Kuna ma eile öösel kirjutasin blogi Facebooki lehele ilmatu pika postituse oma humoorikast ja südamlikust bussireisist (saladuskatte all võin öelda, et ligi kuustuhat tähemärki), siis  mõtlesin, et ah, kui mul nagunii on sõrmed juba soojaks toksitud, et mis seal siis ikka – kirjutan teile juba ühe soojaga ära ka jätkupostituse oma neeru ja pankrease siirdamisest. Aastalõpu boonus või nii.
Kes veel mäletavad, siis teine siirdamise postitus lõppes sellega, kus ma lebasin poolpaljalt opilaual ning kurtsin parasjagu anesteesiaõele, mida ma kõige enam narkoosi juures kardan, kui ruumi sisenes keegi noorem mees ja teatas külmakasti maha pannes, et tõi neeru. Kui ei mäleta või soovite niisama oma mälu värskendada, siis esimest postitust saate lugeda SIIT ja teine asub SIIN

Kui ma peale ligi kuuetunnist narkoosi intensiivravi osakonnas esmakordselt silmad avasin, siis lebasin lihtsalt liikumatult soojas voodis teki all. Mul ei olnud valusid, ma olin küll kurnatud ja väga unine, kuid sisimas tundsin rahu. Ilmselt avasin ma silmad päris esimest korda juba opilaual, kust mind edasi viidi ärkamistuppa, kuid sellest ei tea ma õnneks ööd ega mütsi.
Räägitakse, et inimesed narkoosist ärgates räägivad kõiksugu rumalusi, mõned lobisevad isegi oma suured saladused välja. Täitsa põnev oleks teada, kas mina ka jutustasin maad ja ilmad kokku… Peaasi, et ma kedagi kuhugi pimedasse kohta ei saatnud.

Kui ma silmad avasin, siis lasus üle minu kõige mesimagusam uni, tundsin ütlemata mõnusat soojust, kuulsin taamal ümberringi inimesi liikumas ja askeldamas, keegi tuli mind tervitama, küsis enesetunde kohta, kontrollis monitore, mis vaikselt piiksusid. Tundsin, et mul on igal pool juhtmed, voolikud ja andurid küljes. Ma olin seal nagu kiisupojake oma juhtmekera keskel. Hiljem, päevi hiljem, kui sai kõik juhtmed ja voolikud kokku loetud, siis esimestel päevadel oli neid mul küljes 17. Nädal hiljem sain juba kümne anduri ja voolikuga hakkama. Voolikute kaudu sain ma toitu, ravimeid, valuvaigisteid, sealhulgas oksukodooni ja fentanüüli.  

Ma ei tea miks, aga esimese asjana kontrollisin, kas peopesasid kokku surudes tunnen, et mu sõrmed on peenikesed nagu baleriinil, kuid minu suureks pettumuseks olid mu käed turses ja  mul oli väga ebamugav käsi rusikasse panna. Mina oma narkoosilaksuse ajuga suutsin kohe esimese asjana mõelda, et oh ei, ma sain laisa neeru endale, ta ei taha üldse üleliigset vett mu organismist välja filtreerida. Midagi on vist valesti.
Kohe kui kirurgid mind vaatama tulid ja uurisid, et kuidas ma end tunnen, siis ega ma oma muret ja südamevalu endale hoidnud, vaid näitasin käed ette ja ütlesin, et mul sõrmed paistes, kas midagi on valesti? Aga ei, kirurg rahustas mu maha ja ütles, et see kõik on väga okei, neer alles kogub hoogu, et hakata tööle, see võtvat natuke aega. Seejärel kontrollis põiekateetri kotikest ja lisas, et uriin on veel üsnagi veresegune. Etteruttavalt võin öelda, et uriin oli veel väga pikka aega verine ja täis vereklompe. Nende klompide pärast sain ma veel hiljem valusaid pisaraid valatud. Kuid kõik see omal ajal.

Kuna mulle siirdati kaks organit – neer ja pankreas, siis minul lõigati kõht pikki ülalt alla lahti. Kohe rindkorvi alt kuni kubemeni. Isegi naba jäi skalpelli teele, mitte küll otse üle, aga väga lähedalt, väikse jõnksuga naba kõrvalt lõigati. Ja selleks, et pääseda soovitud kohta, kuhu neer ja pankreas poetada, siis lõigati ka kõhulihased pooleks, mistõttu ei tohi ma tänase päevani kõhulihaseid teha.
Ma kõiki peensusi ei tea, mis minuga tehti või kuhu midagi ühendati, sest teadupärast magasin ma selle peo maha, kuid seda ma tean, et minu uus neeruke pesitseb vaagnaluu vasakpoolses pesas ning on põiele toredaks naabriks. Pankreas on seevastu siirdatud paremale ning otsapidi nõelutud peensoole külge. Ja oh, sõbrad, peensool on selline tore sool, mis on seotud seedimisega ja sellest tuleb veel eraldi postitus, mis hädaorust ma pidin kõik läbi minema, et need kaks saaksid omavahel sõpradeks ja peensooleke saaks üle oma traumast, mis oli vaesekesele tekitatud.

