Eile õhtul oli vist peaaegu pool Eestit teleka ette naelutatud, sest vaatasid saadet "Me saime lapse" ja ega mina siis erand polnud. Mul ei olnud tegelikult vähimatki plaani kirjutada või hakata antud saadet arvustama, sest see on selline ülitundlik teema ja kui ütled ühe silbigi valesti, siis loobitakse mind tibuemmede poolt elusalt kividega surnuks. No ja kuna elu on mulle armas ja ma loodan ikka kõrge vanaduspensionini ära elada ja ühel ilusal päeval oma ihusilmaga seda maailma veel näha, siis on vast targem oma mokalaat kodus teki all maha pidada.

Kuid tulles positiivsete asjade juurde, siis mulle puges eriti hinge Malluka peaaegu nutma puhkemine. See oli kuidagi armas ja siiras ning äärepealt oleks minul ka pisara välja kiskunud, aga ainult peaaegu. Lihtsalt tavaliselt Mallu ei näita oma pehmet ja haavatavat poolt ja on loonud endale sellise pohhuistist tough enough kuvandi, kes ei heitu millegi ees. Seepärast oligi vahelduseks üliarmas näha seda inimlikku ja õrna poolt. Okei, ma rohkem ei puuduta seda peaaegu nutma puhkemise teemat, vaid ütlen nii palju, et Mallu on selle saate minu vaieldamatu lemmik tegelane. Ja mitte sellepärast, et on staarblogija, vaid sellepärast, et oligi kõige ehedam, kõige muhedam ja tundis end enamjaolt vabalt.

Kuid paar, kes tekitas minus kõige enam imestust, oli Linda ja Mario. Ma vahepeal kergitasin lausa uskumatusest kulme, sest minu jaoks oli kuidagi nii võõras vaadata ja kuulata, kui ettevalmistamata nad lapse tulekuks olid ja et polnud end isegi kõige elementaarsete teadmistega kurssi viinud. Vähemalt selline mulje jäi ekraanilt vaadates. No võtame kasvõi selle padja värgi. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei tea, et vastsündinule ei panda vankrisse või voodisse patja pea alla...

Teine koht, kus mul vajus korraks lõug peaaegu nabani, oli see, kui Linda nii muuseas, ühistranspordi jutu jätkuks lisas, et ööklubis ka inimesed tõuklevad ja on raske suure kõhuga seal käia... mul oli nagu ah? Ma endiselt ei suuda uskuda, et seda kuulsin, sest minu jaoks pole klubi nüüd küll koht, kuhu viimaseid nädalaid rase peaks ronima. Aga no mida mina ka tean. Võib-olla tänapäeval ongi okei padurasedana klubitamas käia.

Linda ja Mario kohta tekkis veel see küsimus, et kas Linda pole mitte seesama tütarlaps, kes osales ka saates >"Kallis, Sa oled kosunud", kus üritas Orgu abil kaalust alla saada, aga kahjuks ei jagunud piisavalt tahtejõudu, sihikindlust ja teadmisi, sest mäletan, mismoodi serveeris Orgule pärast mitme nädalast treeningut ja toitumiskava jälgimist, makarone sardelliga ja magustoiduks lajatas liitrise jogurtitopsi lauale... ning kas mitte selle sama kaalusaate lõpus ei tulnud see raseduse värk avalikuks? Võib-olla ma eksin, aga hääl on igal juhul küll sama. Ma palusin Joosepil vaadata ja öelda, aga no see mäluke pole enam tea mis hea... :D

Esiteks, mida helvest!? Ma EI pääsenudki elulistes esikolmikusse... Ma olen sellepärast siin päevi endalt silmi peast nutnud, kassinud ja mõelnud, et aitab, panen blogi kinni ära... Okeiokei, see oli väike nali. Olukord pole tegelikult ühtki nii hull, hoopis vastupidi. Ma olen siiralt kõigile oma toetajatele tähtedeni ja tagasi tänulik, sest noh, 4. koht elulistes on vägagi kõva tulemus. Ja aitäh, et ikka ja jälle leiate tee tagasi mu blogipessa. Et mõtlete ja räägite kaasa ning ei pea paljuks vahel ka mõne kommi siia jätta. Ja ka neile soe käepigistus, kes on nii palju toredaid ja armsaid sõnumeid postkasti kirjutanud. Need tähendavad mulle palju. AITÄH! :)

