Maikuu kahel viimasel päeval resideerusime meie Joosepiga villa Ammendes. Nimelt Kingitus.ee andis mulle võimaluse valida nende lehelt ühe meelepärase elamuskingituse ja ma EI liialda, kui ütlen, et ma kammisin neid kingitusi ristipõiki, üles-alla läbi ja alles paar nädalat hiljem olin suuteline langetama selle raske otsuse, mida võtta ja mida jätta.

Minu valikute puhul mängisid suurt rolli minu pimedus, sest ilmselgelt ei saa ma valida endale elamuseks midagi, mis baseeruks ainult nägemismeelele või kus oleks tarvis kasutada funktsioneerivat silmapaari. Seega valikusse jäid absoluutselt kõik need, mis enamjaolt kaasasid kõiki teisi meeleelundeid:

• Näiteks võimsate sportautodega sõitmine. Sest ega 245 hobujõulise sportauto juhtimiseks pole ometigi nägemist tarvis. Meil on ju liikluses teisigi "all mighty" tegelasi, kes arvavad, et händlivad liikluses toimuva kolmanda silma abil ära. Ei, nali naljaks, tegelt ma oleks Joosepi rooli taha kupatanud ja ise oleksin neid luksuslikke iludusi silitanud ja tunnetanud mismoodi ma istmesse vajun, kui Ferrari ja Lamborghini kohalt minema tuiskavad ja mis tunne on, kui näiteks Lamborghini kiirendab nullist 100ni.
• Samuti oli mul valikus ka 50 Halli Varjundi hotellituba. Filmi pole ma näinud, raamatut pole lugenud, aga mulle kohutavalt meeldis selle elamuskingituse lisainfo, mis erutas meeli ja pani nats itsitama.
• Sõelale jäi ka räätsadega Tolkuse rabamatk koos piknikuga. Tundus selline omamoodi romantiline ja lahe ennastületav retk, aga kuna mais oli mul mingi kohutav kurnatus kallal, siis polnud mul eriti usku enda füüsilisse vormi. Ma olin tõesti nagu vanamutt, kes ei suutnud normaalselt eladagi, ilma, et iga hingetõmme poleks väsitanud ja uniseks teinud. Seega ma kujutasin elavalt ette, milline see imeline rabamatk võiks reaalsuses välja näha: mina kuskil taimestikus tagumik uppis ukerdamas, räätsad jäävad tagasihoidlikud miljon korda puujuurte ja -jändrike taha kinni, sest ma ei jaksa oma pakuraskusteks muutunud jäsemeid piisavalt kõrgele tõsta, higistan nagu hobune, põdrakärbsed söövad mind elusana, puhin ja ähin ja lõpuks on mu ärrituvuse level võrdne keskmise kirvemõrtsuka omaga ja lõpuks ma anun Joosepit, et jätaks mu lihtsalt sohu surema, sest mina enam ei jaksa.

Ühesõnaga, lõpuks hakkasin ikka aina enam sinna spaade- ja hotellipakettide poole piiluma. Ning kuna me pole Joosepiga vist kunagi üheski spaas või uhkes hotellis luksust nautimas käinud, siis tundus kuidagi viimane aeg see viga parandada. Pealegi, kuna aprillis oli meil ka 10. aastapäev, siis olime endiselt sellel "love is in the air" lainel ja nii osutuski valituks romantiline majutuspakett Ammende villas koos kellaviieteega.

Oeh, ma ei teagi kohe kust alustada, sest see aeg, mis me seal veetsime... see oli lihtsalt i-me-li-ne, alustades meie toast, milleks oli double deluxe tuba koos vanniga ja lõpetades imeliste hõrkude roogadega. Just see mida mu hing ihkas. Kui ma täiesti aus olen, siis kellaviietee ja vann olidki need mille põhjal ma oma lõppotsuse tegin. Esiteks olen ma suur teesõber ja teiseks - vann! See on see kui endal pole kodus vanni.







Meie vanniga deluxe tuba paiknes kärnerimajas, mis paiknes natuke peamajast eemal ja mulle väga-väga meeldis see lahendus. Esiteks oli kärnerimajas ainuke deluxe tuba, mis oli vanniga ja see oli mõnusalt privaatne ja rahulik. Nentisime Joosepiga mõlemad, et kui tuba asub kõrvalhoones, siis on selles suhtes ka rahulikum, et portjee ei pea kohe valveseisakusse end ajama, kui keegi uksest sisse astub ja nii tundsime ka meie end vabamalt ja muretumalt, kui jäime rannarajooni hilistundideks uudistama.


*Külmemal ajal ei pruugi see kärnerimaja variant olla just kõige etem, kui hommikul on tarvis minna peamajja einestama, aga soojal ajal igati sobiv.

Kui olime end sisse seadnud ja ma toa läbi kobanud, siis suundusime kellaviieteele, mis oli meile terrassile serveeritud ja ma poleks paremat asukohta osanud soovidagi, sest esiteks, selliste ilmadega oleks nagunii patt istuda siseruumis, aga mis kõige vahvam, terrassil olles avanes vaade Ammende imeilusale tammepuudega ümbritsetud aiale ja otse kuuldeulatuses vulises purskkaev, mis mõjus kuidagi nii rahustavalt.




Kui kellaviieteele suundusime ja ma esimest korda toast välja liikusin, siis astusin uljalt hooga vastu seina. Ei, mitte vabatahtlikult. Ma lihtsalt unustasin selle pisikese detaili ära, et meie tuba paiknes kitsukese koridori lõpus ja et enne parempöörde sooritamist tuleb umbes paar-kolm meetrit otse liikuda ja alles siis pöörata. Joosepile tuli minu selline otsus samuti nats ootamatult ja kui kokkupõrge seinaga oli ära toimunud, siis hakkasin naerma ja ütlesin, et aa, siit ei saa. Joosep ise seisis veel hotellitoa ukselävel, täpselt mu selja taga ja vastas hästi stoilisel häälel ja kergelt muiates: "Jah Kai... läbi seina tõesti ei saa... "

Kellaviietee oli mõnus aeg, kus sai Ammende aias rahus kaaslasega juttu vesta ja maitsvaid kihilisi võileibu ja magusaid hõrgutisi mekkida ning kõrvale juua rohelist teed. Ja ma pean ütlema, et mina, kes ma olen suur teegurmaan ja armastan rohelist teed, see oli läbi aegade best green tea ever, mis ma ealeski saanud olen. Ma ei tea, kas see oli mingi spets tee, mida polegi võimalik valesti doseerida ja valmistada või on Ammendes omaala teemeister.




Peale kellaviieteed otsustasime minna jalutama ja selles suhtes paikneb Ammende erakordselt kaunis ja imetabases kohas - kõik jääb jalutuskäigu kaugusele. Rannas tuiasime natuke muuli peal ringi, siis joonistasime liiva peale südameid, pikutasime liival ja musitasime ning siis ühel hetkel Joosep jäi mulle otsa vaatama ja lausus: "Näe Kai, loome meile praegu uusi ilusaid mälestusi!"

Oma pool tunnikest istusime niisama rannal, mina pistsin varbad sooja liiva sisse, lasin päikesel oma palet paitada, sulgesin silmad ja kuulasin merekohinat. Joosep samal ajal kirjeldas mismoodi luigepaarid mööda veepinda hoogu võtavad ja tiibadega vastu veepinda pladistavad, et õhku tõusta ning siis üle meie peade lennata.






Hilisõhtul, kui oma jalutuskäigult tagasi hotelli naasime, siis pikutasime niisama voodis, maiustasime trühvlite ja küpsistega, mis olid meile tervituseks tuppa toodud ja peale Naabrist Parem finaalsaadet läksime kuuma vanni.

Pärast tunnikest vannis ligunemist pugesin ma maailma pehmemate linadega voodisse ja teades mind, kes ma olen hädine külmavares, siis loomulikult ikka selle kõige paksema teki alla.

Kui Joosep otsustas ka lõpuks voodisse tulla, siis kukkus ohkima, et kus kohas ma olen. See on see, kui voodi on harjumatult hiiglaslik. Natuke virises selle üle ka, et selle paksu teki all, kuhu alla mina ronisin,  ei saa ju normaalselt hingata ja et hakkab palav ja muu seesugune rist ja viletsus, aga noo ma ei tea, öösel hoidis mind küll igatahes kaisus ja seda täitsa vabatahtlikult. Ja hommikul ärgates oli ka täitsa elusa inimese moodi - rõõsa ja roosa.

Eks meil oli toas ka õhksoojuspump, mida saime vastavalt vajadusele ja soovile kruttida. Kui pärastlõunasel ajal saabusime, siis oli äärmiselt nauditav astuda jahedasse tuppa. Ma peaaegu et oleks suurest õnnest meie portjeele kaela langenud ja tänanud neid selle jaheduse eest. Sest mul oli retseptsiooni jõudes tõesti mega palav ja hoolimata sellest, et kandsin sel päeval pitsilist suvekleiti, lahmas higi ikka korralikult. Nii et see jahe tuba oli sel momendil nagu taevaõnnistus.

Hommikusöögi a la carte oli kogemus omaette - eripärane ja imemaitsev. Ma polegi vist kunagi varem nii maitsvat hommikusööki kuskil saanud... no vaadake ise seda ainulaadset valikut!










