Kolm aastat ja natuke peale soetasime meie Joosepiga endale Kilingi-Nõmme 2-toalise korteri. Kõik oli alguses ilus ja tore. Männimets kohe köögiaknast näha, olenemata aastaajast alati ilus ja roheline. Ilusa ilmaga paistab peaaegu terve päev päike mõnusasti sisse ja linnukesed siristavad rõõmsalt akna taga jne. Naabritega läks ka õnneks, kannatab koos ühes kortermajas elada küll. Ei. Tegelikult on naabrid väga toredad. Kõik esmane eluks vajalik ka olemas: bussijaam, toidupoed, ehituspood, majapidamistarvetepood, lillepoed, ilusalong, perearstikeskus, politsei, kiirabi, kultuurikeskus, muusikakool, gümnaasium, lasteaed, uus spordihoone, veterinaarkliinik jne. Isegi tänavad ja elekter on meil asulas olemas. Talvel aetakse lumi ka ära.

Aga teate mis? Mul on nüüdseks see Kilingi-Nõmme ikka täiega üle visanud. Ma olen aru saanud, et see on ikka nii lamp koht elamiseks kui üldse olla saab. Lihtsalt nii mõtetu koht. Ma julgeks väita, et KÕIGE mõttetum koht üldse siin maamuna peal. Lihtsalt kogu aeg ristipõiki ees. Ükskõik kuhu ma ka minna ei tahaks – ikka Kilingi-Nõmmest läbi. Pärnust Viljandisse – Nõmmest läbi. Tartust Pärnusse – ikka Nõmmest läbi. Alustame kasvõi sellest, et siin pole ju ühtegi toidupoodi. Nagu reaalselt. Ahaa, mõtlete, et mis asi see Konsum peaks siis veel olema kui mitte pood ja need kaks teist väiksemat? No ma kohe vastan – need pole mingid poed. Ma pean poodide all silmas ikka Selverit ja Maximat. Suur võib pindalalt see meie Nõmme Konsum olla, aga no anna kannatust, lihtsalt maast laeni mingit ülehinnatud sodi täis. Valikut pole ju. Banaani kilohind - kas olete seda üldse vaadanud? Kes see idioot ostab banaane, mille kilohind on 1.5€?! AH?! Abjast saab palju odavamalt. Aga no õnneks ei pea ma väga tihti selles lambises Konsumis käima. Ainult korra kuus ja ega rohkem ei kannataks ka. Lihtsalt EI kannataks.

Aa, peaaegu oleks unustanud. Meil Kilingi-Nõmmes pole ju tasuta maakonnaliine. Viljandis küll on. Aga noh, nagu ma juba korduvalt mainisin, siis Kilingi-Nõmme ongi nii mõttetu koht. Need maaliinid on üldse nii mõttetud. Just ainult need, mis sõidavad Pärnu-Kilingi-Nõmme-Pärnu marsruudil, sest no peaaegu tunnike peab loksuma selles tigubussis. Ma parema meelega magaksin kraavis, kui loksuksin postist postini. Lihtsalt niiii mõttetu.





* Tegelikult on kõik siiani suurepärane ja ma armastan meie pisikest metsapealinna endiselt sama palavalt ega oska millegi üle eriti kurta. Ühtlasi pean meie kolme toidupoodi täitsa arvestatavateks poodideks, kus on valikut küll ja veel. Aga paraku ei olnud minuga sama meelt meie "imeline" hääletaja, kes umbes poolteist nädalat tagasi küüti palus, kui me Ugalast kodu poole liikusime. Olime suht bussijaama lähistel, kui järsku Joosep mainis, et näe – hääletaja, kas võtame peale? Muidugi. Ilm oli ka suht nadi ja pealegi, kui võimalus on kedagi aidata ja head teha, siis mina olen käpp, sest muidu olen tavaliselt ju mina see, kes on abivajaja rollis. Aga ausalt, selleks ajaks, kui jõudsime küüdipaluja sihtkohani, oli mul villand sellest tagaistmel vigisevast pässist ja suutsin ainult mõelda, et kui peaks veel ühe mokakobina kuuldavale laskma, lajatan vastu ka. Ma ennist püüdsin ka muidugi seletada ja kaitsta meie armast kodupaigakest, aga no kogu mu eelnev jutt mõjus sellele vennikesele nagu soe õhk.

