Nonii. Ma olen täpselt nii ülbe ja savinist (hehe, ma leiutasin just praegu uue sõna), et kujutage pilti ette, hakkangi praegu lagedalt veebruari- ja märtsikuu tegemistest pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Head lugemist! :D

Eem, tegelikult on nats veider hakata vastu suve kirjutama talvistest tähtpäevadest ja tegemistest, aga noh... eluke on kord juba selline. 

Esimese kohta võin kohe ära öelda, et me ei plaaninud selleks päevaks mitte midagi erilist ja meil polnud isegi juttu sellest, et kingiks üksteisele miskit vms. Sõbrapäevast siis jutt, eksole. Just saying! :D

Ma muidu ise olen hullem üllatuste planeerija ja armastan lähedasi rõõmustada, aga kuna mulle ei koitnud ühtegi samaväärselt personaalset ja ainulaadset kingiideed, mis ma möödunud aastal Joosepile hankisin, siis ei hakanud niisama mingi mõttetu träna peale ka raha kulutama . See on see häda, kui lati enesele liiga kõrgele sead.

Joosep oli seevastu minust väheke armsam ja kinkis mulle karbi Rafaellosid ja ostis mulle tumelilladest tulpidest kimbu ja kollased pikad roosid. Ütles, et kuna mõlemad olid sama ilusad kui mina, siis ei raatsinud valida ja nii otsustas mõlemad tuua. Meelitaja selline. Midagi oli veel, aga no kes see enam mäletab mis see oli.

Naistepäeva hommikul seadsin ma oma sammud Belissima ilusalongi, aga endale aega bronnides ei sidunud ma absull ära, et panen aja just 8. märtsiks. Nii et see polnud ka selles stiilis mindud, et läheks ja laseks end õige pisut tähtpäeva puhul poputada, vaid kuna need kuramuse kulmukarvad kippusid juba vaikselt silmaauku ronima, siis oli lihtsalt tarvis minna. Okei, päris nii hull see asi ka polnud, aga mu puhma kasvanud kulmud vajasid keemilist värvimist + korrigeerimist küll, et ma taas inimese moodi välja näeksin.

Koju jõudes kinkis Joosep mulle punased roosid, aga see oli pigem selline ootamatu üllatus, sest meil on kokkulepe, et kommertslikel tähtpäevadel lillede toomine pole kohustuslik, vaid lilled tulgu pigem spontaanselt ja õige tundega - otse südamest, mitte nii, et kui kell kukub, siis lennatakse lillede, koogi ja hommikukohviga laivi, nagu mingi protseduuriline tegevus, mis on kohustuslik ja nõmedalt tüütu. Seega, hommikul ärgates ma mingeid erilisi lootusi lillede peale ei pannud. Kuidas oleksin saanudki, mul polnud endalgi ju meeles :D

Igaks juhuks mainin, et see mitte tähistamine pole protestimise pärast, sest see oleks sama jabur, kui protestitakse protestimise pärast. Möödunud aastal ei toonud Joosep mulle lilli, tänavu tõi ja nii ongi.

Lihtsalt meie jaoks pole need päevad kuidagi erilisemad ja pigem lähtume ikka sellest, et kui romantikatuhin tuleb kallale või tekib mingi äge mõte kuskile minna  spaatama, restosse, teatrisse vms, siis ei jäta plaani kuskile õhku tiksuma ja ootama, et õige kuupäev kukuks. Sama ka lilledega.

Ema ka uuris nii muuseas, et mis meil õhtul plaanis on ja siis Joosep ütles, et ei tea veel, võib-olla vaatame KOOS telekat. Jap, nii romantilised olemegi :D Tegelikult pole point üldse telekas, vaid ühiselt koosveedetud ajas. Tore on lihtsalt koos olla. Üksteisele aja pühendamine, abistamine, toeks olemine, kvaliteetajaks eraldi aja võtmine, lilled, küünlad, romantilised õhtusöögid, väljasõidud jne, need võiksid ikka olla otse südamest, siirad ja protseduurivabad. Oma armsamat võiks ju niisama ka märgata ja premeerida ning mitte, et me seda ainult oma meestelt ootaksime ja eeldaksime, vaid et me ise õpiks ka vastu andma ja ei unustaks neid üllatada.

Ega mehed tahavad samamoodi poputamist, hoidmist, innustamist, hoolitsemist, kuulda aeg-ajalt head sõna, mitte ainult nääksumist ja irisemist, et mis kõik on halvasti ja ei sobi jne. Nad ei pruugi küll kohe kaela langeda ja silmist ei hakka ka südameid purskama, aga ma garanteerin, et see teeb nende tahumatule ja kinnisele hingele sooja pehme pai ja paneb neid tundma väärtuslikena. See on oluline - tunda end väärtuslikuna! :)

Siit tulebki nüüd kohe ehe ja illustreeriv näide minu eelnevale tähtpäevajutule, sest järgmisel kahel päeval peale naistepäeva käisime me Supelsakstes õhtustamas, pärast seda rannapargis jalutamas ja sellest järgmisel päeval käisime samuti einestamas ja kinos.




Rääkides Supelsakstest, siis seltskonna peale võtsime suupistevaagna, mis maitses suurepäraselt. Kõike ma sealt muidugi ei söönud. Näiteks veise keelt. Lihtsalt psühholoogiliselt ei suuda ja ega maitse ja struktuur on sellel samuti üpris rõve.


Ema kunagi üritas mulle seda salaja sisse sööta. Tahtis nii väga, et ma vähemalt prooviksingi, aga ma ei suutnud. Nii otsustas, et on kaval ja pistab selle veise keele koos teise lihaga supi sisse, aga ma sain KOHE aru, kui esimene tükk suhu sattus, et midagi on mäda. Esmalt manasin endale ette sellise näo nagu keegi oleks mulle lusikatäis sitta suhu pistnud ja siis öökisin selle välja ja küsisin, et mis jälkus see veel on!?? Trauma eluks ajaks ma ütlen, fuh! Mul jooksevad iga kord judinad üle selja, kui mõtlen sellele tagasi või kui keegi pakub või ise sööb veise keelt.

Pearoaks võtsin, mis tegelikult oli eelroog, Niša-Niša soe salat ja maitses hästi, aga ei midagi erilist. Oleksin pidanud ikka oma selle teise valikule truuks jääma ja võtma seene-sidrunheina risotto. See maitses imeliselt. Sain sõbra taldrikust natuke näpata.


Joosep sõi ka miskit, aga enam ei mäleta mida. Pildilt saate võib-olla aimu...


Sooviks meie teenindaja ka eraldi esile tõsta, kuna oli selline vahetu ja rõõmsameelne. Minu jaoks on oluline, et omavaheline suhtlus oleks selline mõnusalt pingevaba ja tšill, et saaks natuke nalja visata ja naerda ja teenindaja suhtleks vabalt kaasa ja seda meie teenindaja kõike oli .Nimeks oli Merilin või Merlin. Kumbki kuttidest ei suutnud kahepeale nime välja lugeda. Peab ikka ise järgmine kord selle nime lugemise enda peale võtma :D

Täiesti lõpp. Esmaspäeval sündis meie toredate naabrite perre uus titabeebi ja alates sellest hetkest, kui sain teada, et tita on sündinud, olen ma esmaspäeva lõunast saati kõiki maja ette sõitvaid autosid stalkinud. Justkui naabrinaine jalutaks otse sünnitustoast beebi kaenlas koju. Einoh, millal varem olen ma lasknud kainel mõistusel oma tegemisi häirida, eksole.

Aga tegelikult jäin ma sellise asja peale mõtlema, et millal oleks õige aeg katsikule või värsketele vanematele õnne soovima minna? Ses suhtes, et õnne võib vist igal ajal soovida, nii sotsiaalmeedias, sõnumiga, kui ka trepikojas kokku joostes, , aga ei tahaks ju olla üks nendest mõtlematutest mölakatest, kes ei suuda austada värske ilmakodaniku ja vanemate privaatsust. Ma sellise emotsionaalse inimesena tahaksin ka loomulikult kohe minna ja tervitada uut titabeebit, aga kuna ma tean, et ma ise ei seediks sellist peale lendamist, siis hoian end vaos. Ning ilmselt vajaks värske ema järgnevad nädalad ainult rahu ja sünnitusjärgset taastumisaega ja et saaks natuke ise omaette olla ja tutvuda üksteisega. Seega ei hakka ju vägisi lillesülemite ja koogiga ukse vahelt sisse pressima.

Lisaks on ju veel oluline teada, et vastsündinute immuunsus pole täielikult välja arenenud ja seega ei tundu mulle mõistlik oma isekate soovide ja tahtmiste pärast muuta elamine läbikäigu hooviks, sest ega suguvõsa on ju nagunii järjekorras ootamas, et minna uut võsukest tervitama. Ning võib-olla pole nende uus titabeebi selline kukununnukene, kes laseb katsikulisi rahulikult vastu võtta ja nad näevad kurja vaeva, et gaasivaludes vaevlevat titabeebit magama saada, siis on ka nõme oma katsikujutuga peale käia.

