Väga-väga paljud on uurinud ja küsinud, et miks ma viimased aasta aega olen nii vähe bloginud, et kas kõik on ikka korras. Eriti ehmatas mind möödunud nädalal ühe hea sõbranna poolt öeldud lause, kui ütles, et ma paistan kuidagi kurb olevat. See tuli nii ootamatult, sest ma ei osanud oodata, et keegi võiks suuta mind niimoodi läbi näha ja märgata seda kaotusvalu, mida ma oma südames olen salaja kandnud. Eneselegi teadmata jätnud see vahejuhtum siis mingi sügavama jälje mu hinge.

Me ei ole Joosepiga sellest kellegile rääkinud – ei perele, ei sõpradele, mitte kellegile. Lihtsalt aasta tagasi oli mul raseduse katkemine. Nonii. Ütlesingi selle nüüd välja. Jah, kuna ma teadsin, et ma olen riskirase ja kui rasestun, siis suure tõenäosusega rasedus katkebki ja teades oma olukorda ja kõiki riske, faktoreid ja tõenäosusi, siis ikkagi... ma polnud selleks emotsionaalselt valmis!

Mäletan, et ma alguses ei julenud Joosepile uudist teatavaks tehagi ja ei, mitte sellepärast, et ma oleksin peljanud mingisugust ebameeldivat reaktsiooni, vaid ma ei tahtnud asjatult lootusi üles kütta. Omast arust püüdsin sedasi kaitsta ja säästa Joosepit kaotusvalust ja pettumusest, kui rasedus ei jää püsima. Nüüd sellele "suurepärasele" plaanile tagasi mõeldes – puhta loll, mitte puhta pime! See pole aeg ega koht, kus mängida sõjaprintsess Xenat.

Aga no Joosep loeb mind nagu lahtist raamatut ja sai peagi aru, et ma olen ja käitun kuidagi teistmoodi. Et tiksun mingis omas mullis, olen ajameelsem ja emotsionaalsem. Nii tuligi üks õhtu Joosep magamistuppa ja küsis, et mis minuga lahti on. Ma muidugi eitasin kõike, aga Joosep ei jäänud uskuma ega leppinud mu vastustega ning muudkui pinnis edasi. Kas mina olen midagi teinud? Kas keegi teine on Sulle haiget teinud? Kas Sa oled surmavalt haige?

Ei, taevas hoidku! Ja asi olekski võinud sellega piirduda, sest midagi polnud ju halvasti ja mitte keegi polnud mulle ka midagi paha teinud, AGA... siis ta küsis selle saatusliku ja õige küsimuse – kas see on temaga seotud. No sellele ei saanud ma ilmselgelt enam eitavalt vastata. Nii ma siis kössitasin voodi serval, pilk maha suunatud, saunarätik ümber (olin just äsja dušši alt tulnud), kui ma peakese norgu lasin ja pobisesin moka otsast, et ma olen vist *peaaegu hääletult* rase...

Joosep oli mingi sekundi vakka ja (seedis vist mu öeldut, et kas kuulis ikka õigesti) ja siis tuli istus mu kõrvale ja kallistas mind. Oeh, mul praegugi valguvad silmad vett täis. See oli ilus ja maagiline hetk oma lihtsuses.

Nii ma elasingi iga päev lootuses ja palvetasin, et palun-palun tee nii, et see oleks pisike maailmaime ja kui mitte maailma, siis meie pisike ime. Aga paraku ei läinud asjad nii.

Ma ütlen ausalt – ma ei nutnud kordagi, aga ma tundsin tohutut pettumust ja kurbust. Ajaga see lahtus, aga kui hakkas lähenema see aeg, mil oleks pidanud meie beebi ilmavalgust nägema (kui kõik oleks plaanipäraselt läinud), siis tekkis mul tohutu tõrge beebi- ja pereblogide vastu, kõikide maailma rasedate vastu jne. Ma suutsin pidevalt kedrata enda peakeses, et kui rasedus poleks katkenud, siis oleks meil praegu imearmas beebi, kelle pehmeid juukseid nuusutada, nahka silitada ja lihtsalt armastada taevatähtedeni ja sealt edasi. Mul oli hea meel küll teiste üle, aga ma ei suutnud feikida rõõmu ja elada kaasa ja patsutada teiste rasedate punusid. Lihtsalt ei suutnud. Ma soovisin neil hetkil lihtsalt olla nähtamatu või kuskile maa alla vajuda, kui järjekordne rase mulle ligines. Vaevalt, et möödunud aasta oleks olnud kuidagi erakordselt rasedaterikas, aga ma lihtsalt suutsin peaaegu igal pool näha beebindust.