Mis ma siis kokkuvõtteks oskan öelda... suurepärane majutus ja teenindus, puhtus, rõõmsatujuline ja abivalmis personal, vaikus, voodi super mõnus, privaatne hommikusöök jne. Meie jäime rahule ja julgeme soojalt soovitada ka teistele! :)

Kui Sina tahad ka endale või oma kaaslasele meelepärase elamuskingituse võita, siis mine kiika selle jaoks Kai pimeduses kobamas Facebooki lehele, seal on loos täitsa üleval ja osa võtmine kergemast kergem. 50€ väärtuses vautšeri loosin välja juba sel laupäeval!

NB! Mõtlesin, et jagan ka infot Kingitus.ee käimasoleva kampaania kohta. Tegu on siis Suve Parima Elamuse kampaaniaga, kus iga nädal loositakse välja 30€ väärtuses kinkekaart ja 13. augustil ka peaauhind: võimalus minna nelja sõbraga nautima just seda elamust, mis saab Suve Parima Elamuse tiitli. Osaleda võivad kõik! Kampaania veebilehe leiad SIIT!

*Postitus sündis koostöös Elamuskingitus - kingi elamusi! Kingitus.ee

Ma olen viimased kaks kuud eeskujulikult eriarstide uksi kulutanud ja järgmisel nädalal olen juba kolmandat korda minemas nefroloogile, kuna me siin natuke timmime mu rauavaegusaneemiat. uuel nädalal peaks selguma, kas retseptipõhised rauapreparaadid koos C-vitamiiniga on olnud minu jaoks piisavad või hakkan saama rauasüste. Ja et kõike seda teada saada, pidin ma paar päeva tagasi uued uriini- ja vereanalüüsid andma.

Meil siin väikelinnas saab ka teatud hommikutel käia proove andmas, mis siis saadetakse edasi Pärnusse. No mingid lihtsamad tehakse kohapeal ka ära, aga sellised põhjalikumad saadetakse ikka edasi Pärnu haigla laborisse.

Igatahes panin kolmapäevaõhtul endale äratuse veidi varasemaks, et jõuaksin hommikul rahulikult harjutada purki pissimist ja siis selle väärtusliku kraamiga jalutada perearstikeskusesse. Kõik läkski suurepäraselt. Ma mõtlen purki pissimine. Isegi mööda ei lasknud. Kui vetsus oma asjad ära toimetasin ja purgikesele kaanekese peale surusin, siis mõtlesin, et ei hakka kilekotikese otsimise peale aega raiskama, kuna totsiku kaas tundus olevat selline tihe ja korralik. Nii asetasingi topsikese kotikesse, viskasin analüüsi paberid ka kotti ja asusime Janetiga teele.

Jõudsin nibin-nabin poole kümneks perearstikeskusesse, kuid kohe löögile ei pääsenud, kuna üks vanapapi oli juba sees. Jäin siis ooteruumi istuma ja kookisin oma topsikese kotist koos paberitega välja, mille asetasin kõrvalistmele. Mingi hetk võtsin purgikese ikka oma kätte, sest mul hakkas natukesekene imelik seal niimoodi rõõmsalt oma uriinipurgikesega kõrvuti istuda. Kuna tundus, et läheb veel aega, siis pistsin käe kotti, otsisin endale taskurätikut ja kui hakkasin nina nuuskama, siis tundsin, et mu käed haisevad kuse järgi. Mõtlesin, et mida pastat? Ma ju loputasin peale protseduuri käed korralikult seebi ja veega puhtaks ja kodus oli ju kõik timm. Järgmiseks tõstsin oma uriinitopsikese endale nina alla ja kukkusin seda hoolikalt nuusutama. Ma kujutan ette, mis ilmega mind kõrvalt vaadati (no kui üldse vaadati, sest mul puudub ülevaade sellest, kas ja kui palju inimesi oli seal samal ajal koos minuga). Igatahes tops ise oli kuiv, aga pikemal juurdlemisel panin paika järgmise teooria: kotis olles immitses sutike kaane vahelt uriini läbi,  koti sisekangas imes selle rõõmsalt endasse, jättes purgikese kuivaks ja kui ma oma käe kotti pistsin, siis see ka põhjus, miks mu käsi haises nagu tõhk. Egas midagi. Pidin seal edasi istuma ja lõhnama nagu viimane kusik.

Kui olin ligi pool tunnikest palavusest läbi vettinuna istunud ja oodanud kannatlikult oma aega, halastas lõpuks taevaisa mu peale ja ma sain löögile. Aga ma ei jõudnud kabinettigi, sest kui olin kaks sammu ära teinud ja õde mu käes olevat uriinitopsikest koospaberitega silmas, küsis, et ega ma ometigi analüüside pärast ei tulnud. Ma kogelesin, et tulin küll ja siis sain teada, et pool tundi tagasi viidi analüüsid minema, et täna enam ei saa analüüse võtta ega anda. Seisin siis hetke seal, kusetops ühes käes ja paberid teises käes ja mõtlesin, et vägev. Ma niigi pool teed hüpitasin ja utsitasin Janetit mäest üles rühkima, sest palavus ja vanadus pole just parim combo 10 aastasele labraatorile. Ise olin ma ka nagu ma olin - higine, kusene, hingeldav.

Egas midagi. Helistasin Joosepile ja andsin teada, et mul oleks tarvis Pärnusse saada ja et ma tulen koju ja siis võiksime minna, kuna ma tahaks lähiajal süüa, aga vereanalüüs tuleb tühja kõhuga anda.

Hakkasime siis poobikuga tagasi kodu poole vantsima, kui äkki poolel teel tundsin, et mu hargivahe ja aluspüksid on kuidagi kahtlaselt märjad. Ühes olin ma kindel - nii palju ma nüüd ka kuumal suvepäeval ei higista ega vaevle kusepidamatuse all, et aluspüksid sellise lurtsuga läbi liguneksid. Ega ei pea välja nuputamiseks olema mingi eriline ajuhiiglane, et JAH, mul hakkasid keset jalutust päevad. Jah, just siis, kui Janet venis nagu tatt ja mul oli tarvis veel rahvarohkest kohast läbi jalutada.

Mingi hetk helistas Joosep mulle tagasi ja uuris, et miks ma nii heitunud häälega olen, et viib mu linna ja et ma ei pea ju muretsema ja siis ma vuristasin ühe ropsuga nii nagu torust tuli: "Janet uimerdab, mul on kohutavalt palav, ma olen väsinud, õhk on otsas, haisen kuse järgi ja pole just eriti tore, kui mulle tehakse peale pooletunnist ootamist teatavaks, et ma pean sellisena veel kuskile linna hakkama ronima ja tead mis? Et kõigest sellest vähe poleks, hakkasid mul keset linna päevad ja mu aluspüksid on verest läbi vettinud. Ma arvan, et mul on õigus olla tibake heitunud häälega!"

Jah, lugesite postituse pealkirja õigesti. Kohe seletan lahti, et mis hullumeelsus mind seekord on tabanud. Kui täiesti aus olla, siis olen antud postitust tahtnud juba ammu kirjutada, aga no ma lihtsalt ootasin selleks õiget hetke.

Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.

Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.

Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.

Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:

• Taskukohast cateringi, kes hoolitseks hõrkude suupistete eest.
• Joogipoolist, nii külma, kui ka sooja, mahla-smuutisid-vett-veini jms. 
• Video- ja fotograafi (et saaksin vajadusel, kui kurbus hinge poeb, video lahti klõpsata ja meenutada kõiki neid toredaid inimesi, kes minust hoolivad ja kaasa elavad).  
• Humanast või kuskilt second handist hunnik ägedaid peoriideid. Ma nimelt tahaks võimaluse korral orgunnida peopaika pimeda garderoobi, kus iga külaline peab puhtalt kompimise abil endale uue outfiti peo ajaks otsima/sobitama. Puhtalt tunnetuse põhjal, et milline materjal tundub sõrme all sümpaatne või milline lõige tundub mõnus. Ma pole veel sada prossa kindel, aga võib-olla oma lahkusest panen sinna pimedasse garderoobi ka paar värvimäärajat, et saaksite mingigi aimduse sellest, et millised värvid teie uues outfitis võiksid olla esindatud, no et ikka sobituks juuste ja silmadega kokku :D

Selle viimase punkti täienduseks ütlen nii palju, et loomulikult pole keegi kohustatud sunniviisiliselt kandma puusse pandud outfiti, aga no minu meelest oleks see maru naljakas, aga kui te tõesti häbenete oma pimesi tehtud valiku tõttu endalt silmad peast, siis no worries, keegi ei pea end peo lõpuni kuskile vetsu loputuskasti taha peitma või pimedasse nurka varjuma, sest võite soovi korral oma tuldud rõivastuses edasi pidutseda, aga lihtsalt eksperimendi mõttes oleks see fun! Idee seisneks selles, et see annaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi pimedana võib käe all asi tunduda ilus ja sobilik, kuid reaalsuses woop-woop. Julgematele võiks päeva lõpuks korraldada ka "Aasta Moeprohmaka" valimised :D

Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.

Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.

Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D

Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)

Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com

Käisime eile hilisõhtul sõpradega Steffanis, sest üllatus-üllatus, mul isutas taas Frutti Di Mare ehk krevetisalati järgi. See originaalis sisaldab tigusid ka, aga kuna mina neid molluskeid ei söö, siis lasen alati tigude asemel panna topeltkrevette. Mingi periood tellisin endale seda salatit lausa iga nädal, sest ma olen arvatavasti maailma suurim krevetimanjakk ja selle tõestuseks peaks piisama, kui ütlen, et eile oleksin peaaegu väikese lisatasu eest tomatid ka krevettide vastu välja vahetanud, aga kahjuks viimasel minutil sai kaine mõistus minust võitu.

Ppärnakatena oleme me Steffanis sagedased külalised. Keegi tuleb külla - lähme Steffi! Ilm on halb, kuhu minna? Lähme Steffi! Kõht on tühi - lähme Steffi! Tahaks maailma parimat krevetisalatit või niisama miskit maitsvat - lähme Steffi! Ühesõnaga minu meelest Steffani on nagu Pärnu visiitkaart, kui keegi tahab pitsat-pastat-ahjuvorme. Kuid põhjus miks üldse meie eilsest Steffani külastusest kirjutan, on asi nimelt selles, et siit tuleb järjekordne lugu #pimedalikkajuhtub ja #natukeolipiinliktohuvapohu.

Esmalt jõudsime seltskonnaga Steffi 20 mintsa enne köögi sulgemist, aga no sellest pole hullu miskit, kuna koht ise on suveajal peale köögi sulgemist veel oma paar tunnikest avatud ja seega saab ka maailma aeglaseim inimene (that will be me) toitu kugistamata  nautida. Üllataval kombel oli hilisel õhtutunnil palju teisigi meiesuguseid einestajaid ja ooteaeg lausa umbes tunnike, millest meid koheselt ka teavitati.

Mulle eriliselt meeldis see, et meie lauda teenindas meessoost teenindaja, kes jättis mulle kohe esimeste minutitega äärmiselt sümpaatse ja sõbraliku mulje ning Joosep nõustus ka minuga, et hästi tore kelner. Ma mitmel korral sädistasin sosistades meie seltskonnale ka, et niii tore kelner, ise teadmata, et too kelner oli vahepeal minu kõrvale jõudnud... nii palju siis minu under coverist! :D

Seni kuni me kannatamatult oma toitu ootasime ja näljalistena kukleid nosisime, tekkis meil lauas
 arutelu, et kelle tuntud inimese häälega meie kelner on ja minu üllatuseks Joosep lahendas antud müsteeriumi loetud sekunditega. Nagu misasja!? Tavaliselt on see ikka minu leivanumbriks olnud, kuid seekord polnud ma jõudnud hakata veel tuntud inimesigi oma peas läbi lappama, kui see tegi juba teatavaks, et meie kelneril on täpselt see sama hääl nagu sellel "Kartulites ja apelsinides" psühholoog Viviani vennal. Ma olen ilmselgelt rooste läinud. Jäin peale Joosepi kommentaari nagu stalker meie kelnerit täpsemalt ja pikemalt kuulama ja no tõesti oli üks ühele.

Meie näljaste rõõmuks saabus vahepeal ka toit oodatust varem lauda ning kuna meeleolu oli ülev ja toit ülimaitsev, siis kaotasin valvsuse ja suutsin ära unustada, et ma olin vahepeal oma joogiklaasi mujale tõstnud ning ühel hetkel kostuski kurjakuulutav kolks. Jah, ma suutsin kõigest ühe elegantse liigutusega oma täis joogiklaasi ümber ajada nii, et terve lauapealne ja sealne tavaar ujus minu viinamarjamahlast. Ma ise ehmatasin selle intsidendi peale täitsa ära ja suutsin vaid moka otsast piiksudes küsida kõige absurdsema küsimuse üldse - mis nüüd saab? Ei midagi ei saa. Las mahl niriseb rahulikult mööda laualina meile sülle, põrandale ja valgub mööda lauda laiali, eks. Nagu kust üldse selline küsimus!? :D

Tahaks öelda, et sellega kogu asi piirduski ja rohkem ma sel õhtul ei hiilanud, aga tegelikkuses oli see alles algus. Sest kuigi mehed reageerisid kiirelt ja kuivatasid minu põhjustatud uputuse ära, siis hetk enne kelneri saabumist avastasime, et great, minu taldriku all on veel mahla, kuid siis oli seda hilja hakata likvideerima ja pealegi olid meil salvakad anyway juba otsas. Omavahel öeldes - mul oli enda äparduse pärast kohutavalt piinlik ja veel omavahelisemalt öeldes - ma pidasin peas juba plaani kogu oma maine vara jotsiks jätta. Kuid meie tore kelner suhtus sellesse ülirahulikult ja kogu lugu olekski võinud siinkohal oma õnneliku lõpplahenduse saada, aga EI, sest Joosepi sõber ütles meie kõigi jaoks täiesti ootamatult ja valjuhäälselt puhtapime.ee, aga kuna kelner ei osanud kohe kuidagi sellise info peale reageerida ja oli ilmselgelt veidi segaduses, siis Joosepi sõber kordas öeldut: "PUHTAPIME.EE! Ta on pime ja see on tema veebiaadress!" !"

Mhmh, tänks sõbrad! Ma suutsin ainult mõelda, et paluuun olge kuss ja ausalt öeldes ma isegi ei tea miks, sest tavaliselt on mul suhteliselt yolo, kui keegi viitab mu pimedusele ja blogile, aga seekord oli kogu olukord nii akward ja ootamatu, et me mõlemad kelneriga ei osanud mitte kuidagi reageerida ega olla, või no mina oskasin. Ma lihtsalt oma kohmetuse varjamiseks hakkasin laginal naerma, ise samal ajal punastades, aga ega see olukorda paremaks ei teinud, sest kogu loole kirsiks ma tegin küllaltki valju naerunorsatuse. Sealt edasi kukkusin ma peaaegu külili ja peitsin pea laua alla Joosepi sülle (aga mitte liiga kauaks, sest muidu oleksin veel imelikuma mulje jätnud). Ühesõnaga oli tore, ei saa kurta.

Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita,  juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

Täna helistas mulle siis endokrinoloog ja sain teada oma kauaoodatud analüüsivastused. Üllataval kombel need kõige hullemad polnudki. No kui arvestame minu viimase aja ülimega kõikuvaid veresuhkruid, pidevat väsimust ja jõuetust.

Hemoglobiin oli 113, aga võttes arvesse, et vahetult enne analüüside andmist polnud ma pikemat aega rauda tarvitanud ja lisaks, kuna tänu välja kujunenud neerupuudulikkusele pärsib minu organism ühe kindla hormooni teket, mis on vajalik punavereliblede tootmiseks, siis see 113 pole vast kõige hullem. Ja kui ma esmaspäeval apteegis käisin, siis ostsin endale kohe kaks karpi käsimüügis olevaid rauaampulle ja olen nüüd iga päev ühe ampulli endale sisse kärutanud, nii et see peaks ka varsti sutsu parem olema.
D-vitamiin oli 69, aga norm oleks 75, nii et seda pean ka hakkama korralikumalt tarbima.
Foolhape olevat mul madal ja arst käskis mul apteegist topsi foolhapet hankida ja esialgu siis ühe ligi kuuajalise kuuri läbi teha.
Naatrium ja kaalium olid korras. See viimane oli jällegi üllatuslik, kuna kaalium on mul alati olnud referentsist väljas ja alguses ma isegi kahtlustasin, et äkki aeti laboris minu veri kellegi omaga segi, sest no mul pole juba aastaid kaalium korras. Süda hakkab iga väiksemagi liigutuse peale pekslema ja pulss hüppab juba kohvivee keetmise peale üle saja.
Kõige kehvemad olidki siis kolmekuu keskmine suhkur ja kreateniin, vastavalt siis 8,9 ja 253. Viimase kohta ütles arst, et kõrgema kreateniinitaseme võib panna viimase aja veresuhkrute kõikumiste kraesse, kuid ma ise paneksin süü külmetusviirusele, mis mul vahetult paar nädalat enne analüüside andmist lõplikult üle läks. No kolmekuu keskmist on üldse täiesti mõttetu kommenteerida, kuna see oli üks peamisi põhjuseid, miks endokrinoloogi vastuvõtule läksin. Suhkrud lihtsalt ei vastanud sellele, mis nad peale söömist ja süstimist peaksid olema. Igatahes tõusvas joones on need kolmekuu kesmised: 6,5, siis 6,9 ja enne tänast oli viimane tulemus 7,1. Kuid eks haiglas tehakse glükoosimonitooring ja loodetavasti saab siis sellesse segasummasuvilasse selgust.

Kõige paremad olid uriinianalüüsid, kuna põletiku polnud, valku ka polnud. See viimane on eriti rõõmustav, kuna kui uriinis oleks valku, siis see näitab, et neerud ei suuda enam suurt enam miskit läbi filtreerida ehk et piltlikult öeldes oleks sõel sodiks lastud. Midagi ütles arst kilpnäärme kohta ka, et see näitab mingisugust kroonilist värki, aga sellega praegu eraldi tegelema ei pea. Või ütles hoopis, et kilpnäärmeanalüüsivastus näitab midagi, aga see on tingitud minu kroonilisest diabeedist. Ühesõnaga ma ei saanud päris hästi aru. Tean ainult seda, et kuna mu emal on kilpnäärme alatalitus, siis ma olen ka automaatselt riskigrupis vms.