Kui mu õde sai oma esimese lapse, siis mina olin toona ehtne pubekas, kes käis kogu aeg nahaalselt  ukse vahelt piilumas ja uurimas, et millal ükskord ometigi kavatseb see nunnukas üles ärgata. Mul polnud toona pubekana halli aimugi sellest, kui kurnav võib sünnitus naisele olla, eriti kui see kestab tagasihoidlikud 34h. Mina mõtlesin lihtsalt, et näe õde oli padurase, siis ühel hetkel läks sünnitama ja tagasi koju naases ülinumpsiku beebiga and the end. See, et ema ja laps vajaksid omaette olemise aega ja rahu, no see ei koitnud mulle kordagi. Aga no õnneks olen ma selle vahepealse aja jooksul suti teadlikumaks saanud ja enam nii nahaalselt ei käitu. Aga ega õde ise ka mulle miskit selle kohta öelnud ja nagu näha, siis jäi toona mul puhtast intelligentsist ka vajaka.           

Ühesõnaga ma saan aru, et mõistlik oleks oodata ja lasta värskel ilmakodanikul ja vanematel uue elukorraldusega natuke harjuda, sisseelada ja alles siis mõelda võimalikule katsikule. Oeh, aga ikkagiiii... mõelda vaid - meie kortermajja tuleb see pisike nööbike elama. Huvitav, kas mul õnnestub aeg-ajalt end jalutustele kaasa ka nihverdada ja kui end eriti hästi ülal pean, siis äkki saan kärutada ka... #beebidonniinunnud
Kas olete katsiku kommetega kursis või milliste katsikulistega olete ise pidanud kokku puutuma? Jagage nõu, siis tean, millest hoiduda :)

Viisime eile sõbrad autoga koju ära ja kui kesköö paiku ise koju jõudsime, siis me kohe ei tormanud autost välja, vaid mõni hetk istusime mõlemad vaikuses. Ei, see polnud see vaikus enne või pärast tormi. Me aeg-ajalt, tulles pikemalt sõidult, istumegi niimoodi. Aga sedasi saab istuda ainult siis, kui saabume koju hilisõhtul või öösel, no siis, kui plats on puhas ja naabrilapsed on juba oma kodudesse ära pugenud. Vastasel juhul on meid pea alati ees ootamas tervitushüüe "Joosep ja Kaiiiii tulevaad!!!" ja kui auto saab pargitud, siis enne, kui jõuad silmagi pilgutada, tõmmatakse prauhti uks lahti ja küsimusi tuleb nagu kuulipildurist: kus käisite? Kas Janetile pai võib teha? Kas käisite linnas? Mis seal tegite? Kas läksid täna ära? Kai, kas Janetiga õue tuled? Kai, kas Sa tead, et oled kuulus!? Ühesõnaga vääga palju ülehelikiirusel pealetulevaid küsimusi, mis ajavad peale pikka väsitavat päeva mu aju tossama, aga nad on sellegipoolest maru kiftit tegelased :D

Kuid eile, kui auto ära parkisime ja müriseva mootori välja lülitasime, siis peale mõningast vaikuses istumist, pöörasin ja naaldusin Joosepi poole ja jäin musi ootama. Sain ka. Kuid siis küsis Joosep, et mis on ja ma sosistasin, et lihtsalt tekkis selline läheduse vajadus. Selle peale sosistas Joosep vastu (vahemärkus: ma ei tea miks me sosistasime, võib-olla sellepärast, et ei tahtnud seda salapärast vaikust rikkuda): "Kas tahad ma näitan Sulle Põhjanaela?"

Ronisime autost välja ja jalutasime keset muruväljakut ning Joosep võttis mu käe, suunas selle taeva poole ja hakkas sellega joonistama taevalaotust, näidates minu käega ära, kus paikneb Suur Vanker ja kus Põhjanael ja kust jookseb Linnutee. Mananud mulle killukese tähistaevast silme ette, vaatasime veel mõnikümmend sekundit vaikides üles taeva poole, samal ajal hoidis Joosep mind selja tagant oma soojas embuses. Kuid järgmisel hetkel keeras mu ümber, kahmas mu kaksiraksi sülle, tegi musi ja ütles: "Me tegime nüüd täpselt Linnutee all musi!" :)

Kogu see aeg, mil uudistasime taevast, mil Joosep kirjeldas mulle tähti, taevast ja kuidas nad omavahel paiknevad, kallistus, embuses olemine, musitamine Linnutee all ja käsikäes jalutamine nende samade tähtede all, oli üks erilisemaid hetki minu jaoks. Sellised lihtsad ja armsad hetked, mis on ainult meie kahe omad. Hetked, kus mitte kedagi teist pole kohal, need on nii väärtuslikud. Aitäh Sulle, Joosep! Aitäh, et Sa pole piiratud mõtlemisega, umbes, et ah, mis see pime selle tähistaevaga ikka peale hakkab! :D

Appi, ma viimasel ajal jõuan aina harvem siia, aga no mis teha - elu vajab ka elamist. Eriti veel, kui Joosepil oli vahepeal mitmenädalane puhkus ja siis me püüdsime võimalikult palju ühiselt koos aega veeta ja kõiksugu vahvaid tegemisi ette võtta. Ei pea vist mainimagi, et mina olin selliste kulminatsioonidega enam kui rahul.

Joosep tegi otsuse, et võtab oma puhkusest terve ööpäeva ja pühendab selle eranditult ainult mulle ja meie suhtele, täites iga mu väiksemagi soovi. Minu esimeseks sooviks oli minna loodusesse matkama ja telkima. Võib-olla ka sellepärast, et eelmisel suvel jäi see tegemata ja ma olin üpriski nördinud. Hah, aga matkama me lõpuks ei jõudnudki, sest viimasel hetkel muutsin meelt, aga selle eest hüppasime autosse ja trippisime sinna, kuhu hing parasjagu ihkas ja mis tundus meelepärane. Nii alustasimegi oma seiklust Seljametsa karjäärist, kus ainult Joosep käis ujumas. Vesi olevat super soe, aga kuna seal oli rahvast nagu murdu, siis otsustasin jääda kaldale, sest mulle ei meeldi võõraste pilkude ees oma pekkidega lehvitada. Selle asemel kuulatasin ma niisama ajaviiteks inimeste jutusuminat (loe: stalkisin rahvast). Kusjuures mulle tundus, et peale minu oli seal veel üks pime, kuna kui Joosep vette läks, siis too väidetav pime uuris oma kaaslaselt, et kas keegi läks veel ujuma. Ma eeldan, et tegu oli pimedaga, sest no ma ei tea ühtegi teist põhjust, miks peaks nägija midagi sellist küsima... saaks ju ise vaadata vms. Igatahes antud olukord tekitas minus parajalt elevust, sest järgmiseks hakkas mind huvitama, et kes see selline on.

Pärast karjääri võtsime suuna Rae ranna poole, sest mina polnud veel endiselt ujuda saanud. Varasemalt olin ma Rae rannas käinud ainult kahel korral - lapsena ja poolpimedana, kuid Joosep polnud seal veel kunagi käinud ja seega ma üritasin siis pimesi teed juhatada. Etteruttavalt öeldes edukalt, kuna jõudsime pärale.


Rae rannas oli nii mõnus, sest rahvast oli vähe ja keegi ei lesinud oma rätiku ja kompsudega minu privaattsoonis. Kuskil kõrkjates mängis seltskond bongosid, grillisid ja tantsisid. See lõi sellise mõnusa suvise meeleolu. Kui oma rätiku ja kotid maha panime, siis jätsin Janeti kohta hoidma ja ise läksime Joosepiga veetemperatuuri uurima. Jalutasime põlvini vette ja kes on Pärnu ranna üldise olemusega kursis, siis need teavad, et peale vett tuleb taas madalik ja nii sattusimegi liivaribale, mis oli kaetud kõigest sentimeetrise veekihiga. Enne seda läbisime veeriba, mis ulatus põlvini.

Janet jälgis meid pinksalt kaldalt ja siis otsustasime, et kutsume poobiku ka saarekesele ja ega ei pidanudki kahte korda kutsuma - Janet kargas püsti ja hakkas rõõmsalt meie poole silkama, kuid kui vesi tõusis kõhuni, jäi kahtlustavalt seisma ja hakkas ühelt käpalt teisele tammuma. Meie labradoriproua suhtumine veesse on järgmine: vesi on senikaua tore ja hea, kuni mu käpad ulatuvad põhja. Nii seisiski Janet jäärapäiselt paigal ja mõõtis kahtlustavalt silma ja varbaotsaga veesügavust ning meie teiselpool vett ergutasime ja julgustasime poobikut veetakistust ületama. Lõpuks võttis Janet kogu oma julguse kokku, tõstis ninaotsa taeva poole ja tippis kikivarvukil üle vee.

