Küll ma nuputasin nii üht- kui teistpidi, kuid mitte ei suutnud ära otsustada, kuidas oleks kõige õigem ja loogilisem neid pulmapostitusi järjestada. Et kas enne kirjutan pandeemia mõjutustest ja tagasilöökidest, kutsetest, lilledest, tseremooniast, cateringist ning siis pulmatordist ja sajast muust asjast, ent viimaks jõudsin järelduseni, et peokoha valimine peaks olema see kõige esimene, sest… Sest noh, oleks ma pruudina ette teadnud, mis tramburai meid selle paigaga ees hakkab ootama, poleks ma seda kohta ealeski valinud. Kohe päris ausalt. Ja kui kutsetel poleks seda kohta peopaigana juba märgitud olnud, oleksin ma tõsiselt kaalunud varianti pidada pulm maha kuskil keset suvist heinamaad.

Päris alguses, siis kui pulmavärviks oli kollane, oli meie sooviks leida peopaik, mis asuks kuskil liivarannal või selle kõrval, ent peagi sai meile selgeks, et nendest paikadest võime heaga suu puhtaks pühkida.
Meie kõige esimeseks valikuks oli Valgerannas asuv Ojako turismitalu. Olin kunagi seal ühel koolitusel käinud ning sealne koht koos perenaise Lyga jätsid nii sooja ja hea tunde, et polnud kahtlustki, et tahan kunagi ühel ilusal päeval sinna tagasi minna. Lisaks sain nende kodulehelt teada, et nad aitavad pulmapeo ettevalmistustega ja organiseerimisega (peosaali dekoreerimine, lillede valimine, hoolitsevad peale pulmapidu ka hommikusöögi eest ). Kõlas peaaegu et ideaalselt, kuid nad olid kahjuks juba bronnitud.

Siis edasi vaatasime lepanina, Klaaramannit, Uuedat jne, aga kõik juba broneeritud. Veel suhtlesime Varbla rannamajaga, mis tundus samuti olevat armas ja tore kohake, aga neil on selline eriskummaline kodukord, et nemad laupäev vastu pühapäeva pulmi ei korralda. Nad küll pakkusid meile 3. juulit, aga see oli jällegist meie jaoks kindel ei.
Otsisime siis edasi ja leidsime sellise koha nagu seda on Doberi rannamaja, aga ka neil oli mingi eriti kentsakas põhjus keeldumiseks. Nad nimelt ei broneeri juulikuus tervet restoraniosa ja maja ühele üritusele, sest noh, turistid.
Peale seda hakkasin ma vaikselt juba peotelkide rendihindasid piiluma, sest olukord oli pehmelt öeldes ikka suht lootusetu. Sõelale olid jäänud veel Villa Andropoff ja Viisnurga puhkemajad. Villa kõlas küll hästi, aga kui mulle kirjeldatakse seda sõnadega „nõukaaegne punastest tellistest ehitis“, siis sorri, see ei tekita minus muinasjutulisuse võbinaid, ja kohapeal käies ei olnud samuti seda õiget tunnet.

Edasi liikusime Viisnurga puhkemajade juurde, mis asuvad rannaniidu alal, mändide all ning nendega oleksime peaaegu et käpadki löönud, sest kõik tundus justkui sobivat, ja mul hakkas peas isegi romantiline kujutluspilt jooksma ja tekkis mingi arusaam, kuidas midagi võiks olla... Ruumi oleks rohkelt lilledega kaunistanud ning peo edenedes oleks maakividest kaminas elav tuli praksunud ning väliterassil oleks tantsuala olnud, mille piirete külge oleks riputanud õrnad valgustulukesed.
Ning kuna õues oli ka bassein, siis sellega tekkis mul kohe siukene sõge mõte, et oh, kui peo seal korraldame, siis hiljem saame Joosepiga käsikäes basseini hüpata ja trash the dress teha.
Vot sellised ideed ja mõtted käisid peast läbi. Aga siis juhtus selline kurb asi, et kui kohapeale jõudsime, siis selgus, et peosaal on meie jaoks siiski liiga kitsuke. Nad küll väitsid , et sinna on varasemalt ümmarguste laudadega 60 inimest ära mahutatud, aga eem jaa, sellisel juhul pidid need ikka väga väikesed inimesed olema.

Kuna meil absull ei vedanud nende pulmakohtadega, ilmselgelt, eksole, siis otsustasin asja mõneks ajaks ootele panna.
Ja kae imet…
Kaks nädalat hiljem, hommikul diivanil külitades ja Facebooki feedi läbi lapates, vaatas mulle vastu ühe tuttava check-in Kõpu mõisas. Ma olin nagu.. mõis!? Meil on siin kuskil mõis? Kiire koogeldamine ütles, et Kõpu mõis asub meie kodust 30 km kaugusel.
Hmm, okei, kui meil laulatus on Pärnus, siis tsipa kaugel või nii, aga ikkagist mõis ja renoveeritud. Otsustasime vaatama minna.

Esimene kohtumine oli lihtsalt.. vau! Meid võeti väga lahkelt vastu, mõisaproua buduaari oli serveeritud portselantassidesse rohelist teed ja seni, kuni tee kannus tõmbas, tegi majaperenaine meile mõisas väikese ekskursiooni ja tutvustas ajalugu. Vaatasime ka kõik neli saali üle – kaks väikest ja kaks suurt ning nendest kõige suursugusem ehk marmorsaal jättis meile väga, väga hea mulje. Joosepi käevangus mõisas ringi jalutades ohkasin heldimusest, sest tundsin, et see ongi see õige. .
Kui ruumid üle vaadatud ja natuke kõhedusttekitavaid kummitusjuttegi pajatatud, võtsime isted mõisaproua buduaaritoas. Küsisime kõikvõimalikke küsimusi: kas toolid ja lauad on mõisa poolt? Kas helitehnikat, nagu mikrofone ja kõlareid, saab neilt? Kas ilutulestik on lubatud? Kas Janet võib peo ajal vabalt ringi patseerida? Kas mõisapargis olevatele puudele võib linte ja õhupalle siduda? Millal võivad esimesed teenusepakkujad mõisa dekoreerima tulla ja millal käivitub renditasu? Kas mõis pakub catering-teenust?
„Kõike saab, kõike saab, kõik on lihtsalt läbirääkimiste küsimus,“ vastas majaperenaine. Ja cateringi kohta ütles, et neil ei ole otseselt pulmamenüüd, aga neil on vajadusel oma kokk olemas ja väike menüü samuti, mis sisaldab mõisahärra praadi, paar supi- ja salativalikut ning mõningasi suupisteid ja magusroogasid. Et kui huvi on, siis on olemas. Renditasu ehk saalide tunnihind käivitub pulmakülaliste saabudes. Toole ja laudasid võisime esimese jutu järgi kasutada. Ja veel oli juttu sellest, et meile kui pruutpaarile saaksid nad anda vähe uhkemad ja suursugusemad mõisatoolid. Oeh, no kas ei kõla hästi?