Pealegi, kui need maakonnaliinid on nii nadid, siis tehku selleks midagi, et muuta oma liikumisvõimalusi. Mingu hankigu endale load. Soetagu auto ja sõitku kuhu hing ihkab – kasvõi Kapa-Kohilasse ja ostku oma banaanid sealt.

Enne autost väljumist vaatas veel aknast välja ja lausus mingil eriti laiskleval häälel, et ei teagi, kas täna enam viitsibki rohkem midagi teha... no ei tea jah. Vingumine võttis vist kogu energia ära ja eks see kell ole ka juba neli pärastlõunal. Mingu ja kosugu nüüd natuke, et homne päev jätkata oma mantraga. Peatasime auto kinni, onu haaras oma kodinad ja lahkus kordagi tänamata. Lõpuks ometigi sai vaene inimhing oma Puiatu põldude ja metsade vahele, sest seal on ju vähemalt kolm Selverit ja Maxima, mis on vähemalt kahe iksiga Maxima, sest noh, tavaline oleks nii lamp ju. Coopist ei hakka ma parem rääkimagi.

Kuidas Teil hääletajatega on läinud? Kas üldse võtate hääletajaid peale?

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama.  mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.

Käisin eile kohalikus veterinaarkliinikus, kuna viimasel ajal on Janet hakanud oma kõrvadega ülemäära palju laperdama ja kratsima. Eile oli kliinikus tavapärasest rohkem külalisi ja liiklust, aga kuna mul oli aeg kinni pandud, siis saime suhteliselt kiirelt löögile. Suundusin siis ühe väriseva labraatoriga arsti kabinetti, kus poobikul puhastati kõrvu ja manustati ravimit. No selline tavaline protseduur. Kuna Janet meeletult kardab arsti, siis kükitasin tema selja taga ja hoidsin teda paigal ja silitasin. Kui põhiline osa protseduurist oli läbi ja arst vaatas meile juba ravimit välja, tundsin mina, et midagi torgib mind vasakus püksisääres (kuskil reie tagaküljel). Kui päris täpne olla, siis mul olid tegelikult retukad jalas. Häda ei anna häbeneda ja hakkasin aga jalga rahulolevalt sügama, kui äkitselt tundsin sõrmede all mingisugust sodi, mis mul retuka ja reie vahel kükitas. Mõtlesin, et pegens küll, kust see sodi sinna nüüd nii äkitselt tekkida sai... Üritasin siis vaikselt ja märkamatult seda sodi läbi retukate susida ja mudida, et mureneks pudimaks või miskit. No, et ei torgiks mind nii palju. Ühtlasi palusin mõtteis kõrgemaid taevaseid jõude, et saaksin normaalselt koju kõndida, ilma, et keegi vahiks, mis asi mul seal püksis pungitab ja ilma, et see sodi kogu aeg torgiks mind. Teate ju küll, kui väärakas on olla, kui miski meeletult torgib või sügeleb ja te ei saa koheselt seda kratsida. Igatahes püüdsin mis ma püüdsin, aga ma ei suutnud seda sodi ignoreerida ja mõtlesingi, et ah tühja sellega, kükitan ju nagunii näoga arsti poole, kes nagunii parasjagu luges üldse ravimipakendilt kasutusjuhendit ja nii ma otsustasingi kähku retuka värvlikohast käe endale selja tagant püksi ajada ja sodi püksist välja noppida. Tegin seda suisa kaks korda, sest esimesel korral pudenes see saast kaheks ja nii pidin ka teist kordselt sellele järgi sukelduma. Nii lihtsasti laheneski minu mure. Olin nii uhke enda üle, et suutsin "delikaatselt" ja kiirelt probleemi lahendada, kuid hetk hiljem meenus mulle, et kliiniku ooteruumi ja arstikabineti vahele käib läbipaistev tõmmatav klaasuks ja just nimme see oli mulle seljataguseks olnud. Hetkeks tõmbusin näost kaameks, et oo, milline suurepärane delikaatsus, Kai! Lausa imetlusväärne! :D Aga ei, ma ei löönud verest välja, ma keerasin otsa ringi, kõndisin nagu õige naine muiste kabinetist välja ja olin sellise näoga, etbring it on või tehke järgi, kui julgete! :D
Kui Janeti tervislikust seisust rääkida, siis tegelikult on see tal üks iga suvine teema nende kõrvade ja varbavahedega, kuna atoopiline dermatiit lööb välja.  Varasematel kordadel oleme saanud sügeluse hormoonidega paika ja mõnel korral on see kihelus ka täitsa ise imekombel taandunud. Ühesõnaga kõik oleneb välisteguritest: temperatuur, niiskus, stress, toit jmt. Kuid see aasta nii hästi ei läinud ja Janetil lõi dermatiit põletikuliseks ja suisa nii hullusti, et vasakus kõrvas on tänu põletikule tekkinud ka väikene haavand, mis omakorda muudab selle kõrva veel valulikumaks. Kuid hetkel on ravi peal ja kahe nädala pärast uus visiit.

