei ole ajakirjaniku haridusega. Võid olla, aga see ei ole tingimuseks, et sinna kuuluda. Sa võiksid lihtsalt osata natu natuke kirjutada ning kasuks tuleks pisukest kohusetunnet ja armastust kirjutamise vastu.
Pärnu esimees esitas siis ennast ja mind toimetuse uuteks liikmeteks ning me mõlemad osutusime valituks. Tänase seisuga olen ma seal toimetuses olnud juba neli aastat ning mulle või mu kirjatükkidele pole mitte ühtegi pretensiooni tulnud.

Minu blogi pikemaajalisemad lugejad on ilmselt kursis, et kirjutasin mõni aeg tagasi siin kõiksugu veidratest ja õigustühistest otsustest ja ussitamistest, mida ühes ühingus tehti. Toona jätsin ma teadlikult ühingu nime välja, et kus sellised asjad toimusid, aga kuna see olukord on ületanud minu jaoks kõiksugu mõistlikuse piirid ja ma tunnen, et ma olen selles olukorras nii üksi ja abitu, siis sellepärast olen ka otsustanud sellest nüüd avalikult kirjutada.

Ma ei tea öelda, et kelle haigele varbale olen ma eneseteadmata astunud, et selline minu õõnestamine ja tõrjumine on lahti läinud. Ent ma tean seda, et kõik tööd, ettevõtmised ja projektid, milles olen osaline olnud ja mida olen aastaid vedanud, pole halvasti tehtud ja olen seda kõike teinud suure südamega. Vähemalt minuni pole negatiivset tagasisidet tulnud, kui siis vaid soovitusi järgmisteks kordadeks, aga see on igati okei, sest nii toimubki ju areng. Vähemalt mina arvan nii.

Igatahes. Kui ma kirjutasin sellest tagaselja juhatusest välja kupatamisest, siis see oli minu jaoks nii suur šok ja ma ei mõistnud kohe, et mis toimub? Miks on vaja minust nii alatuid võtteid kasutades lahti saada? Minu pärimiste peale, et mis on põhjus minu umbusaldamiseks, siis sain vastuseks, et olen liiga aktiivne. Jah, lugesite õigesti. Ma olen liiga aktiivne.
Kohe kui volinike koosolekul hääletus läbi sai, lausus too endine esimees, et ma võin edaspidi lihtliikmena kõiki neid tegevusi jätkata, mida juhatuses olles tegin. Nagu möh!? Selle peale ei oskagi nagu mitte midagi muud öelda või kuidagi teisiti reageerida. Sest nende sõnul oli nende hirm see, et kui olen nii aktiivne, siis pole mul juhatuse tööks aega ja nüüd, kus ma enam pole juhatuses, et siis olen järsku kohe vähem aktiivsem või mis see loogika siin on? Ma ei saa päris hästi aru.
Kui palusin lahkelt luba enda aktiivsuse üle ise otsustada, siis oldi väga resoluutne, et ei, oled aktiivne ja kõik. Hakka või ise ka uskuma, et seltskond volinike teavadki paremini, kas ja kui aktiivne ma olen.

Ma alguses kohe ei pannud pilti kokku, aga nüüd küll...

2015 aasta alguses valiti ühingule uus esimees. kes valiti antud ametipostile üsna tema tahte vastu. Aga peale pikka veenmist oli ta, läbi suure häda, viimaks nõus.Kuigi ta ütles kohe, et ta EI taha olla esimees, et ta ei oska ja et ta ei ole juhi natuuriga jne. Mul hakkas inimesest vahepeal juba lausa kahju. Ega kui inimene tunneb, et see pole talle, siis ei tohiks niimoodi peale suruda. Aga vana esimees, kes oli aastaid ühingu tööd juhtinud, ütles, et küll hakkama saad ja et tema aitab ja et tema tahab nüüd olla lihtsalt lihtliige ning mitte kuuluda enam juhtorganitesse.  Aga selle poole aasta jooksul, mil pukis oli uus juht, oli selgelt näha, et ta ei suuda selle stressiga toime tulla ja peagi sooviski tagasi astuda. Aga siin tekkis vanal esimehel vist hirm, et kui uus esimees tagasi astub, siis järgmine potentsiaalne esimehe kandidaat juhatusest olen mina, aga et seda jumala eest ei juhtuks, tuli mind koos esimehe tagasiastumisega ruttu juhatusest välja hääletada.
Ma ei väida, et see sajaprotsendiliselt nii oli, aga nii mulle need asjad paistavad küll.

