Paar päeva tagasi, kui õhtused toimetused said tehtud, siis heitsin elutuppa diivanile pikali ja jäin sinna magama. Joosep oli seal samas kõrval ja surfas niisama netis ringi vms. Teadsin, et kui ta hakkab end ise magama sättima, siis viib minu ka voodisse, aga tegelikkuses hakkas hoopis mind jälle trollima. Nimelt, kuna ma olen kottpime ja ei taju isegi valgust, siis Joosep äratas mu pool kaks öösel üles väitega, et käes on hommik ja tehku ma talle kohvi ja võikusid.

Minu diktsioon on muidugi videos selline, et peaaegu mitte essugi ei saa aru, sest mul oli tõsiselt räme uni ja tunne nagu ma poleks üldse magada saanud, mis siis ka reaalselt tõele vastas...ainult, et mina polnud sellest teadlik :D

Just hetk tagasi käis mul ukse taga noor vene rahvusest kahekümnendates naisterahvas, kes tuli sellise jutuga, et ta teeb küsitlust.Ma põhimõtteliselt peaaegu alati suhtun neisse teatava skepsisega, aga selle tädiga tundus, et ta annab lihtsalt paberi ja kui olen materjaliga tutvunud, siis mingi aeg saadan lihtsalt kuskile oma arvamuse. Üldiselt mulle need ukselt uksele küsitlejad ja müüjad ei meeldi, veel vähem meeldib mul neid oma elamisse lasta. Igatahes jäin ma äraootavale seisukohale, et mis siis täpsemalt mureks on. Kuid kohe, kui tädi hakkas rääkima, siis selgus, et neil (ma ei tea kellel) on selle sügise uus lõhnakollektsioon väljas ja et mina ei pea mitte midagi muud tegema, kui vaid nuusutama...ei midagi keerulist ja ületamatut, eksole.

Ulatas mulle siis esimese paberlipiku, siis järgmise ja järgmise jnejne. Mulle ükski peale viimase ei meeldinud...selle viimase osas olin ka veits kahtleval seisukohal, aga mõtlesin, et ei hakka tädi kurvastama ja ütlema, et kuulge teie uus sügis lõhnakollektsioon on minu meelest puhas s*tt. Muidugi ta kiitis mu valiku heaks ja ütles, et see on kõige seksikam lõhn ning see maksab 25 eurtsi ja pluss saan ka tasuta meestelõhna kaasa. Ma olen tegelikult muidu hullult hea saak müüjatele, sest ma peaaegu alati ostan midagi, sest mul hakkab nendest kahju, aga seekord suutsin ma kainet mõistust säilitada. Terve aja ketras mul peas mõte, et meil on vaja osta talveks õhksoojuspump ja kui ma praegu peaks mingile mõttetule lõhnale kulutama 25 eurtsi, siis Joosep lööb mu mättasse :D

Igatahes ma üritasin siis tädist viisakalt lahti saada ja küsisin, et kas neil on koduleht, kust saaksin hiljem täpsemalt uurida nende lõhnade kohta.  Tädi sõnul  on neil koduleht täitsa olemas, aga see pakkumine kehtib AINULT täna. Ookeii, see muutus juba kahtlaseks, sest ta ei öelnud mulle isegi veebiaadressi ega andnud mitte mingit firma kontakti. Tahtis vaid veel mu mõlemat kätt, kuhu korraga lasi mõlemasse peopessa sush ja sush kahte erinevat lõhna ning vaatas mulle malbelt naeratades otsa ja uuris, et kuidas meeldib? No sorry, ei meeldi kohe üldse! Lõpuks teatasin, et mul pole kodus sularaha, aga loomulikult oli võimalik maksta ka ülekandega, aga sellele oli mul ka kohe vastus olemas...ütlesin, et saan alles järgmine kuu maksta. "Nojah," vastas too tädi eriti tülpinud häälel ja keeras otsa ringi. Jepidijee, lõpuks sai ta vist aru, et ma olen vaene rott, kellel pole raha neid "seksikaid" lõhnasid osta.

Fuh, nüüd ma ainult haisen rõvedalt, sest need kaks lõhna ei sobi üldse kokku...üks on enam-vähem,aga no see teine meenutab mulle konkreetselt kõige odavama vetsu õhupuhastussprei lõhna. Aga, kui nüüd järgi mõelda, siis mina olen küll kindel, et see oli petis, sest isegi, kui ma ei soovinud nende tänast pakkumist võtta, siis oleks võinud mulle, kui potensiaalsele tulevasele kliendile kontaktandmed jagada vms.

