Eelmises postituses, kus ma kirjutasin koerahoiu hindadest ja et minu arvates on ööpäeva eest 25 euri liiga palju küsitud, eriti veel, kui sellele lisandub mingisugune jalutuse eritariif, siis tänu kõikvõimsale Facebookile olen mina rumaluke ka nüüd märksa targem. Ühesõnaga, kuna me endiselt otsime Pythonile usaldusväärset hoidjat, no igaks sajaks juhuks, mitte et meil kohe lähiajal oleks tarvis, aga kui tekib taoline olukord, et siis ei peaks hakkama otsima ja oma peakest vaevama, kas ikka leiab jne. Pealegi minu arvates on koerale ka see variant parem, kui koeral on enam-vähem kogu aeg üks ja sama hoiupaik ja saab varasemalt oma võimaliku hoidjaga tutvust sõlmida ja koha koos omanikuga üle vaadata,  et siis on järgnevatel kordadel juba tuttav inimene ja pleiss ees ootamas. Vähem stressi koerale või nii.

Kuna tahtsin end üldise hinnapoliitikaga kurssi viia ja kuulda ka teiste koerteomanike seisukohti (no tõele au andes, tahtsin ma tegelikult, et mulle nõustuvalt kaasa kaagutatakse), siis jagasin oma postitust Eesti koerte omanike grupis Facebookis. No ja mis ma sealt siis teada sain? Nii palju, kui neid arvamuse avaldajaid ja kaasarääkijaid seal oli, siis enamus leidis, et 25 euri on täiesti norm summa maksta ööpäeva eest, sest me peame arvestama, et inimene on investeerinud isiklikku finantssi koerahoiuteenuse pakkumisse: soetanud puurid ja desinfitseerimisvahendid.
Noh iseenesest ma nõustun sellega, et inimene on investeerinud tarvikutesse, et tagada koerte turvalisus, juhul, kui hoius peaks samaaegselt olema mitu erinevat koera, eriti veel, kui tegu peaks olema kardinaalselt eritõugudega - näiteks taks ja pit bull. Sellisel juhul ma tõesti ei tahaks, et pit bull sööks väikese taksipreili õhtuooteks ära.

Desinfitseerimisvahend - Sellest ma saan ka aru, aga siiski natuke vähem. Lihtsalt mul tekkis selle desinfitseerimisvahendiga kohe küsimus, et kas niisama see inimene siis ei soeta endale koju puhastusvahendeid ja ei korista? Okei, saan aru, et inimene ei pea oma kodukeemiat minu peni peale kulutama ja sõltuvalt ilmastikuoludest tuleb koertega rohkem ja sagedamini koristada, aga kui õues on kuiv ja käppadega ei vea liiva ja soppa sisse, siis mida seal nii väga puhastada on vaja? Ega ma mingit sitast ja kusepidamatusega koera hoidu ei vii ju. Pealegi, kui inimene on mingi ilgem puhtusefriik ja pole harjunud koertega, siis milleks üldse sellist võimalust või teenust välja hõisata.Elagu õnneliku ja rõõmsana edasi koos oma toakiisukesega ja kotikoerakesega.

Lisaks... Ma küll ei ole viimase aja hindadega päris täpselt kursis, kuna ma ei näe neid, aga kas tavalise puhastusvahenditotsiku ei saa mitte juba 5-7 euriga kätte? Isegi, kui see maksab kümps, siis selle teenib juba paari hoidmisega tasa ja ma eeldan, et seda jätkub ikka tükiks ajaks. Vähemalt meil kahe pontuga jätkub pesuvahendit küll umbes aastaks.

Idiootsuse ja lugemisoskamatuse tiitli annaksin ma sellele kommenteerijale, kes kirjutas:

Selle nädala "Pealtnägija" saate viimases loos oli juttu sellest, mismoodi seltskond pullivendi võtsid kuskilt satiirilehelt ühe nalja, tõlkisid selle ära eesti keelde ja postitasid Eesti Pimedate Liidu Facebooki lehele. Sellest ma aru ei saanudki, et kas see läks privaatselt sõnumitesse või otse EPL Facebooki seinale, aga ega sel erilist vahet minu jaoks polegi.

