Nagu ma oma eelmises postituses veits kergitasin saladuseloori, siis meile kingiti auto. Või õigem oleks öelda, et Joosepile kingiti ja mina olen lihtsalt kaasreisija, sest ega mind pimedat ju rooli lasta.

Aprillikuu viimasel nädalavahetuse õhtul helistasid sõbrad Joosepile ja nii palju, kui ma kõrvalt aru sain, siis pidid nad korra meie maja eest ka läbi sõitma, no et "niisama" paar sõna juttu puhuda. Nii läkski Joosep õue ja mina jäin tuppa, sest no mulle ei paku erilist pinget kõiksugu meeste tehnilisi jutte pealt kuulata. Kui olin saanud mõned minutid mõnusasti diivanil keras olla, helistas mulle sõbranna, kes lõbusal ja kavalal hääletoonil käskis mul ka end valmis panna ja viie mintsa pärast maja ette tulla, aga no mina terav pliiats pinalis ei sidunud koheselt ära, et need kaks asja on omavahel kuidagi seotud.

Kuna kogu lugu juhtus minu jaoks nats ootamatult, siis ilmselgelt ei saanud ma õigeks ajaks valmis ja tegelikult kulus mul osa ette antud ajast oma uskumatuse väljendamiseks ja pinnimiseks, sest ma tahtsin, et mulle öeldakse kohe konkreetne põhjus, miks ma räsitud hing pean end laupäeva õhtupoolikul mõnusast diivanilohust välja õngitsema, endale miskit selga venitama ja oma koivad õue vedama. Pealegi on sõbrad mulle paaril varasemal korral sellist tünksi teinud, et samamoodi on käskinud ruttu-ruttu maja ette tulla, jätnud umbes sellise mulje, et nad kohe-kohe jõuavad meie poole ja siis ma olen seisnud seal nagu mingi pooletoobine ja oodanud ma ei tea mida... Ega pimedal inimesel polegi midagi muud oma ajaga teha, kui treppidest üles-alla joosta ja maja ees avanevat vaadet imetleda, eksole :D

Kui ma lõpuks õue meesteni jõudsin, siis oli hetkeks selline kahtlane vaikus, mille peale Joosepi üks sõpradest küsis: "Kai ei tea mitte midagi või?". Mul tekkis üheaegselt nii uudishimu, kui ka nõutus, et mida ma ei tea ja siis Joosep lausus: "Kuuled seda mürinat seal? See on meie auto!". Ma arvan, et mu ilme oli sel hetkel priceless, sest ma olin hämmingus, mis auto, kelle auto, kuidas ja kõik muud sellised küsimused.

Ma enam muidugi ei mäleta, kes mulle selgitusi jagas, aga põhimõtteliselt tegu siis meie heade tuttavate vana autokolksuga, mis seisis neil pikemat aega õnnetult ja kasutult maja ees. Seda sel põhjusel, kuna auto jukerdas ja eelmisel autoomanikul sai sellest mõõt täis, et aina enam ja enam jäi see loks kuskil keset linna või parklas lambist seisma või uks ei tulnud lahti või kojamehed ei hakanud tööle jms.
Nii läksidki Joosepi sõbrad meie tuttavate poole jutuga, et mis nad arvaksid sellisest plaanist, et kui nad teeksid auto korda ja siis see oleks kõigi poolt ühine sünnipäevakink Joosepile ja nii see läks, et kõik olid käpad ja nii me saimegi endale liikumisvahendi.

Tegu siis 96 aasta Wolkswagen Golfiga, mis on põhimõtteliselt ilma lisavarustuse ja suuremate mugavusteta. Ses suhtes, et istmed, rool, turvavöö, käigud, mootor ja kõik muu säärane turvaliseks liiklemiseks on olemas, aga ühtlasi on ka palju puudusi ja esteetilisi iluvigu. No näiteks kerel on mõnes kohas märgatavalt palju roostet, katusel ja taga pagasiluugi vahel kasvab natuke sammalt, esiklaasi aknapuhur ei toimi ja seega tuleb kasuks niiskete ja vihmaste ilmadega hoida käepärast köögipaberirull ja ühtlasi juhi kõrvalistuja uks ei käi lahti. Selle viimase eripäraga on saanud palju nalja, sest seoses sellega on meil järjekorras autosse sisenemine, no kui ma just ei taha kogu aeg tagaistmel kruiisida (ei taha) ja seepärast sisenen mina tavaliselt esimesena juhiukse kaudu autosse. See näeb umbes täpselt nii välja, et upitan end üle käigukasti, siis üle käsipiduri ja dadaa - olengi oma kohal nagu lupsti! ;)

