Ma räägin nüüd teile loo sellest, et mismoodi see jõulupuu lõpuks meie koju jõudis. Esiteks ma pean ära märkima, et ma olin ikka kurb ja õnnetu küll, kui selgus, et me ei lähegi 20. detsembril koos metsa kuusejahile. Vahel ma mõtlengi, et milleks ma neid plaane teen ja miks end sedasi kiusan, sest kui ma ei teeks plaane, siis ei oleks mul ootusärevust ja kui miski pekki läheb, siis ei peaks ma tundma meeletut pettumust. Samas teise külje pealt lähenedes, kui ma üldse ei planeeriks ja teeksin kõike spontaanselt, siis oleks Joosepil minu tegemiste ja plaanidega keeruline sammu pidada. Ühesõnaga ma ei saa aru, et mis oleks ideaalne lahendus, sest kui teen plaane, siis tihti need ei lähe üldse plaanitult ja kui ma ei tee plaane ega teavita Joosepit nendest, siis on ka pahandus majas. Ma ei tea kas te üldse saate aru, mida ma öelda tahan? Ma pole kunagi olnud suurem asi seletaja ja selgitaja. Tavaliselt ongi nii, et kui oleme seltskonnas ja ma hullu elevusega laterdan mingist asjast, siis vaatab mulle otsa mitu paari mõistmatuid silmapaare, aga siis Joosep päästab hetke ja ütleb: "Las ma selgitan teile...Kai tahtis öelda seda, et..."

Tagasi kuuse juurde...

Oli juba 22. detsembri õhtupoolik ja mul endiselt polnud kuuske ja teadsin, et 23. detsembri peale ma seda üritust jätta ei saa, kuna pidin hommikul vara ära sõitma ja pärastlõunal, kui tagasi koju oleksin jõudnud, oleksin pidanud hakkama jõululaupäeva roogasid ette valmistama. Nii ma siis kössitasin diivanil ja olin torssis näoga ja üritasin mingisugust plaani välja haududa (järjekordselt plaani, eksole....inimene ei õpi kah ma ütlen). Äkki helistas ema ja uuris niisama, et mis teen ja kuidas läheb ja loomulikult halasin talle ka, et mul pole kuuske, mille peale ema küsis, et aga miks ma lillepoest ei lähe ostma. Nagu daah, ofcourse, küll on tore ja hea, et meil on olemas emad, kes oskavad alati lahendusi pakkuda. Kamandasin kohe Kiku püsti, et davaiks nüüd lähme lillepoodi kuuske ostma. Teel lillepoodi muigasin Kikule pisukese irooniaga, et näed kõik lähebki minu plaanide järgi: lumi on maas, jalutan oma väikese perega RMK metsaalale kuuse otsima (loe: jalutasin keset pimedat ja sombust ilma lillepoodi koos Kikuga...mees ja labraatorid jäid koju...just selline plaan nagu ma plaanisin, eksole....või siis sutsu teistsugune).

Jõudsime lillepoodi ja mida ma näen? Või noh, mina ei näinud endiselt midagi, aga kurb tõsiasi oli see, et Kiku ka ei näinud...mitte ühtegi müügiks olevat jõulupuud. Korraks kahtlesin isegi tema silmanägemises, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda oma kõrvu. Lootsin vist, et kuskil nurga taga peab üks jõulukuusk minu jaoks olema või müüja selle leti alt välja tõmbama. Aga eii, müüja ka kinnitas, et üks sats neil oli kuuski, aga need müüdi läbi (kes kurat ostab kuuse nii varakult ette?) ja loomulikult ega uut satsi ka enam ei tooda, sest kõigil oli juba kuusk olemas, ainult mina olin see ilma kuuseta õnnetuke. Poes oli üks klient, kes kohe soovitas meil minna ise metsa ja kuusk tuua, mille peale müüja muidugi hoiatas meid, et kui lähme, et siis läheksime ikka RMK alale ja et maksaksime, sest politsei on väga aktiivne jne. Nojah, seda ma ju algselt tahtsingi...

Suhteliselt nõutult astusime lillepoest välja ja meile järgnes selja tagant see sama klient, kes soovitas ise metsa minna. Kui õue jõudsime, siis proua hakkas elavalt seletama, et kui ta õigesti aru saab, siis me oleme vaegnägijad, mille peale ma siis käe üles tõstsin ja parandasin teda, öeldes, et ainult mina olen pime. Proua jätkas siis oma juttu: "Teie noored inimesed minge ise metsa ja võtke milline kuusk tahes, kui metsa ei taha minna, siis igalpool siin kraavides kasvavad ka kuused- ainult minge ja võtke, te ei pea sellepärast raha maksma- mina küll ei maksa. Ma tõin sama moodi õhtul pimedas, ma teen iga aasta nii. Ma tean kus Sa elad ja seal Sinu lähistel ka palju kuuski, minge ja võtke. Ma tean ka kus Su ema elab ja seal lähedal põllu peal on ka mitu kuuske. Ma räägin pimedas lähete, võtke oksasaag kaasa ja kolm mintsa ja ongi teil puu käes. Ma räägin teile tõsiselt, minge ja tooge endale ise kuusk metsast ja te ei pea maksma."