Nali seisnes siis selles, et pimedate kogukonnale saadeti mingi suvaline pilt ja seal kõrval siis tekst "Ou, vaata seda!


Tahate teada minu ausat seisukohta?
Minu meelest üpriski andekas nali. Mind ajas igatahes naerma :D Kuid ma pole sugugi kindel, kas see oleks mind ka siis naerma ajanud, kui keegi oleks mulle ühte ja sama nalja teinud ühe õhtu jooksul miljon korda. Lõpuks oleks lihtsalt, et been there, done that. Me kõik teame, et igal naljal on oma maitsekuse piir ja mõnd nalja võib teha sada korda järjest ja ikka on naljakas, kuid siis on nalju, mis toimivad ainult ühe korra ja õigel ajahetkel.

Kui ma läheksin kuskile peole ja keegi viskaks sellise nalja õhku, siis ausalt, see oleks mulle täielik maiuspala ja ma hõõruksin mõtteis käsi kokku, kuna see on minu tassike teed. Ma ei jääks vastust võlgu. Mulle on varasemaltki ja korduvalt seda sorti nalju tehtud ja iga kord ma lõkerdan naerda või muigan kelmikalt ja pritsin sarkasmi vastu. See nagu lõhub uute inimestega suhtlema hakkamisel teatavat barjääri.
Ning teades ja tundes ka Jakobit, kes EPLi Facebooki lehte haldab, siis mitte organisatsiooni esindajana, uskuge mind, Jakob viskaks ka hea liti mõnele killuvennale vastu.

 Ma kindlasti ei arva, et need inimesed, kes seda pulli tegid, et oleksid mõelnud miskit halba. Pigem tundub just vastupidi - nad ei mõelnudki. Nad võib-olla soovisid ainult rohkemate pimedateni oma vaimuüllitise tuua ja mis võiks olla selleks veel parem koht, kui pimedate liit. Kõlab uhkelt ja suurelt ja kõlab täpselt nii nagu siin istuks kari pimedaid koos. Kuid asi, millega nad ei arvestanud või ei mõelnud või ei hoolinud, oli see, et me kõik oleme erinevad. Me pimedad suhtume oma pimedusse erinevalt. Mõne jaoks on see raske katsumus, millega siiani püüab rahu sõlmida. Teise jaoks on see paratamatus ja on oma olukorraga leppinud ja elab lihtsalt vaikselt oma elukest. No ja siis on kolmandad ja neljandad ja siis on ka minusuguseid, kes lõõbivad ja viskavad nalja. Isegi selliseid pimedaid on, kes vihastavad nii, et silme eest läheb mustaks (hehe, väike nali :D), kui teine pime peaks pimeduse üle nalja tegema, kuigi oleme ühes paadis.
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan, on see, et nali oli hea ja tegelikult seda võib täitsa vabalt teha, aga mitte organisatsioonile ja mitte miljon korda järjest, eksole. Ma ei tahaks, et kaaskodanikud arvaks, et pimedad on ühiskonnas üks grupp inimesi, kellel on huumorisoolikas veits umbes või et meie kuuldes tuleks elu eest vältida selliseid sõnu  nagu "vaata", "näe", "nägemist" jne. Just vastupidi. Minu teada pimedad üritavad levitada ühiskonnas mentaliteeti, et ärge kartke pimedatega suhtlemisel kasutada igapäevaseid tarbesõnu. No näiteks, et kõne lõpus on täiesti okei öelda pimedale "Nägemist!"

ETV "Pealtnägija"

Olen pikemat aega siin mõelnud, et võiks ükskord ometigi selle Facebooki laivi ära teha sellest, mismoodi Janet mind ühest kohast teise enda järel lohistab. Paraku on see siiani ainult mõttetasandile jäänud, sest ma ei ole sotti saanud, et mismoodi see laivindus pimedana välja peaks nägema. Ma saan aru, et on esi- ja tagakaamera ja siis vastavalt soovile saab neid paari liigutusega vahetada, aga nii palju kui ma teistelt pimedatelt olen kuulnud, siis vahva ekraanilugemisproge ei ütle, kumb kaamera hetkel on sisse lülitatud ja nii ongi kogu see laivindus tegemata jäänud, sest ma ei tahaks, et te esimese asjana minu ninakarvu vahtima peaksite.