Aga rääkige, kas teie ostate sellistelt ukselt uksele müüjatelt tooteid või äkki on teil olnud mingeid halbu / tüütuid kogemusi nendega?

Vahepeal ma mõtlen, et kui loll võib üks inimene olla (ma räägin siinkohal siis ikka endast). Pean siin siis silmas liitumist tolle blogimisvõistlusega, mis venib 10 korda aeglasemalt kui noor ja väle tigu. Mulle meeldiks selline kärts, mürts ja pauk ning võistlus läbi ja medalid kaelas. Ei tea, kui kohane nüüd järgmine võrdlus on, aga see oleks sellise äkksurma sarnane, sest ma arvan, et mitte keegi ei tahaks hinge heita piineldes, aga vot praegune olukord ongi üks suur piinlemine. Nojah, minus on aga ka paras jagu masohismi, sest ma võiksin ju end läbi kukutada ja mure oleks nagu naksti murtud, kuid minu võistlustuhin ei lase mul seda teha. Nii, et minu armsad blogimisvõistluse konkurendid, kui teil on vähegi südametunnistust ja kaastunnet, siis näidakem seda ning kukutage end ükskord ometigi juba läbi ja laske mul rahus edasi elada ja võita! :D

Nii, see oli siis kõigest üks väike sissejuhatus. Nüüd tuleb see tegelik põhjus, miks kirjutan- nimelt see suurepärane kohustuslik kuuteema, mida ma nii "palavalt" armastan. Seekord on selleks teemaks "Minu kaasvõistlejate parimad palad".Sorry, aga tundes mind, ei saa ma ilma sarkasmita ehk khm , kas tõesti peale minu on kellegil veel parimaid palasid?Khm, okei, see oli minupoolne väike nali :D Tegelikult on blogimisvõistluses jäänud mulle konkurentsi pakkuma väga tugevad blogijad, kellel jutt jookseb kiiremini peale, kui keegi ealeski jõuaks neid mõtteid üles trükkida.  Lubage esitleda: võrratu, omanäoline ja salapärane Kobruleht. Mitte ei saa jätta märkimata, et neetult keeruline on parimatest parimaid lugusid välja valida. Kuid üks eriline lemmik ilma kahtlusteta on lugu, mis räägib ilmast, maakodust, hiiresitast, toredatest inimestest, hallitusest, sussidest...peaaegu kõigest ja seda väga ägedalt. Teise loona tooksin välja muheda dialoogi emaga, kus arutleti, et mis loom keegi võiks olla. Tegelikult tahtsin inimeste ja värvide loo ka siia teistele lugemiseks jagada, aga mul tekkis liiga palju mõtteid sellega seoses, et mis värvi keegi võiks olla. Mina vist küll ei suudaks ühtegi inimest kujutleda ainult ühevärvilisena. Ma ütleks, et inimestes on terve värvispekter esindatud, aga teoreetiliselt tähendaks see tänapäeva mõistes seda, et te kõik olete homod :D

Järgmise blogija presenteerimiseks oleks passlik kasutada tema iseloomustamiseks järgmist nime: Multifrugt alias Lugemisnarkomaan alias Brit. Palume aplausi! For real, see inimene on lugemismasin (ja seda ikka kõige paremas mõttes). Jällegi pean end kordama, et väga keeruline oli parimaid palasid valida, aga peale pikka vaagumist, enesesisse vaatamist, analüüsimist osutus valituks pala, kus Brit räägib sõnavarast. See on selline kahe otsaga teema, mis võib palju nalja pakkuda, kuid samas ka kurvastada, sest minu meelest on viimasel ajal seda interneti kõnepruuki jõhkralt peale tulnud. Nagu näiteks sõna "jah" kirjutatakse "jh"...mul tekib alati küsimus, et kas seda ühte õnnetudt tähte on siis  tõesti nii kuramuse raske toksida või? Äkki kaotaks üldse täishäälikud  tekstist ära :D Tr mn nm n K. Kds n Sn nm? N h lgd.

Nonii, nüüd läks asi nats kurjaks...ma kohe parandan selle vea ja vastukaaluks cheerin ühte reisikirjeldust. Mulle meeldib erinevaid reisikirjeldusi ja elamusi ja uusi avastusi lugeda (noh, kparema meelega kogeks ise ja avastaks, aga kui djengi njetu, siis tuleb leppida teiste kirjutistega). Saate lugeda siit.