Haiglapäevil sai natuke ka oksendatud. Ma midagi reljeefset kirjeldama ei hakka, kuid nõrganärvilised ja väga elava kujutluspildiga inimesed olge hoiatatud. Võileib koos teetassikesega on soovitatav hetkeks kõrvale tõsta.
Seda ärge minu käest küsige, mitmendal päeval tuli minu juurde füsioterapeut, kes aitas mind esimest korda koos oma abilisega voodisse istukile. Ma olin nendel päevadel paras siil udus. Ma tohtisin natuke istuda, kuid samal ajal ei tohtinud ma mitte ühtegi lihast pingutada, mis puudutas kõhtu. See kõik nägi sedasi välja, et esmalt nad panid mulle kere ümber tugeva pandaaži, mina samal ajal pidin süldina laskma end keerata ühele ja teisele küljele, et mitte sisemisi õmblusi lahti rebestada. Seejärel tõstsid nad mind istukile. Kõik muidugi omas järjekorras. Esmalt paremale küljele, siis jalad üle voodi serva, siis tõmmati mind külg ees istukile jne. Kätte pisteti kõrrega topsik, milles oli vesi ja ma pidin päevas mitu korda mulle puhuma, et kopse tugevdada, kuna peale sellist pikka operatsiooni on oht saada endale kopsupõletik. Eriti veel minusugustel patsientidel, kellel on immuunsus väga, väga maha surutud. Juba enne oppi sain esimese doosi immunosupressante hinge alla ja neid võtan ma tänase päevani. Ma olin alguses väga vastuvõtlik kõigele. Minuga toimetati ainult maskides ja kummikinnastes.

Taaskord puudub mul teadmine, kas see oli teisel päeval või oli see päeva jooksul teine, kolmas kord, mil füsioterapeut tuli minu juurde ning ütles otsustavalt, et nonii, Kai, täna proovime kõndida. Ma siiski kahtlustan, et see oli mitu päeva hiljem… Egas midagi, taaskord aitasid tüdrukud mu voodi servale istuma ja siis füsio kätele toetudes ajasin end aeglaselt ja ettevaatlikult jalgadele. Kui füsio ütles, et teeksin kõndimissamme, siis ma sain aru, mida ta mul palus teha, aju andis nagu ka korralduse jalgadele edasi, ent jalad tegid hoopis midagi muud. Ma isegi ei tea mida nad tegid, sest minu aju ütles, et kõik on suurepärane, me kõnnime, aga füsio hakkas naerma ja ütles, et ma olen kõndimise ära unustanud. Kuid seal samas kohe lohutas mind ja lisas, et pole hullu, kohe saab kõik taas korda.
Järgmiseks ulatas ta mulle topsi, et koos minuga natuke mullitada, ja siit tulebki tagantjärele mõeldes üks väga piinlik hetk...
Nimelt, mul läks süda nii järsku pahaks, et ma ei suutnud reageerida ja ma oksendasin suure kaarega oma armsa füsioterapeudi täis. Aga kuna mul oli nii sitt olla, siis mul ei olnud isegi jaksu häbi tunda. Ma lihtsalt mõmisesin moka otsast „palun vabandust!“ ja tahtsin vaid voodisse pikali heita. Kuid ma ei saanud, sest ma ei tohtinud ju üksi varba otsagi liigutada. See oli küll hetk, kus ma tundsin, et ma panen kohe pildi taskusse ära.

Ja ma tahan eraldi ära mainida selle, et minu füsioterapeudiks oli Janika Arras, kes sai tänavuse Kliinikumi kolleegipreemia ja tunnustuse ja kui ma seda uudist sotsiaalmeediast lugesin, siis olin südamest nii rõõmus, sest Janika väärib seda sajaga. Eriti peale seda, mida mina talle tegin. Kusjuures, inimene punus mulle hiljem veel patsid ka pähe, ilusad armsad patsid. Ma arvan, et ta andis mulle andeks, et ma ta peale natuke kettisin.