Ühtlasi uuris arst, et millal oleksin valmis haiglasse sisse tulema ja kui ütlesin, et kasvõi kohe esmaspäeval, siis selgus, et nii ruttu ei saagi, kuna hetkel haiglas kripikarantiin ja et kuna diabeetikutel on immuunsus niigi nõrgem, siis ei hakka riskima, et ma endale kuskilt gripiviiruse külge hangin. Lubas helistada siis uuesti, kui karantiin läbi.

Juhtkoera haiglasse võtmisest nii palju, et kui oli seda juhatajatega rääkinud, siis enamus nendest olevat olnud minestamise ääre peal, aga et ta veel räägib ja võitleb selle eest ning sai sisehaiguste osakonnajuhatajalt sellise lubaduse, et võtab selle oma südameasjaks, et läheb räägib sellest veel haigla peaarsti ehk juhatajaga. Kuid Kuid praeguse seisuga olevat vastus olnud pigem negatiivne. Ma vastasin kogu selle jutu peale ainult, et see on arusaadav, mille peale tohter lausus, et ei ole midagi arusaadavat, see on väga nõme suhtumine haigla poolt ja et tema meelest on see elementaarne, ja ilmselge, et Janet peaks haiglas koos minuga olema ja et ma saaksin liikuda ja ei kössitaks voodis või palati nelja seina vahel.

Aga olgu, ma nüüd Joosepiga suusatama. Ja ei, ma pole saanud endale murdmaasuuski, ma lähen nende väikeste plastiksuuskadega mäe peale ukerdama. Loodame siis, et jään terveks ja ellu! :)

Kui me üks õhtu Joosepiga niisama diivanil tagumikke lamedaks ja siledaks lesisime, siis ühel hetkel arutasime selle üle, et kui loomulik on meie jaoks teisi inimesi aidata, kui märkame, et keegi vajab kaaskodanike abi. Seoses sellega meenus mulle, et ma tahtsin ju pealinna tripist ka ühte seika jagada, mis esialgu tõi mulle tänulikuse südamesse, kuid hiljem kogu olukorda algusest peale analüüsides, lõi mulle korraga karm reaalsus pähe ja tekitas küsimuse, kas tegelikult ka jätsid inimesed mu niimoodi ripakile?

Ma ootasin Pärnu bussijaamas Tallinna bussi ja mina teadsin, et aastaid on Tallinna bussid väljunud post nr. 1 alt. Nii ma siis sättisin end Janetiga sinna ootele. Kuulsin enda läheduses ka teisi reisijaid lobisemas ja tohkendamas. Tajusin kuidas inimesed mind ja Janetit uudistasid. Erilist huvi pakkus Janet ühele väiksele põngerjale, kuid isa seletas, et ärgu seda koera segagu, kuna tegu on juhtkoeraga.

Seda on alati nii armas kuulata, kuidas lapsevanem selgitab oma mugulale, et mis koeraga on tegu, kartmata sealjuures sattuda teiste tähelepanu alla või riivata pimeda tundeid. Päriselt ka. Väga paljud vanemad üritavad miskipärast teemat maha vaigistada, kui laps peaks küsima juhtkoera või pimeda kohta, nagu tegu oleks mingit sorti tabuteemaga, mida tuleb ilmtingimata vältida. Kardetakse vist, et riivavad pimeda inimese tundeid vms. Aga ma võin kinnitada, et keegi ei riiva ega solva pimedat, kui nimetate asju õigete nimedega.Me ausõna ei hakka nutma, kui kuuleme kellegi teise suust, et oleme pimedad :D
Tegelikult on nii, et palun-palun, rääkige julgelt oma lastele pimedatest, juhtkoertest ja kõigest sellest seonduvast. Last ei pea vaigistama. Las uurivad ja saavad teadlikumaks neid ümbritsevast maailmast.

Vahepeal tuli veel reisijaid juurde. Mingi  aeg kuulsin, et üks vene keelt kõnelev naisterahvas ütles miskit oma kaaslasele ja hetk hiljem nad võtsid oma ratastega kohvrid ja liikusid minema. ma mõtlesin, et läksid kioskist miskit suupoolist kaasa ostma ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kuna olin juba jupp aega oodanud, siis otsustasin taskust telefoni välja urgitseda ja kella uurida. Buss tuleb ju tavaliselt enne väljumist 10 minutit varem ette. Ma polnud jõudnud veel kella kuulata, kui üle bussijaamaplatsi kostus ühe naisterahva hääl, mis kõnetas mind: "Vabandage! Kas ootate Tallinna bussi?"
Ma siis kinnitasin, et tõepoolest ootan ja selle peale teatas too naisterahvas, et Tallinna buss peatus kolm posti taga pool, et ta just vaatas, et kõik läksid minema ja et ma jäin koeraga üksi siia seisma ja tuli igaks juhuks uurima, kas mul oleks abi tarvis.

Ma olin loomulikult super tänulik ja ülirõõmus, et olukord nii positiivselt lahenes ja tänasin toda naisterahvast, kuid bussis istudes hakkasin rahulikult antud olukorra peale uuesti mõtlema ja siis ühtäkki lajatas reaalsus täie auruga vastu mu naiivset kolpa. Kas nagu päriselt ka kõnniti lihtsalt tuima näoga minema ja kedagi ei kottinud, et mis sellest pimedast saab. Las seisab ja ootab - pole minu probleem. Küll keegi teine ütleb ja aitab.

Paraku mõtlevad väga paljud nii, et ah, küll keegi teine aitab, mul kiire ja miks ma üldse pean end sellega vaevama, ega ma mingi sotsiaaltöötaja pole. Lisaks hakkasin mõtlema, et huvitav, kui Tallinna buss oleks bussijaamaalalt välja sõitnud ja siis oleks ühtlasi möödunud ka post ühest, kas bussijuht oleks peatunud ja tundnud huvi, et ega ma juhuslikult seda sama bussi ei oota, sest ajaliselt kõik ju klapib: pime bussijaamas, Tallinna posti all ja ootab seal miskit. Lisaks oli mul eelmüügist ka pilet soetatud ja see tähendab seda, et kui bussijuhile viiakse reisijate infoleht, siis seal on selgelt kirjas, et reisijate seas peab olema ka üks pimedake. Suht loogiline oleks siis ju eeldada, et see üks ja ainus pime seal bussijaamas ongi see too reisija. Palju neid pimedaid ikka ühel ja samal ajal bussijaama satub...

Samas post nr. 4, kust lõpuks buss väljus, siis sealt paistab kenasti ära ka post ühe juurde ja ma ei saa peast välja küsimust, et kas see ongi siis see kurikuulus eestlaslik pohhuistlik loomus, millest räägitakse üle kogu maailma? Käiakse nina maas, kulm kortsus, suu mossis ja kõigil on sügavalt suva. Kas tõesti on valus tulla ja aidata?

Ei. Ma ausõna ei mõista ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi KÕIK inimesed tuima näoga minema kõndisid ja jätsid mu sinna seisma. Ma ei tea kohe. Äkki ma olen selle 10-aasta jooksul mingiks eri tondiks muutunud ja keegi ei julge mulle enam läheneda. Äkki ma näen suht nakkav oma pimedusega välja.

Detsembri lõpus käisin lõpuks endokrinoloogi ehk sisehaiguste ja pulmonoloogi ehk kopsuarsti vastuvõtul ära. Sellest, miks ma kopsuarstil käisin, sellest saate lugeda siit.

Kui ma Pärnu haiglasse sõitsin, siis mul olid kopsuarsti suhtes lootused eriti kõrged, sest mõtlesin, et oh, lõpuks ometi saan ma teada köhimise põhjuse ja võib-olla isegi ravi ja ma lõpetan ükskord ometigi kopsutükkide välja köhimise. kuid ma pidin kahjuks pettuma.

Arst küsis kõiksugu küsimusi ja lasi teha kopsuröntgeni, mis oli korras. Mõõdeti ka kopsumahtu ja väidetavalt oli seegi korras, kuigi kopsumahu mõõtmise ajal oli mul küll selline tunne nagu ma oleksin aastate pikkune sarisuitsetaja, kellel on olematu kopsumaht.  ning sellega põhimõtteliselt kogu visiit piirduski. Aaa, bronhhe kuulas ka ja need olid samuti puhtad.

Kokkuvõttes leidis kopsuarst, et mul võiks ikka selle vererõhuravimi välja vahetada ja kui siis uue ravimiga kuu jooksul köha ei taandu, et siis kahtlustaks mul refluksi. Aga ma pole sugugi rahul selle võimaliku diagnoosiga, sest kui ma perearstilt käisin saatelehte saamas, siis perearst ütles, et tema välistaks ravimi kõrvalnähu, kuna sellisel juhul köhiksin ma suvalistel hetkedel, kuid mul on teatav muster köhimistes olemas. Naeran - hakkan köhima. Söön kartulit, liha, leiba, kuivatatud õunu, pähkleid ja hakkan ennastunustavalt köhima. Refluksi üks sümptomitest pidavat olema see, kui toit liigub koos maohappega tagasi üles ja see ajab köhima, aga no mul ei jõua toit allagi minna, kui ma juba köhin. Pealegi mul pole praktselt mitte ühtegi reflukshaiguse sümptomit. No kõik need kõrvetised, hommikune köhimine, rinnakutagune valu, kõrvavalu, häälekähedus ja kurguvalu jmt.