Kui Janet lõpuks meieni jõudis, siis avastasime, et heleroosa jalutusrihm, mis jäi kaelarihma külge, lohises rõõmsalt järgi ja oli"mõnusasti" läbi ligunenud ja eriti liivane, aga no see kõik oli köömes kõige selle kõrval, kui õnnelik ja rõõmus Janet oli. Patsutasime poobikut tunnustavalt rinnakule ja siis hakkas möll pihta. Janet tuuritas mööda saarekest ringi, hüppas esik'äppadega vette ja kutsus mind mängima, uudistas liivalosse ja ma ise ajasin ka teda taga. Kahju oli ainult sellest, et jätsime kaamera kaldale, sest see oleks olnud nii äge hetk, mida jäädvustada, kuna see püüdlikus, eneseületus ja siiras rõõm oma saavutuse üle oli nii hindamatu. Kuid Joosep ütles, et vähemalt on see meil oma mälestustes olemas.

Pärast vees möllamist läksime kaldale ja kuna möllamise käigus sai selgeks, et vesi on ujumiskõlblik, siis koorisime end lahti ja läksime ujuma. Joosep küll esialgu arvas, et ta ei hakka merre tulema, et jääb kaldale, kuid lõpuks otsustas siiski ümber. Nii möllasime vees ka oma pool tunnikest. Joosep sukeldus vee alla, võttis mu jalgadest kinni ja siis suure hooga tuli pinnale ja viskas mu õhku ja nii mitu korda järjest. Siis panime käed sõrmsoengusse ja kolme pealt kükitasime vee alla ja tegime vee all musi :D Esimene läks veits mööda, aga teisel korral leidsime üksteist üles. Siis tegime niisama veesõda ja Joosep ajas mind vees taga jne. Ühesõnaga meil oli üüber fun! :)

Pärast ujumist suundusime sööma ja kuna viimasel ajal on hakanud Hessi paprikakastmega jalabenotortilla Steffi krevetisalatile konkurentsi pakkuma, siis läksimegi Hessi drive-inni, kus ma võtsin endale kaks tortillat. See on lihtsalt nii kohutavalt maitsev! Pärast söömist uuris Joosep, et mida järgmiseks tahaksin teha, aga teate, mul oli selline tunne nagu oleksin plikatirtsuna kommi- või lelupoodi sattunud ning mulle on antud vaba voli valida mida iganes hing ihkab, aga kuna valik on suur ja lai, siis see põhjustab otsustusvõimetust. Täpselt nii juhtus ka minuga. Mul oli pea ühtäkki ideedest täiesti lage. Saate aru!? Ma oleksin võinud ükskõik mida küsida, aga minu peakeses vihises ainult tuul.

Seega tegi Joosep järgmiseks ettepanekuks minna rannapromenaadile jalutama ja kuna minu jaoks tundus see üliromantiline, siis nii me suundusimegi õhtuhämaruses (või siis tegelikult juba pimeduses) keskranda. Jalutasime käsikäes terve promenaadi pikkuse edasi-tagasi läbi ja promenaadi lõpus purskkaevu kõrval hoidsime üksteise ümbert kinni, tegime musi ja kuulatasime merekohinat. No nii palju, kui see läbi inimeste poolt tekitatud kahina ja sahina läbi kostus.

Promenaadi lõpus müüs üks pruunlane pärlitest meisterdatud ehteid ja mina soovisin ka endale miskit soetada ja nii ostsimegi mulle kaks käevõru. Ühe sellise Aafrika toonides - sellise hästi värvilise ja väiksemate kivikestega ning teise roosade-valgete kividega, natuke massiivsema käevõru. Kumbki käevõru maksis 5€. Enne, kui läksime eheteleti äärde, siis sosistasin Joosepile, et tema rääkigu, sest mina ei taha suhelda. Ei, mitte sellepärast, et tegu oli mustanahalisega, vaid ma pelgan, et kui tegu on sellise agressiivsema müümistehnika harrastajaga, kes hakkab mulle liialt aktiivselt asju pähe määrima, siis ma ei oska sellistega väga hästi toime tulla ja nii on lihtsam, kui ma ütlen Joosepile, et ma ei soovi midagi ja siis tema on see, kes oma konkreetsusega edastab mu vastuse :D

Kuid minu üllatuseks oli too mustanahaline müüja nii sõbralik, lahke, südamlik ja abivalmis. Joosep küsis, kas ma võin ehteid katsuda, kuna ma ei näe ja kui mõnda ehet jäin pikemalt uudistama, siis lahkelt võttis selle lukustusest lahti ja sain selle oma kätte jne. Ja kui ostsime need käevõrud, siis see mustanahaline tänas meid nii siiralt. Nii siiralt nagu oleks tahtnud oma häälega öelda, et kui oluline see tema jaoks oli, et saab nüüd meie raha eest osta oma naisele ja 10 lapsele süüa. Ma ei tea. Võib-olla see pole nii, aga ma pole ammu nii siirast tänulikkust kohanud. Inimene tänas naeratades ja mitte ainult füüsiliselt, vaid naeratas kogu hingega. Isegi mina pime tajusin seda.

Pärast sellist pikka päeva tundsin ma väsimust ja kuskile telkima ma ei soovinud enam minna. Mõtlesin vaid oma pehmest ja soojast voodist ja sellest, kuidas ükski sääsepinin mul kõrvus ei piniseks. Nii ütlesingi Joosepile, et lähme parem koju ja kui koju jõudsime, siis tegime snäkki ja vaatasime filme ja olime üksteise kaisus.

Jah, lugesite postituse pealkirja õigesti. Kohe seletan lahti, et mis hullumeelsus mind seekord on tabanud. Kui täiesti aus olla, siis olen antud postitust tahtnud juba ammu kirjutada, aga no ma lihtsalt ootasin selleks õiget hetke.

Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.

Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.

Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.

Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:

• Taskukohast cateringi, kes hoolitseks hõrkude suupistete eest.
• Joogipoolist, nii külma, kui ka sooja, mahla-smuutisid-vett-veini jms. 
• Video- ja fotograafi (et saaksin vajadusel, kui kurbus hinge poeb, video lahti klõpsata ja meenutada kõiki neid toredaid inimesi, kes minust hoolivad ja kaasa elavad).  
• Humanast või kuskilt second handist hunnik ägedaid peoriideid. Ma nimelt tahaks võimaluse korral orgunnida peopaika pimeda garderoobi, kus iga külaline peab puhtalt kompimise abil endale uue outfiti peo ajaks otsima/sobitama. Puhtalt tunnetuse põhjal, et milline materjal tundub sõrme all sümpaatne või milline lõige tundub mõnus. Ma pole veel sada prossa kindel, aga võib-olla oma lahkusest panen sinna pimedasse garderoobi ka paar värvimäärajat, et saaksite mingigi aimduse sellest, et millised värvid teie uues outfitis võiksid olla esindatud, no et ikka sobituks juuste ja silmadega kokku :D

Selle viimase punkti täienduseks ütlen nii palju, et loomulikult pole keegi kohustatud sunniviisiliselt kandma puusse pandud outfiti, aga no minu meelest oleks see maru naljakas, aga kui te tõesti häbenete oma pimesi tehtud valiku tõttu endalt silmad peast, siis no worries, keegi ei pea end peo lõpuni kuskile vetsu loputuskasti taha peitma või pimedasse nurka varjuma, sest võite soovi korral oma tuldud rõivastuses edasi pidutseda, aga lihtsalt eksperimendi mõttes oleks see fun! Idee seisneks selles, et see annaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi pimedana võib käe all asi tunduda ilus ja sobilik, kuid reaalsuses woop-woop. Julgematele võiks päeva lõpuks korraldada ka "Aasta Moeprohmaka" valimised :D

Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.

Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.

Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D

Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)

Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com

Nädalavahetusel andis Joosep teada, et kui ilm on ilus ja kõik muud plaanid ka klapivad, siis pangu ma kolmapäevaks vaim valmis üheks pikemaks väljasõiduks. Kuna Joosep on varasemalt pakkunud mulle kõiksugu ekstreemsugemetega väljakutseid (4m kõrgusest hüpekast vettehüpe, mäesuusatamine, jooksmine), siis tundsin hinges tiba ärevust, no et millega seekord pean silmitsi seisma.

Kui aeg jõudis sinna maale, et hakata end valmis sättima, siis sain Joosepilt korralduse riietuda ennekõike mugavalt ja soovituslikult pikkadesse rõivastesse, no et oodates jahe ei hakkaks. Esialgne mõte oli mul panna teksased kombineeritult ühe õhulise ja suvise lillelise pluusega, aga esmaklassilise külmavaresena kartsin, et pluusiga hakkab jahe ning vahetasin selle viimasel hetkel valge pusa vastu (hiljem kahetsesin väga).

Terve tee, mis me sinna sõitsime, oli minu jaoks tohutult suur närvidemäng ja ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et ma enamuse teest hinges vaikselt palvetasin, et tegu ei oleks seikluspargiga. Ma mäletan, kui käisin aastaid tagasi Kikuga n-ö allameetri präänikutele (no põhimõtteliselt minusugustele) mõeldud seikluspargis ja kuigi ma olin tol korral kõigest ühe meetri kõrgusel, siis ma värisesin täpselt nii nagu ma oleksin rippunud ilma turvavarustuseta kuskil kahe pilvelõhkuja vahel.

