Viisime eile sõbrad autoga koju ära ja kui kesköö paiku ise koju jõudsime, siis me kohe ei tormanud autost välja, vaid mõni hetk istusime mõlemad vaikuses. Ei, see polnud see vaikus enne või pärast tormi. Me aeg-ajalt, tulles pikemalt sõidult, istumegi niimoodi. Aga sedasi saab istuda ainult siis, kui saabume koju hilisõhtul või öösel, no siis, kui plats on puhas ja naabrilapsed on juba oma kodudesse ära pugenud. Vastasel juhul on meid pea alati ees ootamas tervitushüüe "Joosep ja Kaiiiii tulevaad!!!" ja kui auto saab pargitud, siis enne, kui jõuad silmagi pilgutada, tõmmatakse prauhti uks lahti ja küsimusi tuleb nagu kuulipildurist: kus käisite? Kas Janetile pai võib teha? Kas käisite linnas? Mis seal tegite? Kas läksid täna ära? Kai, kas Janetiga õue tuled? Kai, kas Sa tead, et oled kuulus!? Ühesõnaga vääga palju ülehelikiirusel pealetulevaid küsimusi, mis ajavad peale pikka väsitavat päeva mu aju tossama, aga nad on sellegipoolest maru kiftit tegelased :D

Kuid eile, kui auto ära parkisime ja müriseva mootori välja lülitasime, siis peale mõningast vaikuses istumist, pöörasin ja naaldusin Joosepi poole ja jäin musi ootama. Sain ka. Kuid siis küsis Joosep, et mis on ja ma sosistasin, et lihtsalt tekkis selline läheduse vajadus. Selle peale sosistas Joosep vastu (vahemärkus: ma ei tea miks me sosistasime, võib-olla sellepärast, et ei tahtnud seda salapärast vaikust rikkuda): "Kas tahad ma näitan Sulle Põhjanaela?"

Ronisime autost välja ja jalutasime keset muruväljakut ning Joosep võttis mu käe, suunas selle taeva poole ja hakkas sellega joonistama taevalaotust, näidates minu käega ära, kus paikneb Suur Vanker ja kus Põhjanael ja kust jookseb Linnutee. Mananud mulle killukese tähistaevast silme ette, vaatasime veel mõnikümmend sekundit vaikides üles taeva poole, samal ajal hoidis Joosep mind selja tagant oma soojas embuses. Kuid järgmisel hetkel keeras mu ümber, kahmas mu kaksiraksi sülle, tegi musi ja ütles: "Me tegime nüüd täpselt Linnutee all musi!" :)

Kogu see aeg, mil uudistasime taevast, mil Joosep kirjeldas mulle tähti, taevast ja kuidas nad omavahel paiknevad, kallistus, embuses olemine, musitamine Linnutee all ja käsikäes jalutamine nende samade tähtede all, oli üks erilisemaid hetki minu jaoks. Sellised lihtsad ja armsad hetked, mis on ainult meie kahe omad. Hetked, kus mitte kedagi teist pole kohal, need on nii väärtuslikud. Aitäh Sulle, Joosep! Aitäh, et Sa pole piiratud mõtlemisega, umbes, et ah, mis see pime selle tähistaevaga ikka peale hakkab! :D

Eelmisel nädalal oli mul kaks pikka ja sisutihedat koolipäeva ja kui ma tavaliselt olen öömaja saanud peretuttava pool, siis seekord ööbisin massaažikeskuses ehk Tondil. Ma ei tea, kui paljud teist on kursis, et milline see Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ja massaažikeskuse hoone välja näeb... Tallinnlased ehk on kursis, aga kaugema kandi rahvas - Google aitab! :) (ma tegelikult palun hiljem Joosepit, et lisaks siia mingisuguse pildikese sellest vanast ja räsitud hoonest). Tegu on vana majaga, mis vajab hädasti uut fassaadi. Seest on hoonet tasapisi värskendatud ja remonditud. Näiteks massaažikeskuse osa on täielikult renoveeritud, kus on adminni ja juhataja ruum, ootesaal, maassaažikabinetid, õppeklass, teooriaklass, köök ja muud olmeruumid.

Ma olen tegelikult peale möödunud nädala neljapäeva veel ühel korral Tondil ööbinud. Umbes täpselt kuu aega tagasi ja kuna minu üks teine kursakaaslane on samuti väljaspoolt Tallinnat, kes ööbib pidevalt Tondil, siis olime koos. Esimesel korral, kui ma Tondile jäin, siis hakkas Ingo rääkima, et oioi, tead ikka, et siin kummitab. Ma küll üritasin mitte välja teha ja naersin, sest teadsin, et püüab mind hirmutada. Kuid samas ei andnud hing rahu, sest mul on varasemaltki kõiksugu paranormaalseid kogemusi elus olnud ja uurisin, et mismoodi see maja siis kummitab. No ega Ingo miskit detailset ei rääkinud, kuna ta ise polnud väidetavalt miskit kogenud, aga teised, kes on hoones varasemalt korduvalt ööbinud ja viibinud, et aeg-ajalt kostuvad sammud ja uksed vajuvad lahti ja tagasi kinni jne. Okei, mulle piisas sellest, sest ma olen jõhkralt elava kujutlusvõimega ja kui olin oma ohkimise ja ähkimise lõpetanud, siis esimesel korral viisin jutu mujale ja sellega see teema vaibus ning esimene öö Tondil oli rahulik. Ses suhtes, et võib-olla seal oli midagi, aga kuna ma olin rampväsinud, siis ma uinusin praktselt kohe kui pea patja puutus.

