Tänane päev on olnud totaalne tunnete ja emotsioonide virrvarr. Oleks ma hommikul ette teadnud, et ma saan täna nii palju nutta, solvuda ja hüsteeritseda, siis poleks ehk oma nina välja pistnudki.

Päev ise algas paljutõotavalt. Hommikul käisin koonudega õueringil ära ja siis edasi läksin emaga õepoja sünnipäevale, kes sai täna 8-aastaseks. Sünnipäevalast ise polnudki kodus, vaid oli sõitnud Märjamaale oma teiste vanavanemate poole. Seega ajasime endale torti näost sisse ilma sünnipäevalapseta. Ja kuna Kristoferi polnud, keda kallistada ja õnnitleda, siis tuli oma sügelevatele sõrmedele mingi muu rakendus leida. Ja leidsingi endale uue "ohvri" ehk õe kassi :D

Mu õel on karvutu kass nimega Õudu ja kuna mina polnud oma ihukätega seda olevust veel katsuda saanud, siis nüüd oli õige aeg see viga parandada. Ma miskipärast arvasin, et karvutut kassi on eriti rõve puutuda, aga pean oma eelarvamusliku suhtumise tagasi võtma, sest tegelikult oli see too karvutu kass käe all nagu pehme samet. Julgen isegi väita, et tema silitamine mõjus kuidagi teraapiliselt ja ma oleksin hea meelega Õudut veel ja veel silitanud, kuid tüüp polnud sellest üldse vaimustunud. Eks ma olen tema jaoks võõras ka, sest tegelikult Õudule lähedus meeldib. Näiteks õe sules istuks ta suurima hea meelega, kui õde vaid leiaks nii palju aega istumiseks oma viie lapse kõrvalt :D

Õudu hakkab tavaliselt õe pluusi kraed kraapima ja pistab nina põue, sest tahab sooja pugeda. No ilmselgelt, eksole, ma tahaksin ka, kui ma peaksin peaaegu porgandpaljalt ringi lippama. Lisaks on Õudu täielik jutupaunik ja nüüd peale tänast, olen mina müüdud, ma tahan ka endale vesihalli karvutut kassi, kes minuga jutustaks. Mõelda vaid, kui pimedasõbralik see oleks, pluss kodu püsiks karvavaba. Mul juba nimi ka välja mõeldud. Kui õe kass on Õudu, siis minu oma saaks olema Hirm :D

Püüdsin Õudut endaga pildile ka saada, aga tal oli vist minu silitamistest juba oksendamiseni. Seepärast jäigi Õudu pildile sellise olekuga nagu ma tahaksin teda ära vägistada :D
 

Enne kodu teele asumist külastasin ka apteeki, kuna lootsin, et ehk on mul veel üks retsept silmatilkadele, mis alandaks mu silmarõhku ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Sain oma tilgad kätte ja nüüd on jälle elu mõneks ajaks lill ja ma ei pea muretsema, et mu silmad tahaksid pealuu seest välja plahvatada. Kuna ma sain täna mitmelt inimeselt kiidusõnu oma outfiti kohta, siis lasin emal teha endast ja oma riietest ka ühe täispildi, aga ma pean kohe ette ära hoiatama, et kuna minu emal pole erilist annet fotograafia vallas, siis suure tõenäosusega on pilt fookusest väljas, sest näiteks just hiljuti tegi ta minust ligi 10 pilti ja kõik, absoluutselt eranditult kõik pildid olid fookusest väljas. Igatahes riided, mis mul seljas on: retuusid ja papud pärinevad New Yorkerist, pluus Terranovast, jakk on saadud õelt ja kott pärineb Croppist.
 

Õe pool olles tuli meil seltskonnas jutuks ka minu söögilauasaaga. Kuna minu õde on suur vintage fänn ja enamus mööblist pärineb tal taaskasutusest, siis uurisingi, et kust ta oma mööbli hangib. Ta nimetas paar sellist tuntumat kohta nagu Jenny Kruse, kuid lisas, et sealt eriti suurt lootust söögilauda saada ei ole. Selle peale teatas ema, et aga me võime ju täna Shalomi taaskasutusest läbi põigata ja korraks sealsetele asjadele pilgu peale visata, et äkki on neil seal mulle mõni sobiv söögilaud olemas. No ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Mõeldud, tehtud.