Kui Joosep käis kesklinna Martensi platsil olevas Verekeskuse telgis ära, siis lõime autole hääled sisse ja hakkasime sihtkoha poole liikuma. Esimesed kilomeetrid üritasin pingsalt jälgida, et kuhu me sõidame, aga kuna meie reis viis linnast välja, siis põhimõtteliselt peale linnapiiri oli minu jaoks kõik tume maa. Sain vaid nii palju aru, et suundusime kuskile Valgeranna poole. See teadmine muutis mu eriti ärevaks, sest minu teadmiste kohaselt on sealgi üks pop seikluspark. Aga kuna autosõit kestis pikalt, siis hakkasin vahepeal vaikselt rahunema ja tekkis lootus, et ehk Joosep siiski ei vii mind kuskile turnima. Igaks juhuks uurisin, et kui ma tõesti kardan, kas ma võin keelduda, kuid selle peale lausus Joosep eriti pettunud häälel: "No ikka võid, aga ma oleksin sellisel juhul väga kurb!" (no pressure, eksole!).

Lõpuks jõudsime pärale ja kui Joosep auto ära parkis, siis seletas vaimustunult, et milline imeline paik siin on. Päike puude vahelt piilumas, helesinine taevas valgete pilvetombukestega, linnud, heinamaa, ühesõnaga kogu loodus. Mulle jäi muidugi kõrvu ainult sõna "puud" ja kui eriti täpne olla, siis ütles "kõrged puud". Ma konkreetselt olin nutma puhkemise äärel, sest olin lõplikult veendunud, et tegu ongi seikluspargiga.


Peahoone poole liikudes suutsin mõelda ainult sellest, mismoodi ma oma kõrguse- ja kukkumisfoobiaga saan kuskil puudeladvikus infarkti või mismoodi ma olen nii hale oma makaronidega, et ma kukun esimesel redelipulgal endal hambad välja. Kuid ega ma terve tee ainult lalisemisega ei tegelenud. Püüdsin endale ikka julgust ka sisendada. Näiteks korrutasin nagu mantrat endale, et see on minu armsa Joosepi üllatus mulle, mille läbi soovib mulle ägedat elamust ja emotsiooni pakkuda. Vahepeal isegi suutsin end uuesti kokku võtta ja maha rahuneda, aga üldiselt pinge oli nii suur, et mul tekkis okserefleks. Ma sain mõistusega aru, et Joosepi eesmärk on mulle pakkuda emotsiooni, aga no okserefleks ei kvalifitseeru mul veel positiivsete emotsioonide alla.

Kui olime natuke maad parklast jalgsi liikunud sihtpunkti suunas, siis veel viimaseid hetki pinnisin Joosepit, no et öelgu ära, kas tegu on seikluspargiga, kuid selle peale vastas ainult kavalalt, et seikluspark oleks liiga mainstream. Uh, sel hetkel langes kivi mu südamelt ja enne, kui suutsin järgmise küsimuse lõpetada, tundsin sõnnikuhaisu. Mõtlesin murdosa sekundist ja hõiskasin: "Hobused!?! Sa tõid mind ratsutama?"
Jap, see oligi õige vastus ja kogu mu hinge täitis elevus ja rõõm - lihtsalt nii äge! :)

Ma küll päris hobusega sõita ei saanud, vaid hoopis ühe hästi rahuliku ja armsa ponipoisiga, kelle nimi oli Trikoloor. Arvestades minu kogenematust ja väiksust, siis Trikoloor oli täpselt mulle paras. Kuna mul on teatav aukartus suurte loomade ees, siis soovisin, et juhendaja Anniki jalutaks koos meiega, no et mingit traavi või kaloppi ma esimesel korral ei tahaks teha. Ratsutasime mitu korda läbi metsasalu ja möödusime majutuspaikadest ja karjamaast, kus tee peal kohtasime veel lambaid, kitsi ja teisi hobuseid: Kata, Naeratus ja Veenus.

Pärast sain Trikoloori harjata ja kuivikuid anda ning see oli minu jaoks nii eriline hetk, sest tundsin esimest korda elus sellist  lähedust ja usalduslikku tunnet nii suure isendiga nagu seda on kabjaline ja ma ausalt oleksin tahtnud selle armsa fluffy-tukaga ponipoisi endaga koju kaasa võtta. Hoiatasin Joosepit ka, et kui me kunagi oma krundi soetame ja maakodustiilis majakese püsti lööme, siis nüüd lisandus minu wishlisti veel üks loom, keda tahta. Kui enne oli mul kindel soov saada koer, kass, papagoi, küülik, lammas, siis nüüd ka poni - tahan täpselt samasugust või vähemalt Trikoloorile sarnanevat.

Meie käisime siis sellises kohas hobuseid silitamas ja ratsutamas nagu seda on Maria puhkeküla ja turismitalu. Rohkem infot selle imelise paiga kohta leiate siit!
Kui üldsevälja tuua tänase ürituse pisikene miinus, siis nagu ma juba üleval ära märkisin, siis oleksin eelistanud, et vastavalt olustikule ja loodusele oleks võinud mul olla seljas miskit ilusamat ja sobilikumat - näiteks valge ja kergelt puhvis suvekleit ja baleriinad. Aga arvestades tänase päeva vapustavat emotsiooni, mis ma sain, siis lõppkokkuvõttes on rõivastus antud olukorras siiski teisejärguline.

Joosep püüdis tänast päeva ka jäädvustada, tehes mitmeid pilte ja videoklippe. Aga kuna meil kahjuks kaamerat veel pole, siis Joosep pidi oma androidinikatsiga hakkama saama, aga kuna see jookseb omadega kohe kokku, kui kaamera lahti võtad, siis ei saanudki pikemaid, kui mõnesekundilisi videoklippe salvestada. Videoklipi leiate minu blogi FB lehelt!

Ma ei hakka praegu aega vabandamisele või heietamisele kulutama, et miks pole terve valgusaasta bloginud, vaid annan kerge ülevaate meie vahepealsetest tegemistest ja elust-olust.

Selliseid minijuhtumisi on vahepeal olnud lademetes. No selline igapäevane pimeda inimese eluke - olen ära eksinud, olen mitu peatust hiljem avastanud, et vahva - tramm ei ütle taas peatuseid, üle sõidutee sibades olen taevaisalt armu palunud, et see ei jääks mu viimaseks ületuseks ja no neid feile ei hakka ma üldse loetlemagi, kus ma olen rõvedat tilgastanud piima joonud, erinevad sokid jalga tõmmanud, inimesega suheldes totaalselt teise suunda vahtinud või tervitanud rõõmsalt võõrast inimest nagu muistset vana tuttavat ja siis sekund hiljem olen aru saanud, et see "tere" polnud teps mitte mulle mõeldud. Jeesh, did it again! :D

Nonii, aga kust alustada tähtsamate ja olulistema uudiste edastamisega... Ee, ma kohe ei teagi. Võib-olla oleks paslik mainida, et minu esimene anatoomia arvestus läks suurepäraselt (see oli meie lektori hinnang), esimene praktiline massaažieksami sain B ja nüüd kus luud on enam-vähem selged, oleme asunud lihaste kallale. Mitte et ma ennem poleks teadnud, millist lihast ma masseerin, aga nüüd tuleb põhjalikum õppimine, no et kuhu milline lihas kinnitub, mis on selle konkreetse lihase funktsioon ja ärme unusta vana head ladina keelt, mida ma tuubin söögi alla ja söögi peale. Mingi vahe ma nägin isegi unes, mismoodi ma ladina keelt palavikuliselt õpin ja siis ärkasin higisena üles ja hakkasin öösel kell pool kolm paaniliselt meenutama, kas unes õpitu vastas ikka õigele terminile ja sama märkamatult ma ka taas uinusin - ladina keelele mõeldes.

Kui luid oli umbes 206, siis lihaseid on umbes 3x rohkem, aga see on maru huvitav, kõik see, mismoodi inimene funktsioneerib on tõsiselt äge ja paeluv. Mul on tekkinud endal mingisugused lemmik luud ja lihased. Näiteks miskipärast on mulle musculus levator scabulae ehk abaluutõsturlihas väga sümpaatse kõlaga. Jäi lihtsalt kuidagi kõrvu. Teine, see pole küll mu lemmik, aga siit tuleb tasuta 15 sekundiline ladina keele kursus - musculus erector spinae ehk selgroosirgestajalihas. Selle lihasega on selline huvitav fakt, et kuna erect tähendab ladina keeles sirget või miskit sellist, siis sealt pärineb ka sõna erektsioon. Selline fun ja hariv fakt tänasesse päeva. Mitte et ma teaksin, mida lihtsurelik või tavaline massöör peaks selle teadmisega nüüd peale hakkama, aga no võib-olla kulub kunagi marjaks ära.