Tänaseks olen sellest tundest üle saanud ja ma võin vist selle leinaperioodi lõppenuks lugeda, sest kurbus on asendunud uue lootusega ja seda just tänu selle uue uudise valguses, et nüüd saab ka doonorneeruga rasedust kanda. Nii et ma võtan rahulikult, ülemäära palju ei põe ja ma siiralt usun, et igal asjal on oma aeg ja kõik, mis peab tulema, tuleb omal ajal ja omal viisil. Ja lõpetuseks pean ma ära mainima, et kui armas ja toetav on Joosep kogu selle aja olnud. Lav ya! ❤️

Eile lappasin niisama ajaviiteks FB newsfeedi läbi ja sattusin Pere & Kodu poolt avaldatud postituse otsa, kus oli juttu laste kasvatamisest ning kuigi rumalatel lastetutel paluti laste kasvatamise kohapealt mokk maas hoida, siis mina paraku ei suuda vait olla, kui loen sellist ebaõiglast hinnangut. 
https://perejakodu.ohtuleht.ee/866107/enne-lapsi-mul-oli-kindel-ettekujutus-kui-taiuslik-ja-tubli-ema-minust-saab

Ausalt, ma saan kõigest sellest aru, et see pole mingi üles haibitud liialdus, et kui juttu tuleb laste kasvatamisest, siis miskipärast kipuvad alati need teised olema need kõige-kõige targemad ja kõige-kõige kogenumad ja kuidas nemad ikka teeksid ja kasvataksid oma lapsi teistmoodi jne, kuid ma ei saa kuidagi nõustuda väitega nagu seda teeksid suures enamuses just lastetud inimesed. Mina olen täheldanud, et kõikvõimalikke õpetussõnu ja hinnanguid tuleb tavaliselt ikka teistelt kaasvanematelt. Ma ei tea näiteks ühtegi lastetut inimest, kes oleks FBis liitunud XXX titegrupiga eesmärgil minna ja hakata tulihingeliselt targutama, et kuidas peaks keegi oma last kasvatama... pigem kipuvad omavahel nääklema ja vaidlema ikka lapsevanemad ise.

On nii neid, kes soovivad siiralt ja heast tahtest aidata, kaasa mõelda ja rahulikult arutleda ning jagada oma järelproovitud meetoteid, et kui neil mingi nipp toimis, siis ehk on abiks ka kellegile teisele. Kuid on ka selliseid, kes vangutavad pead ja pööritavad silmi ja imestavad, et kust pilvepiiri pealt see nüüd oma kasvatusmeetotitega alla sadas ning loomulikult ei jäta nad seda võimaluse korral valjuhäälselt väljendamata, et just nende tõekspidamised ja meetotid on need ainuõiged. Neid on ka, kes ei pruugi kõigega alati nõustuda, aga nad ei lähe seepärast kisklema või  oma õigust taga nõudma.

Mis puutub inimestesse, kellel pole veel oma eluõiekesi, siis ma ei leia, et laste mitte omamine võtab inimeselt õiguse ära lastega seonduvaid mõtteid mõlgutada. Inimesed ju ikka mõtlevad ja unistavad ja planeerivad, et kuidas oleks olla lapsevanem ja mismoodi nad oma maimukest kasvataksid ja mis oleksid nende n-ö eesmärgid ja soovid ja kogu see muu värgindus. Ning need soovid ei pea minu arvates isegi realistlikud olema. Las pealegi olla natuke naiivsed.