Kui aga üdini aus olla, et kas mul tõesti pole vähimatki pettumust, siis noh, eks linnunokatäie ikka on. Ma olen juba kord sellise tulise võitlushingega ja minu lootus sureb alati viimasena. Aga kuna see oli lugejate valik, kes on blogijate kuningannad, siis tuleb nende valikuga leppida, mitte joriseda. Ning nagu ma mõned päevad enne EBA ennustasin, et esikolmiku moodustavad Mallu, Triinu Liis ja Jane, siis ei tulnud antud esikolmik ka suure üllatusena. Nad kolm on igati selle tunnustuse ära teeninud. Küll ükskord saabub ka minu tähetund, mil ma astun särades lavale, aga siis juba arvatavasti ilma blogi teise peategelaseta ehk poobikuta. Hehh, kus hundist juttu.. ta just hüppas voodisse, tegi kolm tiiru ümber oma telje, kraapis kolm korda käpaga tekki,põrnitses hoolikalt tekipuhmast ja heitis rahulolevalt selle kõrvale pikali.


Jane üle, kes mu nina alt alatult kolmanda koha ära napsas, on mul ainult rõõm, sest kolm päeva enne EBA hääletuse lõppu kirjutas ta lootust täis postituse sellest, mismoodi see on juba ammusest ajast olnud tema üks  suuri unistusi - pääseda esikolmikusse ja riputada seinale raamitud diplom blogimise eest. Ja nüüd istubki pöidlad pihus ja palub väga-väga, et kõik inimesed annaksid oma viis häält just talle. Lisaks pani inimestele südamele, et iga hääl on olulise tähtsusega.Teisisõnu, inimene nägi vaeva oma promomisega ja unistus saigi teoks. Seega mis saaks toredam olla kui inimese unistuse täitumine!? Nii et.. südamlikud õnnesoovid ja soe käepigistus ka minu poolt, kallis Jane!!! :)

Tean, tean, postitus kisub vaikselt juba kilomeetriseks, aga kuna ma kirjutan tänavusest EBAst ainult korra, siis kannatage lihtsalt ära. Tõesti, Kai, milline imeline soovitus... *muigan*
Aga minnes nüüd ürituse enda juurde, siis meieoma lõbusa party rahvaga jõudsime Venuse ukse taha umbes täpselt 5 mintsa enne avamist, kus minu suureks üllatuseks, nagu möödunud aastal oli, looklevat järjekorda polnudki. Kui kell sai seitse, tuli Meelis meid tervitama ja lasi meid lahkelt sisse. Esimese asjana silkasin mina vetsu, peale mida saime hiiglama suure pokaali tervitusjooki, millega ronisime siis üles rõdule VIP-tsooni. Treppide peal paluti hetkeks ka seisatada ja poseerida, et blogijate saabumis hetke jäädvustada ja nagu ikka, siis mina ei saanud järjekordselt mitte midagi aru, kuhu ja mis hetkel ma oma pilgu suunama pean.  Aga noh, see on minu va pimeda puhul juba nii tavaliseks saanud. Üheksal juhul kümnest ei oska ma kunagi kuidagi pildile jääda, olen peaaegu alati sellise ilmega nagu ma oleksin pudeli viskit endale hinge alla tõmmanud,või kui mingi ime läbi jääbki pilk enam-vähem norm, mitte uimane, siis ma vaatan kuhu iganes mujale, aga mitte kaamerasse. Ma pole isegi selles kindel, kas Ritsik ja Reti enam kunagi viitsivadki koos minuga selfitada, sest ausalt - see vajab koormatäit kannatlikkust.



Igatahes, me tegime õhtu jooksul oma seltskonnaga tagasihoidlikud miljon pilti, enne, kui midagigi normaalset saime. Photoboothist astusime ka läbi ja no sinna kabiini läksime me eriti entusiastlikena ja plaaniga kõiksugu lõbusaid ja lolle nägusid teha. Aga tegelikkus oli see, et küll ma vaatasin valesti, siis jäid silmad kinni, siis jäime ainult lõuast saati peale. Või siis see pilt, kus Ritsik ja Reti teevad lolli nägu, aga mina naeratan seal malbelt nagu muistsel aal saksa preilad, kuigi just sekund tagasi tegin mina ka mingit mega hullu nägu, aga kuna ma ei saanud aru, mis hetkel see aparaat pildistas, siis vahetasin oma näoilmeid suvalistel aegadel. Tjah.