Igatahes õpingud edenevad mul tõepoolest hästi ja mul mõlguvad mõttes kõiksugu plaanid, aga ma ei tahaks neid praegu veel avalikustada, kui nad on alles rohujuuretasandil. Kuid, kui õige aeg käes, siis minu armsad blogilugejad on esimesed, kes sellest kuulevad ja saavad ka visuaalselt osa, kuna plaanin ka blogi oma master plani kaasata. Selleks on mul muidugi tarvis erialaoskustega inimesi: raamatupidajat, programmeerijat, videomonteerijat, kujundajat. Anyone?

Hah, ma olen ikka "suurepärane" sisulooja. Ma tegelikult tahtsin oma postituse lõpuks jõuda sinna punkti, kus ma teen teatavaks meie viimase aja grandioosse uudise, mis tiba muutis meie elukest lõbusamaks, vabamaks ja huvitavamaks ehk et meile kingiti auto, aga ma ilmselgelt ei jõudnudki selleni. Okei, jääb järgmisesse postitusse, sest see lihtsalt väärib eraldi postitust, kuna on üheaegselt liiga amazing ja humoorikas.

PS. Ärge siis unustage, et EBA 2017 hääletus kestab veel viimaseid päevi ja oma lemmikutele saate hääli anda siin!
Kui keegi peaks minult küsima, et miks peaks oma hääle just mulle andma, siis ega ei peagi, aga ma oleksin ütlemata rõõmus ja super tänulik, sest positiivne tagasiside annab kuhjaga motivatsiooni jätkamaks seda, mida olen siiani teinud ja ühtlasi on see mulle kinnituseks, et olen suutnud inimesed panna nägema ja mõtlema sellele, et mõne oma meele või jäseme kaotus pole veel elu lõpp, vaid hoopis uue, kuid natuke teistmoodi elu algus. Eks see sõltub loomulikult paljuski inimesest endast ka ja ega ma ei tahagi anda sellist signaali, et kui keegi kaotab päevapealt jäseme, nägemise või kuulmise, et siis lähete ja patsutate õlale ning seletate eriti entusiastlikul häälel, et yolo, vähemalt jäid ellu ja ära konuta siin toas, aja jalad kõhu alt väljaja lähme õue päikesepaistelist ilma nautima ja siis kui olete oma entusiastlikku elujaatava traktaadiga ühele poole saanud, siis meenub, et ups, inimene kaotas äsja autoõnnetuse tagajärjel oma mõlemad jalad.

Okei, ma läksin nüüd veits lappesse, aga kuna see on mulle hingelähedane teema, siis võtan kohe eraldi plaani sellest mingi aeg kirjutada. Igatahes, kui ma olen suutnud olla oma elurõõmuga eeskujuks või inspiratsiooniks ja näidanud maailmale, et pimedaks jäämine pole veel maailma lõpp,siis minge ja otsige ilmatu pikast Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, märgistage ära ja klikkige "Hääletan". Hääletada saab siis ühelt IP aadressilt 5x. Aitäh kõigile minu armsatele toetajatele! :)

Ma tean, et olen varemgi siin hiljaaegu imestanud, et kuhu see aeg küll kogu aeg kaob. Nagu päriselt! Kui ma siin mitu aastat järjest pühendusin juhtkoerandusele, siis möödunud aasta sügisest, kui ma lõpuks kõigi teiste juhtkoerte tolmu oma jalgelt pühkisin, siis arvasin, et nüüd hakkab mul olema palju rohkem aega endale, blogile, oma lugejatele, kodule ja Joosepile. Aga reaalsus on see, et mu selle poolaasta kalender on halastamatult tegemisi täis tikitud.

Kõik sai alguse sellest, kui ma võtsin Delfi Naisteka igakuise kolumni kirjutamise vastu. Ei läinud palju aega mööda, kui sain järgmise koostööpakkumise, mille ma ka kohe pikemalt mõtlemata rõõmsalt vastu krabasin. Ma võin äkki natuke selle projekti saladuseloori kergitada ja anda vihje... Mul seisab nimelt ees väga-väga huvitavate inimestega palju põnevaid intekaid, millest ka minu blogilugejad hakkavad osa saama, nii et on mida oodata. Lisaks tuli veel kirjutamisalaseid koostööpakkumisi. Ajakiri "Sinuga", mis ilmub 3-4 korda aastas, tegi samuti ettepaneku hakata nende kolumnistiks. Ning värskeim, võiks lausa öelda, et ahjusoe uudis on see, et järgmisest nädalast hakkan ma õppima klassikalist massaaži. Selleks pean ma poole kohaga Tallinnasse kolima, kuna koolituspäevi hakkab nädalas olema kolm kuni neli ja nii kuni juunikuu lõpuni välja. Koolitus hõlmab anatoomiat, füsioloogiat, sagedamini esinevad haigused, kinesioloogia, eriala puudutav seadusandlus, FIE-na toimimise põhialused, kliendi seisundi hindamine, anamneesi kogumine, ravimiõpetus, lihaste- ja liigesliikuvuse testimine. Kõigi valdkondade peale tulevad ka eraldi eksamid ja arvestused, praktika ning kirjutada tuleb ka lõputöö. Antud õppekava annab vajalikud teadmised, oskused ja vilumuse töötamaks massöörina, mis on kooskõlas kutsestandardiga.

Praktikast rääkides, siis kohustuslikke praktikatunde oli vist 160. Seega, kui ma olen kõik massaaži algteadmised omandanud, siis ma loodan, et ka mõni mu lugeja tahaks saada minu poolt muditud. Eriti hästi sobib see nendele, kes võib-olla veidi häbenevad end teise inimese ees paljaks võtta, sest no mina luban ausõna, et ma ei piilu :D Ma tegelikult selle häbenemise asja võtsin täiesti enda pealt, kuna mina küll häbenen. Kuidagi imelik on teise ees oma partii letti lüüa ja seda mitte ainult massööri ees, vaid ka arsti juures ja ema nähes. Ehh, no see teadmine oleks sobinud nüüd hästi sellesse faktipostitusse, mida ma samuti hetkel koostan. Igatahes, eks see aktiivsem mudimine ja massaažile regamine algab vist alles kuskil mai-juuni kandis.  

Kõik see, mis kirja sai pandud, on tegelikult ainult tibatillukene osa sellest, mis mul hetkel elus teoksil. Õnneks koos massaažikoolitusega saan ühildada ka skulptori külastused, kus ma käin siis ühe tulevase näituse raames, mida kohe päris kindlasti soovitan kõigil vaatama tulla. Kui õige aeg käes, siis kindlasti jagan selle kohta ka lisainfi.
Mis siis veel...
Eelmisel nädalal võõrustasime sõpru ja minu hooleks jäi toidulaud. Tegelikult algne plaan oli niisama ühiselt kvaliteet aega veeta ja natuke niksi-näksi pakkuda, aga lõpuks kujunes sellest välja totaalne söömaorgia, kuna ma läksin veits hulluks :D No ma ei saa sinna miskit parata, kui mulle meeldib, et kõik oleks viimase peal - ei mingit allahindlust. Lõpuks oli laual isetehtud kartulisalat, küüslaugu-juustu ja kinea-porru-õuna täidisega korvikesed, pärmi-lehttaignga viineripirukad, kodutehtud tort ja külalised tõid veel tatrajahust tehtud ja šokolaadiga glasuuritud vahvleid ja moorapalle.

Mul oli plaan sellest külluslikult kaetud peolauast pilti ka teha ja jagada oma meistriteost, aga kuna lõpp läks kiireks, nagu alati, siis pildi tegemine meenus mulle alles siis, kui viimane külaline sulges enda järel ukse. Seisin hetkeks täiesti nõutult ja lalisesin oma pooleli ära koristatud lauakese ees. Oeh, ma olin enda üle nii uhke, sest kartulisalati hakkimine on üks maru tüütu ja piinarikas tegemine. Tean, et on kuskil olemas need hakkijad, aga ma pole leidnud. Nii ma hakkisin oma salatikest tükk-tükikese haaval poole kaheni öösel. See oli ühtlasi ka põhjus, miks tahtsin väga-väga jäädvustada oma made by blind meistriteost.Ma ostsin veel sama päeva hommikul endale poest potitulbi ja sädistasin rõõmust, et nii armas ja ilus on, kui laual lill, sest see annab palju juurde. Aga no mis seal ikka. Joosepil on aprilli lõpus sünnipäev tulemas ja küll ma siis uue peolauakese katan ja ehk siis ma ei unusta klõpsu teha.

Eile käisime siis haiglas mulle seda glükoosi monitoorimisjubinat kõhule paigaldamas, aga kõigest sellest, milline see välja näeb, kuidas paigaldamine käis ja kuidas mul on siiani selle jullaga elu kulgenud, kirjutan lähemalt ja täpsemalt eraldi postituses. Täna tahaks keskenduda hoopiski sõbrapäevale.

Kuna mina andsin oma kingituse Joosepile juba paar nädalat tagasi kätte, sest ma olen maailma kehvim üllatustetegija, siis täna sai Joosep ainult musi, kalli ja kooki. Kooki, mille ma eile õhtul suurte kannatuste ja piinadega valmis meisterdasin. Sest olgem ausad, kui ma siin postituses kilkasin, et teen Joosepile sõbrapäevaks maailma lihtsama koogi, siis tegemise käigus selgus, et olgugi, et komponente on vähe, siis tegemine ise polnud sugugi lust ja lillepidu.