Proua rääkis nii julgustavalt vargile minekust ja kui lahkus, siis seisime hetke seal, mõlemil näos küsimus, et mis nüüd edasi? Ma siis ütlesin, et lähme ehituspoodi ja ostame siis kuusejala ja oksasae. Vaherepliigina ütlen, et Kikuga ehituspoes käia on sama hea, kui pimedaga kunstinäitusele või jalutuga balletti tantsima minna. Esmalt leidis mulle suure sae, aga no see poleks just undercover kuuse toomine, kui meil on kaasas viie meetrine puusaag, seega otsisime edasi. Lõpuks pistis Kiku mulle kätte mingi väiksema riista, aga kuna see tundus kahtlane olevat, siis otsustas Kiku oma olemasolevaid silmi kasutada ja pakendilt lugeda, millega täpsemalt tegu on- kipsinuga. Lõpuks pidime ikkagist müüja poole pöörduma ja saime ka oma soovitud oksasae.

Ehituspoest tagasi kodu poole jalutades külastasime siis toda põldu, millest proua rääkis, et seal võsastikus peaks kuused kasvama...no meie ei leidnud ühtegi...või no suhteliselt keset põldu ilutsesid tõepoolest kolm uhked kuuske, aga no kammoon, ma ei hakka saagima kesklinna lähistel põllult kolmest kuusest ühte maha. See oleks sama hea juba, kui ma läheks kellegi aeda ja saeksin endale sealt sobiva puu. Seega esmasel vaatlusel meile kuuske silma ei jäänud ja lõime käega ning läksime koju ära. Koju jõudes hüüdsin Joosepile, et tulgu vaadaku, kui ilus kuusk meil on ja kui Joosep lõpuks esikusse tuli, siis ütles, et aga ta ei tea ju kus meie kuusk on, mille peale Kiku vastas: "Mina ka ei tea." :D

Joosep kiikas veel trepikotta ka, kuna arvas, et teeme mingisugust tobedat nalja, aga siis rääkisin talle loo ära ja nentisin, et meil endiselt pole kuuske.

Peale tunniajalist sebimist, mis sisaldas lillepoe külastust, vargile utsitamist ja meie peaaegu kuusevargile minemist, istusime taaskord diivanil ja mina mossis ja kurvana. Ühtäkki teatas minu kõrval istuv Kiku, et kuulge teil on see RMK metsala kohe üle tee, et lähme toome selle kuuse sealt ära ja maksame ausate inimeste kombel ja nii me tegimegi. Nagu kaks naist muiste suundusime pimedasse metsa, kaasas oksasaag, taskulamp, telefon ja suhkruvesi...juhuks, kui tahan hakata susse püsti viskama.

Pimedas metsas ringi kollates oli päris hirmus, sest mul oli koguaeg tunne, et keegi tuleb ja koksab meid maha ja veab esimese põõsa alla. Õnneks nii ei läinud, aga kui oma soovitud kuusepuu leidsime ja uudistasime selle pikkust, laiust ja värskust, siis kostus eemalt krõbinat. Ma püüdsin seda lapselikul kombel ignoda, umbes nii, et mida ei kuule ja ei näe, seda pole ka olemas (ninja invisibility crap ehk et kui lapsega peitust mängida, siis laps seisab seina ääres ja katab näo kätega, sest siis keegi ei näe teda...where are you? I have no idea...). Kui kuuse kätte saime, siis vedasin seda ühe käe otsas nagu rambo, sest ma keeldusin kuuske horisontaalselt kandmast, et ladvast hoiaks Kiku kinni ja mina alumisest osast, sest sellisel juhul oleksin ma pidanud taga kõndima, aga see oli ka nii hirmus, sest ma olin endiselt üpris kindel, et keegi sarirappija jälitab meid.

Kui oma kuusega trepikotta jõudsime, siis astus alumine naaber just koduuksest välja, mille peale Kiku teatas, et meil on sõnum olemas (loe: sõnum, mis kinnitab, et oleme tasunud RMKle tolle kuuse eest). Aga kusjuures hullud süümekad olid ja kui seda ausalt saadud kuuske koju vedasime, siis koguaeg tundus nagu kõik vaataksid meid nagu mingeid kuusevargaid. No näed, kuidas kasvõi halvad mõtted tekitavad süümekaid. Ma lisan siia igaksjuhuks pildi ka, et tasusime tõepoolest ausalt selle kuuse eest...no juhuks, kui mõni armas inimene tahaks hakata mind laimama vms.