Kuid neljapäeva hilisõhtu oli veider. Esmalt, enne uinumist käisin Ingoga köögis istumas, sest ma sõin oma kiirputru ja siis Ingo läks endale madratseid ja voodipesu tooma ning mina läksin vetsu. Ingo oli oma voodi tavaariga juba õppeklassi jõudnud ja mina sisenesin ruumi viimasena. Õppeklassiuks on uus uks, aga kuna on kas natuke ära vajunud või pole päris millimeetri pealt õigesti paigaldatud, siis peab natsa rohkem jõudu kasutama, kui tahad, et uks päris kinni läheb ja lukukeel auku libiseks. Mulle muidu sellistes olukordades, kus on eesruumid ja üldse suured pinnad, et ruum, kus mina viibin, eelistan, et uks oleks vahepealt kinni. Kuidagi privaatsem ja hubasem. Kuid seekord ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga ma ei surunud ust päris lõpuni kinni, vaid lükkasin natukene kinni. Pragu ei jäänud ka, aga nii kinni samuti ei pannud, et oleks kinni-kinni. Põhimõtteliselt tuuletõmbusega oleks uks lahti vajunud.

Mina tegin siis ruumi vastasseina äärde) diivanile mõnusa pesakese. Ingo magas natsa diagonaalis paremal põrandal. Ega meil pikka juttu polnud, kuna kell oli peaaegu südaöö ja soovisime üksteisele head ööd ja kõik jäigi vaikseks. Ahjaa, massaažikeskuses ööbis ka õpetaja, kes meile päeval on-site toolimassaaži õpetas ja kuna järgmisel pidi õpe jätkuma, siis õpetaja jäi samuti keskusesse ja ööbis teises ruumis.

Olin natuke aega saanud olla vaikselt silmad suletuld, tekk kõrvuni ja und oodanud, kui kuulsin korraks teisel pool ust (klientide ooteruumis) naksumist. Alguses ei teinud sellest välja, sest no põrandad, laed ja seinad ikka naksuvad, eksole. Eriti kui päeval on päike korralikult kütnud ja siis päikese loojudes, kui maja jahtub, siis hakkab ikka naksuma. Seega ei lasknud ma esimesest kahest-kolmest naksust end häirida. Kuid paratamatult hakkas mulle mingisugune muster nendest naksudest joonistuma, sest need hakkasid sarnanema sellele nagu keegi jalutaks  pikkisirget mööda ooteruumi põrandat. Mõtlesin, et võib-olla õpetaja läheb vetsu ja jäin kuulatama, kas vetsu ukse või mingigi muu heli kostub, mis viitaks vetsus käimisele, aga ei olnud.

Mulle muidugi meenusid kohe Ingo kummitusjutud ja mõtlesin, et olgu, isegi kui siin on keegi majavaim, et no ju ta siis jalutab lihtsalt mööda koridore ja ooteruumis ja ongi kõik, kuid kohe, kui ma oma loogilise ja lootusrikka mõtte lõpuni mõtlesin, lõppesid naksud. Sama äkki, kui need olid alanud. Kikitasin korraks kõrvu, et kas tõesti nii äkki ja võib-olla oli tegu ikka mingisuguse soojuspaisumisega, aga siis kuulsin mingisugust kahtlast heli, milles ma pole tänaseni kindel, aga mulle tundus nagu keegi oleks õppeklassiruumi ust üritanud lahti lükata. Selline sahin oli. Mõtlesin küll, et okei Kai, nüüd oled küll lõplikult mõistuse kaotanud. Sisendasin endale mõtteis rahu ja püüdsin enda fantaasiat korrale kutsuda, kuid siis äkki hakkas põrand väga selgelt naksuma selles samas ruumis, kus meie magasime. No õigemini üritasin magada. Naksumine algas ukse juurest ja liikus umbes ühe-kahe sekundiliste intervallidega meile lähemale ja peatusid järsult poole ruumi pealt. Kõik oli haudvaikne ja ma püüdsin end vaimselt valmis panna, et nüüd juhtub midagi hirmsat (näiteks vaim tõmbab teki pealt ära või silitab pead / nägu). Aga kuna see kõrvu lukustav vaikus, mis peale neid naksusid ruumi tekkis, viskas mu pulsi kuskil 200ni, siis mu närv ei pidanud vastu ja võtsin kogu oma ema rinnapiimaga kaasa antud julguse kokku ja küsisin nii reipal häälel, kui suutsin: "Ingo, kas Sa magad?"

Ingo aga nohises täies südamerahus ja sügavalt edasi ega teadnud toimuvast midagi. Kuna ma olin peaaegu püksi tegemiseni ära hirmutatud ja suht kõhe oli, siis äratasin igaks sajaks juhuks Janeti korraks üles, kes end sirutas ja heitis minu ette uuesti lösakile. Peale seda lõppesid kõik naksud. Mina tõmbasin teki veel rohkem endale ligi ja kui enne oli tekk kõrvuni, siis hiljem tõmbasin silmini.