Põhimõtteliselt koogipõhja tegin purustatud Digestive küpsistest, millele lisasin tunde järgi ka sulatatud võid. Seejärel surusin küpsisepuru koogivormi põhja ja peale valasin kohupiima-šokolaadi-vahukoore segu. Kuid selle seguga tekkiski kõige rohkem sekeldusi, sest kui valge maasikatega piimašokolaadi ära sulatasin ja hakkasin seda vanilje kohupiimaga kokku segama, siis hakkas šokolaad ju uuesti ülehelikiirusel tahenema. Kuid Kuidagi sain ikka lõpuks need kaks komponenti omavahel segatud, aga kuna kuum šokolaad muutis kohupiima küllaltki soojaks,siis hakkas kogu see soe mögin omakorda vahustatud vahukoort lahustama. Vahepeal tekkis mul minipaanika, aga ma olin vapper ja ei kaotanud pead ega visanud visplit nurka, vaid valasin ulmekiirusel kogu segu küpsisepurupõhjale peale ja viskasin kogu kupatuse täiega külmikusse tahenema. Ma kaapisin sügavkülmast ka paar peotäit mustikaid välja, mille lisamine nägi eriti koomiline välja. Kui ma tavaliselt ettevaatlikult kõmbin ja katsun, et kuhu ma miskit lisan, siis seekordne garneeringu lisamine nägi välja järgmine: avasin külmikuukse, viskasin suvalt, sõna otseses mõttes pimesi, siuhti mustikad koogi peale laiali ja sulgesin pauhti külmikuukse, kontrollimata lõpptulemust.

Hommikul, kui oli aeg koogiga maiustama hakata, siis palusin Joosepil enne, kui ma selle lahti lõikan, koogikesest ka pilti teha. Olin niiii elevil, sest õrnalt sõrmeotstega koogipinnast katsudes oli tunda, et hoolimata minu viperustest, on kook öö jooksul täitsa kenasti ära tahenenud, aga kui Joosep fotokaga kohale ilmus, siis selgus kurb tõsiasi - minu rapsides valatud koogikate ei katnud ühtlaselt kogu koogipõhja ära, vaid üks äär jäi ilma katteta.

Nojah, mis seal ikka, mõtlesin mina, ega ma seda enam olematuks muuta ei saa. Hakkasin hoopis ettevaatlikult koogivormilt ümbrist eemaldama, aga siis osa koogipõhjast pudises põrandale. Ma ei jõudnud isegi reageerida. Sel hetkel puges küll ausalt öeldes veits pettumus hinge ja pisar tikkus silma. Kogu minu vaev ja pühendumus, mis ma selle koogi valmistamisse panin. Ma isegi ei tea päris täpselt, et mis mul selle põhjaga nihu läks, aga üritasin siis võimalikult ilusa ja viisaka tükikese sellest käkerdisest välja lõigata ja sellisena see koogitükike lõpuks Joosepi ette ilmuski.

Pildil siis ka minu sõbrapäevalilled Joosepilt - tumelillad tulbid ja helepunastest roosidest kimp, millel kaunistuseks kipslilli ja karuheina ning kuskil on ka üks lepatriinu. Joosep ütles, et kuna mõlemad lilled olid nii ilusad, siis ei suutnud poes otsustada, et kumba võtta ja seepärast võttiski kahed lilled.
Hommikune äratus oli ka nõnda armas... Kuna meil paistab hommikune ja lõunane päike mõnusasti otse voodi peale, siis ma põõnasin päikeselaigus, kui Joosep vaikselt mu selja tagant kaissu haaras, tegi õlale musi ja sosistas mulle kõrva: "Sa oled minu päikselaigus unelev kiisu, minu printsessike, keda ma nii väga armastan!" :)

Meil on selline vaikimisi ära kirjutamata reegel, et kes viimasena hommikul voodist oma käbalad välja ajab, siis see teeb ühtlasi ka voodi ära. Üldjuhul olen selleks tegijaks mina, sest no mina olen see meie pere päevavaras, kes vabal päeval ärkab millal ise tahab ja saadab enamus päevi mööda endale meelepäraseid tegevusi tehes ehk blogides. Vahepeal leian end eksikombel ka tolmuimejaga mööda korterit ringi vuristamas, pliidi ees leemekulbikest liigutamas ja niisama mehele meelehead tegemas, no et vähemalt ükski meist jaksaks rahhi kokku kühveldada :D

Tegelikult ma alles hiljaaegu, kui ma ühel õhtul lobistasin kraanikausis nõudega, ütlesin Joosepile, et ma mõtlesin, et läheks kuskile nõudepesijaks. Joosep muidugi oli kohe kategooriliselt minu suurepärase plaani vastu ja kui uurisin, et mis see põhjus on, siis ütles: "Ma ei taha, et oma käekesi rikuksid ja pealegi me tuleme praeguste rahadega kenasti välja..."
"Kallis, aga mõtle..." üritasin ma oma juttu jätkata. "Kai, mõtle parem ise. Sa võid praegu siin kraanikausi najal särada ja olla särtsu täis, aga Sul on päevi ja isegi nädalaid, kus Sul pole lihtsalt jaksugi end voodist välja ajada... Nii et minu poolt kindel EI!"

Eks tal oli selle tervise koha pealt õigus küll, aga no millal me niimoodi teosammul liikudes ükskord jõuame selle elutoa sisustuseni!? Millal ma saan selle imeliku laiaks istutud vedrudega ja põhja alt porolooni välja pudiseva tugitooli meenutava konstruktsiooni prügimäele saata. Millal ma saan sellest rõvedast tumepruunist lauast lahti, mille sahtlid hallitavad? Millal ükskord ometigi saabub see õnnis päev, kui saan kogu selle tavaari aknast välja visata? Millaaal? Ma küll kannan igakuiselt oma hoiusele raha üle, mille ma olengi vaikimisi nimetanud "elutoa" hoiuseks, aga alles üleeile vajus korraks mu süda varvastesse (oleks mul sussidki jalas olnud, siis oleks ehk ainult sussi sääre sisse sinkinud), aga igatahes meie uunikumist pesumasin otsustas ajutiselt otsad anda.

See on tegelikult juba pikemat aega unnanud, krigisenud ja vigisenud kahtlaselt. Ilmselt ongi pesemas oma viimaseid elupäevi meie sitast pesu, aga ma ei olnud vaimselt valmis selleks, et ma pean kogu oma elutoa fondi (370 euri)uue pesumasina ostu alla matma. Need raisad maksavad ju hinge hinda.     Hea on, et meil on tarvis lihtsa inimese masinat ehk pealtlaetavat ja tavaliste manuaalsete nuppudega - need on vähe soodsamad. Mina ju tänapäevaseid uhkeid eestlaetavaid masinaid kasutada ei saa, kuna need enamus on ju puuteekraaniga. Minusugune pime ei tee selle puutekaga mitte essugi. Pärast on nii ära puudutud, et ükski inimhing ega taevane vägi ei saa sealt enam meie pesu kätte :D

Ühesõnaga, ma läksin praegu veits lappesse, sest ma ei tahtnud sugugi sisustamisest, rahast ja pesumasinast kirjutada, vaid russi mordast...

Paar hommikut tagasi ärkasime me Joosepiga koos (see eelmine lause kõlas praegu täpselt nii nagu me muidu ei ärkaks koos, aga tegelikult ma pidasin silmas seda, et tema ei tormanud kohe arvuti taha ja mina ei roomanud kööki kohvi keetma, vaid lubasime endale natuke ühist hommikust aega). Hommikune ühine aeg ei tähenda seda, et me lihtsalt oleksime selili voodis lebanud ja tuimalt lakke vahtinud ega seekord mitte ka nahistamist, vaid hoopis natuke kiusasime üksteist ja kuna Joosep kõdistas mind alatult palju, siis ma vandusin kättemaksu. Ma targa ja salakavala naisena ei reetnud oma kurje plaane, vaid alles siis, kui Joosep arvas, et kiusamine on läbi, siis naersin riukalikult ja üritasin teda kottidest kõdistada, muahaha, aga no ei läinud õnneks. Vähemalt mitte nii nagu mina seda plaanisin.

Kuid, et mul oli üldse julgust ja alatust sellist tegu üritada, hakkas Joosep mind uuesti halastamatult kõdistama. Nii me siis madistasime, kui ma järsku kukkusin üle voodi serva põrandale. No ja kuna ma samal ajal ühtlasi kõdistasin ka Joosepit, siis kukkumise hetkel andis mulle veel kogemata vopsu ja nii ma prantsatasin omakorda veel seljaga vastu seina. Joosep muidugi ehmus ja palus vabandust, aga no mul miskit hullu ei olnud, peale selle, et imelikul kombel seljale saadud vopsust hakkas mul hoopis pea koheselt valutama ja lõi olemise uimaseks. Joosep otsis igaks juhuks netist üles peapõrutuse esmased sümptomid ja hakkas neid järjepanu kontrollima.

