Mäletate, kuidas ma paar postitust tagasi hõiskasin, et 11.08 tullakse ja pannakse meile soojavee boiler ja siis mina, mina kolin mõneks ajaks kogu oma maise varaga vannituppa, sest ma olen seda juba terve igavik oodanud, et saaksin end lõpuks ometigi inimese kombel sooja veega pesta. Aga kas ma olen praegu vannitoas? EI OLE. Kas ma teen praegu suurest rõõmust kukerpalle? EI TEE. Sest tuleb välja, et meil on ühefaasiline vesi. Ja kui te nüüd küsite, et mis ühefaasilisest veest ma siin sogan, vesi on ju vesi, siis tuleb välja, et ei ole. Vähemalt mitte nendes majapidamistes, kus on vanahea puupliit ja malmist veeboiler, mida tuleb siis sooja vee saamiseks kütta.

Kõik sai alguse sellest, kui otsustasime, et astuks ka väikse sammu kiviajast tänapäeva ja kurtsin kunagi blogis, et mul oleks hädasti vaja enne siirdamisele minemist vannitoas see sooja vee asi korda saada. Ja selle all pidasin ma silmas seda, et suur malmist veeboiler viiakse minema ning asemele pannakse kahesüsteemne boiler. See on siis see boiler, mida saab kütta nii elektri kui ka puudega. Aga täna selgus, et sellega on väikene aga...
Kuna mina ei ole mingi torumees, siis andke mulle andeks, kui ma ajan teile praegu mingit käojaani, aga mina sain asjast aru nii: meil on vannitoas mingisugune veetoru, mis läheb otse boilerisse ja see ongi see ühefaasiline vesi. Aga et uut boilerit paigaldada, peab olema kahefaasiline vesi. Ehk et tarbe ja boileri vesi peaksid tulema eraldi torudest, aga meil ei tule. Teisisõnu, vana hea nõukaaegne süsteem.

Aga ei ole hullu, sest ka sellele probleemile on tegelikult lahendus olemas. Tuleb lihtsalt radikad korterisse paigaldada, et kui tahame talvel puudega sooja vett kütta, siis ei küta vett boileris keema, vaid radikad jahutavad ta enne maha. See hoiaks siis ära selle, et boiler keeks lõhki.
Mõõtsime ja arutasime, et kuhu võiks siis need radikad tulla ja leidsime, et kõige mõistlikum oleks esikusse ja vetsu panna.Saime siis ühtlasi ka uue hinnapakkumise. Tonn. Ja mitte nagu kõik kokku, vaid veel otsa sellele 600 eurile. Nagu.. kuidas palun?

Ma saan aru, et radikad ja metall ja torud ja kõik need asjad on kallid, aga see tähendab seda, et kogu see kupatus läheks meil kokku maksma kaks tuhat. Lihtsalt kaks tuhat, et ma saaksin end inimese kombel pesta. Et ma ei peaks pimedana kaks halgu käes roomama pliidini ja kütma endale pesemiseks sooja vett. Okei, vabandust, mina ei kütagi tegelt, sellega tegeleb Joosep. Ma tahtsin lihtsalt praegu üli dramaatiliselt kõlada. Aga ma pean ikkagi mingisugust plaanimajandust korraldama, et saaksime oma ajad klappima, et millal Joosep saab pliiti kütta, millal ma saan pesema minna, et vesi poleks liialt ära jahtunud ja et ma jõuaksin oma asjadega enne valmis kui soe vesi otsa lõppeb.
Ja ma isegi ei tea, kas ma olen praegu küüniline ja südametu, et tahan normaalseid pesemistingimusi. Sest võib-olla on kuskil keegi, kellel pole üldse vannituba ja elab muldpõrandaga majas, kust igast august puhub tuul sisse. Et siis on nagu nadi viriseda selle üle, et ma pean sooja vee saamiseks natuke puupliiti kütma ja oma pesemisi kellegagi kooskõlastama.. või siis kaks tuhat maksma.

