Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama.  mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.

Meie otsustasime tänavu Joosepiga üksteisele kingitusi mitte teha. Lihtsalt väljaminekuid on hetkel tohutult palju ja pole mõtet hakata tegema kingitust kingituse pärast. No et, kui cashi pole piisavalt, et soetada ilus ehe, mõnus spaapakett või mõni soovitud kingitus, et siis ostame a la kullatud prostast vidina, lähme kuskile odavasse ja räämas hostelisse külmetama või haarame peotäis testreid, mida kingikotti visata. Kui ma noorena olin sellist väiksemat sorti hilpharakas, kes kogus kõike, mis säras ja sätendas, siis enam mitte. Ma ei taha pudinat ja padinat või mingeid mõttetuid tarbeesemeid, millega mul pole mitte midagi peale hakata. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata, aga no tõesti, mida ma peaksin tegema mingi sellise asjaga, mis minu elamisse ei sobitu. Ma olen selles osas äärmiselt spetsiifilise maitsega. Kui inimene mind piisavalt hästi ei tunne ja ei tea mu soove ja maitseeelistusi, siis pole mõtet hakata mängima äraarvamismängu või loota heale õnnele, et ehk läheb täkkesse. Ei lähe, uskuge mind. Sellistel puhkudel on lihtsalt kõige targem minult otse küsida, et mida ma sooviksin ja kui seda konkreetset asja pole poes saadaval, siis palun-palun ärge hakake leiutama ja asendama seda millegi teise, kolmanda või neljandaga. Ma tahan ikka ise valida ja eriti veel, kui see puudutab kodu kujundamist. Ma tõesti ei soovi enam sajandat korda saada suvalist värvi tassi ja siis piinlikult peita see kuskile kapi kõige kaugemasse nurka, sest see ei sobitu absull meie kodu interjööriga. Mul on kindlad tassid, taldrikud, rätikud, vaasid, laudlinad, voodipesud jne. Ma olen lihtsalt hakanud soovima ja väärtustama asju, mis sobiksid pikemas perspektiivis terviklikuna meie korterisse.

No näiteks, kui meie magamistuba on helebeežides toonides, siis ma ei soovi neoonrohelist, oranži, punast või mis iganes teist värvi päevatekki. Mind ärritab, kui minu ümber on liiga palju sobimatuid värve kokku kuhjatud. Ma mõistan, kui see on taotluslik, siis see on stiilne ja isegi väga maitsekas. Aga mitte random saadud asjade puhul, siis see on lihtsalt totaalne kaos ja maitselagedus kuubis ja on minu jaoks vaimselt väsitav.

Ühesõnaga otsustasime, et paneme selle raha hoiusele, mis jääb kingituste arvelt üle ja kogume vaikselt elutoa uueks sisustuseks. Esimesena ootab välja vahetamist söögilaud, siis kapp, diivan ja üks suur korralik vaip kuluks marjaks ära. Tasa ja targu. Me oleme sellised inimesed, kes järelmakse ei armasta võtta. Täna just arutasime uue diivani ostu. Mina mõtlesin, et pool diivani rahast koguks sissemaksuks kokku ja teise osa maksaksime järelmaksuna. Lihtsalt see raha, mida ma igakuiselt kannan hoiusele, läheks järelmaksuks, aga Joosepile see mõte kohe üldse ei istunud.Nii otsustasimegi, et eks kogume siis nurgadiivani ostuks täissumma kokku ja alles siis ostame täishinnaga selle välja. Uh, nii väga juba ootan seda aega! :)

Seega see aasta panustame pigem pühade ajal kvaliteetaega ehk teineteisele. Aeg kaob vahepeal täiesti märkamatult käest ja ma ootan põnevusega pühi, et saaksime rohkem aega koos veeta.
Ma kujutan ette, kui vahva saab olema metsast kuuse toomine. Mismoodi me müttame paksus põlvini ulatuvas lumes, otsides seda õiget kuusepuud. Mismoodi me viskame end sillerdavale lumevaibale selili ja teeme maailma ilusamaid lumeingleid. Või no vähemasti mina plaanin küll teha. Joosep las saeb seni puud maha kuni mina elu eest püherdan lumes. Pärast ehime puu ja kaunistame kodu ning 24. detsembri õhtul lähme kirikusse, loodetavasti käime ka kalmistult läbi ja süütame lahkunud lähedastele küünlad, koju jõudes naudime mõnusat jõulurooga, mugime kilode kaupa mandariine, joome glöggi ja vaatame kaisus olles filme.
Aga rääkige, mida ja kuidas teie olete oma tänavusi pühi plaaninud veeta ja mida Jõuluvanalt soovite ja kas enamus kingikoti sisust on juba valmis varutud?