Kuna mul pole veel päris kindlat ja ühtset skeemi autosse sisenemiseks ja väljumiseks välja mõeldud, siis olen paaril korral tagumikuga vastu signaali läinud ja viimasel korral nihutasin natuke ka peegli paigast ära. Aga no saab hakkama.
Eriti humoorikas on see vaatepilt siis, kui me linnas kuskile ära pargime ja hakkame ükshaaval autost välja roomama. Ma kujutan ette, et kui keegi õigel momendil satuks seda tsirkust nägema, kus ma juhikohalt pea ees välja ukerdan ja siis sekund hiljem Joosepilt oma juhtkoera haaran, siis võib kõrvalseisjatele jääda mulje nagu pime oleks äsja roolis olnud. Aga no mina ei näe neid imestunud ja silmipööritavaid nägusid ja seega on mul alati autost välja ja autosse sisse ronides nalja nabani. Kogu protsessi saadab lakkamatu itsitus. Stiilipuhtusepunktid tulevad siit mulle! :D

Oi näete, peaaegu oleks veel ühe olulise fakti unustanud. meie armsal  autokolksul ei käi uksed lukku. Nagu konkreetselt ei käi lukku, sest pole isegi lukupesa, kuhu võtit pista, rääkimata signast. Aga see viimane pole Joosepi fantaasiale takistavalt mõjunud, sest viimane kord, kui mulle Pärnusse vastu tuli ja me suundusime Kaubamajaka Da Vincisse einestama, siis peale parkimist tegi Joosep enda häälega "piu-piu" ja siis lausus mulle: "Kallis, ma panin autole alarma ka peale!" :D
Kui küsite, et kas me ei karda, et keegi laseb meie auto tuuri või varastab tühjaks, siis lühike vastus oleks, et ei karda, sest meie autost pole mitte essugi varastada ja nagu üks Joosepi sõpradest ütles, kes samuti selle kingituse tegemises osales, et kui keegi peaks selle auto ära varastama, siis tundke sellele inimesele lihtsalt kaasa :D

Kindlasti on meil lähiajal plaanis soetada ka vähe adekvaatsem sõiduriist ja kui üdini aus olla, siis meil on tegelikult üks kindel  Škoda välja valitud, aga meil pole veel täitsummat koos. Ma hullult loodan, et see auto püsib seni müügis, kuniks me kraabime oma viimased puuduolevad 500 euri kokku. See oleks lihtsalt ideaalne auto meile, kuna sellel on nii palju vajalikke ja olulisi lisasid. Näiteks:

• allaklapitavad tagaistmed - väga oluline, kuna plaanime roadtripile minna
• istmesoojendus - minusugusele külmavaresele on see talvel dream come true
• elektrilised aknad
• mootori eelsoojendus

pagasiruumi ja salongi eraldav võrk - super vajalik, sest siis Python ei ilasta taga istme seljatuge täis

• USB-pordid - jällegi vajalik, kuna plaanime autokülmiku soetada, et võikud ja jook jahedas oleks ja minu insuliinisüstlad eelistavad samuti kuumadel suvepäevadel jahedust
• püsikiirusehoidja
• kohtvalgustid - pimeda jaoks kindlasti äärmiselt oluline, et ma ikka leiaks õiged asjad autos üles :D
• teisaldav veokonks - no äkki läheb tarvis, äkki on kedagi vaja välja või käima tirida või järgi lohistada

Ühesõnaga sellel autol on veel palju muid lisasid, aga need on sellised põhilisemad, mis mulle endale väga-väga meeldivad. Ma suurima rõõmuga lingiks teile selle siia ka vaatamiseks, aga kuna ma kardan, et kui teen sellele Škodale palju reklaami, siis see napsatakse meie nina eest ära. Seega peate kahjuks leppima üheainsa lingiga, kust saate ainult auto üldist sisemust piiluda.

Ma juba väga-väga ootan tänavust suve ja et saaks kruiisima minna ning Joosep lubas, et kui saame mulle kaamera, siis hakkame meie käimisi ja tegemisi ka filmima. Ta lubas mulle üldse selleks suveks mitut elamust, üllatust, seiklust või miskit sellist. Ma pole tegelt üldse kindel, mida sepitseb, kuna on nii salapärane. Uuris vaid, et kui spontaanne ma suudaksin olla, et kui ühel hetkel teataks, et ma pakiksin need ja need asjad kaasa, kas oleksin suuteline teadmata ajaks ja kohta temaga trippima. Aga no see ei peaks isegi küsimuse all olema, sest no daah - muidugi suudan! :)

Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita,  juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.

