Pimedal inimesel võiks olla alati plaan B - rõhk sõnal 'võiks'
Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita, juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.
Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.
Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.
Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D
Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.
Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)
Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D
Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.
Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.
Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D
Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.
Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)
Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D
