Ma siin mõtlesin, et enne kui põhku poen, lobiseks veits. Ega mul otseselt midagi erilist rääkida polegi, kui välja arvata üks humoorikas vahejuhtum, mis mõni aeg tagasi aset leidis.
Olime nimelt poobikuga Pärnu kesklinnas, või kui nüüd täpsem olla, siis bussijaama ristmikul ja meil oli tarvis Port Artur II juurde jõuda.

Lähenesime siis reipal sammul ristmikule, valgusfoori helide järgi ütleks, et olime kohe teeservani jõudmas kui järsku krabas keegi mul rinnust kinni ja hüüatas:"Oota, oota, neiukene, praegu ei tohi teed ületada!".
Kuna kodanik oli ilmselgelt mures minu ohutuse pärast, siis kinnitasin, et olen teadlik, et praegu fooris punane ja et mu juhtkoer *käsi südamel* ei tahtnud mind sõiduteele vedada, vaid et näitab mulle lihtsalt teeserva ära, et teaksin oma täpset asupaika sõidutee suhtes. Proua vaatas mind ja siis uuris imestunult, et kust küll koer sellist asja oskab. Saanud teada, et mu juhtkoer on koolis käinud, müksas mammi kedagi ja teatas: "Kas kuulsid papi!? See koer siin on koolis käinud!".

Vahepeal oli valgusfooris roheline tuli süttinud.
"Tule, tule, tule ruttu, nüüd on roheline!" juhendas mutike.
Tarmukas proua tatsas koos oma papiga siva üle tee ning jäid mind kõnnitee peale piidlema ja ergutama.
Kui olime Janetiga samuti teisele poole teed jõudmas, siis mutike hõiskas käsi kokku lüües: "Oh sa helde aeg, no sa vaata vaid kui tark võib üks koer olla! Näed, papi, võtab enne serva isegi hoo maha! Näed jah?!“.

Kui olime sõidutee ohutult, valvsate silmapaaride all, ületanud, siis tuiskasime Janetiga otsejoones edasi. Ikka Port Arturi, rahaautomaatide suunas. Kuna teed ületades seisis fännklubi minust paremal pool, siis oletasin, et ju nemad liiguvad eee, paremale. Oh mind rumalukest küll.
Järsku kuulsin, nii umbes 2-3 meetrit meist tagapool, tuttavat häält õhinal kõiketeadvalt seletamas: "Vaata papi, praegu viib ka   koer tüdrukut ilusti mööda teeserva... ".
Vahepeal jäi Janet seisma, andes märku, et meie ees on parkla sissesõidukoht ja siis mammi hõiskas uuesti: "Ossa püha taevas! Vaata, see koer on suisa niiii tark, et tunneb puhtalt lõhna järgi ära, et see seal on parklaala, no vaata vaid milline tubli koer!".
Janet kiikas ka vahepeal üle õla, uudistades, et kes see seal niimoodi muudkui vadistab ja mina, noh, mina lihtsalt palvetasin, et ma saaks edasist teekonda rahulikus üksinduses jätkata, või vähemalt vaikuses.

Mõneks ajaks saabuski siis soovitud vaikus. Oeh, kohe palju rahulikum oli olla, teades, et keegi ei piidle igat sinu liigutust. Andsin Janetile korralduse hoone küljest automaat otsida. Sain tunnetuslikult aru, et hetkel on automaat hõivatud. Mis seal siis ikka, võtsime end valgete inimeste kombel sappa ja kui tuli minu kord kaart aparaati sisestada, teatas üks tuttav hääleke selja tagant: "Sa pead õige pinni sisestama!".
Oh jeerum, ma oleks peaaegu südari saanud.
Ja by dhe way,tänks vihje eest! Ma just mõtlesin, et millise vale parooli ma täna panen…

Vot tak, selline seiklus siis.
Eks neid inimesi leidub alati, kes jäävad pimedaid pingsalt jälgima. Olgu selleks ühistransport, tänav, pood või mis iganes koht. Ma ise ei mõtle sellele pea kunagi, et kes või kui paljud mind jälgivad, sest siinkohal peab see ütelus sajaga paika – mis silmist, see meelest. Ent sõpradega ringi liikudes on muidugi teised lood. Nende kaudu saan ikka aeg-ajalt teada, kui me jälle Janetiga pilke püüame. Mind ei häiri, kui inimesed vaatavad, vaadaku terviseks, aga seda siiski mingisuguse tunnetusliku piirini. Kuigi ega kui keegi jääb mind kauemaks vaatama kui oleks nii-öelda sobilik, siis ega ma pahaks pane. Õiendama ei lähe. Ahistatuna ja solvatuna end ei tunne jne. Vähemalt seni mitte, kuni nad ei kommenteeri igat minu liigutust. Ent mu sõbrad paraku nii tolerantsed ei ole.

Mul on mitmeid sõpru, kes lähevad kohe täitsa üleni närvi ära, kui inimesed jäävad mind vahtima, ja ei, mitte selles stiilis vahtima "Oo näe, pime inimene, ma natuke jälgin ja siis toimetan omi asju edasi", vaid konkreetselt vahitakse.
ükskord näiteks jalutasime Tartus Kikuga mööda Küüni tänavat ja vastu tuli 20+ noormeeste kamp. Üks neist jäi mind juba eemalt täiesti naelutatult jõllama, nagu ma oleksin mingi tulnukas teiselt planeedilt, ning kui möödusime teineteise seltskonnast, siis kutt vaatas veel üle õlagi mulle järele. Aga mida tegi Kiku? Kiku vaatas lihtsalt vennale otse silmaaugu sisse ja lausus need unustamatud sõnad: "Kui pimedat kaua vahid, siis jääd ka pimedaks.".
Ausalt, ma oleksin sealsamas tahtnud  naerust keset tänavat kreeni vajuda ja püksid täis lasta. See oli lihtsalt parim vastus ever, mida võiks üks pimeda sõber teisele inimesele öelda, kes ei suuda oma pilku ära pöörata.
Ma saan aru, et inimestele pakub tohutut suurt huvi, et mismoodi see pime ikka toimetab-liigub-kokkab-toitub-riietub-peseb-seksib-magab-hingab-elab-suhtleb-eksisteerib ja mustmiljon muud küsimust veel, aga tegelikult saab oma uudishimu rahuldada palju efektiivsemalt ja praktilisemal moel kui see vahtimine – minge astuge julgelt ligi ja küsige. Vaevalt, et mõni pime jõuaks kohe, kui üldse, kõikidele eksistensiaalsetele küsimustele vastata, ent üks-kaks küsimust saavad kindlasti vastatud ning siis olete taas killukese võrra teadlikumad.