Meil oli täna Joosepi brasnik ja just äsja lahkusidki viimased külalised. Elaminegi juba enam-vähem üle kraamitud. Ainult igavene suur virn musti nõusid on veel tarvis puhtaks küürida ja kuigi meil oli Joosepiga diil, et kui mina tegelen toitlustusega, siis ta on nõus mustad nõud ise pesema. Aga no mina ei tea, mis puhtusejumalanna minus välja lõi, aga kui viimanegi taldrik-kauss-kahvel-klaas-nuga-lusikas-tass oli elamise pealt kokku korjatud, teatasin mina Joosepile, et ma tahan ise kõik nõud ära pesta. Täitsasoojaksläinudpeast. Ja seni kuni Joosep mulle plita kütmisega boilerisse sooja vett orgunnib, mõtlesin mina tulla ja aega sisukalt ära kasutada ja rääkida teile meeste Brasiilia vahatusest.

Ei, Joosep ei saanud kingituseks Brasiilia vahatuse kinkekaarti. Jumal tänatud selle eest! Ma tahtsin tegelikult sellest meeste kubeme vahatamisest juba umbes kolm nädalat tagasi kirjutada, kuna täiesti lambist tuli see teema ühe tuttavaga jutuks. Ta teatas mulle, et tema meessoostsõber lasi teha Brasiilia vahatuse ja minu miljonivääriline reaktsioon oli umbes selline,  no kuidas seda nüüd kirjeldadagi... Ühesõnaga selline hässtii pahviks löödud ja pool heleda häälega kilgatus: "What!? Miks?"

Mitte et see peaks minu asi olema, mida keegi mees oma kubemekarvadega otsustab teha. Kui soovib, siis minugi poolest kitkugu kasvõi ükshaaval oma kubemekarvad välja või blondeerigu ära, I don't care. Kuid mind hämmastas see põhjus miks vaene mees seda teha otsustas. Ta teine pool olevat seda nõudnud. Aga milline täismõistusel olev mees läheks lihtsalt vabatahtlikult käsu peale Brasiilia vahatust tegema? No juhul, kui see pole just mehe enda suur unistus, eksole. Selles loos oli aga põhjus vägagi proosaline - enne rohkem seksi ei saa, kui kube pole beebipepu sarnaseks - pehmeks ja siledaks vahatatud. Nii ei jäänudki vaesel mehel muud üle, kui viimases lootuses minna ja lasta end kõige õrnemast piirkonnast vahaga kokku määrida ja släuhti karvadest puhtaks tõmmata. Aga ega see loodetud rohket seksirõõmu majja ei toonud. Mees endiselt kuival ja tagatipuks ka karvutu. Õnneks tegu ainult karvadega, need kasvavad vähemalt tagasi. Sellega seoses tekib aga mul küsimus, et milline femme sunnib meest midagi sellist läbi elama, kasutades selleks alatut seksimanipulatsiooni?

Aga see, mida mina jäin selle loo puhul mõtlema, oli see, et mulle isiklikult küll ei meeldiks beebipehme ja sile mehe kube. Lausa nii sile, et hea tahtmise juures võiks oma huuled tänu peegeldusele üle võõbata. See oleks nagu mingisugune arenguetapis olev poisslaps. Ma saan aru, et mida lühemad karvad, seda hügieenilisem, aga täiesti nullis...!? Fuh, ma ei tea, kui Joosep peaks mingil veidral ajukahjustuse momendil selle vahatuse endale tegema ja ma avastaksin seda alles asjatamise käigus, siis ma tõmbaksin endale kohe püksid jalga tagasi ja paluksin tal seda sama teha. Samamoodi ei fänna ma ka mingit eriti võssi kasvanud puhmakat, nii et karvu on rohkem kui varustust ja pärast on tükk tegu, et sealt "tikripõõsast" slong üles leida.