*Olgu siis siinkohal  ära mainitud, et ma pole ealeski soovi avaldanud saada Pärnu Pimedate Ühingu esimeheks. Mul pole seda soovi kunagi olnud ja pole tänase päevani. Minu südameteemaks on juhtkoerad, on alati olnud.

No vot, ja nüüd küsite, et mis sellel vanal esimehel siis nii väga minu vastu hakkas? Alguses oli ju kõik nii ilus ja tore. Ma olin tubli, vahva ja armas.
Ma ei pretendeeri tõele, aga arvan, et asi sai alguse sellest kui mina ja veel üks liige kritiseerisime ühte tema otsust, mille ta omavoliliselt tühistas, kuigi see oli volinike koosoleku poolt vastu võetud, aga juhatus lihtsalt otsustas liikmete soovi ja hääletustulemusi ignoreerida. Ja no siit ilmselt läkski see lumepall veerema. Mõni aeg hiljem avaldasin mina ja veel üks lauluansambli liige, et me võiksime natuke teistsugusemaid, noortepärasemaid, laule laulda, ent see vastulause, mille osaks me saime, oli tuntavalt külm ja ükskõikne. Oli selge, et me polnud enam vana esimehe favoriidid. Ja peale neid jutuajamisi, mis olid silmnähtavalt vanale esimehele vastukarva, hakkaski üks tõrjumine pihta.

Samuti julgesime soovida digidokumente, sest noh, me pimedad, ilmselgelt ei saa paberkandjal olevaid dokumente ise lugeda. Jah, okei, ma võin endale kellegi otsida, kes mulle kõik mitusada rida ette loeks, aga kas pimedate ühingu üks eesmärke polegi siis seista pimedate ja vaegnägijate parema, kvaliteetsema ja iseseisvama elu eest? Et vabandage väga, aga kus see iseseisvus siin on, ma ei näe.
Et kui sa ei suuda ise oma liikmetele ligipääsetavust tagada, siis arvan, et sul pole ka ühinguna õigust minna ja nõuda asutustelt seda va ligipääsetavust.
Ning kui too teine pime, mu vandeseltslasest kaaslane, astus hiljuti ühingust välja, siis minagi olen seda kohe-kohe tegemas. Avaldus on mul valmis ja allkirjastatud. Tõin seal punkthaaval välja ka, miks ma lahkun. Võib-olla paneb see neid natuke asjade üle järele mõtlema. Kivid, mis ma nende kapsaaeda viskasin olid: juhatus ei edasta pimedale loetavas formaadis dokumente, põhikirja saadab pildiformaadis (sama hästi võiks mulle looduspilte saata). Teiseks põhjuseks panin selle sama 2015 aastal õigustühiste otsuste tegemise ja kuna protokolle mulle ei saadeta, siis pole mul õrna aimugi, et mida nad protokolli kirja panid ja mis kuupäevadega. Kuigi väga tahaks teada, sest arutati ikkagist minuga seotud küsimust.

Ja kusjuures, juhatus oleks pidanud mulle 14 päeva enne teatama, et päevakorras on minuga seotud küsimus, aga nad ei teinud seda. Ma sain kaks ja pool päeva enne sellest teada, telefoni teel poole mokaga mainiti. Ja volinike koosolekust, kus mind juhatusest välja hääletati, sellest teavitati mind 4 tööpäeva ette. Ja hiljem sain teada, et ühele teisele juhatuse liikmele valetati, et juhatusest lahkumine olevat üldse minu enda soov. Aga kuna mulle ei antud juhatuse koosolekul võimalust isegi mitte osaleda, siis ei saanud ma enda eest ka seista.
Vot selline ussitamine käib ning see ajab mul ausalt öeldes südame pahaks ja ma ei soovi enam sellises "õnnelikus ja väikeses" ühinguperes olla.