Söögilauda mulle kahjuks ei hakanud silma, aga leidsin vot sellise kolmekohalise, täispuidust karkassil oleva diivani ja samasse komplekti kuuluva tugitooli.
 

Kuna minu õel on söögilaua ühes otsas kahekohaline pehmete patjadega ja puidust karkassiga istumine, mis on üliägeda riidega üle tehtud ja ära lihvitud ja peitsitud, siis hakkas mul ka koheselt peas kujutluspilt meie elutoast ja sööginurgast kujunema. Ma kujutasin ette, kuidas valime diivanile ja tugitoolile uue sobivat tooni kanga, paar patja ja bleedi ka juurde ja ongi üks mõnus nurgake söögilaua ääres, kus koos sõbranjedega juttu puhuda. Eriti vaimustusin ma käetugedest, sest need olid nii mõnusalt laiad, just ideaalne kohvitassi toetamiseks. Kuna sattusime -50% alepäevale, siis helistasin kohe Joosepile ja üritasin kiirkõneledes, kahe lausega, talle antud komplekti pähe määrida. Kui ma olen millestki väga elevil või vaimustuses, siis ma ei suuda end adekvaatselt väljendada. Põhimõtteliselt näeb see välja nii, et ma proovin inimesele selgeks teha, et nägin tigu, kes kimas 50 kilti tunnis, aga teine inimene saab minust aru nii, nagu ma oleksin näinudtäpiliste sigade kolooniat lendamas üle taevalaotuse.   Seega ajasin Joosepile äärmiselt segast juttu, mille tulemusel ta mulle väga konkreetsel ja kurjal häälel teatas, et ta ei taha mitte mingit jama meie korterisse. Ma olin nii kohutavalt löödud, istusin seal tugitoolis ja pisarad voolasid mööda põski alla. Ema muidugi sõlmis juba kassas tehingut ja ütles, et kui meie ei taha, siis Karinile kulub see küll marjaks ära, et neil see kahekohaline ongi liiga väike.

Ma olin solvunud, haavunud, pettunud, õnnetu ja mida kõike veel. Koju minnes ma isegi ei rääkinud alguses Joosepiga. Ütlesin vaid nii palju, et see oleks meile ideaalselt sobinud ja et lähen nüüd blogisse kirjutama, kui kurb ja õnnetu ma olen. Joosep muidugi tuli pilte vaatama ja tõdes, et jah, iseenesest on see komplekt korralik ja saaks täitsa ilusa sisekujunduselemendi, aga see on liiga suur meie korteri jaoks. No mida iganes, eksole. Ma olin endiselt solvunud ja trotsi täis. Tundsin, et ma ei saa mitte kuskilt, mitte kunagi alustada kodu sisustamisega, et luua hubasust ja kodutunnet, kui praktselt iga asi, mida teha tahan, on Joosepile vastumeelne. Ma muidugi hõõrusin talle nina alla seda kunagist antud lubadust, et kui me ostame oma kodu, siis võin mina sellekujundada täpselt selliseks nagu soovin, aga kus see lubadus nüüd on? Tundsin, et minu maitset või seda terviklikku pilti, mis mul peas on, ei usaldata ja see solvas mind. Eks ma mingi aeg suutsin ikka maha rahuneda, sest  taaskord suutis Joosep mind just siis naerma ajada, kui ma üritasin hästi kuri ta peale olla, et ta ikka iga rakuga saaks aru, kui tige, solvunud ja pettunud ma ikka olen. Jälle hästi ei õnnestunud.