Hommikul rääkisin teistele juhtunust ja õpetaja otseloomulikult ei teadnud juhtunust midagi, kuna juba ammu magas sel ajal ja rohkem kedagi majas ei olnud - või oli... Õpetaja rääkis vastukaaluks oma hirmuäratava kogemuse kummitustega. Juhtus see Paide Vallimäe kõrval olevas väikeses saunamajakeses, kus ööbis. Läks sõpradele külla ja ööseks jäi saunamajja, kui siis äkki keset ööd tundis, mismoodi keegi tõstab diivanit ja liigutab mujale ja ühtlasi ka tema käsi tõsteti üles... Ma küsisin, et on ikka kindel, et sõbrad mingit vingerpussi ei mänginud, aga ütles, et täiesti kindel, kuna pani ööseks saunamaja ukse lukku ja ta nägi mismoodi täiesti suvalise tühja koha pealt ilmusid mingisugused käed välja, mis haarasid tema omadest kinni.
Arutasime omakeskis, et eks see Vallimägi ole kirju ajaloolise taustaga paik ka , kus on palju inimesi halastamatult hukatud ja mõrvatud. Ühtlasi ka need neli kuningat. Nii et pole sugugi võimatu, et mõni vaevatud hingeke seal ringi jalutab ja vahepeal, kas igavuse peletuseks või oma rõõmuks, mööbeldab.

Ingo hommikul ainult naeris mu kummitusjutu peale, aga kui ma surmtõsiselt kinnitasin, et päriselt oli ka nii, siis ütles, et ärgu ma seletagu ja arvestagu, et tema peab veel Tondil üksi ööbima. Ma soovitasin tal järgmisel korral valada enda ümber soolaring ja kaela riputada küüslauguvanikud, siis on ehk julgem olla. Aga ega siin nalja pole, ma ise pean ka Tondil veel mõned korrad ööbima.

Kui siin mõned blogijad kardavad, et kui kohe uue aasta esimesel päeval ei blogi, siis võib juhtuda, et järgnev aasta tuleb blogipostituste vaene aasta või tuleb hoopis karma ja naksab kõik sõrmed ja varbad otsast ja siis ei saa ka enam never blogida. Minu jaoks on see jamps,sest ma pole ebausklik Ma ei hakka mingi sellepärast ka kilomeetrise ringiga minema või tuldud teedpidi tagasi jalutama, kui juhuslikult peaks samal ajal must kiška üle tee jalutama. Nagu misasja? Jumala eest, las jalutab. Ma olen liiga laisk ebausuks, sest sellega kaasneb liiga palju kohustusi ja rituaale: igal kolmandal sammul üle vasaku õla sülitamine, laua vastu koputamine, soola üle õla viskamine, hinge kinni hoidmine, tänavapostide vahel pendeldamine jms. Aga eks igal inimesel on omad uskumused ja hirmud.

Meie võtsime siis oma uue aasta vastu maal. Saime Joosepiga asjad klaaritud, Või õigemini selgus, et mulle oli veits vale infot edastatud ja et tegelikult Joosep polnud, ilma mind plaanidesse kaasamata, lubanud sõita aastavahetuseks maale. Seega oli olukord minu jaoks klaar ja saimegi kotid ja koerad pakitud ja põrutasime maale.

Meil oli plaanis rakette ka osta, aga jäime pool tundi müügipunkti hiljaks ja seega otsustasime, et teeme torusiili ja hõbepaberiga ise pauku.
Kui keskööni oli jäänud vaid mõned minutid, siis kõik kogunesime lauda räästa alla, sest paugumaterjal paigaldati teisele poole lauta ja mehed ehitasid sellise süsteemi, mida sai elektriga käivitada. Mulle anti siis au stepsel õigel ajal pistikusse susata ja kõik ootasid hinge kinni hoides kõmakat, sest mehed lubasid, et tuleb ilgem litakas.

5, 4, 3, 2, 1 ja pistsin stepsli pistikusse ja haudvaikus... Ainult vihmapiiskade poolt tekitatud pladinat oli kuulda.Nii me siis seal ööpimeduses kõik lauda räästa all seisime, kõigil ära ootavad ja veits nõutud näod ees ja siis kaks sekundit hiljem tegi keegi otsa lahti ja ütles: "Nojah, mis seal siis ikka, head uut aastat siis kõigile!"
Nii meil jäigi uus aasta pauguga vastu võtmata, aga selle eest tuterdasime vihmas ja poris ringi, kõigil säraküünlad näpu vahel särisemas ja naeratus näos head uut aastat soovimas. Joosepi sõber vehkis seal veel leeklambiga, millega süüdati säraküünlaid põlema, aga kuna see nii hirmsamat moodi mühises, siis ma kohutavalt kartsin. Pugesin kogu aeg Joosepile selja taha ja andsin koslepat, ise kisendades, et miks ei kaitse mind. Mul oli tõesti hirm, et mind vana kuusekändu pannakse varsti heleda leegiga põlema. Igatahes kogu see olukord oli naljakas. Selline akward olukord, kui pauku ei käinud ja siis inimestel oli selline ah tühja kah, head uut ikkagist.

