Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Täiesti lõpp. Esmaspäeval sündis meie toredate naabrite perre uus titabeebi ja alates sellest hetkest, kui sain teada, et tita on sündinud, olen ma esmaspäeva lõunast saati kõiki maja ette sõitvaid autosid stalkinud. Justkui naabrinaine jalutaks otse sünnitustoast beebi kaenlas koju. Einoh, millal varem olen ma lasknud kainel mõistusel oma tegemisi häirida, eksole.

Aga tegelikult jäin ma sellise asja peale mõtlema, et millal oleks õige aeg katsikule või värsketele vanematele õnne soovima minna? Ses suhtes, et õnne võib vist igal ajal soovida, nii sotsiaalmeedias, sõnumiga, kui ka trepikojas kokku joostes, , aga ei tahaks ju olla üks nendest mõtlematutest mölakatest, kes ei suuda austada värske ilmakodaniku ja vanemate privaatsust. Ma sellise emotsionaalse inimesena tahaksin ka loomulikult kohe minna ja tervitada uut titabeebit, aga kuna ma tean, et ma ise ei seediks sellist peale lendamist, siis hoian end vaos. Ning ilmselt vajaks värske ema järgnevad nädalad ainult rahu ja sünnitusjärgset taastumisaega ja et saaks natuke ise omaette olla ja tutvuda üksteisega. Seega ei hakka ju vägisi lillesülemite ja koogiga ukse vahelt sisse pressima.

Lisaks on ju veel oluline teada, et vastsündinute immuunsus pole täielikult välja arenenud ja seega ei tundu mulle mõistlik oma isekate soovide ja tahtmiste pärast muuta elamine läbikäigu hooviks, sest ega suguvõsa on ju nagunii järjekorras ootamas, et minna uut võsukest tervitama. Ning võib-olla pole nende uus titabeebi selline kukununnukene, kes laseb katsikulisi rahulikult vastu võtta ja nad näevad kurja vaeva, et gaasivaludes vaevlevat titabeebit magama saada, siis on ka nõme oma katsikujutuga peale käia.

Kui mu õde sai oma esimese lapse, siis mina olin toona ehtne pubekas, kes käis kogu aeg nahaalselt  ukse vahelt piilumas ja uurimas, et millal ükskord ometigi kavatseb see nunnukas üles ärgata. Mul polnud toona pubekana halli aimugi sellest, kui kurnav võib sünnitus naisele olla, eriti kui see kestab tagasihoidlikud 34h. Mina mõtlesin lihtsalt, et näe õde oli padurase, siis ühel hetkel läks sünnitama ja tagasi koju naases ülinumpsiku beebiga and the end. See, et ema ja laps vajaksid omaette olemise aega ja rahu, no see ei koitnud mulle kordagi. Aga no õnneks olen ma selle vahepealse aja jooksul suti teadlikumaks saanud ja enam nii nahaalselt ei käitu. Aga ega õde ise ka mulle miskit selle kohta öelnud ja nagu näha, siis jäi toona mul puhtast intelligentsist ka vajaka.           

Ühesõnaga ma saan aru, et mõistlik oleks oodata ja lasta värskel ilmakodanikul ja vanematel uue elukorraldusega natuke harjuda, sisseelada ja alles siis mõelda võimalikule katsikule. Oeh, aga ikkagiiii... mõelda vaid - meie kortermajja tuleb see pisike nööbike elama. Huvitav, kas mul õnnestub aeg-ajalt end jalutustele kaasa ka nihverdada ja kui end eriti hästi ülal pean, siis äkki saan kärutada ka... #beebidonniinunnud
Kas olete katsiku kommetega kursis või milliste katsikulistega olete ise pidanud kokku puutuma? Jagage nõu, siis tean, millest hoiduda :)

Külastasin üle pika aja täna oma perearsti, sest kui käisin end vaktsineerimas, siis perearsti õde soovitas. No, et las tohter kuulab ka korra mu kopsud üle, mõõdab rõhku ja otsib mulle ehk mõne teise asendusravimi, mis kaitseks neere ja alandaks vererõhku. Kuna oli kahtlus, et minu praegune köha võib olla pikaajalise Gardace üks kõrvalnähtudest.

Ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma meie perearsti vastuvõtule lähen, siis ma astun sealt kabinetist välja veel nõutumana kui sinna sisenedes. Lihtsalt kuidagi harjumatu on, et see uus perearst pole mind sõrmeotsagagi puutunud Ei rõhku mõõtnud, südant ega ka kopse kuulanud, non, mitte midagi. Isegi täna, kui väljastas kopsuarstile saatelehe, isegi siis ei kontrollinud mu hingamist. Okei, tänase visiidipuhul saab väikese erandi teha, sest ma oleksin äärepealt oma tormakusega arstile südari põhjustanud. Ta pole vist harjunud, et pimedad inimesed nii nobedalt liiguvad ja toimetavad. Ses suhtes, kui ma oma saatelehed endokrinoloogile ja pulmonoloogile olin kätte saanud, siis tõusin krapsti püsti ja läksin nagu muistsed nägijad ukse poole, mille peale arst haaras mu käevangust tugevasti kinni ja kogeles veidi ehmunult: "Tasakesi-tasakesi!"

Kuna lumepudru oli Janeti kõhualuse üpriski märjaks ja liivaseks teinud, siis jätsin poobiku targu ooteruumi. Pole eriti minule omane käitumine, sest ma olen seda sorti juhtkoerakasutaja, kes tavaliselt läheb oma juhtkoonuga kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse: teater, kontsert, kino, laevad, praamid, muuseumid, haiglad, Pikk Hermann, Tallinna Teletorn jne. Esiteks juba sellepärast, kuna meil juhtkoerte kasutajatel on õigus avalikes asutustes, üritustel ja kohtades liikuda juhtkoeraga. Kuid teiseks ka sellepärast, et kõik sellised erinevad kohad ja olukorrad arendavad juhtkoera mõtlemist ja õiget käitumist. Pealegi täna ma leidsin, et kasulikum on lasta Janetil natuke kruttida oma olekuga inimeste nunnumeetreid, kui liivatada ja niisutada arsti kabinetti.

Igatahes arst vist arvaski, et kui mul karvapallist abilist pole kaasas, et siis ma jooksen end vastu seina sodiks. Tohter millegipärast arvab jah, et mul selle liikumisega on üleüldse sandid lood, sest saatelehti ulatades lisas, et järgmine kord, kui mul on ainult saatelehte vaja, et siis ma helistagu ja väljastab mulle digitaalse saatelehe, sest mul see liikumine ju ikka komplitseeritud.
Mnjah, ma ainult kergelt noogutasin. Ei hakanud muljetama, mismoodi me Janetiga kahekesi aastaaega Tallinnas tööl käisime. Kuidas ma reisingi linnade vahet ja mismoodi me pimedatega võõrastes kohtades võistleme, et kes legendi järgi jõuab kõige esimesena sihtkohta. Much fun! :D

Ma avastasin, et jessas küll, ma olen viimasel ajal häbiväärselt vähe postitanud Janetist pilte, aga katsun selle nädala jooksul selle näpuka ära parandada. Tahaks mingeid ägedaid klõpse nendest hetkedest, kui Janet õues lumes möllab. See on lihtsalt ülikift, mismoodi see koon naudib lumes ringi tuiskamist. Saba pöörleb taga nagu propeller ja suu on lahti ja kahmab lund nagu buldooser. Ühesõnaga ma katsun mõnel nägijal varrukast kinni haarata ja siis sunnin pildistama. Veel parem oleks muidugi video teha, aga eks näis. Peaks ikka kiiremas korras endale videokaamera soetama, sest soovin, et kui ühel päeval Janetit enam meiega pole, et siis mul oleks meie ühistest vahvatest hetkedest video(sid), mida aeg-ajalt igatsuse korral vaadata (loe: kuulata) ja nuttu löristada. Üldse võiks kõik sünnipäevad, väljasõidud ja koosolemised üles filmida, sest need oleksid mulle n-ö fotoalbumi eest. Kuigi albumit tahaksin ma ka, sest minu meelest on see nii vahva, kui külalised tulevad ja siis saavad sirvida meie albumeid, mis on tulvil täis mälestusi ja vahvaid hetki. Ma koostaksin iga pildi alla ka väikesed sildikesed, millel on kirjas: aasta, asukoht ja nimed, kes on pildil.
Okei, ma läksin nüüd sujuvalt unistustelainele, aga eks unistama peab ka, siis on suurem tõenäosus, et need ühel päeval täituvad. Millest teie unistate? :)

Eile potsatas mulle postkasti pakiteade ja pakk ei olnud mitte kellegilt teiselt kui Kristilt (tsau Kristi!). See inimene on täitsa segaselt armas, no päriselt ka. Ahjaa, võib-olla kõik ei teagi veel, et kes see Kristi siukene on... Kui päris aus olla, siis ega mina ka ei tea, sest ma pole seda inimest mitte kunagi oma ihusilmaga näinud ja ma ei tee praegu siin oma sarkastilist nalja, et ehee, pole kunagi näinud, aga vot kohtunud oleme ikka. Mkm, me pole isegi mitte kohtunudki. Kristi näol on tegu minu lugejaga, kellega oleme privas niisama natuke lobisenud ja... Ma nüüd päris täpselt ei mäleta, aga kui kuulsin, et tüüp elab Uus-meremaal, siis peksin talt vist magneti välja... Või oli see tema algatus ja mina muidugi kohe taktituntetult võtsin silmagi pilgutamata pakkumise vastu. No oli kuidas oli, igatahes paki sain täna kätte ja no hold your horses!