Õhtupoolikul tuligi õde oma diivan-tugitooli komplektile järgi ja kuna kurtsin ka talle oma kurba saatust, siis õde pakkus meile oma kahekohalist diivanit, et äkki sellega oleks Joosep nõus. Me suundusime kohe õega meie poole, et õde saaks ka pilgu mööbli paigutusele peale visata ja teate mis mu õde, keda ma usaldan riiete ja sisekujunduse osas kõige enam, ütles? Ta kinnitas Joosepi sõnu ehk et see kolmekohaline, kui ka kahekohaline diivan söögilaua ääres oleks liiga kobakas ja võtaks väga palju avarust korterilt ära. Ma ei suutnud alguses sellega kuidagi leppida, sest mis mõttes ei sobi? Minu peas sobib kõik ideaalselt ja kõik mahutub kenasti ära jne. Seni kuni õde ja Joosep arutasid üht ja teist varianti, seisin mina seal nagu üks suur õnnetusehunnik, püüdes endale mõistusega selgeks teha, et meile ei sobi ükski komplekt söögilaua äärde. Õde püüdis mind lohutada ja ütles, et ta mõistab minu kurbust ja pettumust ning seda, et kui ma pole mitte kunagi seda korterit näinud, siis on mul reaalsest olukorrast tiba teistsugune nägemus. See oli oluline, et õde proovis mind mõista ja toeks olla,  aga mitte ei öelnud, et ah, mis Sa halad, võta end kokku. Kuid ma suutsin kogu selle jutu peale vaid lausuda, et ma tahaksin lihtsalt nutta, ma tahan lihtsalt ilusat ja hubast kodu. Selle peale õde kallistas mind ja lausus: "Ära nuta, Kai!" Isegi Janet sai vist aru, et olen täna kuidagi liimist lahti ja püüdis mind lohutada, ronides selleks mulle peaaegu et sülle.
   

Ma pikkisilmi ootan, et millal ükskord ometigi saabuks see kauaoodatud aeg, millal saame oma kodu hakata enda näo järgi kujundama ja sisustama. Kõige enam ootan ma Joosepi töönurga kõpitsemist ja elutoa sisustamist. Praegu on meil lihtsalt suur, avar ja valgusküllane elutuba, mille ühes nurgas on Joosepi töölaud, aga lõpptulemus peaks nägema selline välja, et töönurk on eraldatud maast laeni ja poole toani ulatuva riiuliga, millest teatud osas paistab päevavalgus läbi. No ja siis olekski nii, et ühel pool riiulit oleks mõnus suur ja pehme nurgadiivan ja teisel pool Joosepi nurgake. Kindlasti tahan, et oleks päris mitu riiulivahet, sest üks riiul peab raudselt olema ainult raamatutele. Ma küll neid lugeda ei näe, aga no Joosep näeb ja pealegi on raamatud tänapäeval ka üheks vahvaks sisustuselemendiks. Veel tahaksin Universaalist osta käsitööna puidust valmistatud elevandi, millele on tehtud värvilised maalingud ja mõned raamitud perepildid paneksin ka riiulisse ning kindlasti ka lambike... Näiteks soolalamp, mis tekitaks õhtul õdusat valgust. Diivan tuleb suht kindlalt vesihall ja patjade ja bleediga annaksime veidi särtsu juurde. Oh, see aeg võiks juba ometigi kiiremini saabuda. Ahjaa, kui töönurga ja elutoa üles vuntsimiseks juba läheb, siis loodetavasti on mul selleks ajaks juba ilus puidust söögilaud ka olemas. Praegu on meil see klaasist nikats.

No ja see ei täida praktselt mitte mingisugustki lauafunktsiooni, sest on paras sitanikerdis. Kui soovid hommikul mõnusasti nautida hommikust kohvi, siis peab maru ettevaatlik olema, et ise lauale pihta ei läheks, sest siis loksub kohv üle tassi serva. Ma pean päeva jooksul päris mitu korda käima majapidamispaberi ja spreiga lauda nühkimas ja poleerimas, aga ausalt, mul on parematki teha, kui jälgida iga tolmukübemekese langemist või pleki tekkimist lauale. Ma olen ringi tuuseldanud erinevates taaskasutustes, sest minu arvates pole väga mõtet kohe uisapäisa täiesti tutikat söögilauda ostma tormata. Tänapäeval leiab taaskasutusest vääga palju ägedaid mööblitükke. Paraku pole aga seni minu otsingud vilja kandnud, kuna mul on ikka teatud kriteeriumid ka sellele söögilauale, peale selle, et selle ääres võiks saada normaalselt süüa ja juua :D.Näiteks nagu:

 

Minu meelest igati sobiv ja ajab mõni aeg asja täitsa kenasti ära. Parem ikka, kui kogu aeg hoida vetsupabereid, Domestoseid, hügieenisidemeid ja tampoone kuskil põrandal või aknalaual. Kuna vets ise ka beežide kahhelplaatidega, siis lõpptulemus peaks täitsa nitševoo välja nägema.

Olen siin juba pikemat aega hoogu võtnud, et kappides veidi korda lüüa. Peale siia korterisse kolimist polegi ma köögikappides suurpuhastust ja korrastust teinud ja eks siis selle seitsme kuu jooksul on nii mõnigi asi endale uue koha leidnud. Ja kui mul enne oli täielik ülevaade oma kuivainete kogustest ja asukohtadest, siis enam mitte. No ja no see oligi suuresti siis koristuse ajendiks. Mulle meeldib puhtus ja kord ja koristamisega on mul sellised lood, et suurpuhastusi mulle ei meeldi teha. Olen pigem see tüüp, kes kolib sisse, sätib ühe korra asjad oma kohale paika ära ja edaspidi kui midagi võtan ja kasutan, siis pärast kasutamist asetan asja oma kohale tagasi. Kuidagi lihtsam on sedasi, siis ei pea end nende suurte koristustalgudega tüütama. Ainult aegajalt on tarvis veidi põhjalikumat korrastust, aga mitte sellist koristust, mis tõmbab keti maha ja päeva lõpuks oled nii võhmal, et siis ei taha enam pool aastat midagi koristamisest kuulda. Selle koha pealt oleme me Joosepiga hästi erinevad. Tema võtab, jätab kuskile ja kui elamine on juba häirivalt segamini, siis teeb suurpuhastuse. See pidavat olema tema meelest palju lihtsam, kui saad ühe korraga kogu pasa koristatud, kui aga kogu aeg käia ja sättida asjakesi oma kohale. See häirituseaste on ka loomulikult nagu ikka inimestel erinev, me ei erine selle poolest sugugi teistest paaridest. aga mind kohutavalt häirib juba seegi, kui diivanil on päevatekk nutsus, söögilaual on poetšekk, lõikelaual leivapuru, töölaual mustad nõud, riided kuskil tooli peal nutsus jne. Alguses ma nägin ikka kurja vaeva ja olin kogu aeg turris, kui jälle leidsin neid asju sealt, kus nad ei peaks paiknema, aga eks aeg teeb oma töö ja enam ma ei jaksa ega viitsi järel käia ja unnata iga väiksemagi asja pärast, mis mind häirib. Mis muidugist ei tähenda seda, et mind need asjad teps kohe üldse enam ei häiriks. Ikka aegajalt veab kulmu kortsu ja kisub kõik soolikad mul sees krussi ja vahel võib see olla just see viimane piisk karikasse, mis paneb mind plahvatama, sest mu kannatuste piir on ületatud.