Kui olime kõikidele oma esialgsetele küsimustele vastused saanud, siis leppisime majaperenaisega kokku, et võtame natuke mõtlemisaega ja anname oma otsusest hiljemalt kahe nädala jooksul teada.
Mõisast lahkusime iseäranis sooja ja meeldiva tundega ja minul igatahes põksus süda küll kiiremini.
Koju jõudes vaatasime uuesti oma eelarvele otsa, tõstsime mõned asjad nimekirjas joone alla, nii-öelda need asjad, mis pole must-have asjad, ja peale mõningasi rehkendusi ütles Joosep: „Heakene küll, Kai, sa saad oma mõisapulma.“
„Oh, päriselt räägid või?! Oh, mis asja!“ ei suutnud ma veel seda kõike uskuda ja seletasin edasi „oh, mõtle! Nüüd, kus meie pulmavärviks on õrnroosa ja kui me kasutame dekos valgeid ja roosasid preeriakellasid ja roose ja liblikaid, siis see sobib ideaalselt mõisa marmorsaali, onju!?“ *ohkasin heldinult*

Ent ma sain umbes kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja südamepõues elevust kaasas kanda kui tuli esimene ebameeldiv uudis – nimelt, veebruari viimasel nädalal toimuma pidanud prooviõhtusöök lükati koka haigestumise tõttu aprillikuusse. Ja olgem ausad – meie kui pruutpaari jaoks oli see väga ebakindlusttekitav, sest head tegijad nabitakse suht kiirelt ära ja kui peaks kaks kuud enne pulmi selguma, et meile siiski ei  maitse mõisa köögi poolt pakutav toit, siis võib juba hilja olla leida teine teenusepakkuja. Ja arvestades millise stressi ja pinge all pruutpaar viimastel nädalatel on, siis väga nagu ei tahaks hakata otsast peale kõikide nende otsimistega, kirjutamistega ja ringi sõitmistega ühelt proovisöömiselt teisele.

Eniveis, sinisilmne nagu ma olen, kirjutasin ausalt ja avatult mõisa majaperenaisele, sest seda ju kõik pulmakorraldajad ja teenusepakkujad soovitavad – olge oma teenusepakkujatega ausad ja avatud, ainult nii saavad sündima parimad soovitud lahendused.
Niisiis, andsin mõisale teada, et võtame ka teisest kohast toitlustusele hinnapakkumise, sest see on ju igati normaalne, kui soovime pruutpaarina saada parima hinna ja kvaliteediga teenusepakkujat oma pulma. Kuna mõisas olid lauad, toolid, laudlinad ja nõud olemas, siis seoses sellega uurisin, kas olenemata cateringist, võime mõisas olevaid laudasid, linu ja toole kasutada või mingisuguse kokkulepitud summa eest rentida. Sest igal juhul oleks see olnud soodsam kui hakata neid kuskilt mujalt transportima. Kuid kahjuks oli mõisa vastus selles osas lühike ja konkreetne:
Juhul, kui otsustate cateringi kasuks, sõlmime me Teiega ruumide kasutusrendilepingu (lisas).  Samas jääb majja ka paar meie inimest, et olla vajadusel kättesaadav ja tagada ürituse tõrgeteta sujumine.
Cateringi puhul meie laudu ja linasid ei rendi, samuti ei rendi me nõusid.

Ma ei tea, kas ma olin selleks ajaks juba liialt emotsionaalne või mis, aga kui ma üdini aus olen, siis see polnud vastus, mida ma oleksin teenusepakkujalt oodanud.
Kuna koroona külvas kõikjal ebakindlust ja keegi ei teadnud, mis edasi hakkab saama, siis märtsis kirjutas mõis meile uuesti:
Kahjuks pean Teile teatama, et seoses eriolukorraga ei paku me lähitulevikus võimalust prooviõhtusöögiks. Peame kehtestatud piirangutest kinni pidama. Seoses sellega on Teil võib-olla mõtekam valida oma suursündmuse toitlustamine cateringi firma poolt - sel juhul saate oma plaanidega edasi toimetada ja ei pea ootama, millal me saaksime Teile proovimist võimaldada. Täna me seda prognoosida ei oska.

Okei, mõistetav. Aga kuna veebruaris toimuma pidanud proovisöömine lükkus mõisa tõttu aprillikuusse ja hiljem, meist kõigist olenemata , möllas koroona, siis kadus meie jaoks laualt väga oluline teenusepakkuja, mis oleks sobiva proovisöömisega kindel valik olnud. Sellest tulenevalt uurisin murelikult, et kui nad ei saa meile lähitulevikus proovisöömist pakkuda ja soovitavad võtta cateringi väljaspoolt mõisa, kas siis kehtivad meile ikka samad piirangud ja lisatasud? Kas on mingi variant, et nad saaksid meile mingis osas vastu tulla või mingit muud lahendust pakkuda, mis pehmendaks meie eelarve kokku kukkumist?

Mõis vastas:
Arutasime majas meeskonnaga meie võimalusi ja Teie soove/ettepanekuid ja leidsime, et saame pakkuda Teile järgmisi variante:
* kogu teenus mõisast (mööbel, katmine, toitlustamine, ruumide rent jm, millest oleme varasemalt kirjutanud). Florist ja ruumide kaunistamine Teie soovide kohaselt jääb Teie inimeste korraldada.
* võtate täisteenuse cateringi firmalt ning mõisaga tuleb kasutusrendileping.
Seda, et hakata teenust hakkima  ehk mööbel, nõud, linad , ettevalmistus, koristus mõisast, toit cateringilt  - me paraku ei võimalda.

Ja see vastus ajas mind veelgi enam segadusse, sest just kaks sekundit tagasi olid nad öelnud, et nad ei oska prognoosida, mis edasi saab, mis saab valitsuse poolt kehtestatud piirangutest jne. Võeh. Ma olin väsinud ja stressis kogu sellest asjaajamisest ja lõpuks hakkas mulle tunduma, et nad tahavad meilt seitset nahka koorida ja natuke karvu veel pealegi. Sest ise nad ju soovitasid cateringi väljastpoolt mõisa võtta, ja siis tundus kuidagi väga ebaõiglane, et nad pole nõus lubama mõisa mööblit kasutada, või isegi mitte valmis rentima. Sest kindlustusleping oleks meiega nii või naa sõlmitud. Ja seda vastuolulisemana tundus nüüd tagantjärgi see lause – kõike saab, kõike saab, kõik on lihtsalt läbirääkimiste küsimus.

Kuna kogu see kirjavahetus tekitas tohutult stressi, siis lõime käega, palusime mõisal saata rendi- ja kindlustuslepingu ning võtsime pulmatoitlustuse väljastpoolt mõisa. Mõisas rentisime omale kolm ruumi: mõisaproua buduaarituba, kus oli buffee-laud, marmorsaali, kus toimus põhipidu ja mõisahärraste salongtuba, kus said kõik teised teenusepakkujad, nagu fotograaf, videograaf, muusikud jt, omi asju hoiustada, meie end värskendada ja catering soojasid toite serveerimiseks ette valmistada, sest cateringi mõisa kööki ei lubatud. Samuti ei tohtinud kasutada külmikuid tervitusjookide jahutamiseks. Nii et sellega kaasnes meil samuti lisamure.
Ja veel lisandusid kahe mõisatöötaja tunnitasud, mis minu mäletamise järgi oli 15 euri ja midagi kopikatega peale per nägu.

Ja peale pidu laekus meieni info, et kui kell neli hommikul oli catering ruumid koristanud, asjad autodesse vedanud ja mõisa perenaine ruume üle vaatama tulnud ning avastanud, et üks nende linikutest on kadunud, siis ei lubanud kellegil enne mitte kuhugile minna kui linik pole välja ilmunud. Cateringi juhataja oli küll öelnud, et nemad pole seda võtnud ja kui ilmneb asjade lahti pakkimisel, et see siiski on tahtmatult kuidagi nende asjade hulka sattunud, siis saadavad tagasi. Aga ei, majaperenaine ei olevat olnud sellega nõus. Nii hakkasid cateringi inimesed uuesti asju auto pealt maha laadima…
See lihtsalt kõlab nii ebareaalselt. Neil on meiega kindlustusleping ja nad kotivad teist teenusepakkujat sedasi, oeh.
Ja tõesti, see õnnetu linik, mille pärast kogu see tamburai varahommikul lahti läks, oli muidugist märkamatult sattunud koos teiste laudlinade ja seelikutega cateringi autosse. Ja ei tea, kas peaksin selle ka igaks juhuks ära mainima, et kellegil polnud eesmärk seda varastada või midagi. Noh, lihtsalt nii igaks juhuks mainin.

