Olen ammu ja mitmeid kordi mõelnud, et kas kirjutada oma mõtteid seoses blogiga "Julgus mõelda, julgus öelda" - Kadri Luik. Olgem ausad, blogi ise on äärmiselt intrigeeriv, põnev ja hea lugemine ning arvata on, et enamus naisi tunneb ja mõtleb sarnaselt. Kuid mul on peale ühte vahejuhtumit, kui seda üldse saab niimoodi nimetada, tekkinud kahetised tunded.
Kadrit tean ma lastelaagrist, kus me teismelistena mitu suve järjest käisime ja olime ühtlasi ka toakaaslased. Suheldud sai ka väljaspool laagrit, kuid nagu laste puhul ikka, siis ajajooksul hääbus tihedam suhtlus. Meil oli laagris neljane tüdrukute tuba ja võin täiesti kindlalt väita, et Kadri oli tüdrukutetoa kõige säravam, särtsakam, pöörasem ja jutukam tüdruk üldse. Tal olid suured plaanid tulevikuks ja juba toona olid Tema jutustused peadpööritavad, mis tegelikkuses hiljem osutusid väljamõeldisteks, kuid see oligi Kadri - nautida tähelepanu ja särada.
Aastaid hiljem leidsime üksteist uuesti Facebookist üles ja acseptisime sõbrataotlused. Mul oli ääretult huvitav lugeda ja kuulda, et kuhu vahepeal on oma elus jõudnud, kus käinud, mida kogenud ja milliseks naiseks sirgunud. Siis kuulsin ka Tema blogist, kuid ma ei tormanud seda kohe lugema, sest mulle piisas täiesti nendest mõttekildudest, mida Kadri oma isiklikul ajajoonel kirjutas ja jagas. Tihtipeale ma nõustusin Tema välja ütlemistega, aga nagu me kõik teame, siis nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi.
Nooremana ma nii kergekäeliselt ja vabalt oma arvamust ja seisukohti välja ei öelnud, sest tundsin, et need on minu väga isiklikud mõtted. Kuid ma usun, et kooselu Jossiga on mind muutnud selles osas avatumaks ja õpetanud enda mõtteid julgemalt ja paremini väljendama ning seega võtsin ka Kadri FB postituste all vahel sõna. Eks nagu eestlastele kombeks, siis sõna võetakse pigem, siis kui millegagi ei nõustuta ja nii ka mina. Ma lihtsalt tundsin mõne postituse juures, et mina näen asja veidi teise tahu pealt ja ütlesin selle välja. Mnjah, paraku sain ma umbes kolme teema all vastupidiseid mõtteid avaldada ja enda nägemust kaitsta, kui ühel hetkel avastasin, et ma olin eemaldatud sõbralistist.
Ma olin esmalt väga üllatunud, sest mulle ei mahtunud pähe, et kui Kadri ise on "Julgus mõelda, julgus öelda" tunnuslause ideeautor, siis miks ei aktsepteeri teiste mõtteid? See oli minu jaoks nii vastuoluline ja on siiani. Võib-olla see polnud teps mitte nii, aga sedasi see igatahes välja kukkus ja paistis mulle. Ma ei hakanud uurima, et ou kuule, miks mind sõbralistist eemaldasid. Oletasin lihtsalt, et ehk soovib inimene enda lähedale ainult siis neid inimesi, kes astuvad Temaga ühte sammu ja aitavad Tal sihti silme ees hoida. Otsustasin siis ka, et sulgen selle peatükki oma elus ja keeran uue lehekülje. Kuid kuskil sügaval hinges kripeldas mul tänaseni, et miks selline vaheseik toimus, kuid enam mitte. Sain nüüd hingelt ära ja lõplikult peatüki sulgeda.Huvitav on see, et vahel siin elus tulevad teatud olukorrad, hetked ja lahendused ise Sinuni. Ma nimelt mõtlesin täna, et kuidas võiks blogimisvõistluse kuuteemat käsitleda ning üks variante oli mul tõesti kirjutada inimeste vahelistest arusaamatustest ja et mitte miski siin elus ei ole päris must ja valge. Igas olukorras on mingi hall varjund juures. Seda näitab väga ilmekalt ka minu kirjutatud lugu ja ma arvan, et hetkel saab seda käsitledagi kas musta või valgena ning kui Kadri kirjutaks vastu oma nägemuse antud loost, siis oleks see päris tõde kuskil seal vahepeal...musta ja valge vahepeal.
0 kommentaari:
Postita kommentaar