Ma olen varasemalt ka lugejatelt pakikesi saanud. Näiteks juulis saatis Katre mulle maitsemandleid, aga no need on mul juba ammuilma söödud, ära seeditud ja unustatud. Alguses plaanisin sellest hüüratust mandlikotikesest pilti ka teha, aga teate, mul polnud absull mitte mingisugust tahtejõudu mandlite sisse kühveldamisse pausi teha. Pärast, kui olin end mandlitest kurguauguni täis õginud, siis paari mandlikest kotikese põhjas oleks ka veits nadi olnud teile näidata. Need maitsemandlid on täiega sõltuvust tekitavad, ma võiksin püsitellimuse teha, kui oleks vaid kuskil selline võimalus.

Tagasi Kristi saadetise juurde...
Ta saatis mulle nelja erineva maa magnetit. Näljapäevadeks või meeleolu tõstmiseks šoksi (oli vist Orioni oma ja mille peale Joosep kohe rõõmsalt teatas, et šoks on talle :D). Külmemateks aegadeks musta-halli-roosaga pluusi, mis sobib ideaalselt minu musta nahkjakiga (Joosep kusjuures ütles pluusi nähes, et kristil on hea maitse). No ja pidulikemaks puhkudeks saatis veel igavesti uhke sinise ja kuldsega kaelakee ja kõrvakad. Mina olen igatahes nüüd igaks elujuhtumiks valmis.

Need, kes sellist roosamannatamist hästi ei talu või see tekitab teis seedetraktihäireid, siis jätke järgnev heaga vahele, sest ma lihtsalt pean proovima panna kuidagi sõnadesse seda lalinat ja eufoorilist sädinat, kui ma puhtjuhuslikult haarasin esimesena pakist välja selle maailma pehmema ja hüüber nunnu magneti. Ma teadsin kohe, et tegu on Uus-Meremaa magnetiga, sest mulle justkui kuskilt ajusopist meenuks nagu, et taolised haruldased linnukesed pesitsevad just Uus-Meremaa mägistel rannikutel, eksju, Kristi?! :D





Kolmandaks magnetiks jäi mulle näppu vist ühe Poola linna (äkki Varssavi) vanalinn? Kui ma praegu täiega puusse panen, Kristi, siis oled lahkelt oodatud mind parandama :D




Neljandaks oli Kanadast pärit magnet, mis on selline kummjas ja ma ei tea miks, aga mulle jõhkramalt meeldivad need kummist magnetid. Joosep ütles, et magnetil on kujutatud kobrast, karu ja põtra, kellel kõigil on mütsid peas. Ma kahtlustan, et kuskil peab olema Kanada sümbol ehk punane vahtraleht ka, võib-olla ongi mütside peal või hoiab keegi loomadest lipukest käes?



Siin siis kõik magnetid uhkelt koos poosetamas ja kas panite tähele, et kõik magnetid on reljeefsed ehk äärmiselt pimedasõbralikud?! :)



Kuna minu klassikaline väike must kleidike on hetkel kadunud-asjade-maal, siis peate lihtsalt leppima taolise kunstilise kompositsiooniga, kus ongi siis näha minu uhiuut kaelaehet, kõrvakaid ja kogu selle kupatuse all Orioni šoksi. Hmm, ma ei tea miks, aga iga kord, kui ma kirjutan "Orion", siis on mul selline karvane tunne, nagu tegu oleks mingisuguse kosmeetikat tootva idufirmaga... Kas nad siis toodavad šoksi ka või? Või nad ainult šoksi toodavadki? Või toodavad ainult näomöginaid ja Joosep lihtsalt mööda minnes ütles šoksi nime valesti? Nii palju küsimusi :D



Need kaks viimast pilti peaks olema siis tehtud Kristi poolt pakki lisatud postkaartist. Ahh, ma pean järjekordselt ahhetama, sest roosad tulbid on ju kohutavalt ilusad ja armsad. Eriti, kui keegi toob mulle kevadel terve sülemitäie valgeid, roosasid, lillasid, oranže või kollaseid tulpe- much cute! :)
 

Siin kaardi tagumine külg. Sorry, Kristi, nüüd kõik näevad, mis Sa mulle kirjutasid... Sinu käekiri on ka nüüd avalikult lugemiseks üles pandud ja mul pole isegi õrna aimugi, et kas Sinu käekiri on piisavalt loetav, et teised ei saaks sellest püsivat silmakahjustust, kui peaks juhtumisi varesejalgu lugema :D Kuigi ma julgen selles sügavalt kahelda, sest Joosep luges kaardil oleva teksti väga ladusalt ette.

