Teate, mis on kõige, kõige silmakirjalikum ning mis ajab mul konstantselt südame pahaks? See kui Elisa Kolk, BSH või kes iganes teised avaliku elu tegelased postitavad Instagrami endast paljastavaid meelaid fotosid ja siis meedia korjab need silmagi pilgutamata üles ja lisab pealkirjaks "Vaata neid isuäratavaid pilte". See sama meedia, kes avaldab usinasti #metoo ahistamisartikleid ning muudkui kaagutab juurde, seistes justkui selle eest, et naisi ei vaadataks kui seksobjekte, kui järjekordset lihakäntsakat, mille peal oma rahutust püksis ja peas rahuldada. Et lihtsalt küsin, kas endale ei tundu see käitumine veits skisofreeniline? Kohe päris ausalt. Kui natukenegi analüüsida meedias valitsevat olukorda, kas siis selline käitumine ei tundu skisofreenililiselt silmakirjalik?!

Ühe käega anname piitsa ja noomime, et paha-paha, kui vahite vesistava pilguga poolpaljaid ihusid, ja hoidku taevas selle eest kui keegi neist julgeks veel vilistada kah või kommenteerida, sest see paneb meid naisi odavate koertena tundma. Ja täpselt seal samas kõrval me kutsume mehi kokku sõnapaariga "isuäratav keha". Ja siis pärast on terve kommentaarium ilkuvaid ja halavaid komme täis, et mehed on šovinistist sead, kellel tuleks munad maha võtta ja kloostrisse saata. Mehed siis ikka, mitte munad. Otsustage lihtsalt ükskord ära - kas toetate #metoo kampaaniat või teil on pohhui ja tunnistage seda, et teid ei koti naiste ahistamine, teid ei koti need hingelised traumad, teid ei koti mitte miski, mis on loo sügavam point. Peaasi, et saaks ainult oma klikid kätte.Vähemalt nii palju ausust ja austust võiks lugejate vastu olla! Ja ohvrite vastu kah.

Ja see ei kehti ainult #metoo kohta. Sama dendentsi võib märgata ka alkoholi ja liiklusõnnetuste, pere vägivalla ja muude sarnaste uudiste kohta. Üks kord oli Delfis täpselt kaks uudist kõrvuti. Üks lugu oli sellest, mismoodi alkoholi liigtarbimise tõttu kasvavad lapsed joodikvanematega ja teine uudis ilutses kohe seal samas kõrval, mis soovis teada kui palju keegi peol alkot joob. Muidu nagu poleks miskit, aga see polnud selles stiilis artikkel, et äkki katsuks vähem juua või midagi sellist, vaid konkreetselt alkohooli propageeriv postitus. Nagu alkotehase tellitud varjatud reklaampostitus. Joosep kommenteeris ka seda viimast artiklit, kus kirjutas, et meie arvates pole alkohol peo must haveosa ja et meie aia- ja sünnipäevapeod on tavaliselt sellise reegliga, et kes tahab, võtab ise oma joogid kaasa, meie külalisi alkoga ei sponsoreeri. Delfi kustutas selle kommentaari. Selle kommentaari, mis julgustas inimesi kainelt pidutsema. Täiesti haige lihtsalt.

Loomulikult algab kõik lastetoast ja kodusest kasvatusest, eluväärtustest ja põhimõtetest ning ega sotsiaalmeedia pole meie "lapsehoidja", AGA... mingine teatav vastutus ja filter peaks sellega ju ikka kaasas käima? Kas saate aru, mida ma silmas pean? On ju mingi joon, mille vahel lihtsalt ei saa ega tohiks keksida nagu arulage. Inimeste emotsioonide ja tunnete peal sedasi sõtkuda .

Pilte ja viiteid ma põhimõtteliselt ei lisa. Toksige sisse Delfi või mõni muu uudistekanal ja leiate ise ka näiteid kamaluga.

Just nii – mina lähen. Mulle kirjutas minu endine kolleeg AHHAA aegadest – Viktoria Socialnaya, kes täna töötab Postimehes ja nende portaal Elu24 tahab teha videot sellest, kuidas pimedad inimesed hindavad muusikat, kui ei näe artisti. Et siis hakkamegi Eesti Laulu 2019 finaliste kuulama ja hindama, et mis on see, mis meid pimedaid kõige enam erutab. Ja nagu me kõik teame, siis Eesti Laulus on enamasti väga suur roll ka koreograafial, lavalisel outfitil ja showl. Nii et... saab päris põnev olema, et kas ja kui palju suudab üks pime endale puhtalt kõrvakuulmise abil kujutluspilti artistist silme ette manada.