Püüdsin siis vaikselt oma eluga edasi minna, kuigi tundsin end nagu läbimärg kassipoeg, kes on pesumasina trummlist välja pääsenud, köhib ja läkastab, lakub oma haavu ja märga kasukat, kui siis hakkasid uued jamad pihta.
Kirjutasin pimedate ajakirja artikleid ikka edasi ja hakkasin kogemusnõustajaks pürgima, mille koolitused mul on hetkel käimas, aga nüüd on vana esimees võtnud nõuks, et ma ei sobi ajakirja toimetusse. Ja miks ma siis ei sobi…
Nüüd ütlen teile midagi, mis võib teile suure üllatusena tulla, aga vot mul pole.. keskharidust. Nimetage siis mind kuidas tahate. Jah, see pole asi, mille üle uhke olla, aga võttes arvesse minu praegust elu, tervist ja olukorda, siis mul ei ole võimalik hetkel seda pooleli olevat haridusteed ka jätkata. Aga ma ei arva, et olen sellepärast kuidagi kehvem inimene. Meil kõigil on oma lugu ja oma minevik, kust me tuleme ja minul on minu. Ma arvan, et me kõik väärime siin elus teist võimalust, mõni ka kolmandat ja neljandat. Kui ma ei ela vastavalt sinu nõuetele, siis see ei tee minust kohe halvemat inimest.

Ma usun, et hoolimata oma kesisest haridusest on mul teisi tugevaid külgi ja häid omadusi, mida ei saa paberiga osta või koolipinki nühkides omandada. Üheks selleks on inimlikkus. Ja mulle on vanemad õpetanud, et kui sa midagi siin elus teed, siis tee seda suure pühendumisega.
Poolik haridustee on mind muutnud teatud kohtade pealt ebakindlaks, ent Joosepiga tutvudes, ütles ta mulle, et ärgu ma muretsegu selle hariduse pärast ülemäära palju. Kui inimesed õpivad mind päriselt tundma, siis nad hindavad seda enam kui mingisugust paberit. Ja kui alguses ma kahtlesin tema öeldus, siis väikesed edusammud siin elus andsid kinnitust, et nii vist on jah. Näiteks, kui ma kandideerisin AHHAA Teaduskeskusesse tööle, siis ma ei varjanud oma haridustaset. Muidugi poleks ma igale tööpostile sobinud, aga kuna antud töö puhul oli oluline inimestega suhtlemine ja kasuks tuli võõrkeele oskus, siis mind palgati. Ja ma osutusin nii heaks, et mind taheti saata teaduskeskust esindama lausa Hong Kongi. Ma küll loobusin sellest võimalusest, kartes, et mu tervis ei pea nii pikale lennureisile vastu, aga iseenesest juba see teadmine, et mind usaldati sellist ülesannet täitma, on väga kõnekas.
Olen MTÜd juhtinud ja pidanud läbirääkimisi erinevate koostööpartneritega ja minu moto on alati olnud see, et tuleb leida ühine keel, olla avatud kompromissideks, mitte aga õiendada ja vaielda.
Nüüd aga see esimees saatis mulle nädalapäevad tagasi kirja, kus ütles, et nemad juhatusega rohkem minu kandidatuuri kuulumaks ajakirja toimetusse ei toeta, kuna ma pole jätkanud oma haridusteed. Okei siis.

Minu arvates on see väga rumal põhjus, aga mida mina ka tean. Ma olen kõigest väike mutter suures süsteemis. Pealegi, mitte kuskil pole öeldud, et pimedate liidu ajakirja toimetusse kuulumiseks peab sul olema vot see ja see haridus. Minu arvates on kõikse oluliseim ikka kirjutamis- ja väljendamisoskus.
Üks pime ütles selle kohta hästi: minu meelest võiksid sa olla kasvõi kirjaoskamatu, aga kui suudad oma mõtted kasvõi diktofonile lugeda ja leiad kellegi, kes need sinu eest üles kirjutab, oled sa juba täieõiguslik toimetuse kaasliige.

Igatahes on sellel vanal esimehel palju mõjuvõimu, nii palju, et kui ma peaksin tahtma kuhugi kogemusnõustajaks minna või avada mingi aeg oma nõustamiskabineti, siis teeb  ta ilmselt kõik selleks, et minusugune hariduseta mats ei saaks võimalustki kuskil töötada. Ja kahjuks on inimestel kombeks uskuda kõike negatiivset, mõtlemata, et ehk on lool ka teine tahk. ja nii ei pruugita mulle isegi mitte võimalustki anda, et ma saaksin näidata oma tugevaid ja häid külgi. Lihtsalt nii kurvaks ja jõuetuks teeb kogu see olukord.
Kui mingi asutus või ettevõte leiab, et ma pole sobiv, hinnates ISE minu oskusi, teadmisi ja olemust vestluse ja katseaja põhjal, siis okei, ma lepin sellega. Aga ma ei leia, et see on okei kui ma kellegi nõuetele ja kriteeriumitele ei vasta, et siis hakkab igal pool mulle kaikaid kodaratesse loopima.

