Blogi pikaajalisemad lugejad on kursis , et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse statsionaari minema ja seda koos oma juhtkoeraga . Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga üksmeelselt, et see poleks päris mõistlik, kui tuleksin vabatahtlikult sellisesse keskkonda, kus kõik inimesed igast august lekivad.

Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.

Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.

Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.

Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.

Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.

Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.

Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"

Jep, nii ongi, mina hakkasin tänasest kannatamatult kevadet ootama.Kohe päris tõsiselt. Mul on selle kevadeootusega alati olnud sellised lood, et kui jõulud ja aastavahetus on läbi, kingitused jagatud ja raketid taevasse lastud, siis minugipoolest võiks juba 1. jaanuari hommikul muru tärkama ja sinililled õitsema hakata. Eriti nüüd, kus ma olen selle talve kohustusliku tegevusplaani ära täitnud ehk et kelgutamas ja suusatamas on käidud ja no mida talvelt veel tahta, eks. Aaa, no okei, lumeingleid ja lumememme pole teinud, aga kui see on ainus tingimus kevade tulekuks, siis ma võin homne päev majaesise memmesid täis ehitada.

Aga rääkides suusatamisest, siis see oli minu teine suuskamine pimedana ja kahtlemata esimesest korrast tpalju edukam. Eks seekordne suusatamine oli selles mõttes ka vähe ohutum, kuna erinevalt Kikust, polnud Joosep enamus ajast siruli maas, vaid jälgis kullipilgul kuhu ma suusatan. ja kuna mul endal on ka see võssi sõitmine, ninast ja peast vere lahmamine värskelt meeles, siis ma ise seisin ka oma turvalisuse eest valju kisendamisega, no et Joosep ei kaotaks valvsust. Põhilaused, mida ma mäele minnes ja mäest alla sõites röökisin olid: "Joosep, ma ei taha!", "Ma saan surma!", "Ma ei taha, ma ei taha mäest alla suusatada!". Viimast ei võtnud muidugi Joosep kuuldagi. Tema arvates olen ma peale 4m kõrgusest hüpekast alla hüppamist kartmatu terasnaine. Võib-olla isegi olen, aga sellisel juhul terasnaine, kes väriseb sisemiselt nagu haavaleheke.

Aga ma ütlen ausalt, et kui ma kirjutasin siin, et pimedana kelgutada on niii jube, siis unustage kogu eelnev jutt ära ja ma ütlen, et pimedana mäest alla suusatamine on miljon korda jubedam. Ma olen edaspidi iga kell valmis kelgutama, ärge ainult enam sundige mind mäest alla suusatama. Ainsad, kes kogu sellest möllust ja trallist rõõmu ja elevust tundsid, olid Joosep ja Janet. Mina tundsin ainult, et mul varsti ütlevad siseorganid suurest pingest üles. Janet oli eriti pöördes, kepsles ja kargas ringi ja kui ma siruli lendasin, siis tuli jorisedes ja urisedes mu rannet näkitsema ja sikutama. Kui ma lõpuks suusad jalast võtsin, siis ma hüppasin üles-alla ja ütlesin Joosepile, et nii mõnus on kahe jalaga maa peal olla ja mitte kuskile libiseda.

Olgugi, et mul oli vahepeal mäe peal selline tunne nagu mu süda annaks kohe saba ja silmamunad kukuvad suurest kisendamisest pealuust välja ja terve järgneva aasta adrenaliinidoos on mitmekordselt ületatud, siis tegelikult nüüd kodus olles on päris vahva ja hea tunne, et suuskamas käisime.


Joosep tegi mäe peal minust mõned klõpsud ka. Kvaliteet annab muidugi tugevasti soovida ja tagatipuks vaatan ma järjekordselt totaalselt mööda, aga mis seal ikka, selline ma kord olen. Alati lihtsalt ei õnnestu tabada kaamerat ja seekord unustas Joosep ise ka jälgida, et ma vaataksin õigesti, aga tühja kah. See ongi ju pimeda blogi, nii et pohlad.