Et jaa. Võib-olla siin oli veits teineteisest möödarääkimist, aga siit ka siis õpetus teistele tulevastele noorpaaridele, ja miks mitte ka teenusepakkujatele endile – küsige kindlasti kõikvõimalike küsimusi hinna kujunemise kohta. Sest meie ei osanud küll kuskilt ridade vahelt seda välja lugeda, et kui me mõisa toitlustust ei võta, et siis tunnihind käivitub floristi ja dekoreerija saabudes ja kui võtame mõisa soovitusel täisteenuse väljaspoolt mõisa, et siis peame ka veel mõisatöötajatele eraldi tunnipalka maksma jne. Et see on ju vastupidine jutt sellele, mis meile esimesel kohtumisel räägiti, kui küsisime rendi kohta. Minu arvates on see elementaarne, et teenusepakkuja toob juba esimesel kohtumisel teenuste kuluread välja, mitte ei hakka neid jooksvalt juurde lisama. Me naiivselt arvasime, et iga kasutatava ruumi pealt, mille eest me maksame renti, et see kõik juba sisaldabki kõiki neid kulusid.
Aga et postitus siiski positiivse noodiga lõpetada, siis pulmapäeval oli mõis kaunilt lille löödud ja kuigi tagantjärele mõtlen, et võib-olla oleks võinud veel rohkem olla liblikaid, lilli ja ehk oleks pidanud rentima laudadele ja kaminasimsile ka portselanist linnukesi ja sambad valgete lintidega üle kerima, siis laiaslaastus jäi mu mõrsja süda rahule. Ja eks dekodest saan täpsemalt rääkida juba mõnes järgmises postituses. Seal tuleb siis rohkem lilledest, kohakaartidest ja muudest asjadest juttu.

Viimased päevad on olnud emotsionaalselt väga rasked. Tunnen, et süda on katki. Kodune õhkkond on pinev ja stressirohke, sest Joosepil palju tööd ja veel kõiksugu kohustusi ja ma püüan võimalikult vähe segada, sest tean, et suured ja rasked projektid, aga noh, päris ilma segamata ma kah ei saa. Ning kui ma tean, et ma pingutan ja annan endast parima ja siis ikka ütleb , et ma segan, siis... siis see ei mõju emotsionaalselt mulle hästi.Ma ilmselt reageerin üle, ma tean, et reageerin, aga ma ei suuda sinna mitte midagi parata.

Kõik sai alguse neljapäeva õhtul, siis kui Joosep dialüüsravi ette valmistas ja mina tegin viimaseid õhtuseid toimetusi, kui ühtäkki märkasin, et Janet nohiseb köögis akna all. See on alati tema üks lemmik lesimispaikasid olnud. Mõned kuud tagasi küsis Joosep minult, et kui poobikut enam ühel päeval ei ole, kas soovin, et ta teeks talle ilusa puidust kirstukese.
„Ma ei tea,“ vastasin ma veekalkvel silmadega „ma ei taha sellele mõelda.“
„Kallike, ma tean, et sa ei taha, aga mingi aeg me peame ju sellest rääkima. Ma ei saa seda ju siis tulla küsima, kui oled täiesti katki, „ ütles Joosep.

Ja ma ei osanudki vastust anda. Aga ilmselgelt ma aeg-ajalt mõtlen sellele ja nii ka neljapäeva õhtul. Kaks päeva varem olin ma mõelnud, et urn tuhaga oleks ilmselt see kõige kindlam valik, et kui pole kindlat matmispaika, siis urni saan hoida endaga nii kaua kui vaja.. või nii kaua, kuniks olen valmis.. lahti laskma. Ent neljapäeva õhtul köögis kükitades mõtlesin, et kui me krundi ostame, siis kuskile taha aeda võiksime Janeti sängitada küll, ja sinna kõrvale istutaksin püsikust roosipõõsa, sest poobikule meeldib aias ringi luusida  ja lilli nuusutada. Erilised lemmikud ongi roosid. Iga õie juures teeb väikse peatuse ja võtab eraldi aega, et õienupukesi nuhutada.
Sedasi ma siis seal mõtisklesin, kurbus ja helgus käsikäes.

Joosep oli vahepeal magamistoas asjadega valmis saanud ja tuli kööki. Ma tõusin püsti ja kuivatasin pisarad. Ma olin ta peale solvunud, sest päeval oli ta mulle jälle öelnud, et ma ei segaks teda ja ma võtsin seda väga hinge. Ma ei saanud aru, kuidas sai see olla segamine kui ma küsisin temaga seonduvaid asjaolusid… Ja praegusel eluetapil, õrnahingeline nagu ma olen, eskaleerus see üks öeldud sõna selleks, kus ma hakkasin mõtlema, et ahah, kui see on juba segamine, ju ma siis segan oma pimeduse ja dialüüsiga ka teda. Ei. Ma ei taha talle oma pisaraid näidata.
Keerasin püsti tõustes selja, võtsin paberi, kuivatasin pisarad ja kui Joosep mu selja taha jõudis, siis ütles: „Ma viiksin su homme ise Tallinnasse arsti juurde, tahaksin sinuga rääkida.“
„Rääkida?“ küsisin mina tasasel häälel „kas midagi on pahasti?“
*Joosep vaikis*
„Joosep?“
„Ma lihtsalt tunnen, et me oleme viimasel ajal vähe rääkinud ja ma tahaksin sinu kui oma naisega esimesi asju ja uudiseid jagada, aga viimasel ajal räägin ma rohkem teistega. Ma olen lihtsalt väsinud, tahan, et midagi muutuks.“
„Asi on minus jah? Mina olen sulle koormaks jah?“
„Ei, sa ei ole koormaks.“
„Päeval sa ütlesid küll, et ma segan sind,“ vastasin mina.

Ja see „palli“ põrgatamine käis sedasi mitu minutit, kuniks ma tundsin, et olen endast välja minemas. Et mitte olukorda hullemaks ajada, lahkusin köögist ja hakkasin nutma. Lihtsalt nutsin ja nutsin, minuteid. Joosep tuli veel vahepeal ja püüdis minuga rääkida, aga ma olin täiesti endasse tõmbunud. Tahtsin üksi olla. Käisin kuuma dušši all, läksin voodisse ja siis seal ka veel nutsin.
Mingi hetk suutsin ma maha rahuneda, sest Joosep tuli magamistuppa, heitis minu kõrvale voodisse ja hoidis tükk aega mind oma soojas embuses.

Järgmisel päeval kui Tallinnasse sõitsime, siis tundsin end nii segaduses olevat. Ma tundsin, et olen lähtuvalt oma tervisest niigi juba kõik andnud, ma olen nii palju olemas ja teinud nii palju kui vähegi jaksan, aga ikka ei piisa, nüüd ütleb ta mulle, et me räägime vähe. Ma ei saanud aru, kuidas ta sai mulle niimoodi öelda. Tundsin, et ma püüan kogu selle elutempoga kaasa sörkida, ent nüüd virutas keegi mulle obaduse vastu vahtimist ja ma kukkusin raja äärde pikali ja enam ei jaksa tõusta. Lihtsalt ei jaksa.
Vot umbes nii ma end tundsin.

Arsti juures käidud, vereanalüüsid antud ja pärastlõunal kui koju jõudsime, tulid ka esimesed vastused. Mu kreatiniin oli tõusnud peaaegu samale tasemele, mis enne dialüüsravi algust.
Pole siis ime, et ma end sellise emotsionaalse inimvarena tunnen, igast negatiivsest sõnast ja olukorrast heitun ning ei suuda uinuda, külm on ja valutan retsilt pead. Need kõik on kõrge kreatiniini ehk jääkainete sisalduse sümptomid. Ja ma ei tea, mis edasi saab.