Ja kui veel rääkida intensiivravi osakonnast, osakonnast, kus on eranditult ainult 24h monitooritavad patsiendid, siis teate sõbrad, millised voodid seal on? Seal on udupeened futu voodid, mis hoiavad patsienti soojas, masseerivad, kallutavad ja mudivad, kõigutavad ja kaaluvad ning teevad veel kõiksugu erinevaid nippe ja trikke.
See on osakond kuhu ilmselt niisama naljalt ei taha keegi sattuda, sest seal on ainult kõige raskemad ja keerulisemad patsiendid, aga no elu oli seal mõnus küll. No kui välja arvata sond, mis läks mul nina kaudu makku, et mind toita ja dreenid, mis tulid kahelt poolt külgedelt välja, et siirdatud organite ümber ei koguneks veresogast haavavedelikku. Need dreenid olid veel väga pikka aega mu sõpradeks neil haiglapäevil. Ja küll ma nägin ränka vaeva, et need vooliku otsas rippuvad kummipallid koos vedelikukotikesega ei takerduks kuhugi taha. Eriti see üks – pankrease oma, sest etteruttavalt olgu ka see ära öeldud, et mul tekkis siirdatud organi äratõuge. Ent sellest juba tuleviku postituses. See tuleb ilmselt kõige kurvem ja emotsionaalsem postitus, mida olen üldse kunagi kirjutanud, kuna ühel hetkel ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa, ma olen nii kohutavalt väsinud.

Kuna oma kolmandas siirdamis postituses liigun ma neeru siirdamise- ja uroloogia osakonna intensiivpalatisse, siis tahan selle postituse lõpetuseks öelda shout out, intensiivravi osakonna kõikidele töötajatele – hooldajatele, õdedele, arstidele, kõikidele kõikidele, sest teie piiritu lahkus, hoolivus, sõbralikus, te olete lihtsalt võrratud. See, millise hoole ja hellusega te siirdatud patsiente kohtlete, pole sõnu selleks loodud. Te pesite mind, nii alt, ülalt, kaela, keha, hambaid, toitsite mind, kui oli väikseimgi mure, te lahendasite selle. Ma olin kui udupehmetel kätel kantud. Ma küll enamuse ajast magasin ja ei saanud muhvigi aru, millal on öö või millal on päev. Aju oli konstantses ajuudus, aga ma tundsin end turvaliselt ja hoituna. Te tegite endast kõik oleneva, et mina saaksin ainult paranemisele ja taastumisele keskenduda.

        Kui olime Joosepiga Kliinikumi parklasse jõudnud ning veel viimased minutid vaikuses autos istunud, suundusime hetk hiljem EMO sissepääsu juurde. Kohe kui sisse saime, täitsime paberid, sain endale randmepaela ning üks noor meditsiiniõde viis mu endaga kaasa, et mõõta rõhku, tegi EKG ning toksis midagi arvutisse.
Samal ajal kui ma toolil istusin küsis ta, et ega ma juhuslikult see Kai pole, kes blogi peab, mispeale vastasin, et juhuslikult olen küll. Selle peale muutus ta nii rõõmsaks ja ütles, et jaaa, ta töökaaslane oli just täna hommikul blogist lugenud, et sain kõne siirdamisele ja ta olevat olnud nii elevil ja siiralt rõõmus minu pärast. Ma olin muidugi südamepõhjani liigutatud, et mul on nii palju kaasaelajaid ja seda igast Eestimaa otsast. Hea, et ma sinnasamma ära ei sulanud nagu varakevadine lumememm.

Andmed sisestatud ja muljed vahetatud, liikusime käsikäes naerdes ja rõõmsalt lobisedes röntgenisse, sest enne kui mind lahti lõigati oli vaja teha kõhuõõnsusest ja vaagnast pilt. No et oleks ikka päris selge, kuhu need organid mahutada. Olin end juba poolest kerest paljaks koorinud, kui sain ehmatusega teada, et radioloogiks on noor meesarst. Ja ma olin seal nagu issand jumal küll, palun halasta mu peale ja pane mulle palun silmapilkselt kohe kõik riided selga tagasi! Ma tean-ma tean, nende jaoks pole hsee ilmselt midagi erakordset, et järjekordne poolpaljas naine seisab nende ees, usual day as always, aga see ei lohuta mind sugugi, sest imelik on mul ikkagi. Tunnen end alati nii kohmetult, et tahaks end iga kord sündsalt lina või kätega kinni katta.
Kui röntgenist tagasi tulin ja uuesti Joosepi kõrvale maandusin, siis küsis ta esimese asjana, et kuidas ma seda teen? Ma ei saanud esiti aru, et millest ta räägib, mida ma kuidas teen. Ta siis selgitas, et lähen mina võhivõõra inimesega teise ruumi, viis minutit hiljem tuleme koos naerdes ja juttu puhudes tagasi, nagu vanad sõbrannad muiste, et kuidas ma seda teen? Ma vaatasin talle nõutult otsa, sest ma ei tee ju mitte midagi erilist, ma lihtsalt olen mina ise. „No just, Kai. Sinus on midagi, mis mõjub inimestele vabastavalt, pannes neid tundma nagu te oleksite juba ammusest ajast parimad sõbrad. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes suudaks nii ruttu võita inimeste südameid ja usaldust,“ selgitas Joosep. Minu jaoks aga täiesti tavaline.