Käisime eile Joosepi vennal külas. Istusin mina siis rahulikult elutoas diivanil, kui äkki Joosep tõstis mulle ühe maailma kõige pehmema ja õrnema olendi sülle- küüliku paarikuise pojakese. Joosepi vennal on kodus umbes 10 küülikut. Nii täiskasvanuid, kui ka pojakesi. Tegelikult on nende küülikutega natuke selline naljakas backstory. Nimelt Joosepi vend ostis alguses endale ühe emase küüliku, kelle nimeks sai Jenny. Kuid siis aeg möödus ning tal tekkis mõte, et võiks Jennyle seltsilise, sõbra, elukaaslase Matty ka võtta. Kuid ta vist ei arvestanud või ei teadnud, et need küülikud on ühed vääga seksimaiad loomad ja nii saidki neist pigem sexbuddyd kui sõbrad, kes panid aluse küülikute evolutsioonile. Ta küll hoidis neid enamjaolt eraldi ja kokku suhtlema lasi ainult oma valvsa silma all, aga no teate ju isegi, et kellel isu on, siis see leiab ikka võimaluse ära suskamiseks ja nii see asi alguse saigi ning nüüd tundub, et olukord hakkab vaikselt kontrolli alt väljuma. Kui esimene pesakond oli hakkama pandud, siis ei läinud palju aega mööda, kui oli juba uued pätsikesed ahjus ja sealt omakorda tulid järgmised pesakonnad. Hetke seisuga ongi Joosepi vennal korteris 10 küülikut, pluss veel üks pesakond tulekul. Kuigi praegu on olukord veel suhteliselt piiripealne, siis mind kohutavalt ajas naerma see ahastunud ja tüdinenud hääletoon, millega teatas, et kui ta alguses arvas, et oskab ja suudab eristada emaseid ja isaseid küülikuid, vältimaks uute pesakondade tulekut, siis arvestades viimast ups-they-did-it-again pesakonda, siis enam ei saa ta üldse aru, kes on kes. Asja üks positiivne külg on vähemalt see, et meil pole kaotsi läinud andekat zooloogi.
Mõtlesin, et kuna minu blogi jälgivad ja loevad ikka mitmed sajad ja tuhanded inimesed, siis otsustasin oma panuse anda ja proovin ka kätt küülikute maha parseldamises., Nii et, kui kellegil oleks soov endale võtta koju üks või enam (kuigi ma ei soovita mitut, näete ise mis juhtuda võib) maailma pehmema karva ja nunnuma sabatutiga kõrvikut, siis andke endast märku ja paha ei teeks ka postituse šeerimine, sest väiksed nunnud otsivad endale hoolitsevat ja toredat kodu. Pealegi ma ei tahaks, et Joosepi vend laostuks küülikute puuride, heina, saepuru ja mis muu kraami soetamisega, pluss vaimne tervis, mis sinna alla läheb, kui peab kogu aeg kühvli ja harjaga ümber puuride jooksma ja saepuru kokku kühveldama.

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.

üks tüdruk, kes toetab käsi põlvedele ja hoiab oma kätt nii nagu laseks kohe liblika lendu ning ümbrise peal ongi palju liblikaid (loe: minu lemmik putukad), erinevat värvi kivikesed, tüdrukul endal on lilleline kleit seljas ja seljal suured haldjatiivad...ühesõnaga hääästi suvine, õrn ja nunnu. Ma vist hakkasin end juba kordama. Pildil on taustal näha ka teraapiakoera Elliet, sest me käisime täna neljakesi Tartu linna peal chillimas (loe: mina, Janet, Mac ja Ellie).