Aga, kui kapikoristusest veel üleüldisemalt rääkida, siis see on asi, mida ma parema meelega väldiks. Nägijana mulle väga meeldis kappe koristada või siis pigem see tulemus, sest silmal oli hea vaadata korrapäraselt sätitud purgikesi ja karbikesi. Aga eriti meeldis mulle riidekappe koristada, sest siis oli lootust leida sealt unustuste hõlma vajunud hilpe ja said neid uuesti kanda nagu uusi rõivaid. Aga nüüd... Oeh, see on nii kohutavalt väsitav ja tüütu. Ma pean endale süsteemi looma ja kõik eranditult meelde jätma, et kuhu milline pluus, püksid, jakk, seelikud, kleidid, kampsunid jm pandud sai ja mul pole sugugi vähe riideid. Ma olen korduvalt imestanud, et kuidas ma Tartu korteris olles suutsin oma riided ära mahutada, õigemini oleks küsida, et kuhu? Mul oleks hädasti tarvis ühte riidekappi juurde või siis pooltest riietest vabaneda. Võiksin ju abivajajatele ja teistele soovijatele need ära jagada, aga siis peab ka need esmalt läbi sorteerima, üle pesema, kokku lappima, vajadusel ka üles pildistama... Lihtsam oleks neile juba tuli otsa pista. Uh, juba sellele mõtlemine tekitab mulle kananaha ja imeb energiast tühjaks, sest no mõelge ise, kui koristate kappe ja te ei saa silmadega üle tšekata, et oot-oot, kuhu ma selle triibulise pluusi ja need lillelised püksid paningi või oot-oot, kuhu purki mul jahu nüüd saigi. Läheb meelest ära, siis kurb küll, aga pead uuesti käsi- ja lõhnakaudu tuvastama hakkama ja sealt need lisaminutit muudkui tiksuvad. 

Igatahes täna ma tegin siis algust köögikapi koristamisega ja siin ka teile enne / pärast pildid. Ehh, kappi koristades avastasin, et mul on mingi jõhkramad tatravarud. Vist sellest ajast, kui ma Tartus elades pidasin tervise pärast tatradieeti. Ühesõnaga tatart on mul nüüd nii palju, et ma võiksin pool naljatledes tatrapidu maha pidada. Hmm, peaks vist tatra kohta Googeldama ja huvitavaid retsepte välja otsima. Ma olen muidu söönud tatart piima ja võiga, siis praetult aedviljade ja kanalihaga ja ongi vist kõik, aga võiks uurida, kas tatraküpsiseid ka võimalik teha, kuigi pigem tahaks miskit soolast. Pole eriline magusa- ja küpsetistesõber. Ja lõpetuseks... Kuna praegu õitsevad sirelid, siis eile ema tõigi meile terve põõsa valgeid sireleid tuppa. Nii kahju, et seda õitsemise aega meil nii vähe on. Mul võiks kogu aeg söögilaual selline puhmas õitseda :)

Täna peale seda, kui sain siraka läpaka laadijalt, panime ta lahasesse. Lahas koosneb siis kahest mahlapulgast ja teibist ja tundub, et täitsa toimib (nagu uus). Loodan, et see lahas peab piisavalt kaua vastu, sest mul pole mõtet hakata uut laadijat ostma, kuna võib juhtuda, et pean üleüldse uue läpaka soetama. Mul nimelt pole enam mitte läpakas, vaid Lenovo lauaarvuti, sest ilma laadijata ei suuda mu rüperaal kohe üldse ärkvel püsida. Ma ei teagi nüüd, et kumb oleks mõtekam, kas soetada täiesti tuttuus arvuti koos kogu varustusega või piirdun ainult uue aku ja laadijaga, mis tegelikult võib juba rohkem kui pool läpaka hinda maksma minna. Aga noh, seniks kuni see veel hingitseb mul siin, siis ma veel ei jookse ummisjalu elektroonikapoodi.

Kusjuures, kas teie olete kursis või oskate äkki mulle infot jagada, et mismoodi on kõige kasulikum läpaka akut laadida? Ma ei ole sellest siiani aru saanud.  Kas juhe võib koguaeg taga olla või pean kohe lahti ühendama, kui näitab, et aku on full ja siis lasen jälle peaaegu tühjaks ning siis jälle laadima.Praegu ma ei saa küll enam midagi päästa, aga lihtsalt tuleviku mõttes uurin, sest kui ma peaksin kunagi uue arvuti saama, et siis olen tark ja oskaksin hoida ja säästa. ...