Kuid alles hiljuti oleksin ma peaaegu laiviga maha saanud, sest tekkis suurepärane võimalus ja nii tegingi juba peas kindla otsusegi ära, et laiv tuleb. Mitte, et teid peaks need oleksid ja põleksid huvitama, pigem tahaksite tegusid näha, eksole, aga kuna mul on tarvis see endast välja saada, siis kahjuks peate lugema :D

Mul oli selline enese poputamise päevake, kus Bellissima ilusalongis oli mul   näohooldus, peale mida pidin lippama Villa Marleeni ilusalongi pediküüri (viimases siis töötab mu ema juuksurina). No ja kuna nende kahe ilusalongi vahemaa üksteisest pole liiga lühike ega ka liiga pikk, vaid täpselt paras ja küllaltki huvitava keerukusega, kus oleks olnud võimalus kõiksugu viperusteks ja ära eksimisteks, siis mõtlesin, et that will be it. Mõtlesin veel, et kui peaksingi ära eksima, siis saate otse laivis mulle kaasa elada ja oma ihusilmadega tunnistajateks olla, mismoodi pimedake õiget teerajakest otsib, täpselt nagu Hansu ja Gretekese muinasjutus.

Niisiis, minu masterplan oli paigas ja kaamera oleksin lasknud kosmeetikul salongis paika sättida. Mul oli hoolduse lõpuni jäänud viimased 10 mintsa, hängisin niisama rahulikult seal savimaski all, kui äkki kõlas uksel koputus ja vastust ootamata tormas uksest sisse minu ema. Ma olin to the max häiritud, sest teadsin juba eos ette ära, et see üllatusvisiit ei saa tähendada midagi head. Ema ei lasknud end üldse minu häiritusest segada ja kuna see savi oli mulle juba näkku peaaegu ära kivistunud, siis ma ei saanud emale erilisi nägusid ka teha. Sedasi alatult kasutati siis minu abitut olekut ära ja ema kukkus kohe seletama, et näe jõudiski täpselt õigeks ajaks, et ma saangi kohe valmis ja et tema tuli mulle järgi. Ma sain siis vahele poetada lause, et mulle ei ole tarvis ju järgi tulla, viidates siis oma juhtkoerale, kes oli vahepeal end kõige väiksema ja kitsama laua alla ja vahele pressinud, kuhu esmasel visuaalsel vaatlusel ükski labraator ei peaks füüsikaseaduste kohaselt mahtuma...

Ühesõnaga sinna see minu suurepärane plaan läkski. Seletasin, mis ma seletasin, aga ema keeldus ilma minuta salongist lahkumast. Isegi see ei morjendanud teda, kui ütlesin, et mul oli plaanis Janeti tööd filmida. Selle peale teatas ta ainult, et ma võin filmida ju küll, et ta on hästi-hästiii tasakesi. Aga no ma tean juba seda tema tasakesi olemist. See näeb umbes nii välja, et mina kõnnin koeraga ees ja ema tõttab minu tuules reipalt meile järgi ja kommenteerib igat minu sammu: "Kai, Sa pead siit vasakule pöörama!", "Miks Sa siit ära ei pööranud?", "Ees on lomp tulemas!", "Oota, ära veel üle tee mine, auto tuleb!", "Aaa näe, autojuht laseb teid kenasti üle!" ja kui keegi võõras peaks tänaval meile ligi astuma, siis ema kukub pahandama, et ärge segage, see on juhtkoer :D Nii et jah, kogu mu suurepärane plaan lendas vastu taevast.