Ma ei ole harjunud olema selline ee, kuidas nüüd öelda, kössitav mannatera, kes tunneb, et kõik astuvad talle peale. Ma olen alati olnud see inimene, kes oskab väikeste asjade üle siiralt rõõmustada, või nagu Joosep on öelnud: ma olen nagu soe kevadpäike, kes muudab iga ruumi valgeks ja helgeks. Aga nüüd, nüüd on see kuidagi väga kaootiline, kuna heitun niivõrd lihtsasti ja pisarad on kergelt tulema, ja mitte ainult negatiivsete asjade peale, ka rõõmsad ja helged sündmused muudavad mind härdaks. Aga kogu see emotsioonide virrvarr on kohutavalt väsitav. Võeh.

PS. Aga eks toredaid ja elevust tekitavaid hetki on ka nende keeruliste päevade sisse mahtunud, ja Joosep teeb endiselt oma totakaid nalju, mis ajavad mind laginal südamest naerma. Ja muide... Me lähme täna notarisse, sest leidsime sobiva krundi, tititi.                                                                         

    Tulin just õuest ja ei, mitte niisama, vaid kogemuse võrra rikkamana.
Ma ei tea, kuidas mujal Eestis täna ilm on, aga meil siin sajab, või noh, sadas kui käisin poobikuga õues. Tavaliselt on Joosep see, kes meie koonudega väljas käib, aga kuna Janet saab järgmisel kuul juba 14, siis mõnel päeval tahab mutike tavapärasest rohkem põiele. Kohusetundliku koerapidajana ma loomulikult võimaldan seda oma penskarile. Ent ma kipun aeg-ajalt ikka ja jälle ära unustama, et Janet on vana. Mu väike penskar, kes ei kuule enam väga hästi, või siis üldse mitte. Ja ma ju tegelikult tean ja teadvustan endale seda, ent miskipärast on ikka nii, et kas siis vanast harjumusest või usaldusest oma lontkõrvalise sõbrakese vastu, on mul tunne, et me saame hakkama. Aga seda seni, kuni ma leian end taas olukorrast, mis tuletab mulle jälle meelde, et ma pole kõikvõimas, ja et ma olen ikka veel pime.

Sulge korraks silmad *oota, veel mitte* ja kujutle end pimedana seismas õues, roosa lühike pitskleidike seljas, ketsid jalas ja pea kohal vihmavari, mis võimendab vihmapladinat. Kui enne tundus varjule langev vihma krabin mõneti romantiline, siis ühtäkki, peale seda kui su juhtkoer on su hüljanud, muutub see tüütuks ja segavaks faktoriks, sest sa ei suuda enam mitte ühtegi teist heli eristada. Lihtsalt üks lõputuna kostuv miljonite vihmapiiskade tilkumine, noh, nii-öelda valge müra.
Ja nii ma seal siis seisin.. üksi vihmas, pimedana, kurdistunud juhtkoer maeiteakus.

Sisimas ma lootsin, et Janet lamab kuskil sealsamas, närides ennastunustavalt oma käppa, mida ta tavaliselt niiske ilmaga ikka teeb. See on ka ainus kord, kus ma midagi sellist olen lootnud. Aga ei, ükskõik kui palju ma oma kõrvu ei teritanud,  sedasorti heli mu kõrvad kinni ei püüdnud.
Küll ma siis kükitasin ja tegin käega viipamis liigutuse enda juurde. Ei midagi. Patsutasin vastu jalga. Ei midagi. Hüüda pole mõtet, ta ei kuule nagunii. Telefon? Selle jätsin ma ju ettenägelikult tuppa laadima. Karjun Joosepit appi? Kui oleksin hädaohus, siis ma saaksin sellega hakkama küll…
Aga ma ei ole ju hädaohus!
Valget keppi ma ka kaasa ei võtnud. Peab tunnistama, et ma olen „väga hästi“ varustatud pime, igaks elujuhtumiks alati valmis, muig.
Hmm, aga mul on ju vihmavari. Ma panen selle kokku ja dadaa, ongi mul kepilaadne värgendus olemas, millega enda ees olevat maapinda kobada. Aga mis siis kui ma ära eksin… Pitskleit ei kannata väga palju vihma. Kaalun variante, plusse ja miinuseid, väike riskianalüüs ning jõuan otsusele, et see ei tasu end ära.  Pärast olen eksinud ja siis olen pealekauba veel märg ka ja siis külmetun ja eieiei. Mida ma teen siis? Ootan. Jah, ma ootan. Joosep tuleb mind otsima. Kui mitte kohe, siis kunagi ikka.

Ja nii ma seisin ja seisin. Oli möödunud juba umbes veerand tundi, aga Joosepit ikka ei kusagil.
Vahepeal tegin veel paar kükki ja käeviibutust. Noh, nii moe pärast.
Ikka ei midagi. See suslik oli mu tõesti hüljanud.

Viimaks, mõned minutid hiljem, kostus eemalt see tuttav ja pisut murelik Joosepi hõige: „Kaii!“
Jessjess, ma olen päästetud! Halleluuja“!
Kui Joosep minuni jõudis, siis informeeris mind, et mu penskarist juhtkoer ootab mind maja ees trepil. Einoh muidugi, kus mujal võiks labrador, kes on tõu poolest VEE- ja linnukoer, oma pimedat peremeest oodata kui mitte vihmavarjus. Mnjah, tüüpiline Janeti käitumine.. vesi on fuh, vesi on paha, vesi on iuu.
Noh, ja kuidas sa siis hõikad endale silmad räästa alt kohale, kui need ei kuule…

Möödunud nädala esmaspäeval käisin siis südamearsti juures, et sondeerimise aeg paika panna. Kui seni oleme autoga käinud, siis seekord läksin bussiga. Ilma Jossuta, ilma popsuta. Ehk teisisõnu – ilma nägijast saatjata. Aga kuna ma pole kunagi varem Regionaalhaiglas käinud, nagu mitte kunagi, siis tuli üks sõber, pime sõber, oma juhtkoeraga mulle appi. Heh, teate ju küll seda rahvatarkust, et kaks pimedat on ikka parem kui üks pime…
Või midagi sellist.

Kui kabinetist välja sain, siis Villem uuris, et noh, mis ajaks said sondeerimise. „Kaheksandaks,“ sosistasin mina.
„Alles!? Varasemat aega polnud siis või?“ uuris tema.
„Oli küll. Arst mainis isegi 16. ja 18. maid, aga kuna seal oli juba kaks sondeerimist kirjas, siis pani kaheksandaks, kus ka tegelikult kaks meest juba kirjas. Ma ei tea, mis värk sellega nagu oli,“ seletasin mina.
„Mine tagasi ja küsi varasem aeg,“ kamandas Villem.
„Eiii! Mina ei lähe midagi nõudma,“ tõrkusin ma vastu.
„Mine, mine!“ utsitas Villem edasi.
„Ei. Mine ise kui tahad,“ vastasin mina.

Haha, Villem ei lasknud seda kaks korda öelda. Tõusis püsti, kamandas koera arsti kabineti vastas olevasse registratuurilaua juurde ja ütles, et sooviks korraks uuesti tohtriga rääkida, et meil siin tekkisid mõningased küsimused.
Meil jah?
Muidu kõik hästi armas ja puha kui sul on selline sõber, kes seisab su eest jne, aga kuna ma ise pole üldse selline, kes läheks endale midagi välja nõudma, siis oli veits akward.

Tuterdasime siis kogu delegatsiooniga hanerivis tagasi arsti ette ja siis Villem hakkas küsima, et kas seda sondeerimise aega ei saaks nats varasemaks tõsta, et Kail seisab ju kõik selle praeguse uuringu taga, et saada doonorneeru ootelehel aktiivseks ootajaks ja kunagi ei tea, millal võib sobiv neer tulla jne. Aga ei, arst ei teinud mingeid järelandmisi. Ta ütles hoopis, et ega ootelehele ei saagi nii kiiresti, et doonorlehele saamine võtabki aega jne. Selle peale vastas Villem rõhutatult, et ta juba on ootelehel, tal on konsiiliumis ka käidud (kuigi arst ise luges ka seda digiloost ja ma ise ütlesin ka seda esimesel korral), aga ei, ta polnud nõus aega ümber vahetama ja rääkis nii ümmargust juttu, et me lahkusime sealt sama nördinult kui olime sisenenud.
Villem oli nii häiritud antud vestlusest, et iseloomustas tohtrit ainult ühe sõnaga – nõid. Mille peale mina vastasin, et „aga ilmselt omaala parim nõid, sest ega muidu poleks mu raviarst mind tema juurde saatnud“.