Mul vägisi tekib tunne, et refluks on mingi järjekordne moodne haigus, mida igale teisele inimesele diagnoosiks välja kirjutatakse. No ilmselt see on see, mis see muud ikka olla saab, eksole. Ei hakka siin analüüsidele Haigekassa raha kulutama. Ma miskipärast oletasin, et mu kurgust ja kopsudest võetakse proovid ja tehakse midagi rohkemat, aga ei.

Kui pulmonoloogi visiit minu ootustele ei vastanud, siis seevastu endokrinoloogiga jäin ma super rahule. Kui keegi soovib head ja konkreetset arsti, kes niisama ilma põhjuseta ei tupsununnuta, kuid samas on siiras ja hooliv, siis dr. Jõgiste on see arst, keda mina soovitan. Ma sain nii palju uut teada. Näiteks, et ma olen terve oma diabeedi aja valesse kohta süstinud, või vähemalt mingi aegunud õpetuse järgi. Mina olen viimased 15-20 aastat süstinud vahelduva eduga reie väliskülgedele, kuid tuleb välja, et seda ei tohi teha. Süstida tuleb otse reie peal olevasse lihasesse. Käevartesse ei soovitanud arst mul üldse süstida, kuna mu käed on õblukesed, kuigi minu meelest täitsa normaalse inimese käed.

Kuna ma olin tohtriproual uus patsient, siis esimene visiit oli tunniajaline tutvumine. Küsis kõiksugu küsimusi, vaatas mu süstekohad üle, kaalus, mõõtis vererõhku, ja kirjutas kõik üles. Kokkuvõttes tahab arst, et ma järgmise kuu alguses läheks paariks päevaks haiglasse sisse, et nad teeks mulle glükoosimonitooringut. Ühesõnaga mingi väike aparaat pannakse kanüüliga mu kõhupeki külge, mis mõõdab 47 tunni jooksul iga kolme minuti tagant mu veresuhkrut. Nii saab arst täieliku ülevaate minu veresuhkru kõikumistest ja oskavad parema süsteskeemi peale panna. Pluss tahavad mulle uut pikatoimelist insuliini välja kirjutada, aga nad ei taha teha seda nii, et viskavad mulle uue insuka kätte, saadavad mind rõõmsalt koju süstima ja üksi katsetama, et eks paistab, kas ja kuidas mõjub.

Ahjaa, kui ma seal kabinetis istusin, siis see arst ütles ühtäkki out of blue, et ta uurib  haigla juhtkonnalt, kas ma saaksin Janeti ka endaga haiglasse kaasa võtta, et ta paneks mu üksikusse palatisse, et siis mul hea rahulik olla. Ja et kuna ma olen nii aktiivne, siis tema küll ei taha, et ma päevad läbi lihtsalt istuksin nelja seina vahel ja kopitaksin, vaid et ma võiksin vabalt minna Janetiga õue jalutama. Ma küll ütlesin, et ma eksin haigla koridorirägastikesse ära, kuid selle peale ütles, et ärgu ma muretsegu, et ta võtab mu enda tiiva alla ja õpetab mulle kõik selgeks. Much sweet! :)

Ma nüüd kohe ei teagi, kas võimaluse korral kasutada taolist sülle kukkunud varianti või pigem mitte. Ühelt poolt on taoline ettepanek super, sest see näitab suhtumist ja arusaama sellest, et miks see juhtkoer mul on ja millist funktsiooni täidab minu elus, kuid teisalt pelgan, et äkki sellega oleks liiga palju jahmerdamist ja põhjustaks mulle liigset pinget ja muret. Lihtsalt sisehaiguste osakond asub 7-korusel ja ma peaksin iga päev hommikul Janetiga õue ronima ja päeval ja õhtul ka ja mõelda vaid, kui väljas on -20 ja tuiskab ja siis hakka end seal riidesse toppima ja lahti riietuma ja siis turvamehega kokku leppima, et pärast mu ikka tagasi sisse laseks ja üldse, mis siis saab, kui Janet keeldub tagasi haiglasse minemast. Tema võib seda võtta ju nii, et sai nüüd siin oldud küll, lähme nüüd koju ära.

On tore, kui Sul on sõpru, kes Sulle aeg-ajalt kõik ausalt välja prantsatavad. See muidugist ei tähenda automaatselt kohe seda, et neil oleks alati ilmtingimata õigus, kuid hoolimata sellest eelistan ma iga kell pigem otse välja ütlemist, kui mingite oma jaburate mõtete edasist genereerimist, mis vahel võivad lausa kosmoseni ulatuda.

Näiteks üks minu sõbranna saatis mulle järgmise päeva hommikul, peale selle postituse lugemist, Messengeri sõnumi, kus avaldas arvamust.
"See, kuidas Sa Joosepist kirjutasid, kõlas tüdinenud ja tülpinud naise jutuna, kes on 40-aastat abielus olnud ja on abielus ainult harjumuse tõttu, mitte seepärast, et oma meest armastab".

Ei no ma lugesin rahulikult sõbranna arvamuse läbi ja ega no mis ma ikka kosta oskasin. Ma lihtsalt ei nõustunud öelduga. Juhtisin tähelepanu hoopis sellele, et kogu lugu oli väikese sarkasmi- ja huumorinoodiga kirjutatud. Pealegi... Miks ma peaksin olukorda ilustama. Mind ajaski kogu see puhumine, nuuskamine, lörin ja lurin närvi, kuid samas ka itsitama. Mina ei tea, võib-olla teisi ei aja, kui nad ei saa öö otsa sõbagi silmale ja siis ärkavad hommikul sellest hoolimata säravate ja puhanuna. No palju õnne! Mina nii ei oska ega suuda. Ja mis ma oleksin pidanud peale näkku aevastamist suurest õnnejoovastusest kriiskama, et tahaan veel, aevasta veel mu peale! :D

Ja eile helistas mulle veel üks teine hea sõbranna, kes esimese asjana, kui ma kõne vastu võtsin, küsis: "Issand, ma oleksin peaaegu küsinud, et kas räägin ikka Kaiga..."
Ma olen lihtsalt veits häälest ära, või no päris korralikult olen häälest ära. Igatahes peale seda, kui see fakt oli kinnitust saanud, et mina olen ikka mina, siis tuli järgmine küsimus: "Miks Su kuradi blogi nii ebapopulaarne on, ah?!"
Hah, kaks päeva tagasi väitis just vastupidist, et mul on pop ja noortepärane blogi, aga no ma mõistan sõbranna ängi. Ta lihtsalt on veits närvis ära, et sellel auhinnamängul nii vähe osalejaid on. Lausa kaks tükki. Palju neid siis ikka vaja on... :D

Ei, tegelikult ma ei osanud sõbrannale adekvaatset selgitust anda, et miks too postitus nii ebapop on, sest kõikide teiste postituste reiting on 3x kõrgemad. Aga no mis teha, inimesed pole paraku kursis antud muusikaga ja ei tea, millest ilma jäävad. Umbes midagi sellist ma pudrutasin sõbrannale ka toru otsas, mille peale sain ma "Ärapanijast" tuntuks saanud Peeter Ojaemotsionaalse vastuse: "Pask küll, sitt! Kogu vedel sitt, ämbri sitt!"

Tegelikult on nüüd selline lugu, et ma pean sõbrannale helistama ja mitte just maailma parimat uudist teatama. Võiks öelda, et thank god, et ma antud hetkel teises maakonnas asun. Mul lihtsalt täna hommikul ühtäkki meenus, et mul on 22. detsembril (päev pärast kontsertit) Pärnus kopsuarsti ja endokrinoloogi aeg, mida olen pikkisilmi oodanud ja isegi, kui stardiksin Tartust kõige esimese Pärnu bussiga, siis ma ikka ei jõuaks õigeks ajaks kohale, nii et... Aaa, ma ei saa ju helistada, mul pole enam häält. Õigemini kaks sekundit tagasi mul veel oli mingisugunegi varesekraaks, aga need hääleriismed kadusid peale seda ära, kui ma rõõmustasin Joosepi autokooli eksamitulemuse üle! :)

Ühesõnaga, kui keegi on 21. detsembril Tartus või kui tahaks minna Tartusse, aga pole ühtegi parajalt head põhjust, siis osalege auhinnamängus, kus ma juba 19. detsembril loosin välja kaks vabapääset kontsertile "Jõuluks koju ehk suvi käib meil väikeses toas". Ma garanteerin, et see saab olema üks vahetu ja armas õhtupoolik! :)

Käisime kolmapäeval Kasperiga deidil. Okei, tegelikult ei käinud deidil, vaid käisime niisama sõpradena Picadilli kohvikus koogi ja kohviga maiustamas. Pärast jalutasime veel Vallikraavi sillale uudistama erinevaid tabasid, mida on sinna paaride poolt jäetud ja siis jalutasime bussikasse ja oligi vahva pärastlõunane aeg linnutiivul mööda saadetud.