Ma julgen tõsimeeli väita, et lastetuid, kes titeemmede seltskondades näägutaksid ja seletaksid mingisugustest ebarealistlikest soovunelmatest, et neid on käputäis. Kui paljud unistused ja soovid on üleüldse realistlikud ja kes oleme meie sellised, et tuleme kellegile teisele ütlema, et ou kuule, kui sa pole vähemalt ühte väikest inimest üles kasvatanud ja pole ka praegusel eluperioodil aktiivselt titendussektoris sees ja pole kursis uusimate trendide ja kasvatusmeetotidega, siis oled ilge värdjas, kui hakkad siin sõna võtma. Mis ajast on armastus lapse vastu devalveerunud?


Ma ei saa tegelikult üldse aru, milleks sellise asja peale oma närve ja aega kulutada. Kui ise olete rahul ja õnnelik ning laps on ka seda, kas siis natuke savi pole, mida keegi ütlebmõtleb/arvab. Tehke seda, mida ise õigeks peate, lähtudes oma vanemlikust instinktist. See on ürgne ja peaks ju olema eksimatu ja ei tohiks alt vedada.
 
Mina lugesin selle postituse läbi ja ma ei tea, kas peaksin nüüd olema uhke või tundma end kuidagi erilisena, aga ma ei suutnud end mitte üheski punktis samastada või tunda, et jaa, olen minagi nii mõelnud. Näiteks...

• mul ei saaks rohkem savi ollagi, milliseid sukapükse kellegi laps kannab. Mul pole vahet mitme triibuga need on või kus need paiknevad ja mis värvi on. Olgu või 100 triipu.
• Mind ei huvita, mida keegi oma lapsele hommikuks süüa annab, palju kellegi laps päevas puu- ja juurvilju saab (kui laps ei näe just kahtlaselt näljahädaline ja hall välja).
• Mind ei koti, kui  kellegi eluõieke viskub poes keset riiulivahet end siruli ja pistab röökima nagu ratta peal, sest ei saanud kõiki soovitud maailma komme või sai vale kommi või mida iganes. Taeva päralt, las kisendab. Jah, kõrvadel on natuke vastik ja valus, aga ega mina ei pea selle väänikuga ju tegelema. Mul ei tule mõtteissegi minna sinna kõrvale silmi pööritama ja ohkima, et küll ikka on kasvatamatu jõnglane. Minu laps oskaks iga kell ja igal pool end viisakalt ülal pidada. Thats for sure.

No lihtsalt ei teki selliseid mõtteid ega soove kedagi õpetada, manitseda, sõrmega viibutada, nothing what so ever.

Ma saan mõistusega aru, et suure tõenäosusega on need emad ühte ja seda sama nõuannet ja nippi juba miljon korda kuulnud ja vaikselt muutub frustreerivaks, kui oled kõigile neile eelnevatele juba seletanud, et jaaa, proovitud-katsetatud-ei toiminud ja siis tuleb ikka keegi tarkpea, kes jätkab oma mantrat samal teemal, kuigi eelnevalt sai juba 58x öeldud, et proovitud ja ei toimi, saa armas inimene sellest ükskord ometigi aru, kuid EI! Lõpus peab ikka oma imestust väljendama ja lisama "Imelik, meil küll see toimis!". Veidi kummaline on, kui  hakatakse kahtlema teise ema pädevuses, et kas ikka talitab õigesti, no et kas ikka peab oma lapse heaolu silmas jne, sest iga normaalne lapsevanem annab ju endast igas võimalikus olukorras selle maksimumi, mida suudab anda. 

Piiblis on selle kohta väga hea ütelus - puud tuntakse tema viljast ehk inimesel võib olla kogemus ja teatav staaž, aga see ei anna veel kinnitust selle kohta, et me teeme seda õigesti, sest loeb tulemus ja tulemust näeme alles aastate pärast, kui puu hakkab vilju kandma.