Ja ma ei teagi, mis on kogu selle postituse mõte. Tahtsin võib-olla lihtsalt südamelt ära saada. Aga võib-olla ma tahan, et tunneksite mulle kaasa ja lohutaksite mind. Ütleksite, et isegi siis kui ma haisen nagu vana juustune sokk, et siis te ikkagi armastate mind. Sest praegu ma näiteks haisen. Aga homseks peaks end küll puhtaks küürima, sest olen Arvamusfestivalile minemas. Ja ei, mitte niisama ringi tuiama, vaid lausa paneeli kõnelema.
Mulle nimelt helistati ja küsiti, kas tahaksin osaleda Arvamusfestivali paneelis ja et teemaks on must huumor. Ma ütlesin, et ma muidu nalja ei mõista, aga tulen ikka. Nii et ma osalen tänavusel festivalil lausa kahes paneelis – reedel räägime mustast huumorist ja laupäeval võtame luubi alla ligipääsetava kultuuri. Ja noh, nüüd ma mõtlen, et ma olen ikka vist täitsa sooda peast. Närv hakkab vaikselt sisse tulema.

Aga ma jään nüüd kamaluga lohutusi ja virtuaalseid õlale patsutusi ootama. Ja rääkige, kas olete festivalile tulemas?

Ohohoo, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii pikk blogipaus oli ja kuna vahepeal on nii kohutavalt palju käimisi ja tegemisi olnud, siis ei oskagi kohe kuskilt alustada. Mul pole vist väga mõtet vahepealseid päevi eepose pikkuste kirjeldustega kirjeldama hakata, pigem piirduks mõningaste märksõnade ja lausetega.
12-13. august (reede-laupäev) viibisin ma Paides Arvamusfestivalil. Õigemini festivalipäev oli minul pigem kogu reedene päev koos õhtuse tralliga, kus ühtlasi ka minu pangakaart ära konfiskeeriti. Tegelikult on lugu väga lihtne. Nimelt andsin kaardi Linda kätte ja palusin, et võtaks kümpsi välja, et saaks festivali toitlustusalalt miskit osta. Linda võttis kaardi ja hetk hiljem naasis ilma kaardita tagasi. Ta lihtsalt otsustas sularahaautomaadi pröökavat juttu ignoda, et tal on vale PIN, sest oli nii veendunud, et mäletas minu parooli. Mnjah, no täna sain lõpuks pangas käidud ja nädala pärast olen ma tuttuue kaardi omanik, seni aga pean olema veits nagu vaeslaps, sest kui me sõpradega kuskil väljas oleme, siis lasen sõpradel enda eest maksta ja mina pärast teen netipangas ülekande. Mul tegelikult mobiilipank ka olemas, aga no ma olen juba miljon korda käinud seal nagu mingisugune pooletoobine, kes teatab taaskord, et ei mäleta oma parooli ja no hetkel ma rohkem oma nägu panka ei tahaks näidata. Veits imelik hakkab juba :D
Ahjaa, kui ma reedel seal kodukohvikus einestasin, siis juhuslikult kohtusin ka oma blogilugejaga, kuna ta oli tolle kodukohviku peretütar. Mulle vähemalt jäi selline mulje. Igatahes tervitused siinkohal siis minu toredale lugejale! ;) Kes see aasta Parkali kodukohvikusse ei jõudnud, siis mul on teist nii kahju, sest see oli lihtsalt super- toidud maitsesid imehead, Linda laulis hästi ja kogu atmosfäär oli väga mõnus. Istusime lihtsalt aias, laudadel valged laualinad (vähemalt minu peas olid need valged), igal laual põles küünal jne. Mina olin vist kõige pikemalt viibiv külaline seal, kuna pidin ootama Linda esinemise lõpuni, aga õnneks vahepeal tuli Ingo mulle seltsi ja võttis oma sõbra kaasa, kes oli, või õigemini siiani on vegan. Mina ja too vegan, kelle nimi on muuseas Kaidi ja kes muidu on hullult äge inimene,   suutsime ikka päris korralikult vaidlema minna. Ma kujutan ette, et meie laudkond oli pääris lärmakas. Õnneks ülejäänud külalised olid selleks ajaks lahkunud, aga pererahvas nautis ka väljas laua taga niisama olemist ja siis meie laudkond lihtsalt kraakles mingisuguse lehmade seemendamise teema üle. No ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga kindlasti teen sellest eraldi postituse, et mis nägemus oli veganil ja mis oli minu nägemus asjast.
