Mõtlesin, et peaks teile siia miskit ikka kirja panema, kuigi ma hetkel reaalselt kössitan suu ammuli arvuti taga. Mul on peaaegu et selline tunne, et mind on ööläbi kaigastega pekstud, nuiadega klopitud, tsentrifuugitud ja hakklihamasinast läbi lastud ning siis uuesti kokku mätsitud. Eile peale jõusaali, kus olin paar tundi, läksin koju, viskasin kärmelt toidu alla, pakkisin koti ja jooksin Tartu bussile. Proovisin natuke bussis magada, aga no ütleme nii, et ega buss pole just kõige parem koht magamiseks.  Seega olin Tartusse jõudes veidi kudenud olekus ja pool tundi hiljem olin juba Wing-Tsung trennis, mis kestis poolteist tundi. Nii et eile tampisin korralikult.   

Trenni dresscode oli siis mustad püksid ja valge pluus. Ütleme nii, et valge on üks mu lemmikuid, aga teate mingil imelikul kombel mul polegi väga selliseid niisama võitluskunstide harjutamiseks ja harrastamiseks mõeldud rõivaid :D 

Seega võtsin sahtlist ühe ja ainsa sobiva valge särgi ja juhtus see, mis ei tohiks enam üldse kellegile üllatuseks tulla- see üks ja ainus valge pluus kumas totaalselt läbi. Nüüd teadsid kõik saalis olnud inimesed, et mul on täpiline pesu. Ausalt mul on vahepeal selline tunne nagu mul polekski ühtegi riietuseset, mis EI kumaks läbi. Lihtsalt ebanormaalne! Aga vähemalt Marial oli naljakas ja kui treener mulle harjutusi näitas, siis suutis samuti mu mõte vahepeal lendama minna ja ma mõtlesin, et mul on täpiline pesu, mul on täpiline pesu ja see paistab treenerile kõik välja. Mõttelõnga katkestas tavaliselt sellisel hetkel Kert, kes küsis, et nonii, mis oli järgmine liigutus ja siis ma olin täpselt sellise näoga, et ah, mis?!

Kui Wing-Tsungist rääkida, siis alguses ei saanud ma mitte muhvigi aru, sest Maria üritas liigutusi koos minuga teha. No et hoiab minu kätest kinni ja ise liigutab...nagu need marjonetid, keda saab nööridest sikutada ja oma tahtsi liikuma panna. Selline vehkimine meenutas mulle sel momendil rohkem mingisugust posimist ja nõidumist ja kurjade vaimude ära ajamist ning ausalt, ma vaevu suutsin oma naerupursatust tagasi hoida. Mõtlesin vahepeal isegi, et mul puudub ainult katel ja vodoonukk, keda nõeltega torkida. Kuid siis õnneks tuli Si-Hing ehk treener Kert Lehiste ja võttis asja üle. Ega treener kohe aru saanudki, et mis lopsu ta endale vabatahtlikult ja poolkogemata nüüd kaela peale võttis, sest kui grupist veidi eemaldusime, alles siis ma mainisin sedasi moka otsast, veidi ebalevalt, et ma ei näe. Olles info teatavaks teinud, jäin treenerile silma vaadates ootama reaktsiooni ja tema reaktsioon oli: "Ahah!" :D

Aga ega ta verest välja ei löönud, natuke mõtles ja siis hakkas seletama, et mida ma tegema pean ja kuidas liigutama jne. Ütleme nii, et mul jooksutas vahepeal kuulid ikka täitsa kinni ja oleksin tahtnud korraks piiluda, et endale pildimälu tekitada. Aga muidu müts maha Kerdi ees, tõsiselt hea seletaja ja super kannatlikus on sellel tüübil. 

Peale trenni läksime kinno "Roppu vanaisa" vaatama, kuid enne seda võtsime Boosterist joogid ja popcorni asemel sõime Maria tehtud porgandi-peedi-läätse-seene kotlette. Sõime neid õhtul üheksa ajal ja näete minu hirmuks ma ei ärganudki hommikul miljoni uue rasvavoldiga :D
Magama saime kell üks öösel ja hommikul oli äratus juba kell 5:45. Koju jõudes unelesin tunnikese ja siis läksin jälle jõusaali, kuigi tunne oli nagu keegi oleks vahepeal tinakuulid mulle tagumikku toppinud, aga ei, vedasin ikka oma taguotsa diivani küljest lahti. Mõtlesin, et teen täna kergelt, aga treener oli kohal ja uuris, et mida eile tegime ja näitas mõningasi uusi harjutusi, mis tõmbasid mul rihma ikka täitsa maha.

Pärast lippasin veel poest ka läbi ja ostsin kanafileed, sest mõtlesin, et teen Joosepile pastat ja ise söön lihtsalt kana koos tomati-kurgi-rucola hapukooresalatiga ja leiba kõrvale. Ise ma pastat ei tahtnud, sest pastas on nisujahu, mida mina väldin ja see koorene kaste ei tundunud samuti hea mõttena endale näost sisse ajada.