"Nii, mitut sõrme Sa näed?"
"Lollakas!" vastasin ma selle peale naeru kihistades. Järgmine punkt ütles, et peapõrutuse korral võib esineda kõnehäiret. Selle peale pomises Joosep nii muuseas kohe järgi: "Aahah, no see on Sul nagunii..."
Järgmine punkt puudutas inimese miimikat ja kui Joosep seda hakkas kontrollima, siis käskis mul endale otsa vaadata ja kui oli sekund kaks vaadanud, siis nii muuseas ütles, et sellega on ka kõik korras - tavaline russi morda.
"Russi morda!? Russi mõrda??" korrutasin ma uskumatusest ja ise samal ajal naeru mügistades. Mul on kuri kahtlus, et Joosepis on kaotsi läinud filoloog või keeleteadlane. Vihjeks neile, kes ei jaga biiti välja, siis russ on vihje minu pooleldi venku rahvusele ja veerand Krimmi tatarlasele ja no mõrda on larf, nägu.
Ühesõnaga päeva võis korda läinuks lugeda, sest nii ilusat ja erilist komplimenti polnud ma juba ammu saanud! :D

Ma siin mõni aeg tagasi kilkasin ühe postituse lõpus, et ma tellisin Joosepile sõbrapäevaks kingituse ära ja et see on niiiii super äge, et ma ei jaksa enam ära oodata, millal see ükskord sealt kaugelt ookeani tagant kohale jõuab. Saadetise tähtajaks märgiti 23. jaanuar ehk friiking kolm nädalat enne sõbrapäeva. Minusuguse jaoks on see tõsine probleem, sest kuidas ma need kolm nädalat vastu pean, ilma et ma ei sügeleks kingitust üle andma, aga ega enam ma ei peagi sügelema või oma peakest vaevama, sest pakk saabus oodatust veelgi varem ja ma lihtsalt andsin Joosepile kingituse kätte. Ma ei saa sinna mitte kui midagi parata, olen kord juba selline tüüp, kes lihtsalt ei suuda enda orgunnitud üllatusi lõpuni saladuses hoida, vaid tahan KOHE ja praegu teisele inimesele rõõmu valmistada.

Kui sain sõnumi, et mind on postkontoris saadetis ootamas, siis võtsin jalad selga ja jalutasin peale jõusaali oma pakikesele järgi. See oli minu jaoks nii ülev ja rõõmus hetk ning kui sain oma pakikese kätte, siis ohkasin õndsalt ja pigistasin hellalt oma nunnukest. Kujutasin vaimusilmas ette, mismoodi Joosep võiks sellele kingitusele reageerida.

Tegelikkuses nägi mu algne plaan ette seda, et meisterdan sõbrapäevahommikuks kohvi kõrvale ühe maailma kõige lihtsama koogi ja siis hommikukohvi ajal annan oma imetabase kingituse koos kallide, muside ja õhupallidega üle. Ma isegi peitsin kingituse sellisesse kohta ära, kust Joosep poleks never ever osanud otsida ehk trennikotti - oma higiste trenniriiete vahele :D

Plaani algus oli igatahes paljulubav, aga kuna meil oli Joosepiga siin üks tuline vaidlus (ma isegi enam ei mäleta mis teemal), kuid kui olime oma kaklemised ära kakelnud, siis mul jäi hinge kuidagi kurb tunne sisse ja kui ma olen kurb, siis selle vastu aitab kellegi teise rõõmustamine. Nii mul tekkiski vastupandamatu soov Joosepile näidata või kuidagi sõnadesse panna, kui palju ta mulle tähendab. Ühesõnaga üks asi viis teiseni ja kui lepituseks kallistasime  (kusjuures me alati lepituseks kallistame) ja Joosep mu näo oma käte vahele võttis, et mulle musi anda, siis ma vaatasin talle oma veekalgel olevate silmadega otsa ja ütlesin, et tahan talle sõbrapäeva kingi kätte anda... ja ega Joosep ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja nii ma juba järgmisel hetkel lippasingi oma trennikoti kallale, sest seal see imetabane ja unikaalne kingitus end peitiski ju.

Aga olgu, ma olen pool kilomeetrit teksti kedranud sellest, et miks ja kuidas ja millal Joosep oma kingituse kätte sai, aga sellest pole ma veel sõnagi kirjutanud, et mis selleks kingituseks siis lõppude lõpuks oli. Aga siin see on - LoveBook!


See on raamat, kuhu saad üles kirjutada kõik põhjused miks oma teist poolt nii väga armastad ja väärtustad. Iga tegevuse / omaduse juures on ka illustreeriv pildike. Näiteks minu koostatud raamatus on lõik, mis ütleb "Ma armastan koos Sinuga rattaga sõitmist" ja kui algsel pildil olid kriipsujukud ratastega, siis mina sain panna pildiks kriipsu-Kai ja kriipsu-Joosep tandemiga, sest no meie sõidame ju tandemiga. Või et "Ma armastan käia koos Sinuga jalutamas" ja siis on illustreeriv pildike meist jalutamas koos kollase ja musta labradoriga - no on ju täpselt nagu meie!? :)
Raamat peidab endas veel tohutult palju olulisi ja armsaid lauseid: ma armastan, et paned mind turvaliselt tundma! Ma armastan, kui teed mu ninaotsale musi! Ma olen uhke Sinu saavutuste üle! Ma armastan hommikuti Sinu kõrval ärgata! Ma armastan Sinuga kudrutada! Ma armastan Sinu antisotsiaalsust!

Lisaks pildikeste juures olevaid kriipsujukusid saab samuti vastavalt enda välimusele tuunida. No kui Sul on pepsini ulatuvad brünetid kiharad või oled blond kräsupea, siis saadki nais-Jukule sellised juuksed pähe tuunida ja täpselt sama geiss on ka mees-Jukuga.




Raamatule saab kümnete ja kümnete variantide seast valida ka sobivaima esikaane kujunduse ja ühtlasi ise meelepärase pealkirja ja sissejuhatuse kirjutada. Mina võtsin šnitti ühe meie lemmik laulusõnadest ja kuna me oma suhte algusaegadel kirjutasime üksteisele armastuskirju, siis võtsin kummagi kirjast paar erilisemat lõiku koos daatumitega ja lisasin sissejuhatuseks.

Tellides saad ühtlasi valida ka seda, et kas soovid pehmete või kõvade kaantega lovebooki, aga kuna hinnavahe oli neil kahel ainult mõni eur, siis mina võtsin kõvade kaantega - kuidagi soliidsem ja vastupidavam. Kokku tuli raamatusse 160 lehekülge, sest täpselt nii palju on tegevusi ja omadusi, mida ma Joosepis armastan. Kui teilgi on huvi kokku panna oma teisele poolele midagi sellist, mida ei suuda kohe sõnadesse panna ja tahaksite, et teine pool alati teaks ega unustaks, miks teda armastate ja väärtustate, siis minu meelest on see super äge ja mis veelgi olulisem - ainulaadne kingitus. Teist samasugust ei eksisteeri siin universumis. Tellida saab siit!





Kui ma oma koostatud lovebooki Joosepile üle andsin, siis istus sellega mu kõrvale ja luges selle algusest lõpuni haudvaikuses läbi. See vaikus oli nii pingeline, et ma suutsin vahepeal isegi hakata kõiksugu lollusi välja mõtlema, no et talle vist ikka ei meeldi see kingitus... aga kui jõudis raamatu lõppu, siis võttis mu käe ja tegi põsele pai ja ütles: "Kai, see on kõige armsam kingitus üldse, mis ma kunagi saanud olen!" :)

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

Juba aastaid olen ma isadepäeval isale üldjuhul ainult helistanud. Vahel harva ka külla läinud. Kõik need ise meisterdatud kaardikesed ja lilled on jäänud sinna minu plikatirtsu aega. Kuigi pean tunnistama, et kuna ma olen suur tähtpäevade austaja, siis ma tohutult armastan inimestele armsaid üllatusi teha ja parimal juhul ise miskit vahvat meisterdada. Mulle meenub sellega kohe üks humoorikas isadepäevakaart, mille ma 1. klassi tirtsuna isale joonistasin. Selle sisse oli kirjutatud: KALIS ISSI! SOOVIN SULLE HEAT ISADEPÄEVA! LILLED ON KARINI POOLT. PS. MINA OSTSIN LILLED.
Kui  isale külla lähen, siis katsun meeles pidada, et pildistaksin selle kunstiteose üles. Mu isa on kõik need kaardid ja joonistused alles hoidnud, mis me lastena meisterdasime. Kunagi isegi istusime isaga kamina ees ja isa luges mulle neid ette ja jummel küll, me tõsiselt naersime nii, et tilgad olid püksis. Oeh, see oli vahva õhtu.
 Kuid nägemise kaotusega on nüüd selle ise nikerdamisega veits kehvad lood. Kuigi teades oma pealehakkamist ja võimeid, siis usun, et asi on pigem minu enda kättevõtmises kinni. Kui ma saaksin kellegi abiga enda valdusesse vajalikud meisterdamismaterjalid, siis poleks mingit probleemi valmistada ise üks kaart.