Lõpetuseks tahan teiega jagada humoorikat kokkusattumust. Kui täna lugesin Kobrulehe kirjutist kaasvõistlejate kohta, kus Kobruleht iseloomustas minu blogi, kui Elurõõmu blogi, siis see ajas mind nii kohutavalt naerma, sest just sel hetkel figureeris minu blogis viimase postitusena postitus, kus ma halan oma maseka üle :D Väga positiivne ja elurõõmus tõepoolest :D

Kell on mingi miljon, istun niisama siin käsi põsakil arvuti taga ja olen to the max tülpinud näoga. Mõtlen, kas kirjutada kõik endast välja või mitte...

Sisustasin oma õhtut blogide lugemisega ja mida rohkem lugesin, seda rohkem ma kassima hakkasin ja segadusse sattusin. Ma ei tea, kas teistel ka nii on, aga kui ma lähen kellegi teise blogisse, siis see tundub palju-palju ägedam ja huvitavam (no mis ongi täiesti võimalik, et nii ongi... Ega ma ei vaidlegi vastu) ja siis tekib mõte, et mille kuradima pärast ma üldse blogin ja keda üldse kotib see pläust, mida ma siia nii pühendunult kahe sõrmega toksin. Jeesh, ma olen see isend, kes oskab ainult kahe sõrmega trükkida :D

Ja kui ma juba hakkasin halama, siis mõtlesin veel edasi, et ma olen kõigele lisaks ikka üks sitt naine ka, sest ma omast arust ei suuda kõiki Joosepi ootusi täita. Kuigi ma tean, et Joosepit see ei häiriks, kui ma aeg-ajalt maitsestan toidu üle või kärsatan midagi põhja, laisklen täiesti süüdimatult või kulutan raha mõne mitte nii vajaliku hilbu peale (kuigi see oli ju nii ilus ja sobis mulle perfektselt), aga ikkagi on mul mingi enese piitsutamise faas käimas. Tüüpiline naine, kes praegu ei mõtle peaga, vaid mõtleb ma ei tea millega. Aga mul on poogen, sest mul on vaja jagada oma tundeid ja mõtteid.

Tavaliselt on Kiku see, kellele ma halan ja kes oma sarkasmiga toob mu kõige suuremast masekast välja. Ma ei ole siiani aru saanud, et mismoodi ta suudab ja oskab ka kõige sitemas olukorras nii yolo olla. Inimene lihtsalt oskab. Arvatavasti ta praegu vaataks mulle oma suurte vasikasilmadega otsa, naerataks laialt ja  ütleks eriti muretul häälel a la "Elu on lill, ainult nopi!"
Ma saadaksin ta praegu ühte eriti pimedasse kohta, kui peaks sellise ülevoolava optimistliku lõusta ja jutuga minu ette ilmuma. No näed, mõte kellegi saatmisest kuskile tegi mu olemise tiba paremaks. Suutsin isegi korraks naerda :D

Ma olen sellepärast ka närvis ja meeleolust ära, kuna Joosep ei ole absoluutselt nõus, et minu isa teeks Ivanovi lihtsal meetotil meile uue köögimööbli ja Joosepile töönurga, sest härra soovib, et töönurga teeks puusepp kindla projekti järgi  ja köögi teeks kunagi koos oma sõbraga. Ma ei tea, mis see "kunagi" tema mõistes on... Kunagi kahekümne aasta pärast või? Minugi pärast lasku puusepal teha oma töönurk ja ehitagu pensionärina koos oma sõbraga köögimööbel, aga miks me ei võiks seniks, kuni me kogume finantse uhkema ja parema variandi jaoks, kasutada minu isa lahendust? Mu isa on kuldsete kätega ja hea stiilitunnetusega mees, kes on ehitanud endale mitu maja ja ta saaks juba järgmisel kuul tegema tulla, aga EIII!

Kõige esimese asjana tahan öelda, et ärge rohkem mulle teesid kinkige ega külakostiks tooge...ma just avastasin, et mul on nii palju teesid, et ma võin vabalt end oimetuks juua ja sõbrad ka nock outi joota. Nii, väga hea, nüüd olulised teated on edastatud ja mul kohe rahulikum olla :D

Täna hommikul tegin siis endale teed ja Joosepile kohvi ja kuna ma meile mõlemale lisasin räigelt palju piimapulbit (sest mulle kohutavalt maitseb nii), siis avastasin, et piimapulbri topsikut oleks vaja täita. No mis siis ikka, võtsin kapist täitepakendi, lõikasin kääridega lahti, positsioneerisin piimapulbritopsiku asukoha ja kukkusin pakendist pulbrit raputama. Kõik oli nagu ilus ja sujus hästi...kuni selle hetkeni, mil avastasin, et topsilt oleks võinud kaane ka pealt ära keerata, muig. No ikka juhtub, pole hullu...kraapisin pulbri kapilt kokku ja viskasin tee sisse. Kui olukord ära oli, siis mõtlesin, et oh vapsjee naljakas lugu blogisse teile lugemiseks, ainult, et siis ma avastasin selle pulbriralli keskel, et ma olen ikka tainas küll...ma oleksin võinud ju pilti ka teha. Pean end ümber harjutama, et oskaksin rohkem nägijast lugejatega arvestada, sest kuna mina piltidest erilist ei hooli, siis tavaliselt koristan äparduse ära ja elan oma elu edasi, aga teie...teie ei ole ju pimedad.