Kõik minu korralikud blogilugejad teavad, et pidime Joosepiga oma kuuske minema tooma 20. detsembril

RMKa metsaalalt ja seda üheskoos oma väikese nunnu perekonnaga- meie ja kaks labraatorit. Saabus siis 20. detsember ja selgus, et me ei lähegi metsa kuuse järele, sest tol päeval oli üks teine oluline üritus, mis oli pool kraadi kangema prioriteetsusega ja seega sai kokku lepitud, et no toome selle kuuse 21 või 22. detsembril.

21. detsembril tuli meile külla Kiku, kes ma ei saagi nüüd päris hästi aru, käis soolaleival või jõulude puhul külas, aga see selleks. Kiku tõi meile kingiks voodipesu, USA temaatikaga, kingi üle andmisel ütles, et voodipesu sellepärast, kuna üks fännab USAt ja teisele meeldib magada, et siis 2 in 1. Esimesel päeval ei teinud me suurt midagi, sõime ja Kiku niisama käis ja klõpsis fotokaga meie korterist ja meist pilte. Õhtul vaatasime iga aastast kohustuslikku ja traditsioonilist filmi "Home Alone" ja kuna Kikul käisid neelud veini järgi, siis läksime ja uudistasime, et mis meil veinikapis peitub. Me pole Joosepiga suuremat sorti veinijoojad, aga kolimisega tuli meil suisa neli pudelit veini välja, mida oldi meile tähtpäevadeks kingitud. Esimesel õhtul jõime ühe valge veini ära. Kiku valis selle välja sellepärast, kuna see oli Itaalia vein ja kuidas saab üks Itaalia fänn üldse midagi muud validagi.

Järgmisel päeval käisime shoppamas ja ausalt öeldes ma enam ei mäletagi, et mitu korda me päeva jooksul toidupoe ja ehituspoe vahel käisime, aga igatahes rohkem kui korra. Kiku leidis meie ehituspoest valgeid süütetablette, mis ta silmad särama panid, kuna igaltpoolt mujalt on need müügilt ära kaotatud ja mingi pruun ökopask asemele toodud, mis ise ei põle ja veel vähem panevad teil ahjus puud põlema. Need pruunid süütetabletid pidavat olema sellised tabletid, et kõigepealt pead Sa ise neile tutvustama, et nad on süütetabletid ja et nende eesmärk on ahjus olevad puud põlema süüdata, siis tuleb sellele ökopasale eemalt tutvustada tikku, aga kuna see ökopask on nii tundlik, siis esimese topsi tikkude peale ta lihtsalt jonnib. Lõpuks, kui oled sussutanud ja sossutanud ja 18 rulli vetsupaberit (loe: Kiku sõnad) ahju visanud, siis läheb pool ökopaska põlema, aga mõni hetk hiljem on see kustunud. Ühesõnaga usun, et mõistate, kui suur rõõm oli Kikul, kui nägi oma valgeid ja kangeid ja rämeda keemiaga läbiimmutatud loodust kahjustavaid süütetablette.

Õhtul me veel sõime ja jõime ja jõime tõepoolest. Plaanis oli vaadata ka "Home Alone 2" ära, aga sellest me saime ainult max. 15 minutit vaadata, sest siis kiskus meil lõbusaks ja juttu jätkus kauemaks. Teisel õhtul võtsime juba teisegi valge veini ette ja siis päris õhtu lõpuks kookisime välja 20 promillise Portugali portveini, mis oli nii hea ja mis hakkas väääga pähe. Ma siinkohal ei hakka üldse kirjutamagi, et milliseks meie pidu läks, aga lühidalt võib öelda, et meil oli väike nudistide pidu. Hommikul oli meil väga halb olla, mina unistasin marineeritud kurkidest ja Kiku keefirist. Oleksime tahtnud hommikul magada ja pead parandada, aga seda luksust meile ei antud, kuna pidime Tartusse sõitma. Lootsime bussis sõba silmale saada, aga nagu Murphyle kohane, siis oli ta seegi kord kohal ja istus täpselt meie selja taga ja viilis pool teed oma küüsi.

Tartusse jõudes läksin ostsin ka emale kingituse ära (vitamiinid naistele 50+ ja D-vitamiinid). Kuna tegelikult me leppisime kokku, et me see aasta EI tee üksteisele kingitust, siis Joosep oli selle kokkuleppe vist unustanud ja nii ma pidin ka talle kingi sebima ja sellest sain ma kaks päeva enne jõule teada, et tal raisal on mulle kingitus. Kuna õnneks Joosep soovib omale vähemalt seitset Sangari triiksärki, siis ei hakanud ma väga oma pead millegi muuga vaevama ja suundusime Sangari poodi otsima. Selgus, et Tartu kesklinnas polegi ühtegi eraldi Sangari poodi. Kui me Kaubsist otsisime idiootide kombel Sangari poodi, siis mõtlesime kiigata sisse ka Baltmani ja siis Kiku küsis aasta 2015  küsimuse: "Vabandage, kas Teil Sangari triiksärke on?"