Kui olime enda laua üles leidnud, siis vaatasin, et ohoo, Fotoraat ja Mallukas ka meiega ühte punti pistetud, nii et meil oli super khuul seltskond koos. Kui olime umbes veerand tunnikest istunud ja uudistanud oma kingikottide sisu, tuli Meelis ja kutsus mind endaga alla kaasa, kuna Saagim tahtvat minuga intekat teha. Anu oli nagu Anu ikka, selline kiisulikult nunnu ja armas. Hehee, tegi inteka ajal ka korra njäu. Kui jõudsime Õhtulehe privaatruumi, siis Janet viskas koheselt end sofa ette lösakile, kuid siis kaameramees kukkus kamandama, et mingu koer diivanile, et siis oleksime kõik kenasti kaadris jne. Ma olin ausalt öeldes sellise ootamatu soovi peale veits ebalev, sest noh, avalikes kohtades pole juhtkoertel lubatud käia diivanitel ja istmetel, kuigi kodus osadel juhtkoertel on see privileeg olemas. Ent Anu ütles, et tulgu muidugi, ja ma siis erandkorras andsin Janetile loa. Ja nii kangutaski Reti ta diivanile, madaame ju ise ei suvatsenud tulla.


Intervjuu läks vist hästi. Hiljem muidugi mõtlesin küll, et oleks võinud vähe adekvaatsemalt vastata küsimusele, et millest ma blogin. Selle asemel hakkasin ma mingid jampsi suust välja ajama. Lühike ja konkreetne vastus oleks olnud:oleks : blogin oma elukesest peale pimedaks jäämist, ja thats it. Aga EI, mida teen mina!? Seletasin seal mingisugustest ära eksimistest ja kokkamistest ja blablablaa. Aga nojah, ehk järgmisel korral olen targem.
Mingi hetk läks Ženja mööda ja siis Anu kutsus ta kohe meie juurde ja ma pistsin ka kiljuma: "Jaah, Ženja, tule siia, ma olen kogu aeg tahtnud sulle midagi öelda!"


Kui intekas läbi sai, auhinnad jagatud, siis tulid Manjana, Agnes ja Tikker (vist) minuga suhtlema. Agnes käis möödunud aastal ka mind tervitamas, tänavu me juba kallistasime teineteist. Manjana eelmisel aastal ei julenud tulla, argpüks selline, ent see aasta korjas julguse kokku ja tuli - tubli tüdruk! ;)



Mõni hetk hiljem tuli "keegi", kes pani käe mulle õlale ja ütles, et "Kai, mu tüdruksõber sooviks sinuga suhelda ja koos pilti teha" ja siis ma murdosa sekundist analüüsisin seda häält, sest see oli NII tuttav, ja siis ma vastasin naeratades: "Ma teaan, kes sa oleed! Kalvi-Kalle."


Helen oli ülirõõmus, et ma nad ära tundsin ja rääkis, et loeb mu blogi ja et on mu suur fänn (tsauki-tsau Helen!) ja siis tegime koos pilti ja Kalvi tegi meist Facebooki laivi ka ja ma mingi veel ütlesin Helenile, et tal on nii normaalne mees, kes teeb ise vabatahtlikult, ilma ütlemata, laivi, et minu tuttavad ja mees küll ei tee, pean kogu aeg müts pihus paluma. No igatahes oli tore ja Helen ütles, et talle nii väga meeldib mu must huumor ja siis kohe järele viskas ise ka ühe eriti musta nalja minu pihta. Ma melu tõttu kahjuks enam nalja ennast ei mäleta, aga igatahes naerma ajas see mind küll.

Kui Facebooki laivid ja kohustuslikud pildid tehtud, siis Helen küsis, kas ta tohib Liisa ja Anita Sibula ka üles kutsuda.  Minul polnud vähimatki selle vastu, tulgu aga. Meil ruumi jagus ja maasikaid-mustikaid-viinamarju-juustu-krõpsu-veini-tikukaid oli ka veel külluslikult. Ma vähemalt loodan, et veel oli. Seda oleks praegu küll väga pläss teada saada, kui tegelikkuses olid enamus asjad juba otsas ja laual haigutas tühjus. 

