Ei, mul on pealkiri puudu

Täna oligi siis see minu kauaoodatud päev, mil ma sain lõpuks ometigi jõusaali. Ma pean kohe alustuseks ära ütlema, et hullult lahe oli ja sealne treener (seal oli treener...ma arvasin, et ei ole) tutvustas mulle ja Riinale peaaegu kõiki olemasolevaid masinaid. Et mismoodi nendega õigesti treenida, milline on õige kehahoiak, hingamine ja palju muud. Hingamisega oli muidugi selline lugu, et seda ma ei oska absull. Või noh hingata ma oskan, aga õigesti ei oska, aga treeneri sõnul tuleb see ajaga. Eriti hea mulje jättis mulle ka see, et jõusaali jõudes ei visatud mind kohe trenakale, vaid esmalt istusime pingile ja rääkisime, et mis on meie eesmärk ja kui palju on mul abi vaja jne. Näiteks ma sain teada, et trenni võiks alustada soojendusega...või no seda ma teadsin või eeldasin ise ka, et soojendusega, aga et mis selleks soojenduseks kvalifitseerub. Selleks sobib väga hästi rattasõit, kõndimislint jmt. See on selleks hea, et siis saab pulss ühtlases tempos tõusta ja annab organismile märku, et nüüd on valmis edastisteks harjutusteks. Edasi liikusime eriti võimsate metallsete kolakate juurde, mis tekitasid minus aukartust, sest mul on mingi teema, et kardan suuri metalseid kolakaid. Võib-olla sellepärast kardan ma ka traktoreid...kardan, et see kukub mulle peale ja lömastab mu halastamatult.

Kõik trenakad mulle meeldisid, mõni rohkem ja mõni vähem, aga üks oli küll selline, mille alla ma kohe üldse rohkem minna ei taha. See oli a la selline, et läksid poollamavasse asendisse, jalad toetasid kindla nurga all harkseisakus mingisuguse plate peale ja siis kui masinalt lukustus pealt ära lükati, siis vajus raskus turjale ja Sa pidid sellega kükke tegema. Mul oli reaalselt selline tunne, et see masin litsub mu sodiks. Samas sellele sarnanev masin, kus pidi vastupidiselt turjale jalgadega raskust üles lükkama, see oli väga mõnus. Lebotad seal poolpikali ja siis jalgadega muudkui lükkad üles ja alla tagasi.

Lõpus näitas treener ka staatilisi harjutusi ja need olid kõige raskemad. Ma tudisesin nende ajal nagu haavaleht või nagu jõulusült. No üldse pole jaksu end blank-asendis hoida. Tegelikult võiks neid staatilisi harjutusi teha igapäevaselt ka kodus...kasvõi teleka ees, aga selleks pean ma end sundima, sest see pole üldse hea tunne, kui Su käed hakkavad konkreetselt tudisema ja nõrkema. Kuid üldine mulje oli väga positiivne ja ma ei jaksa ära oodata, et millal jälle saan minna ja oma piitsepseid ja triipsetseid treenida.

Oo ja mul on veel üks suurepärane uudis. Mulle kirjutas veel üks Nõmme elanik ja ta oleks samuti valmis mind aitama jõusaali kasutamisel. Seega on asjad vist nii, et naabrinaine saab minuga käia 1-2x nädalas ja ülejäänud korrad saan ma kasutada teist toredat trennikaaslast. Super jee!

Selfisid ma trennis ei teinud, aga võib-olla tulevikus paar tükki teen, siis näete ka ikka, et ma reaalselt lükkangi jalgadega metallikolakaid üles ja kunagi demon ka neid staatilisi harjutusi, aga seda alles siis, kui ma enam ei tudise.