Ma tean-ma tean, hingake kõik rahulikult sisse ja välja, väike südamemassaaž, lonks sooja kummeliteed... see olen tõesti mina, ma olen elus ja terve. Olen teid ja oma armsa blogikese täitsa unarusse jätnud ja see on ilmselt pikim blogipaus, mis mul siiani olnud on. Aga et teil oleks mingigi ülevaade vahepealsetest toimunud sündmustest, siis vuristan ühe hingetõmbega kiire kokkuvõtte ette.

 Peale viimast maikuu postitust läksin ma neerubiopsiale, mida tehakse kõigile siirdatutele peale kolme kuu möödumist. Biopsia läks kenasti, kuid enne kui ma üldse osakonda jõudsin, sain ma registratuuris, klaasi taga istuva tädi käest pehmelt öeldes õiendada, aga see on pikem lugu, üks väga värvikas lugu. Siis lippasin tantsupeolt läbi, samal ajal olid mul antibiotsid peal, sest mingi näkane bakter otsustas end mulle külge haakida, siis sai kuur läbi ja siis sain nädalakese olla, kui palavik tõusis taas kuhugi taevastesse kõrgustesse. Selgus, et seesama bakter oli uuesti tagasi ja tigedamana kui ei kunagi varem. Niitis mu päeva pealt sedasi jalust, et ma ei jaksanud omal jalal vetsugi minna. Mul oli konkreetselt surm silme ees, tõmba valge lina ümber ja hakka parem heaga surnuaia poole astuma (aga kuna ma ei jaksanud end liigutadagi, siis ma ei hakanud seekord minema). Kuid siis sain uue antibiotsi kuuri peale ja viiendal päeval hakkasin end taas inimese moodi tundma, halleluuja, päike paistis ja lilled õitsesid taas. Kuid mu õnn oli üürike, sest siis niitis koroona mu jalust maha. Ja nii ma veetsingi terve juulikuu kuni poole augustini kodus nelja seinavahel. 

 Ühesõnaga nagu te juba aru saate, siis üks häda ajas teist taga ja alles novembris sain ma kõikidest pahadest bakteritest lahti. Ma sisuliselt krõbistasin iga kuu antibiootikume kahe suu poolega. Mingi hetk tuli arsti poolt isegi see kaart lauale, et kui nüüd uuesti palavik tõuseb, siis pean haiglasse sisse minema, kuna mul oli seesugune "tore" bakter, mida ravitakse ainult haiglas, veenisisese antibiotsiga. Lühidalt öeldes, palju erinevaid baktereid ja nad eranditult kõik armastasid mind.
No vot, selline lühike kokkuvõtteke seitsmest kuust.

 Kuid nüüd ma kitkusin rüperaalilt kuivanud sambla pealt ära, puhusin talt tolmu ja hakkan nüüd vaikselt jälle kirjutama. Esmalt jagan siia ka üht väikest kirjakest, mille ma täpselt kümme päeva tagasi Facebooki blogilehel oma nägemisele kirjutasin, siis tahan kindlasti teha ka aasta kokkuvõtva postituse (uskuge mind sealt on mida lugeda) ja siis need kauaoodatud siirdamis postitused ehk minu haiglamemuaarid ootavad samuti kannatamatult oma järge. Aa, ja ma vist tahan sellest Orgu skandaalist ka natuke kirjutada.

Aga olgu, sõbrad, ma tagurdan nüüd virtuaalsest kirjapesast selg ees välja ja jätan teid kirja lugema.