Asjad aetud, tuterdasime tagasi õue, kus me otsustasime, et proovime õnne ja katsume mu 21 minutiga Pärnu bussi peale saada.
Villem taksot tellides ütles lühidalt ja konkreetselt: kaks pimedat ja koer.
Hah, sellise lühikese jutuga vend ongi. Ma ei tea miks, aga see oli miskipärast maru naljakas. Võib-olla sellepärast, et ma ise pole üldse selline. Ma ilmselt oleks dispetšerile meie pikkuse ja riietuse ka ära kirjeldanud ning takkatraavi oleksin veel koeratõu ja värvi ka öelnud. Sest no mine sa tea, äkki samal ajal seisab PERHi ees veel kaks pimedat koeraga, you never know, eksole.

Taksojuht tuli.. jalgsi. Ma ei tea kust. Rääkis väga segaselt midagi sellest, et tal on üks auto siin, teine kuskil seal eemal ja et kas ta sõidab sellega siia või…
Me olime nagu jaaa, siia ikka.
Juht jalutas siis uuesti minema. Ei tea kuhu. Oletasime, et auto järele.
Mnjah, jaluta muidugi, mul aega on, mu buss väljub nüüd juba 17 mintsa pärast.
Aga ennäe imet, natuke veel ootamist ja peagi oligi meie Aladin oma „lendava vaibaga“ platsis. Vaibaks tundus olevat nahkistmetega elektrikas. Ilmselt koera tõttu vahetas ümber.

Kui olime end auto peale pakkinud, siis andis sõber Villem teada, et paluks nüüd hästi-häästi kiiresti bussijaama sõita, sest see tüdruk seal taga, tal on vaja bussile jõuda. Taksojuhil oli ainult üks küsimus: „Mis kell?“
„Poolest.“
„Oi jummal oijummal, oioioi,“ ohkis juht ja hakkasime liikuma.

Kolm minutit enne poolt jõudsime bussijaama kõrvale. Viskasin koti õlale, tänasin Villemit ja astusin taksost välja ning virutasin ukse põmaki kinni ja pöidla, noh, selle väikse asja jätsin ma loomulikult ukse vahele.
Mul tõmbas korraks kõik tummaks, kogu maailm mu ümber seiskus hetkeks. Ent siis meenus uuesti, et aa, õige küll, mul pole aega siin pisaraid poetada, veel vähem oma vigastustega tutvuda. Pean bussile lippama! Nii tõmbasin  teise käega ukse uuesti lahti, võtsin seekord pöidla ukse vahelt ära ja tormasin bussile.

Ja kui sada aastat pole ükski bussijuht minult dokumenti enam küsinud, siis seekord, nagu minu vaese pöidla kiuste, oli bussijuhiks õpilane, kellele tehti järelvalvet ja no seal polnud isegi õhkõrna võimalustki, et ma ei näita dokumenti. Nii urgitsesin ühe käega koti luku lahti, siis sobrasin kotipõhjast rahakoti välja, siis üritasin kuidagi põlve, hammaste ja lõuaga kotti, rahakotti ja muud kraami hoida, siis kaardisahtlist kaardid välja kookida. Samal ajal toppisin ka maski ette.
Mul oli nii savi, andsin kõik oma kaardid talle. Ütlesin lihtsalt, et „siin, võtke ja vaadake ise, ma ei suuda praegu oma teist kätt kasutada“.

Siis see järelevalve onu kõrvutas mu puudekaarti ja ID-kaardi ja demos, mismoodi tuleb neid kahte dokumenti kontrollida ja minuga võrrelda ja ma olin nagu.. pliiis, säästke mind. Ma muidu olen suurima hea meelega valmis olema teie õppematerjaliks ja värki, aga mitte siis kui mul on tunne, et ma tahaks törts nutta ja oma pöialt hellalt paitada.
Viimaks sain kohale istutud ja kui koti sülle asetasin, siis ettevaatlikult kobasin oma pöialt ja noh, see oli turses. Mitte väga palju, aga siiski. Pigem oli tuim ja tuiklev.

Pärnusse jõudes tuli Joosep mulle vastu ja kui bussist välja astusin, siis esimese asjana kaisutas mind päris mitu minutit ja alles siis näitasin talle oma pöialt, mille peale ta ütles väga elavalt: „oiiiii!!! Kallikene, miks sa teed endale nii“
„No ega ma meelega ju,“ pobisesin mina.

Koju jõudes panin sõrmele kohe külma peale, aga hilisõhtul kui õnnetusest oli enam kui 12h möödas, ei andnud tuiklev valu järele, kohati oli ka veel tundetu. Järgmisel päeval oli sõrm veelgi rohkem paistes ja nii otsustasime EMOsse minna, kus tehti röntgen ja selgus, et mul on luulüli murd.

Hea uudis on see, et murd pole nihkega, aga halb on see, et see paraneb 4-6 nädalat ja see on mu vasaku käe pöial ja kes veel ei tea, siis mina olen vasakukäeline. Teisisõnu ma ei saa väga paljusid asju tehtud. Ma küll proovin parema käega toimetada, aga noh, see vajab veel kõvasti harjutamist.
Näiteks eile hommikul putru süües kaldus lusikas enne kummuli kui see mulle suhu jõudis. Lihtsalt käsi ei suutnud lusikat otse hoida. Tolmukaga proovisin võtta.. ühe käega. Käsi väsis räigelt ära ja tegelikult on isegi kahe käegagi nõks keeruline kogu põrandapint korrektselt üle tõmmata ja nüüd, kus ma pean tegema seda ühe käega ja veel paremaga, siis ausalt, andke abi. Ma olen nagu vedela spagetiga makaron, kes vehib tolmuka varrega suvaliselt mööda elamist ringi.

Aga noh, oleks võinud ju ka hullemini minna… Lihtsalt ma ise tunnen end nii pahasti ja saamatuna. Tahaks kogu aeg midagi teha, aga ei saa, või kui üritan, siis pöidlale asetatud lahas nihkub ja mul on jälle mega valus..

Kuna kolmapäeval oli rahvusvaheline õdede päev, siis saatsime kahele nefroloogia osakonna õele lillepuketid. Nad olid väga üllatunud ja õnnelikud, lausa nii õnnelikud, et valasid rõõmupisaraid. Ja kohalikule perearsti õele viisime samuti lilled.

Neljapäeval sain oma teise Pfizeri vaktsiini sutsaka kätte. Ei oskagi rohkem midagi selle kohta lisada.
Ma tegelikult saangi praegu väga palju vaktsiine, sest enne siirdamist tuleb kõiksugu vaktsiinid ära teha.
Praegu mul B-hepatiidi vaktsineerimine käsil. Reedel saan teise doosi.

Ja nii ongi…
Tegelikult on veel kõiksugu asju toimunud, kohe selliseid väga toredaid asju, aga hetkel nendest veel ei räägi. Tõmban otsad hoopis kokku, sest põhilisemad asjad said möödunud nädalast ikkagist kirja. Tahaks loota, et see uus nädal tuleb natuke helgem. Kuigi hommik algas mul küll vist vasaku jalaga. Ma olin lihtsalt kõige peale nii pist off. Mul oli nimelt kella peale minek ilusalongi, aga kuna mu vererõhk oli dialüüsi tõttu kolinal alla kukkunud, siis tegin endale kohvi ja ma muidugi mingi hetk unustasin ära, et mul tass tööpinnal ja miskipärast oli mul vaja hakata tööpinda lapiga puhastama ja nii ma pühkisin nõnda hoogsalt, et pühkisin tassi ka kapi pealt minema, ja nagu muistsed mehed kunagi ütlesid.. and all the rest is history. Noh, öelge veel, et ma pole ühe käega võimekas.