Nädalavahetusel sai meil kolm kuud kolimisest. Ja ei, me ei korraldanud mitte ühtegi koosistumist, prallet ega käinud ka väljas (ainult õetütar käis külas). Ma julgen isegi arvata, et Joosepil polnud sellest halli aimugi, et meil sai suurest kolimispäevast kolm kuud.   Pean nentima, et mul on küll kõik asjad lahti pakitud (kusjuures kogu kraami pakkisin lahti ja sorteerisin ära vähem kui viie päevaga), kuid sellest lahtipakkimisehullusepäevast on ikka veel asju, mille asukoht on mulle teadmata. Et teil oleks väikenegi ülevaade sellest kraamist ja sodist, mida pidin pimesi sorteerima, siis siin ka väike fotojäädvustus. 

Aga vaatame vastukaaluks närvesöövatele asjadele tiba positiivsemaid külgi ka. Meil näiteks avaneb köögiaknast maaliline vaatepilt lumisele männimetsale. Naabrid on endiselt supertoredad ja sõbralikud. That's about it! :D Ei, tegelikult on positiivseid asju veel, aga ma ei viitsi nendest praegu kirjutada (ega see mingi trillalaa postitus siin pole).

Lisaks elab täpselt ületee meil siin see terroristkoer Robi, keda olen ka varasemas postituses maininud. Ainult, et selle vahega, et varasemalt polnud ta meile ületeenaabriks. Ja nüüd, kus paks lumepudru on maas, siis pole üldse tore, et Robi terroriseerib meid. Lumega on üleüldiselt raskem liigelda ja aru saada, et kus parasjagu asud, sest kõigepealt katab teed mingisugune mitmekümne sentimeetrine lume- ja jääkiht, siis on Sul jalas paksu tallaga talvesaapad ja siis tulevad alles jalatallad. Nii, et tee ja jalataldade vahele jääb ikka üpris korralik ja arvestav hulk sentimeetreid.  Katsu Sa siis midagi sellest läbi tunda ja oma maamärke tajuda, eriti veel, kui tähelepanu on ka Robi pärast häiritud.  Janetile muidugist see variant sobib, siis saab mind salaja metsajalutusele nihverdada. Ja nii me siis siin elamegi. Kui mina üritan siin vaikselt selle maha sadanud lume värgindusega hakkama saada, siis Janet kasutab alatult "vaese pimeda" perenaise olukorda ära.

Lisaks on ta leidnud endale veel ühe uue hobi. Ta nimelt kaardistas kõik ümbruskonna eramajade kompostihunnikud ära ja iga kord, kui ma päästan ta rihmast valla, põikab ta väikesele kompostiringile ja tagasi naaseb vastavalt sellele, mida süüa sai. Lõhnates siis kas porgandikoorte, leiva või üleeilse ühepajatoidu järgi. Mina olen not so happy, aga Janet on see-eest endaga super rahulolev. Kui ma olen teda juba mitmeid minuteid tagasi kutsunud ja vilistanud ja häälepaelad ära karjunud, siis lõpuks suvatseb see kompostilaastaja ja äravedaja ka välja ilmuda. Tavaliselt näeb see pilt selline välja, et kuskilt maja nurga tagant jookseb kaabekaga miski koerale sarnanev olend (võiks isegi öelda, et tegu ongi koeraga...suisa labradoriga), ainult selle vahega, et see labraator on end vahepeal arbuusiks õginud. Ohjah, miks ei võiks see preili Janet aru saada sellest, et tal on atoopiline dermatiit ja labradorina soodumus minna ülekaaluliseks? Miks ei saa koer aru sellest, et kui näeb välja nagu arbuus, kellel on jalgadeks neli hambaorki, siis need orgid varsti ei pea enam raskusele vastu ja murduvad? Ma muidu täiega nõustun, et koerad on targad (vähemalt enamus), aga no sellistel hetkedel tahaks temale inimkeeli öelda "Sa pasa ja ühepajatoidu järgi haisev pudrulojus ja koeranässakas, kas Sa saad aru, et see on tervisele halb, väga halb!" aga ta ei saa sellest ju mitte mõmmigi aru ega ütle mulle, et "Aaa, okei, nüüd ma tean seda ja enam never nii ei tee", vaid vahib oma vastikult nunnu näoga otsa, liputab saba ja limpsab oma porgandikoorte järgi haisvat keelt ning kirsiks tordil laseb Sulle krooksu näkku (see porgandikoorehais on veel headel päevadel...alati mul nii hästi ei vea). Aga kallis on see suslik kõigest hoolimata :)