Mille peale vastas müüa meile sellisel häälel ja ilmel nagu me oleksime küsinud Selverist Maxima omatoodangut. "Eiiiii, me oleme Baltman!" (võib-olla oli selles eis veelrohkem iisid). Väga mark oli!

Lõpuks leidsime Kaubsist meesteosakonna kus müüdi kõikide teiste triiksärkide hulgas ka Sangari särke. Ma ei tea kas tookord oli asi Kiku otsimisvõimes (tavaliselt on see tal päris hea) või selles, et teenindus andis veidi soovida. Küsisime, et kus on Sangari triiksärgid ja meile näidati käega suund kätte (tegelikult oleks eeldanud, et müüja juhatab meid viisakalt õige kohani või tuleb appi, kui märkab, et me ei leia otsitud toodet,sest otsisime veel tükk aega käega näidatud suunal Sangari triiksärke). Lõpuks leidsime ja kui Kiku luges sellest valikust värvid ette, siis valisin erksama sinise ja läksime kassasse. Valisime suuruse 43 (kuigi ega see mulle eriti midagi ei öelnud). Joosep kunagi ütles mulle küll oma kaela ja rindkere ja muud mõõdud ja mõtlesin isegi need kuskile üles märkida, aga mõtlesin, et ah aega on ja noh nüüd oli siis see hetk käes ja aeg oli otsas. Müüja väitis, et suurus 43 on kahem eetristele meestele ja kuna seda ma tean raudpolt kindlalt, et minu Joosep ei ole kahemeetrine, siis suundusime tagasi särkide virna juurde ja otsisime väiksemat numbrit ja seekord me vaatasime siis pakendilt pikkust ja valisime siis triiksärgi pikkusele 185 kuni 190 cm. Müüja ootas meid kassas ja kui triiksärgiga (suurus 38) suundusime kassasse, siis uuris rõõmsalt, et no kas leidsime nüüd õige särgi. Ütlesin, et ma ei tea, aga ütlesin kui pikk on Joosep ja et tal on kael sutsu jämedam, kui keskmisel Eesti mehel, kuna on tegelenud tõstespordiga, mille peale müüja teatas, et see suurus sobib hästi küll ja kui tõesti ei peaks sobima, siis saab 2-nädala jooksul ümber vahetada.

Noh, jõululaupäeval andsin siis kingituse üle ja kui Joosep nägi pakendil suurust 38 ütles kohe, et see on talle väike. Ma hakkasin kohe seletama, et ei saa olla, sest ma konsulteerisin müüjaga ja see pidavat olema just paras jne. Noh, Joosep võttis särgi pakendist välja, pani selga ja ütles mulle: "No tule pane nööbid kinni, kui Sa suudad..."

Mnjah, mulle avanes selline pilt, et 8 sentimeetrit jäi nööpide ja nööbiaukude vahele vaba pinda ehk Joosepi paljast rinda. Ma olin nii tige, sest mis mõttes?! Noh, eks ma lähen ja vahetan siis särgi ümber ja lähen võtan ikka selle erksa sinise, mida ma algselt tahtsin. Ahjaa, müüja oli pakendile hinnasildi ka külge jätnud.

Ma võiksin kohe paugust alustada loeteluga, et kui palju asju on vahepeal juhtunud. Näiteks kukkusin blogimisvõistlusest välja, mind meelitati kuusevargile, panin Joosepi jõulukingiga puusse, pettusin enda korraldatud jõulupeos jmt. Aga alustame parem algusest. kukkusin blogimisvõistlusest välja, sest minu väike aju ei saanud aru seoses pühadega kehtestatud blogimispuhkusest ja nii ma siis lasin õndsas rahus ja teadmises end pühade meeleollu matta kuni selle hetkeni, mil haamriga mulle pähe virutati ja reaalsusesse tagasi kisti ja teatati: "Öähöäh, Sa langesid võistlusest välja."

Ma oleksin saanud protestida, aga no mis mu argument oleks olnud, et sorry, aga mu mõistus on liiga väike, et aru saada kehtestatud reeglitest. Kuigi ausalt öeldes minu jaoks oli see nii üheselt mõistetav, et mul ei tekkinud kordagi mõtet, et toda reeglit saaks kuidagi teistmoodi tõlgendada. Aga kuna teised kaks võistlejat said ühtemoodi aru, siis viga oli ikka vist minus. Ainus protestiavaldus, mis oleks mind võistluses veel sees hoidnud oleks olnud mingi a la põhjus, et jäin auto alla, sõin end lõhki, surin une pealt ootamatult ära jmt. Aga fine, kui nii siis nii. Ega ma nüüd sellepärast eriti ei kurvasta, nutan ainult tagasihoidlikud 365 päeva patja, sest kaotusi on nii keeruline seedida ja lollusi veel keerulisem.