Kui metafooriliseks minna, siis iga aednik kasvatab oma puud ise, oma maalapikese peal, kus kõigil on natuke erinev pinnas, ilmastikuolud - päike, tuul, vihm, niiskus jne ning vastavalt sellele peab iga aednik ise valima ja otsustama, lähtudes ilmastikuoludest, et mis on puu kasvuks parim, et ühel ilusal päeval kannaks see hoole ja armastusega kasvatatud puu maitsvaid vilju. Me võime aednikena jagada omavahel nippe, et mida proovida, no harvenda nii ja lisa seda väetist ja kasta nii ja kasta sellega või istuta sootuks teise koha peale ja kuigi me teame, et need on sellised nõuanded, mis on aidanud taime sirgumisele ja kosumisele kaasa, siis ei ole need universaalsed, et kõik toimivad kõigile. No et kui seda teed, siis raudselt saab kõik korda. Täpselt nii on ka kõige muuga siin elukeses.

PS. Ja taeva päralt, las need rumalad lastetud elavad oma roosas õhulossis ja unistavad, et kui nad saavad tütre, et siis nende laps kannab tihti kleite ja iga päev on armsad patsikesed peas ja kogu välimus ja käitumine on nunnulikult printsessilik ja sitsi-satsiline. Las unistavad. Teie ei pea selle eest hoolt kandma või muretsema, et see õhuloss koost pudeneks, sest kui see rumal lastetu peab ükskord reaalsusega silmitsi seisma, siis ärge põdege - küll seisab ja see vaene rumal lastetu hing saab omal nahal tunda, mis on tegelikult lapsega elu.

Külastasin mõni aeg tagasi kohustuslikus korras naistearsti. Niisama kontrolli mõttes, no et kas kõik on ikka alles ja omal kohal ja et ega vahepeal pole mingi hullem haigus mulle kallale hakanud.

Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.

Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.

Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud. 

Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et  teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga  no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.

Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.

Eile õhtul oli vist peaaegu pool Eestit teleka ette naelutatud, sest vaatasid saadet "Me saime lapse" ja ega mina siis erand polnud. Mul ei olnud tegelikult vähimatki plaani kirjutada või hakata antud saadet arvustama, sest see on selline ülitundlik teema ja kui ütled ühe silbigi valesti, siis loobitakse mind tibuemmede poolt elusalt kividega surnuks. No ja kuna elu on mulle armas ja ma loodan ikka kõrge vanaduspensionini ära elada ja ühel ilusal päeval oma ihusilmaga seda maailma veel näha, siis on vast targem oma mokalaat kodus teki all maha pidada.

Kuid tulles positiivsete asjade juurde, siis mulle puges eriti hinge Malluka peaaegu nutma puhkemine. See oli kuidagi armas ja siiras ning äärepealt oleks minul ka pisara välja kiskunud, aga ainult peaaegu. Lihtsalt tavaliselt Mallu ei näita oma pehmet ja haavatavat poolt ja on loonud endale sellise pohhuistist tough enough kuvandi, kes ei heitu millegi ees. Seepärast oligi vahelduseks üliarmas näha seda inimlikku ja õrna poolt. Okei, ma rohkem ei puuduta seda peaaegu nutma puhkemise teemat, vaid ütlen nii palju, et Mallu on selle saate minu vaieldamatu lemmik tegelane. Ja mitte sellepärast, et on staarblogija, vaid sellepärast, et oligi kõige ehedam, kõige muhedam ja tundis end enamjaolt vabalt.

Kuid paar, kes tekitas minus kõige enam imestust, oli Linda ja Mario. Ma vahepeal kergitasin lausa uskumatusest kulme, sest minu jaoks oli kuidagi nii võõras vaadata ja kuulata, kui ettevalmistamata nad lapse tulekuks olid ja et polnud end isegi kõige elementaarsete teadmistega kurssi viinud. Vähemalt selline mulje jäi ekraanilt vaadates. No võtame kasvõi selle padja värgi. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei tea, et vastsündinule ei panda vankrisse või voodisse patja pea alla...

Teine koht, kus mul vajus korraks lõug peaaegu nabani, oli see, kui Linda nii muuseas, ühistranspordi jutu jätkuks lisas, et ööklubis ka inimesed tõuklevad ja on raske suure kõhuga seal käia... mul oli nagu ah? Ma endiselt ei suuda uskuda, et seda kuulsin, sest minu jaoks pole klubi nüüd küll koht, kuhu viimaseid nädalaid rase peaks ronima. Aga no mida mina ka tean. Võib-olla tänapäeval ongi okei padurasedana klubitamas käia.