 

***

Kallid silmad,

Ma pean teile kirjutama, kuigi ma tean, et te ei näe seda lugeda.
Istusin täna hommikul diivanil, mõnus pehme pleed sossult ümber ja päike siras otse silmaauku. Teil polnud sellest aga viga midagi, ei ühtki pisarat eredast valgusest, ei väiksematki kissitust, sest täpselt 17-aastat tagasi otsustas ühel kaunil päeval nägemine meiega hüvasti jätta. Väga inetu temast, ei mingit hoiatust ega midagi. Lihtsalt pakkis oma kodinad kokku ja läks. Keegi ei tea tänini päris täpselt, et kuhu ta oma aruga keset südatalve niimoodi läks või mida ta nüüdseks teeb. Kuid teate, mu kallid silmad, pole hullu, sest meil on tegelikult ilma selle va nägemiseta ka maru vahva.

Vaadake…

*hehe, tung, te ju ei näe muhvigi*

    …kui paljudesse jaburatesse ja naljakatesse seiklustesse oleme me nende aastate jooksul üheskoos sattunud. Mäletate, kuidas ma alles hiljaaegu, mitte väga ammu, tõstsin bussis oma käekoti võhivõõrale naisterahvale sülle ja otsisin südamerahus mitu minutit oma rahakotti või kuidas me, kuidas me sajaseitsmekümne kolmandat korda ehmatasime taas ühe vaese hinge pooltummaks, kui teda oma lambavillase käpikuga kobasime või too inimene, keda ma agarasti rohelist tuld oodates valge kepiga toksisin ja juttu puhusin, arvates naiivselt, et tegemist on mu sõbraga . Eks vahel harva kohtab ka neid, kes on peast natuke debiilikud. Kasvõi see mutike, kes nimetas teid mu kallikesi santideks või too „vahva“ tädi, kes sõimas mind nii kaua, kuni ma lõpuks nutma hakkasin või need krutskit täis jõnglased, kes lennutasid selja tagant lumepalliga mulle vastu pead. Aga need väikesed intsidendid on kogu selle toreduse ja headuse kõrval tühised.

Ma tahan lihtsalt öelda seda, et hoolimata kõigest olete te nägemiseta sama armsad, võib-olla isegi grammike armsamad. Ma ütlen käsi südamel, et mingites olukordades nägemine ongi veits ülehinnatud. Esiteks, ei pea te enam nägema mu võimatuid juukseid ja ma ei pea muretsema milline ma hommikul ärgates välja näen. Aus vastus oleks, et ei näegi. Ja ausalt öeldes on nägemise puudumine mind valgustanud –nagu sõna otseses mõttes, sest nüüd ma vaatan ja kuulan südamega. kas olete kunagi mõelnud, kuidas kõlab vihmapiiskade langemine puudele, lehtedele, lilleõite südamikesse ja kroonlehtedele või kuidas ümbritsevad loodushelid muutuvad ühtäkki salajuttude sosinateks, lõhnad intensiivistuvad sedavõrd, et see kõik hakkab mu peas üht imeilusat pilti maalima.
Jaaa, ma tean, imal klišee, korduvalt kuuldud jutt, kuid ausalt! Ma päriselt vaatan ja kuulatan loodust ning inimesi meie ümber südamega, kuulatan nende häält ja olemust, kas neis on hellust, soojust, hoolivust, kas hing on avali või õrnalt vaos hoitud, kas neis pulbitseb elujanu, uudishimu, kibedust, kadedust, kas südames kõneleb valu või kostub hääles rõõm, ükskõiksus või vaev ja  miks see kõik on nõnda nagu see on. See kõik on lihtsalt nii inimlik.

  Nii et, mu kallid armsad silmad, ärge nukrutsege, et olete ilma nägemiseta, ma armastan teid täpselt sellistena nagu te mul olete, pilguga või pilguta.

PS. Ning nägemisele ütleks omaltpoolt nii palju, et ükskõik kus sa hetkel ka ringi ei redutaks, siis tea, et oled alati tagasi oodatud. Meie ei ole pahased ega solvunud. Nii et kui sa ühel ilusal päeval hakkad südames kipitavat igatsust tundma, siis tea, et oled lahkelt tagasi oodatud! Võtame su avasüli kallistuste ja musidega vastu.

 

Kai
See puhta pime.