Ma ei hakka küll Eesti Laulu finaliste hindama otse poolfinaalis koos Lenna, Sten Teppani, Renee Meriste ja teiste muusikakorüfeedega, vaid Elu24 teeb detsembris selleks puhuks eraldi salvestuse, kus siis mina ja üks pime noormees hakkame koos laule kuulama. Kuna ma tahan, et mu emotsioon oleks võimalikult vahetu ja siiras, siis olen teadlikult kogu tänavuse Eesti Laulu info endast mööda lasknud. Ma pole end isegi artistidega kurssi viinud, et kes osutusid valituks ja plaanin seda joont ka jätkata. Kavatsen pingsalt hoiduda ka lugude kuulamisest enne salvestust. Sama pingsalt nagu nunn hoidub püksikummi lõtvumisest. Pöidlad-varbad pihku, et ma kogemata ka siis peale ei satuks. Siinkohal tuleb vast kasuks, et ma viimased paar-kolm aastat pole enam olnud suurematsorti raadiosõber. Tean ainult nii palju, et Öed on esindatud ja Andrei Zevatkin. Viimane siis sai My Hits Awardsil "Aasta Youtuberi" tiitli. Not that it matters or something.

Ühesõnaga. Ma olen max elevil, sest ma olen vist juba mingi aastast 94 Eurovisiooni jälginud ja alati palavalt oma lemparitele popcornikausi kõrval kaasa elanud. Ainult ühel aastal jätsin ma Eurotralli vahele, kuna olin ilgelt häiritud, et mingi pubekakari hääletas Pootsmanni võitjaks. Lihtsalt arulagedalt, mõtlemata, mis ka reaalselt oleks Eestile toonud kõrge koha. Minu arvates oleks pidanud ilmselgelt toona minema Eestit esindama Laura oma looga Supersonic. Siiani valutan selle pärast natuke hinge. Veelgi enam. Ma olen üpris veendunud, et sinna läks ka meie potensiaalne teistkordne Eurovisiooni võiduvõimalus.

Nii, aga sellega siis ongi nüüd minu poolt pisike eelpressiteade kõigile huvilistele edastatud ja eks ma jää nüüd kannatlikult detsembrit ootama. Peace out! ;)

Kui aus olla, siis ma olen veits frustreeritud, et mu blogi otsustas täna, kõikidest maailma päevadest, just täna kotti joosta. Kuna mina jagan tehnika süvamaailmast ja hingeelust sama palju kui juut sealihast, siis ma ei teagi, kas blogi lihtsalt ei pidanud klikikoormusele vastu või on tegu lihtsalt mingi anomaaliaga? Kuigi seda viimast ma ei usu, sest miks muidu ajaks mingit küpsisejura mulle. Aga ega ma niisama istu siin ja puhka jalga. Kontakteerusin koheselt inimesega, kelle ettevõtte kaudu ma üldse selle blogidomeeni sponsorkorras sain ja kurtsin muret. Nad vastasid, et vaatasid lehe üle ja timmisid seadeid ja et loodetavasti läheb leht peagi korda. Aga millal, seda täpselt ei tea. Aga hea uudis on see, et kui saate praegu neid ridu lugeda, siis dadaaa – järelikult on leht taas töökorras! :D

See vast pole enam mingine saladus, et eile sai meid Janetiga jälle televusseris näha. Vist kuskil eelmise nädala keskel sain kutse tulla Kanal 2 saatesse "Hommik" ja nii me kohale loivasimegi. Kui aus olla, siis tegelikult juba teisipäeval, sest kui tuled maalt ja hobusega, siis lihtsalt pead varuma aega ja arvestama, et ühistransa ei  liigu enne kukke ja koitu. Kellel aga jäi saade nägemata, siis SIIT saate järgi vaadata!


Kanal 2 stuudios: Robert Rool, Piret Laos ja mingi pime on ka nende vahele koos koerakesega ära eksinud :D

Eee, ei teagi kohe kust oma tripi muljeid alustada, no ma alustan siis ebatraditsiooniliselt algusest. Alguses, umbes 2,6 mlj aastat tagasi algas jääaeg, moodustus mandrijää, mis ulatus kohati 2-4 kilomeetri paksuseni. Siis hakkasid aegamööda mandriliustikud sulama ja liikuma ja... Ah, olgu, ma ei viitsi enam. Hüppame parem aastasse 2018, Pärnu-Tallinn luxekspressi.

