Ilmselt enamus teist on juba näinud, et jagasin oma blogi Facebooki lehel bussijuht Aivari lugu ja ma pean ausalt tunnistama, et olen sõnatu. Ma poleks ealeski osanud arvata, et see postitus saab niii palju positiivset tagasisidet, reaktsioone ja jagamisi. Tundub, et me inimestena, eriti just praegusel keerulisel ajal, vajame oma päevadesse pisut soojust. häid sõnu ja väikest tunnustavat patsutust õlale, et jaksaks edasi liikuda. Et me ei kaotaks usku ja lootust, et maailm pole veel päris hukas. Tuleb vaid osata märgata.

Aga tegelt tulin ma täna kirjutama põhjusest, miks ma üleüldse käisin Tartus. Ma nimelt külastasin Pallase kunstigaleriid, meil oli seal kirjeldustõlke töötuba. Ehk et Interdistsiplinaar festivali raames said vabatahtlikud näpuotsaga ise järele proovida, mis asi see kirjeldustõlge õigupoolest on ning mina olin üks paljudest konsultantidest, kes oli kohale kutsutud neid juhendama.
Esmalt tutvusime kiirelt galeriiga ja sealsete teostega. Seejärel tehti kiirkorras lühike ülevaade kirjeldustõlkest, räägiti mõningatest reeglitest ja siis anti konsultantidele valida, millist teost nad soovivad hakata konsulteerima. Minu valikuks osutus üks unistustega seotud teos, mille autoriks Krista Ojasaar. Seda sellepärast, kuna ringkäigul kõnetas see teos mind kuidagi väga isiklikult, puudutas mu hinge.

Ekspositsioon asus jahedal keldrikorrusel. Ruum ise oli hele ja valgusküllane. Seinad olid kaetud heleda siidja tekstiiliga, põrandat kattis villataoline valge vaipkate. Vasaku seina ääres oli neli valgustatud klaasvitriini ja nende sees kangast kokku kobrutatud õhulised pilved: valged, helesinised, tumesinised. Pilvede vahel oli beežikad kartongkaardid, mille peal oli üks osa luuletusest. Luuletus jätkus edasi läbi nelja vitriini. See kõlas järgmiselt:

Tahan elada unenägudes, unistan lendavast vaibast, tahan minna Emajõe läteteni ja lennutada seal tuulelohet.
Kui puujuured on nagu inimesel varbad, siis tahaksin neid puuvarbaid kõditada vihmaga. Kaasa voolata, aina mere poole mureneda aeglaselt nagu mägi, kuni minust on saanud ruske liiv.
Aina joosta ja joosta, kuni võhma enam ei jätku. Aina joosta ja joosta, kuni tõusen lendu, õhkkerge ja värelev…

Aga vot rohkem edasi ei reedaks, siis on teil põhjust ka galeriisse minna.

Teises seinas oli heledast puidust kahe sahtliga kartoteegikarp. Üks sahtlitest oli lahti ja seal sees olid kümned ja kümned päris inimeste unistused. Teine sahtel oli kinni, seal olid tühjad sedelid. Kartoteegist edasi oli vanaaegne kulumisjälgedega ja värvilaikudega kirjutuslaud. Laua peal oli väike valgete sedelite virn ja selle kõrval neli sinist pastapliiatsit. Ka laua peal olid laokil erinevad täidetud sedelid, kus olid jällegist kirjas inimeste unistused.

Ma ei hakka saladuseloori kergitama ja siia kirjutama, et millised olid need mõned unistused, mis seisid paberisedelitel, vaid kes tahab, see saab minna ja tutvuda ise Pallase galeriis oleva näitusega “Vaheruum // Liminal space”.Seal on mida uudistada. Ning kui juba minna, siis miks mitte ka oma unistus paberile kirja panna.
Ma ise arvan, et see nn tuba kõnetas mind kõige enam just sellepärast, kuna esiteks, mulle väga meeldivad sügavamõttelised ja kiuksuga luuletused ning teiseks, ma olen ise väga suur pea pilvedes uitaja. Lausa nii suur, et mind tuleb aeg-ajalt jalgupidi sealt pilvepiirilt tagasi alla maa peale sikutada.

Kuna mul järjekordselt pilti pole, sest ma olin ikkagist tööl ja mulle tundus, et seal oli rohkem pimedaid kui nägijaid, siis saate järjekordse kujutluspildi. Mis nii neljasilma vahel öeldes on peaaegu et identne, sest just nii ma seal ruumis istusin ja olin, ent polnud lihtsalt kedagi, kes oleks hetke jäädvustanud.
Istun heledas akendeta ruumis, vanaegse kulunud ilmega laua ääres. Mul on seljas põlvini ulatuv ja kolmveerand käistega vanaroosa velvetkleit. Mu pikad tumelillad juuksed langevad seljale. Hoian süles väikest Mary Poppinsi stiilis käekotti. Pilk on suunatud mõtlikult lauale, mille peal lebavad  kaootiliselt laiali valged sedelid.