Aa ja kui salongist välja astusime, siis ema tegi mulle päeva komplimendi ka "Issand, Sa näed välja nagu oleksid otse kuskilt peolt välja astunud!" :D Viidates siis minu suts porisele püksisäärele, karvasele mantlile ja turris juustele. Aga no ega mina pole süüdi, et ilm oli selline vesine ja et Janeti jalad on sellise ehitusega, mis pritsivad mulle soppa lõuani ja et labrador retriiverid on sellise aretusega, et nad paratamatult ajavad karvu ja no juuksed, anna andeks, ma just äsja lamasin poolteist tundi järjest auru, maskide ja kreemide all :D

Mul pole endiselt haistmismeel sellest viiruse põdemisest tagasi tulnud, kuigi nohu on peaaegu kadunud. Helgematel hetkedel ma miskit nagu tajuks, aga kust lõhn tuleb või mis lõhn see on, seda ma veel ei suuda tuvastada.

Tegin Joosepile kohvi ja kui muidu on kohv üpriski aromaatne, siis no täna hommikuse seisuga on mu lõhnaindikaatorite seis endiselt null. Juba mitmendat hommikut järjest viin ma Joosepile töölauale kohvi, lisades juurde: "Sorry, aga ma ei tea, mis maitsega see tuli!"

Tunneks ma siis ähmaselt mingeid normaalseid lõhnu, aga ainus, mida ma suudan tuvastada ja tunnen, on see, kui Joosep teki all peeretab. Issand halasta, miks ma pean just seda esimeste "lõhnadena" tundma? See on sama hea, kui inimene on pikka aega koomas olnud ja siis ühel ilusal päevakesel otsustab oma silmakesed avada ja selle asemel, et näha lillepukette, naeratavat medõde ja aknast helesinist taevast,peab ta vahtima kuidas palja perse ja rippuvate kortsus kannikatega palatikaaslane plekist poti otsa ronib.

Pimedana on niimoodi süüa ka keeruline teha. Mul ju toidu valmimise indikaatoriks on tavaliselt nina, aga praegu ma seisan tuima ja nõutu näoga pliidi ees ja proovin toidu küpsusastet pendliga tuvastada :D Okei, tegelikult pendlit mul pole, aga suht huupi valmistan ma praegu süüa küll. Pealegi ma ei julge pliidi kõrvalt kuskile kaugele minna ja see on kohutavalt häiriv, sest ma ei ole harjunud tühja passima. Vahepeal saaks ju möödaminnes niiii palju ootel ja pooleli olevaid toimetusi ära teha. Kasvõi puhas pesu kokku lappida ja kappidesse sättida. Aga no kui lõhna ei tunne, siis kipub mul üldse meelest minema, et ma midagi küpsema panin. Mis silmist, see meelest ja mis ninna ei jõua, siis see ka peast. Alles siis, kui Joosep uurib, et mida ma kärsatan, siis viskan pesu maha ja jooksen paanikas pliidi juurde.

Maitsemeel on paremini taastunud, kuigi sellega on ka omaette ooper. Naljakas on kahe suupoolega endale sisse ajada putru, kartulit, pihvi, müslit, mandariine ja muud taolist, sealjuures ise maitseid tundmata. Teed on eriti veider juua, sest kogu aeg on selline tunne nagu lürbiks lihtsalt sooja keedetud vett. Sama hästi võiksin jätta teepaki raiskamata ja juuagi reaalselt sooja keeduvett. Mind visuaalne pool ka sugugi ei segaks ju :D
Eilsest vist hakkasin natuke ähmaselt tajuma granaatõunamahla mekki. Avastamisrõõmud, nagu väike laps, kes avastab maitseid. Hääl on nii ja naa. Saan juba vaikselt ja rahulikult rääkida, kuid nii kui natukesegi pikemalt pean rääkima, siis pistab hääl taas plehku ja mu kaelasooned tahavad plahvatada. Lihtsalt hääle tegemiseks on mul vaja ekstra pingutada ja siis ma olen nagu rämedate veenilaienditega koristajamutt, kes on 50-aastat koolivõimla ruume mopiga puhtaks küürinud, ainult selle erinevusega, et minu veenilaiendid asuvad kaelal.