Edasi tuli kuskilt osakonnast keegi hooldaja ning saatis meid uroloogia ja siirdamis osakonna intensiivpalatisse. Seal anti mulle pidžaama ja mõni tund hiljem ka esimesed immunosupressandid, et hakata vaikselt juba mu immuunsust alla suruma. Siis tuli hooldaja ning aitas mul trombisukad jalga venitada. Ma küll ei näinud, kuidas nad mul jalas istusid, aga sellest hoolimata tundsin ma end nendes väga kauni ja seksikana. Ja kui ma sain teada, et need on veel valge-lilla triibulised, kaks minu lemmik värvi lisaks roosale, no siis olin ma lõplikult müüdud. Olin päris kindel, et ma pakin need koju kaasa ja hakkan neid seeliku või kleidiga kuidagi sedasi kandma, et lõppude lõpuks ei saa mitte keegi aru, et mul on trombisukad jalas, haha. Aga võin juba etteruttavalt teid maha rahustada ja öelda, et need paraku jäid minust haiglasse maha, kuna pärast oppi olid neil vereplekid ja joodiplekid ja sada muud „võluvat“ plekki, mistõttu ei tundunud nad enam peale selliseid katsumusi sugugi nii ilusad. Nii et võite rahuliku südamega hingata, ma vaene pime inimene ei silka trombisukkades mööda linna ringi.

Oodata tuli tegelikult väga kaua. Haiglasse kutsuti meid kella kaheksaks ning vahepeal oli kell tiksunud üheteist peale. Joosepil oli selle aja peale kõht tühjaks läinud ning talle toodi putru ja võileiba. Mina ei saanud paraku midagi. Olin eelmisest õhtust saati söömata ning enne oppi sain vaid mõned lonksud vett, et hiiglaslikud tabletid alla neelata.
Aa, ja enne sellist pikka operatsiooni antakse patsientidele ka lahtistit ja ütleme nii, et seda ei manustata suukaudselt. See oli vast kõige ebameeldivam protseduur kogu selle ettevalmistuse eel. Ei midagi valusat, kõigest mõni sekund sealsamas voodis, aga lihtsalt ääretult ebamugav, kui keegi seal tagaotsas oma pastatuubi ja kummikindaga sudib. Üritasin seda nüüd võimalikult siivsalt seletada. Ehk õnnestus.

Kui kõik protseduurid ja ettevalmistused tehtud, siis pikutasin niisama voodis, mängisime kordamööda elektrivoodi puldiga, unelesime ja rääkisime Joosepiga niisama juttu. Kui siis üks hetk astus palatisse kirurg. Ütles, et usub, et saan umbes kell kaks opile, et hetkel võetakse organeid välja ja et sellega läheb veel pisut aega. Peale mida ta lahkus. Ma olin hetkeks sõnatu, lebasin liikumatult voodis ja seedisin äsja kuuldut. „Nad siinsamas lõikavad praegu kellegi seest organeid välja, siin samas,“ sosistasin ma šokeeritult Joosepile. Ma polnud arvestanud sellega, et mu doonor tuleb siit samast Eestist, sest variant oli, et tuleb ka mujalt. Kuid hiljem tõesti selgus, et minu doonoriks oli keegi nooremapoolsem naine Eestist. Ma vahel siiani mõtlen selle inimese peale ning sellele, et kusagil on keegi, kes kaotas endale väga kalli ja armsa inimese. Kellegi, kes võeti ootamatult nende eludest ära. Seda enam tunnen ma kohustust hoida oma uusi sõpru veelgi hoolikamalt, suhtuda lugupidamisega nii siirikutesse kui oma kehasse, sest need on saadud kingituseks kellegi elu hinnaga. Ning kuskil sügaval südamesopis kannan ma seda peret endaga alati kaasas.

Lõpuks hakkas kell liginema kolmele ning intensiivpalatisse tuli kõne opisaalist, et mind oodatakse. Hooldajad panid mulle krõpsudega õhukese ürbi selga ja mütsikese pähe ning sussid jalga ning heitsin voodisse teki alla ning mind viidi mööda pikki koridore, liftiga kuhugi (ma ei saanud aru, kas üles või alla) ning peagi ütles keegi Joosepile, et siit tema kahjuks enam edasi tulla ei saa. Ta oli terve selle aja koos minuga kaasa liikunud, hoidis mul käest kinni ja kinnitas igal sammul, et on minu kõrval ja et kõik läheb hästi. Mu silmad olid veekalkvel, noogutasin talle, endal süda sees värisemas. Püüdsin isegi natuke naeratada, kuid ei suutnud.
Enne, kui Joosep maha jäi, kallistas ta mind korra veel tugevasti ja andis põsemusi ning seejärel libiseski mu käsi tema soojast peost välja. Püüdsin kõigest väest oma mõtteid mujale saada, sest teadsin, et kui nii edasi läheb, siis hakkan sealsamas lihtsalt südantlõhestavalt nutma. Kuid ükskõik kui väga ma ka ei püüdnud argiseid mõtteid mõelda, ma ei suutnud, klomp oli kurgus. Ja siis see juhtus. „MA ARMASTAN SIND, KAI!“ hõikas Joosep läbi uste mulle järele ning ma oleksin nii väga sel hetkel tahtnud tema juurde joosta, teda veelkord kallistada ja paluda, et ta tuleks minuga opisaali kaasa. Tean, naeruväärne, kuid nii ma tundsin.
Õde, kes oli tulnud operatsiooniruumi ustele vastu, märkas, et mul pisarad silmas, lohutas mind ning sõnas lahkelt naeratades, et kõik läheb hästi.