Aastavahetuse pidulaud oli ka head ja paremat täis: marineeritud seened, maitsepähklid, kartulisalat, täidetud korvikesed, kodutehtud soe kringel ja kook, jäätist ja veel palju muud, mis mul enam ei meenugi. Alkoholi sai ka natuke pruugitud, aga mitte palju, sest eesmärk eraldi pole ju end seaks juua, vaid lihtsalt natuke napsitada. Mina võtsin neli pitsi Vana Tallinna jäätisekoorelikööri jääga ja aastavahetuse tervitusnapsuks oli meil Martini Asti, mille esimesed lonksud iga aastaselt joome traditsiooniliselt gloobuse jalast. Kokku jõin kaks pokaali ja rohkem ei tahtnudki.

Pärast tegime veel ühe Aliase ja Katani ja ma rämedalt kaotasin ja Katani lõpus ütlesin, et ma ühinen ka Joosepiga ja hakkan ka nüüd lauamängupõlguriks, sest mõlema mänguprotsess tõmbas moti nii alla, et Katani ei taha ma enam pikka aega mängida. Aliast mängisime eile veel korra ja siis olime Joosepiga paaris ja jäime vastasmeeskonnaga viiki. Sellega ma suudan leppida, aga ma olin tõsiselt pinges. Mul hakkas ruumis, kus oli 28 kraadi sooja, külm ja käed muutusid higiseks. Vot nii pingesse läksingi mängu viimastel minutitel.

Aga selline oligi siis meie aastavahetus. Kuidas teie vana aasta läks ja uus tuli?
Ilusat ja inspireerivat uut aastat, et kõiki teie ettevõtmisi saadaks edu. Et oleks armastust ja tervist ja kõike seda, millest puudust tunnete! Aitäh, et olete olemas olnud ja elate jätkuvalt minu tegemistele kaasa ja eks vaatame, mis see 2017 endaga kaasa toob :)

Tänane hommik algas meil tasase koputusega välisuksel, mille peale Python koheselt reageeris ja moka otsast möhatuse välja lasi. Enne seda ma magasin õndsat und hambad laiali ja nägin just sel samal momendil mingisugust ilusat unenägu ja nagu Murphyle kohane, siis koputus tuli just kõige valemal hetkel üldse. Avasin unesegaselt silmad, kuulatasin ja pärisin Joosepilt aru, et kas see oli tõesti koputus, mida ma kuulsin. Joosep kinnitas, et jep, see oli täitsa päris ja et ma ei näe praegu und.
Selle asemel, et minna ja vaadata nagu normaalsed inimesed muiste, et kes see seal "varajastel" hommikutundidel ukse taga koputab, meie lihtsalt pikutasime liikumatult voodis edasi. Ju meist keegi ikka oleks ust avama läinud, kui see oleks olnud paaniline koputus, mille järgi võiks koheselt oletada, et kuskil on tuli lahti või kuskilt kellegi keldrist on laip leitud, kuid see oli selline vaikne ja rahulik koputus, mis ei motiveerinud meid kummatki riideid selga ajama ja ukseni loivama.

Peale paari koputust ja ootamist, saabus vaikus ja oli kuulda, et keegi lahkus trepikojast. Kuna ukse taga käimisega oli Joosepi uni nagu peoga pühitud, siis haaras öökapilt oma tahvli ja hakkas hommikusi uudiseid läbi sirvima, kui äkki küsib minult: "Kas Sa kuuled koera niuksumist?"
Ma kergitasin selle küsimuse peale väheke oma pead padjalt üles ja jäin kuulatama ning  ütlesin, et mina ei kuule midagi. Joosep ikka, et kuidas ma ei kuule?! No ma siis kikitasin uuesti kõrvu, kuid samal ajal tõusis Joosep juba voodist püsti ja liikus esiku suunas. Ma ütlesin siis uuesti, et minu meelest on see lapsenutt, sest see kostus ju väljaspoolt meie korterit.
Ma pikutasin voodis edasi, kui äkitselt kuulsin, et Joosep avas meie korteri välisukse ja esiti ma mõtlesin, et kontrollis minu väidet, et kas tõesti naabrilastest keegi nutab, kuid pani ukse uuesti kinni, kuna trepikojas valitses haudvaikus.

Joosep tuli magamistuppa ja ütles: "Näe, oligi ju Sinu koer, kes nuttis..."
"Ei olnud ju! See nutt tuli korterist väljaspoolt" raiusin ma põikpäiselt vastu, mille peale Joosep ütles: "Janet oligi trepikojas!"
"Misasja?! Satahad mulle praegu öelda, et Janet just praegu tuligi trepikojast korterisse või?" küsisin ma täiesti segaduses olles.
"Jah!" vastas Joosep. "Sa tahad öelda mulle, et ta oli terve öö seal või?"
"Ma arvan, et me lihtsalt esimest koputust ei kuulnud..." mõtiskles Joosep valjult.
"Et naabrilastest keegi tuli, koputas, me ei reageerinud ja siis tuli ise korterisse ja võttis Janeti? See ei kõla ju üldse loogiliselt, sest siis oleksid koerad lärmi teinud, kui keegi oleks korteriukse avanud ja pealegi vaata Janetit, tal pole kaelarihma ja naabrilapsed ei võta Janetit kunagi ilma rihmata..." seletasin ma. Peale seda jäime mõlemad nõutult voodi servale istuma ja vaatasime üksteisele ja Janetile kordamööda nõutu näoga otsa. Janet säras suurest rõõmust nagu juudipuu, ähkis ja keerutas, pistis oma koonu mulle pihku ja lunis paisid ja siis läks Joosepi juurde ja lõpuks hüppas voodisse ja viskas end täpselt keset voodit külili.