Nii nad siis istusid veits meie lauas ja jutuks tuli see, et Helen juba auhindade jagamise ajal ütles teistele, et näete, VIP-rõdul on see pime blogija Kai ja et tahab minuga kindlasti kohtuda ja siis Liisa olevat öelnud, et ah, ärgu ajagu hullu juttu, see pole ju pime, vaatab inimestele ju otse silmaauku ja lavale jne. Päris lõbus oli kuulda, mismoodi nad olid seal all seletanud ja samal ajal rõdule vahtinud, vaikselt mind stalkinud. Hea nali oli muidugi see, et kui ma jätsin teistele nägija muljet, siis samal ajal ma ajasin kokteiliklaasist olematuid mustikaid hambaorgiga taga. Ma miskipärast eeldasin, et need kaks mustikat, mis Ritsik mulle ette andis, et need pärinesid minu joogiklaasist, aga tegelikult pärinesid mustikad hoopis laualt... Kui Reti viimaks märkas minu pühendunud tegevust, siis uuris, et mida ma teen ja ma vastasin pilku klaasilt tõstmata, et tahan neid viimaseid mustikaid ka kätte saada. Ma kujutan ette, mis näoga Reti mind vaatas kui sai teada, et ma olin üritanud klaasist hambaorgiga olematuid mustikaid püüda.

No vot, minu õhtu oli igatahes super tore ja oli tunda, et üritus oli hinge ja suure pühendumusega korraldatud!!! Kuigi ma oma eelmises postituses
keskendusin ainult EBA korralduslikule poolele, kutsudes inimesi üles vähem vinguma, siis sain sinna alla hulganisti komplimente oma outfiti kohta. Ma olen väga-väga õnnelik ja rõõmus sellise tagasiside üle, sest ega ausalt öeldes ma polnud lõpuni kindel, kas näen ikka piisavalt hea välja. Minu kleit sai õe poolt välja valitud ja kui ma sellega riietuskabiinist välja astusin, siis just Joosepi reaktsioon oli see, mis pani mind seda kleiti ostma. Ning üleüldse tahangi ma tänada oma kullakesi: Joosepit, õde, Ellut ja Jaanikat, kes mu üles vuntsisid. Kniks ja kraaps! :)

Aftekale me ei jäänud, sest ööklubi ja koer pole just kõige mõistlikum kooslus. Kuid enne lahkumist tegime Leenuga ka ühe ühispildi, kuhu viimasel hetkel ka Mallu peale hüppas. Nüüd mul on ajalooline blogititaanidega foto.

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

Mirelin kirjutas täna Perekooli teemal ja kuigi ma olen sinna foorumisse oma jalga tõstnud vist ainult paaril korral, siis täna oli ajalooline kolmas kord, mil ma sellele lehele kiikasin. Ma mingit kommentaari või teemat otsima ei läinud, et millele saaks küüned taha haakida ja järjekordne uus skandaal välja imeda, kuid lugesin puhtast uudishimust siiski kommentaarid läbi ning seal jäi mulle kõrvu hoopis Blog TR statistika. Mina olin muidugi sellise pisikese asjakese juba suutnud ära unustada, et olen minagi endale ammustel aegadel Blog TRi konto teinud. Igatahes läksin ja kiikasin ka siis oma ihusilmaga selle Eesti blogide väidetava TOP100 üle. Ma ei tea, mille järgi kogu see statistika seal kokku pannakse, aga mina platseerun hetke seisuga 45. kohal. Kui see asetus ei peaks mitte halligi teile ütlema, siis näiteks üks Eesti tuntumaid blogijaid - Mallukas, on selle statistika kohaselt 65. kohal. Nagu kust kapsaaiast see võetud on? No see selleks, tegelikult mu jutul on üldse teine point.

Ma logisin Blog TRis oma kontole sisse, kuna avastasin, et mul seal suht vanad andmed. No näiteks blogi tutvustav tekst või kirjeldus on ajast ja arust ning kuna Blog TR pakub lahkelt ka nende logo lisamist oma blogilehele, et siis inimesed saaksid vist läbi selle hõlpsamini Su blogi üles leida, siis mõtlesin ka sellest võimalusest kinni haarata. Minu kahjuks ja õnnetuseks tuli selleks valida erinevate logovariantide seast välja visuaalselt sobivaim, no mis näeks Sinu blogis ilus ja esteetiline välja. Ilmselgelt jäi minu tegevus siinkohal katki. Ma vist ei pea hakkama massidele seletama, et mis põhjustel see katki jäi...