Linda ja Mario kohta tekkis veel see küsimus, et kas Linda pole mitte seesama tütarlaps, kes osales ka saates >"Kallis, Sa oled kosunud", kus üritas Orgu abil kaalust alla saada, aga kahjuks ei jagunud piisavalt tahtejõudu, sihikindlust ja teadmisi, sest mäletan, mismoodi serveeris Orgule pärast mitme nädalast treeningut ja toitumiskava jälgimist, makarone sardelliga ja magustoiduks lajatas liitrise jogurtitopsi lauale... ning kas mitte selle sama kaalusaate lõpus ei tulnud see raseduse värk avalikuks? Võib-olla ma eksin, aga hääl on igal juhul küll sama. Ma palusin Joosepil vaadata ja öelda, aga no see mäluke pole enam tea mis hea... :D

Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et minu jaoks on bioloogilise lapse saamine raskendatud, kui mitte öelda ilmvõimatu. Eks seda ikka selle nõmeda diabeetilise neerukahjustuse tõttu.

Siis, kui reaalselt oleks veel olnud võimalik rasestuda, siis seletas mulle toonane nefroloog, et ärgu ma mõelgugi lapse saamise peale. Ta tuletas mulle seda igal visiidil meelde ja jättis mulje nagu see lapse saamine oleks võrdväärne enesetapukatsega ja nr. 1 surmapatt neeruhaigete seas. Nii ma selle motherhoodi mõtte peast heitsin, aga seda ainult seniks, kuni ma kohtusin Joosepiga.

Ega me kohe lastest ja nende tegemisest oma suhet ei alustanud, aga paar aastat hiljem, siis kui juba kihlusime, siis tuli see perelisa teema taas päevakorda. Kuna ma oma seisundit Joosepi eest ei varjanud, siis ta oli kursis minu varasema arsti suhtumisest neeruhaigete rasedusse ja seetõttu pöördusime TÜ kliinikumi dr. Kirsi poole, kes on üks väheseid arste Eestis, kes on nõus diabeetilisi rasedaid, kellel on neerukahjustus, enda jälgimise alla võtma. Lootus ja ärevus hinges läksime konsultatsioonile, kuid dr. Kirsil ei olnud meile paraku midagi rõõmustavat öelda. Põhimõtteliselt ütles, et mu toonane nefroloog ajas pullikakajuttu ja et vabalt oleks saanud lapse hakkama panna, kuid nüüd kahjuks on neerupuudulikkus nii kaugele arenenud, et rasestumine on pea võimatu ja et isegi, kui rasestun, siis on üle keskmise risk katkemisele või loote väärarengule.

Kuna see visiit oli meile mõlemale emotsionaalselt raske ja valmistas suure pettumuse ja mina olin ausalt öeldes oma selle nefroloogi peale veits närvis ära ka, siis lasime kogu saadud infol rahulikult settida ja jätsime selle lapse saamise teema mõneks ajaks sinna paika. Kuigi peale seda visiiti olen paaril korral ikka blogis seda teemat puudutanud. Saad lugeda siit. Nagu kitsas king, mis natuke pigistab ja vajab aeg-ajalt välja laskmist.

Nii ma siis elasin aastaid teadmisega, et minu rong on läinud ja mu emakas võib põhimõtteliselt oma uksed kinni panna, sest seal ei hakka kunagi maimukest kasvama. Aga teate, kui hinges on millegi järgi tohutu suur igatsus, siis ükski sõna ega tegu ei mata seda lootust täielikult maha ja nii ka minul. Kuskil sügaval südames ma ikka alati lootsin ja tahtsin uskuda, vähemalt menopausini, et ühel päeval ma oma beebsu saan. Ma jälgin hoolega kõiksugu tüvirakulisi meditsiinilisi uudiseid, sest ma loodan, et ühel päeval kasvatatakse mulle lihtsalt uus neer, mis on minu oma enda DNAga.