Seisan mina bussijuhi ees ja ootan kannatlikult kuni mulle pilet väljastatakse. Janet on juba edasi vahekäiku liikunud ja ootab mind seal. Saanud pileti näpu vahele, liigun koerale järgi, kui järsku üks proua teatab, et näed, koerakesel on käpad mustad, lakub neid. Ma ei jäänud isegi seisma, aga möödaminnes mainisin, et ei ole mustad, et koeral on lihtsalt allergia. Selle peale teatab tädike, et ma PEAN koerakesele paremat toitu andma. Okk. Teate ei saa midagi siin paremat, sööb seda, mida leiab. Ma ei viitsinud isegi oma aega hakata seletamisele kulutama, sest selliste inimestega on see lugu, et neid lihtsalt ei koti mingid selgitused. Neil on kõik klaar - kui koeral on allergia, siis järelikult saab koer mingit solki. Kui lapsel on kuskil sinikas, siis raudselt sai see ainult peksmise tagajärjel sinna tekkida. Kui näed välja nagu Aafrika näljahädaline, siis raudselt näljutad end. See, et inimene võib mingi haiguse tagajärjel olla kõhn ja kõhetu... EI. See on välistatud.

Teine pisike vahejuhtum leidis aset trammis number 4. Seisame meie Kikuga rahulikult trammi vahekäigus, Janet mõnusasti meie vahel lamamas, kui järsku tuleb ühes peatuses üks mutike oma kompsudega peale ja lihtsalt julmalt lükkab mu koha pealt minema. Vaatasin Kikule otsa, muigasin ja pööritasin silmi. Mis seal siis ikka, paar järgnevat peatust seisin ma mingisuguses ebamäärases asendis, püüdes vapralt püsti jääda. Mingi hetk aga julgesin pool sammukest tagasi tahapoole liikuda ja selga sirutada, kui sain järsku mutikeselt pragada, et mida ma surun siin oma kotiga. Nagu tsii, andke andeks auline kõrgeausus. Mitte, et see mainimist väärt oleks, aga kes keda siin üldse suruma ja pressima hakkas!? Imelikud inimesed. Ma taaskord veendusin, et suurlinnades on seda kirjut seltskonda ikka märksa rohkem. Olin lausa unustanud need värvikad tegelased.

Aga tegelikult, kui nüüd korraks tagasi saate juurde tulla, siis kuna eetriaeg pole kummist ja see sai halastamatult otsa, siis tahaks paaris järgnevas postituses täpsustada ja täiendada saates öeldud mõtteid. Nagu näiteks:

• Kas ja milliseid pimedanalju võib pimedatele teha?
• Natuke mõtteid viimasest Apollo kinoketi skandaalist, kus kino keelas pimedal inimesel siseneda juhtkoeraga saali.
• Mida pime üldse kinos teeb? Ta ei näe ju!

Nii et – stay tuned! ;)

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas.     ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või  usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

Kui te vaid teaksite, kui mitu korda olen ma nende päevade jooksul, mil ma pole bloginud, bloggeri lahti võtnud ja selle sama targalt kinni klõpsanud. Ja ei, mitte sellepärast, et mitte midagi poleks kirjutada, vaid lihtsalt ei suuda keskenduda, kuna mu kaalikas valutab. Valutab alates sellest hetkest, kui ma jäin unenäkku kinni ja nägin öö läbi luupainajat sellest mismoodi mind üritati elusalt ära põletada. Ma ei saa üldse aru, kust või millest meie aju selliseid veidraid asju genereerivad... Eriti siis, kui viimased päevad on olnud nii positiivsed ja rõõmsad ning pole vist ühtegi negatiivset vahejuhtumit, filmi, uudist vms vaadanud ja isegi Joosepiga pole vaielnud.

Natuke on piinlik ka, sest mulle on postkasti mitu lugejat kirjutanud, aga ma pole jõudnud neile veel vastata. Aga teadke, et ma katsun lähipäevil sellega tegeleda ja teile vastu kirjutada - ausõna! :) Sest tegelikult alates tänasest on mul mitu vaba päeva, kuna ma ju jätsin oma kalendrisse tühja augu, kuna arvestasin, et pean haiglas olema ja nüüd ma eile õhtul avastasingi, et appikene, mul pole mitte ühtegi plaani või tegevust mida teha ja kuhu minna.