Opisaali jõudes heitsin lauale pikali, anesteesiaõde hakkas minuga koheselt tegelema, küsis küsimusi ja oli kuidagi hästi sõbraliku ja sooja olemisega. Sain talle ära räägitud, et milline ebameeldiv ja hirmutav kogemus oli mul dialüüsitoru paigaldamisel. Et kuidas ma ei suutnud peale narkoosist ärkamist arstidele ja õdedele märku anda, et olen ärkvel, kuna keha oli halvatud. Ja nii nad seal toimetasid mu kallal, vasaku käe küljes oli vererõhumõõdik, kehale pandi klemmid ja parema käe küljes oli juba esimene kanüülgi sees. Nad olid nii professionaalsed. Teate nagu oleks varemgi seda teinud.
Olin juba täitsa rahulik, suutsin isegi juba naeratada, sest pinge oli maas, kui opisaali sisenes keegi tehnik ja ütles „ma tõin neeru, panen kasti siia maha“ ja ma olin seal nagu ee, ookei, ma olen nüüd valmis tuttu jääma.

No vot, selline oli siis siirdamisele eelnenud ettevalmistus. Eks ma pisut lühendasin, sest muidu tuleks sellest ilmatu pikk postitus, kuid kõik oluline sai kirja ning juba järgmises postituses räägin sellest, mis olid minu esimesed tunded peale kahe organi siirdamist, palju mul juhtmeid küljes oli, kuidas ma füsio abil esimest korda voodist püsti tõusin ja miks ma tema peale oksendasin ning kõigest muust põnevast.
Kui jätsin midagi rääkimata, siis küsige julgelt kõike, mis teile huvi pakub.                

Ma pole viimasel ajal üldse leidnud aega, et blogisse jõuda.Kuid nagu enamus teist teab, siis seekord oli mul päriselt ka vabandus mitte blogimiseks olemas. Noh, teate ju küll, käisin siin siirdamisel või nii. Kusjuures, haiglasse minnes tarisin ma arvuti ka kaasa, aga olgem ausad, see oli suht pointless, sest ma võtsin selle täpselt kaks korda kotist välja.. ja ilmselgelt mitte blogimiseks. Aga nüüd olen ma siin ja nagu ma suure suuga lubasin (vähemalt ma arvan, et ma kusagil midagi sellist olen teile lubanud), siis panen jõudumööda kogu siirdamisega seonduva info kirja: kuidas läks siirdamine ja opist taastumine, kuidas ma juba teisel päeval törts füsio peale oksendasin, miks ma kolm päeva järjest nutsin, miks olin oodatust kauem haiglas jne jne.

Nii, aga alustame siis algusest…
Esmalt tahan rääkida sellest, kuidas ma üldse selle kauaoodatud kõne siirdamisele sain ja milline oli minu reaktsioon. Olles eelnevalt kuulnud kõiksugu lugusid sellest, kuidas inimesed on suhteliselt apaatselt reageerinud (mitte et neil oleks ükskõik), lihtsalt osad neist on ilmselt minisüdari või šoki saanud ja siis ongi super apaatsed olnud. Umbes et aa, siirdamisele jah, oookei, eks ma hakka siis vaikselt tulema. Või siis nagu üks tore proua, südamega asja juures olev koduperenaine, kes palus siirdamiskoordinaatoril natuke oodata, kuna tal olevat hetkel supitegu pooleli. Et ta keedab selle lõpuni ja siis tuleb.
Mina igatahes olin otsustanud, et mina ei kavatse mitte mingil juhul apaatseks jääda või hakata supikest lõpuni keetma. Mina kavatsen juhheitada, rõõmust püsti karata ja hõisata jeeejeeejeeee, ükskõik kus ma parasjagu siis ka ei oleks. Poes, bussis, trammis, tänaval, vahet ei ole, igal juhul rõkkan rõõmust ning teeme Joosepiga selfi, pöidlad püsti ja saadame kõikidele oma sõpradele.