Igatahes, nagu teate, siis detsembris käisin endokrinoloogi vastuvõtul ja kui olin juba tunnike kabinetis ära istunud ja hakkasin end minekule seadma, küsis tohter viimase küsimusena, et milliseid rasestumisvastaseid vahendeid ma kasutan. Ma vastasin täiesti süüdimatult, et mitte midagi ei kasuta ja enne, kui arst jõudis reageerida, siis ma kärmelt põhjendasin ja ütlesin, et günekoloog ütles, et kui kreateniin on üle 220, siis organism ei rasestu või kui rasestub, siis katkestab ise ära. Mu endokas pidi pikali selle jutu peale kukkuma ja peaaegu, et ahmis õhku ja ütles, et ei ole nii ja et on küll võimalik rasestuda.

Ma saan tegelikult aru, et ega see ikka vist päris õige jutt pole, sest sellisel juhul oleksin ma juba sajandat korda rase, kui me pole juba paar aastat mitte midagi raseduse vältimiseks kasutanud. Nii et ma kardan, et see kreateniini ja mitte rasestumise värgindus on ikka tõsi. Aga sellest hoolimata põhjustas see minus taas ülemäära palju lootust, et aga äkki ikka...

Vahepeal, Kui ma mõtlen endoka viimasele visiidile ja oma viimase aja isudele, siis ma võiksin natuke kõlada rasedana, sest ma viimasel ajal muud eriti ei tahagi, kui heeringat ja vahukoorekringlit ja minugi pärast võiksin ma neid iga päev ja järjest süüa. Heeringas läheb igal kujul, nii marinaadis, kui ka soolaheeringas ja jeebus küll, rullmopsid on taevalikult head. Ja vahukoorekringlist olen ma Joosepile juba mitu päeva rääkinud, aga iga kord ma unustan selle poest kaasa haarata. Täna siis võtsin nõuks, et ma pean saama oma kringli ja pistan selle üksi nahka, aga kuna käisime täna ühel üritusel, siis jäime napilt poodi hiljaks ja te ei taha teada, kui mossi ma vajusin. Kõik asjad peale seda ajasid mind närvi. Ühesõnaga ma tahan last, heeringat ja vahukoorekringlit. Nende kahe viimasega pole oluline, et mis järjekorras, lihtsalt peaasi, et saaks.

Aga Mul on vist kogu see hormonaalne värgindus üldse nii sassis, et organism ei saa enam ise ka aru, mida ja miks tahab. Pluss lisame siia juurde selle bioloogilise kellakese, mis halastamatult tiksub tik-tak.Kes selle kella üldse välja mõtles ja milleks? Ma võiks öelda, et mu lapse saamise soov on nii suur, et ma oleksin valmis oma elu selle eest ohverdama, aga see oleks ju nagu veits pointless, sest mis ma selle lapsega siis enam peale hakkan, kui ma surnud olen.

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Lisaks on küsimus, et kui laps on alles kõhus, siis miks pole tal õigusi, aga kui sünnib, siis automaatselt väljaspool naise keha tekivad lapsele õigused elule.

Abort on üldse väga raske teema, sest isegi kui ühel hetkel avastad, et oled soovimatult rasestunud, siis tekib ikka küsimus, miks polnud partneriga kaitstud vahekorras? Jajaa, tean kõiki neid, et elu juhtus ja kõike ei saagi alati ette näha ja ära hoida ning loomulikult ei saa naine end lõpuni kaitsta ka vägistajate eest jne. Kuid, kui kaks inimest on otsustanud lihtsalt for fun linade vahele hüpata ja natuke hullata, siis võiks enda poolt teha kõikvõimaliku selleks, et EI  peaks hiljem tagajärgedega tegelema- neid samu SOS-pille koheselt sisse sööma, kui tõesti juhtus n-ö elu. Iga laps võiks ikkagist olla siia ilma soovitud ja oodatud ning sündida armastusväärsesse perekonda. Vahet pole, kas tal oleks mõlemad vanemad või ainult üks, peaasi, et oleks armastus, turvatunne ja hoolitsus.



Aga rääkige, kuidas teie aborti suhtute?