Tavaliselt ma sellistes olukordades, kus teele ilmub takistus, risti ette ei löö ega poe kuskile nurka nutma, vaid hakkan otsima silmanägemist omavat inimest. Võttes arvesse, et enamus minu tutvusringkonnast omavad toimivaid silmamunasid, siis ei tohiks see ju olla mission impossible. Kuid praeguseks hetkeks olen ma saanud reaalselt kolm korvi. Jaah, tunnistan, et need pole olnud täielikud üle laskmised. No ühesõnaga mitte sellised, et tahan ma jee Sind aidata, kao minema, fuh, vaid pigem sellised, et täna ei saa, vaatame kunagi hiljem seda asja või et tule mulle külla ja siis teeme. Eks ma saan aru ka, et ega see polegi kellegi prioriteet teha enda aja arvelt teise inimese asju, eriti veel, kui enda tegemata asjade nimekiri ulatub kosmosesse. Aga pekki küll, ma olen väsinud kogu aeg millegi või kellegi järgi ootamisest. See on nii vastik tunne, kui inimene ei saa sada prossa olla iseenda peremees. Ma tahan ka paari klikivajutusega leida endale e-poodidest ägedaid kodusisustuselemente, sõpradele ja pereliikmetele kingitusi, ise otsida ja valida pilte oma postituste juurde, lihvida ja kujundada oma blogipostitusi viimse detailini, serveerida toitu nii, et see oleks esteetiline. Ma tahan ka!

Viimases lootuses pugesin Joosepile külje alla küsimusega, et kas tahab mind rõõmustada. Mõtlesin, et kui sedasi lähenen, siis ta ei saa ju keelduda. Ta esiti oli küll skeptiline ja vihjas, et vastus sõltub sellest, et mida tegema peab. Mul oli nagu mis mõttes?! Sellist vastusevarianti pole olemaski, sest teise poolena on meil ju kohustus teineteist rõõmsa ja rõõsana hoida. Elu eesmärk või nii. Vähemalt võiks ju olla :D Igatahes ma tegin talle selgeks, et see vastus ei tule kõne allagi ja nii jäigi ta äraootavale seisukohale, et mis ma edasi ütlen. Ma jõudsin siis lausuda ainult "blog", kui ta oma pea kukutas mulle sülle... Sain kohe aru, et see vist ei tähendanud head... Polnud just sellise olemisega, kus temast oleks õhkunud teotahet mulle appi tormata.Kuid ma ei lasknud sellest end häirida ja ladusin siiski ilma ühegi hingetõmbeta kõik letti, mida oleks tarvis teha. Kuid ainus, mis ma vastuseks sain oli: "Ega Su maailm sellepärast ju kokku kuku, kui Sa täna seda Blog TR logo blogisse ei saa". Võib-olla kokku just ei kuku, aga vastik piiratuse tunne tekib küll. Umbes, et Sa näed miskit, see on Sul haardeulatuses, aga ei ulatu selleni, et haarata. Nagu halvatud inimene, kes näeb kapil veekannu ja tunneb joogijanu, tahaks janu leevendada, aga peab ootama kuniks keegi märkab ja pakub joogipoolist.

Kui me Joosepiga öise filmiralli lõpetasime ja ma varahommikul voodisse laekusin, siis ma ei jaksanud ära oodata, et millal mu äratuskell ükskord ometigi heliseks ja ma saaksin vahukoorekringlit nosima hakata. Mul oli tegelikult juba keset ööd selline näksimise isu, aga õnneks suutsin end vaos hoida.

Kui lõpuks äratuskell tirises, siis olin nagu väike laps, kes lippas naerusuil kööki kringli järgi. Tegin endale tassikese taimeteed ka kõrvale ja võtsin oma blogrolli lahti ja hakkasin blogisid läbi lappama ja mida mu vaesed pimedad silmad pidid jälle nägema? See tähendab, et endiselt mitte midagi, aga õnneks on mul toimiv kõrvakuulmine, aga kahjuks taaskord jäi mul tänu postituse külge keevitatud screenshoti tõttu pool elamust / informatsiooni saamata.
Kui muidu ma saan blogisid jälgida ja lugeda tänu arvutisse installitud ekraanilugemisprogrammile Jaws, siis paraku kuskilt maalt tuleb ka sellel programmil piir ette - see nimelt EI kirjelda mulle pilte!