Okeii, mulle tundub praegu vägisi, et see ekraanilugemisprogramm ei taha, et ma üldse midagi kirjutaksin, sest kogu aeg viskab mind kirjutamislahtrist kuskile suvalise koha peale või teise aknasse. Ühe korra juhtub, no siis pole hullu, aga kui see saab juba regulaarseks, siis ajab juba vaikselt veits närvi ära. Tahtsin, enne kui see lugemisprogramm mu kuskile viskas, kirjutada, et käisin eile Õhtulehe ajakirjanikuga kohtumas ja minust ja Janetist peaks lähipäevil artikkel ilmuma. Mul muidugi nende intekatega on nii, et kuna minust on erinevates ajalehtedes ja ajakirjades nii palju erinevaid lugusid ilmunud, siis iga kord, kui lähen uuesti ja uuesti oma lugu rääkima, siis mul on konkreetselt selline tunne, et millest siin enam rääkida on, kõik eestlased juba teavad seda. Eile peale intekat uuris Joosep, et kuidas läks ja mida rääkisin ja ausalt, ma ei mäletanud, ma lobisesin maast ja ilmast ja pärast hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ajakirjanik sai üldse vajalikku infi ka või ma mulisesin niisama tühjast-tähjast. Eriti hea oli see, et kui minult küsiti, et mida vahvat on minuga juhtunud, siis mulle ei meenunud vist ühtegi lugu, kuigi mul neid ju lademetes, aga no löö või maha - ei meenu. Ma pole isegi selles kindel, kas lõpuks tuli miskit või jäigi välja. Eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb. Õnneks Janet päästis päeva, sest poobik sai aru, et midagi on teistmoodi ja hullult säras ja demos oma kõiki oskusi, umbes, et vaadake mind, ma oskan seda ja seda ja siis veel seda ka, kas nägite, mis ma just praegu tegin, pildistage kõik üles - alustades korralikust otsesuuna hoidmisest ja lõpetades jäiste teeolude jälgimisega, kus ettevaatlikult viis mind jäisematest ja libedamatest kohtadest mööda.

Ma peaks ikka selle kunagise mõtte teoks tegema, et koguksin netist kõik artiklid kokku, mis minust ja Janetist on kunagi ilmunud ja teeksin blogisse eraldi kategooria, kuhu postitaksin artiklid koos viidetega Sellega on muidugi üks väike mure, et mu blogi uues kujunduses pole enam neid kategooriaid näha... Vähemalt mina neid küll üles ei leia, no need "Saame tuttavaks", "Koostöö" jmt. Peab natuke uurima ja kellegilt nägijalt varrukast kinni haarama.
Ei, aitab küll, ma panen praeguseks selle rüperaali käest, sest ma
ei suuda niimoodi keskenduda, kui see ekraanilugemisprogramm pidevalt susserdab ja mu mõttelõnga katkestab. Vaatab, äkki hiljem tahab arvuti minuga paremini koostööd teha, siis katsun need ülejäänud mõtted ka ära toksida, mis mind paar päeva on juba kummitanud. Olge mõnusad! ;)

Eile õhtul sattus Joosep netis ringi surfates näitlejatar Shailene Woodley Youtube kanalile, kuhu on üles laetud video sellest, mismoodi noor näitsik protestib naftatrassi vastu, mis läbiks Dakota osariiki. See ei ole lihtsalt suvaline protest või vastuseis, vaid tegu on üpriski julma ja traagilise looga, mis on USAs kestnud juba kuid, kuid main stream meedia ei pööra sellele olulist tähelepanu. Ega see ei tuleks valitsusele ja investoritele kasuks ka, kui selline julm inimvastane tegu saaks meedias üle määra palju tähelepanu, sest sellisel juhul jookseks tuhanded ameeriklased Standing Rockile kokku ja osutaks samuti vastupanu naftatrassi rajamisele.

Standing Rock - see on indiaanlastele kuuluv püha maa, mida läbib Missouri jõgi ja kus sajandeid on elanud ja tänase päevani paiknevad mitmed indiaanlaste kolooniad, kuid nüüd tahetakse ehitada naftatrass põliselanike maa ja jõe alla.