Hetk hiljem, kui see info meile teatavaks tehti, ilmus ei tea kust välja üks abivalmis naisterahvas, kes ilma küsimata pakkus meile abi aitamaks meid teisele perroonile. Ta ütles, et Ta vaatas juba varem, et me oleme siin päris pikalt oodanud ja tundus nagu, et ettetulnud rong ei sobinud meile. Ma ütlen, siin maailmas on ikka vähe neid inimesi, kes märkavad, õigemini kes märkavad on palju, aga vot neid on vähe, kes tulevad ilma küsimata appi. Igatahes too tore naisterahvas aitas siis meid majasisesest tunnelist teisele perroonile. Üks paras maraton oli see, et mitte õigelt rongilt maha jääda, kuid jõudsime siiski kenasti…isegi saime paar hingepausi endale lubada. Rong ees ja meie rongis, suundusime endale istekohti otsima. Kuna juhtkoer Mathias on üpriski suur koer, siis soovis Gerli, et võtaksime kuuekohalise istmeplatsi, kuna siis mahub Mathias istmete vahele lamama ja ei ole vahekäigus ees. Mathias leidis kenasti kuuekohalise istmeplatsi, ronis oma suure moluga sinna ja ajas ühe meesterahva oma kohalt ära. Gerli vabandas ja ütles: "Ei-ei, Te ei pea ära minema, me otsime endale uue koha."
Kuid antud meesterahvas ütles, et pole hullu, Ta otsib endale ise uue istekoha. Ma veel naersin ja ütlesin, et Mathias ronis rongi, läks inimeste juurde ja tegi platsi puhtaks.

Rongisõit oli nagu rongisõit ikka, polegi nagu midagi sellest kirjutada, aga vot kui rongilt maha astusime, siis mina andsin Džännule korralduse pöörata vasakule ja hakkasime liikuma, kui äkitselt tuli üks meesterahvas, jällegi ma ei tea kust, minu juurde ja uuris, et kas ma soovin kesklinna minna. Ma vastasin, et soovin küll, mille peale too meesterahvas lausus: "Aga sellisel juhul lähete Te valele poole. Kesklinn jääb Teie selja taha."
Puhkesin naerma ja keerasin siis otsa ringi. Mees veel saatis meid Baltijaama platvormile ja lisas, et siin kõrval on ka taksod. Ma tänasin Teda ja seal läksid meie teed lahku. Kuna meile pidi ka nägija vastu tulema, sest Kiku teadis rääkida, et Kultuurikatel asub sellises kehvas kohas, et puhtalt juhtkoeraga sinna minna on veidi keeruline. Muidu nägijatel on hea endale võtta orientiiriks suur korsten, aga kuna meie kahejalgsete seltskonnas oli nägemisega veidi kehvasti ja juhtkoerad ei suuda suure korstna järgi orienteeruda, siis saigi kohalik vastu kutsutud. Probleem oli aga selles, et toda kohalikku polnud meil veel vastas ja ma siis igaks juhuks mõtlesin helistada ja mainida, et me liikusime perroonilt natuke eemale. Valisin numbri ja kui Anu kõne vastu võttis, siis lausus rõõmsalt: "Noo, kas sõidate juba?"
Nojah, ma ei osanud kohe selle peale midagi muud kosta, kui natuke kogeleda ja kokutada ning lõpuks laususin: „Eii, me ei sõida. Me oleme suisa juba kohal." Siis plahvatas Anul mälus miskit ja ütles:“ Issand Jumal, ma märkisin kellaaja endale valesti!“

Seni kuni Anu ummisjalu takso peale tormas, sest oli ikkagist vaja Lasnamäelt kohale põrutada, uurisin mina BlindSquarest, et kui kaugel see Kultuurikatel siis õigupoolest kah asub. Sain teada, et kõigest 880 meetrit minna ja kuna ma olen veidike hullumeelne, siis mul momentaalselt tekkis kange soov hakata seiklema sinna, aga Gerli kutsus mind kahjuks korrale ja tuletas meelde, et Anu juba liigub taksoga Baltijaama poole. Kurb, väga kurb! :D

Lõpuks helistas Anu ja lausus: "Me oleme taksoga juba kaks ringi Baltijaamale peale teinud, aga Teid pole kuskil. Kus olete?"
Noo, see oli igati hea küsimus ja seda tegelikult sooviksime me isegi teada, et kus me täpselt oleme ning armas Anu, me ausõna ei varja oma kohalolekut, me lihtsalt ei tea., Ühesõnaga me ei osanud uut infot Anule anda, sest me polnud liikunud ja kordasin sama juttu, mida too abivalmis noormees meile ütles "Baltijaama platvormil ja taksod on ka siin kõrval". Väikse infokilluna mainisin ka seda, et kust poolt tuleb liiklusmüra ja dadaaa, lõpuks leitigi meid üles. Kui tegelikkuses oli plaan jalutada Kultuurikatlasse, aga see plaan kehtis vaid sellisel juhul, kui Anu oleks õigeaegselt tulnud, aga kuna jõudis ligi 40 minutit hiljem, siis läksime rõõmsalt taksoga. Mina naersin, et Anu sõidab teisest linnaotsast kohale, et meid kahte pimedat Kultuurikatlasse eskortida ja pidulikult üle anda, kui sama hästi oleksime võinud juba ise Baltijaamast takso võtta ja see alla kilomeetrine lõik läbida, aga parem ja kallim on ikka läbi Lasnamäe käia.