Jah, ma ei saa öelda, et ma ei olnud maru pettunud, kui selle nädala jooksul koperdasin juba teistkordselt postituse otsa, kus täieliku ülevaate saamiseks on postituse külge lisatud screenshot ja mitte vähimatki silpi screenshotil ilutsevatest sõnadest. Kui blogipostituste grupis tegi blogija Gristel taolise postituse, siis ma juhtisin sellele viisakalt ja sõbralikult tähelepanu ja olukord sai minu jaoks lahendatud ja nüüd on seal kirjeldus täitsa olemas. Kui algselt mõlkus mul peas isegi mõte antud teemat laiemalt käsitleda, siis esialgu matsin selle mõtte maha. Aga täna hommikul Malluka postitust lugema minnes tundsin, et pean ikka sellele teemale tähelepanu juhtima, sest kui ma siin niisama vaikselt omaette torisen ja vahutan, siis ega see mulle ju soovitud lahendust hõbekandikul ette ei too.
Ma ses suhtes saan täiesti aru, et ega iga teine normaalset silmanägemist omav inimene ei tulegi selle peale, et internetimaastikul surfavad hoogsalt ka pimedad. Väga tihti arvatakse, et pimedad on mingisugused neanderdaalased, kes endiselt elavad kuskil koopas ja tegelikust pimedate elust-olust on väga vähestel ülevaade, et mismoodi me toimetame, elame ja millised on meie võimalused ja millised on meie piirangud. Seega ma ei pane kellegile midagi pahaks, aga sooviksin tõesti tähelepanu juhtida sellele, et kui vähegi võimalik ja kui te ei kannata reuma all või te pole kõigist 10st sõrmest korraga kipsis, siis palun-palun leidke need kaks minutit oma päevakesest ja trükkige need paar rida screenshotil olevast tekstist postitusse ümber. Ma oleksin much happy! :) 

Mõni võib nüüd küsida ju, et aga miks ma blogipostituse autorile sellekohast kommentaari ei jäta, aga sellepärast, et ma ei pea end kilplaseks. Miks ma peaksin hakkama sadadele ja sadadele blogijatele ühte ja sama kommentaari eraldi kirjutama, kui läbi minu blogi levib sõna kaugemale ja kiiremini.

Ma pole ka lisanud kirjeldusi kõikidele oma piltidele, aga see tuleneb sellest, et mul see programm ei lase kõiki funktsioone kasutada ja kirjeldused saan siis lisatud, kui keegi hea hing mind on nõus aitama. Igatahes ma oleksin üliõnnelik ja aitäh juba kõigile ette ära, kes selle vaevaks võtavad!

Siin siis minu kommentaar Gristeli jagatud postitusele nii kirjas, kui ka pildis
Minu, Joosepi ja koonude poolt imeilusat vana aasta lõppu, meeleolukat aastavahetust ja kõike paremat uueks aastaks! :)

Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.

Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:

1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).

Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.

Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D

Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.

2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D

Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.

Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.

Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)

Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D

3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.

Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D

Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D

Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.