14. august (pühapäev) sõitsin ma Paidest Pärnusse ja valmistusin õhtuseks teatrikülastuseks ja pean kohe etteruttavalt ära ütlema, et see oli ülisuperlahe. Kes minu Instat jälgib, siis sinna laadisin ühe pildi üles, kus ma olen Endla teatri lavatagustes ruumides. Igatahes minu super tore ja armas sõber Kasper, kes on Endla teatri valgustaja (ehee, meil on nüüd oma inside joke, et minul pimedal on oma valgustaja:D) ja tutvustas mulle lavatagust elu, olu ja inimesi. Ma sain Boybandy etendustes kasutatavaid rõivaid näppida ja samuti lasi Kasper mul oma valguspuldi taga istuda ja saalis valgust vahetada jne. Lisaks orgunnis mul kohtumise lavastuse "Kopsud" näitlejatega, kelleks olid Karita Vaikjärv ja Märt Avandi. Hah, Avandi isegi naeris minu naljade üle, much happy! :D Pärast tegime koos pilti ka, aga no need pildid on mul hetkel Facebooki Messengeris, aga ma pole jõudnud neid üldse alla laadida, nii et praegu pilte ei saa.
No ja kuna teater kestis hilja õhtuni, siis jäin ööseks õe poole ja järgmisel päeval sõitsin koju. Kodus valitses muidugi täielik bardakk ja kaos ja ma puhtusefriigina ei hakka üldse teile siia kirjutamagi ega teid koormama, et mismoodi ma hulluks läksin.
16. august (teisipäev ehk üleeile) sain ma Kaisuga kokku, kes on taas üle pika aja Inglismaalt kodumaad väisamas ja saime linnas kokku. Janetit ei hakanud ma selle padukaga linna vedama, sest paraku kõiksugu õhurõhu muutused annavad tugevasti tema liigestele tunda ja nii otsustasingi, et las penskar jääb sooja ja kuiva pessa tudule. Kaisuga käisime sellises kohvikus nagu Mumm. See asub Pärnu kurikuulsa sõõrikukohviku vahetusläheduses. Iseenesest toidud ja atmosfäär on kohvikus üpriski meeldiv ja selline privaatne, aga mul on selline kuri kahtlus, et ma sain eile sealt kerge toidumürgituse. Ma alguses mõtlesin võtta Ceaseri salati hiidkrevettidega, aga no kui küsisin, kas krevette on ikka normaalselt, siis teenindaja ütles, et need on hiidkrevetid ja et neid on seal neli. Ta ilmselgelt luges mu rahulolematust näoilmest välja, et neid on ilmselgelt liiiiga vähe ja püüdis seletada, et need on HIIDkrevetid, mille peale ma teatasin resoluutselt "Jaah, ma tean, millised on hiidkrevetid, aga neli krevetti on endiselt ikka liiga vähe...". Seega ma 8 euri maksvat Ceaseri salatit ei võtnud, vaid võtsin õrnsoolalõhe salati grillitud kartulitega. Pilti ma muidugi ei teinud, aga maitses see igal juhul iii-me-hää. Lõpp oli võib-olla liiga mee ja sinepiline, aga ei midagi katastroofilist. Magustoiduks võtsin Rabarber-Maasikas (pilt jällegi Instas olemas), mis sisaldas siis neid sama kahte komponenti, mis nimeski, pluss küpsisejäätist ja krõbedaid mandlilaaste. Lisaks kogu selle toidu peale jõin ma kaks tassi kakaod ära. Kui ma olin söömise lõpetanud, tundsin ma ühtäkki, et täiesti peetis, ma vist suren ära. Kõhus keeras ja pea käis ringi ja nina hakkas ka vett jooksma, nagu mingisugune allergiahoog. Kaisu viis mu vetsu, et äkki ikka tahan oksendada või miskit, aga no ma ei suuda käsu või sunni peale oksendada. Veel vähem endale näppe kurku ajada. Nii ma siis tiksusin seal ja surin vaikselt. Lõpuks tundsin, et mul on vaja värsket õhku, mis õnneks suts leevendas mu olukorda, kuid mitte kauaks. Kaisu viis mu autoga koju ja lõpuks hakkas temal ka seest keerama. Nii et, me mõlemad olime pärast ühed parajad hädalised.