Ärge laske ennast pealkirjast eksitada, sest kõigepealt hakkan ma kirjutama jätkujuttu sellest, mis siis sai ja juhtus, kui Joosep KL õppustelt koju jõudis. Mina targa tüdrukuna põgenesin selleks ajaks kodust ära (loe: toormahla ja smoothi koolitusele) ja tagasiteel koju mõtlesin paaniliselt, et milline meie elamine välja näeb, kui üks robustne ja laiguline kaitseliitlane meie korras pesakese oma varustuse ja kraamiga üle katab. Mõtlesin, et olgu...vähemalt on asja positiivne külg see, et ma saan end selleks košmaariks ettevalmistada ja arvestan juba eos, et kuskilt nurgast, voodi ja diivani pealrt leian igasugu kraami, mis sinna ei kuulu ega käi.
Jõuan mina koju, Joosep on väga heas meeleolus, nurgast-voodist-diivanilt asju ma ei leia ja kuskile mu jalg kinni ka ei takerdu(loe: kõik oli juba ilusti ära pandud). Oma öökapilt leidsin Milka küpsised, mille peale ma heldisin, sest see oli nii armas ja siis avastasin, et Joosep on siiski jõudnud ka Pythoni ära pesta. Ma nimelt juba pikemat aega olin rääkinud, et koer on vaja ära pesta, et karvastikul on ebameeldiv lõhn, kuid Joosep ütles, et nädalavahetusel kindlasti ei jõua, kuna kui õppustelt naaseb, siis pakib asjad ja hakkab suht kohe Tartu poole sõitma ning Python ei kuivaks sõidu alguseks ära ning märga koera Tema transportima ei hakkaks...aga mida mina avastasin?!  Tegin Pythonile pai ja avastasin, et karvastik on pehme ja lõhnab hästi ja ma olin täiesti positiivselt üllatunud ja siiralt rõõmus, et siiski oli leidnud selle aja.
Kuna Joosep oli läinud poodi, siis ei saanud ma kohe Teda kiidusõnadega üle valada. Mingi hetk Ta helistas mulle poest, et küsida mida mina poest tahaksin ja andsin teada, et Cappy Ice Fruiti jooki tahan ja kõne lõppu karjusin kiirustades, et toogu mulle lilli ka. Joosep saabus koju, tõi mahla ja ulatas mulle seitse erkroosat roosi. Ma siis hüppasin suurest rõõmust kaela ja hakkasin ette vuristama, et kui tubli ja armas ja tore ja eriline ja fantastiline Ta on, et pani asjad ära, tõi mulle maiustamiseks küpsiseid ja jõudis ka koera ära pesta ning täitis mu soovi ja tõi mulle lilli.
"Mis küpsised? Ma ei ole Pythonit pestnud...!", vastas Joosep ja oli veidi segaduses.
Ma olin ikkagi kindel, et Joosep tõi küpsised ja sõin need suure isuga tee kõrvale ära ja piinlikkusega tunnistan, et Joosep sai sealt ainult ühe küpsise, mis just väga ei rõõmustanud Teda, aga kuna isa toodud moonakotike sisaldas ka küpsiseid, siis lohutasin Joosepit, et ma annan isa toodud küpsistest Talle rohkem kui ühe küpsise. Läksin sahtlist küpsiseid tooma (loe: sealt kuhu ma need Joosepi eest ära peitsin) ja avastasin, et küpsiseid polegi sahtlis...mnjah, ma olin need enne kodust lahkumist öökapile tõstnud. Küpsisemüsteerium sai lahendatud! :D
Aga Pythoni iseeneselik karvapuhastus on endiselt siiani küsimärgiga...

Lobisesin siin just Maciga, kes ütles, et Ta ei julge end kraadida, sest siis saaks Ta võib-olla teada, et on haige ja mul on täpselt sama teema. Ma olen igatahes väga rõõmus, et saame üksteisele nüüd toeks olla ja üksteist ergutada mitte kraadima. Imelik on ka see, et meil on just hommikuti kõige tugevam kehv enesetunne (välistades, et see on rasedus), pakkus Mac, et tegu on hommikuallergiaga ja ma täitsa nõustun, et tegu on allergiaga, sest köha-nohu-uimasus-pea paks olemine on kõik allergiasümptomid ja kuna mulle meeldib see diagnoos palju rohkem kui külmetusviirus, siis elan oma teadmist mööda allergiaga, aga igaksjuhuks võtan paar tabletti ka sisse.

Linda, väike Õnneseen (hah, muig....seen...postituse lõpus saate aru miks ma ÕnneSEENE peale muigan), käis Prantsusmaal ja veetis seal oma aastavahetuse ja ka kogu ülejäänud koolivaheaja. Lucky bastard selline :D.
Aga kui korraks peatuda Lindal, Prantsusmaal ja tolle maa toidukultuuril, siis ma lihtsalt pean ära mainima, et Linda sõi seal konnakoibi ja austreid. Okei, konnakoibi ma ise suudaks veel proovida ja mõistan nende söömist (kuuldavasti pidid konnakoivad maitselt meenutama kanaliha või kana ja kala vahepealset asja), aga austrid!?! Milles on vaesed väikesed abitud austrid süüdi, et neid peab elusalt sööma? Pealegi on need ligased ju, mis maitseelamust sellest saada küll võiks?