Viimased viis aastat oma elust olen ma elanud mingisuguse plaanimajanduse järgi. Kogu aeg oli mul kalendrisse märgitud kõiksugu kohustused, kohtumised, tegemised, ootel olevad asjad jne. Nüüd esimest korda üle pika aja, kui olen vähendanud oma kohustuste hulka, tunnen ma, et see on nii vabastav ja mõnus. Põhimõtteliselt elan päev korraga, ei muretse väga mis homne toob ja ei tiki oma kalendrit kõiksugu kohustustega täis. Okei, juulis ja augustis mul on tõesti mõned kohtumised pikemalt juba ette kokku lepitud, aga need pole otseselt kohustused, vaid pigem meelelahutus. Saan nimelt kahe või kolme oma blogilugejaga kokku. No ja juulis, näiteks täna sõidan maale, kus me mängime Katani, söön oksendamiseni herneid ja värskeid kurke, kui ilma on, siis päevitan ja magan kasvõi lõunani. No ei kõla ju eriti raskelt ja piinarikkalt see elukene maal. neljapäeval sõidan edasi Tartusse, et sealt järgmisel päeval startida koos Kiku ja muu seltskonnaga Saaremaale, kuhu me samuti jääme ööseks. Ma loodan Saarematripist livechatte ka teha või kui mitte live, siis videoklippe ja niisama pilte. No ja siis on mul jälle nädalake vaba, teen mida hing ihkab ja siis lähen taas nädalavahetuseks Haapsallu. Meil seal väike juhtkoerte treeningpäev ja puhkus üheskoos. Kui keegi teab soovitada Haapsalu häid söögikohtasid, siis ma olen üks suur kõrv. ;)
Aga üldiselt jah, ma üritan hoiduda kõiksugu plaanidest. Ses suhtes, et päris nii yololt ma ei võta asja, et kui näiteks tuleb tahtmine linna sõita, et siis viskan miskid esimesed ettejuhtuvat hilbud selga ja lippan, ilma bussiaegu vaatamata. Aah, yolo, küll see buss kunagi ikka tuleb, eksole. Noh, et selles mõttes ma nii suvalt ei lase asjadel joosta ja minna, nii palju ma ikkaplaneerin ja mõtlen, et mingitesse aegadesse mahtuda, aga sellist asja püüan vältida, et vot sellel x päeval, sel x ajal pean olema vot seal x kohas. Mkm, kui mu kalender ainult sellistest kohustustest koosneks, siis ma lihtsalt muutuksin ühel hetkel jälle vastikuks nõiaks, kes ei oskaks enda väsimusega hakkama saada ja tõmbleksin iga väiksemagi asja kallal. Kas see pusa peab siin toolileenil vedelema?Miks see koerakarv põrandal on, miks?Miks see kuramuse piim tilknema läks, jätsid selle sooja, jah?! Joosep ütleb ka, et ma olen viimasel ajal kuidagi palju rahulikum ja ei tõmble ringi nagu esmaklassiline füürer. Ja kõike seda tänu sellele yolotamisele.

Eile näiteks oli mu päev absoluutselt plaanivaba, aga lõuna ajal, kui Janetiga heinamaalt tulin, sattusin kokku naabrinaise Riinaga, kes kutsus mind metsa seenele. Hah, ma alguses naersin ta välja ja üritasin talle selgeks teha, et kuule halloo, ma olen pime ja lömastan kõik seened ära, mis mu teele satuvad, aga no ta ei võtnud mind üldse kuulda ja ütles, et mis ma seal toas ikka kopitan, et lähme parem metsa. No ja läksimegi siis. Muidugi, kui Martha kuulis, et mina tulen ka koos Janetiga seenele, siis läks tal vääga kiireks, sest tahtis ka kaasa tulla. Samal ajal , kui toas riideid vahetas, laulis "Tä-na on maa-il-maaa parim päev, sest me läh-meee Kai ja Janetiga met-saaa seene-leee..."  Much cute! :D Seeni kusjuures väga palju ei olnud. Selline oli siis meie kamba seenesaak.