Aa, ja kui aeg oli seal maal, et pidin tagasi bussi peale tormama, siis kutsusin sõbra Tambeti appi. Ja kuna töötoas olnud teinegi konsultant pidi sama bussi peale jõudma, kuhu minagi rihtisin, siis Tambet tuli galeriisse, talutas meid nagu pardiema hoolikalt uste ja autode vahelt oma autoni, sõidutas bussijaama ja saatis ilusti bussi. Pärast koju jõudes rääkisin Kikuga ja siis muljetasin, et kui vahva meil oli ja siis Kiku ütles, et jaa, ta juba teab. Tambet olevat talle saatnud messengeri sõnumi sisuga saad aru, ma tõin just kunstigaleriist kaks pimedat ära“, haha. Kui ma seda kuulsin, siis ma panin ikka korraliku kajaka maha. 

Juba ülehomme ongi see päev, mil olen minemas #Arvamusfestivalile ja seoses sellega ka Linduškale külla. Ja kuna viimane kord kui ta meil külas käis, siis noor preili unustas oma dressika meile ja nüüd ei anna ta mulle enam üldse asu. Muudkui helistab ja küsib sada korda päevas, kas ma olen juba tema dressika kotti pannud. Jagas läbi telefoni mulle juba mingi sajandat korda käsklust, et ma nüüd ja kohe praegu pistaksin tema dressika endale kotti, sest muidu ma raudselt unustan maha. Vana inimene nagu ma olen, eksole.
Kui ütlesin, et ma ei kavatsegi seda praegu teha, sest mul pole hetkel õrna aimugi, mida ma selga panen, rääkimata, mis koti ma kaasa võtan, siis Lindale ei sobinud see vastus kohe teps mitte. Ta ei olnud rahul, et tema dressikas ripub turvaliselt kapis.  Selle asemel hakkas ta mulle kõikvõimalikke erinevaid variante pakkuma, millega ma võiksin nõustuda. Kõige parem lause oli Linda poolt see kui ütles: "Sa unustad ju ära! Ma ei tea...võta vähemalt kapist välja ja pane see endale kuskile silma alla!"
Mõni sekund vaikust ja siis sai vist ise ka aru, mida ta mulle just ütles. "Aaa, jaa. Sa ei näe ju."

Lõpuks suutis see vaene piinatud hing oma dressika transpordiküsimuse kõrvale jätta. Ma iseenesest võin ju postiga ka saata kui nii väga vaja...

Aga kuna Linda on kohutav aktivist, siis ei läinud poolt sekunditki kui võttis juba uue teema ja vuristas ühe hingetõmbega: „Tead, sa oled täiega kuulus Paides ja nii paljud minu sõbrad tahavad sind näha, aga nali on selles, et keegi ei julge sinuga kokku saada,“ ma mõhitasin ja noogutasin, Linda samal ajal jätkas „ aga ma kindlasti tahan sind näidata Hanna-Greetele, Helenale ja Pierrele.“

Oookei, miks ma tunnen end praegu nagu mingisugune kõdunev muuseumi eksponaat, keda tullakse vaatama ja kui katsuda tahetakse, siis ainult erand korras ja valgete kinnastega.
Ma kujutan juba vaimusilmas nii elavalt ette, kuidas kuraator Linda mind tutvustab. „Nii, jaa, tere tulemast! Astuge julgelt lähemale. Siin on meile teile üks eriti põnev ja huvitav eksponaat – pime inimene. Jaajaa, tulge-tulge, julgemalt. Ega pimedus pole ju nakkav. Kui siis ainult pisut. Tegemist on siis 1985 aasta väljalaskega, ent ajahambast puretuna kaotas nägemise 2006 aasta teises pooles. Ja siin tema kõrval seisab juhtkoer Janet. Ei-ei, koer ei ole pime. Kuidas te üldse nii rumalasti küsida saate. Hoolimata oma pimedusest, kuuleb Kai päris hästi ja temaga suheldes, just-just, temaga on võimalik suhelda, ei pea temaga karjudes rääkima. Ja tõesõna, tahan veelkord igaks juhuks rõhutada, et kui suhtlete pimedaga, siis te ei jää sellest pimedaks. Isegi teda puudutades ei ole pimedus nakkav. Nii et, praegu ongi teil ainulaadne võimalus minu pimedat sõpra lähemalt uurida ja katsuda. Olge lahked!"

Ma ei tea, näeme siis Paides või midagi. ..