Kui ma eile kirjutasin eilsest konfliktist ja mismoodi juhtkoer annab mulle iseseisvuse, siis jätsin rääkimata ka ühe humoorika vahejuhtumi. Noo võite aimata, et siit tuleb minu järjekordne feil või äpardus, mis on ikka minu pimedusega seotud :D

Kuna mul ei olnud tahtmist minna kohe koju, siis läksin ema poole (kes muuseas elab meist kahe tänava kaugusel) ja veetsime emaga mõnusasti aega...või noh, kui mõnus see ikka oli, kui ema rääkis päris räigeid lugusid oma lapsepõlvest ja meie vanaemast, aga ma hetkel ei peatu sellel teemal pikemalt, kuna see vajab eraldi postitust.

Igatahes mõnus osa külaskäigust oli see, et ema valmistas ülimaitsvat toitu, tegi mulle minu "tavalist" teed (karamellitee, piima, mee ja jäätisega) ja see jutuajamine muutis kuidagi seda tütre-ema vahelist suhet tugevamaks. Ema korrutas mitu korda nende tundide jooksul, mil ma seal olin, et kui hea meel tal on, et ta on mul meeles. Ühelt poolt on armas ja tore, kui lähedane väljendab oma heameelt ja emotsioone, aga see muutis mind veits nukraks, kuna oli tunda, et ema tunneb end üksikuna. Ega siin pole midagi imestada ka, kui arvestada praegust rasket olukorda, mis lähiajal kindlasti paremaks ei muutu, vaid pigem läheb hullemaks. Mnjah, see pole pessimism, vaid reaalsus. Ja kui ma ikka igast olukorrast olen suutnud leida mingi sellise hetke, mida saaks sarkasmiks või naljaks pöörata, siis selles olukorras ma seda ei oska või ei suuda.

Aaa, ma pidin ju teile rääkima eilsest lõbusast pimedusega seotud feilist, aga näete, jälle ma lalisen siin juba teisest teemast (well thats me). Läksin siis ema poolt ära. Kõmpisin koos oma raskete kopmsudega mööda asfaldteed, mis oli mattunud tiheda lehekihi alla, noonusena kallas taevast ka vihma, sest noo kui juba, siis juba, eksole. Vähemalt minul, kui pimedal, ajavad need koormaeesli kotid alati veidi selle tunnetuse segi, et kus ma täpselt olen ja palju ma kõndinud olen. Koera kehakeelt ma ka siis just väga hästi ei tunneta ja nii ma kamandasin Džännut suht huupi. Ja nagu ikka, siis kui Džännu pakkus mulle väga intensiivselt ühte ja seda õiget teed, siis ma keeldusin, sest minu meelest oli see vale teeots (sest daah, mina olen ju siin kõige targem ning kõige selgema ja täpsema silmanägemisega :D).

Lõpuks jõudsin siis järgmise või eelmise teeotsani (sest mul oli veidi segadus oma läbitud distantsi osas) ja kamandasin leida trepikojauks. Džännu oli veidi kahtlev, aga ma oletasin, et võib-olla õues olev pilkane pimedus muutis ta ettevaatlikumaks. Jõudsime trepikojaukseni ja kuna Džännu ebakindlus muutis minu ka kahtlustavaks, siis hakkas mulle tunduma, et trepiastmed on nagu teistmoodi, trepikoja käsipuu on kuidagi vale, aga surusin oma kahtlused alla ja kõmpisin vaikselt teisele korrusele edasi (no igaksjuhuks vaikselt, et kui ma peaksingi juhtumisi vales trepikojas ringi luusima, et mind ei avastataks). Jõudsin teisele korrusele ja kuulatasin vaikselt ukse taga, et kas kostub tuttavaid hääli. Paraku kuulmine tulemusi ei andnud ja mul ikka kripeldas kahtlus hinges. Õnneks tuli mulle hiilgav mõte- ustel on ju uksenumbrid ja nii ma asusingi uksenumbrit otsima. Peale mõningast ukse silitamist, jõudsin uksenumbri servani ja tahtsin hakata täpsemalt seda kompima, kui korteriuks äkki avati...ja seeeee eiiii avatud teps mitte Joosepi poolt. "Aaa, noo tervist, ma olen uus uksenumbri poleerija..." (tegelikult ma nii ei öelnud, aga oleksin võinud ju...kui ma poleks nii hämmingus ja kohmetu olnud antud olukorrast). Nii me siis seal kohmetult viivuks seisime. Kuna kõik ümbritsevad naabrid teavad, et ma olen pime, siis olukord lahenes kiirelt ja lõbusalt ning ma lõpuks jõudsin ikka õige korterini.