25. veebruari õhtal sain siis selle jeejee-kõne ja milline oli siis see minu suurejooneline reaktsioon ja vastus koordinaatorile. Esiteks, ma olin (!) suht apaatne. Kuulasin koordinaatori jutu ära, et mis tal öelda on ja siis küsisin oma aasta küsimuse – kas pean kohe tulema? Ei, Kai, ei pea kohe tulema, aega on selle neeruga.Tule siis kui saad või kui lumi maas, aasta pärast või nii. Me viskame neeru selleks ajaks sügavasse. Ära üldse põe. Lihtsalt geniaalne. Paluks mulle nüüd aplausi ja lilli aasta idioodi tiitli puhul. Nii palju siis minu fank jeest ja kukerpallidest ja rõõmust lakke hüppamistest, et kogu maailm saaks ikka aru kui õnnelik ma olen.

Aga okei. Aasta idioodi tiitel käes, läksin ma tagasi messengeri koosolekule, sest kõne siirdamisele tuli just täpselt siis, kui mul oli EV105 kontsertetenduse järgne koosolek ning me andsime kirjeldustõlgiga oma tööandjale ülevaate Estonias toimunust. Kui koosolek hakkas lõppema, siis viimasena andsin tüdrukutele oma uudisest teada. Mäletan, kuidas nad olid nagu misasja? Sa tulid koosolekule tagasi, olles ise saanud vahepeal sellise uudise osaliseks ja siis istud jumala tuima näoga koosoleku lõpuni, meile mitte midagi ütlemata ja ma olin nagu jep, ma tahtsin selle kõige magusama kirsi kõige viimaseks jätta.

Peale koosolekut hakkasin ma loomulikult inimesi läbi helistama. Esimene kõne läks Joosepile, kes oli parasjagu linnas. Kui ma ütlesin talle, et ma sain just kõne siirdamisele, siis tema reaktsioon oli kuidagi nii tore ja armas. Ma kujutan ette, et just nii võivad reageerida väga paljud mehed, kelle naine on esmarase ja siis kui algab sünnitegevus, siis nad on kuidagi toredasti ähmi täis. Joosepil oli umbes sarnane reaktsioon, et oot, mis asja, nüüd kohe või, eee, äää, okei. Mida ma nüüd tegema pean, kas tulen kohe koju või palju mul aega on?
***
Järgmiseks helistasin emale, kes sellisel kellaajal on tegelikult juba voodis ja loeb raamatut ja hakkab vaikselt juba unne suikuma. Ema võttis kõne vastu ja küsis rahulikult, peaaegu et sosinal: „Jaa, Kai, räägi.“

Mina: „Ma lähen siirdamisele.“

Ema sama unise ja rahuliku häälega: „Mida?“ ja siis juba äkilisemalt (ilmselt kargas voodist istukile) „oot, misasja!? Siirdamisele!? Millal? Nüüd kohe või?“ (ei pea vist kaugelt otsima, kust on minu „terava pliiatsi“ stiilis küsimuste esitamise geen päritud,muaha).

Siis helistasin isale, kes reageeris väga isalikult, öeldes „ohoh, vägev!“, nagu oleks tema väike tütar just äsja millegi suurega hakkama saanud, ma ei tea, võitnud näiteks mudilaste maratoni. Veel helistasin siirdamis õele Elole, kes oli siiralt pisarateni liigutatud ja kuidagi nii südantliigutav oli kuulda, kuidas inimene mulle kaasa elas. Me olime just kümme päeva tagasi käinud haiglas analüüse andmas ning ühtlasi astusime ka Elo juurest läbi. Viisime talle kimbu roosasid tulpe, sest päev enne seda oli olnud sõbrapäev. Kui aga Elo esmaspäeval tööle tuli (siirdamine oli pühapäeval) olid tulbid lõpuks kõik oma kroonlehed maha langetanud. Kui Elo mulle seda lugu rääkis, siis ütles, et see oli kuidagi nii märgiline olnud, et meie kingitud lilled õitsesid täpselt nii kaua, kuniks mulle sobiv doonor leiti.
***
Ja loomulikult ei saanud ma jätta helistamata ka Kikule, kes ilmselt sõpradest tundis selle kaheaastase dialüüsravi vältel kõige enam huvi, kas ma sain uue neeru, küsides seda iga jumala kord kui helistasin või messengeri kirjutasin. Kuid Kikuga on selline lugu, et ta on veits nagu maal elav Milvi, kes on hommikust saati mööda peenravahesid roomanud, istutanud ja rohinud, loomi talitanud, heina vikatiga niitnud, keetnud-vaaritanud -küpsetanud ja siis õhtaks on nii läbi nagu tühi kartulikott, et poeb kohe peale aktuaalset kaamerat  koikusse ära. Lihtsalt selle erinevusega, et Kiku ei jaksa isegi aktuaalset kaamerat ära oodata, tema ronib juba kell viis õhtul oma tekikuhilaga  diivanile, vaatab sajandat korda Grey Anatoomiat või mediteerib end sõprade unenägudesse, et viia neid jalutama oma miljonivaatega korterisse või siis uurib planeetide, tähtede ja teiste taevakehade liikumisi, kiiruseid ja kes millal keda varjutab ja siis saadab põnevamaid fakte sõpradele messengeri (sry, ilmselt ajasin praegu suht pada, aga ma ei oska nii targalt kosmosest rääkida). Igatahes, fakt on see, et Kiku läheb suht varakult magama, umbes kell 21 magab juba õndsat und või kui ei maga, siis üritab magama jääda ja kui keegi peaks tema püha üritust häirima, siis võib ta väga kurjaks saada.
Etteruttavalt ütlen ära, et kell oli juba 21.. ja ma helistasin.