Marimell kirjutas mõni aeg tagasi FiFi erootikabutiigist, kus leiab igasugu lahedaid ja seksikaid tooteid. Dildod ja vibraatorid nagunii, aga lisaks ka sekspesu, hommikumantleid, kinkekomplekte, libesteid jms. Peale selle viskas Marimell antud teemaga õhku ka küsimuse: kas tõesti on naisi, kes ei rahulda ennast?Kommentaaridest sai teada, et ei, kõik naised ei vaja kõiksugu lelusid ja imevidinaid, et aeg-ajalt endaga ise tegeleda. Isegi siis mitte, kui pole hetkel kellegagi püsisuhtes. Kuid samas oli ka neid naisi, kes tunnistasid ilma vähimagi piinlikkustundeta, et lisaks regulaarsele seksile oma partneriga, tegelevad nad aeg-ajalt endaga ise. Kuna teema oli seotud erootikabutiigiga, siis ilmselgelt tuli jutuks ka kõiksugu voodielu ergastavad ja värskendavad lelud ning kommentaariumist võis lugeda, et on täiesti tavapärane, et naised kasutavad meelsasti sekslelusid nii koos partneriga, kui ka üksi vallatlemiseks.

Marimelli postituses oli mul täielik äratundmisrõõm selle lõigu juures, kus oli juttu sellest, mismoodi naistekari Sulle peale lendab, kui Sa julged kasvõi moka otsastki mainida, et aga Sa ei kasutagi seksvidinaid. Mul oli umbes sama geiss, aga jututeemaks ei olnud mitte seksvidinad, vaid kelgiti oma saavutuste ja kogemustega. Kui Sa seltskonnas ei hakka koos teistega praalima, et mida, kellega, kus ja mitmekesi oled teinud, siis saad kohe endale vanilla sildi külge. Ja see isegi ei olene sellest, kas tegu on naiste- või meeste seltskonnaga. Mind isiklikult nii kohutavalt häirib selline nõme praalimine, sest miks peaks inimene hakkama kellegile midagi tõestama ja detailideni lahti seletama, et mida kõike on või ei ole proovinud. Kui inimese intiimsusspekter on teistest mõnevõrra kitsam, siis ei pea teda ju sellepärast kohe kuivikuks sõimama. Äkki see pole üldse inimese loomuses avalikult kõigile rääkida oma partneri peenise pikkusest, häbeme raseeritusest, fetišitest, eelistustest, öökapi sahtlisse peidetud leludest.

Minu jaoks on need inimesed palju atraktiivsemad, kes ei haibi iga nurga peal oma saavutustega. Mõjuvad kuidagi usutavamalt ja salapärasemalt. Siin muidugi ei tohiks omavahel kahte asja segi ajada. See on täiega lahe ja huvitav, kui keegi lihtsalt muljetab oma ägedast seksikogemusest. Kuid teine leer, mida mina antud hetkel silmas pean, on see, kui inimene hakkab sellist egotrippi suust välja ajama, et ma tahaks lihtsalt natuke endale suhu oksendada.Selline fa fa, ma olen seda proovinud ja seda teinud ja näinud. Just eile sain hea paugu n*kku. Ma olen ikka täiega tegija. EI ole lahe!

Lisaks, kui korraks tulla selle uute asjade proovimise teema juurde, siis kas kõike ikka peab siin elus järgi proovima lihtsalt sellepärast, et olla ka pop ja käia ajaga kaasas, vältimaks seltskonnas kõõrdi vaatamist? Minu arvates on see täiesti jabur arusaam. Mina küll ei arva, et kõik peavad tänasest päevast alates teiste eeskujul hakkama kasutama oma voodielu värskendamiseks vibraatoreid, tuppekuule, peeniserõngaid või mida kõike veel, puhtalt sellepärast, kuna teised seda teevad. Sama hästi võiks ju küsida nendelt kaasaegsetelt seksijatelt, et aga miks kõikide moevooludega siis kaasa ei lähe? Kas olete kuulnud uuest trendist? Uus trend on nüüd ju emakese maaga seksimine. Ökoseksuaalid saavad enda ehitatud kasvuhoones kokku ja kukuvad üheskoos paljalt mudas püherdama, saades sellest võimsaid orgasme. Tegu on grupi inimestega, kes usuvad, et maaga seksides päästavad maailma. Ma kujutan ette, mismoodi ma järgmisel korral istun seltskonnas ja samal ajal, kui kõik sädistavad oma seksvidinatest ja kogemustest, siis lihtsalt ühel hetkel lajatan: "Issand, aga miks keegi teist maaga ei seksi? Mis teil ometigi viga on? Mis te polegi ökoseksuaalid vä? Te ei tahagi maailma päästa või? :D