Alati ma ei mõtle sellele, et oii näe, kui tubli mu juhtkoer on ja kahjuks pole ma olnud ka ehk piisavalt tänulik treenerile, kes sellise nutika koera mulle treenis. Ma ei pea siin silmas seda, et peaksin iga päev treenerile helistama ja vähemalt pool tundi lakkamatult seletama, et issake küll, kui tänulik ma ikka olen jne, vaid kasvõi oma mõtteis võiks ma rohkem väärtustada kogu seda eelnevat pikka protsessi, mis on teinud Džännust sellise super juhtkoera. Paraku alles siis, kui tekib tõesti mingi selline olukord, kus ilma juhtkoerata või valge kepita kohe üldse ei saaks, siis tuleb mul tahtmine keset sündmusteahelikku põlvili laskuda ja kallistada-musitada oma neljajalgset sõpra (selle eest, et on alati minu kõrval).  Ma ei mõtle siinkohal neid olukordi, kus aitab mul sebrasid, uksi, treppe, bussiuksi, poode, lifte, pinke jmt leida, kuna see on kuidagi igapäevane, mida me teamworkina koguaeg teeme. Ma pigem pean silmas neid ootamatuid olukordi. Näiteks, kui peaksin sattuma ootamatult ehitusalale või pean silmitsi seisma teepuhastusautoga, mis teadagi müriseb meeletult ja mul on alati siis tunne, et jälitab mind ja tahab mind ka tee pealt ära koristada. Täna ma küll ehitusalale ega teepuhastusautoga kokku  ei sattunud, aga tekkis ebameeldiv konflikt inimeste vahel ja tundsin, et pean koheselt lahkuma- eriti veel, kui mulle veel öeldi ka, et kao minema. Nojah, eks see vestlus läkski veits emotsionaalseks, kuna päevakorda tekkis küsimus, et miks osad inimesed arvavad, et neil on õigus ärrituda ja pahurdada, kui tekivad ootamatud olukorrad, aga teised ei tohi. Mina ei nõustunud sellega, et see, kes tihti peale pahurdab,ei soosi seda, et keegi teine ka võib pahurdada, kui tekivad ootamatud plaanimuutused. Nii tekkiski vaidlus, mis muutus kiiresti emotsionaalseks ja   ma leidsin, et mul pole mõtet selles seltskonnas rohkem edasi viibida. Tõusin momentaalselt laua äärest püsti, võtsin Džännu rakmetest kinni ja andsin käskluse leida ruumist uks välja. Nii ma siis jalutasingi mööda jõeäärt bussijaama poole. Džännu oli lihtsalt võrratu, sest ei veiderdanud ega lollitanud, vaid täitis täpipealt kõik minu soovid. Vot sel hetkel ma tõesti tundsin, et kui võrratu neljajalgne sõber mu kõrval on- nii heas, kui ka halvas. Ta ei vaata mind peaaegu mitte kunagi etteheitva pilguga (ainult siis, kui ma sajandat korda käsen tal x-ust otsida ja mina ei tea, et see konkreetne uks on alles 10 kilomeetri pärast tulemas) ja isegi, kui ma võin vahel olla oma korrutamisega tüütu, siis kahe sekundi pärast on asi unustatud ja lähme jälle rõõmsalt edasi.

Kuigi ma olin täna koos nägijast saatjaga ja plaanipäraselt pidin ka lahkuma koos nägijaga, siis vaat, kui kiiresti võib olukord muutuda hapuks ja sellisel juhul on mul kindlasti vaja varuplaani. Kui pime inimene läheb kuskile nägijaga, siis alati peab olema kaasas vähemalt kas valge kepp või juhtkoer, et oleks minginegi iseseisvus. Nägija võib panna käed taskusse ja minema jalutada, kui miski ei meeldi, aga pime inimene nii lihtsalt juba ära ei kõnni.