Kogu see lugu on nii imelik ja täielik müstika, sest kui Joosep koertele öösel viimase pissiringi ära tegi ja me veidi hiljem magama läksime, siis ma kuulsin, mismoodi Python oma pessa magama puges ja ma veel imestasin, et Janet polnud tema kohta ära hõivanud.Samal ajal mõtlesin isegi veel, et huvitav, kus siis Janet on, sest tema tavaliselt hõivabki nahaalselt Pythoni pesa või siis poeb voodi alla magama, aga ma ei tundnud voodisse pugedes varvastega Janeti karvast tagumikku, mis tavaliselt minu voodi poole alt välja ulatub. Mul oli hinges see küsimus ja natuke nagu painas, et kus on Janet, aga no ma rahustasin end maha, et ju ta siis magab köögis laua all või elutoas või no kus iganes, kuid mitte trepikojas, nagu vaene väike vanemateta laps.

Imelik on ka see, et Janet tavaliselt annab vägagi häälekalt märku, kui on kuskile üksi või maha jäetud, kuid öösel ei teinud trepikojas piuksugi. Alles siis, kui kuulis Pythoni möhatust ja aimas vist, et äkki me oleme nüüd ärkvel, hakkas endast vaiksete ja tagasihoidlike niuksatustega märku andma. Ja mina, hea armastav ja hooliv koeraomanik (lubage mul siinkohal köhatada), kes on kordumatu kord kuulnud Janeti mõminat, näutsumist, niuksumist, kiunumist, hädakisa, ei tundnud oma pisikese popsiku vaikset kutset ära, vaid Joosep oli see, kes juhtis mu tähelepanu sellele, sest ma ise oleksin täielikus südamerahus edasi hambad laiali maganud, sest no mina ausõna ei kuulnud. Öelge veel, et pimedal on hea kõrvakuulmine, muig :D

Janet igatahes pole täna minust sammugi maha jäänud. Isegi vetsu minnes, oli ta juba enne sees, kui mina jõudsin üldse oma varvastki üle lävepaku tõsta. Istus entusiastliku ilme ja olekuga nurgas ja liputas mulle rõõmsalt sabaotsa ja nii ma siis pidingi hommikuse pissil käimise koos karvase kaaslasega ära toimetama. Mul lihtsalt polnud südant teda välja ajada. Vaene hing, keegi võiks mulle nüüd loomakaitse kutsuda.
Keda teie olete maha või ära unustanud?
Pildil siis Janet peale, loodetavasti mitte väga ränka, ööd trepikojas. Leidis endale kohe väheke parema küljealuse:

Viimasel ajal tunnen, et jooksen lihtsalt energiast tühjaks. Ei oska öelda, et kas see kõik tuleneb sellest, et kolimisega oli päris palju pingeid ja sisse elamine tekitas palju stressi, aga mu organism justkui ei suuda enam taastuda. Magan ebanormaalselt palju...ööund on täiesti piisavalt (8-9 tundi). Hommikune ülesärkamine on minu jaoks täielik piin ja kui ma lõpuks suudan oma ahtrile kargud alla ajada, et minna kööki hommikusööki valmistama, siis on mul tülpimus ja tunne nagu läheksin piinamiskambrisse. Paar tundi tohkendan ja siis juba tunnen, et tahan jälle magada. Siis pikutan tund või poolteist ja siis tohkendan jälle edasi...seda kuni järgmise puhkepausini, sest siis võib mind taas leida horisontaalasendis lebotamas või täiesti sügavalt magamas.
Joosep teeb praegusel perioodil kodus enamus toimetusi, sest mina olen ju niisama ilus ja lihtsalt kasutu :D 
Täna vähemalt nägi veidigi mu päev elava inimese moodi välja, vastupanuks eilsele, kus ma suutsin põhimõtteliselt ainult hommikusöögi valmistada ja ülejäänud päeva ma enamasti lihtsalt unelesin.
Ärkasin, tegin hommikusöögi, pesin terve kraanikausi täie nõusid ära, läksin toidu-, ehitus ja tarbekaupadepoodi. Tagasi tulles eksisin veidi ära ja üritades õiget teeotsa leida, astusin ühe jalaga sügavasse kraavi, mille tulemusel oleksin peaaegu ninali lennanud...aga jäin siiski püsti- dadaaa! :D Lõpuks jõudsin peaaegu koduni, aga seda tõesti ainult peaaegu, sest siis tuli ületänava koer Robi meid jälle terroriseerima, mille tulemusel kaldusime taaskord õigest teeotsast kõrvale. Loomulikult ei saanud ma sellest koheselt aru ja nõudsin Džännult, et otsigu mulle trepikojauks. Džännu aga põikpäiselt putkis vastu ja tahtis üldse maja juurest lahkuda (mina samal ajal mõtlesin, et koer on peast puhta soojaks läinud). Lõpuks otsustasin Joosepile helistada, kellel oli muidugist telefon just sellel momendil väljas. Kuna minu meelest oleks antud olukorras suht nüri niisama seista ja "passida" ümbrust, siis proovisin veelkord ise orienteeruda selles segasummasuvilas, kuid seda tulutult. Tegin veel ühe hädise katse Joosepit telefoniteel tabada, kuid mitte essugi. Järgmiseks trükkisin talle Skypeisse sõnumi "Aita!!!" ja siis edasi hakkasin trükkima oma arvatavat asukohta, kui minu trükkimise katkestas seesama Robi peremees, kes pakkus oma abikätt ning juhatas mu õige maja ja trepikojani.
Jõudes koju, vahetasin riided ja hakkasin süüa tegema. Toidu valmistamise vahepeal saatsin ametlike kirju ja vastuseid laiali. Tegelikult pidin veel pesu ka kuivama panema ja tolmukaga elamise üle tõmbama, kuid selleks mul jaksu enam polnud. Kas ma hakkan vedru välja viskama või on tegu vananemisega või olen ma haige või mis minuga ometigi lahti on?
Igatahes on Joosep igati tubli, sest pikkade tööpäevade kõrvalt aitab hetkel mind ikka päris kõvasti. Näiteks ilma midagi ütlemata pani ise pesu kuivama ja võttis elamise tolmukaga üle. Eile tõi ta mulle ilusa punase roosi ja mu lemmik mahlajooki ning ütles, et soovib, et mul hakkaks parem :)
Ma ei tea...kui teil on mingeid soovitusi või nippe, mismoodi saada energiat juurde, siis kuulaks huviga nõuandeid.