Helistasin täna perearstikeskusesse ja sain perearsti õega suhelda, kes küsis minult portsu kõikvõimalike küsimusi: kas vererõhk on korras, kas nohu või palavikku on esinenud, kas puuki on olnud. Nendele esimestele küsimustele vastasin ma kindlalt eitavalt ja viimasele tegelikult ka, kuigi kui nüüd järele mõelda, siis ega ma ju kindel selles olla ei saa. Samas, kui need puugirajakad end täis imevad, ega nad siis nii märkamatud ka kehal ei ole ju. Mitte et ma end kogu aeg igalt poolt katsuks ja näpiks, aga üldiselt selline väike märkamatu tegelane, nagu seda on täisimenud puuk, peaks ikka suht märgatav olema, sest ega ma pole karvane nagu koer, kus vahest võib tõepoolest see puugijurakas kahe silma vahele jääda. Hmm, ma arutlen siin puugi olemasolust, mis isegi ei pruugi üldse peavalu põhjuski olla, aga vot kus alles tõmbas jutu käima. Igatahes õde leidis, et kuna mul peale peavalu mitte ühtegi muud kaebust ei esine, siis tulgu ma homme perearstikeskusesse ja näidaku end arstile ette ning ühtlasi võtavad näpuotsast väikese vereproovi ka.

Aga minnes teiste teemadega edasi, siis ma nägin täna öösel kohutavalt ebameeldivaid unenägusid.
Üks unenägu puudutas toda USA juhtumit, kus tüüp lasi snaiprirelvast viis menti maha ja mina mitte ei näinud seda, mismoodi neid seal maha nottis, vaid põhjust miks hakkas üldse neid killima. Nägin unes siis toda mustanahaliste perekonda, kelle auto mentide poolt kontrollimiseks kinni peeti ja kui politsei küsis dokumente näha, siis juht ühtlasi teavitas politseid ka sellest, et tal on kindalaekas relv, no et ei tekiks arusaamatust. No igatahes toimus väike sõnavahetus ja siis äkki hakkas mingisugune karjumine pihta ja politsei lasi juhi lihtsalt maha. Mina nägin unenäos seda kõike kõrvalseisjana. Väga lähedase kõrvalseisjana. Naine röökis ja lapsed olid šokis ning üks nendest tuli ka autost välja, ise üleni oma isa tilkuva ajulägaga koos ja liikus teeristi poole, kus oli politsei patrullauto ja kukkus kättemaksuks kõiki ettejuhtuvaid inimesi maha kõmmutama. Vot selline ebameeldiv ja rõve unenägu. Sellepärast ma ei tahagi eriti lugeda antud teemasid ja kui Joosep läheb ka väga detailseks, siis kukun kiunuma, et äöää, ma ei taha kuulda, kuna mul hakkab peas tõsiselt elav kujutluspilt jooksma ja nii need realiseeruvad mul siis ka unenägudes, fuh!

Teine unenägu oli tiba heldem, kuigi sisaldas ühte minu foobiatest ning seetõttu oli samuti tegu äärmiselt pingerohke unenäoga. Just siis, kui mul oleks tarvis öösel korralikult välja puhata, et päevasel ajal oma peavaluga toime tulla, eksole, siis näen selliseid unenägusid.

Ühesõnaga, kuna viimasel ajal tuleb igast august titeuudiseid ja kõiksugu sellist roosamanna beebiootust, siis eks mul on ka see igatsus hinges ja siis tunnen, et tahaks ka ühte pisikest enda ellu, kuigi see on tõesti hetkel ilmvõimatu, aga ikkagist...
Eile nägingi siis oma Facebooki newsfeedil teavitust, et sõprade printsessil täitus esimene eluaasta ja siis meenus mulle taaskord minu vanus ning mu bioloogiline kell hakkas end valusal kombel meelde tuletama. Joosep on veendunud, et kuskil 10-12 aasta pärast on meditsiin nii kaugele arenenud, et tehakse tüvirakkudest kasvatatud elundite siirdamisi. Einoh, ma usun ka, et dekaadi pärast on nii mõnigi meditsiiniline edusamm tehtud, aga et see kõik jõuaks muutuda enam-vähem igapäevaseks ja ülemaailmseks...no sellega läheb veel kõvasti aega. Selle peale tegi Joosep muidugi suured silmad ja küsis imestunult: "Kai, kas Sa tõesti arvad, et ma poleks valmis meie korterit maha müüma või mis iganes maha müüma ja laenu võtma, et Sind Ameerikasse lennutada, kui seal hakatakse näiteks tegema esimesi sarnaseid siirdamisi!?"
Vot sel momendil tahtis mu süda ära sulada, for real! Ma ei olnud tõesti kunagi mõelnud, et me peaks või võiksime oma kodu maha müüa ainuüksi sellepärast, et mina saaksin endale a la 10% nägemist või omaenda tüvirakkudest kasvatatud neeru. Kusjuures ma ütlesin Joosepile, et kui ma peaksin valima, kas nägemine või uus neer=oma laps, siis ma võtan silmagi pilgutamata viimase variandi. Ühesõnaga selline jutuajamine meil ühel õhtul tõepoolest oli ja no alates sellest hetkest olen ma aeg-ajalt selliseid laste- ja beebiteemalisi unenägusid näinud. Mitte iga öö, aga paar-kolm korda kuus ikka.