PS. Ja muide.. seekordse postituse pealkiri on inspireeritud kahest asjast. Esiteks pöidlaga juhtunust, eksole, ja teiseks, ma sain Bibi postituse peale härra juhatajalt küllaltki passiiv-agressiivse SMSi, kus ta muuhulgas kirjutas ka seda: tundub, et ka sul on kusagil oma frustratsioon vaja välja elada ja mõned haletsus kommid noppida.
See on see hetk, kus sa küsid, et päriselt või? Aga noh, eks härra juhataja teab paremini. Nii et haletsege mind siis, ja kui seda pole palju palutud, siis äkki viskate paar kommi ka, haletsusest või nii. Tänks!

Kuidas teie nädal möödus? Mida head tegite või mis see nädal plaanis? 

Juba mitu kuud olen kandnud oma südames kurbust. Esitanud endale tohutul hulgal küsimusi. Kedranud ja kedranud aina uuesti kogu sündmustikku läbi ja ikka jõuan selleni, et tegin õige otsuse. Lühidalt öeldes.. Bibit ei ole ja Bibit ei tule.

Olin kogu aja suhtluses kasvuperega, kus Bibike oma lustlikku titepõlve veetis, ja kevadel küsisin peretütrelt, kes enamasti Bibiga tegeles, et kas treener on nendega ühendust võtnud, kuna algne kokkulepe oli, et koer on nende juures 2020 märtsini. Kasvupere ütles, et ei, treener ei ole nendega ühendust võtnud. Uurisin veits asja ja sain treenerilt teada, et kuna kahe varasema juhtkoeraga läks veits kauem, et siis suvel tegeleb veel teiste koertega, aga et hiljemalt sügisel alustaks Bibi treeninguga.
Selge. Edastasin info kasvuperele ja küsisin igaks juhuks üle ka, kas see on okei, sest mine sa tea.. võib-olla olid inimesed juba arvestanud, et suvi on vabam vms. Õnneks kõik sobis ja mina jäin õhinal lehtede kolletumist ootama.

Septembris, täpsemalt seitsmendal, tuli Bibi kasvuperest treeneri kätte.
Kohe alguses oli meile selge, et Bibi on natuke selline eblakas, pelgab osasid asju rohkem kui võiks. Problemaatilisteks kohtadeks olid kontrastsed pinnamuutused (nt. tumedad põrandakatted) ja kitsad kohad. Kõige esimesel kohtumisel keeldus isegi linnaliini bussile minemast, ent juba järgmisel kohtumisel oli see hirm ületatud.
Treener ütles, et talle oleks suureks abiks kui ma käiksin vahepeal, st. paar korda kuus ise ka Tartus Bibiga kõndimas, et see motiveeriks teda ka rohkem liikuma kui teab, et olen tulemas ning kuna neil koeri palju, siis võimaluse korral võiksin ka kord kuus võtta Bibi enda juurde koju.Olin kõige sellega suurima hea meelega nõus, sest olin igakülgselt valmis panustama koera õppesse, et saada endale võimalikult hea ja tubli juhtkoer.

Päris alguses pakkus treener mulle ka Bibi õde, kes pidavat olema parema ja pehmema iseloomuga, ent ütlesin kohe, et ma ei taha ja et tunnen, et pean Bibile võimaluse andma ja et ma olen valmis tema mõningaste kiiksude ja ebakindlustega arvestama ja tegelema, KUI kõik muu, st. uste, sebrade, pinkide jne otsimised, enne sõiduteed peatumised jne on korras.

Septembrist detsembrini käisin ma igakuiselt mitu korda Bibiga kohtumas ja kõndimas. Ning kui Bibi meil külas oli, siis käisin kahe koeraga õues jalutamas – Janet oli rakmetes ja Bibi jalutas tavalise rihma otsas. Selle aja jooksul panin tähele ja jätsin meelde kõiksugu Bibi pisikesi eripärasid ja soove, kuidas tuleks temaga mingis x kohas käituda ja/või julgustada. Niimoodi vaikselt ja targu kasvatasime omavahelist sõprust ja usaldust.

Iga jumala kord kui ma jälle treeneri ja Bibiga kohtuma sõitsin, siis ikka uurisin, et kuidas neil vahepeal läinud on, kas on midagi õppinud jne. Kui ma novembri alguses seda sama küsimust uuesti küsisin, siis treener vastas kuidagi nii muuseas, et ah, tead, ei olegi jõudnud vahepeal temaga kõndimas käia. Ma olin nagu.. jälle!? Et millal siis see intensiivsem õpe algab?
Ning kui 11. detsembril kohtusime treeneriga Tallinnas, siis tunnistas ka, et pole vahepeal Bibiga kõndimas käinud ja kui kaks nädalat hiljem, vahetult enne jõule, läksin mina jälle Tartusse, et Bibi meie juurde tuua, siis sama lugu – treener polnud temaga kordagi kõndinud, rakmeid peale pannud, st. trenni teinud.

Koera viisin tagasi 28. detsembril ning siis ütlesin, et ma vahepeal enam ei tule ja koera ka enda juurde ei võta, aga et Joosep pakkus välja, et Bibi võiks jaanuari lõpus tulla kaheks nädalaks meie juurde ja siis Joosep teeks Pärnus Bibiga otsekõndi ning harjutaks rantidel peatumist, sest mulle tõesti valmistas suurt muret, et koer ikka veel ei peatunud enne sõiduteed. Kuigi väljaõppe oli selleks ajaks kestnud juba neli kuud.

Jaanuaris, see oli vist 22. Jaanuar, kui helistasin treenerile ja andsin teada, et ma ei saa siiski Bibit enda juurde võtta, kuna pean erakorraliselt kaheks nädalaks haiglasse minema, kuna ootamatult halvenesid mu neerunäitajad ja mul alustatakse neeruasendusraviga. Kuna treener oli koertega metsas jalutamas ning aku oli kohe tühjaks saamas, siis jõudis vaid öelda, et on Bibiga vahepeal rakmetes neli korda käinud. See oli lause, mis jäi mind kummitama ja pani südame muretsema.

Kuna treener mulle ise enam tagasi ei helistanud, siis otsustasin talle kirja kirjutada. Oma kirjas ma väljendasin muret, et mulle tundub, et Bibi saab liiga vähe treeningut. Lisasin juurde ka väikese arvutuse, et kui oktoobris oli umbes 5 treeningpäeva, novembris 5, detsembris ilmselt vähem kui viis ja jaanuaris 4, siis ümardan selle suuremaks ehk laiaslaastus 20 treeningpäeva, ent neljas kuus on umbes ca. 120 päeva, millest 20 on siis rakmetes treeningu alla kulunud. Kui mõtleme sellele, et ühe tavalise juhtkoera baasõpe kestab pool aastat ehk kuus kuud ehk 180 päeva, siis minu arvutuste kohaselt pole Bibi ettenähtud treeningajast pooltel kordadel käidud! See EI ole ju treenimine!!!
Treener loomulikult helistas mu kirja peale. Ta oli väga häiritud ja viimaks, kui sain vahele küsida, kas ta luges mu kirja üldse lõpuni, siis vastas, et luges lõiguti, mõned laused.

Ma ei hakka kogu meie telefonivestlust ümber jutustama, aga treener ütles ka seda, et üldiselt on ikka nii, et tema hoiab lapselapsi ja et siis ta on üldse haiguslehel ja siis ta ei peagi treenima ja ta ei treenigi Bibit, sest Bibi treeningu eest rahasid pole tulnud jne. Kuigi kaks kuud varem rääkis teist juttu. Ja veel sain ma kuulda palju näiteid teiste kasutajate varamult ja et ta arvas, et ma mõistan teda ja et meil on teineteisest arusaam olemas jne.