See vana esimees ilmselt arvas, et kui ta käib ja kuulutab mööda Eestit kõigile, et Kail pole keskharidust, et siis kõik kukuvad selle uudise peale pikali. Aga vot võta näpust, ta ilmselt ei tulnud selle pealegi, et minus on nii palju julgust, et võiksin sellega ise avalikkuse ette tulla.
Ning ennetades küsimusi, siis jah, mul on kogu keskkooli osa puudu. Jah, ma olen mõelnud haridustee jätkamisele (näiteks koduõpetaja näol), aga hetkel on minu elus teised prioriteedid ja kellegi tagakiusamise pärast ma nüüd küll ei jookse saba jalge vahel kuskile pabereid hankima. Lihtsalt sellepärast, et ma ei mahutu kellegi debiilsetesse ühiskonna raamidesse.

Mnjah, selline lugu siis selle minu haridusega. Ja ei, minu haridustee katkemise põhjus ei ole mitte kuidagi seotud sellega, et oh, pubekana hormoonid möllasid ja tundus, et pidutseda, juua ja poistega mehkeldada oleks toredam, ei, minu lugu on palju valusam ja märksa keerulisem, aga noh,las see praegu jääda. Eks hukka mõista on alati lihtsam ning mõista raskem.

Ma küsin, kus on lumi? Ammu oleks juba aeg. Ent selle asemel sajab juba mitmendat päeva vihma.
Eks ilma valge koheva lumeta saab ka jõulutunnet tekitada, aga see pole päris see. Tahan seda muinasjutulist talve.

Mulle väga meeldivad kõiksugu traditsioonilised tähtpäevad ning seepärast ongi mul südames kuidagi kurb olla, et see aasta ei ole meil jälle väikest jõulupuud toas. Ma pean silmas seda kuusekest, mis pole maha raiutud , vaid kasvab toredasti poti sees. Ja siis see lõputu vihmapladin akna taga muudab kogu selle olukorra veelgi trööstitumaks.
Mulle niiii väga meeldib see päris ehe kuuselõhn. Ja ma ei taha nüüd kellegi tundeid riivata, aga  ma ei mõista neid inimesi, kes eelistavad päris kuuse asemel plastikust kuuske. Et kas asi on pudisevates okastes või milleski muus? Aga samas kui kuusk oleks potis, siis ju ei pudiseks…
Ah, olgu selle pudisemisega kuidas on, sest tegelikult pole üldse kellegi asi, kes kuidas endale jõulumeeleolu koju loob.

Mina lihtsalt tean, et mina tahan endale oma väikest potikuuske, tahan pisikesi punaseid päkapikususse valge karvase äärisega, millel on iga pereliikme nimi peale tikitud ja siis tahan, et akendel oleksid heledad tulukesed. Laual oleks mandariinikauss ja ahjus küpseksid piparkoogimehikesed. Tahan, et mul oleks jõulutemaatiline kokapõll, mille kandmisel valmiksid maailma parimad jõuluroad.

Kusjuures, käisin kolm päeva tagasi Tallinnas SNOB CatjaDogi kaupluses ja ostsin sealt nii armsad jõulukaardid. Must ja kollane labrador magavad teineteise kaisus jõulupuu all, taustal küdemas kamin. Pakis siis 10 kaarti, pluss ümbrikud. Veel ostsin Kikule lumekuuli, mille sees kuldne retriiver.