 Konverents, kus käisime oli teemal „Sõbralik Universaalne Disain Kõigile“, mis rääkis sellest, et igasugu uudsed ja universaalsed lahendused muudavad keskkonna ligipääsetavamaks ja seda eelkõige puuetega inimeste seas, kuid mugavamaks ka tavalistele inimestele. Ettekande tegid norrakad, kes on selle universaalse disaini edendamisega palju aastaid tegelenud ja andsid ülevaate edulugudest ja selle vajadusest jmt. Islandi esindaja rääkis Islandi ettevõtmistest ja kitsaskohtadest, mis on universaalse disaini edendamise ja juurutamise käigus ettetulnud. Juttu tuli loomulikult ka Eestist. Eks me teame isegi, mis on meie tänapäeva kitsaskohad, vähemalt lihtsurelikud teavad. Mõni koht on kitsam kui teine, aga igal juhul vajavad nii paljud asjad kohendamist, ümbertegemist ja uudseid lahendusi. Ma tegelikult pikemalt ei räägiks tollest konverentsist, aga igati vajalik üritus ja hea korralduslik pool.

 Peale pikka ja väsitavat päeva suhtlesin tagasiteel Kikuga ja niisama pildusime teineteisele sarkasmi. Mingi hetk hakkas Kiku seletama: "Tead, kui hea on näha ja kui ilusad on värvid...kusjuures ma näen kõiki värve. Loodus on ilus ja kõik on ikka nii ilus, tõesti on hea näha..."
"Mis Sa oled nüüd kohe eriti uhke oma silmanägemise üle või?!"
Kiku ei saanud väga pikalt oma sarkasmimantrat jätkata, sest äkki kostus telefonis tasane oie ja Kiku ütles: „Krt, mulle tuli just Karma külla…“
„Jalakramp või?“ uurisin lõbusalt.
„Jaaah!“ vastas Kiku hädiselt.
"Mmm, tead kui hea on olla ilma jalakrambita?!" vastasin irooniliselt.

 Tartusse jõudes astus ligi päeva viimane kangelane, veel üks noorhärra, kes pakkus mulle küüti, kuid ma keeldusin, vastates: „Ei, aitäh, ma elan siin samas lähedal, aga tänan!“