Kuigi eelmise nädala keskpaiku lund veel polnud ja pakane ka ei paukunud, hakkasid linnukesed meile aegsasti aknale koputama ja sisse piiluma. Mina hakkasin kohe muidugi muretsema, et kõik mutukad ja sutikad on kuskile sügavale puukoore sisse ära magama pugenud ja väikesed linnukesed nüüd puhta hädas toidu leidmisega ja nii otsustasimegi linnukeste söökla üles riputada. Aga enne, et oleks mida üles riputada, siis ma jooksin ummisjalu Konsumisse ja ostsin 2,57 euri maksva söögimajakese, rasvapalle, seemnesegu ja uurisin veel kõiksugu varustust, aga no vedas, et kuu lõpp ja rahad otsakorral, sest muidu ma oleksin terve arsenali kokku ostnud.
Natuke jäi muidugi hinge kripeldama, et äkki panime toidu liiga vara välja, sest olen kuskilt kuulnud, et enne miinuskraade ja lund ei soovitata linnukesi toitma hakata, kuna muidu muutuvad laisaks.Kuid vaadates täna hommikul välja, siis tundub, et ei saanud see toidumajake miskit liiga vara üles riputatud. Eks see meil selline ajutine lahendus ole, sest kes mind natukene paremini tunnevad, siis on kursis, et mina armastan perfektsust ja söögimajake naela küljes rippumas pole kaugeltki minu unistuste lahendus.

Ma ei ole kursis, kas sellist söögimajakest on olemas, mis oleks kahe korruseline, armsa rookatusega ja täispuidust, mille kaks või kolm külge võiksid olla kinnised, et tuul, vihm ja lumi linnukestele liiga ei teeks, kui nad soovivad rahus nosida ja ehk ka väikest tuulevarju leida. Ideaalis võiksid kinnised seinad olla tehtud läbipaistvast materjalist, siis saaks jälgida linnukeste sebimist ja toimetamist ning ühtlasi oleks neil seal ka piisavalt valgust. Praegu mõtlen, et kui leiaks meistrimehe, kes oleks valmis sellise linnumajakese meisterdama, siis see oleks suisa aastaringseks kasutamiseks. Kevadel kolib võib-olla sinna mõni linnupere sisse ja talvel täidaks linnukeste söökla rolli. Hmm, mida rohkem sellele mõtlen, seda enam see mulle sümpatiseerima hakkab.

Kohe, kui saime söögimajakese üles riputatud, passis Joosep sama päeva pärastlõunal linnukestele peale, et mõningasi vahvaid hetki püüda. Kahjuks kõik klõpsud pidi tegema läbi aknaklaasi, kuna säutsud on nii arakesed ja pole veel aru saanud, et oleme väikestviisi nende naabrid ja toitjad ja et me ei soovi neile halba.






Hah, ma olen ikka naljakas küll. Muretsen siin linnukeste söögimaja eest, aga endal pole postkastigi, kuigi meil just paar nädalat tagasi sai aastakene täis, mil me päris oma koju kolisime. Ma olen postkontoris käinud piilumas küll neid plekist plonne, aga saate aru, need maksavad üle 30 euri! Kes maksab suvalise plekikolaka eest, millele on lukk külge pandud, 30 euri, ah? Mina igatahes pole veel suutnud end sinna maale viia, et selline summa letti laduda ja kasutan südamerahus surnud naabrinaise postkasti edasi. Ma ausalt küsiks luba, aga ma ei hakka surnut selle tühise postkasti teema pärast tülitama ja pealegi ega tema enam nagunii seda ei vaja ju.