Oot, kuhu ma selle kõigega nüüd jõuda tahtsingi... Aaa, ma mõtlesin, et  jagaks teiega ka seda nalja, mida Joosep mulle mõned päevad tagasi tegi ja mille ma oma blogilehe FB seinale postitasin. No juhuks, kui FB peaks kunagi otsustama pillid kotti panna, et siis ei lähe Joosepi vaimuüllitised kaotsi, sest Google ja minu blogi on ju ikkagist igavesed :D

Mu külmetusviirus oli tänase päevani kenasti taandumas, ainult lõhna- ja maitsemeelt polnud veel tagasi tulnud ja hääl oli paras varese kraaks. Just nimelt „oli“, sest peale seda, kui Joosep helistas ja teatas, et tegi eksami ära, siis ma rõõmustasin niivõrd, et mu hääl pistis sootuks plehku. Nüüd ma olen pime-tumm.
Joosep hõikas mind teisest toast: „Kaieee!?“
Aga, kuna minust ei tule ju piuksugi välja, siis patsutasin käega vastu madratsit, no nagu vihjeks, et tulgu siia või et ma kuulen – rääkigu.
Joosep tuleb siis magamistuppa ja teeb mulle kõiksugu nalja. Ma üritan mitte väga palju naerda, kuna ei taha häälepaelu koormata ja näitan kätega kõri peale, mille peale Joosep lausub: „Kägistama?“
Ma jälle naeran ja vehin kätega ja siis võtan arvuti sülle, et talle kirjutada, aga enne, kui jõuan ühte tähtegi valmis trükkida, teeb Joosep järgmise pakkumise: „Arvutiga töötama!?“
Ma panen arvuti käest ja kukun voodisse külili ja naeran hääletult. Kogun end ja püüan midagi siis oma häälega öelda, kuid ainult kähisen ja Joosep teeb järgmise pakkumise: „Eino Baskin??!“
Ma kukun voodist põlvili maha ja lihtsalt tahan naerust nutta. Ebanormaalne! Joosep teatab rõõmsalt veel lõppu, et Alias on üks tore mäng.

Olen siin pikemat aega vaaginud, kas kirjutada FB blogilehe laikidest või mitte. Tegelikult pole see ju absoluutselt kellegi asi, millest või kellest ma siin kirjutan ja mille kohta oma arvamust avaldan, kuid siiski-siiski... Miskipärast tundsin, et äkki ikka ei peaks, sest no mida see näpuga viibutamine ja ema Teresa mängimine muudaks. Aga kuna minu eesmärk ei olegi kedagi noomida või muuta, siis otsustasin, et ahh, tühja sellega, ma kirjutan. Ja kuna antud teema mulle end ikka aeg-ajalt meelde tuletas, siis järelikult tahtis see teema südamelt ära rääkimist. Need siis minu põhjused, miks otsustasin selle teema kätte võtta ja oma arvamuse letti laduda.

Ma ei räägi siin tavalistest laikidest, vaid n-ö rämpslaikidest ja sellest, et ma ei mõista blogijaid, kes nii väga ihkavad enda FB lehele auhinnamängude kaudu kerjatud rämpslaike. Või noh, olgem ausad, ega ma ei peagi neid blogijaid mõistma, või aru saama, et mis nende pikema aja eesmärk on. Või no eesmärgiks on ilmselt saada võimalikult tuntuks ja jõuda paljude inimesteni, aga ma ikkagi ei saa aru... Milleks mingi kreemitotsiku, patsikummi, seebi, 100 grammi salati jmt pärast käskida laikida ja jagada oma FB lehte? Ega selle ühe või miljoni totsiku pärast ei hakka keegi kellegile rohkem meeldima ju.

Mina igatahes tahan küll, et minu blogil oleks just need jälgijad, kaasaelajad ja meeldimised, mis on tulnud konkreetselt minu eluliste postituste kaudu, mis on inimesi kuidagi kõnetanud või huvi pakkunud, mitte aga see, et mis oli auhinnaks ühel loosimisel. Rämpslaik ju. Ma saan vähemalt kindel olla, et mind loetakse minu enda pärast, mitte mingi toote või saamise eesmärgil. Samas ega mul poleks kahju jagada oma lugejatele ägedaid ja vahvaid kingitusi, aga kindlasti ei oleks see omaette eesmärk laikide püüdmisel.

