Ega kui aeg on minna, siis on aeg minna, mis seal muud ikka.
Aga ei, tegelt  olen ma kõigest külmetunud. Mina ei tea, kes see loll oli, kes käskis mul üleeelmisel nädalavahetusel Allikukivi veinimõisa minna lühikese kootud kleidikesega ja õhukese kevadmantliga. Arvasin tõsimeeli, et nendest ihukatetest piisab, aga ei, oleks pidanud ikka kapipõhjast salli ja kindad ja tutimütsi ka endaga ühes haarama. Aga noh, see on kõigest tagantjärele tarkus, mis ei aita mu praegusele enesetundele sugugi kaasa. Eks omad vitsad õpetavadki. Kahju ainult, et neid õppetunde tuleb elus nii mitmeid kordi läbi teha, enne, kui see tarkus ükskord külge hakkab.


Ja no kui haige olla, siis juba ikka korralikult. Nohu? Jaa, palun üks nohu. Kas nohuga kaasa soovite ka boonusena kinnist nina? Jaaa, absoluutselt, vägaväga soovin. Ma ei saaks ju ilma selleta muidu magada. Ja kuidas oleks ühe eriti vastiku kriipiva kurguvaluga? Muidugi. Kui niisama kauba peale antakse, siis miks ka mitte. Aga köha? Jaa, loomulikult. Kopsud tahavad ju ka end kasulikena tunda. Ning kuna ma olen ikkagist tubli haige, siis sain veel tasuta kaasa ka ühe peavalu.  Ja kuna ma üritan siin konstantselt oma ajurakke välja nuusata, siis sain suurest nuuskamisest nina alla ka vistriku, mis on turses ja punetav, muutes mu huuled natu natuke pardimoka sarnasteks. Oh, sõbrakesed, ma tunnen end nii ilusana, nii ilusana. 

Olgugi, et ma viskan praegu siin nalja, aga tegelikult on kogu see olukord muutnud mind üpris pahuraks, käin muudkui ringi ja turtsun. Ja ei, ma ei pea siinkohal silmas aevastamist. Ega mul vist ongi ainult kaks äärmust – ma kas olen nii haige, et ei tee piiksugi või sahistan nina luristades mööda elamist ringi ja kurdan kõigile, kes jaksavad mind kuulata, et kui halb on mul olla ja et ma vist suren.

Aga ega ausalt öeldes pole mul aega siin haige olla, sest juba homme pean ma  Janetiga minema Karksi-Nuia, kus toimub kultuurikonverents. Ning ülehomme lähen ma Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus teemaks erivajadustega inimeste ligipääsetavus kultuurile. Joosep pidi mu hommikul kohale viima. Vähemasti selline oli meie algne kokkulepe, mis tegelikult kehtib ka praegu. Lihtsalt vahepeal oli siin üks väike indsident, kus ma suutsin ta peale niiii pahaseks saada, et ma lausa keeldusin homsest transpordist. Ma ütlesin talle, et ma olen nii kõva mutt küll, et vajadusel minna pimedana üksinda kohale. Lasen näiteks Kikul Google mapsist marsruudi välja vaadata ja minek.




Aga vahepeal mu püha viha siiski lahtus ja ma andsin Joosepile andeks. Ma ütlen, haiget inimest EI tasu ärritada. #ohmindüllameelsetküll. Ja ei, isegi, kui me poleks ära leppinud, siis Joosep oleks mind ikka kohale sõidutanud, kuna ta ei jäta mind kunagi hätta. See on meie suhtes alati nii olnud, et olgu emb-kumb meist ükskõik kui pahane teise peale, siis me oma väikeste tegudega ikka näitame oma hoolt ja armastust välja.  

Mis aga puutub reedesse, siis kui pean Viljandi Kultuuriakadeemiasse jõudma, siis sinna hakkan ma küll pimesi orienteeruma, abiks ainult juhtkoer ja tudengite kirjeldused marsuudist. Ma nimelt palusin neil individuaaltööna kirjeldada, kuidas ohutult jõuda Viljandi bussijaamast akadeemiasse.Ütleme nii, et kui ma täna neid lugesin, siis ma sain väga palju naerda, pisut nuputada ja väga palju segadust tunda jms. Aga eks näis, kas ja kuidas ma kohale jõuan. 

Ühesõnaga, kõik need eelpool nimetatud põhjused ongi siis mu vähese blogimise põhjused – no ei saa lihtsalt, onu Jawsi mulin ajab mu peakese veelgi rohkem valutama ja kui on mõni selline õnnis hetk, kus mu peakene ei lõhu, siis taastun haiguse vindumisest ja ringi seiklemisest.