Ennetan juba eos küsimused ja kergitan natuke saladuseloori ja ütlen teile ka, et kes see Kasper selline on. Ühesõnaga möödunud suvel käisime Janetiga lastelaagris rääkimas elust pimedana ja juhtkoerast ning Kasper oli siis seal üks abikasvatajatest, kes siis pärast mu lahkelt koju transportis ja sellest ajast peale olemegi vahelduva eduga suhelnud. Kasper on tegelikult valgustaja, mitte kasvataja vms. Ses suhtes, et mitte hingevalgustaja, vaid teatris lavastuste valgustaja. Ma arvan, et ma ei luiska, kui ütlen, et ma pole enne nii sooja, sõbralikku, armast ja toredat noormeest kohanud. Ta tekitab kuidagi oma olemusega sellise tunde nagu oleksime juba pikaajalised sõbrad, kes on kõiksugu aegu kogenud ja näinud. Ma hea meelega näitaks teile ka seda pikka, heledapäist surfisoengu ja tanksaabastega sõpra, aga ma ei saa. Me  tegime küll kolmapäeval enne lahku minemist kolmese selfi, mille Kasper oma Instasse üles laadis, lisades juurde teksti "Mina koos oma lemmik sõbraga, kes kohe üldse mitte midagi ei näe". Aga kuna ma näen selfide peal välja nagu läbi lukuaugu pressitud mollusk, kes vaatab totaalselt mööda, siis ma ei julge tervele Eestile sellist jubedust näidata. Saate pärast veel mingi püsiva nägemiskahjustuse või miskit.

Mind on selle nädala algusest peale kimbutanud tugevad peavalud ja kuna Joosep oli juba eelmisel reedel tõbine, siis arvasin, et mul ka vist mingi haigusevimm kallal. Aga kui päevad möödusid ja Joosep lakkamatult lurises ja lörises oma tatise ninaga mu kõrval ja mul ei paistnud ikka veel kuskilt otsast külmetusviirust välja, siis juba vaikselt juubeldasin, et jess-jess, ma vist seekord pääsen. Tjah, vara hõiskasin, sest ööl vastu neljapäeva, kui magasime näod vastamisi, siis Joosep une pealt lihtsalt konkreetselt aevastas mulle näkku. Ma läksin päris närvi ära. Aga nohjah, mis seal ikka. Pühkisin näo tatist puhtaks ja keerasin porisedes teise külje, kuigi ega magamisest enam midagi välja ei tulnud, sest mida sa magad, kui teine kõrva ääres luriseb, nohiseb, löriseb ja siis testib iga poole tunni tagant, et kummast ninasõõrmest käib tal õhk läbi ja kummast mitte.

Issand halasta küll. Ma siis lõpuks peale pikki kannatusi ja kannatlikust pobisesin talle teki seest, et võtku Sudafedi ninaspreid ja sele peale kähvas Joosep mulle, et küll ta võtab, mida ma surun talle seda kogu aeg peale. Omfg, anna andeks, et tahtsin aidata ja võib-olla ka ise natuke sõba silmale saada, eksole. Aga tema reageeris minu pakkumisele sedasi nagu ma oleksin tahtnud talle selle ninasprei silmakoopani sisse lükata ja tühjaks sussutada. Ole veel hooliv ja paku abi, eksole.
Igatahes eile päeval hakkasin end suts haiglasemalt tundma ja kuna öö oli tänu ühele näkku aevastajale ja õhukontrollijale suht häiritud, siis otsustasin kodurahu huvides diivanil ööbida. Mul lihtsalt poleks enam närv vastu pidanud, kui ma oleksin pidanud kasvõi ühe öö veel kuulama, mismoodi keegi mu kõrva ääres üritab enda aju läbi nina välja nuusata.

Paraku diivanil magamine polnud ikkagist nii hea mõte, kui see alguses tundus, sest esiteks nägin ma mingisugust debiilsus kuubis und. Mingi moslemi sugemetega vihane terrorist ajas mind mööda maja taga ja lõpuks polnud mul kuhugile põgeneda ja nii ma kükitasin duššinurka looteasendisse, ise üle kere värisedes ja lootes, et kui olen nii abitu ja hirmunud, et siis äkki halastab mu peale ja jätab mu rahule või miskit. Aga nii ei juhtunud, vaid hakkas mind nahkrihmaga nüpeldama. Ma siis üritasin end iga hinna eest kaitsta ja sain lõpuks rihma otsast kinni, kuid siis haaras see terrorist taskust võinoa ja hakkas sellega mu nina all vehkima. Nüüd ma muidugi mõtlen, et äkki see "terrorist" mu unenäos oli metafoorilises mõttes külmetusviirus, kes üritas mind rünnata ja jalust maha niita. Ja nendel hetkedel, mil ma olin ärkvel ja ei pidanud mingit rõvedust nägema, siiberdas Janet edasi-tagasi ja sõtkus mu jalgade, kõhu ja näo otsas, sest arvas, et maru armas oleks, kui ta ka kuskile diivanile ära mahuks.

Saabus hommik ja mu äratus hakkas laulma ja mul oli selline tunne nagu ma poleks silma täitki magada saanud ja peas oli tuumapohmelli sarnane tunne. Jah, ühesõnaga nii ma siis olengi täna enamuse ajast vetsupaberirull kaisus diivanisse lohku sisse maganud. Aaa ei, mis ma räägin. Ma vahepeal korjasin elamise pealt mustad nõud ka kokku ja pesin need puhtaks ja tegin Joosepile sooja sööki - kartulit ja grillitud kanafileest kastme koos toorsalatiga. Pool surres muidugi. Me oleme üldse siin üks paras santlaager, sest Joosep käis teisipäeval rattaga mäsa ja nüüd parem käsi kuni küünarnukini kipsis. Randme kohast lõi luust killu välja. Haiguslehte ta muidugi ei võtnud, vaid programmeerib praktselt ühe käega. Ma küll noomisin teda, et ta peaks oma kätt fikseeritult selle salli sees hoidma, mis talle haiglas kaela taha seoti, aga see tüüp viskas koju jõudes selle kus see ja teine. Ühtlasi peab kips 4-6 nädalat peal olema ja see tähendab ka seda, et jõuludeks me metsast kuuske vist tooma ei lähe, sest Joosepist pole ju saagijat ega lumes sumpajat (kui see lumi üldse suvatseb kunagi jäädavalt maha tulla).

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.

Mõtlesin eile, et jõuan kärmelt, enne kui kodust lahkun, kirjutada oma produktiivsusest. Kuid paraku kommenteeridele vastamine võttis oma aja ja selle nahka minu postitus ka läks.

Ma käisin eile perearstikeskuses ja lasin end puugi ja gripi vastu vaktsineerida. Ma üldiselt ei ole mõttelaadilt selline inimene, et kui üks aasta jääb gripivaktsiin tegemata, et siis järgmisel hetkel, kui keegi julgeb ühistranspordis minu suunas kasvõi aevastada või mulle näkku köhatada, et siis panen kabuhirmus esimese apteegi poole leekima, et soetada endale valuvaigistit, paratsetamoli, ninaspreid, köhasiirupit, D-vitamiini, C-vitamiini, kalamaksaõli, köhateed, sinepiplaastrit, Vietnami salvi, kuumakott, kurgupastille. Ühesõnaga kõikvõimalikke külmetusravimeid ja siis topin end pilgeni C-vitamiini täis ja jään nelja seina vahele gripiviirust ootama, mis minu puhul võib lõppeda surmaga, kuna ma ikkagist ju riskigrupis. Ühesõnaga nii fanaatiline ma veel pole.
Kuid rääkides riskigrupist, siis see pole minu peamisi vaktsineerimispõhjuseid, sest kui see oleks nii, siis ma poleks jätnud end eelmisel aastal vaktsineerimata. Eelmisel aastal meil lihtsalt polnud finantsi vaktsiini ostmiseks, kuna viimnegi sent läks oma kodu soetamiseks ja kolimiseks. Ma ei saa väita, et käisin täiesti muretult avalikes kohtades ringi. Umbes, et mul täiesti pohlad, kui mulle bussitäis rahvast korraga näkku aevastaksid. Tavaliselt siis hakkaski kripeldama, kui järjekordne kodakondne üritas oma kopse minu kõrval või selja taga välja köhida või nina luristas, siis ma automaatselt pistsin nina jope krae sisse peitu. Ma saan aru, et kui gripiviirusega inimene istub põhimõtteliselt minu kõrval, et siis ega see jopekrae enam mind päästa suuda. Olen automaatselt potentsiaalne gripiviiruse edasikandja. Aga see on see inimlik instinkt.

Mina vaktsineerin end eelkõige südamerahuks.Vähemalt enda poolt olen ma siis kõik teinud ja väldin teadlikult viiruse edasi kandmist. Pealegi mina ei usu kõiki neid vandenõuteooriaid, kus räägitakse, et see vaktsiin on üks kurjajuur ja välja mõeldud inimeste nöörimiseks. Et tegelikult ei aita see meid karvavõrdki, vaid hoopis mürgitab meid, sest see sisaldab elavhõbedat, oioioii. Mulle lihtsalt ei mahu pähe see, kui kriitikavabalt inimesed võtavad ühest ja ainsast sõnast kinni ja kukuvad siis võidu laterdama ja ohkima, nagu nad oleksid teinud äsja maailma suurima avastuse. Jättes tähelepanuta, et tegelikult meie igapäevases toidusedelis on teisigi keemilisi elemente, mis kuuluvad mürkide hulka. Võtame kasvõi lihtlabase aedoa. Toorelt mürgine. Mürgine mis mürgine. Loomulikult ei sure keegi ära, kui sööme neid toorelt, sest asi on koguses. Samamoodi ka vaktsiinis, keegi ei süsti teile süstlatäis elavhõbedat ju...