Ma lisan siia mõned lõigud minu ja Linda kulinaaria teemalisest vestlusest(don’t be mad Linda):

Linda ütleb:
Kujuta ette et sa teed selle karbi lahti ja siis paned talle sidrunimahla peale ja ta liigutab, siis sa võtad ta sealt karbi seest lahti ja vaatad kuidas ta su kahvli peal on selline limane. Ja sa sööd ta lihtsalt ära, teades et ta oli elus :D
Kai ütleb:
Fuhfuhfuhfuhhh!:D Miks Sa mulle selliseid jubedusi räägid?!:D
Linda ütleb:
Sest nii see oli :D
Kai ütleb:
Ma näen pärast unes mingeid jubedusi...
Linda ütleb:
Ma tahan et sul tekiks sama kujutluspilt sellest :D

Minu kommentaar: Aitäh, tekkis küll reaalne kujutluspilt!

Kai ütleb:
Kuidas Sa suutsid? Kas Sul kahju ei hakanud nendest?
Linda ütleb:
Mul oli rõve :D Aga mõtlesin et proovin ära :D
Linda ütleb:
Söödan sulle ka kunagi ühe sisse :D
Kai ütleb:
Eiii, selle peale võid mürki võtta! Ma ei pane vabatahtlikult kunagi midagi elusat suhu:)
Linda ütleb:
Aga ta ei häälitse :D
Kai ütleb:
See veel puuduks.
Kai ütleb:
Tegelikult häälitseb, aga Te ei kuule Tema appikarjeid.
Linda ütleb:
Otse loomulikult :D
Kai ütleb:
Linda! Sa oled rõve!:D


Viimastel päevadel on meil kuidagi jutud toidule läinud ja näiteks Linda on üks nendest imelikest inimestest, kes seeni ei söö…saate aru?! Ei söö! Ning põhjus miks ei söö, ei ole mingisugune tavapärane põhjus nagu „öäk, mulle ei maitse“, vaid Linda ütleb, et seened on lihtsalt mõtetud, kuna need ei anna toiteväärtust. Selline väike praktiline inimene.

Lugege ja imestage.



















































Kuna ma lihtsalt ei usu, et seened mitte kui midagi ei sisalda ega anna inimesele kasulikke toitaineid, siis otsisin internetiavarustest väga hariva ja huvitava lugemise seente kohta, kus on juttu meie toidulaual olevatest seentest ja nende toiteväärtusest ning paljust muustki. Lugege ja nutke seenelaimajad :D



Lõpetuseks…eile lobisesin Pauskaga ja juttu tegin Minionidest. No teate kindlasti neid pisikesi kollaseid ubadele sarnanevaid tegelasi, kes jagavad humoorikaid ja andekaid ütlusi ja kuna mingi aeg Mac oma blogis ka jagas mõningasi Minioni tarkusi, siis otsustasin kõik lemparid salvestada ja soetada endale just nende Minioni tarkustega T-särgid, mis puudutavad otseselt mõnda minu iseloomujoont või vaadet olukorrale ja hetkel on väljavalituks osutunud järgmised tarkused / mõttekillud.




Eriline lemmik on see “How to talk to me when I´m in bad mood? … DON´T!” ja kõige-kõige minulikum on see “Laughing is the best medicine, but if You´re laughing for no reason, You may need medicine.”

Ma lihtsalt ei või kuulata kuidas inimesed, kes mind ei tea ega tunne või arvavad mind tundvat, et küll see Kai on ikka selline roosamanna nunnu ja selline trilla-tralla-trulla. Vot selline armsake ja nunnuke, pistaks taskusse või käekotti ja kannaks igalpool kaasas, las Ta seal tuksleb ja kui läheb vaja, siis näitame Tema kõige vägevamat oskust- olla nunnu nimelt. Tsiises, tõsiselt saage üle!

Kas tõesti hindate kõiki inimesi puhtalt ainult nende välise kesta järgi? Tema naerab palju, kilkab, kannab roosat ja valget, on aeg-ajalt ka lapsemeelne ja voilaa...diagnoos: tugevalt nunnu! Mitte, et mul oleks midagi nunnu olemise vastu, aga kui seda käsitletakse halvustaval ja mahategeval eesmärgil, siis pole see okei. Ei tasu ülemäära hindama hakata.
Mul ei tuleks surres ka pähe hakata analüüsima ja mõõtma kellegi halliilmelisust ja morbiidsust, sest ma tean, et olgu see inimene nii värviline või must-valge kui tahes, siis välise kesta all on midagi muud ja suure tõenäosusega kasutavad inimesed ikka oma aju ja mõistust millegi saavutamiseks.