Ühesõnaga, mis mu point on? Minu point on see, et igale ühele oma ja pole tarvis teiste eelistuste ja valikute üle kohut mõista või kuidagi negatiivselt suhtuda ja tunniaja pikkune loeng maha pidada. Pole vahet, kas oled sekslelude austaja või naudid puhast seksi. Igale ühele oma.
Lõpetuseks mõtlesin omaltpoolt tõstatada hoopis vastupidise küsimuse. Kas kõik mehed masturbeerivad? Mitte, et mul oleks siin hordide kaupa meeslugejaid, aga naised võiksid ka arvamust avaldada, et mida sellest arvavad, kui näiteks suhtes olev mees üksi masturbeerib? Vallaline mees seda tegemas on minu meelest suts loomulikum ja arusaadavam, aga kas suhtes oleva mehe puhul on see samuti selline tavapärane? Naistel tundub vist olevat.

Ma tahtsin tegelikult sellest tsölibaadist kirjutada juba vahetult peale seda, kui olin pajatanud oma materiaalsetest väärtustest, aga siis otsustas mu läpaka adapter minuga nõupidamata plahvatada ja siis pidingi selle teemaga paar päeva ootama.

Ma ei oska täpselt öelda, kust mulle üleüldse selline mõte ühtäkki pähe kargas, aga mõtlesin siiski asja lähemalt uurida. Ma tean, et iga hea suhte aluseks on seks ja mitte lihtsalt mingi suvaline kuiv nühkimine, vaid ikka selline, kus on särtsu, kirge, elektrit, teineteisega arvestamist, fantaasiat ja miskit uut. No ühesõnaga, et mõlemale sobiks ja meeldiks. Mitte nii, et mees tahab saada ja siis naine keerab end selili ja laseb end lihtsalt tuimalt tonksida ja peale akti keeratakse üksteisele selg ja jäädakse norsates magama.

Ma ei ole kursis, kuidas teistel on, sest mul pole tavaliselt kombeks käia teiste magamistoas piilumas, aga mõtlen, et ikka ju tahame ja otsime mingil eluperioodil miskit uut ja värsket. Kui mitte värskust sekslelude näol, siis kasvõi tunnete maailmas. Miskit, mis sütitaks. Mallukas kirjutas kunagi, et hea suhte aluseks on keretäis keppi. Jep, eks selles ole oma tõetera sees. Vahest, kui ma super tujukaks ja närviliseks muutun, siis Joosep ütleb, et mind tuleb kalibreerida :D

Kuid ma jäin mõtlema, et alati ei aita suhetes pingeid maha võtta seks, vaid vahest on tarvis midagi enamat. Puhkust kahele, omaette aega, privaatsust. Minuga on selline naljakas lugu, et kui ma muidu armastan stabiilsust ja rutiini, siis tunnete osas vajan ma värskust ja miskit sellist, mis paneb pulsi kiiremini tukslema. Minule avaldab mõju juba seegi, kui olen kasvõi ööpäev Joosepist lahus ja kui järgmisel päeval kohtume ja kallistame ja musitame, siis on see juba kuidagi teistmoodi ja erilisem.

Nii ma siis mõtlesin, et prooviks ka tsölibaati. Ma muidugi enne tegin otsuse ja siis hakkasin alles uurima, et mida see endast üldse kujutab. Minu teadmised piirdusid ainult sellega, et tsölibaadi ajal tuleb hoiduda seksist. Ma ise oletan, et tsölibaadil võiks suhtele olla selline värskendav mõju, et kui Sa midagi väga-väga ihaldad, aga ei saa, siis hiljem on palju parem. Ega niisama öelda, et kaugsuhetes on rohkem särtsu ja kirge. Oleneb muidugi kaugusest ja elupäevade lõpuni päris nii ei tahaks ka suhtes olla, aga ma kujutan ette, et elu jooksul mõnel korral teha sellist restarti mõjuks värskendavalt. Murrab nagu sellest seksirutiinist välja. Eks rutiinist ja mugavustsoonist välja tulemiseks on teisigi lahendusi. Erinevad poosid, kohad, grupikad, partneri vahetused ja mida kõike veel tänapäeval ei harrastata, aga tsölibaat on nagu ühtlasi ka oma vaimu turgutamine.