Mul oli täna öösel nagu kõige veidram unenägu ever ja kui ma tavaliselt...või no olgem ausad, ma pole kunagi varem oma unenägusid siia kirjutanud, siis tänasest unenäost ma pean lihtsalt kirjutama. Ma ei suuda seda endale ega endas hoida. Nägin nimelt, et mul oli laps, aga mitte lihtsalt mingi suvaline laps, vaid kollane väikemees, kes oli mega energiline ja kes oli kõigest 0,5 cm pikk ning kellel olid peas kaks  hästi nunnut mumpsikuga antenni, mis kargasid peast välja (bo-jo-jong) ainult siis, kui kollane väikemees nägi teisi lapsi. Mul oli üpriski keeruline seda kollast siplevat väikest tüüpi kinni hoida oma suurte sõrmede vahel. Hoolimata korduvatest korrale kutsumistest ei kuulanud Ta absoluutselt minu sõna ega rahunenud maha. Lõpuks ütlesid minu kui vaese ema närvid üles ja pistsin kollase lapsekese kinda värvli vahelt sisse ja laususin: "Kui Sa käituda ei oska, siis oled kinda sees!"

Järgmisel hetkel nägin, et olime Joosepiga poes oma poole sentimeetrisele lapsele standard vankrit valimas...ja täitsa tavalise beebi suurustele mõeldud kärusid. Valik oli muidugi meeletu...lausa viis identset lapsekäru oli valikus. Kõigil olid peale joonistatud arbuusid, viinamarjad ja banaanid ning külje peal ilutses suur firmakiri "Vitaminbell"...ma isegi ei tea kas antud ettevõtet üldse eksisteerib ja vaevalt see antud loos hetkel üldse oluline on...
Müüja uuris, et millist vankrit ma sooviksin oma lapsele, aga kuna ma ei suutnud nendest viiest identsest vankrist oma valikut langetada, siis lasin müüjal valida.
Veel tahtsin, et Joosep ostaks mulle teeküünlaid (10tk)m mis maksid 137,65€, kuid miskipärast polnud Ta sellise hinnaga nõus mulle teeküünlaid ostma. Wonder why? :D 
Hommikul üles ärgates mõtlesin esimese asjana "ma olen hulluks läinud"...tundub ju loogiline.