Jah, ma olen nunnu ja ma olen uhke selle üle. Mulle meeldib kanda kleidikesi, erinevaid kõrvarõngaid, mantleid, kingakesi ja kui vahel lööb minus välja mingi teine meeleolu, siis vahetan natukeseks stiili, mis ehk annabki mulle värvikust. Minu kõik asjad (riided, ehted, tarbeesemed...alustades visplist ja lõpetades WC-poti harjaga) peavad olema praktilised ja ilusad, kui üks nendest ei täida eelpool nimetatud eesmärki, siis ma ei osta seda. Nii lihtne ongi!
Kui ma naeran, siis siiralt ja südamest ning kui seltskonnas olen vaikne ja kuulan tähelepanelikult, mida teised räägivad ning ei lausu väga palju lisaks, siis see ei tähenda, et mul pole oma arvamust, vaid suure tõenäosusega minu arvamus ühtib kõnelejate omaga ja miks peaksin sellisel juhul tühjalt sama juttu üle kaagutama, mida just räägiti?! Ma pigem olen vakka ja munen, selle ajaga, ühe korraliku muna...
Aitäh sõbrad, kes mind tõeliselt teavad ning peale selle roosamanna väärtustavad ka minu sisemist kraami!

Aga et hea tunde ja positiivsete emotsioonidega magama minna, siis tahan hõisata, et Joosep on ikka nii armas!
Kuna mu ninasprei (Sudafed ha xylo) sai täna päeval otsa, siis ma kõndisin mööda korterit ringi nagu vana turris siil, sest mu nina oli kapitaalselt kinni ja pidin suu kaudu hingama ja seda juba päris pikka aega. Tegelikult olin ma juba peaaegu pisarates, et kuidas ma küll öö mööda saadan, sest teised nohuvastased vahendid mulle ei sobi (isegi kodune küüslauguga õli), kuna need tekitavad verejooksu. Aga siis, minu kallis Joosu, otsis netist välja ainsa Tartus toimiva ööapteegi ja vuras mulle rohtu tooma ja ma saan jälle hingata. Halleluuja! Hingamine on ikka üks harukordselt hea tunne :)

Käisime koos Marikaga Pärnu Pimedate Ühingu poolt korraldatud 2-päevasel ekskurssioonil. Külastasime Lõuna-Eesti huvitavaid paikasid (Võru, Roosisaar, Tamula, Vastseliina linnuse varemed, Suur Munamägi, Maanteemuuseum, Pokumaa jmt) ja ööbisime Värska Spas ja just sellest viimasest ma natuke kirjutada tahangi. Ma olen lihtsalt kohutavalt pettunud ja vabandage kõik, kes leiavad olevat Värska Spa mõnusa puhkepaigana ja väidavad seda ka teistele, siis see on puhas kräpp- ausalt!
Värska Spa asub ise väga ilusas looduskaunis paigas, kus ümberringi on männimets ja oma vaimusilmis kujutasin ette, et lähen spatuppa, avan akna ja lasen mõnusat värsket männimetsa õhku sisse, kuulan linnulaulu või naudin metsakohinat. Paraku-paraku seda ei juhtunud, sest meil oli selline tuba, kus aken ei käinudki lahti...aga ei tasu kurta ja viriseda, sest selle eest meil avanes toas imekaunis vaade plaaditud siseruumile, kus olid basseinid, mullivannid ja saunad ning sai tunde vaadelda poolpaljaid inimesi,  omandada tarkusi, hetkel moes olevate või täiesti moest väljas olevate,  ujumisriiete kohta. Arhitektile tuleb igal juhul olla tänulik, et üldse oli nii leidlik ja monteeris toale akna ja poleks olnud vaja kulutada lisafinantse konditsioneeri peale.
Arhitekt on mõelnud ka inimeste kehakaalule, sest näiteks söömas sai käidud teises majas, mis asub kuskil 200-300 meetrit eemal ööbimiskohast, lifti ei olnud (invalift oli kahjuks küll vist näpuka kombel sinna pandud, aga eks selle vea saab ka parandada, sest hetkel on selle eest hoolitsetud, et kui ratastoolis olev inimene liiga palju kaalub, siis lift ei liigu paigast).
Kuna mina ei ole jalutu (kõigest nägemisega on nägemist!), siis läksime trepist, aga mina olen ju teada-tuntud trepifoobik, siis alati hoian käsipuust kinni ja nii ka seekord. Mnjah, Värskas on väga vahvad käsipuud...liigud üles...liigud-liigud ja hakkad sooritama 90 kraadist pööret vasakule, et trepi vaheosast liikuda järgmisele trepile, mis viiks Sind üles, aga siis avastad, et käsipuu teeb 180 kraadise pöörde ja suundub kuskile taimestikku...ja nii igas vaheosas.
Kui söögist rääkida, siis õhtuks oli valikus õlised makaronid vorstiga, lihapallidega kaste, mingisugune kaalika-kapsa hautis, kurgi-tomati salat, värskehapukurk (mis oli mõru), magustoiduks kuivapoolne kook ja joogiks sidrunivesi...kes soovisid mahla (nagu mina) ei saanud seda kuna mahlaautomaat oli katki.
Kui saime oma toavõtmed kätte ja magnet käepaelad, siis öeldi meile korduvalt, et magnet käevõru tuleb igalpool kaasas kanda, sest muidu ei ole Teil ligipääsu soovitud kohtadesse ja see administraator ei valetanudki. Kui ütles, et muidu pole Teil ligipääsu soovitud kohtadesse, siis see info oli sõna-sõnalt tõsi...
Tahtsid hotelli sisse saada: piiks. Tahtsid spasektorisse sisse saada: piiks. Kui olid riietuskabiinis ja läksid duššikabiinist läbi ja basseinid olid juba silmapiiril ja tundsid mõnusat mullivanni masseerivat mõju, siis...STOP!!! Veel üks: piiks...
Lõpuks sai siis nautida basseini...no nii palju kui see oli võimalik, sest enamus ajast pidime Marikaga hoolitsema, et me ära ei upuks, sest bassein oli täies ulatuses ühesügavune, et siis sügav. Kui sai mõnda aega ringi sulistatud, siis mõtlesime minna sauna, aga et sauna saada, siis pidid uuesti piiksutama ja samamoodi kõik need inimesed, kes soovisid ka WC-sse minna, ikka piiks ja tagasitulles samuti piiks.
Sööma minnes pidid ka end loomulikult läbi piiksutama...kokkuvõttes päris piiks :D