Pilvikuid oli, aga neid me ei tahtnud, sest neid hakka puhastama ja kupatama, igavene jändamine nendega. Leidsime ühe mega suure pilviku.



Mina keskendusin rohkem mustika korjamisele. Selle korjamisega oli ka muidugist natuke sehkendamist, sest nii kui ma maha kükitasin, sai Janet aru, et ahaa mustikad ja kukkus neid minu eest ära sööma. Just sama põõsa küljest, kust mina korjasin. Aga kõigest sellest hoolimata sain täitsa arvestatava portsu. Oma saagist unustasin pilti teha ja nüüd juba hilja, sest need mul juba smoothi näol kõhus. Selle eest tegime niisama pilte...eriti Janetist, kes oli ilge mudakoll. Lihtsalt mingi hetk võttis Janet lõhna üles, tõmbas leelet ja kui tagasi meie juurde naases, siis nägi välja selline...natuke šitane.








Arvatavasti käis end lihtsalt jahutamas, sest olime juba oma poolteist tundi metsas mütanud ja Janet ähkis üpris korralikult. Kui arvasime, et no, et enam hullemaks see lontrus end teha ei saa,siis ei tasu enne õhtut hõisata, sest kui hakkasime edasi kodu poole liikuma, siis leidis Janet veel ühe mõnusa mülka ja hüppas sinna mauhti sisse- mõõnuus! Sellise šitašena ma teda korterisse ei kavatsenud küll lasta ja pesime ta hoovi peal puhtaks. Janet muidugi pesemisest ei arvanud suurt midagi, ainult värises ja oli sellise tuppa sittunud kassi näoga. Ma pesin teda enda šhampooniga. Tean, et tegelikult ei soovitata koeri inimese šhampooniga pesta, aga no ehk see üks kord ei tee midagi hullu. Ma lihtsalt ei leidnud koerte pesuvahendit üles, täitsa võimalik, et see on ka otsa lõppenud. Peab kiiremas korras uue sebima, sest tundub, et meil kulub seda ikka mõnuga. :D
Kui metsa minnes nägin ma välja ikka nagu ehtne mimm: jalas hallid retukad, roosad valgemummulised kummikud, roosa pluuse ja roosa jope, siis metsas see kõik järkjärgult muutus. Näiteks peale jahutavat mudavanni otsustas Janet just meie kõrval oma kõntsa maha raputada, või õigem oleks öelda- meie peale ja kui mustikapuhmase juures kükitasin, siis samuti riivas mind, jeii. Ja kui lõpuks Janeti pesemiseni jõudsime, siis Riina valas mulle veel lõpetuseks kastekannuga vett kummikusse. No ja sinistest sõrmedest ja oksapudist, higist ja vihmast ma parem ei räägigi.




Muide, kas teie teate kuidas viisakalt küsida, kas Sina peeretasid? Ei tea, vot ma kohe jagan teiega tänase päeva tarkusetera. Jalutasime metsas, kui äkki Martha küsib: "Kai, kas Joosepil on ka palju gaase kõhus?" Riina kihistas naeru ja sosistas mulle, et see on viisakalt küsitud, et kas ta peeretab.
Ma muidugi ei osanud kohe esiti vastata. Mitte, et ma ei teaks vastust, aga taoline huvi Joosepi kõhutuulte vastu tuli nii lambist, aga no ega ma ei jõudnudki oma vastust veel välja öeldagi, kui Martha ise hakkas rääkima, et tema issil on kõhus palju gaase.

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.

Frustreeriv on minu jaoks see, et kuigi kolisime suuremale pinnale ja kui Tartus, tikutopsis elades mõtlesid koguaeg, et kui vaid oleks üks kapp juures, siis mahuksid kõik asjad ideaalselt ära. Khm, aga mis nüüd siis on? Meil on kaks suurt esikukappi juures, pluss korralik suur köök koos mahukate kappidega, aga ikka on ruumi vähe. Ma mõtlen õudusega sellele, kui Joosep peab oma lapsepõlvekodust veel mõned asjad ära tooma...kuhu me paneme need??!