Eks see on ka variant, et kui keegi laigib blogija lehte näiteks kolme sokipaari pärast, et siis tema sõbrad ja tuttavad avastavad seeläbi uue blogi, mis võiks neile tõepoolest huvi pakkuda ja meeldida. Pole sugugi välistatud. Aga ikkagist eksib sinna statistikasse ära üsnagi arvestav hulk rämpslaikijaid. See on vist see blogide turumajandus.

Ma mõtlesin küll, et ei hakka kedagi konkreetset välja tooma, aga no paremaks statistikaks toon näitena välja Jane Almersi blogi, kelle auhinnamängud on jõudnud läbi minu sõprade ka minu FB seinale. Ma olen märganud paari oma tuttava nime Jane blogilehe jälgijate nimekirjas ja ma tean neid inimesi üpris hästi, lausa niivõrd hästi, et ma võin oma soki selle peale ära süüa, kui väidan, et nad ei loe Jane postitusi. See auhinnamängudes osalemine on lihtsalt osade inimeste jaoks nagu mingisugune sõltuvus. ja kusjuures veider on see, et need inimesed võidavadki megalt palju.
Kui korraks veel numbrilisest statistikast rääkida, siis Jane Almersil on FBs natuke üle 3500 jälgija, minu 615 vastu, kuid blogiauhindade hääletustulemuste kohaselt jäi ta minust ikkagi paar kohta tahapoole. Seega ma leiangi, et need auhinnamängudest kogutud laigid on puhas rämps. Fassaadi on küll ilus vaadata, aga karkass on nõrk.,

Ma just hiljuti sain tänu oma sellele ühele auhinnamängudes osalevale tuttavale 100 eurise DBOISS brändipoe kinkekaardi, mille ma tahaksin ära kinkida ühele oma lugejale. Seda täiesti proosalisel põhjusel. Tegu on nimelt meesterõivaid tootva ja müüva ettevõttega, aga mina olen teadupärast naine ja minul toda riistapuud kuskil püksisääres ei ripu, mis kinnitaks vastupidist. Joosepile pakkusin ka, aga no tema esmasel vaatlusel ei leidnud sealt endale midagi meelepärast. Seega annangi selle lihtsalt heast südamest ära. Nii et, kui keegi tahaks oma mehele või iseendale brändi riideid või jalatseid 100 euri võrra soodsamalt soetada, siis andke endast märku. Ja teate mis? Ma ei taha, et laigiksite selle eest minu FB blogilehte.

Vot selliste väikeste mõttetute asjade pärast vaevangi ma oma peakest. Mitte, et mul oleks kade meel, sest siin pole millegi pärast kedagi kadestada. Jumala eest, igaüks võib ju ükskõik mida välja loosida ja kasvõi iga päev auhinnamänge korraldada ja laike kerjata. Kõik saavad seda teha ja see on igaühe enda valik, aga no ma isiklikult ei tunne selleks mitte mingit vajadust. Mul oli lihtsalt vajadus selle teema kallal veidi iniseda :D

Nonii, saingi südamelt ära ja kui teil nüüd pole mitte midagi paremat teha, siis minge visake mu FB blogilehele üks laik. Kui saan 10 000 laiki täis, siis ma loosin kõigi laikijate ja lehe jagajate vahel välja ühe mudelauto, hambaharja, kaks paari trussikuid, topelt singi ja juustuga võileiva made by blind Kai, pool sokki ja ühe padjapüüri :D



PS. Ma tõstan käe südamele ja tunnistan ausalt, et mul pole Jane vastu mitte kui midagi, Teda oli lihtsalt hea näitena kasutada. Usun, et Jane on nii kõva mutt küll, et ei pahanda ega solvu :D