Mul oli täna vaja internetipangas paar ülekannet teha, aga kuidas teha ülekannet, kui puudub ülekande vorm? Teate ju küll, need lahtrid, kuhu makse tegemiseks tuleb sisestada vajalikud andmed.
Need asjapulgad on järjekordselt oma lehte nõnda tuuninud, et see on täiesti kasutuskõlbmatuks pimeda jaoks muutunud.
Ma saan aru, et nägijate jaoks pööratakse hästi palju tähelepanu visuaalsusele ja kasutajamugavusele, aga no pagan küll, leht võiks pimedasõbralikuks siiski jääda. Meil on niigi iseseisvus nii paljudes kohtades piiratud ja siis arvutid, telefonid jne, kus tegelikult oleks võimalik iseseisvust juurde anda ja suurendada, siis kahjuks tihtipeale selle peale uuendusi tehes ei mõelda. Teie jaoks on võib-olla ainult üks nupuke, mis ei tööta, aga pimeda jaoks on see üks nupuke võib-olla seal lehel kogu ta aken maailma.

Alguses püüdsin säilitada rahulikku meelt ning käisin ükshaaval kõik lingid läbi. Kuid siis otsustasin kasutada otsingulahtrit, kirjutades sinna "Euroopa siseriiklik makse", mille peale väitis leht, et ei leidnud ühtegi sellele sõnale vastavat vastet.
Heakene küll, võib-olla olin ma liiga täpne või nutikas. Otsustasin teisel katsel kirjutada veidi lihtsamalt. Et SEB koduleht ka aru saaks, mida ma õigupoolest nende lehelt otsin. Sisestasin seekord otsingusse sõna "makse" ja ikka ei leidnud, sest loomulikult selline sõna nagu "makse" ei eksisteeri panganduses. Milleks on kodukal otsingulahtrid, kui need ei toimi ega täida oma eesmärki? #kasutu
Ja ei, ma ei ole ju praegu üldse närvis…
Mis seal siis ikka. Lähen siis nagu vaene sugulane müts näpus jälle Joosepi juurde ja palun abi.
Hea on, et mul on Joosep, aga on ju väga palju pimedaid, kellel pole oma Joosepit. Mis nemad siis tegema peaksid?                

Käisime Kikuga Genialistide klubis visuaalivaba etendust kaemas. Ning kuigi tegelikuses on kõik teatritükid minu jaoks visuaalivabad, siis "Beleas ja Melisande" lavastus oli selle poolest eriline, et iga nägijast külaline sai endale vaatamiseks silmaklapid, et seekord vaadata pisut teistmoodi – kõrvadega, ninaga, naha, hinge ja südamega.

Kui külastajad olid silmaklapid pähe pannud ja siit-sealt kostus hõikeid "oi, kuhu ma minema pean?" või "oi, ma ei näe mitte midagi, nii hirmus!“, siis tabas mind huvitav tundmus. Olles päris elus ise pime, olid ühtäkki rollid vahetunud – ma tundsin end nägijana. Kõik need aastatega saadud ja omandatud kogemused andsid mulle tugeva eelise klappidega nägijate ees, kes justkui visati tundmatus kohas vette. Mul tekkis kange tahtmine neile oma soe käsi ulatada ja öelda, et ärgu muretsegu, kuulake ümbritsevaid helisid, tunnetage jalgadega enda all olevat pinda ja usaldage oma saatjat. Kisamine ja rapsimine selles olukorras ei aita. Sa pead väga hoolikalt keskenduma ja kasutama oma teisi meeli. Tihtipeale ongi hästi suureks probleemkohaks see, et inimesed hakkavad kilkama või kangestuvad sootuks ja mõni kaotab isegi kõnevõime. Kumbki pole hea variant.

Vahetult enne saali minemist paluti külastajatel kassast saadud silmaklapid silmadele asetada ning enne kui teatri poolsed saatjad meid ükshaaval oma kohale saatsid, kontrolliti ukse peal, et ega keegi ei piilu ja et kõigil oleksid ikka klapid korrektselt peas. Ja kusjuures eraldi ära märkimist väärib ka see, et saatmisel kasutati õiget pimeda saatmisvõtet. See tähendab seda, et kui teatritöötaja tuli minu juurde, siis ta esmalt pani oma käe õrnalt mu randme peale, tutvustas end ning seejärel ütles, et ta saadab mu saali. Seejärel võtsin mina tema käevangust kinni, mitte vastupidi, nagu vägaväga paljud inimesed kipuvad tegema. Justkui pime peaks nägijat saatma. Ja sellest next level on see kui sind lükatakse lihtsalt uksest sisse. Ärge seda küll kunagi tehke!

Aga nagu ma juba ütlesin, siis seda seal polnud. Saali liikudes anti märku isegi uksepakkudest ja toolini jõudes asetati mu käsi tooli korjule. Selle lühikese teekonna jooksul jõudsin ma isegi juba unistama hakata, et mõelda vaid kui igal pool teatrites oleks selline teenindus. Küll oleks vägev. Kui mitte öelda inimväärikas.

Kui kõik külastajad olid saali istuma saadetud, kusjuures inimesed ei pandud koos oma kaaslastega kõrvuti, vaid puistati nii-öelda mööda saali laiali, siis tuli meie ette lavastaja Kaija Maarit kalvet, kes soovitas etendust tajuda seekord teiste meeltega. Lisaks selgitas, et kui keegi tunneb peapööritust või iiveldust, siis see on normaalne kehaline reaktsioon, kuna aju üritab ühe meele puudumist kompenseerida.

Kui korraks tagasi tulla selle juurde, kuidas meid saali istuma paigutati, siis alguses tekitas see minus nördimust ja trotsi. Et mis mõttes te lahutate mind minu teatrikaaslasest ja sõbrast, kellega ma olen tulnud elamust saama? Aga kui etendus juba algas, siis mõistsin, et see kõik oli ilmselt taotluslik. Seda sellel eesmärgil, et inimesed ei hakkaks omavahel lobisema, vaid keskenduksid ainult ja ainult etendusele ning teistele meeltele. Et ükski väikseimgi heli või lõhn ei läheks kaotsi.

Tundsin südames suurt põnevust ja elevust, kuid samas ei teadnud väga mida oodata ka. Kuid etenduse algus oli juba väga muljetavaldav. Kui rääkida just helidest. Tõmbas sekunditega enda rüppe ja hoidis seal mind kuni lõpuni.

„Belease ja Melisande“ jutustas ühest maailma kaunimast armastusloost. Hakkasin lugu enda jaoks tükk tüki haaval kokku panema. See kõik oli väga huvitav ja paeluv ning kiskus vahepeal meeldiva muigegi näole kui ühtäkki tundsid, et ka sind on kistud tuulisesse merevaate tseeni. Lausa nii tuulisesse, et pisut jahegi hakkas. Kui lossis oli teelaua taga ühine kohvi joomine, siis oli kuulda vaikset serviisi klõbinat, sorinat ning peagi tungis ninna ka mõnus kohviaroom. Või kui Melisande kaevu vaatas ja kui identselt oli järele tehtud see hääl nagu päriselt oleks laval sügav kaev ja keegi räägiks sinna sisse. Või kui ehe oli veesulpsatus kui miski kaevu kukkus. Või kuidas ühtäkki oli kuulda tilkuvat häält, mis pani Sind tundma nagu sa oleksid kuskil rõskes ja kitsas ruumis ning tseen oligi koopast, kust otsiti roiskunud veesilma, mis levitavat ümbruskonda ebameeldivat lõhna ja mingi hetk tundiski ka minu nina vastikut haisu. Kuidas Melisande juuksed kasvasid ja kuidas Beleas neid puudutas ning seda muinasjutuliselt imelist hetke ka vaatajateni toodi. Sel hetkel tundsin, et tegu on lausa muinasjutulise armastuslooga oma lihtsuses ja lapselikkuses.

 

Veel tahaksin eraldi esile tõsta Melisande pisikest poega Inioni, kes oli nii armas ja tõetruu. Tegelikkuses näitles teda küll täiskasvanud mees, ent sammud, ringi tatsamine ja lapselik argus olid tehtud nii meisterlikult, et see kõik andis selle tundmuse nagu tegu oleks päriselt väikese poisiga. Eriti meeldis ja sügava mulje jättis isa ja poja vaheline jutuajamine suurel kivil, ääretult armas ja eluline hetk. Kogu etendus oli nii viimse detailini läbi mõeldud ja mina jäin vägaväga rahule. Mind pole enne ükski teatrilavastus nii sügavalt haaranud ja hingepõhjani puudutanud kui too. Kui mitte arvestada Endla teatri lavastust Helen Gellerist "Imetegija"). See oli samuti võimas, kuidas sünnist saati pimekurt Helen hakkas ümbritsevat maailma tajuma ning asjade ja tähenduste vahel seoseid looma. See oli etenduses hetk, kus mul silmad läksid märjaks.

Lõpetuseks tahaksin ma õhku visata ühe mõttetera, et mis oleks kui ühel ilusal päeval moodustataksegi Eestisse visuaalivabateater, kus nägemispuudega inimesed saaksid etendusest osa läbi teiste meelte ning samas nägijast teatrikülastajad saaksid elamuskogemuse ja ehk avardaks pisut ka nende maailma?