Täna öösel ma igatahes nägin, et olime tandemmatkale minemas, kuid linnast välja sõites möödusime kohalikust lastekodust (siin polegi tegelikult ühtegi lastekodu) ja mina pakkusin, et lähme piilume lihtsalt korraks sisse ja uurime sealset eluolu. Liikusime tasakesi mööda lõputuid koridore, kui ühel hetkel ma märkasin ühes lastetoas ühte 2-3 aastast väikest tüdrukutirtsu, kes oli nii kurva ja õnnetu olemisega. Ma siis sikutasin Joosepi käevart ja ütlesin, et vaata, kui väike ja armas ja siis me mõlemad arutlesime, et kes küll jätab oma lapsekese sedasi maha. Unenäos mulle tundus, et olime leidnud üksmeele, et kui võimalik, siis vot selle väikese tirtsu me endale võtamegi.

Hetk hiljem suundusimegi juba ametnike poole, kes asusid kuskil paar korrust kõrgemal. Kuid, kui trepid lõppesid, siis laius meie ees tühi auk, kust said üle serva teistele korrustele alla vaadata. Ametnike lauani viis ainult üks imekitsas põrandariba, mis jooksis raamaturiiuli eest läbi. No see oli umbes 5 sentimeetrit to the max. Mina, kes kardab meeletult kõrgust ja kukkumist... Uh, ma kategooriliselt keeldusin mööda seda riba kõndimast, sest mu sisetunne ütles, et seal pole selliseid variante, kas kukud või ei kuku, vaid seal on variandid, Sa kas kukud või kukud.
Õnneks üks ametnikest märkas meid ja tuli siis ise meie juurde ja minu küsimuse peale, kas nad ei karda kukkuda, siis ütles suht muretul ja ükskõiksel häälel, et ikka kardavad ja isegi on kukutud paar korrust allapoole, aga no saab hakkama. No vot, sellised unenäod siis mul.

Tulles korra tagasi veel minu eelmise postituse juurde, siis Kiku ja Joosep kutsuvad mind vahepeal korrale, et ma talitseksin rohkem oma suuvärki blogis. Kikult oli hommikul kaks sõnumit ja Joosep hommikul niisama pobises, et miks ma nii inetusti kirjutan vms. Mnjah, inetusti tõesti, aga no miks ma peaksin valetama või asja ilustama. Lihtsalt emotsioonid keevad vahepeal üle. Kiku soovitas kasutada inglisekeelseid sõnu, et need pidavat kõlama viisakamalt. :D No ma ei teaa... Kas tõesti on vahet, kas ma ütlen läbi lillede, et need inimesed olid seal nagu pussyd või siis see eilne variant... Igatahes, kui mul peaks järgmine kord vastupandamatu soov tekkima võrrelda kedagi või sõimata, siis lasin Kikul saata endale Filipiini, rootsi, norra, türgi jt keeles roppusid, siis saan läbi lillede lajatada. Või veel parem... Ma küsin hoopis teilt - minu armsad lugejad, kas ja kui väga teid häirib selline sõnavara, sest teie peate ju seda lugema (või no ei pea kah :D), aga lihtsalt avaldage arvamust!? :)