Õhtuks oli mul igatahes juba inimese tunne ja kui alguses kahtlustasin, et kas tõesti pean kolmapäevase kohtumise lugejaga ära jätma, siis õnneks hommikul olin ma vinksis-vonksis ja sain Retiga kokku (tsau Reti!). Retiga käisime Steffanis ja nagu ma ikka, siis panin kohe inimese "tööd" tegema. Andsin talle nimelt oma vihmavarju ja ise haarasin Retilt käevangust, sest no kuna ilm oli ju "imeilus", siis ma ei taha, et Janet vihma ja sopaga minu kõrval tatsub, kuna siis on garanteeritud, et mul on sopapritsmed nabani. Eelistatud vahemaa oleks selliste ilmade puhul vähemalt 2km.
Enne, kui Retiga kokku sain, siis kodust välja astudes panin jalga täpilised kummikud, aga kuna Joosep saatis mu bussile, siis äkitselt, peale mõningast silmitsemist, teatas mulle, et need kumparid ei sobi hästi minu outfitiga. Mul oli täpselt selline nägu peas, et no super ju, kodus ei võinud öelda või? Saan esimest korda täiesti võõra inimesega kokku ja siis ma tulen nagu mingisugune Maali maalt. Aga no ma lahendasin olukorra kenasti ära. Nimelt õde oli õnneks lastega linnas ja nii me läksime käbe mulle uusi papusid vaatama ja skoorisingi endale alega üliägedad papud. Enne maksid 55€, aga mina sain need endale 29 eurtsiga. Jaah, ma võiksin pilte lisada, et saaksite näha ka, et millest ma siin üleüldse jahun, aga no ausalt, praegu ei viitsi. Kumparid ma tõstsin Pärnu Keskuse õueprügikasti kõrvale ja kui pärast uuesti PK-st välja astusime, siis olid minu kumparid endale juba uue omaniku leidnud. Seega win-win.
Aga rääkides Retist, siis sellel tüübil on täiesti Grete Kleinile üks ühele hääl. Ma mingil hetkel isegi ütlesin talle, et ärgu tehku niimoodi. Kogu tema kõnemaneer ja tämber jne. Nii et, kui Padjaklubisse või kuskile on Kleini hääledublanti tarvis, siis võtke minuga ühendust, ma vahendan teile Reti kontaktandmed ja võtanvahendustasu :D Täielik deja vu tunne tekkis. Reti tõi mulle väikse kingikotikese ka, mis sisaldas minu lemmik Milka šoksi, kahte külmkapimagnetit, teed, Janetile piiksuv mängukont ja Joosepile Coca-Cola (Joosep oli väga meelitatud). Retiga rääkisime niisama elust-olust, sis blogimisest, blogijatest ja niisama seiklustest jne. Reti ütles, et ma võiksin teha vlogi, kus ma näitan lugejatele, et mismoodi ma süüa teen. Ma muidugi kurtsin, et mul oleks selleks tarvis nägijat, kes hoiaks silma peal, et kõik oleks ikka fookuses ja siis ta pakkus ennast kohe lahkelt appi ja nii veeretasime mõtet, et võib-olla tuleb selle aasta lõpus lastega külla ja teemegi ühe kokkamis vlogi. Ahjaa, Reti on siis ka ühtlasi esimene lugeja, kes nägi meie elamise ära, kuna kui Steffis lõpetasime ja väljas endiselt lödistas vihma, siis tegingi ettepaneku, et lähme meile- vähemalt on kuiv ja soe. No ja nii läkski, Reti kohtus ka minu ülehoolitseva emaga, Joosepiga, Pythoniga ja linnas veel mu õe ja kahe õetütrega. Ühesõnaga pool minu suguvõsa nägi ära :D Ja kuna juhuslikult ema suitsetas just samal päeval ka latikat, siis koduteele andsime Retile kaasa terve suitsulatika. Nii et meil, vähemalt mul, oli küll tore päev ja mul on tohutult siiras hea meel, et mul on nii tore lugeja! :)
Aga olgu, ma halastan teile ja võtan end kokku ja lisan siia lõppu siiski mõned pildid ka.
See on siis selline ülinunnu juukseklamber, mille soetasin 2,95 eurtsi eest PK Lindexist:

Siin siis Janet oma uue mänguasjaga, mille Reti kinkis:

Need siis minu tuttuued papud, mis ma PK-st skoorisin (päris nahast muideks):

Ja siis lihtsalt üks niisama lambikas klõps Pythonist:

Just nii. Käisin möödunud aastal ka Arvamusfestivalil, kuid mitte külalisena, vaid pesitsesime Janetiga sellises telgis nagu Helpific. Seal said inimesed proovida, mis tunne on pimedana juhtkoera ja valge kepi abil liikuda ja ühtlasi saada nende kahe vahel võrdlusmoment, sai haistmismeelte abil erinevaid maitseaineid tuvastada, puutetundlikke ja punktkirjaraamatuid näppida ja palju muud huvitavat, mis on seotud nägemispuudega inimestega. Teistest interaktiivsetest ja elulistest asjadest sai proovida poksikinnastega purgi avamist, sealt endale komm urgitseda ja see ühtlasi ka avada. See viimane oli siis selleks, et inimesed saaksid aimdust, mismoodi reumahaigetel see kõik käib. Lisaks oli ratastoolikate takistusrada, kuhu olid monteeritud enimlevinud probleemkohad, mis meie tänavatel esineb. Ma tegin ka selle raja läbi ja ütleme nii, et päris pingeline oli, sest nii palju asju oli vaja jälgida (no nagu näiteks, et kui tahtsid end kõrgemast randist üles vinnata, siis pidid jälgima, et liiga palju selja taha end ei kallutaks, sest muidu kukud oma tooliga lihtsalt upakile). See kõik nõudis üllatavalt palju jõudu ja head tunnetust. No mul muidugi oli tänu oma pimedusele ekstrakeeruline, aga hakkama sain.
Kuigi mind kutsuti ka see aasta meeskonda, siis paraku otsustasin loobuda sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna nähes eelmisel aastal, kui palju põnevaid ja intrigeerivaid arutelusid toimus samal ajal, mil mina pidin oma meeskonna telgis viibima,siis otsustasin, et järgmisel aastal tulen raudpoltkindlalt lihtkülalisena, et saaksin ka festivalimenust osa.  Seega mina mitte üheski telgis "meelelahutust" pakkumas ei ole ja seega te ei saa mind lõpmata paljude huvipakkuvate küsimustega surnuks pommitada ega Janetiga pimesi kõndimist proovida.
Kuid, kui kellegil on endiselt soov proovida takistusrada läbimist ratastoolis, poksikinnastega klaaspurgi ja kommi avamist ja juhtkoeraga kõndimist, siis otsige üles festivalialalt üles selline telk nagu Pane Oma Meeled Proovile. Või no, kui mind näete kuskil ringi siiberdamas, siis võite ka ikka minult õlast kinni haarata ja ajame törtsu juttu ning luban ka Janetit silitada ja soovi korral natuke kõndida. Tegelikult unustage ära see loll soovitus "õlast haaramine", sest see on üks halvimaid asju üldse, mismoodi pimeda poole pöörduda. Või noh mina luban endalt õlast haarata, aga enamik pimedaid seda ei soovi, sestsee on ehmatav ja võib tekitada tunde, nagu keegi tahaks tema õlakotti ära varastada vms. Mind võib kasvõi sülle haarata, kallistada, no ühesõnaga mida iganes. Minu juurde võib ka hiilida ja siis teha näo ees "buu!". Sellisel juhul peaksite muidugi arvestama variandiga, et ma korraks kriiskan üle festivali või jooksen igas suunas laiali, aga kui esimene ehmatus on möödas, siis järgneb sellele juba naerulagin. Naerulagin muidugi ainult sellisel juhul, kui Sa tõepoolest kotivaras polnud :D Lihtsalt ole meheks ja astu julgelt ligi ja ajame juttu.