Ma lugesin teie kõikide häid kommentaare ja soovitusi oma eelmise trennipostituse all ja ütlen ausalt, et ega ma ei oska öelda küll, et kust mul pärineb selline teadmine, et õhtul peale seitset ei ole soovitav enam endale näost toitu sisse vitsutada. Mäletan vaid seda, et siis magu suudab südaööks toidu ära seedida ja saab öösel puhata...igatahes mingi mao puhkamise teema oli selle seitsmega. Aga võib-olla pärinevad minu teadmised mingi old schooli toitumisspetsialisti käest (kui see üldse oli spetsialist). Igatahes teie kommentaarid tõid mu veidi maa peale tagasi ja ma püüan enam mitte olla nii paranoiline.

 

PS. Tänase päeva piinlikeim hetk oli see, kui Maria saatis mu Pärnu bussi peale ja seistes bussi juures piletijärjekorras, ütles Maria, et võin edasi liikuda ja no kuna mul valget keppi käes polnud millega kompida, siis kasutasin kätt ja loomulikult katsusin ma kohe eesseisja inimese tagumikku. Oeh, mina ja minu väike salakabistaja hobi :D

Täna oligi siis see minu kauaoodatud päev, mil ma sain lõpuks ometigi jõusaali. Ma pean kohe alustuseks ära ütlema, et hullult lahe oli ja sealne treener (seal oli treener...ma arvasin, et ei ole) tutvustas mulle ja Riinale peaaegu kõiki olemasolevaid masinaid. Et mismoodi nendega õigesti treenida, milline on õige kehahoiak, hingamine ja palju muud. Hingamisega oli muidugi selline lugu, et seda ma ei oska absull. Või noh hingata ma oskan, aga õigesti ei oska, aga treeneri sõnul tuleb see ajaga. Eriti hea mulje jättis mulle ka see, et jõusaali jõudes ei visatud mind kohe trenakale, vaid esmalt istusime pingile ja rääkisime, et mis on meie eesmärk ja kui palju on mul abi vaja jne. Näiteks ma sain teada, et trenni võiks alustada soojendusega...või no seda ma teadsin või eeldasin ise ka, et soojendusega, aga et mis selleks soojenduseks kvalifitseerub. Selleks sobib väga hästi rattasõit, kõndimislint jmt. See on selleks hea, et siis saab pulss ühtlases tempos tõusta ja annab organismile märku, et nüüd on valmis edastisteks harjutusteks. Edasi liikusime eriti võimsate metallsete kolakate juurde, mis tekitasid minus aukartust, sest mul on mingi teema, et kardan suuri metalseid kolakaid. Võib-olla sellepärast kardan ma ka traktoreid...kardan, et see kukub mulle peale ja lömastab mu halastamatult.

Kõik trenakad mulle meeldisid, mõni rohkem ja mõni vähem, aga üks oli küll selline, mille alla ma kohe üldse rohkem minna ei taha. See oli a la selline, et läksid poollamavasse asendisse, jalad toetasid kindla nurga all harkseisakus mingisuguse plate peale ja siis kui masinalt lukustus pealt ära lükati, siis vajus raskus turjale ja Sa pidid sellega kükke tegema. Mul oli reaalselt selline tunne, et see masin litsub mu sodiks. Samas sellele sarnanev masin, kus pidi vastupidiselt turjale jalgadega raskust üles lükkama, see oli väga mõnus. Lebotad seal poolpikali ja siis jalgadega muudkui lükkad üles ja alla tagasi.

Lõpus näitas treener ka staatilisi harjutusi ja need olid kõige raskemad. Ma tudisesin nende ajal nagu haavaleht või nagu jõulusült. No üldse pole jaksu end blank-asendis hoida. Tegelikult võiks neid staatilisi harjutusi teha igapäevaselt ka kodus...kasvõi teleka ees, aga selleks pean ma end sundima, sest see pole üldse hea tunne, kui Su käed hakkavad konkreetselt tudisema ja nõrkema. Kuid üldine mulje oli väga positiivne ja ma ei jaksa ära oodata, et millal jälle saan minna ja oma piitsepseid ja triipsetseid treenida.

Oo ja mul on veel üks suurepärane uudis. Mulle kirjutas veel üks Nõmme elanik ja ta oleks samuti valmis mind aitama jõusaali kasutamisel. Seega on asjad vist nii, et naabrinaine saab minuga käia 1-2x nädalas ja ülejäänud korrad saan ma kasutada teist toredat trennikaaslast. Super jee!

Selfisid ma trennis ei teinud, aga võib-olla tulevikus paar tükki teen, siis näete ka ikka, et ma reaalselt lükkangi jalgadega metallikolakaid üles ja kunagi demon ka neid staatilisi harjutusi, aga seda alles siis, kui ma enam ei tudise.