Jõuludest nii palju, et ma ootan juba väägaa uut aastat, sest ma olen kurguauguni hääd ja paremat täis topitud ja nüüd ma tean, mis tunne on jõulupõrsal. Igatahes jaanuarist kavatsen ma hakata regulaarselt käima jõusaalis, kui ma saan sealse personaaliga jutud klatitud. Nad nimelt usuvad, et mu juhtkoer on tubli ja rahulik ja et probleeme ei valmista, aga noh, nad ikka ei tea ega pole päris kindlad, et kas juhtkoer võiks ikka koos minuga jõusaalis käia. Iseenesest võiksin ma ju võtta kasside- ja koertepidamise eeskirja näppu ja selle letti virutada ja öelda, et olge lahked ja lugege- nägemispuudega inimesel on õigus avalikus ruumis koos teda saatva juhtkoeraga viibida. Ma ei kujuta ette, mismoodi võiks olla probleemiks see, kui ma ise kükitan trenasööril ja koer lamab rahulikult mu kõrval (see ei tohiks ju kedagi häirida). Või äkki nad tõepoolest mõtlevad, et ma lähen juhtkoeraga suisa duši alla vms. Eks paistab kuidas olukord laheneb ja ma püüan enne paugutamist nendega ikka rahumeelselt suhelda ja mingi kompromissini jõuda, sest nii ma ka ei soovi trennis käia, et nõuan kirvega ähvardades oma õigused välja ja siis iga Jumala kord kui jõusaaliuksest sisse astun poeb admin värisedes laua alla ja ülejäänud personaliga põrnitseme üksteist vihaste nägudega.

Ahjaa, ma rääkisin jõuludest. Ühesõnaga see aasta olid siis meie kõige esimesed jõulud meie kõige esimeses kodus ja seoses sellega olid mu lootused kruvitud ikka üpris kõrgele, aga nohjah...tulemus oli selline, et ma solvusin, nutsin ja olin häiritud jne. Ma pean sellest vist kohe täitsa eraldi postituse tegema, sest esiteks peaksin rääkima, mismoodi me lõppude lõpuks endale jõulupuu saime ja mida head ma vaaritasin ja mis kingitustest sai ja Kikult pean pildid välja peksma, et saaksin teile ka miskit näidata.  Jep, nii ma teengi, aga seniks kuni ma vorbin jõulupuu ja kogu selle pühaürituse saagat, siis lugege lõpetuseks sellist vahvat vahejuhtumit:

Viibisin mina siis 23. detsembril Tartus, aga  kui asjatoimetused said aetud, sättisin end tagasi Kilingi-Nõmme poole. Sain endale eelmüügist ostetud piletiga istekoha tagareas. Mingi hetk hakkasid tahareale ka minu sõidunaabrid laekuma ja küll inimesed olid ikka elevil, et seal istmete vahel kükitas üks väike armas popsikust labradoripreili, kes põrnitses neid väga umbusklikult ja kahtlustavalt. Üks naisterahvas kohe uuris, et kui kaua neid juhtkoeri kah treenitakse ja kui vastasin, et baasteadmisi õpetatakse selgeks poole aastaga oli tal hämming suur. Rääkisime juba mitu minutit juhtkoerast ja kui hea sõber ja abiline taoline koer ikka on ja peagi liitus meie vestlusega kolmaski inimene.  Jutuks tuli, peale juhtkoera, ka minu pimedus. Lobisesime nagu muiste naised saunas, kui ühtäkki küsib kolmas naisterahvas: "Aga kas keegi on siis siin pime või?" Well, hallo there! Ole armas, kui Sa näed koera kaelarihma, siis võta sellest kinni, leia jalutusrihm, väga tubli ja nüüd liigu mööda jalutusrihma teise rihma otsa ja voilaa- there is the blind! :D

Iga aasta on üks peavalu nende kingituste valimiste, otsimiste ja ostmistega ja kui lõpuks leiad mingi kingi, mis Sinu enda arvates on täitsa OK, siis mõtle uuesti, sest sageli pole kingisaaja ikka oma kingiga rahul. Terve internet blingib praegu Sulle näkku, et just see on hea kingiidee, aga võiks hoopis korra kogu selle virrvarri vahel hetkeks maha istuda ja ajaseierile pidurit tõmmata ning mõelda, et kas tasub ikka kõiksugu pudi padi kokku osta, lihtsalt selleks, et oleks kink, mida sõbrale, peretuttavale ja sugulastele kinkida? Okei, andmise- ja kinkimiserõõm on juttude järgi see kõige suurem rõõm, aga kas alati ikka on...

Üks asi on minu meelest made by my own hands ja selliseid kinke on alati äge saada, eriti kui see fitib Su olemuse või kodusisustuse või mille iganes asjaga, sest need on omanäolised ja ainulaadsed. Aga mulle ausalt ei ole vaja iga aasta kinkida uut küünlajalga, mis on eri kollektsioonidest, mul ei ole vaja piiksuga pasunat ja rahakassat, mis on päriselt ka sellised kingid, mida on kingitud ja seda sellepärast, et see on naljakas. Hetkeks võib ju olla tõesti naljakas või selline whatthefakk reaktsioon, aga pärast ma viskan selle pasuna sahtlisse ja sinna see ka jääb.

Ma ei tea, võib-olla olen õel, aga ma olen selles osas väga praktiline inimene ja mulle ei meeldi saada kingituseks asju, mis ei sobitu mu koduinterjööriga või minu enda olemusega. Ma pigem eelistan, et inimene kasvõi küsib, et mis oleks minu soov kingiks saada või siis kingitakse miskit originaalset või tegevust. Näiteks eelmine aasta kinkis Joosepi vend ja vennanaine meile professionaalse fotograafi juures 30 minutilise fotosessiooni ja näiteks see aasta ma tean, mida Linda mulle kingib, sest tuub lihtsalt luges mu Soovidepuud. Kuigi ma rääkisin juba enne blogi alustamist sõpradele ja tuttavatele, et ma unistan punasest mütsist, sallist ja käpikutest, siis mitte keegi ei vaevunud neid mulle kuduma, aga näe Linda, armsa inimesena, koos emaga kudusid mulle selle komplekti valmis ja nüüd ma ei jaksa ära oodata, et millal ma need kätte saan.

Okei, mõned inimesed ei ole just erilised käsitöömeistrid (vaadake kasvõi näiteks Kikut, eksole), aga selle eest on teda õnnistatud geniaalse mõistusega ja oskab olukorrad lahendada kuidagi eriti hästi...kingib kasvõi paki koeramaiustusi või koerale palli ja ma pole sugugi kurb, et kingitus pole otseselt mulle, vaid tunnen rõõmu, et mu koer saab tunda rõõmu.

Aga mis on siis minu kogu selle jutu mõte...ma lihtsalt mõtlesin, et kui kellegil on veel kingitused ostmata või mõni kink puudu ja teil pole õrna aimugi ja mitte ainsatki ideepojakest, mida inimesele kinkida või mida sooviks, siis äkki selle asemel, et soetada järjekordset träna, teete hoopis väikese annetuse ja see kellele soovisite kingituse teha...võite meisterdada ise kaardi ja kirjutate luuletuse sisse vms ja annate teada, et ei osanud talle kingitust valida, aga otsustasite temale mõeldud kingiraha annetada heategevuseks ja ma usun, et see inimene on selle otsusega küll rahul...eriti kui valida oleks, et kas saada kingiks kasutut träna või teha head, siis mina valiksin küll viimase (eriti kui veel teaksid, et millist valdkonda tema hea meelega toetaks).

Kui hakkasin mõtlema, et aga kellele siis jõuludeaeg annetada, siis meenusid mulle loomulikult lapsed, kes ei saa jõuludeaeg kodus olla, vaid peavad veetma oma jõulud haiglaseinte vahel, et siis võiks annetada nende kingipakkidesse. Ma mäletan, et ma ise olen ka pidanud lapsena jõulud haiglaseinte vahel veetma ja see oli nii tore, kui meil käis seal jõuluvana ja ma sain endale suure pehme koera, kellel oli medaljon kaelas ja kellest sai mulle lahutamatu sõber, kuni selle hetkeni, mil ma sain päris oma esimese koera- kääbusšnautser Bjutti. Teine koht, kuhu annetada, võiks olla seotud loomadega või äkki teha koos perega ühine otsus, et see aasta ei osta lastele Monster High

nukke ja klotse, vaid jõululaupäeval lähete ja võtate varjupaigast endale ühe uue pereliikme.

Ühesõnaga sellised mõtted mul seoses jõulude ja heade kingiideedega ja mõttetu rahakulutamisega.Kuidagi unustatakse järjest enam ära, et mis on nende pühade tähendus, kõik on justkui raha peale väljas ja oluliseks on muutunud hoopis see, et mis ma tänavu aasta küll kingituseks saan, kuigi võiks hoopis rõõmu tunda teineteisest ja olla õnnelikud, et oleme üksteisel olemas.

Kuna Joosep läks nädalavahetuseks kodust ära ja temast tekkinud tühimikku oli vaja mul kuidagi täita, siis kutsusin Lindakese külla, kellega koos sai vastu võetud otsus, et nüüd on küll viimane aeg jõuluehted kapi sügavustest välja otsida.

Riputasime siis köögiaknale valged led-tulukesed ja kaks päkapiku sussikest, mis ma reedel Kaubamajaka Juskist soetasin. Jep, meil käivad päkapikud ja nagu te võib-olla olete juba aru saanud, siis mind nagu eriti ei morjenda, kui keegi peab seda lapsikuks ja totakaks, sest tegelikult on see minu meelest hästi armas, kui saad kellegile päkapikuna rõõmu valmistada (ja kusjuures mina pole veel ühtegi inimest kohanud, kes päkapiku nodi saades oleks täiesti emotsioonitu ja tuim). Alumine suss pildil (loe: põhjapõdraga) on Joosepi suss, aga ülemine (loe: lumememmega) on külalistele mõeldud või siis vahest ka mulle, kui ma päkapikule meelde tulen või kui ma eriti hea laps olen :D

Magamistuppa panime ka kardinapuu külge rippuma väikesed valged südamekujulised tulekesed, mille sees põleb punane tuluke...või oli see nüüd vastupidi :D No fakt on igatahes see, et tulekesed on südamekujulised ja punase-valge comboga. Pilti kahjuks ei teinud, sest Linda tüdines suht kiiresti nende sättimisest ära (hmm, kuigi tema oli alguses see kõige-kõige entusiastlikum...umbes nii entusiastlik nagu tahaks kõikidele maja korteriakendele tuled riputada). Nii, aga et veel rohkem magamistuppa pühadehõngu tuua, siis panin kohe ka punase ja valgega voodipesu, nüüd matchivad sajaga.

Selle suure jõulutulede üles riputamise aktsiooniga tuli mulle peale nii suur jõulutuhin, et tahtsin suisa juba metsa marssida, et üks tore kuusk koju vedada, mida siis ehtima hakata. Aga metsa ma ei läinud sellepärast, et kuna need on meie kõige esimesed jõulud, meie kõige esimeses oma kodus, siis ma leidsin, et maru armas oleks ühiselt, kogu perega, minna lumisesse metsa kuusejahile (loe: mina, Joosep ja kaks labraatorit). Meie toome oma kuuse 20. detsembril  RMK metsaalalt ehk et netist valime asukoha välja, maksame ja lähme rõõmsalt oma puule järgi. Kes aga kohe üldse silma otsaski ei seedi puude maha raiumist ja rohelist plastmassist hiiglasliku pudelharja ka ei soovi toanurka üles riputada, siis on teie jaoks müügil ka potikuused, mis on minu meelest niii armsad ja toredad. 

Kuuseehetest rääkides, siis mul on ikka jõle nunnud kuuseehted. Kuna elutuba on meil malbe ja õrn sirelililla, siis jõulupuu tuleb samuti lilla, valge ja hõbedasega. Mul on inglid, kes mängivad viiulit, lillad ja valged kuulikesed, läbipaistvad jõulumunad, mille sees on lumine kuusepuu, siis läikivat ja matti hõbedast karrast ning loomulikult ei puudu valged tulukesed, mis annavad selle viimase vungi. Kui saame ükskord oma kuuse ära ehitud, siis teen ka pilti, et näeksite, kui uhke ja särav jõulupuu meil on.

Nädalavahetus koos rõõmsatujuliste, värviliste ja meeleolukate ettevõtmistega möödus igati hästi. Kuna mulle meeldib igasugu tähtpäevi tähistada ja teha seda ikka võimalikult perfektselt, siis otsustasin, et saagu mis saab, aga mina tahan see aasta mune värvida ning panin hoolikalt läbimõeldud ostunimekirja mällu tallele. Täiuslikeks munadepühadeks oleks vaja: tibusid, sulgi, valgeid kanamune, vutimune, tange või kruube, sukkpükse, sibulakoori, lõnga, niiti, pitsi, munadele korvikest,kaseoksakesi, millel on toasoojuses kasvanud tillukesed õrnrohelised lehekesed ja tore oleks omada ka kaaslast, kes minuga mune koksiks (kahjuks neid kahte viimast ei saa poest omale soetada).

Loomulikult kõiki komponente ma ei saanud...nimelt probleemseteks tegelasteks osutusid kaseoksakesed, pits ja suled. Kaseokste asemel ostsin poest mingisuguse mini põõsa, millele oli lisandiks torgatud ka kollane tibuke (kusjuures ma isegi ei tea kus Tartu linnas võiks mõni kaasik või üksik kasepuu kasvada?). Pitsi puudumine küll natuke kurvastas mind, kuna ma kujutlesin nii elavalt ette, et kui ägedaid mustreid saaks munale keeta, aga nii kurb ma nüüd ka ei olnud, et hakkaks oma ihupesult pitsi äärest ära lõikuma või lahti harutama ning sulgede kinnisideest sain ma ka päris kergesti õnneks lahti.

Nädalavahetuseks tuli meile külla Paide kalkar Linda, kellega koos saigi munadele dekoratiiv- ja värvimisaktsioon korraldatud. Mnjah, ma tabasin end just mõttelt, et ma ju unustasin munadepühadeks muru kasvatada...võtan selle kindlasti järgmise aasta plaanidesse (loodame, et see püsib minu suurepärase mäluga siis ikka meeles ka).

