Kuna ma reedel jäin Pärnu bussist maha, siis olin sunnitud laupäeva hommikul ärkama kell viis, et jõuda kella seitsmesele väljuvale bussile. Ma püüan viimasel ajal endale Jossi tungival soovitusel sisse kodeerida harjumust, et paneksin õhtul endale riided valmis ja muu träna, mida pean kaasa vedama. See on siiani toiminud enam-vähem sujuvalt, kuigi on olnud ka mõningasi tagasilööke. Nimelt õhtul võib mul olla riiete osas üks eelistus ja hommikul uniselt juba lausa kategooriliselt teine ning loomulikult ei tohi unustada meie imelist Eestimaa muutuvat ilma.
Kuna nii vara linnaliinid ei sõitnud, siis pidin jalgsi bussijaama minema ja võtsin suhteliselt rahulikult seda minekut, kuna olen kümneid kordi seda sama teed käinud ja üle 30 minuti pole ma sellel marsruudil veninud. Kodust astusin välja 6:20 ja kui olin Tasku valgusfoori punase tule taga seismas, siis mõtlesin igaksjuhuks uurida, et palju kah kell on. Ma pidin südari, infarkti, insuldi, krambid, külma- ja kuumahood üheaegselt saama, sest kell näitas ei vähem ega rohkem kui 6:57.
Lõpuks läks see nõme valgusfoor roheliseks ja ma panin jooksuga üle ja edasi ka jooksin. Mulle ei meeldi joosta, olen seda korduvalt maininud ja laupäeva hommikul meenus mulle veel üks põhjus miks mulle ei meeldi joosta - ma ei näe kuhu ma jooksen. Tegelikult ka, võite ise järgi proovida, et võtate näiteks kellegi sõbra või elukaaslase käevangust kinni ja siis jookske silmad kinni...kaaslasel siis soovitatavalt ikka silmad lahti. Jookske kuskile sinna, kus Sa ei tea, et milline teeolustik on ootamas, sest pimedana on isegi väikesed teetõusud- ja langused väga olulise tähtsusega, kuna mõjutavad jooksurütmi.
Õnneks oli minu jooksmisest kasu ja ma napilt jõudsin bussile. Ma oleksin ikka väga bist off olnud, kui mu jooksmine oleks tühja läinud.
Sain isegi endale istekoha, kuna üks lahke naisterahvas pakkus, et ma võin Tema kõrvale, akna alla, istuda. Natuke rääkis minuga juttu ja uuris juhtkoera kohta ja kuna mul on ikkagist eesmärk ühiskonda juhtkoertest teavitada, siis vastasin proua küsimustele. Antud proua läks Viljandis maha ja mõtlesin, et nüüd ma saan lõpuks ometigi magada, sest ma olin täiesti läbi omadega ja pooleteise tunnine uinak oleks mõjunud superhästi. Kuid eii, Viljandis tuli uus proua peale...selline maaproua, kes lõhnas natukene hapuks läinud piima järgi ja ma üritasin uinuda, silmad olid mul juba kinni, kui äkki hakkab proua minuga rääkima. Ma mõtlesin, et mis mõttes, kas Ta ei näe, et ma üritan magada? Igal inimesel on minu teada mingi oma privaattsoon, kuhu Ta ei soovi teisi. Ütleme nii, et kui bussis on nagunii äärmiselt kitsad olud ja kõik on otsapidi üksteise privaattsoonides, siis pole ausalt vaja  veel lisaks hakata minu hapniku ära tarbima. Vabandust, ma tõesti ei soovi. Mulle ei meeldi bussis võõrastega lobiseda. Parema meelega magan, sest kui kõik on ümberringi pime ja buss mõnusasti õõtsutab, siis tuleb see uni lausa sunniviisiliselt.
 Mul oli siis au kuulda kogu proua päeva tegemistest, et kui mitmel surnuaiale Ta peab Pärnus minema ja võib juhtuda, et täna õhtul ei jõuagi koju, aga Tema on nii mures: "Minu kaks kiisut, üks on paks ja teine kõhna, jäid koju ning teate see kõhna kiisu on ainult luu ja nahk. Tal on midagi kurguga lahti, sest kui üritab toitu neelata, siis tuleb sellist imelikku häält. Käisin veterinaari juures ka ja ma nõudsin röntgenit, aga nemad tegid ainult vereanalüüsi ja ultraheli, aga kurku ei vaadanud üldse. Ma pole rohkem läinud kliinikusse, ma nüüd toidan oma kiisut maksa tükikestega ja ühe korra tegin Talle isegi klistiiri, aga see ei aidanud."
"Stooooopp! Ma ei taha rohkem kuulda!" karjusin ma mõtteis.
Proua jätkas: "Ma palusin Taevaisalt, et annaks mu kiisule pikemat eluiga, aga ma nüüd ei tea kas see palve oli ikka õige tegu, sest kiisuke nii piinleb. Mina ei pane kiisut magama, sest seda õigust pole meile kõrgemate jõudude poolt antud." Mulle tundus juba, et proua hakkab nutma, kuid siis kogus end ja vahetas teemat: "Teate, mina elasin kunagi Tallinnas ja siis ma viisin ka ühe keldriakna juurde kiisudele süüa ja ükskord võtsin isegi ühe kiisu sealt endale, kuigi olin endale lubanud, et rohkem ma ei võta, sest korterisse ei mahu nii palju kiisusid. Ma päästsin ka Tallinna turu juures elavad kiisud, see uus omanik oli nii ükskõikne...üldse ei armasta loomi ja tahtis kassid turult ära viia..."
And so on...lisaks Rääkis kuidas Ta on aastaid hommikuti poole viie ajal  (et keegi ei tuleks sõimama) kodutuid kiisusid toitmas käinud. Proual läks jälle hääl väga nutuseks ja mina mõtlesin oma peas ainult, et palun ära hakka nutma, ma ei oska siis Sinuga mitte midagi peale hakata.
Lõpuks saabus ka see kauaoodatud Pärnu ja ma pääsesin värske õhu ja linnulaulu kätte. Oma tegusa päeva pidasin kenasti vastu, kuid täna olen ma praktselt terve päeva lihtsalt maganud. Mul lihtsalt on selline füsioloogia, et kui üks öö ja päev on äärmiselt vähese une ja suurte tegemistega, siis ma pean kohustusliku vaba päeva võtma, sest ma lihtsalt olen muidu nagu tühjaks pigistatud sidrun.