Ma ei hakka kellegile siin ütlema, mis on õige ja mis vale, las igale ühele jääb oma õigus ja vabadus ise otsustada, aga kas pole huvitav tähelepanek, et kui selliste lihtsamate tervisemurede ja traumade korral usaldame arste ja nende poolt määratud ravi, siis vaktsiin on saatanast ise. Raudselt nende "teadlaste" ja "arstide" poolt välja töödatud "ravim", kes arstiteaduskonda ei lõpetanud ja kogunesid siis kuskile maaalustesse keldritesse ja mõtlesid välja geniaalse plaani, mismoodi võiks inimkonda mürgisüstidega ehk vaktsiinidega hukata. Või kui mitte hukata, siis poolvigaseks süstida, sest siis saame muudkui uusi ravimeid välja töötada ja mis kõige toredam, võtame selle eest rohkelt pappi ka ja saame ratsarikkaks. Kõlab ju loogiliselt, eksju.

Lisaks vaktsineerimisele, kaeblesin perearsti õele oma kroonilist köha ja ebastabiilseid veresuhkruid ning sain endale bulmonoloogi ja endokrinoloogi juurde ajad 22. detsembriks. Pluss 14. novembril lähen näitan end perearstile ka ja vahetame minu vererõhutablad välja, kuna üks lugeja avaldas arvamust, et Gardace üks kõrvalnähte võib olla köha. Ma veits kardan seda perearstivisiiti, sest mul puudub usaldus. Lihtsalt kõik need apsakad, kui perearst helistab mulle koju, et teada anda mulle minu neerupuudulikusest, mis mul on juba 10-aastat olnud, siis tekitab natuke teatavaid küsimusi. Mul see praegune ravim ei ole ainult vererõhu pärast, vaid see konkreetne ravim kaitseb ka neere, aga ma ei tea, kas arst suudab leida mulle samaväärse asendusravimi.

Reedel oli ka üks humoorikas vahejuhtum...
Kuna esmalt perearsti õde pani mulle aja endokrinoloogile, mis on hommikul kell 9, siis pulmonoloogile sai aja kella 13:20ks, kuid tundis muret, kas äkitsi liiga pikk vahe pole kahe arstiaja vahel. Mul ema oli ka seal samas, kuna käis samuti vaktsiini saamas ja siis hakkas ütlema: "Ei ole, Pärnu haiglas on ju kohvik ja väga huvitav pil..." Ema katkestas ehmatusega oma lause, mille ma naerma puhkedes lõpetasin: "Väga huvitav pildigalerii, mida me kindlasti lähme vaatama!" :D
Ema ikka viskab ka aeg-ajalt sellist musta ja sarkastilist nalja minu nägemise pihta, kuid vahest ehmatab ära. Ju seekord oli nali plaanimata ja see tõmbas ta korraks lukku.

Peale perearstikeskust läksin poodi, siis turule, siis ema poolt läbi, siis lippasin kähku koju, tegin Joosepile salati valma, pesin nõud, vastasin kommidele, pakkisin asjad ja sõitsin paariks päevaks puhkama. Kõike seda suutsin ma teha umbes viie tunniga. Mina, kes on ainult sutikene kiirem kui tigu.

Eile õhtul käisime siis seltskonnaga Pärnu kontsertmajas Black Cello Sabbath kontserdil, kuid enne kontserdit tahtis ema veel kuskile restosse einestama minna. Kuna minul oli sünnipäev, siis minul oli õigus valida kolme erineva söögikoha vahel. Valikus oli siis vanahea Steffani, alati meeldiva atmosfääri ja teenindusega Eedelweiss ja suhteliselt uus kohvik Mahedik, mis asub Pärnu kurikuulsa sõõrikubaari vastas. No tutikas selles suhtes, et mina polnud veel selles Mahedikus käinud ja tegelikult keegi meie seltskonnast polnud, kuid ema oli kuulnud jutte, et seal pidavat olema väga maitsvad söögid. Nii saigi siis ühiselt otsustatud, et anname uuele toitlustuskohale võimaluse.

Mahedikku sisse astudes jäi mulle kui pimedale koheselt mulje, nagu tegu oleks pigem sööklaga. Ma ei hakkanud ülejäänud seltskonnale miskit kommenteerima, sest no söökla on ju ka iseenesest koht, kus on võimalik süüa ja sedagi võimalikult hästi ja hea hinnaga. Kuid eks nagu nägijatelegi, siis taolised esmased asjad hakkavad peas omasoodu mingit pilti looma ja mulle põhjustas see juba esimese pettumuse, mis pole just tea, mis hea algus maitsva toidu nautimiseks.

Järgmiseks leidsime vaba laua. Ses suhtes vaba, et rahvast oli üllataval kombel seal nagu murdu, enamus muidugi Soome turistid.Tool, kuhu mind istuma suunati, oli massiivne ja koletu rauast kolakas. Laud, lähemal katsumisel, selgus, et on tegu metallist või täpsemalt öeldes plekist väliterassi lauaga, mis oli siis suvehooaja lõpuks sisse tõstetud ja kes tahtsid võisid nende laudade taga samuti einestada. Kasvõi südatalvel. Ma miskipärast kujutasin juba ette, mismoodi jäisel südatalvel, tahan ma tulla mõnusasse Mahediku kohvikusse, kus oleks pehme ja soe iste ning kuskil nurgas praksuks elav tuli, kuid siis oma pettumuseks pean istuma mingile külma raudtalast väänatud kronsteini peale, uh.

Ema oli vahepeal käinud ja leidnud meile kuskile tagasaalis suurema laua ja paiknesime siis kärmelt ümber. Jõudsime siis ümber nurga ja õde asetas mu käe tooli seljatoele, andes selle liigutusega märku, et kuidapidi tool asetseb. No tegelikult on see siin hetkel üldse kõige ebaolulisem detail, sest error minu peas hakkas möirgama siis, kui ma tundsin, et toolid olid  mingid täiesti suvalised plassmassrämpsud. Laud oli libe ja nägijate sõnul oli see vana laud, mida kattis plaks klaas. Seinad... No ma ei tea, aga kõik oli nagu mingisugune ligadi-logadi. Üleval lae all või kuskil seinal oli ka mingi must lärakas ja üldine mulje oli räpane ja must.

Menüüd toodi ka meile lauda, mis nägid välja nagu nartsud või ära närtsinud kapsalehed. Minul isiklikult oleks piinlik üldse sellist menüüd klientidele kätte andagi. Ühesõnaga ma ei tea. Mitte ükski toit ei kõnetanud meid. Pearoaks oli kukeseenekaste. Nagu päriselt? Ma võin ise ka endale kodus kukeseenekastet teha ja uskuge mind, vähemalt sama maitsvat, kui mitte veel maitsvamat. Ma konkreetselt tundsin tugevat survet sealt tagurpidi välja kõndida, sest ma saan aru, et kontseptsioon, kui selline võis olla hea, aga teostus.. Annab ikka väga tugevalt soovida. Mul ei ole lihtsuse vastu midagi, aga ma ei salli, kui elementaarset puhtust ja ühtset stiili pole ning vastuolulisus lämmatab mind.

Ma miskipärast ootasin ja eeldasin, et kui tegu on ökošmökoš kohaga, et siis lisaks toitainetele on ka kohviku sisustus ja olemus roheline ja selline looduslähedane. Toolid näiteks vitspunutistest, pehmete villaga täidetud linapatjadega, seintel roomatid, lauad puidust. Kasvõi need samad kasutatud vanad uksed, aga kenasti lihvitud ja ilma klaasi, plastik ja rauata, mis jätavad vastiku külma ja kõleda mulje. Kasvõi lasta mööbel valmistada Puupanga poolt, kelle põhieesmärk on vanadest ohtlikest puudest ja metsaleidudest meisterdada omanäolist mööblit. No ühesõnaga selline mõnus kohvikuke, mis igast nurgast õhkaks mulle vastu looduslähedust ja mahedust, aga mitte täistuubitud plassmassi, klaasi, plekki ja plekke. Mõelda vaid, mis bardakk seal köögis veel on, kui kohviku siseruumid juba sellised räpakad on, fuh!
Muusika oleks ka andnud atmosfäärile palju juurde, näiteks erinevate lindude sirinad, loodushääled, metsakohin, merelained, tulepraksumine, kevadine linnulaul, mis iganes, eksole. Kuid eile oli seal ainult meeletu rahva jutuvadin, mis mõjus mulle kohutavalt väsitavalt, mõelda vaid juba need 10 minutit, mis ma seal olin.

Ligipääsetavusest ei hakka ma üldse rääkimagi, sest sissepääs on ainult treppidest. Kui soovite laudade juurde pääseda, siis sees on ka mitmeid astmeid. Seega limiteeritud liikumisvabadus. Nii et ma ei kujuta ette, mismoodi noored emad seal lapsevankriga hakkama peaks saama või ratastoolikad. Peavad vist treppide juures korraks ikka omale "kargud" alla ajama ja ratastooli selga vinnama ja sisse roomama. Kuigi ma ütlen etteruttavalt ära, et see roomamine poleks seda väärt.