Täna hommikul vaatasime veel mitmeid videosid sellest, mismoodi indiaanlased on oma püstkojad ja hütid Missouri jõe kaldale ja Standing Rockile püsti pannud ning mismoodi nad võitlevad viimase hingetõmbeni buldooserite ja politseiga, kes lasevad neile julmalt pipragaasi näkku ja ässitavad politseikoeri kallale. Ausalt, mu hing ja süda värisevad, kui ma vaatan, mismoodi indiaanlased kaitsevad vankumatult oma püha maad ja puhast vett. Indiaani mehed, naised ja lapsed - kõik on ühte kogunenud ja lihtsalt seisavad suurte mürisevate masinatega vastakuti.  Indiaanlased korduvalt ütlevad "Water is life" ehk "Vesi on elu". Ilma veeta ei oleks elu ja see on ju absoluutselt tõsi. Kui ei oleks puhast vett, siis lõppeks planeedil Maa peagi meie kõigi ilus elukene otsa. Mul isegi praegu seda siia kirjutades tuleb nutuklomp kurku.

See halastamatu võitlus on kestnud juba kuid ja kuigi esimesed võitlused on olnud indiaanlastele edukad ja buldooserid on taganenud, siis on netis olemas videosid ka sellest, mismoodi järgmistel kordadel tuldi indiaanlasi peletama, lisaks politseile, buldooseritele, pipragaasile ja koertele, koos relvastatud armeega. Sinna relvastatud armeesse kuuluvad snaiprid ja granaadiheitjad. Really!? Kas kogu see tehnika ja relvad on ikka vajalikud? Indiaanlastel pole küll vibusid ega püsse kaasas, osadel on ainult trummid ja laps kaenlas.  Miks ei võiks indiaanlased elada oma pühal maal ja las jääda see Missouri jõgi, mis on nende jaoks ülimalt oluline, puutumata. Jumala eest, kas siis nendel kahvanägudel pole tõesti mingitki kaastunnet või südametunnistust? See, et indiaanlased ei ela kuskil suurlinna pilvelõhkujas või tiheda asustusega elamurajoonis, vaid vabas looduses ja omades laagrites ja püstkodades, ei tähenda, et see pole nende kodu. Kodu nagu see ehitis, kus Sina ja mina elame, mida ei saa sõrmenipsutamise peale kokku pakkida ja mujale nihutada.

Olgugi, et kogu see sündmustik leiab aset teisel pool maakera, siis mind see tuimaks ja ükskõikseks ei jätnud. Kogu see emotsioonidemöll, mis hõlmab endas valu, julgust, tugevust, hirmu, ühtekuuluvust ja sihikindlust, mõjus mulle nii tugevalt, et ma lihtsalt hakkasin neid videosid vaadates nutma. Miski läks minus lihtsalt katki. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema nende inimeste peale, kes soovivad,et elu oleks grammikenegi põnevam ja hakkavad ajaviiteks intriige punuma. Või inimesed, kes miskipärast armastavad oma peakesi vaevata kõiksugu mõttetustega. Nagu see uute parvlaevade teema, kus tõepoolest leidus inimesi, kes tundsid siirast muret selle üle, kas kiluvõileivad jäävad ikka sama suureks või kui ei jää, siis kas hind jäetakse samaks. Ei tead, edaspidi kiluvõikude hind hoopis kolmekordistub ja reisija peab ise oma leiva kaasa võtma. First world problems!

Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.

Ma vaatan uudiseid ja loen inimeste väljaütlemisi ja pean tunnistama, et ma ei saa aru, miks nii paljud inimesed on mures sellepärast, et Donald Trumpist sai uus Ameerika president. Jah, ma saan aru, et inimesed kardavad Trumpi välja ütlemiste pärast, et kas USA ikka tõttab meile appi, kui Venemaa peaks otsustama ühel hetkel meid rünnata. Kuid mina sellepärast nii väga ei muretseks, kuna meil on endal tublid kaitseväelased, Kaitseliit ja pluss siis see riikidevaheline leping, mis kehtestab mõlema osapoolte kohustused. Inimkeeli öeldes tähendab see seda, et kui Eesti paneb SKPst 2% julgeoleku alla, siis NATO jätkab meie kaitsmist. Ja Eesti on seda lepet täitnud ja rohkemgi veel.

Reedestes uudistes näitas, et mismoodi isegi 200 ameeriklast protestisid selle vastu, et Trump sai presidendiks. Nagu päriselt? 200? Arvestades USA elanikkonda, siis see on sama hea, kui meie Joosepiga läheksime kahekesi tänavale protestima. Naeruväärne! Miks sellest üldse uudis oli vaja teha?
Lisaks, uskuge mind, kui oleks Clinton saanud presidendiks, siis oleks samamoodi tänavatele plakatitega vehkima tuldud. Ma lihtsalt ei mõista milleks on tarvis kogu aeg näidata Trumpi presidendiks saamist mingi globaalse katastroofina, nagu mitte ühtegi head asja ei kaasneks selle valikuga. Mina ootan küll pigem huviga kui hirmuga, et mis edasi hakkab saama.