Ma arvan, et see võis olla üks viis aastat tagasi, kui ma otsustasin osaleda jõulukaardi meisterdamise konkurssil. Kuna võitja autasuks oli üle Eestiline tuntus ja väike sissetulek kaardi müügist, siis need olid minu edevuse geenile piisavalt ahvatlevaks tasuks, et haarata pimedana paber, käärid, pliiatsid ja muu tarvilik kätte ja hakata võistlustööd meisterdama. Mäletan, et idee meisterdada unelev kuu päkapikumütsiga tuli minu juurde imekergesti. See oli nagu ilmselge, et ma teen kuu, kuna ma pidin ju eelkõige lähtuma oma võimalustest ja piirangutest, mis minu nägemise puudumine mulle ette seadis. Kuna see oli minu esimene pimedana tehtud meisterdis, siis kas teate milline imeline rahulolutunne mind valdas, kui sain lõpuks selle kaardikese valmis. Ma olin enese üle nii uhke, nagu väikene laps, kes on saanud millegi suure ja olulisega hakkama.


Kuna ma panin oma kaardi meisterdamisse kogu oma hinge ja südame, siis sisetunne võistluste osas oli hea. Mulle endale vähemalt oma kaart tohutult meeldis. Seepärast olin kindlalt otsustanud selle saata konkurssile, mis laeti kuskile veebilehele üles ja inimesed said siis oma lemmikule hääli anda. Minu suureks üllatuseks ja tundub, et ka kõigi teiste üllatuseks minu kaart võitis rahvahääletuse. Korraldajad olid teadlikud, et ma olen pime, kuna kui reljeefse kaardi neile saatsin, siis põhjendasin paari lausega, et miks ma sellise kaardi tegin. No ma ei saanud ju pimedana suvaliselt tunde järgi miskit kritseldada, vaid mul oli tarvis detailide kaupa värvida, liimida ja detailide asukohti paigutada.

Korraldajad võtsid minuga peagi ühendust ja tunnistasid, et see tuli neile veidi ootamatult, et minu ehk reljeefne kaart tuli võitjaks. Nad olid arvestanud, et tuleb tavaline joonistatud kaart, mida saab lihtsal kujul trükkida. Kuid nad lubasid, et mõtlevad miskit välja. Paraku ainult mõtteks see kõik jäigi ja minu kaart trükki ja müügilettidele ei jõudnudki.

Tjah, ma jõudsin nüüd märkamatult endani, kuigi tahtsin kirjutada isadepäevast. Lihtsalt vahel on kurb meel, et ma ei saa oma kallitele inimestele ise midagi armsat meisterdada. Isegi ostmisega on omad piirangud. Ei ole nii, et lähen poodlema ja siis silman miskit, mis kõnetab mind ja ütleb, et vot see on just see, mis meeldiks Joosepile, emale, isale, õele või mõnele sõbrale... Tunnen sellest tohutult puudust. Kuigi olen tänulik, et tänapäeval on meil niivõrd suur ja lai valik e-poodide näol ja üldjuhul, kui neile kirjutada, siis ollakse äärmiselt abivalmid.

Just selline armas ja vastutulelik kogemus oli mul selle nädala alguses. Kui ma teisipäeval niisama ajaviiteks sirvisin Facebooki newsfeedi, siis jäi mulle silma Heade Mõtete Tahvli reklaampostitus, kus hõigati välja, et neil on isadepäevaks eripakkumised. Kirjutasin neile kohe sõnumitesse ja palusin kirjeldada neid eripakkumisi, pluss juurde lisasin lühikese kirjelduse oma isast. Ei läinud paari tunnikestki, kui meil oli sobiv tahvel sobiva tekstiga välja valitud, kontaktid vahetatud, arve saadetud ja makstud ning paki sain juba reedel kätte.

Isa kahjuks täna kodus polnud, aga riputasin tahvli ukselingi külge. Kuigi üks tibatillukene asi oleks võinud tahvli tekstis olla teistmoodi. See on see lause, et kui tuleb Nurgakivi, siis sööme õhtust elutoas. Algselt oli "Nurgakivi" asemel "jalgpall", aga kuna minu andmetel minu isa mingi eriline jalkafänn pole, siis pakkusin vahetuseks korvpalli ja Nurgakivi. Tegijad otsustasid asendada jalgpalli Nurgakivi saatega, aga see õhtusöögi asi jäi uuendamata. Nurgakivi on tavaliselt ju ikka laupäeva hommikuti. Aga no mis seal ikka nuriseda, ise ei osanud ka sellele kohe õigel ajal tähelepanu juhtida ja nii see läks. Sellest väikesest viperusest hoolimata loodan, et isale meeldis. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja vanaisadele! :)

Kui siin eelmisel aastal läks lahti üks lõputuna näiv jant, mis oli minu jaoks niivõrd ootamatu ja stressirohke aeg, mis sai veel jätkuloo endale selle aasta kevadel, siis mingi periood olin endaga ikka täitsa läbi. Ma ei näidanud seda küll väljaspool olijatele välja, sest ma püüdsin ise ka sellele mitte koguaeg mõelda. Kuid minu kõige lähedasemad sõbrad ja pereliikmed teadsid, mis minu elus toimub ja kuidas seda vaimselt läbi elan. Joosep nägi seda eriti lähedalt, kuna luges meililisti kirjavahetust ja oli igal sammul minu kõrval ja tema oli see, kelle õlal ma õhtuti ikka nutta tihkusin ja küsisin temalt, et miks inimesed nii õelad peavad olema, miks peab pidevalt mingisugune ussitamine kuskil käima, miks?! Ega ma oma küsimustele otseselt vastust ei tahtnudki saada, vaid mul oli endast vaja välja saada see valu, mida need inimesed olid mulle oma käitumisega suutnud põhjustada.

Kogu see triangel kestis tsüklitena kokku kuskil aastakese ja kõige huvitavam minu jaoks, mis hiljem selgus, oli see, et kogu kammajaa oligi algusest peale nii plaanitud ja üles ehitatud, et mulle koht kätte näidata ning puust ja punaselt selgeks teha, et mina oma pooliku haridusega ei jõua kuskile ega saavuta midagi. Aga nagu rahvatarkus või vanasõnagi ütleb, siis aeg parandab haavad ja ega minagi tegin ühel hetkel otsuse, et mul pole mõtet kulutada oma energiat sellele fiaskole ja las need inimesed jääda ja mina elan oma imelist elukest armsas väikelinnas edasi. Mõistsin, et mul on ju nii palju toredaid ja häid sõpru ja inimesi, kes hoolimata minu puudustest, minust ikka hoolivad ja kaasa elavad. Mul on armastav mees, maailma parim juhtkoer, parim õde koos oma mudilastega, ema ja isa, oma päris kodu, meil on Joosepiga ühised unistused, mille poole me koos pürgime ja siis veel minu super-tore-armas-vahva-äge-parim-enneolematu-võrratu-suurejooneline blogi koos veel paremate lugejatega. No ja nii ma siis olengi juba ligemale oma viis kuud oma rahulikku elu tiksunud ja tundnud väikestest hetkedest ja asjadest rõõmu. Ma poleks paremat otsust saanudki teha, kui see, et ma lahkun kõiksugustest organisatsioonidest, mis on konkreetselt seotud nende nelja inimesega.

Jah, mul vilksas küll korraks peast mõte läbi ja esitasin iseendale küsimuse, et aga mis siis edasi saab ja kas ma saan end kuskil mujal rakendada, kui ma organisatsioonidest välja astun, sest ma pole natuurilt selline inimene, kes lihtsalt käed rüppes istuks nelja seina vahel. Ma tahan toimetada, asju ajada ja organiseerida, kirjutada, suhelda jne.kuid ega ilma asjata ei öelda, et kui ühes kohas sulgub uks, siis teises kohas avaneb aken. Ma nüüd kohe ei avalikusta, millisest akna avamisest ma siin täpsemalt pajatan, aga eile õhtul sain ma igatahes väga ootamatu telefonikõne ühelt hüüber toredalt ja armsalt inimeselt, kellega olen varasemaltki kohtunud ja ta tegi mulle ettepaneku. Mina andsin omaltpoolt nõusoleku ja nüüd neljapäeval on koosolek, kus siis vist otsustatakse lõplikult see ära, et kas minust saab...

Hah, ma lõpetangi praegu niimoodi kiuslikult oma postituse ära ja jätan teid selle üle mõtisklema, et kes minust saab või mis aken mulle nüüd avanes jne. Nii palju võin saladuseloori kergitada, et pimedatega ega nende organisatsioonidega see asi pole grammivõrdki seotud.Aga ma luban alandlikult käsi südamel, et kohe, kui õige hetk on käes, siis saate esimestena teada. Uii, ma olen nii elevil ja rõõmus :D

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.