Ühesõnaga täielik pettumus ja mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kohutava kogemuse kirjeldamiseks. Ma tavaliselt ma püüan midagigi positiivset leida, aga no ausalt, seekord pole grammigi positiivset. Või siiski-siiski, see on küll positiivne, et ma ei pea enam mitte kunagi oma jalga sinna tõstma. Lisan siia lõppu ka paar pilti, mis sai möödaminnes kohapeal tehtud.

Jõudsin eile õhtul maalt koju. Oleks tegelikult pikemalt olnud, aga kuna ma täna põrutan (noo umbes nii paari tunni pärast Tartu poole), siis otsustasin vahepeal ikka ühe väikese vahemaandumise kodus ka teha. No, et natuke ennast ja oma garderoobi värskendada. Ehh, mis sest, et ma maale sõitsin kolme kotiga... Ikka jäi mul asju puudu. :D Tegelikult ma pole nii hull hilpharakas, kes kõik igaks elujuhtumiks veab mingisugust mõttetut nodi kaasa, aga kuna minus lööb aegajalt väga tugevalt välja Kaalude tähemärk, siis minu jaoks on niii kohutavalt raske valikut langetada ja siis viskan juba parem mõlemad variandid kotti ning tavaliselt lõppeb see sellega, et pooled, vähemalt pooled, asjad seisavad mul kuni puhkuse lõpuni kotis ja trööpan niisama ühtede ja samade riietega ringi. Aga noh, vähemalt oli mul valikuvõimalus ja see on põhiline.

Esmaspäeval, kui ma maale põrutasin, siis päev enne seda avastasin mina oo-mina-tahan-nüüd-ja-kohe maale minnes selga panna ühe uue seeliku, aga sinna juurde oleks olnud mul vaja musta maikasärki, mida mul ilmselgelt ei olnud, eksole. Kuid ega ometigi säärane väike asjake nagu särgipuudus, ei saanud minu soovile kriipsu peale tõmmata. Hakkasin aga bussiaegu kalkuleerima ja otsustasin, et olen nõnda vapper, et ärkan hommikul varem, põrutan linna, shoppan endale 20 mintsaga maika ja balleriinad ära ja jooksen tagasi bussile, siis koju asju pakkima ja siis jooksen juba järgmisele bussile, et sealt edasi autoga maale sõita. Mnjah, hommik oli paljutõotav... Vaatasin äpist järgi, et ilm on pilves selginemistega ja temperatuuri lubas ka kuni 19C. Mõtlesin, et oh, no vot, ideaalne ilmake selga tõmbamaks pikakäiseline kootud kleidike ja balleriinad. Jõudsin kenasti valmis ja bussi väljumiseni oli aega kuskil 6 mintsa ja sinna sisse olin arvestanud ka Janeti kiire pissiringi. Jooksen siis trepist alla ja väljun trepikojast ja mida minu pimedad silmad peavad nägema? Vihm! Konkreetne ja suht tihe vihmasadu. Hetkeks seisin seal liikumatult, sest mind tabas mõttekramp, mida edasi... Otsustasin siiski, et eii, ma pean ikka kärmelt tagasi üles korterisse lippama ja vihmakeebi peale tõmbama ja balleriinad kumparite vastu vahetama, sest ei oleks mõnus läbiligunenult mööda linna ringi trallida. Sööstsin siis helikiirusel, või no okei, veidi aeglasemalt tagasi korterisse ja vahetasin nii kiiresti kui mu käed ja jalad ja mõistus võtsid, garderoobi veekindlama variandi vastu ja tormasin tagasi õue. Õnneks, ma ütlen tõesti õnneks, jõudsin kenasti bussi peale ja poleks enam rohkem enesega rahul saanud ollagi. Mul tavaliselt nii kiiresti ei õnnestu plaane ümber mängida, ma sakin selles sajaga. Või kui isegi õnnestub, siis ilmselgelt ma plaanitud bussile enam ei jõua, heal juhul paar tundi hilisemale jõuan. :D

Igatahes, kui buss bussijaama sisse keeras, siis panin end stardivalmis, et kohe kui buss uksed avab, lendan ma sealt välja nagu püssikuul ja panen esimese kaubanduskeskuse poole jooksu. Mhmh, astusin bussist välja ja mida ma näen? Okei, mitte midagi ei näe, aga tundsin kuidas päike mulle konkreetselt näkku ja lagipähe siras ja ma vaikselt sulasin oma põlvini ulatuvas vihmakeebis ja sääreni ulatuvates kummikutes. "Jeah, great!" mõtlesin ma endamisi. Kookisin siis kähku vihmamantli maha ja tormasin siis potikute plödina saatel ja villases kleidis poodlema. Ma ei tundnud end ju üldse võõrkehana nende kümnete ja kümnete suvitajate keskel, kes olid end riietunud suvekleitidesse ja rihmikutesse, mkm. Aaa yolo, mina niisama siin mõtlesin järgi proovida, et mis tunne on keset südasuve päikesepaistelisel päeval kummi ja lateksi sees haududa. No et teaks, mis tunne on hauduval kanal, või nii.
Aga ei, ma ei virise, sest ma sain enda maikad (musta, roosa ja oliivrohelise), koti ja veel ühe ägeda pluuse, millest ma katsun mingi aeg ka pilti teha. Ühed hüüber nunnud balleriinad ja mustad pitsist, ilma paelteta, ketsid. Balleriinad olid ka musta pitsilised, mida oleksin vääga tahtnud, aga ma ei saa aru, miks need kinganinad nii pikaks venitatakse...? Mul on jalanumber 36 ja kui proovin oma numbrit, siis jääb balleriina tegumoest mulje, nagu minu kaks keskmist varvast peaks ülejäänud varvastest olema 1,5 cm pikemad. Seega jätsin raske südamega mustapitsilised balleriinad poodi.
Kui poes oli käidud, siis tormasin bussile ja täpselt minuti pealt jõudsin tagasi. Vot nii käiakse poes, et skoorid 20 mintsaga endale kolm maikat, ühe pluuse, koti ja kaks paari papusid, dadaaa! :D

Kui ma koju jalutasin, õigemini venisin, sest mina ei tea, kus minu mõistus esmaspäeva hommikul oli, aga mõtlesin, et annaks õige Janetile hommikusöögiks pool kilo kodujuustu. Eksole, teile ei tundu ka ju see pool kilo ehk 500 grammi mingisugune hüüratu kogus...!? Minule ka ei tundunud, kuni selle hetkeni, mil ma nägin, mismoodi see paks hüljes ägisedes ja poolsureval moel üritas pärast liikuda. Või noh, ses suhtes on veits kahtlane, et kui rakmed ära võtsin, siis lippas küll ringi nagu noor gasell kevadisel aasal, aga tööd ei jaksanud selle täisõgitud maoga teha. Eks see vist umbes samamoodi ole nagu inimestelgi, et kui veits üle sööd või kõht liiga täis, siis mõistusega töö enam nii hästi ei suju, tahaks ainult magada või uimata, kuid samas niisama jalutamine nii väga ei häiri.
Ahjaa, bussijaamast koju jalutades kuulsin kogu aeg mingisugust sahinat. No nagu miskit lohiseks mööda maad. Kontrollisin mitu korda, et kas mul tilpneb kuskil midagi, aga ei, vähemalt ei leidnud küll miskit sellist. Kuid samas oligi nii, et kui seisma jäin, siis lõppes ka sahin. No mul oli hiiglama suur New Yorkeri kilekott ja alguses mõtlesin, et kas ma olen ehk liiga lühike selle koti jaoks ja kotipõhi lohiseb mööda maad, kuid käega katsudes oli kotipõhi kuiv ja puhas. Liikusin edasi ja jälle sahin... Jäin seisma ja jälle kontrollisin, et kindlalt midagi ei lohiseks. Nii ma siis pool teed kõndisingi sedasi, et sahisesin, seisin, kontrollisin ja kõndisin edasi, sahisesin ja mitte midagi ei avastanud. Kuid siis järsku märkasin (no mul käsi läks kogemata) seekord õige asja pihta ja sain teada, et terve selle aja oli mul vihmakeebi varrukas mööda teed lohisenud. Ühesõnaga jälle üks väike asi, mille nägija oleks juba ammu ära lahendanud, aga mina pidin pool teed sahisema ja lohisema, enne kui suutsin 26dal korral tuvastada, et mis asi mul järgi töllerdab.

Nojah, ühesõnaga katsun lähiajal oma skooritud asjadest pildid ka lisada ja kuna pühapäeval, peale Saaremaa trippi, lähen tagasi maale, siis postitus koos piltidega, et mida toredat maal tegime, tuleb siis kunagi hiljem. Aaa, või no oma kotist saan ma pildi juba lisada, sest sellest tegin ühe klõpsu. See siis väike seljakotike, mis on riide ja naha combo ja eriti meeldivad mulle need roosad roosinupukesed ja rohelised lehed seal peal. Teine variant oli ka sellest kotist, aga too teine oli üleni must ja narmastega, aga no ma pole suurem asi narmaste fänn. Kott maksis siis 15 eurtsi, narmastega oli soodukas ja selle saate Pärnu Keskusest 10 eurtsiga.