Inimeste suhtumine hämmastas ka mind. Ma ei hakka siin kõiki näiteid tooma, aga mõni üksik:
1. Kui seltskond Maanteemuuseumisse jõudis, siis jäime õuealale oma giidi ootama (seda siis, kes need kaks päeva meiega kaasa reisis). Lõpuks jõudis meie giid meieni ja meie grupijuht uuris, et kuhu me edasi peaksime minema, mille peale meie suurepärane giid küsis:"Mida Te tahate?" No ei teeks paha leida see hoone, kuhu teatada, et kari pimedaid on jõudnud muuseumisse...või mis?
2. Kui Munamägi oli vallutatud ja inimesed olid bussis tagasi ning valmis startima, siis selgus, et keegi Maie on kadunud. Ma isegi ei teadnud, et meil on selline inimene bussis, aga olgu...hakkasime siis Maiet otsima. Alguses suhteliselt tulutult kuna Maiel pole mobiili. Ma soovitasin nalja mõttes helistada lauatelefonile kuna üks ühinguliige mainis, et Temal on ainult Maie lauatelefoni number. Lõpuks leidsimegi Maie üles, kes sõi rahulikult pingil jäätist...kui grupijuht andis Maiele teada, et kõik ootavad Tema järgi ja et meil on kellapeale väljasõit, lausus Maie ükskõikselt: "Aga las nad istuvad bussis ja ootavad. Ma söön oma jäätise lõpuni!"

Aga ekskurssioonist jäi mulle kõige sügavam mulje Pokumaast ja Pokumajast. Jah, mul pole selle vastu midagi kui peate mind nüüd lapsemeelseks, kuid Pokud on nii armsad ja Pokumajas ringi kõndides olin kõigest nii lummatud. Kohtusin Edgar Valteri isikliku Pokuga, kes oli niii kohutavalt armas, sain ka ise Poku kostüümi selga tõmmatud ja ostsin loomulikult endale pisikese Poku. Kusjuures Pokumaja sisustuse on teinud selline ettevõte nagu Puupank. Nad võtavad vastu igasugu puuronte, kände, palke, kooreüraskite poolt söödud oksi ja tüvesid ning valmistavad nendest uskumatult ägedaid mööbliesemeid. Mul on tunne, et ma tahan endale samasuguse sisekujundusega pesakest nagu Pokumajaski on....
Siia lõppu lisan siis pildi oma üliilusast orhideest, millel on tumelilla õis ja ma üritan nüüd ühe kapriisseima lillega toime tulla ning lillekest elus hoida. Hetkel ei oska hinnangut anda, et kuidas mul see õnnestub, sest lilleke on mul olnud alles paar nädalat, aga ma käin ja räägin oma orhideega juttu, teen vihmametsa sarnast dušši ja püüan mitte ära unustada, et mul on lilleke. Pildil siis ka Poku, kes seisab orhidee lehel.