Minu tänane päev algas mega uniselt. Terve möödunud nädal oli tohutult kiire ja hästi palju käimisi täis ning kuigi ma läksin eile magama poole kümne paiku ja ärkasin natuke enne üheksat, siis hommikul ärgates oli ikka veel selline kudenud tunne nagu ma poleks nädalaid maganud. Laupäeval võiks ju magada ja puhata, kuid ma pidin minema päevasele laululaagrisse.
Voodis ma loomulikult lebotasin viimase minutini, siis omast arust panin maru kärmelt riidesse, viskasin hommikuhelbeid piimaga kõhtu, pesin hambad ja jooksin laulukaaslasega kohtuma, kuhu ma loomulikult ka paar mintsa hiljaks jäin. Toomemäe kõrval lasime oma karvapallid natukeseks jooksma ja siis vudisime edasi kesklinna poole. Jõudsime peatusesse ja täpselt nagu tellitult tuli ka soovitud buss peatusesse. Bussis vahendasin oma kaaslasele muljeid eelmisel päeval toimunud Abi- ja teraapialoomade seminarist ning kui lagistasime naerda, siis astus meie juurde üks naisterahvas, kes tutvustas ennast kui Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu juhatajana ja kutsus meid ühele üritusele ja et võiksime ühingusse astuda, kuna selliseid rõõmsatujulisi ja aktiivseid naisi nagu meie ongi neile ühingusse rohkem vaja.
Lõpuks jõudsime Ringteele ja kuigi seal peaks aitama paremaks orienteerumiseks pimedaile mõeldud mummukivid ja uksel olev helimajakas, siis ikka ja jälle suudavad nägemispuudega inimesed nendele ringteedele ära eksida (me oleme lihtsalt nii võimekad), sest ausõna, kõik need ringteed on kummalisel moel ühtemoodi ümmargused...ma ei valeta.Nii me siis käisime ühelt ringteelt teisele ja tegime vähemalt kolm ringi ära...vähemalt! Vahepeal pakkusid meie tublid juhtkoerad ka bussipeatust, et äkki soovime ära koju minna.
Laululaager ise läks hästi ja suutsime täitsa uut taset saavutada. Ainus laul, mis pani seekord ka sopranid vaevlema oli "lihtsa leiva" laul, mis pole sugugi nii lihtne ja kui harjutasime sopranitega oma partiid, siis ei suutnud me laulda sõna "põua vaevad". Me vaevlesime selle sõna (loe: vaevad) käes ja iga sopran laulis omas noodistikus ja vahepeal täitsa U-tuurist puukuuri. Vähemalt oli naljakas! :D
Kui laager läbi sai ja ma õue astusin, siis ei suutnud ma ära imestada, et kui soe väljas on ja milline mõnus selle kevade esimene kevadlõhn (loe: Ülenurme sõnnik) on õhus. Ei, ma ei tee nalja. Kevadeti kuskil Ülenurme kandis väetatakse põlde ja siis kandub sõnnikuhaisu ka äärelinna. Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis tegelikult oli ka õhus kevadet ja oli lausa tunda, et õues puhub lõunakaaretuuleke ja päike paitab nii palavalt. Kuid väga pikalt ei saanud me imetleda ja nautida kevadist ilmakest, sest oli taas vaja orienteeruda bussipeatusesse. Sellega läks meil jälle natuke metsa taha. Koerad nimelt otsustasid, et peale laulmist peaks minema elama nüüd koerte seltskondliku elu ja üritasid meid viia kolmanda juhtkoerakasutaja koduukse taha. Meie pahad kasutajad loomulikult ei lasknud sel juhtuda ja siis viidi meid ma ei tea kuhu. Olukorra päästis õnneks armas Ellen, kes on meie lauluansabli üks liige ja kutsus meid õigesse kohta, aga sinna n-ö õigesse kohta pääsemiseks pidime üle haljasala jalutama, torude alt läbi ronima ja dadaa - olimegi bussipeatuses!
Jällegi sama olukord, mis hommikul. Koheselt tuli ka buss ja mulle meeldis väga selle bussi bussijuht, kes kohe esiuksest hõikas, et see on buss nr. 4 ja lisas humoorikalt: "Te tegite ikka päris mitu ringi enne peatusesse jõudmist!" (ou really??! Ooo mai gaad!)
Ma kujutasin ette kuidas bussijuhil oli väike puhkepaus ja siis uudishimulikult jälgis, et mismoodi kaks pimedat ekslevad, üritades aru saada helidest ja maamärkidest ning mismoodi lõpuks finišeeruvad ja kui jõudsime peatusesse, alles siis sõitis buss ette, et meid peale korjata nagu ära eksinud seenelisi.
Kui ma linnaliinibussis sõidan, siis ma üldiselt Janeti rakmetest kinni ei hoia, vaid lasen Tal rahulikult lamada ja nii ka seekord. Kui hakkas meie peatus tulema, siis kamandasin Janeti püsti, läksin käega kellegile pihta ja vabandasin, võtsin rakmetest kinni (mingi sahkerdamine oli mul ka seal) ja hakkasin bussiukse poole liikuma, et maha minna. Hetk hiljem tundsin, et vasaku käe pihtas on midagi. Alguses tundus nagu keegi lahke inimene soovib mind ukse poole suunata, kuid siis sain aru, et ma olen täitsa õigesti ja ma ei mõistnud, et miks surub mind hoopis ukse juurest kõrvale ja plaanisin juba öelda, et ärgu tehku, kui äkki sain aru, et mu käsi oli läbi käru käepideme. Ma ei tea mis käruga oli tegu - lapsevanker, tugikäru / rulaator vms. See oli siis sinna kenasti pargitud ja mina paha aimamata võtsin endale võõrast vara kaasa.Võib-olla oleksin endale äärepealt ka lapse saanud...või uue vanaema...

Meil on kodus kaks labrador retriiverit. Üks on must kui öö, kellel on vanust juba peaaegu 4. aastat ja kes ei ilmuta mitte mingisuguseid rahunemis märke. Python on energiline, salakaval, energiline, nutikas, äkiline, energiline ja kas ma juba ütlesin, et energiline? Igatahes on Python ekstreemselt energiline ja peaaegu alati äksi täis igasugu asjade peale.
Labradoripreili Janet on seevastu täiesti vastand Pythonile, kuna Janet on malbe, veidi arglik, ülbe, tasane, nutikas ja sõnakuulekas...no Python on ka, aga Ta kuulab ainult Joosepit.