Varsti on suur kevad käes ja ma pole ikka veel suutnud blogida sellest, et kuidas ma Nelijärvel suusatamas käisin ja milline vaimustus mul suusatamisest tekkis ja et isegi puuga kohtumine ja ninast, peast ja näost vere lahmamine ei võtnud minult suusatuhinat ära. Mul on miskipärast tunne, et seda suusalugu ei saa Te praegu ka lugeda, sest mul on vaja kirjutada oma suurest vaimustusest ja eduloost...ma viisin eile prügi välja...iseseisvalt...nagu kaitseväes tavatsetakse öelda. Võib-olla pole see mingisugune eriline saavutus kellegi teise jaoks, aga minu jaoks küll, sest kui nägija suudab nina krimpsudades delikaatselt kahe sõrmega prügikastiluugi avada, kaugelt suure kaare ja graatsilise viskega prügikoti prügikasti heita, siis nägemispuudega inimestel see asi nii libedalt ei käi, sest teadupärast me kombime asju...jaajah...prügikast ei ole erand, sest vaja on leida see krdi luuk ju...või no õigemini...ärgem tormakem asjadest ennatlikult ette, sest enne kui luuki hakkame otsima, on vaja see batsillivabriku peahoone üles leida.
Aga  siin loo juures on üks pisikene aga...kuidas Sa otsid seda prügikasti, kui juhtkoer on õpetatud viima takistustest mööda (loe: nii ümmargustest, kandilistest, nii luukide ja aukudega ja reklaamidega, ilma reklaamideta, maapinnal kui ka posti otsas olevatest prügikastidest) ja loomulikult preili Karma otsustas ka mind külastada. Nimelt 2-päeva tagasi ma just kõrvaltänavas koperdasin ühele prügikastile otsa, või no prügikasti väljaulatuvale sangale  ja otseloomulikult sai Janet selle eest noomituse ning kui juhtkoera tähelepanu korra juhtida mingisugusele ebameeldivusele, siis võid suhteliselt kindel olla, et järgmine kord on eriti ettevaatlik selles kohas.
Võtsin siis kolm prügikotti parema käe otsa, Janetile panin rakmed peale ja läksime prügikasti jahile ja seda öösel pool üks. Küsite, et miks nii hilja? Ma vastan suurima rõõmuga. Pimedas on vähem pealtnägijaid ja siis on mugavam kohmitseda ja ringi tuiata ja no tuiamist meil jätkus. 
Tuiasime mööda hoovi ringi, küll ühte nurka ja siis teise nurka, kuid mina mõistmatu perenaine ei olnud ikka rahul ja nõudsin: "Otsi mulle prügikast! Kus on prügikast!? No otsi see prügikast üles!!!"
Sellise skisofreenilise ja hullumeelse jutu peale otsustas Janet, et viib mu peatänavale tagasi, sest kes ikka sellisest perenaisest aru saab, kes ühel päeval nõuab, et prügikastist tuleb kaarega mööda kõndida ja teisel päeval nõuab prügikasti juurde minemist. Kuid kui sain end tänu peatänavale uuesti ära positsioneerida, kamandasin ma taaskord Janeti tahahoovi.
Janet proovis mulle uuesti pakkuda erinevaid kohti, kuid nähes minu järjepidevust ja jonnakust prügikasti osas, peatus äkki ja oli veidi nõutu olekuga...mina samal ajal tajusin, et minu läheduses pole vaba platsi ja hakkasin selle käega vehkima, mille otsas mul oli kolm prügikotti. Järsku tundsin isegi mingisugust haisu, kuid ma ei saanud päris hästi aru, et kas minu käes olevad prügikotid haisevad või on see tõesti prügikast...kuni selle hetkeni, kui käis "pomps!"...halleluuja! Tõepoolest ma sain prügikotiga mingi asja pihta ja lähemal uurimisel selgus, et tegu pole isegi õnneks naabrite autoga :D
Ma olin nii sillas ja kukkusin Janetit kohe ülistama: "Dzännukene, Sa oled nii tubli...minu tibutupsu! Kõige parem juhtkoer maamunal!" Tegin siis peale väikest ninnnu-nunnutamist prügikasti luugi ettevaatlikult lahti, surusin oma prügikotid kasti, üks kukkus vahepeal kastist välja, korjasin selle uuesti üles ja surusin kogu jõust selle tagasi, siis sulgesin luugi ja naeratasin õndsalt. Võtsin oma juhtkoera, kes kannatlikult ja liikumatult ootas kuni ma tohkendasin seal, patsutasin Dzännut tunnustavalt ja sammusime uhkelt trepikoja poole, endal südames elevus, et saime hakkama ja see võttis aega kõigest 15 minutit :D

Mul paar päeva tagasi meenus, et oi ma tahtsin ju blogida sellest, kuidas ma üle pika aja jälle diskotamas käisin ning kui ma kirjutan "üle pika aja", siis ma mõtlen selle all oma nägija aega - no seda aega, kui ma veel noor ja seksikas olin....nüüd olen ma ainult seksikas.
Igatahes (see on minu parasiitsõna) kuulasin raadio Elmari soovisaadet ja seal rääkis saatejuht Lauri Hermann, et Pärnus on tulemas Elmari aastavahetuse disko ja et sinna võita kaks priipääset, ei ole mitte midagi muud vaja teha, kui tervitada ja tervituse juurde lisada märge selle kohta, et soovid loosis osaleda ja nii ma toimisingi ja võitsingi! :D
Alguses olin ma natuke ebalev, kuna mind valdas samaaegselt kaks erinevat emotsiooni. Ühelt poolt olin ma väga õnnelik oma võidu üle ja teisalt olin ma äärmiselt kahtleval seisukohal, et mismoodi ja kellega ma diskotama lähen...
Peale mõningasi läbirääkimisi, palumisi, mangumisi, kokkuleppeid, moosimisi ja kurva kutsika näo tegemisi sain meeskonna kokku:
a. diskokaaslane: Joosep (väga palju mangumist ja palumist)
b. meik ja soeng: Eliis ja Karin
c. stilistika: Eliis, Karin, ema ja otseloomulikult ka mina ise :)
d. autojuht: Sirts ja Kristjan