Kas mäletate, kui kunagi ammu muistsel aal ma tegin teile üleskutse jätta postituse kommentaariumisse küsimusi, mida tahaksite minu käest küsida ja millele ma lubasin suure suuga vlogis vastata ja võimaluse korral ka Joosepi kampa haarata? No ehk ähmaselt kellegile ikka meenub. Isegi, kui ei meenu, siis pole ka hullu, sest olgem ausad, see oli ju enam kui seitse kuud tagasi antud lubadus. Selle aja peale unustaks isegi mu vanaema ära, et midagi nagu oli ootel. Ja ausalt see vlog pole mitte minu laiskuse või ükskõiksuse pärast siiani ilmumata jäänud, vaid kõik seisab ainult ühe tüübi taga. Tegelikult
me märtsis võtsime isegi küsimused ette ja hakkasime neile rõõmsalt otsast vastama, kuid juhtus nii, et (ma küll ei mäleta enam, et millise küsimuse juures täpselt), aga me läksime suts vaidlema ja nii jäi see salvestatud vlog teil nägemata :D Ja kui need emotsioonid ükskord vaibusid, siis tuli Joosepil mingisugune masterplan, et küll oleks alles kift, kui teeksime vlogi hoopiski õues, sest temale teadaolevalt pole veel ükski blogger õues vlogi teinud. Mina ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei jälgi kõiki Eestimaa blogisid. Ütles veel, et siis on kõik nii mõnusalt roheline, linnusirin taustaks jne. Mulle see mõte oli täitsa mokka mööda ja nii jäingi heas usus aprillikuud ootama. Me leppisime isegi ajavahemiku kokku, et mis ajaks peab see vlog purki saama ja teie ette ilmuma, aga vlogi ikka njetu, eksole.

Kui arvate, et ma ei käinud Joosepile peale nagu mingisugune uni, siis eksite rängalt. Ma arvan, et ta hakkas mingi aeg isegi õudusunenägusid minu vlogi teemaliste küsimuste pärast nägema, tekitades vaesele mehele endaga suhtlemisel ärevushäireid. Näe, jälle see kuusemutt tuleb oma vlogiga. Millal me vlogi filmime, vlog ootab endiselt, lugejad ootavad vlogi, kas lähipäevil vlogi ka filmime, millal lugejate küsimustele vastame, kuule vlog on ikka veel tegemata, äkki teeks ühe vlogi?! Ma olen nagu kõik need kuud talle korrutanud ja meelde tuletanud, et vlog ootab ja lugejad ootavad. Küll olen heaga proovinud, siis ähvardades, virisedes, vingudes, meelitades ja keelitades, mangudes ja paludes, kurtes ja seda kõike nii suuliselt, kui ka kirjalikult, aga no ikka mitte essugi. Alles eelmisel nädalal nii möödaminnes uurisin, et millal, millal me vlogi salvestame. Ja teate, mida tüüp vastas selle peale? "Kallis, ära muretse selle pärast, sellega saab kõik korda!"
Mul vajus konkreetselt karp lahti ja jõllitasin teda peale sellist vastust täiesti juhmi näoga, et no mida asja. Mis asi siin korda saab, kui ma tunnen, et olen oma lugejaid alt vedanud ja ühtlasi tuletasin talle meelde, et tema masterplan kevadel filmida, kui KÕIK on nii ilus ja ROHELINE, et vaadaku korraks aknast välja. Isegi mina pime näen, et väljas on juba praktselt sügis käes ja puud langetavad lehti ja muru kuivab. Aga noh, selle minu pika jutuvada peale kordas Joosep lihtsalt uuesti ja rahulikult, et kõik saab korda.