Käisime täna Joosepiga maja peal, kuna oli tarvis veel üht koma teist sorteerida. Seni kuni Joosep seal omi asju sorteeris, mõtlesin mina ajaviiteks blogisid läbi sirvida. Kuna ma suht paljudesse blogidesse lähen otse läbi kellegi blogrolli, siis üldjuhul ma ei vaeva end nende domeeninimedega, sestolgem ausad, mugavus maksab ka midagi ja pealegi osad blogiaadressid on nagu hiina keel. Kuid täna maksis see mugavus ja laiskus mitte "hiina keelt" õppida mulle haledalt kätte.
Läksin Mallu blogisse, et Manjana ja Triinu-Liisi blogisse klikkida, kui avastasin, et Mallul polegi enam blogrolli. Läksin koheselt Messengeri ja uurisin Mallult, et mis värk on, kas on tõesti lasknud blogrolli eemaldada või paneb minu ekraanilugemisproge pange. Mallu ütles, et mingi script on katki, aga seda juba parandatakse, kuid lahkelt jagas mulle siiski Manjana ja Triinu-Liisi blogilinke. Lisas veel juurde, et Triinu-Liis blogib ju nii harva... Kuid ma lootsin siiski, et äkki on ikka miskit uut, kuna pole juba nädal aega sinna kiiganud.
Esimesena läksin siis Manjana blogi lugema. Loen ja loen ja vaatan, et näe Mallul täitsa puha vale info, et Triinu blogib nii harva, sest blogis vahtis mulle vastu juba tänase kuupäevaga tuttuus postitus. Ja mitte ainult tänase kuupäevaga, vaid Triinu oli bloginud ka eile ja üleeile jne. Hakkasin aga rõõmsalt otsast lugema, kuni jõudsin sellise faktini, et Triinul tuli tütar peikaga külla vms. Ja siis ma mõtlen omas peas, et mida helli, kas Triinu pole mitte 23-aastane, et kui vana see laps tal siis veel on? Või et misasja, tal on laps või??!! Miks ma mitte midagi sellest ei tea ja pole kuulnud? Aaa, võib-olla pole ta tahtnud oma last avalikkusele näidata, hindab lapse privaatsust või miskit. Mitte, et see oleks minu asi, aga kuna ma tean seda pisikest fakti Triinu vanuse kohta, siis ma ei saanud seda mõtet oma peast välja, et kui vana see laps tal ikkagist on ja et mis Triinu sai lapse mingi 10-aastasena või? No kui võtta arvesse, et tuli koos peikaga külla. Vaevalt siin mõnel kolme aastasel peika on ja elab juba vanematest eraldi...
Ühesõnaga lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kas oleks veits imelik Triinu ühelt parimalt sõbrannalt- Mallult küsima minna, et kas Triinul on laps... Kuid siis jõudsin otsapidi avalehel olevate postituste lõppu, kus oli kirjas "autor Manjana". Ja eiii, mul ei löönud kohe pirn peas põlema, et ma loen Manjana blogi. Samuti ei lahendanud sellega minu aasta küsimust: kas Triinu-Liis sai 10-aastaselt või veel varem lapse. Vaid mina esimese mõttena mõtlesin, et miks Triinu blogis on autoriks märgitud Manjana? Miks? Või kas tegu on blogrolliga, kuhu Triinu on jälgitavate blogide hulka lisanud ainult Manjana :D
Palun saatke mulle >"Aasta Idioodi" diplom! :D

Mõtlesin esiti, et ei jõuagi täna blogima, kuna olen rampväsinud. Juba eile sõitsime Tartusse, sest Joosep tegi vahelduse mõttes ühe tööpäeva kontoris ja koju ei hakanud me sellepärast sõitma, kuna täna oli juhtkoerte kasutajate üldkoosolek, kus ma lootsin, et valitaks uus juhatuse koosseis ja et lõpuks ometi saan ma vabaks. Paraku läks nii, et uut koosseisu ei valitud, kuna liikmed ei taha olla juhatuses ja vastutada. Need, kes on varasemalt olnud juhatuses, on kursis, kui stressirohke see kõik on. Olukorra teeb minu meelest irooniliseks just see, et liikmed ise (mitte küll kõik, aga väga paljud) oma rahulolematuse ja kriitikaga põhjustavadki tihtipeale juhatusele sellist karju appi tunnet, et miks seda ei tehta või miks nii tegite või millal see saab ükskord tehtud ja mulle üldse ükski üritus ei meeldi, sest kõik on valesti tehtud ja seda, teist ja kolmandat oleks võinud teha ikka nii ja naa pidi. Aga kui üritus on alles organiseerimisjärgus, siis tavaliselt inimesed istuvad kuskil vaikselt oma urus ja ei tee piiksugi, kuigi on tehtud üleskutse oma mõtteid ja tähelepanekuid jagama tulla vms. No ja eks siis ongi hirm ise nüüd juhatusse kandideerida, sest kui nad ise teavad, millised nad on, siis kes see loll ikka vabatahtlikult tahaks pasarahet enda kaela saada, eksole. Aga eks paistab, mis saab sellest asjast.

Veel pole küll pühapäev, aga kui juba vargsi möödunud nädalale tagasi piiluda, siis Ma oma optimisti pole kaotanud. Olen endiselt positiivne, rõõmsameelne ja sarkastiline. Viimastel päevadel eriti, sest see meililistist kopeeritud kiri...noo, ütleme nii, et see ei jäänud viimaseks. Mul on tekkinud heiterid, aga neid on vähe (võiks rohkem olla...ehee, nalii). Heitereid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks sõrm jääb ehk isegi üle ja nad olid seal väga usinad mulle iseloomustusi jagama. Ega nad vist poleks aktiviseerunud nii hullusti, aga kuna meililistis on õnneks ikka ka kaine mõistusega inimesi säilinud, kes suudavad argumenteeritult kirjutada, siis mulle jäi mulje, et see ajas neid närvi või veits turri, sest mis mõttes te aru ei saa, et see Kai on loll? Lisaks argumenteeritud postitused olid mind toetavad. Aga näiteks ma sain enda kohta väääga palju uut ja põnevat teada. Näiteks ei ole ma üldse naine ja ma pole inimene...täiskasvanud inimene ja ma ei oska elada nagu inimene, vaid olen laps. Lisaks olen ma kirjaoskamatu, mille üle pole isegi mõtet vaielda, sest see olevat suisa fakt ja loomulikult on minu väljendusviis labane ja ma olen üks õudne sapine ja kuri inimene :D Ma tahaksin praegu selle peale hingetul häälel küsida, nagu seal saates Maamees Otsib Naist "Issand, kas mu kodumaa on tõesti niii ilus vää!?"
Mnjah, mina igatahes sinna meililisti ei vastanud mitte kui halligi, sest kui see on ainus, mida see seltskond suudab toota, siis pole mõtet oma energiat kulutama hakatagi, sest vastused Sa saad ikka stiilis Sa oled loll. Mulle meeldis Joosepi lühike ja tabav kommentaar, kui luges neid listi kirju- idiootidega pole mõtet vaielda, sest muidu laskud Sa nende tasemele ja siis nad lajatavad Sulle oma kogemusega.
Kui põgusalt peatuda sellel hinnangul, kus mulle öeldi, et olen kirjaoskamatu, siis huvitav on see, et inimesed, kes sellist hinnangut annavad, ei hiilga just ise õigekirjaga ja meililisti tulnud kirjad kubisesid vigadest. Siin nii mõnigi tõi välja, et blogi oli kirjutatud "plogi" jne. Nohjah, oli kuidas oli. Ma ei taha hakata kritiseerima ja nende tasemele langema. Tahtsin lihtsalt öelda, et ise ei julgeks küll kellegile selliseid põhjapanevaid hinnanguid andma hakata, kui ma pole enda oskustes ja teadmistes 200 prossa kindel. Ja isegi, kui oleksin mõnes oma oskuses niivõrd kindel, siis ma ikkagi ei nimetaks teist inimest seetõttu oskamatuks, kui ta ei tee seda perfektselt. Võtan seda nüüd juba tõesti naljaga, kuigi esimese reaktsioonina rebis mul ikka pisara silmast välja, aga kuna eile Joosepi, Kiku ja Christeliga sai veidi sarkastilisi nalju tehtud, siis nüüd meeleolu hea. Naljad olid muidugist kõik minu kulul. Kasutasime seda sama "head" materjali oskuslikult ära (ega tänapäeval ei tohi midagi raisku lasta) ja pöörasimegi need inside naljadeks. Näiteks täna hommikul Joosep küsis ühe sõna kohta, et kas see on i või j tähega ja no ma siis ütlesin, aga siis lisasin ruttu järgi: "Aaa, aga samas, ma olen kirjaoskamatu, ära parem mind usalda..." Ja Kiku nõustus ja ütles, et tahtis just sama öelda :D
Ühesõnaga selline lühike ja kaootiline ülevaade sellest paarist päevast. Katsun homme vähe edumeelsem olla. Ma peaks pugema ära magama, sest ma näen välja nagu ringikõndiv laip. Olge tublid ja kõigile aitääh, kes on minu postituste alla nii vahvaid ja toredaid ja toetavaid ja inspireerivaid kommentaare postitanud. Kohe päriselt! :)
PS. Ahjaa, üks vahemärkus mul on siiski veel. Ma olen hea meelega laps, sest kui on valida, kas olla sitakeeraja või laps, siis ma olen iga kell laps, sest lapsed ei ole kurjad ega õelad ja ei ussita. Vabandust, et ma kasutasin antud postituses sellised ebasündsaid sõnu. Omg, ma tahaks vääga teada, mida need inimesed siis teevad, kui nad peaksid Mallu blogisse mõne eriti mahlaka postituse peale sattuma ja kui veel kuulevad, et Mallu on ajakirjanik ka :D Oh Issand, hoia prillid ja piip, blogiharitlased on liikvel :P