Kuid ma ei teadnud, kas kallistamine, musitamine ja kaisutamine, et kas need tegevused on siis lubatud või keelatud. Või kui kaalulangetajatel on korra nädalas lubatud teha 30 minutiline cheatmeal, et kas siis paarissuhtes on tsölibaadi ajal sama privileeg olemas. Võtsin siis Google appi, aga pean tunnistama, et ega ma eriti targemaks ei saanud. Vikipeedia ütles ainult, et tsölibaadis elavad preestrid, mungad, nunnad, piiskopid, aga no mina pole teadupärast ükski neist eelpool nimetatuist. Seega otsisin edasi. Leidsin siis Delfist sama teema, aga sealt sain ma hoopis paraja törtsu nalja.

Nimelt, kuna üks naine, kes pöördus oma tsölibaadi murega Delfi Naisteka lugejate poole, kirjutas tsölibaadi valesti ehk "tsölipaat" ja loomulikult ei jätnud meie lahked eestlased kasutamata suurepärast võimalust ilkumiseks. Tavaliselt mulle selline teiste kallal võtmine peale ei lähe, aga need kaks kommentaari, mille otsa komistasin, need olid minu jaoks humoorikad.

Keegi lugeja siis uuris, et mis asi see tsölipaat on? Kas mingi uus imeline veesõiduk? Ja kui mõned kommentaarid edasi kerisin, siis sain vastuse, et tsölipaat tähendab seda, kui lähed pikaks ajaks merele ja keppi pole kaasas.

See oli siis väike vaherepliik. Aga ma parem räägin teile, mismoodi Joosep reageeris, kui ühel õhtul mulle vaikselt külje alla ujus ja ma talle teatavaks tegin, et ärgu mind näppigu, mul on tsölibaat. Põhimõtteliselt ta naeris mu välja ja ütles: "Muidugi Sul on tsölibaat, Kai..." :D
Jah, ta ei jäänud mind uskuma. Eks see ole mõistetav ka, kuna tavaliselt olen just mina see, kes käib ja nurub, et kudrumudrutame ja tule diivanile ja võta mind kaissu. Ma olen selline suur õrnuse- ja hellusekott. Ma võiksin sedasi tunde olla.

Igatahes, kuna ta ei uskunud mind, siis ei jätnud mind rahule ja kiusas edasi. Ütles ainult, et ma vaadaku talle silma sisse ja öelgu, et ma ei taha, et teeks. Ma siis seletasin, et ma ei saa seda öelda, sest see oleks vale, aga ma kasvatan iseloomu. Aga no seda iseloomu on maru raske kasvatada, kui ta tuleb ja siis on selline armas ja õrn ja musitab, kaisutab, paitab, silitab ja keskendub sada protsenti ainult minule. Pealegi pole ma tänase päevani saanud vastuseid, et mis täpsemalt selle tsölibaadiga kaasneb. Kas peame üksteisest kilomeetri kauguselt mööduma, magama eraldi tekkide all, üldse eraldi voodis, eraldi tubades ja ei tohi üksteise poole isegi mitte piiludagi, eriti mina, eksole :D
Või suhtes olles võib see tsölibaat olla leebemas vormis. Või kas üldse on tarvis tsölibaati, kui soovitakse sellist vaimset iseloomu kasvatada ja hiljem kogeda üksteist uuest küljest? Kaua üldse keskmine tsölibaat kestab? Vaevalt see nii on, et ma otsustan tervelt ühe päeva olla ilma seksita ja siis kutsun seda tsölibaadiks. Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.