 

Me siin vaikselt peame Joosepiga aru oma korteri sisekujunduse küsimuste üle. Fakt on see, et minul on peas igasugu mõtteid ja lahendusi, aga ma ei suuda hetkel lõppvarianti välja valida ja olukorra teeb keerulisemaks ka see, et mul pole päris vabad käed, sest ega ma sinna korterisse üksi elama ei asu. Seega peaks soovituslikult ka natuke mehe maitse eelistustega arvestama...soovituslikult :D

Hetkel on ainult paar asja kindlat...see, et köök ja elutuba on avatud planeeringuga ning köök tuleb tume sirelililla ja kollasega. ja kuigi elutuba on hetkel helelilla, siis pikemas perspektiivis näeksin ma elutuba leherohelisena, mille üks sein (näiteks diivani tagune sein) võiks olla triibuline. Sisustuse poole pealt võiks diivan olla tumelilla koos leheroheliste ja triibuliste dekoratiivpadjakestega. Kuna hetkel ei ole võimalik Joosepile eraldi töötuba planeerida, siis tuleb talle elutuppa töönurk, mille eraldame spetsiaalse ja praktilise riiuliga (kui see riiul saab tellimustööna valmis, siis

teen kindlasti pilti ka). Köögi ja elutoa mõttelist osa eraldab ilus täispuidust söögilaud. Mulle täiega meeldivad söögilauad, sest minu meelest on see nii äge, kui saab pidulikel sündmustel laua katta ja ühiselt pere ja sõpradega laua äärde istuda.

Hetkel on meil päevakorras ka uue diivani valimine. Kui algselt tahtsime nurgadiivanit, siis paraku Joosepi töönurk võtab elutoast arvestava ruumi enda alla ära ja nurgadiivan ei jääks oma massiivsuse tõttu enam ilus. Seega peame hetkel leidma kahe- või kolmekohalise diivanvoodi. Diivanvoodi sellepärast, et meil käib arvestav hulk sõpru külas, kes tavaliselt jäävad ka öömajale ning seepärast on see üks oluliseimaid detaile, et diivan käiks voodiks ja sisaldaks mahukat pesukasti.

Kuna ma ei hängi niisama mööblipoodides ringi ja veel vähem vahin ma silmad punnis kaupade hindu (või no ma vaataks, kui ma näeks, aga üldiselt elan ma üheksa aasta taguses maksumaailmas) ja seega ehmatasin ma eile õhtul endal kõhu lahti, kui vaatasin tänapäeva uute diivanite hindu.

Tsiises, nagu päriselt! Ma arvasin, et saame uue diivani mingi 250-350 eurtsiga kätte, aga ilmselgelt olin ma liiga naiivne. Normaalsete ja korralike diivanite hinnad algavad alates 500 eurtsist ja võivad küündida mis iganes summani, eriti veel, kui tahame originaalvärvist teist värvi kangast diivanile. Ja kui ma alguses naersin Joosepi välja, kui tuli minu juurde jutuga, et äkki esialgu laseme vanale diivanile lihtsalt uued katted õmmelda, siis nüüd ei tundugi see jutt enam nii naeruväärne. Uuel nädalal, kui Soomest tagasi tulen, siis kohe esimese asjana hakkan kribinal-krabinal hinnapakkumisi küsima, sest ma väga hetkel isegi ei kujuta ette ka, et kui palju see lõbu maksma võiks minna. Kui kellegil teist on veel soovi oma diivaneid, tugitoole või mis iganes mööblit lasta restaureerida, siis siit, siit ja siit leiate selle kohta infi. Aga võib-olla on mõni minu lugeja eriline nobenäpp ja kuldsete kätega õmbleja, siis võib samuti oma pakkumise teha ning kindlasti teen pärast meie ilusast ja n-ö uuest diivanist ka pildid.