Aga teate mis? Kuna ma olen nende seitsme kuu jooksul kuulnud nii palju erinevaid versioone ja lubadusi, et kus, millal ja mis asendis me võiksime vlogi salvestada, siis mul pole enam usku ja võtsin ohjad nüüd enda kätte ja langetasin otsuse. See kuramuse vlog jääb tulemata, kuid teie küsimustele vastan ma ikka. Ja ei, mitte kirjalikult, nagu ma siin ja siin tegin, vaid... TÄHELEPANU! Ma teen homme oma Facebooki blogilehel live, kus kõik küsimused saavad vastatud. Selleks võtan ma appi oma õetütre Jaanika, kes filmib toda live ja loeb mulle teie küsimused ette. Ja kuna me oleme varasemalt Joosepiga korra üritanud toda vlogi salvestada, siis ma tean ühtlasi vastuseid ka nendele küsimustele, mida osad lugejad Joosepilt küsisid. Tean, et see pole ehk päris see, kui mina vastan ise tema eest, aga no ma arvan, et see on igal juhul parem variant, kui oodata millal see mees end ükskord ometigi liigutama hakkaks, eksole.
Ja siis tema ütleb mulle, et ta jääb iga kord vanaks, kui ma valmis saan või tema juurde jõuan, aga no kui tema nimetab minu aeglust vanaduseks, siis ma peaksin tema aja peale juba ammu kõdunenud olema :D

Ma olin esmalt väga üllatunud, sest mulle ei mahtunud pähe, et kui Kadri ise on "Julgus mõelda, julgus öelda" tunnuslause ideeautor, siis miks ei aktsepteeri teiste mõtteid? See oli minu jaoks nii vastuoluline ja on siiani. Võib-olla see polnud teps mitte nii, aga sedasi see igatahes välja kukkus ja paistis mulle. Ma ei hakanud uurima, et ou kuule, miks mind sõbralistist eemaldasid. Oletasin lihtsalt, et ehk soovib inimene enda lähedale ainult siis neid inimesi, kes astuvad Temaga ühte sammu ja aitavad  Tal sihti silme ees hoida. Otsustasin siis ka, et sulgen selle peatükki oma elus ja keeran uue lehekülje. Kuid kuskil sügaval hinges kripeldas mul tänaseni, et miks selline vaheseik toimus, kuid enam mitte. Sain nüüd hingelt ära ja lõplikult peatüki sulgeda.
Huvitav on see, et vahel siin elus tulevad teatud olukorrad, hetked ja lahendused ise Sinuni. Ma nimelt mõtlesin täna, et kuidas võiks blogimisvõistluse kuuteemat käsitleda ning üks variante oli mul tõesti kirjutada inimeste vahelistest arusaamatustest ja et mitte miski siin elus ei ole päris must ja valge. Igas olukorras on mingi hall varjund juures. Seda näitab väga ilmekalt ka minu kirjutatud lugu ja ma arvan, et hetkel saab seda käsitledagi kas musta või valgena ning kui Kadri kirjutaks vastu oma nägemuse antud loost, siis oleks see päris tõde kuskil seal vahepeal...musta ja valge vahepeal.

Täna võtsin end siis lõpuks kokku ja vastasin FB õnnesoovidele. Kuid ega ma neid alles praegu ei lugenud. Tegelikult tsekkasin mõningasi õnnesoove juba õige päeva hilisõhtul ning kuna silma jäi üks eriti armas õnnitlus, siis soovisin sellele ka koheselt reageerida, kuid siin oli väike aga...
Nimelt möödunud teisipäeval, kui saime linnas Sirtsuga (loe: ämmaga) kokku, andsin oma läpaka Sirtsu kätte, noh selle mõttega, et mis ma sest ikka restorani kaasa tarin ja kui Sirts töölt tuleb, siis mul ju terve maa ja ilm aega neid õnnesoove lugeda, kuid võta näpust... 
Ma nimelt ei olnud kursis, et Sirtsu tööaeg oli vahepeal muutunud ja et tavapärase poole kaheteist asemel, naaseb töörindelt koju alles pool kolm öösel. No näe mis teeb kaugel Tartus elamine...pooled uudised ja informatsioon jäävad kätte saamata.
Aga kuna mul oli ikkagi sünnipäev, siis Joosep tuli mulle appi ja oli lahkesti nõus minu poolt dikteeritud teksti trükkima ning kuna Joosep on äärmiselt põhjalik ja täpne, siis seegi kord ei teinud Ta erandit. Siin siis minu "hästi viimistletud" vastus, otse torust, ilma filtrita: