Esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki elulistes esikolmikusse... Ma olen sellepärast siin päevi endalt silmi peast nutnud, kassinud ja mõelnud, et aitab, panen blogi kinni ära... Okeiokei, see oli väike nali. Olukord pole tegelikult ühtki nii hull, hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest noh, 4. koht elulistes on vägagi kõva tulemus. Ja aitäh, et ikka ja jälle leiate tee tagasi mu blogipessa. Et mõtlete ja räägite kaasa ning ei pea paljuks vahel ka mõne kommi siia jätta. Ja ka neile soe käepigistus, kes on nii palju toredaid ja armsaid sõnumeid postkasti kirjutanud. Need tähendavad mulle palju. AITÄH! :)

Kui aga üdini aus olla, et kas mul tõesti pole vähimatki pettumust, siis noh, eks linnunokatäie ikka on. Ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik, kes on blogijate kuningannad, siis tuleb nende valikuga leppida, mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallu, Triinu Liis ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik ka suure üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud. Küll ükskord saabub ka minu tähetund, mil ma astun särades lavale, aga siis juba arvatavasti ilma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Hehh, kus hundist juttu.. ta just hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis kolm korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt tekipuhmast ja heitis rahulolevalt selle kõrvale pikali.


Jane üle, kes mu nina alt alatult kolmanda koha ära napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas ta lootust täis postituse sellest, mismoodi see on juba ammusest ajast olnud tema üks  suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest. Ja nüüd istubki pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle. Lisaks pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Teisisõnu, inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus saigi teoks. Seega mis saaks toredam olla kui inimese unistuse täitumine!? Nii et.. südamlikud õnnesoovid ja soe käepigistus ka minu poolt, kallis Jane!!! :)

Tean, tean, postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga kuna ma kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, siis kannatage lihtsalt ära. Tõesti, Kai, milline imeline soovitus... *muigan*
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde, siis meieoma lõbusa party rahvaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt 5 mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal oli, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lasi meid lahkelt sisse. Esimese asjana silkasin mina vetsu, peale mida saime hiiglama suure pokaali tervitusjooki, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni. Treppide peal paluti hetkeks ka seisatada ja poseerida, et blogijate saabumis hetke jäädvustada ja nagu ikka, siis mina ei saanud järjekordselt mitte midagi aru, kuhu ja mis hetkel ma oma pilgu suunama pean.  Aga noh, see on minu va pimeda puhul juba nii tavaliseks saanud. Üheksal juhul kümnest ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda, olen peaaegu alati sellise ilmega nagu ma oleksin pudeli viskit endale hinge alla tõmmanud,või kui mingi ime läbi jääbki pilk enam-vähem norm, mitte uimane, siis ma vaatan kuhu iganes mujale, aga mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada, sest ausalt - see vajab koormatäit kannatlikkust.



Igatahes, me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne, kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale. Või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu muistsel aal saksa preilad, kuigi just sekund tagasi tegin mina ka mingit mega hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid suvalistel aegadel. Tjah.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pistetud, nii et meil oli super khuul seltskond koos. Kui olime umbes veerand tunnikest istunud ja uudistanud oma kingikottide sisu, tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Saagim tahtvat minuga intekat teha. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Hehee, tegi inteka ajal ka korra njäu. Kui jõudsime Õhtulehe privaatruumi, siis Janet viskas koheselt end sofa ette lösakile, kuid siis kaameramees kukkus kamandama, et mingu koer diivanile, et siis oleksime kõik kenasti kaadris jne. Ma olin ausalt öeldes sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest noh, avalikes kohtades pole juhtkoertel lubatud käia diivanitel ja istmetel, kuigi kodus osadel juhtkoertel on see privileeg olemas. Ent Anu ütles, et tulgu muidugi, ja ma siis erandkorras andsin Janetile loa. Ja nii kangutaski Reti ta diivanile, madaame ju ise ei suvatsenud tulla.


Intervjuu läks vist hästi. Hiljem muidugi mõtlesin küll, et oleks võinud vähe adekvaatsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Selle asemel hakkasin ma mingid jampsi suust välja ajama. Lühike ja konkreetne vastus oleks olnud:oleks : blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist, ja thats it. Aga EI, mida teen mina!? Seletasin seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamistest ja blablablaa. Aga nojah, ehk järgmisel korral olen targem.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta kohe meie juurde ja ma pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma olen kogu aeg tahtnud sulle midagi öelda!"


Kui intekas läbi sai, auhinnad jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime teineteist. Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, argpüks selline, ent see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mõni hetk hiljem tuli "keegi", kes pani käe mulle õlale ja ütles, et "Kai, mu tüdruksõber sooviks sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma murdosa sekundist analüüsisin seda häält, sest see oli NII tuttav, ja siis ma vastasin naeratades: "Ma teaan, kes sa oleed! Kalvi-Kalle."


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime koos pilti ja Kalvi tegi meist Facebooki laivi ka ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on nii normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult, ilma ütlemata, laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg müts pihus paluma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu must huumor ja siis kohe järele viskas ise ka ühe eriti musta nalja minu pihta. Ma melu tõttu kahjuks enam nalja ennast ei mäleta, aga igatahes naerma ajas see mind küll.

Kui Facebooki laivid ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas ta tohib Liisa ja Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu, tulgu aga. Meil ruumi jagus ja maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid oli ka veel külluslikult. Ma vähemalt loodan, et veel oli. Seda oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikkuses olid enamus asjad juba otsas ja laual haigutas tühjus. 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ah, ärgu ajagu hullu juttu, see pole ju pime, vaatab inimestele ju otse silmaauku ja lavale jne. Päris lõbus oli kuulda, mismoodi nad olid seal all seletanud ja samal ajal rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud. Hea nali oli muidugi see, et kui ma jätsin teistele nägija muljet, siis samal ajal ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult pärinesid mustikad hoopis laualt... Kui Reti viimaks märkas minu pühendunud tegevust, siis uuris, et mida ma teen ja ma vastasin pilku klaasilt tõstmata, et tahan neid viimaseid mustikaid ka kätte saada. Ma kujutan ette, mis näoga Reti mind vaatas kui sai teada, et ma olin üritanud klaasist hambaorgiga olematuid mustikaid püüda.

No vot, minu õhtu oli igatahes super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud!!! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma. Ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles vuntsisid. Kniks ja kraaps! :)

Aftekale me ei jäänud, sest ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas. Nüüd mul on ajalooline blogititaanidega foto.