Kuna minu enamus piduriideid asuvad Kilingi-Nõmmes, siis oli nagu eriti ideaalne variant, et piletite võitmise hetkel kodus viibisin, kuna siis sain endale sobiva outfiti diskotamiseks valida. Tuulasin kõik kapid ja sahtlid läbi ning otsustasin, et panen selga musta värvi korseti, millel on maitsekalt pitsikest ja lindikesi, mustad ja eriti šikid siidpüksid ning varba otsa peenikese ja kõrge kontsaga saapad. Vaimusilmas panin viimse kui detaili paika: juuksed lokitan ja jätan lahtiselt, silmad kergelt suitsused ja huuled sädelevroosad, küüned samuti huultega ühte tooni ja samamoodi hoolikalt valitud ehted, mis annaksid viimase lihvi minu välimusele. Kõik sujus plaanipäraselt ja kõik tundus nagu olemas olevat. Panin oma peoriided tooli peale valmis ja palusin Joosepil need oma kotti pista ning asutasime end teele.
Paari päeva pärast oligi siis käes see õhtupoolik, mil pidime hakkama end valmis sättima meie esimeseks ühiseks tantsuõhtuks. Palusin Joosepil anda oma kotist minu peoriided, mille peale Joosep ulatas esimese asjana mulle musta korseti, siis saapad...võtsin korseti ja saapad vastu ning jäin käsi pikalt välja sirutatult veel midagi ootama...otseloomulikult oma šikke pükse, kuid Joosep päris kulme kergitades, et mis ma veel tahan.
Ma siis veidi kahtlustaval ja selgitaval häälel: "Eee...no mul oleks vaja allapoole ka ju midagi..."
"Mul ei ole kotis rohkem midagi", vastas Joosep.
Ma muutusin juba veidi emotsionaalseks ja tõstsin häält, vuristades ette: "Mismõttes ei ole?! Ma panin ju püksid, korseti ja saapad kotiga tooli peale...need peavad olema kaasas!!!"
Kuid fakt oli see, et minu pükse Joosepi kotis ei olnud. Ma seisin nagu puuga pähe saanu, vaatasin ainiti Joosepi poole, samal ajal mudides korsetti ning seejärel laskusin istukile vaibale, endal pisarad mööda põski alla voolamas ja lalisedes: "Ma ei saagi diskole minna! Ma tahan ühe korra peale üheksat aastat diskole minna ja ikka peab midagi untsu minema. See on lihtsalt nii ebaõiglane!"
Joosep tuli kallistas mind ja ütles: "Kallis, ära nuta. Me mõtleme midagi välja ja Sa saad küll minna diskole!"
"Eiiii saaaa.....mul eiii oleeee pükseee...", rääkisin ma läbi nutu, mille peale ütles Joosep: "Tahad ma lähen küsin oma emalt midagi?!"
"EIII! Ma ei taha Sinu ema riideid. EI-EI-EI!" pahvatasin ma suurest pahameelest.

Olukord lahenes järgmiselt: Joosep ja Sirts (loe: ämm) sõidutasid mu õe juurde ja Joosep koos oma emaga sõitsid Nõmme minu pükstele järgi...vaat selline ämm ja boyfriend on mul! Seni kuni minu püksid saabusid, tehti mulle lokid ja meik ning kõik muu d särgid-värgid ja kui Joosep mind nägi, siis suutis ainult öelda: "Vauu!"

Jõudes ööklubi Kassa ukse taha, avastasime, et see avatakse alles kell 23:00. Vaadates kella, selgus, et meil tuleb ligi 15 minutit ukse taga kükitada....jeeiii! Muidu nagu polegi mingi pikk aeg ootamiseks, aga kui on talv, lumi, jää, tuul ja veel natuke lund, jääd ja tuult ning Sul pole just vativammust ümber, siis tiba-tiba võib hakata jahe...nii ka läks.
Seisime seal, kui äkki tuli üks veidi purjutanud venelanna: "Njo, tjere njoored! Tje oljete jesimjesed!"
Kinnitasime, et oleme vist tõesti esimesed ja siis too venelanna soovis meile veel häid pühi, mille peale ma teavitasin, et tegelikult on pühad juba möödas, kuid see toda venelannat ei morjendanud. Otsustasime, et jätame venelanna üksi ukse taha ootama ja jalutame soojenduseks ühe tänavapikkuse ära. Mingi hetk hakkas Joosep mulle kapuutsi kergelt pähe kergitama, ise samal ajal lausudes: "Paneme Sulle kapuutsi pähe, siis on Sul soojem..."
"Eiii!" tõrjusin mina ja selgitasin: "Mul ei püsi lokid väga hästi ja kapuuts kiirendaks lokide ära vajumist." Joosep õnneks mõistis mind ja ei hakanud suruma, sest on endale selle selgeks saanud, kui oluline on mulle minu välimus.
Olime oma väikeselt soojendusringilt peaaegu tagasi jõudnud, kui too sama venelanna hõikas meile: "Njo davaitje njoored, tjulge siia! Tjeie olitje jesimjesjed."
Vahepeal oli ukse taha tõepoolest rohkem rahvast tekkinud ja too napsutanud venelanna üritas nende kõigiga sõprust luua. Küll üritas endale diskokaaslast sebida, siis uuris ühelt teiselt naistegrupilt, et kust nad tulevad ja siis uuris Joosepilt, et miks mütsi pole peas ning lõpuks teatas: "Mje pjeame kjallistama njagu pjingviinid!" ja kukkuski inimesi kallistama. Kui jõudis oma kallistamistega minu juurde, siis tajusin, et minu privaattsoon on täielikult okupeeritud, kuid mis parata...nii ma seal seisin, käed tuimalt küljel rippumas. Kui kallistus läbi sai, siis vaatas mulle hetke otsa, tõmbas ootamatult kapuutsi pähe, haaras mu pea oma käte vahele ja ütles: "Nii njunnu!"
Sel momendil lõi mu silmist keevalisi sädemeid välja ja kõik minu sees kisendas: "Minu lokid, minu lokid!!!" Ma pöörasin pilgu Joosepi poole, justkui tahtes Talle karjuda: "Päästa mind!"