Alates kella 18 suundun ma Janetiga üheõhtu kodukohvikusse, mis on spetsjom festivali tarbeks avatud. Algselt mul sellist plaani küll ei olnud, aga kuna Linda esineb solistina sealsamas kodukohvikus, siis ega mul väga muud valikut ei jäänud. Paidet ma ei tunne ja niisama kooserdada teadmata mööda Paide Vallimäge oleks ka veits kahtlane. Igatahes bronnisin endale sinna kodukohvikusse koha ära, edastasin oma valiku menüüst ja jään põnevusega ootama. Kui keegi sooviks minuga ühineda ja tulla ka nautima kolmekäigulist õhtusööki ja minu ülemõistuse toredat seltskonda, siis lisainfot selle kodukohviku pakutavate roogade ja registreerimise kohta leiate siit! Ise nad kirjutavad endi kohta järgmist:


Peakokk hobi korras
Annely
*
 Ja festivalikava leiate siit! Kuidas teiega lood on, kas olete Arvamusfestivalile minemas?

Juba ülehomme ongi see päev, mil olen minemas #Arvamusfestivalile ja seoses sellega ka Linduškale külla. Ja kuna viimane kord kui ta meil külas käis, siis noor preili unustas oma dressika meile ja nüüd ei anna ta mulle enam üldse asu. Muudkui helistab ja küsib sada korda päevas, kas ma olen juba tema dressika kotti pannud. Jagas läbi telefoni mulle juba mingi sajandat korda käsklust, et ma nüüd ja kohe praegu pistaksin tema dressika endale kotti, sest muidu ma raudselt unustan maha. Vana inimene nagu ma olen, eksole.
Kui ütlesin, et ma ei kavatsegi seda praegu teha, sest mul pole hetkel õrna aimugi, mida ma selga panen, rääkimata, mis koti ma kaasa võtan, siis Lindale ei sobinud see vastus kohe teps mitte. Ta ei olnud rahul, et tema dressikas ripub turvaliselt kapis.  Selle asemel hakkas ta mulle kõikvõimalikke erinevaid variante pakkuma, millega ma võiksin nõustuda. Kõige parem lause oli Linda poolt see kui ütles: "Sa unustad ju ära! Ma ei tea...võta vähemalt kapist välja ja pane see endale kuskile silma alla!"
Mõni sekund vaikust ja siis sai vist ise ka aru, mida ta mulle just ütles. "Aaa, jaa. Sa ei näe ju."

Lõpuks suutis see vaene piinatud hing oma dressika transpordiküsimuse kõrvale jätta. Ma iseenesest võin ju postiga ka saata kui nii väga vaja...

Aga kuna Linda on kohutav aktivist, siis ei läinud poolt sekunditki kui võttis juba uue teema ja vuristas ühe hingetõmbega: „Tead, sa oled täiega kuulus Paides ja nii paljud minu sõbrad tahavad sind näha, aga nali on selles, et keegi ei julge sinuga kokku saada,“ ma mõhitasin ja noogutasin, Linda samal ajal jätkas „ aga ma kindlasti tahan sind näidata Hanna-Greetele, Helenale ja Pierrele.“

Oookei, miks ma tunnen end praegu nagu mingisugune kõdunev muuseumi eksponaat, keda tullakse vaatama ja kui katsuda tahetakse, siis ainult erand korras ja valgete kinnastega.
Ma kujutan juba vaimusilmas nii elavalt ette, kuidas kuraator Linda mind tutvustab. „Nii, jaa, tere tulemast! Astuge julgelt lähemale. Siin on meile teile üks eriti põnev ja huvitav eksponaat – pime inimene. Jaajaa, tulge-tulge, julgemalt. Ega pimedus pole ju nakkav. Kui siis ainult pisut. Tegemist on siis 1985 aasta väljalaskega, ent ajahambast puretuna kaotas nägemise 2006 aasta teises pooles. Ja siin tema kõrval seisab juhtkoer Janet. Ei-ei, koer ei ole pime. Kuidas te üldse nii rumalasti küsida saate. Hoolimata oma pimedusest, kuuleb Kai päris hästi ja temaga suheldes, just-just, temaga on võimalik suhelda, ei pea temaga karjudes rääkima. Ja tõesõna, tahan veelkord igaks juhuks rõhutada, et kui suhtlete pimedaga, siis te ei jää sellest pimedaks. Isegi teda puudutades ei ole pimedus nakkav. Nii et, praegu ongi teil ainulaadne võimalus minu pimedat sõpra lähemalt uurida ja katsuda. Olge lahked!"

Ma ei tea, näeme siis Paides või midagi. ..