Lisaks ostsin endale ka Kiku eeskujul enda tähtkujuga tassi ja kui Kiku tassi peal oli pilt voolikuga mehest, siis minul oli ikka vähe sündsam ja palju ilusam pilt – naine ja mees nuusutamas lillekest. Kas juba arvasite ära, mis tähtkujuga tegemist? kuigi tegelikult olen ma horoskoobis täpselt kahe tähtkuju vahel ja minus on mõlema tähtkuju iseloomujooni.
Igatahes mulle väga meeldisid mind iseloomustavad sõnad seal tassi peal:kirglik, sensuaalne, sarmikas ja põrgulikult seksikas. Ja ega seal oli veel teisigi häid iseloomustavaid sõnu, nagu näiteks: analüüsiv, mõtlik, kaastundlik ja kui ma esiti arvasin, et „witty“ on näägutaja, siis tuli välja, et see tähendab hoopis teravmeelset, vaimukat. Tunnen end kõrvust tõstetuna. Kuigi, olgem ausad, vahel võin ma näägutada ka.

Kui tavaliselt on mul mingi kindel lugu, mida tahaksin teiega jagada, siis täna tulin niisama siia, et natuke oma südant puistata. Olen pisut kurb ja liimist lahti.
Olen täna vaheldumisi terve päeva mõelnud, et kui paljud erivajadustega  inimesed tunnevad, et nad oleksid justkui ühiskonna, eelkõige oma pere ja sõprade jaoks koormavad?

Tundsin end täna vastiku nõmedikuna, kes jälle tahtis midagi. Sügaval sisimas ma mõistan, et ilmselt sattusin lihtsalt halval ajal abi küsima, kuid see ei lohuta mind absoluutselt. Ja ma mõistan ka seda, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja ma ei peaks ehk nii kergesti heituma iga nähvamise peale, aga paha tunne jääb ikka sisse. Lausa nii paha tunne, et tahaks inimese käest andeks paluda, et teda üldse tülitasin. Ning see on ilmselt siililegi selge, et ma ju ei küsiks teiste abi kui ma näeks ise neid asju teha. Olgu ka see ära öeldud, et ma pea alati proovin ennem ise kõikvõimalike variante, kuidas ise hakkama saada ja kui siis tõesti ikka ei õnnestu, siis paraku pean, meeldib see mulle või mitte, teiste poole abi saamiseks pöörduma.

Abi küsimisel esineb muidugi ka erandeid. Mõne asja puhul ma tean juba eos ette, et selle x asjaga läheb mul üle mõistuse kaua, lihtsamini ja kiiremini saaks asja tehtud mõni sõber. Et siis ma tõesti ei hakka võimlema ja jalgratast leiutama.
Ja ma tean ka seda, et ega ma ei saa seda edaspidi ka vältida, et ma inimest ebasobival ajal ei segaks. Aga asi, mida ma saan teha ja olen ka teinud alates oma pimedaks jäämisest on  abiküsimiste ära jaotamine sõprade ja perekonna vahel. Et mitte liigselt ühte inimest koormata oma asjadega. Aga ikka juhtub, et mõnele saab üks hetk liiga palju, ning ma endiselt ei oska seda õiget hetke ära tabada.Selles suhtes on võõraste käest abi küsimine palju lihtsam.
Inimesele on kõige olulisem tema iseseisvus, vabadus ja tervis. Tervis, mida mul väga ei ole. Ja need kolm on väga lähedalt üksteisega seotud. Kui jääd pimedaks, kaotad hoobilt kõik need kolm. Sama ka liikumisega.

Et jaa, pimeduse juures minu arvates kõige nõmedam asi ongi see, et iseseisvus on tohutult piiratud. Meil on muidugi kõiksugu abivahendeid, mis hõlbustavad meie igapäeva elu ja ma olen sellegi eest tänulik. Ent laiaslaastus piirab iseseisvuse puudumine tohutult vabadust. Vabadust minna, millal iganes ja kuhu iganes sa tahad.

Aga olgu, aitab küll tänaseks. Mul täna kuidagi mõte ei jookse. Ja palun vabandust, et tavapäraste lõbusate ja roosamanna postituste sekka eksis ära üks selline veits morbiitsem post. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, siis päevad pole vennad. Loodetavasti on homme parem päev.

Ma tahaks praegu niiii väga, et mul oleks kamin. Siis teeksin sinna alla tule, tõmbaksin end looteasendisse ja nutaksin end puruks…
Okeiokei, asi pole nii hull. Ma lihtsalt poeks pleedi sisse kerra ja kuulaksin tule praksumist. Ja võib-olla rüüpaksin ka kuuma kakaod suhkruga. Suhkur pidi närvidele rahustavalt mõjuma.
Aga seniks, kuni mul pole seda, lähen kassin edasi. Ciao!

