"Beleas ja Melisande"

Käisin 17. novembril Genialistide Klubis visuaalivaba etendust kaemas ja kuigi tegelikuses on kõik teatritükid minu jaoks visuaalivabad, siis "Beleas ja Melisande" lavastus oli eriline selle poolest, et iga nägijast külaline sai endale vaatamiseks silmaklapid, et seekord vaadata teistmoodi: kõrvadega, ninaga, naha, hinge ja südamega, seitsmenda meele või kolmanda silmaga.
Kui inimesed olid silmaklapid pähe pannud ja siit-sealt kostus hõikeid "Oi, kuhu ma minema pean?", "Oi, ma ei näe mitte midagi!", "Nii hirmus!" jmt, siis tabas mind huvitav tunne. Kuna nägijate jaoks oli pimeduse maailma sattumine uus ja ebakindlust tekitav, siis minu jaoks on see igapäevane ja tunnen end koduselt, kui nii võib öelda ning olles seal peaaegu ainuke päris pime, siis ühtäkki ma ei tundnudki end enam pimedana, vaid enesekindlamalt ja oleksin soovinud kõiki aidata. 
Kui kell oli tiksunud sinna  maale, et varsti peaks algama etendus, siis viidi kõik külastajad ükshaaval saali ja kusjuures täiesti õige saatmisvõttega ning käsigi pandi ilusasti tooli seljatoele (kedagi saali ilma silmaklappideta ei lastud). Kui kõik külastajad olid paigutatud saali istuma (kusjuures inimesed ei pandud koos oma teatrikaaslastega kõrvuti), vaid n-ö puistati mööda saali laiali. Alguses taoline korraldus tekitas minus ebameeldivat tunnet ja pettumust, kuid kui etendus algas, siis mõistsin, et see võiski olla taotluslik. Seda ikka sel eesmärgil, et inimesed ei hakkaks omavahel lobisema, vaidpüüaks keskenduda teistele meeltele.
Enne etenduse algust võttis sõna ka lavastaja Kaija Maarit Kalvet, kes samuti soovitas seekord tajuda etendust teiste meeltega ja lisaks selgitas, et kui inimesed tunnevad vahepeal peapööritust või kui süda läheb pahaks vms, siis see on normaalne, kuna organism püüab kompenseerida ühe meele puudumist, antud juhul nägemist. K.M. Kalvet soovis kõigile elamusterohket etendust ning siis algaski etendus,  mis jutustas ühest maailma kaunimast armastusloost.
Tundsin suurt põnevust ja elevust, kuid samas ei osanud väga midagi oodata ka. Etenduse algus oli juba äärmiselt efektne, kui silmas pidada just helisid. Etenduse esimestest minutitest püüdsin loosse sisse minna ja hakkasin lugu puzzletükikestena tervikuks moodustama. Väga huvitav ja paeluv oli  ning kiskus vahepeal meeldiva muige näole, kui ühtäkki tundsid, et ka Sind on kistud tuulisesse merevaate tseeni, lausa nii tuulisesse, et jahe hakkas. Kui lossis oli ühine kohvijoomine, siis tundsin mõnusat kohviaroomi või kuidas Melisande kaevu vaatas ja kui täpselt oli tehtud järgi see hääl, nagu päriselt oleks laval olnud sügav kaev ja keegi räägiks sinna sisse võikui ehtne oli veesulpsatus, kui miski kaevu kukkus. Või kuidas ühtäkki oli kuulda tilkuvat häält, mis pani Sind tundma, et oled kuskil rõskes ja kitsas ruumis ja tseen oligi koopast, kust otsiti roiskunud veekogu, mis levitavat ebameeldivat lõhna ka lossiruumidesse ja mingi hetk tundiski ka minu nina vastikut haisu. Kuidas Melisande juuksed kasvasid ja kuidas Beleas neid puudutas ning seda imelist hetke ka vaatajateni tõi. Sel hetkel tundsin, et tegu on lausa muinasjutulise armastuslooga oma lihtsuses ja võib öelda, et ka lapselikkuses.
Kindlasti ei tohi unustada Melisande pisikest poega Inioni, kes oli nii armas ja tõetruu. Teda näitles küll tegelikkuses täiskasvanud mees, kuid sammud, ringi tatsamine ja lapselik argus olid tehtud täpselt nii, mis andiski tundmuse nagu tegu olekski väikese poisiga. Eriti meeldis ja sügava mulje jättis isa ja poja vaheline jutuajamine suurel kivil, ääretult armas ja elutruu. Kogu etendus oli nii viimse detailini läbi mõeldud ja mina jäin väga rahule. Mind pole enne ükski teatrilavastus nii sügavalt haaranud ja puudutanud kui too etendus (kui mitte arvestada Endla teatri lavastust Helen Gellerist "Imetegija"). Lihtsalt super ja ma tahaksin lõpetuseks visata õhku ühe mõttekillu, et võib-olla ühel ilusal päeval moodustataksegi Eestisse visuaalivabateater, kus nägemispuudega inimesed saaksid osa taolistest etendustest, kus loo tajumiseks ja mõistmiseks kasutatakse teisi meeli ja samas nägijad saaksid elamuskogemuse.
Viimased etendused toimuvad 21. ja 22. novembril algusega 20:00 Tallinnas asutuses Vaba Lava proovisaalis (Telliskivi 60a, C-hoone, Tallinn).
Piletihind: täispilet 5€ sooduspilet (puudega inimesele, pensionärile, õpilasele, üliõpilasele) 3€. Nägemispuudega inimese saatjale sissepääs tasuta!

 Pileteid võimalik ette broneerida e-maili teel: kerli.rannala@gmail.com
või helistades numbril 58367178.

Kohtade arv etendusele on piiratud - ühele etendusele 48 kohta, seega on
eriti oluline ettebroneerimine.
Rohkem infot etenduse kohta leiate siit.