Ma olen Paide kuulsaim eksponaat

Juba ülehomme ongi see päev, mil olen minemas #Arvamusfestivalile ja seoses sellega ka Linduškale külla. Ja kuna viimane kord kui ta meil külas käis, siis noor preili unustas oma dressika meile ja nüüd ei anna ta mulle enam üldse asu. Muudkui helistab ja küsib sada korda päevas, kas ma olen juba tema dressika kotti pannud. Jagas läbi telefoni mulle juba mingi sajandat korda käsklust, et ma nüüd ja kohe praegu pistaksin tema dressika endale kotti, sest muidu ma raudselt unustan maha. Vana inimene nagu ma olen, eksole.
Kui ütlesin, et ma ei kavatsegi seda praegu teha, sest mul pole hetkel õrna aimugi, mida ma selga panen, rääkimata, mis koti ma kaasa võtan, siis Lindale ei sobinud see vastus kohe teps mitte. Ta ei olnud rahul, et tema dressikas ripub turvaliselt kapis.  Selle asemel hakkas ta mulle kõikvõimalikke erinevaid variante pakkuma, millega ma võiksin nõustuda. Kõige parem lause oli Linda poolt see kui ütles: "Sa unustad ju ära! Ma ei tea...võta vähemalt kapist välja ja pane see endale kuskile silma alla!"
Mõni sekund vaikust ja siis sai vist ise ka aru, mida ta mulle just ütles. "Aaa, jaa. Sa ei näe ju."

Lõpuks suutis see vaene piinatud hing oma dressika transpordiküsimuse kõrvale jätta. Ma iseenesest võin ju postiga ka saata kui nii väga vaja...

Aga kuna Linda on kohutav aktivist, siis ei läinud poolt sekunditki kui võttis juba uue teema ja vuristas ühe hingetõmbega: „Tead, sa oled täiega kuulus Paides ja nii paljud minu sõbrad tahavad sind näha, aga nali on selles, et keegi ei julge sinuga kokku saada,“ ma mõhitasin ja noogutasin, Linda samal ajal jätkas „ aga ma kindlasti tahan sind näidata Hanna-Greetele, Helenale ja Pierrele.“

Oookei, miks ma tunnen end praegu nagu mingisugune kõdunev muuseumi eksponaat, keda tullakse vaatama ja kui katsuda tahetakse, siis ainult erand korras ja valgete kinnastega.
Ma kujutan juba vaimusilmas nii elavalt ette, kuidas kuraator Linda mind tutvustab. „Nii, jaa, tere tulemast! Astuge julgelt lähemale. Siin on meile teile üks eriti põnev ja huvitav eksponaat – pime inimene. Jaajaa, tulge-tulge, julgemalt. Ega pimedus pole ju nakkav. Kui siis ainult pisut. Tegemist on siis 1985 aasta väljalaskega, ent ajahambast puretuna kaotas nägemise 2006 aasta teises pooles. Ja siin tema kõrval seisab juhtkoer Janet. Ei-ei, koer ei ole pime. Kuidas te üldse nii rumalasti küsida saate. Hoolimata oma pimedusest, kuuleb Kai päris hästi ja temaga suheldes, just-just, temaga on võimalik suhelda, ei pea temaga karjudes rääkima. Ja tõesõna, tahan veelkord igaks juhuks rõhutada, et kui suhtlete pimedaga, siis te ei jää sellest pimedaks. Isegi teda puudutades ei ole pimedus nakkav. Nii et, praegu ongi teil ainulaadne võimalus minu pimedat sõpra lähemalt uurida ja katsuda. Olge lahked!"

Ma ei tea, näeme siis Paides või midagi. ..