Meil on kodus kõik kohustused ära jaotatud. Hommikuti näiteks käib Joosep mõlema koeraga väljas, kuid minu hooleks jääb koertele söögi andmine, päeval käin ma Janetiga veel pargis, kuid Python ootab õhtut, et Joosep viiks Ta jalutama ja seda sel lihtsal põhjusel - mina ei jaksa Pythonit väga kinni hoida (loe: kohe üldse ei jaksa...see on teaduslikult ja praktiliste katsetega ära tõestatud).
Esmaspäeval aga tabas mind ootamatu probleem, mis vajas kiiremat sorti lahendamist - nimelt Python hakkas välisukse juures niuksuma ja närviliselt ähkima. Mõtlesin alguses, et äkki kuulis naabreid koeraga õue minemas, või äkki lihtsalt hakkas toas palav ja tahaks õue värske õhu kätte, või hakkas Tal äkki pea valutama, või kuulis mingisugust valehäiret. Seega kamandasin Ta alguses kohale lamama, kuid sain hetke möödudes aru, et asi on ikka tõsine ja Pythonil on tõepoolest suuremat sorti häda. Peas trummeldas mõte "Mida ma teen? Mida ma teen?"

Ma olin Pythonit siiani lasknud ainult lintrihmaga trepikoja uksest välja mururibale pissile ja seda ka nii, et lintrihma olen enne ukse avamist asetanud ukselingi taha kinni, et ei tõmbaks end minu käest lahti. ja hea, et ukselegi link alles jäi. See variant oli hetkel aga täiesti välistatud, sest ma ei saa ju lasta koeral teha suuremat häda trepikoja ette, kõrvale või ükskõik kuhu lähedusse. Isegi siis mitte, kui Joosep pärast tulles selle ära koristaks...ma lihtsalt ei saa nii lasta koeral teha.
Mulle vilksatas pähe mõte, et kas ma suudaksin minna kahe koeraga tühermaale, mis asub meie trepikojast umbes 200 meetri kaugusel. Otsustasin, et kuna mul pole väga valikut ja pole midagi kaotada (peale viimasegi väärikuse) ning kuna ma ei saa ju koeral lasta tuppa häda teha, siis pean selle riski võtma. Vahetasin kärmelt riided, pistsin jope taskusse igaksjuhuks ka kakakotid, juhuks kui Python ei jõua tühermaani kannatada, või kui mina ei ole suuteline kahe koeraga tühermaani kõndima.

Panin Janetile töövarustuse peale (loe: rakmed) ja võtsin Ta vasaku käe otsa ja Pythoni jätsin esialgu rihmast lahti.
Avasin korteriukse ja astusin trepikotta, Pythonil lasin siis ilma rihmata alla joosta,aga enne trepikoja välisuksest väljumist, kinnitasin ka Tema karabiini ja andsin Janetile korralduse seista paigal, kui avan välisukse, sest pidin koondama kogu oma olemasoleva jõu ja tähelepanu energilisele labradoripoisile. Rihm tugevasti paremasse kätte, uks lahti, siuhti Python õue ja rihm veel tugevamini paremasse kätte. Kui tundus, et olukord on enam-vähem kontrolli all, siis andsin Janetile ka loa õue astuda. Sättisin ja kamandasin ja kantseldasin koerad kõrvale...üks vasakule ja teine paremale ning hakkasime liikuma. Pythonit hoidsin nii lühikese rihma otsas kui võimalik, et Tal ei oleks võimalik teha äkilisi hüppeid ja et ei saaks kasutada inertsist tekkivat jõudu...aga sellegipoolest rebis Ta loomajõuga. Üritasin rihmast Teda tagasi enda kõrvale tõmmata, aga seda suhteliselt tulutult.
Janet oli Pythonist pool meetrit tagapool ja üritasin kogu selle sehkendamise vahepeal jälgida janeti liikumist. Vahepeal hüppas Python risti üle meie trajektoori, mis sundis mind ja Janetit peatuma. Siis hüppas teisele poole tagasi, siis tõmbas mind üle rantide, liiklusposti otsa, igasugu kõrvalistele teedele jne. Kuid siis lasin Janeti rakmed lahti ja tõmbasin Pythoni kahe käega tagasi enda kõrvale. Sedasi mitu korda selle 200 meetri jooksul pusklesin ja jagelesin ma Pythoniga, kuid Janet oli suurepärane ja väga tasakaalukas, just kui saades aru, et praegu ei tohi Tema tempot arendada, sest siis ma ei suudaks üldse olukorda kontrollida.
Jõudsime õnnelikena, täiesti tervetena ja mis peamine - elusana tühermaale ja lasin selle hullumeelse lahti ja siis ka Janeti....Python muidugi minu kutsumise peale ei tulnud, aga õnneks tuli hetk hiljem, kui olin Janeti enda juurde kutsunud ja seega laabus kõik suhteliselt hästi. Tagasitee oli veidi parem ja rahulikum, kui võib nii öelda. Kuid kui üks noorhärra meile tagasiteel vastu tuli, siis loomulikult otsustas Python, et see mees on meie kõige parem sõber, kellele tuleb rõõmsalt vastu hüpelda ja kepselda ning mina jälle taga nagu tuulelipp.
Põhimõtteliselt võib mulle väljastada professionaalse koerajalutaja kutsetunnistuse, sest no andkem mulle au...olles täiesti pime ja minna kahe koeraga välja, kellest üks on tõeliselt hullumeelne...läbisin ma selle katse positiivselt (loe: jäin ellu), ainult pärast värises parem käsi 2,5 h suurest pingutamisest. Joosep ütles, et ma olen lõvitaltsutaja :D

Eile õhtul veeretasin peas mõtet kirjutada oma talvistest seiklustest Nelijärvel ehk et loo sellest, mismoodi ma lõppude lõpuks lõpetasin suusatamise puu ja võsa kaisus. Kuna ilmake on meil ka taas kevadisest päiksest talviseks lumetuisuks kiskunud, siis on viimane aeg see väike seiklus kirja panna.

