Visuaalivaba etendus. Mis see veel on?

Käisime Kikuga Genialistide klubis visuaalivaba etendust kaemas. Ning kuigi tegelikuses on kõik teatritükid minu jaoks visuaalivabad, siis "Beleas ja Melisande" lavastus oli selle poolest eriline, et iga nägijast külaline sai endale vaatamiseks silmaklapid, et seekord vaadata pisut teistmoodi – kõrvadega, ninaga, naha, hinge ja südamega.

Kui külastajad olid silmaklapid pähe pannud ja siit-sealt kostus hõikeid "oi, kuhu ma minema pean?" või "oi, ma ei näe mitte midagi, nii hirmus!“, siis tabas mind huvitav tundmus. Olles päris elus ise pime, olid ühtäkki rollid vahetunud – ma tundsin end nägijana. Kõik need aastatega saadud ja omandatud kogemused andsid mulle tugeva eelise klappidega nägijate ees, kes justkui visati tundmatus kohas vette. Mul tekkis kange tahtmine neile oma soe käsi ulatada ja öelda, et ärgu muretsegu, kuulake ümbritsevaid helisid, tunnetage jalgadega enda all olevat pinda ja usaldage oma saatjat. Kisamine ja rapsimine selles olukorras ei aita. Sa pead väga hoolikalt keskenduma ja kasutama oma teisi meeli. Tihtipeale ongi hästi suureks probleemkohaks see, et inimesed hakkavad kilkama või kangestuvad sootuks ja mõni kaotab isegi kõnevõime. Kumbki pole hea variant.

Vahetult enne saali minemist paluti külastajatel kassast saadud silmaklapid silmadele asetada ning enne kui teatri poolsed saatjad meid ükshaaval oma kohale saatsid, kontrolliti ukse peal, et ega keegi ei piilu ja et kõigil oleksid ikka klapid korrektselt peas. Ja kusjuures eraldi ära märkimist väärib ka see, et saatmisel kasutati õiget pimeda saatmisvõtet. See tähendab seda, et kui teatritöötaja tuli minu juurde, siis ta esmalt pani oma käe õrnalt mu randme peale, tutvustas end ning seejärel ütles, et ta saadab mu saali. Seejärel võtsin mina tema käevangust kinni, mitte vastupidi, nagu vägaväga paljud inimesed kipuvad tegema. Justkui pime peaks nägijat saatma. Ja sellest next level on see kui sind lükatakse lihtsalt uksest sisse. Ärge seda küll kunagi tehke!

Aga nagu ma juba ütlesin, siis seda seal polnud. Saali liikudes anti märku isegi uksepakkudest ja toolini jõudes asetati mu käsi tooli korjule. Selle lühikese teekonna jooksul jõudsin ma isegi juba unistama hakata, et mõelda vaid kui igal pool teatrites oleks selline teenindus. Küll oleks vägev. Kui mitte öelda inimväärikas.

Kui kõik külastajad olid saali istuma saadetud, kusjuures inimesed ei pandud koos oma kaaslastega kõrvuti, vaid puistati nii-öelda mööda saali laiali, siis tuli meie ette lavastaja Kaija Maarit kalvet, kes soovitas etendust tajuda seekord teiste meeltega. Lisaks selgitas, et kui keegi tunneb peapööritust või iiveldust, siis see on normaalne kehaline reaktsioon, kuna aju üritab ühe meele puudumist kompenseerida.

Kui korraks tagasi tulla selle juurde, kuidas meid saali istuma paigutati, siis alguses tekitas see minus nördimust ja trotsi. Et mis mõttes te lahutate mind minu teatrikaaslasest ja sõbrast, kellega ma olen tulnud elamust saama? Aga kui etendus juba algas, siis mõistsin, et see kõik oli ilmselt taotluslik. Seda sellel eesmärgil, et inimesed ei hakkaks omavahel lobisema, vaid keskenduksid ainult ja ainult etendusele ning teistele meeltele. Et ükski väikseimgi heli või lõhn ei läheks kaotsi.

Tundsin südames suurt põnevust ja elevust, kuid samas ei teadnud väga mida oodata ka. Kuid etenduse algus oli juba väga muljetavaldav. Kui rääkida just helidest. Tõmbas sekunditega enda rüppe ja hoidis seal mind kuni lõpuni.

„Belease ja Melisande“ jutustas ühest maailma kaunimast armastusloost. Hakkasin lugu enda jaoks tükk tüki haaval kokku panema. See kõik oli väga huvitav ja paeluv ning kiskus vahepeal meeldiva muigegi näole kui ühtäkki tundsid, et ka sind on kistud tuulisesse merevaate tseeni. Lausa nii tuulisesse, et pisut jahegi hakkas. Kui lossis oli teelaua taga ühine kohvi joomine, siis oli kuulda vaikset serviisi klõbinat, sorinat ning peagi tungis ninna ka mõnus kohviaroom. Või kui Melisande kaevu vaatas ja kui identselt oli järele tehtud see hääl nagu päriselt oleks laval sügav kaev ja keegi räägiks sinna sisse. Või kui ehe oli veesulpsatus kui miski kaevu kukkus. Või kuidas ühtäkki oli kuulda tilkuvat häält, mis pani Sind tundma nagu sa oleksid kuskil rõskes ja kitsas ruumis ning tseen oligi koopast, kust otsiti roiskunud veesilma, mis levitavat ümbruskonda ebameeldivat lõhna ja mingi hetk tundiski ka minu nina vastikut haisu. Kuidas Melisande juuksed kasvasid ja kuidas Beleas neid puudutas ning seda muinasjutuliselt imelist hetke ka vaatajateni toodi. Sel hetkel tundsin, et tegu on lausa muinasjutulise armastuslooga oma lihtsuses ja lapselikkuses.

Veel tahaksin eraldi esile tõsta Melisande pisikest poega Inioni, kes oli nii armas ja tõetruu. Tegelikkuses näitles teda küll täiskasvanud mees, ent sammud, ringi tatsamine ja lapselik argus olid tehtud nii meisterlikult, et see kõik andis selle tundmuse nagu tegu oleks päriselt väikese poisiga. Eriti meeldis ja sügava mulje jättis isa ja poja vaheline jutuajamine suurel kivil, ääretult armas ja eluline hetk. Kogu etendus oli nii viimse detailini läbi mõeldud ja mina jäin vägaväga rahule. Mind pole enne ükski teatrilavastus nii sügavalt haaranud ja hingepõhjani puudutanud kui too. Kui mitte arvestada Endla teatri lavastust Helen Gellerist "Imetegija"). See oli samuti võimas, kuidas sünnist saati pimekurt Helen hakkas ümbritsevat maailma tajuma ning asjade ja tähenduste vahel seoseid looma. See oli etenduses hetk, kus mul silmad läksid märjaks.

Lõpetuseks tahaksin ma õhku visata ühe mõttetera, et mis oleks kui ühel ilusal päeval moodustataksegi Eestisse visuaalivabateater, kus nägemispuudega inimesed saaksid etendusest osa läbi teiste meelte ning samas nägijast teatrikülastajad saaksid elamuskogemuse ja ehk avardaks pisut ka nende maailma?