Jagasime Lindaga 10 muna täpselt omavahel ära ja lasime oma fantaasial lennata. Küll ma kerisin tumesinist niiti ümber muna, siis mähkisin sibulakoore ümber, asetasin sukapüksist tehtud kotikesse ning enne sulgemist panin natuke kruubi ka. See muna tuli hästi ilus ja Linda ütles, et kui ma kogu kupatuse muna ümbert lahti harutasin, siis on täpselt selline tunne nagu oleks ikka veel reaalselt tumesinine niit ümber, muidu muna otstesse jäid valged tähnid ning ülejäänud taust helepruun. Teise muna tegin ainult kruubi ja sibulakoortega ning see tuli üleni täpiline. Kõiki kunstiteoseid ma ei viitsi kirjeldada, aga uudistage pildi pealt ise.

Lisaks keetsin ühe karbi ka vutimune, mis annavad munakorvile särtsu ja omapära juurde. Pildil on näha ka minu uut potitaime. Kas keegi oskab öelda, et mis taimega tegu?

Vutimunadega kaasneb muidugi oma story(loe: lugu). Õhtul uurisin Lindalt, et kas viitsib hommikul toidupoest läbi lipata, et oleks vaja leiba, saia ja vutimune. Lindake oli loomulikult nõus (sest ega elektri, vee, kütte ja muu olmetingimuste eest tuleb ikka kuidagi tasuda ka). Andsin lapsekesele kaasa pangakaardi koos parooliga ja kui Ta poodi jõudis siis helistas (loe: väga halb otsus). Mingi hetk, kui arutasime telefonitsi Lindaga leiva ja saia küsimuse üle, siis sekkus vestlusesse Joosep, kes andis teada, et sooviks poest liitrist vaniljejäätist ja siis tekkis ka mul mõte, et 1,5 l mahla oleks ka vaja, küpsist oleks ka vaja, 1,25 l Coca-Cola, kuivatatud kala, 1,5 l piima, 1 kg mandariini, juustukuubikuid, snäkivorste, oot-oot ja suur pakk WC-paberit ka ja seda kõike lisaks siis leivale ja vutimunadele (sai jäi ostmata...see oleks olnud juba liig mis liig ja mõtlesime, et peab ikka lapsekese jõuvarudega ka arvestama...oleks viisakas või nii...).

Eile peale aktiivset päeva oli Janet sügavasse unne suikunud, kuid kuna meil oli käsil fotosessioon, siis tirisin Janeti kaamera ette ja tegime pilti (näost on vist näha, et Ta pole eriti vaimustunud...alguse asi...häbelik teine).

Ma ei tea...seal järgmisel pildil pole ka Janet vist päris entusiasmist pakatav koer...(mitte ühelgi pildil vist neist, kui aus olla)?

Lõpuks hakkas mul endal juba naljakas :D

Ning viimaks lasime Janeti unemaale tagasi :)

Kuna kevad on vist 16 päeva kestnud, siis otsustasin esimest korda enda aiandusoskused proovile panna. Leidsin sibulakotist sibulamugula, mis oli natuke rohekaid võrseid välja sirutanud ja asetasin koos topsikuga oma esimese sibulapoisi aknalauale. Eks ootame ja vaatame, et kui suureks ja võimsaks see sibulapoiss kasvab :)

Lisaks oli kingikotti libistatud ka lõhnaküünal, mida võite mulle alati ja igal ajal kinkida, sest ma lihtsalt fännan lõhnaküünlaid. Üks palve on mul juurde lisandunud seoses lõhnaküünalde kinkimisega. Palun pange küünlaga kaasa ka need pikad kamina- ja ahjutikud, kuna selle aja peale, mil ma ükskord suvatsen selle küünlatahi üles leida ja põlema süüdata, siis selle aja peale on tikk pmt tuhaks põlenud ja tuld võtavad juba minu küüned ning kuna mul on võrdlemisi pikad küüned, siis ma ei tunne, kui mu küüs põleb. Alles siis kui imelik hais tekib, siis jõuab mulle kohale, et ma ei tegele enam ammuilma küünlatahi süütamisega, vaid oma küüne kärsatamisega.

„Anna Edasi 2014“ osalejate hulgas on ka tragisid inimloomi ja üks nendeks on Jake, kes kudus mulle roosa tutimütsi, mille sisse on kootud ka helkurniiti, mis annab mütsile sellise hästi ägeda ja praktilise sädeluse. Pakist leidsin veel ise ja hästi meisterdatud helkurpaela, mis on eriti fäänsi, pärlitega ja puha ning kaks küünalt.



Joosep kinkis mulle kullast kõrvarõngad, mis on siis rippuvad lillekesed, mille südamikuks on roosa kivi ja ümber kivi on lille kroonlehed, mis on seest tühjad…sellised mega nunnud, õrnad, naiselikud ja ilusad. Jällegi pilti ei lisa, sest vajab pildistamisel täpsust…