Kiku esimene lause mulle: „Parem oleks, et sa said neeru!“ (ma ütleks, et praegu seda siia kirjutades kõlab see veits nagu ähvardus, pluss ta oli suht tusane).

Mina: „Sain.“

Kiku juba palju rõõmsamalt: „Houly-mouly! Päriselt või?!“

Arvestades, millise „ülevoolavalt sõbraliku“ häälega ta mu kõne vastu võttis, siis kui suur tõenäosus on, et ma oleksin praegu elus ja kirjutaksin siin teile oma haiglamemuaare, kui oleksin öelnud eeem, ei, tegelikult helistasin ma niisama, et lihtsalt veits lobiseda ja küsida, mis teed.

Aga nii palju siis nendest perele ja sõpradele teatamistest. Kuna koordinaator ütles, et mul on kaks varianti, kas a. ma tulen ööseks haiglasse ja juba hommikul vara hakatakse mind opiks ettevalmistama või b. ma magan öö kodus ja pean hommikul hiljemalt kell 8 olema TÜ Kliinikumi erakorralises. Ma otsustasin viimase kasuks, sest esiteks, Joosepit polnud kodus ja teiseks, ma olin liiga elevil, et olla suuteline kokku panema oma viimaseid asju (hambahari ja -pasta, aluspesu, näokreemid, pesemisasjad, arvuti – mida me nüüd kõik teame, et ma kasutasin kogu aeg ja väga palju, khmm).
Öösel ei maganud ma muidugi sekunditki, muudkui ketrasin, kas kõik asjad on olemas, kas ja kui palju ravimeid ma peaks kaasa võtma, kas insuliini läheb ka peale siirdamist vaja, kas ma peaks kaasa võtma kolm või viis paari sokke ning muud säärased eluliselt olulised küsimused vajasid öösel vastuseid (mitte et ma olin haiglasse minemas, kus on lademetes tablette ja muid vajalikke ravimeid,tarvikuid, tuduriideid, juhuks, kui minusugune kuldaju peaks midagi olulist maha unustama… aga noh jah).

Hommikul, enne kukke ja koitu vedasime mu haiglakodinad autosse (või noh, her abikaasa vedas, minul oli daamile kohaselt ainult ridikül ja näpu otsas sussikott). Autos käisime veel viimast korda nimekirja mu asjadest üle ja kui tundus, et kõik on olemas, vähemalt oluliseim, startisime Tartu poole. Kell 7 olime Kliinikumi parklas  ning enne, kui sisse läksime, istusime hetke niisama. Lihtsalt olime, sest me ei teadnud, mis meid täpselt ees ootab, kui kiiresti hakkavad asjad sees liikuma jne. Mingi hetk aga pigistas Joosep julgustavalt mu kätt ja ütles: „Olgu, kallike, aeg on minna.“

Sellest, mis edasi juhtus, kirjutan juba oma järgmises postituses. Millised protseduurid mind enne siirdamist ees ootasid, kuhu meid edasi suunati, mida kirurg käis enne oppi rääkimas jne jne, kõik see tuleb ja veel palju muudki. 

Ma ei teagi kohe. Olen täna kuidagi emotsionaalselt liimist lahti. Kuigi rõõmustamiseks peaks olema rohkem kui kuhjaga põhjust, sest täna oli see päev, kus ma käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi konsiiliumis ning tähtsad onud ja tädid leidsid, et ma olen sobiv saamaks nii uue neeru kui ka pankrease. Ma olin nii rõõmus, et tänasin neid kõiki südamest! Ent päeva lõpuks on tunne siiski natuke selline meh...
Mul aeg-ajalt esineb selliseid lollakaid hetki, kus ma tunnen end oma sillerdamise ja lapsemeelse olemise keskel tüütuna. Et ei taha olla koormaks või nii, ja siis miski mu sees hakkab ütlema, et ole tõsine ja käitu normaalselt ja ära naera kogu aeg ja ära sära siin ringi nagu mingi lollakas. Elu on tõsine.

