Mulle ei meeldi kappe koristada

Olen siin juba pikemat aega hoogu võtnud, et kappides veidi korda lüüa. Peale siia korterisse kolimist polegi ma köögikappides suurpuhastust ja korrastust teinud ja eks siis selle seitsme kuu jooksul on nii mõnigi asi endale uue koha leidnud. Ja kui mul enne oli täielik ülevaade oma kuivainete kogustest ja asukohtadest, siis enam mitte. No ja no see oligi suuresti siis koristuse ajendiks. Mulle meeldib puhtus ja kord ja koristamisega on mul sellised lood, et suurpuhastusi mulle ei meeldi teha. Olen pigem see tüüp, kes kolib sisse, sätib ühe korra asjad oma kohale paika ära ja edaspidi kui midagi võtan ja kasutan, siis pärast kasutamist asetan asja oma kohale tagasi. Kuidagi lihtsam on sedasi, siis ei pea end nende suurte koristustalgudega tüütama. Ainult aegajalt on tarvis veidi põhjalikumat korrastust, aga mitte sellist koristust, mis tõmbab keti maha ja päeva lõpuks oled nii võhmal, et siis ei taha enam pool aastat midagi koristamisest kuulda. Selle koha pealt oleme me Joosepiga hästi erinevad. Tema võtab, jätab kuskile ja kui elamine on juba häirivalt segamini, siis teeb suurpuhastuse. See pidavat olema tema meelest palju lihtsam, kui saad ühe korraga kogu pasa koristatud, kui aga kogu aeg käia ja sättida asjakesi oma kohale. See häirituseaste on ka loomulikult nagu ikka inimestel erinev, me ei erine selle poolest sugugi teistest paaridest. aga mind kohutavalt häirib juba seegi, kui diivanil on päevatekk nutsus, söögilaual on poetšekk, lõikelaual leivapuru, töölaual mustad nõud, riided kuskil tooli peal nutsus jne. Alguses ma nägin ikka kurja vaeva ja olin kogu aeg turris, kui jälle leidsin neid asju sealt, kus nad ei peaks paiknema, aga eks aeg teeb oma töö ja enam ma ei jaksa ega viitsi järel käia ja unnata iga väiksemagi asja pärast, mis mind häirib. Mis muidugist ei tähenda seda, et mind need asjad teps kohe üldse enam ei häiriks. Ikka aegajalt veab kulmu kortsu ja kisub kõik soolikad mul sees krussi ja vahel võib see olla just see viimane piisk karikasse, mis paneb mind plahvatama, sest mu kannatuste piir on ületatud.

Aga, kui kapikoristusest veel üleüldisemalt rääkida, siis see on asi, mida ma parema meelega väldiks. Nägijana mulle väga meeldis kappe koristada või siis pigem see tulemus, sest silmal oli hea vaadata korrapäraselt sätitud purgikesi ja karbikesi. Aga eriti meeldis mulle riidekappe koristada, sest siis oli lootust leida sealt unustuste hõlma vajunud hilpe ja said neid uuesti kanda nagu uusi rõivaid. Aga nüüd... Oeh, see on nii kohutavalt väsitav ja tüütu. Ma pean endale süsteemi looma ja kõik eranditult meelde jätma, et kuhu milline pluus, püksid, jakk, seelikud, kleidid, kampsunid jm pandud sai ja mul pole sugugi vähe riideid. Ma olen korduvalt imestanud, et kuidas ma Tartu korteris olles suutsin oma riided ära mahutada, õigemini oleks küsida, et kuhu? Mul oleks hädasti tarvis ühte riidekappi juurde või siis pooltest riietest vabaneda. Võiksin ju abivajajatele ja teistele soovijatele need ära jagada, aga siis peab ka need esmalt läbi sorteerima, üle pesema, kokku lappima, vajadusel ka üles pildistama... Lihtsam oleks neile juba tuli otsa pista. Uh, juba sellele mõtlemine tekitab mulle kananaha ja imeb energiast tühjaks, sest no mõelge ise, kui koristate kappe ja te ei saa silmadega üle tšekata, et oot-oot, kuhu ma selle triibulise pluusi ja need lillelised püksid paningi või oot-oot, kuhu purki mul jahu nüüd saigi. Läheb meelest ära, siis kurb küll, aga pead uuesti käsi- ja lõhnakaudu tuvastama hakkama ja sealt need lisaminutit muudkui tiksuvad. 

Igatahes täna ma tegin siis algust köögikapi koristamisega ja siin ka teile enne / pärast pildid. Ehh, kappi koristades avastasin, et mul on mingi jõhkramad tatravarud. Vist sellest ajast, kui ma Tartus elades pidasin tervise pärast tatradieeti. Ühesõnaga tatart on mul nüüd nii palju, et ma võiksin pool naljatledes tatrapidu maha pidada. Hmm, peaks vist tatra kohta Googeldama ja huvitavaid retsepte välja otsima. Ma olen muidu söönud tatart piima ja võiga, siis praetult aedviljade ja kanalihaga ja ongi vist kõik, aga võiks uurida, kas tatraküpsiseid ka võimalik teha, kuigi pigem tahaks miskit soolast. Pole eriline magusa- ja küpsetistesõber. Ja lõpetuseks... Kuna praegu õitsevad sirelid, siis eile ema tõigi meile terve põõsa valgeid sireleid tuppa. Nii kahju, et seda õitsemise aega meil nii vähe on. Mul võiks kogu aeg söögilaual selline puhmas õitseda :)