Kui seltskonnaga Nelijärvele jõudsime ja end tubadesse ära paigutasime, siis kõik said valida sportlikuks tegevuseks uisutamise või suusatamise...tragimad võib-olla jõudsid mõlemat. Mina valisin peale pisikest mõtlemist suusatamise ja seda väga lihtsatel põhjustel:
a. Eestimaad oli valitsenud juba pikemat aega plusskraadid, mis ei tekitanud minus piisavalt suurt usaldusväärsust järvejää vastu, et sinna uisutama minna.
b. olin juba pimedana uisutamist proovinud ja pealegi uisutamiskohti leiab peaaegu igalt poolt ja igal aastaajal.

Kiku oli minuga sama meelt, et järvejää ei tundu olevat piisavalt turvaline. Pealegi jää peal on palju valusam kukkuda ja mis seal salata - Kiku ei oska uisutada. Läksime siis nagu Tip ja Täp omale õige pikkusega suuski ja keppe nõutama. Tark oleks ju olnud küsida, et kuhu poole jäävad suusarajad, aga küsimine ongi ainult nõrkadele. Meie panime suusad õlgadele ja astusime targalt ja elegantselt (loe: nagu tõelises suusafilmis) uksest välja. Meil mõlemil oli kaasas ka oma ergutusmeeskond (loe: Ellie ja Janet), kes hoolimata meie puuduvatest oskustest, rõõmustasid iga meie pisemaigi saavutuse üle......(no fine...tegelikult rõõmustasid nad metsa üle).

Kui olime natuke maad kõndinud, müksasin Kikut ja küsisin: "No, kas näed juba suusaradu?"
Kiku: "Eeeiii, ma ausalt öeldes ei näe isegi lund..."
"Misasja?! Päriselt räägid või?"

Lõpuks leidsime aktiivse ja tragi inimese (loe: Aigi), kes oli juba suusatamaski käinud ja oma silmaga lund näinud. Tema saatis meid lahkesti suusaraja alguspunkti ja aitas meile isegi suusad alla. Tänapäeval ei ole suusa ja saabaste kinnitamine teps mitte enam selline nagu minu lapsepõlves, kus pidid hoolt kandma, et suusasaapataldades olevad augud ei läheks lund täis ja siis pidid oma suusasaapanina mingisuguste metallkronsteinide vahele suruma, ise samal ajal jälgides, et need metallnagad sobituksid saapataldades olevate aukudega. Tänapäeval on asjad palju edasi arenenud ja käivad palju lihtsamini. Suusad jalas, kepid käes, süda pulbitsemas elevusest ja nägu naerul, kibelesin ma rajale.

Leppisime Kikuga kokku, et Tema suusatab minu ees ja annab teada, et kummale poole rada kaldub, mis tundus ju igati loogiline, et nägija suusatab minu ees. Esimesed lükked lumel olid tunnetuse saamiseks ja iga sentimeetriga kasvas minus tahtejõud, spordivaim ja seesama tunnetus. Lõpuks suusatasime Kikuga kõrvuti, lobisesime maast ja ilmast ja siis ma mingi hetk läksin omas tempos sujuvalt ette ära, kui Kiku äkitselt hõikas, et ma ootaks Teda järgi. Jäin seisma ja ootasin...ootasin-ootasin-ootasin....ootasin nimelt, millal Kiku suudab end horisontaalasendist taaskord uuesti vertikaalasendisse püsti ajada. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks saime edasi liigutud.

Tuli esimene jäisem küngas, mille peale Kiku lausus, et siit tuleb küll külg ees minna, aga mina ütlesin, et mina küll külg ees ei lähe ja hakkasin end keppide najal üles tõmbama ja sain täitsa hakkama. Julgustasin Kikut sama tegema (kuigi Ta putkis vastu ja ütles, et Tal pole kätes nii palju jõudu, et kogu oma keha üles vinnata). Ma kusjuures isegi praegu ei oska öelda, et mil moel Ta sellest künkast lõpuks üles sai, aga üles Ta sai. Künka peal seistes avastasime, et näe eemalt tulevad ka meie seltskonna ülejäänud liikmed- Liis, Maarja ja Eda...viimane pidi Kiku sõnul olema vana suusaäss ja Tal oli selles tuline õigus, sest sel ajal, kui meie ukerdasime 4 km rajal, siis Eda oli juba mitu ringi sellele rajale peale teinud.