Kuid hommikul olin elevil, et viimaks ometigi on see kaua oodatud päev käes. Ma reaalselt hakkasin juba kaks kuud varem plaani pidama, et millise kleidi ma selga panen, sest ikkagist nii tähtis sündmus.
Kui ma alguses mõtlesin, et panen võilillekollase, sest sellega tuleb kõige paremini esile minu päikseline ja rõõmsameelne olemus, siis noh, see poleks mina, kui ma ei hakkaks kõhklema ja plaane ümber tegema ja nii tekkis mul uus mõte – mis oleks kui paneksin hoopistükkis heleroosa heegeldatud kleidikese, hihi.

Kui ma Joosepile hakkasin roosa kleidi juttu rääkima, siis ta pehmelt öeldes sattus ahastusse ja ütles: „Kaiii! Sul oli ju kleit juba väljavalitud, miks sa muudad seda?“
„Sest ma hakkasin mõtlema, et kollane tooks küll mu iseloomu välja, aga heleroosa on ka ju niiii minulik.. selline pehme ja armas ja nunnu. Mis arvad?“
„Ma ei tea, Kai!“
„Või panen valge kleidi," suskasin ma vahele "selle kellukese lõikelise, selle millel seelikuosa hoiab natuke puhevil? Valge oleks ju ka sobilik.. see oleks selline puhas ja õrn, „ sädistasin ma edasi.
„Pane kõik kolm korraga,“ tögas Joosep.
„Jooosep! Ma räägin tõsiselt! Aita mul otsustada!“

Aga jah, kui kleit korraks kõrvale jätta, siis kõik olid väga sõbralikud ja positiivsed ning kirurg küsis minult, et kuidas ma oma kolmekuu veresuhkrud nii korras hoian ja siis tuli teemaks ka lapsesoov ja pankrease kirurg ütles, et kui see on meie väga suur ja kindel soov, siis iseenesest saaks pankrease ka kõhu ülaossa siirdada, aga seda pole Eestis kunagi varem tehtud ja mõningased riskid on suuremad. Ma vastasin selle peale, et lapsesoov on kindel ja kui vähegi antakse võimalus, siis tahaks proovida last saada, aga kuna ma ise ei ole pädev kõiki riske hindama, siis jätaksin selle professionaalide teha. Kuna mina olin ainuke pankreasele esitatav patsient, siis dr. Murruste tuli meiega koos välja, et natuke veel omavahel rääkida. Meie all pean siis silmas ennast, Joosepit ja Janetit. Jaa, proua juhtkoer oli ka meiega kaasas. Me tegelt alguses ei plaaninud teda kaasa võtta, aga minu raviarst dr. Ilmoja ütles, et võtaksime ikka, sest äkki tal on ka konsiiliumile küsimusi, haha. Jah, nii muhe arst mul ongi. Janeti ainuke küsimus oleks ilmselt olnud see, et kui kaua ta peab ilma Kaita kodus suurest igatsusest oma südant puruks nutma.

Aga tagasi pankrease juurde..
Saime teada, et kuna pankreasele sobivat doonorit on pisut keerulisem leida, siis on uue doonorneeru ooteaeg samuti tavapärasest pikem ning seda ei oska hetkel keegi ette ennustada, et millal minule sobiv pankrease doonor tuleb. Praeguste kogemuste najal võib öelda, et see võib jääda kolme kuu kuni kahe aasta vahele, sest täpselt nii on Eestis osadel läinud – kõige kiiremini on saadud kolme kuuga ja kõige pikem ooteaeg on olnud kaks aastat. Päris jõhker kui nii mõelda, aga ei midagi ületamatut.
Lisaks sain teada, et keskmine pankrease kestvus ehk tööaeg on 11-14. aastat. Aga taaskord.. on esinenud ka erandeid ja mõnel on kestnud see ka vaid viis-kuus aastat. Ja kui me lähtume sellest, et me tahaksime proovida last saada ja kui see õnnestub, siis riskiks on loote kasvamine, mis hakkab pankreast suruma ja ilmselgelt loode võidab selle surumise, aga siis on oht, et tekib tromb ja pankreas tuleb välja opereerida.

Tore on see, et minu veregrupp, 0 positiivne, on suht levinud ja sealt poolt pole õnneks kitsendusi. Aga eks seal vaadatakse ja hinnatakse ka muid tegureid peale veregrupi. Aga egas midagi – eks peab pöidlad pihus jääma ootele ja paluma armulist taevaisa, et saadaks selle sobiva doonori võimalikult ruttu...

Ahjaa, peaaegu unustasin. Mind lisati küll ootejärjekorda, aga aktiivseks märgitakse mind alles siis kui olen ära käinud südame sondeerimisel. Ning selle protseduuri konsultatsioon seisab mul alles järgmise nädala esmaspäeval ees. Kui seal käidud, siis saan teada, millal pean minema kolmeks päevaks haiglasse ja kui see uuring on tehtud, siis kohe peale seda olen aktiivne ootaja.