Me saime kahepeale hakkama!

Varsti on suur kevad käes ja ma pole ikka veel suutnud blogida sellest, et kuidas ma Nelijärvel suusatamas käisin ja milline vaimustus mul suusatamisest tekkis ja et isegi puuga kohtumine ja ninast, peast ja näost vere lahmamine ei võtnud minult suusatuhinat ära. Mul on miskipärast tunne, et seda suusalugu ei saa Te praegu ka lugeda, sest mul on vaja kirjutada oma suurest vaimustusest ja eduloost...ma viisin eile prügi välja...iseseisvalt...nagu kaitseväes tavatsetakse öelda. Võib-olla pole see mingisugune eriline saavutus kellegi teise jaoks, aga minu jaoks küll, sest kui nägija suudab nina krimpsudades delikaatselt kahe sõrmega prügikastiluugi avada, kaugelt suure kaare ja graatsilise viskega prügikoti prügikasti heita, siis nägemispuudega inimestel see asi nii libedalt ei käi, sest teadupärast me kombime asju...jaajah...prügikast ei ole erand, sest vaja on leida see krdi luuk ju...või no õigemini...ärgem tormakem asjadest ennatlikult ette, sest enne kui luuki hakkame otsima, on vaja see batsillivabriku peahoone üles leida.
Aga  siin loo juures on üks pisikene aga...kuidas Sa otsid seda prügikasti, kui juhtkoer on õpetatud viima takistustest mööda (loe: nii ümmargustest, kandilistest, nii luukide ja aukudega ja reklaamidega, ilma reklaamideta, maapinnal kui ka posti otsas olevatest prügikastidest) ja loomulikult preili Karma otsustas ka mind külastada. Nimelt 2-päeva tagasi ma just kõrvaltänavas koperdasin ühele prügikastile otsa, või no prügikasti väljaulatuvale sangale  ja otseloomulikult sai Janet selle eest noomituse ning kui juhtkoera tähelepanu korra juhtida mingisugusele ebameeldivusele, siis võid suhteliselt kindel olla, et järgmine kord on eriti ettevaatlik selles kohas.
Võtsin siis kolm prügikotti parema käe otsa, Janetile panin rakmed peale ja läksime prügikasti jahile ja seda öösel pool üks. Küsite, et miks nii hilja? Ma vastan suurima rõõmuga. Pimedas on vähem pealtnägijaid ja siis on mugavam kohmitseda ja ringi tuiata ja no tuiamist meil jätkus. 
Tuiasime mööda hoovi ringi, küll ühte nurka ja siis teise nurka, kuid mina mõistmatu perenaine ei olnud ikka rahul ja nõudsin: "Otsi mulle prügikast! Kus on prügikast!? No otsi see prügikast üles!!!"
Sellise skisofreenilise ja hullumeelse jutu peale otsustas Janet, et viib mu peatänavale tagasi, sest kes ikka sellisest perenaisest aru saab, kes ühel päeval nõuab, et prügikastist tuleb kaarega mööda kõndida ja teisel päeval nõuab prügikasti juurde minemist. Kuid kui sain end tänu peatänavale uuesti ära positsioneerida, kamandasin ma taaskord Janeti tahahoovi.
Janet proovis mulle uuesti pakkuda erinevaid kohti, kuid nähes minu järjepidevust ja jonnakust prügikasti osas, peatus äkki ja oli veidi nõutu olekuga...mina samal ajal tajusin, et minu läheduses pole vaba platsi ja hakkasin selle käega vehkima, mille otsas mul oli kolm prügikotti. Järsku tundsin isegi mingisugust haisu, kuid ma ei saanud päris hästi aru, et kas minu käes olevad prügikotid haisevad või on see tõesti prügikast...kuni selle hetkeni, kui käis "pomps!"...halleluuja! Tõepoolest ma sain prügikotiga mingi asja pihta ja lähemal uurimisel selgus, et tegu pole isegi õnneks naabrite autoga :D
Ma olin nii sillas ja kukkusin Janetit kohe ülistama: "Dzännukene, Sa oled nii tubli...minu tibutupsu! Kõige parem juhtkoer maamunal!" Tegin siis peale väikest ninnnu-nunnutamist prügikasti luugi ettevaatlikult lahti, surusin oma prügikotid kasti, üks kukkus vahepeal kastist välja, korjasin selle uuesti üles ja surusin kogu jõust selle tagasi, siis sulgesin luugi ja naeratasin õndsalt. Võtsin oma juhtkoera, kes kannatlikult ja liikumatult ootas kuni ma tohkendasin seal, patsutasin Dzännut tunnustavalt ja sammusime uhkelt trepikoja poole, endal südames elevus, et saime hakkama ja see võttis aega kõigest 15 minutit :D