Olimegi siis nüüd neljakesi pundis ja Eda viiendana kuskil mööda nõlvasid tuhisemas nagu Kristina Šmigun-Vähi. Kuna teised itsitasid ja tegid vahepeal niisama nalja, siis mina tahtsin ikka päriselt suusatada ja kehale toonust anda ja andsin aina vunki juurde. Tuli siis lauge kallak, kus sain juba päris suure hoo sisse ja kui ma sealt alla tuhisesin, siis kisasin üle metsade ja kisendasin: "Ma saaaaaan surmaaaaaa!"
Ehee, tegelikkuses ma ei saanud surma ja jäin isegi püsti. Kui ma nägijana käisin suusatamas, siis mul ei õnnestunud kunagi mäest alla laskudes püsti jääda, kuna kardan kõrgust ja kui juba nõlva nägin, siis tõmbus keha krampi ja nii ma potsatasin poole künka peal pepuli, kuid kui ei näe, siis ei oska ka ju karta. Vot selline pimedaks olemise eelis ;)
Lõpuks jõudsime järgmise kõrgendiku ette, kus kõik kolm nägijat väitsid mulle kindlalt kui raudpoldid, et siit me ei hakka üles minema ja veel vähem alla tulema. Püüdsin neid suti-suti moosida, aga kuna keegi ei võtnud vedu, siis keerasime otsa ringi ja hakkasime tuldud teed tagasi nühkima.

Minnes olin ma ülejäänud grupi ees, aga ümber pöörates ja tagasi liikudes jäin viimaseks, kuid mitte kauaks...peagi tuhisesin kõigist kolmest mööda, kuna keset rada oli mingisugune tropp ette tekkinud. Nimelt oli Kiku vahepeal jälle end horisontaali visanud ja teised naersid, kes filmis ja kes püüdis vaesekest aidata. Kiku oli üldse rohkem pikali kui püsti.
Ma läksin mööda ja mingi aja pärast tuhisesin kõrgemast mäest alla, hoog läks nii suureks, et tekkis tunne ja mõte, et ma pean hoogu pidurdama. Kuna mul pole väga halli aimu ka, mismoodi suuskadega pidurdada, siis see minu kiirelt refleksist tulnud pidurdusvariant ei toiminud eriti edukalt (loe: astusin rajalt kõrvale). Tark laps ma ütlen. Selle tulemusel maandusin ma kuskil võpsikus ja peaga vastu puud.
Suusad ristis, kepid laiali, või oli vastupidi, püüdsin end ajada istukile ja kerges uimasusest toibudes hõikasin teistele: "Ma kukkusin!" (umbes nii, et no tulge ja tehke nüüd midagi).

Äkki kuulsin kuidas Maarja teistele hõikas: "Kai kukkus!" ja sööstis suuskadel minu juurde (loe: kukkus minu kõrvale).
Noh, edasine on veidi segane, sest kuskilt tuli suusaäss Eda, kes aitas mul suusad jalast ära võtta ja tõmbas mu püsti, Liis filmis, Maarja tegi sündmuskohast ja asjaosalistest pilti, mina naersin ja tupsutasin oma haavu. Minu suusaseiklus lõppes ninaverejooksuga, kriimuga põsel, umbes viie sentimeetri pikkune haav peas ja nina pealt oli ka katki.

Nelijärve puhketoas hakkasin muretsema, et äkki on mul ikkagi peapõrutus ja mis siis, kui ma hommikul ei ärkagi. Kiku targa inimesena oli kuskilt lugenud peapõrutuse sümptomite kohta ja seal oli näiteks kirjas, et inimene peab suutma keskendunult jälgida sõrme liikumist - minu puhul suti raskendatud see sõrme jälgimine :D
Inimene, kellel on peapõrutuse kahtlus, ei ole võimeline naerma - Kiku välistas ka selle variandi, sest nii kui selle lause mulle ütles, purtsatasin ma naerma, mille peale Ta tunnistas mu terveks. Kuid, et olla päris kindel, siis hommikul ärgates tegi Kiku viimase kontrolli ja küsis: "Kuidas enesetunne? Kas esineb uimasust ja kahekordset nägemist?"

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi võib-olla tundub see suusalugu veidi hirmutav, siis mind küll ei hirmutanud ja ma sain sellest kogemusest nii suure suusapisiku, et plaanin endale osta päris isiklikud suusad, et hakata käima Kilingi-Nõmme suusarajadel suusatamas. Ma olen tõsiselt vaimustuses oma uuest sportlikust hobist.