Neid telefonivestlusi oli kokku kaks, mõlemad minu haiglasoleku ajal. Üks nendest oli kaks päeva peale oppi. Ma olin ausalt öeldes väga õrnas seisundis ning ma tundsin, mismoodi see vahutamine kiskus mind emotsionaalselt veel enam alla. Ma mõtlesin korduvalt, et panen selle kõne lihtsalt sõnagi lausumata kinni, ma ei pea seda taluma. Ma ei viitsi mingisuguste draamadega tegeleda. Ei taha ka. Meil kõigil on siin elus omad mured ja koormad mida kanda. Mul tõesti ei ole jaksu kuulata kõikidest nendest probleemidest ja hädadest #maeiteamitmendatkorda. Jah, inimlikust aspektist ma saangi võib-olla aru jne, aga kui ma lähen kohvikusse ja tellin kooki ja teed, siis ma ei soovi serveerimise juurde kuulda kelnerilt jutte sellest, et kokal on raske elu, naisega on suhted pekkis ja mandlijahu importimisel olid need ja need probleemid jne. Kui pakutakse teenust, siis ma eeldan, et ma teenusesaajana saan head teenust, eriti, kui olen ise olnud valmis panustama oma aega ja energiat. See oli samuti minu vastutulek, sest tegelikult ei pea ju pime inimene käima kohapeal ja osalema koera õppeprotsessis. Aga kuna see on ka minu huvi, et ma saaksin hea koera ja et meil oleks juba alguses hea klapp, siis tegin seda rõõmuga seni, kuni sain aru, et koera ei treenitagi.

Lisaks kõigele sellele emotsionaalsusele ja vähesele treeningule, käisid kogu aeg Bibi õppe juurde ka rasvased lihapallid, ja ma ei räägi siin mõnest üksikust lihapallikesest, vaid pakkide kaupa sissesöödetud maiustustest. Janet on mul treenitud verbaalse kiitusega, ainus asi, mida õpetati kanapallidega, oli eskalaatoril sõitmine. KÕIK! Muu on koerale selgeks õpetatud tunnustamise ja rohke kiitusega ning see labradoridele meeldib.

Praegune, uue aja meetod… ma saan aru, et maiusega jne, aga selline jutt, et selleks, et koer randil peatuks, tuleb teda ohtralt lihapallidega premeerida. Nagu misasja!? Kui Bibi oli meie juures, siis mina kiitsin teda küll peaaegu alati ja ainult jovaalselt ja rinnakule tunnustavalt patsutades. See meeldis Bibikesele väga. Treener nägi ise ka selle head tulemit kui Tartusse jõudsime ja Taskusse suundusime, siis nende mustade plaatide juures enam ei hakanud nagu sporthobune tõkke ees pidurdama ja tagurdama, vaid võttis hoo maha ja kui ütlesin „hästi-hästi, tule-tule, oi kui tubli!“, siis kogus end mõne sekundiga ja liikusime rõõmsalt edasi.
Randil peatumine pole juhtkoeral mingi imeoskus, et teda peaks lihapallidega nuumama. Samuti ei meeldinud mulle ka see lause, mida treener mulle viimase kõne ajal ütles. Nimelt, et ärgu ma muretsegu, Bibike saab igal juhul oma liikumisvajaduse rahuldatud, et kui tema ei liigu, siis käib jalutab tema tütar koeraga või nende vabatahtlik. Ei noh, see on tore küll, aga ma ei vaja ju tavalist kodukoera, kes oskaks tänaval rihma otsas viisakalt jalutada, vaid juhtkoera, kes oskaks rakmetes korrektselt käituda ja tunneb käsklusi ja teeb vahet sellel, millal on tööaeg,millal vaba olek.

Kõige inetum selle asja juures on see, et mulle jäeti mulje nagu Bibil õpe käiks, mul lasti uskuda, et ma saan aprilliks treenitud juhtkoera, aga see kõik oli lihtsalt… ma ei tea ise ka mis. Lihtsalt üks suur mull. Kui ma organisatsiooni juhatajale sellest kõigest kirjutasin, siis ütlesin ka, et olen koerast loobumise mõtteid mõlgutamas, sest mul puudub kindlus, et saan endale teenuses kirjeldatud juhtkoera. Panin koopiasse ka Sotsiaalkindlustusameti juhtkoerte projekti koordinaatori, kes muide reageeris koheselt ja väga professionaalselt, mida ei saa kahjuks teise osapoole kohta öelda. Nemad hakkasid kive teiste kapsaaeda veeretama.

See kõik on hästi kurb ja nõme lugu ja ma tegelt tükk aega mõtlesin, kas üldse kirjutada sellest, aga kuna nii paljud küsivad ja uurivad Bibi kohta, siis ma ei suuda kogu aeg igale inimesele eraldi seda lugu rääkida. See on liiga valus ja ma ei taha iga kord seda haava lahti kiskuda. Selle postitusega loodan, et saan sellele haavale lõplikult plaastri peale panna ja ajapikku unustada selle valu.
Bibi oli nii kallis ja armas koeratüdruk, kes jääb alatiseks minu südamesse. Hästi nutikas ja intelligentne oli ka. Janet tuli just üks päev saba sopsutades minu juurde ja pistis mulle Bibi titepõlve mänguasja pihku. Ma lihtsalt oleks tahtnud nutma puhkeda. Võeh. Ja kui ühel päeval mul enam Janetit ka kõrval pole, siis on mul selline tunne nagu oleksin kaks koera korraga kaotanud. Minu väiksed vaprad abilised, minu silmad.
Ja olgu veel lõpetuseks öeldud, et ma pole treeneri peale pahane, aga ma olen väga pettunud ja kurb. Aga eks igaüks teab ise, mis sõnad said öeldud, mida lubatud…

Ma ei teagi kohe. Olen täna kuidagi emotsionaalselt liimist lahti. Kuigi rõõmustamiseks peaks olema rohkem kui kuhjaga põhjust, sest täna oli see päev, kus ma käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi konsiiliumis ning tähtsad onud ja tädid leidsid, et ma olen sobiv saamaks nii uue neeru kui ka pankrease. Ma olin nii rõõmus, et tänasin neid kõiki südamest! Ent päeva lõpuks on tunne siiski natuke selline meh...
Mul aeg-ajalt esineb selliseid lollakaid hetki, kus ma tunnen end oma sillerdamise ja lapsemeelse olemise keskel tüütuna. Et ei taha olla koormaks või nii, ja siis miski mu sees hakkab ütlema, et ole tõsine ja käitu normaalselt ja ära naera kogu aeg ja ära sära siin ringi nagu mingi lollakas. Elu on tõsine.

Kuid hommikul olin elevil, et viimaks ometigi on see kaua oodatud päev käes. Ma reaalselt hakkasin juba kaks kuud varem plaani pidama, et millise kleidi ma selga panen, sest ikkagist nii tähtis sündmus.
Kui ma alguses mõtlesin, et panen võilillekollase, sest sellega tuleb kõige paremini esile minu päikseline ja rõõmsameelne olemus, siis noh, see poleks mina, kui ma ei hakkaks kõhklema ja plaane ümber tegema ja nii tekkis mul uus mõte – mis oleks kui paneksin hoopistükkis heleroosa heegeldatud kleidikese, hihi.