Viimaks ometi kodus ning nüüdseks juba üsna rahunenud, kõht täis ja vajalikud asjatoimetamised linnas aetud. aga millise närvikuluga...
Ei, ma ei ole kuri Janeti peale, tema tegi kõigest hoolimata täna lausa super hästi tööd (väljaarvatud need kolm imepisikest viga). Ma ei ole kuri loomade, lindude, putukate ega mutukate peale ja ma pole kuri riigi, turistide,tänavaaukude ega muu sellise peale, aga ma olen vägavägaväga kuri inimeste peale, kes segavad ja häirivad juhtkoera tööd. Lihtsalt masendavalt kurvaks teeb, kui inimesed ei saa sellest aru kui ohtlikke olukordi nende mõtlematu käitumine võib põhjustada!

Sest on ju igati tore, kui kutsute häälitsedes ja zestikuleerides juhtkoera enda poole ning seda just siis kui koer ületab koos oma pimedast peremehega tiheda liiklusega sõiduteed. Ning eriti lahe asi, mida saate veel teha on see kui kalpsate nagu jänes diagonaalis üle tee, andes sellega juhtkoerale halba eeskuju, sest ega koer ju ometigi õpi kaasliiklejate pealt. Ei. Muidugi mitte. Ning mis mul siis häda näha ei ole kui koer hakkab valesti minema.
Ja wii, nii tore on kui juhtkoer nuusutab mu välja sirutatud kättt, sest wiii, see on ju niiiii nunnu, kuidas ta nuusutab mu sõrmi ja loodab sealt miskit head-paremat saada, aga oih, te ju unustasite ju viineripiruka näpu vahele võtta. Loomulikult alati naeratage ja sirutage kõik oma kaks kätt juhtkoera poole ning kutsuge juhtkoer enda juurde, kui te välikohvikus einestate ja kui soovite mind veelgi „õnnelikumaks“ muuta ning päeva kordaläinuks lugeda, siis kindlasti ärge jumala eest unustage oma lemmikut lasta lahtiselt, ilma jalutusrihmata, minu juhtkoera juurde, sest nii on lihtsalt lahe. Nad on ju sõbrad, bestikad. Sa loll pime ei näe lihtsalt seda. Sa ei tea, et ka juhtkoer vajab sotsialiseerimist. Ja kui koerad on teineteist ära tervitanud, halvimal juhul teineteisele turri karanud, siis minge nagu õige mees oma teed. Küll see pime leiab ükskord ise oma õige teeotsa üles. Mis see siis ära ei ole kui linnapilt ainult õige pisut, tsut-tsut, sassis on. Ükskord ikka leiab ju…

Inimesed, kas te olete pimedate valget keppi lähedalt näinud? Ei ole? Mul täna oli kange tahtmine mõnele seda eriti lähedalt näidata, sest lihtsalt nii enesekeskselt käituda ja mitte mõelda sellele, et kuidas teie käitumine võib põhjustada ohtlike olukordi liikluses ja tänaval. Mõelge palun natuke selle peale!!!
Ma palun siiralt vabandust, et mu postitus sai seekord kuidagi kurjema alatooniga, aga vahel lihtsalt tuleb natuke kurjemalt uriseda, ei saa lasta endale päris selga ka istuda.

Kui kõik see eelnev kõrvale jätta, siis tänane päev oli muidu tore ja ootan juba pingsalt oma sünnipäeva, sest sünnipäevad on toredad.
Sünnipäevaks soovin õrnkollaseid düllkardinaid, beebiroosat iPhone (ma tean, et roosat pole ja anna andeks Joosep), kallistusi, lilli, naeratusi ja paljupalju häid üllatusi – ma arrrmastan üllatusi!!!
Tänased ilusad ja head inimesed olid Soome turistid, kes rõõmsalt ja häälekalt tervitasid mind. Bussijuht, kes tegi minu tarbeks ühe lisapeatuse ja kaks naisterahvast, kes aitasid bussis, mis oli väga täis, vaba istekohta leida ja üks naine, kes andis märku, kui algas trepp.

Eriline ja auväärt muudatus Pärnu linnapildis on aga see, et Pärnu linnasaksad otsustasid endise Eesti Posti hoone vastas olevasse parki tagasi panna plaaditud kõnnitee ja likvideerida see õudne killustikupuruga kaetud pargitee.