Mina ei üllatunud, et Trump sai presidendiks, kuna olgem ausad Clintoni ja Trumpi vahe protsentides oli niivõrd marginaalne, et ma isegi imestan, et kuidas need poliitanalüütikud üldse julgesid nii kindlalt väita, et tõenäoliselt võidab presidendivalimised Clinton. Üldse kogu see presidendikampaania oli minu jaoks kuidagi nõutust tekitav. Pidevalt püüti Trumpi maha teha ja Clintonit ülistada. Trump on kloun ja Trump on rassist jne. Kuid keegi eriti ei kisendanud sellest, et Clinton on suurkorporatsioonide käpiknukk, Clinton kaitses kohtus lapsevägistajat, Clintoni meeskonna üks liikmest oli pedofiil jne.
On täiesti võimalik, et kuna konstantselt loobiti Trumpi sopaga üle ja tehti maha, siis ameeriklased ei julgenudki küsitlustele ebapopulaarset varianti välja käia ehk ausat seisukohta välja öelda. Või siis inimestel viskas kogu see Clintoni ülistamine üle ja andsid nimme hääle Trumpile.
Igatahes ma tahaks loota, et USA sai endale targa ja majandust hästitundva presidendi. Ja las nad keskenduvad oma riigi siseasjadele ja las nad hakkavad tegelema omaenda rahvus- ja julgeolekuküsimustega. Kaua see USA ikka tervet Euroopat jõuab kantseldada ja aidata. Natuke võime ise ka oma julgeolekuga tegeleda. Pealegi Venemaa, Hiina ja USA on niivõrd suured ja mõjuvõimsad riigid, et kui kuskil keegi peaks väga äärmuslikke võtteid kasutusele võtma, siis igal juhul keegi neist sekkub.

Kui kasutada uudisteankrute väljendit, siis tagasi Eesti uudiste juurde...
Mind üllatab hoopis meie oma valitsuse tegemised. Ma olin nõutu, kui peaminister Taavi Rõivas oli valmis enne umbusalduse avaldamist kõikidele opositsiooni ja koalitsiooni liikmete küsimustele vastused andma, kuid opositsiooni polnud saaliski. Tulid ainult kutsungi peale kohale, et umbusalduse poolt oma nupukest vajutada. Minu arvates suht nõme. Nagu mingi lasteaed. Ma mõistan, et tegu oli demonstratiivkäitumisega, et näidata oma suhtumist praegusesse peaministrisse. Mingisugune statement, aga kamoon, me ei ole enam lasteaialapsed. Kui ei suuda viisakalt ja täiskasvanulikult käituda, siis ära roni valitsusse istet soojendama. Aaa, vabandust, nad ei soojendanudgi istet, sest neid tüüpe polnud saaliski. Aga eks näis, kas Eestis pääseb võimule siis pigem vasakpoolsed vaated või mis üldse saama hakkab.

Kui keegi juhtus juhuslikult vaatama selle nädala Kolmeraudset, siis mulle pakkus tohutut naudingut Mihkel Raua suhtumine IRL ja Sotside erakonna esimeestesse. Lausa lust oli vaadata, mismoodi Raud ladus neile puid alla. Kellel jäi saade vaatamata, siis soovitan soojalt see järelvaadata. Mihkel Raua suhtumine ja olek annavad üpris täpselt minu mõtted ja oleku edasi, sest täpselt samamoodi mõtlen ja tunnen ka mina.

Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.

Täna jõudiski lõpuks kätte see kauaoodatud rõõmupäev, mil Eston Kohver pääses tagasi kodumaale ehk Eestisse
, tagasi oma lähedaste- naise ja laste juurde. Kui lugesime Joosepiga seda rõõmusõnumit ja siseminister Hanno Pehkur kinnitas ka lõpuks Interpoli esmast uudisnupukest, siis hüppasin Joosepile kaksiraksi sülle ja kallistasime ja musitasime ning avasime vahuveini ja jõime Estoni terviseks. Tühjendasime päise päeva ajal terve vahuveini kahepeale ära ja see tõmbas meid paariks tunniks üpris pehmeks ning siis kerisime ära magama :D
Aga ei, rõõm on suur ja nii vägev, et mees on tagasi kodus ja saab taas üle aasta oma naise kaisus uinuda. Jipikajeii! :)

teadukonna või tervishoiu kõrgkooli) diplomiga treenerid."