Kui ma Joosepile hakkasin roosa kleidi juttu rääkima, siis ta pehmelt öeldes sattus ahastusse ja ütles: „Kaiii! Sul oli ju kleit juba väljavalitud, miks sa muudad seda?“
„Sest ma hakkasin mõtlema, et kollane tooks küll mu iseloomu välja, aga heleroosa on ka ju niiii minulik.. selline pehme ja armas ja nunnu. Mis arvad?“
„Ma ei tea, Kai!“
„Või panen valge kleidi," suskasin ma vahele "selle kellukese lõikelise, selle millel seelikuosa hoiab natuke puhevil? Valge oleks ju ka sobilik.. see oleks selline puhas ja õrn, „ sädistasin ma edasi.
„Pane kõik kolm korraga,“ tögas Joosep.
„Jooosep! Ma räägin tõsiselt! Aita mul otsustada!“

Aga jah, kui kleit korraks kõrvale jätta, siis kõik olid väga sõbralikud ja positiivsed ning kirurg küsis minult, et kuidas ma oma kolmekuu veresuhkrud nii korras hoian ja siis tuli teemaks ka lapsesoov ja pankrease kirurg ütles, et kui see on meie väga suur ja kindel soov, siis iseenesest saaks pankrease ka kõhu ülaossa siirdada, aga seda pole Eestis kunagi varem tehtud ja mõningased riskid on suuremad. Ma vastasin selle peale, et lapsesoov on kindel ja kui vähegi antakse võimalus, siis tahaks proovida last saada, aga kuna ma ise ei ole pädev kõiki riske hindama, siis jätaksin selle professionaalide teha. Kuna mina olin ainuke pankreasele esitatav patsient, siis dr. Murruste tuli meiega koos välja, et natuke veel omavahel rääkida. Meie all pean siis silmas ennast, Joosepit ja Janetit. Jaa, proua juhtkoer oli ka meiega kaasas. Me tegelt alguses ei plaaninud teda kaasa võtta, aga minu raviarst dr. Ilmoja ütles, et võtaksime ikka, sest äkki tal on ka konsiiliumile küsimusi, haha. Jah, nii muhe arst mul ongi. Janeti ainuke küsimus oleks ilmselt olnud see, et kui kaua ta peab ilma Kaita kodus suurest igatsusest oma südant puruks nutma.

Aga tagasi pankrease juurde..
Saime teada, et kuna pankreasele sobivat doonorit on pisut keerulisem leida, siis on uue doonorneeru ooteaeg samuti tavapärasest pikem ning seda ei oska hetkel keegi ette ennustada, et millal minule sobiv pankrease doonor tuleb. Praeguste kogemuste najal võib öelda, et see võib jääda kolme kuu kuni kahe aasta vahele, sest täpselt nii on Eestis osadel läinud – kõige kiiremini on saadud kolme kuuga ja kõige pikem ooteaeg on olnud kaks aastat. Päris jõhker kui nii mõelda, aga ei midagi ületamatut.
Lisaks sain teada, et keskmine pankrease kestvus ehk tööaeg on 11-14. aastat. Aga taaskord.. on esinenud ka erandeid ja mõnel on kestnud see ka vaid viis-kuus aastat. Ja kui me lähtume sellest, et me tahaksime proovida last saada ja kui see õnnestub, siis riskiks on loote kasvamine, mis hakkab pankreast suruma ja ilmselgelt loode võidab selle surumise, aga siis on oht, et tekib tromb ja pankreas tuleb välja opereerida.

Tore on see, et minu veregrupp, 0 positiivne, on suht levinud ja sealt poolt pole õnneks kitsendusi. Aga eks seal vaadatakse ja hinnatakse ka muid tegureid peale veregrupi. Aga egas midagi – eks peab pöidlad pihus jääma ootele ja paluma armulist taevaisa, et saadaks selle sobiva doonori võimalikult ruttu...

Ahjaa, peaaegu unustasin. Mind lisati küll ootejärjekorda, aga aktiivseks märgitakse mind alles siis kui olen ära käinud südame sondeerimisel. Ning selle protseduuri konsultatsioon seisab mul alles järgmise nädala esmaspäeval ees. Kui seal käidud, siis saan teada, millal pean minema kolmeks päevaks haiglasse ja kui see uuring on tehtud, siis kohe peale seda olen aktiivne ootaja.

Täna on Joosepi, ja fun fact of the day – ka mu ema, sünnipäev. Just jõudsime ema poolt koju ja kuna minu toorjuustukook sai palju kiidusõnu, juba teist aastat järjest, siis mõtlesin, et jagan teiega ka oma retsepti. Ma ise pole tegelt üldse suur koogi ja küpsetiste sõber, vahel harva kui ma midagi mekin moka otsaga, aga seevastu Joosep on selline maiasmokk et ossaissandameie. Aga aitab tühjast lobast, siin on retsept. 
Valmistamine on ülilihtne ja no kuulge, kui juba üks pime saab sellega hakkama, siis millest me siin üldse räägime!? Nii et sellega peaks ka kõige kokkamiskaugem inimene hakkama saama…

Põhi:

• 10 Digestive küpsist
• 75-80 g sulatatud võid

• 450 g toorjuustu (mina kasutasin Farmi toodangut)
• 80 g ehk 4 spl suhkrut
• 2 muna
• 1 tl vanillisuhkrut

• 150-200 g 20%-st hapukoort (mina kasutasin Farmi koort)
• 1,5 spl suhkrut
• 0,5 tl vanillisuhkrut
• 5 keskmist maasikat
• väike kausitäis mustikaid
• 2 kiivit

Valmistamine:

1. Põhja purustamiseks purusta küpsised ja sega juurde sulatatud või ning suru see lahtikäiva koogivormi põhja. Pane hetkeks külmkappi tahenema.
2. Sega toorjuust suhkru ja vanillisuhkruga pehmemaks, lisa munad ja siis sega lusikaga kõik ühtlaseks massiks. Kui soovid vahusemat tulemust, siis võid segu natuke mikserdada.
3. Vala toorjuustusegu küpsisepõhjale ja küpseta eelsoojendatud ahjus 150 kraadi juures umbes 35 minutit, kuni segu on hüübinud ja kergelt kuldkollane. Mina soovitan küpsetamise ajaks ahju panna anuma veega, et kook tuleks eriti mahlane ja ei hakkaks pragunema.
4. Tõsta kook ahjust välja ja lase umbes 15-20 minutit jahtuda.
5. Võta hapukoor ja sega see suhkru ja vanillisuhkruga läbi.
6. Vala see ettevaatlikult toorjuustukihile, veendu, et kogu kook oleks ühtlaselt kaetud. Seejärel küpseta 250 kraadi juures 5-6 minutit, kuni hapukoorekiht on kergelt tahenenud.
7. Lase koogil täielikult jahtuda ning pane ööseks külmikusse.
8. Pese maasikad ja mustikad ning koori kiivid. Seejärel viiluta maasikad ja kiivid ning poolita mustikad kaheks. Kaunista!

• toorained peaksid olema toasoojad, et need omavahel paremini seguneksid
• toorjuustukooki on hea aeglaselt ja madalal temperatuuril küpsetada, et kook jääks mõnusalt kreemine ja lõhedeta. Kui liiga kaua ja liiga kõrgel temperatuuril küpsetada, siis muutub kook kuivaks
• võimalusel aseta veega kauss ahju põhja, et ahjus oleks piisavalt niiske
• kasuta maasikaid, mustikaid ja kiivisid julgelt, see annab koogile mahlakust ja värskust
• antud retsept on mõeldud 24 cm läbimõõduga vormile. Tõsta/vähenda vastavalt oma koogivormi suurusele
• enne vormirõnga eemaldamist veendu, et koogi servad oleksid lahti

Koogisektor on sinisest poolläbipaistvast klaasist taldrikul. Koogitükil on näha kõik kaunistuselemendid: mustikad, maasikad ja suur kiiviviil. Minu oma väikeste kätega tehtud. Pole paha pimeda kohta või mis!?!

Pilt tehtud kohe peale kaunistamise lõpetamist, kook on ümbritsetuna küpsetuspaberist veel koogivormis

Koogi alus, värskelt peale ahjust võtmist. Pildistatud pealt suunast. Paistab helekollane kreem, mis katab Digestive küpsiste puru

Härra abikaasa jäädvustas hetke enne seda kui

ma köögis möllama hakkasin. Joosep ütles jälle 'joosepi asju' ja sellest ka minu veidikene kohkunud nägu...