Nonii. Ma olen täpselt nii ülbe ja savinist (hehe, ma leiutasin just praegu uue sõna), et kujutage pilti ette, hakkangi praegu lagedalt veebruari- ja märtsikuu tegemistest pajatama, nii et silm ka ei pilgu. Head lugemist! :D

Eem, tegelikult on nats veider hakata vastu suve kirjutama talvistest tähtpäevadest ja tegemistest, aga noh... eluke on kord juba selline. 

Esimese kohta võin kohe ära öelda, et me ei plaaninud selleks päevaks mitte midagi erilist ja meil polnud isegi juttu sellest, et kingiks üksteisele miskit vms. Sõbrapäevast siis jutt, eksole. Just saying! :D

Ma muidu ise olen hullem üllatuste planeerija ja armastan lähedasi rõõmustada, aga kuna mulle ei koitnud ühtegi samaväärselt personaalset ja ainulaadset kingiideed, mis ma möödunud aastal Joosepile hankisin, siis ei hakanud niisama mingi mõttetu träna peale ka raha kulutama . See on see häda, kui lati enesele liiga kõrgele sead.

Joosep oli seevastu minust väheke armsam ja kinkis mulle karbi Rafaellosid ja ostis mulle tumelilladest tulpidest kimbu ja kollased pikad roosid. Ütles, et kuna mõlemad olid sama ilusad kui mina, siis ei raatsinud valida ja nii otsustas mõlemad tuua. Meelitaja selline. Midagi oli veel, aga no kes see enam mäletab mis see oli.

Naistepäeva hommikul seadsin ma oma sammud Belissima ilusalongi, aga endale aega bronnides ei sidunud ma absull ära, et panen aja just 8. märtsiks. Nii et see polnud ka selles stiilis mindud, et läheks ja laseks end õige pisut tähtpäeva puhul poputada, vaid kuna need kuramuse kulmukarvad kippusid juba vaikselt silmaauku ronima, siis oli lihtsalt tarvis minna. Okei, päris nii hull see asi ka polnud, aga mu puhma kasvanud kulmud vajasid keemilist värvimist + korrigeerimist küll, et ma taas inimese moodi välja näeksin.

Koju jõudes kinkis Joosep mulle punased roosid, aga see oli pigem selline ootamatu üllatus, sest meil on kokkulepe, et kommertslikel tähtpäevadel lillede toomine pole kohustuslik, vaid lilled tulgu pigem spontaanselt ja õige tundega - otse südamest, mitte nii, et kui kell kukub, siis lennatakse lillede, koogi ja hommikukohviga laivi, nagu mingi protseduuriline tegevus, mis on kohustuslik ja nõmedalt tüütu. Seega, hommikul ärgates ma mingeid erilisi lootusi lillede peale ei pannud. Kuidas oleksin saanudki, mul polnud endalgi ju meeles :D

Igaks juhuks mainin, et see mitte tähistamine pole protestimise pärast, sest see oleks sama jabur, kui protestitakse protestimise pärast. Möödunud aastal ei toonud Joosep mulle lilli, tänavu tõi ja nii ongi.

Lihtsalt meie jaoks pole need päevad kuidagi erilisemad ja pigem lähtume ikka sellest, et kui romantikatuhin tuleb kallale või tekib mingi äge mõte kuskile minna  spaatama, restosse, teatrisse vms, siis ei jäta plaani kuskile õhku tiksuma ja ootama, et õige kuupäev kukuks. Sama ka lilledega.

Ema ka uuris nii muuseas, et mis meil õhtul plaanis on ja siis Joosep ütles, et ei tea veel, võib-olla vaatame KOOS telekat. Jap, nii romantilised olemegi :D Tegelikult pole point üldse telekas, vaid ühiselt koosveedetud ajas. Tore on lihtsalt koos olla. Üksteisele aja pühendamine, abistamine, toeks olemine, kvaliteetajaks eraldi aja võtmine, lilled, küünlad, romantilised õhtusöögid, väljasõidud jne, need võiksid ikka olla otse südamest, siirad ja protseduurivabad. Oma armsamat võiks ju niisama ka märgata ja premeerida ning mitte, et me seda ainult oma meestelt ootaksime ja eeldaksime, vaid et me ise õpiks ka vastu andma ja ei unustaks neid üllatada.

Ega mehed tahavad samamoodi poputamist, hoidmist, innustamist, hoolitsemist, kuulda aeg-ajalt head sõna, mitte ainult nääksumist ja irisemist, et mis kõik on halvasti ja ei sobi jne. Nad ei pruugi küll kohe kaela langeda ja silmist ei hakka ka südameid purskama, aga ma garanteerin, et see teeb nende tahumatule ja kinnisele hingele sooja pehme pai ja paneb neid tundma väärtuslikena. See on oluline - tunda end väärtuslikuna! :)

Siit tulebki nüüd kohe ehe ja illustreeriv näide minu eelnevale tähtpäevajutule, sest järgmisel kahel päeval peale naistepäeva käisime me Supelsakstes õhtustamas, pärast seda rannapargis jalutamas ja sellest järgmisel päeval käisime samuti einestamas ja kinos.




Rääkides Supelsakstest, siis seltskonna peale võtsime suupistevaagna, mis maitses suurepäraselt. Kõike ma sealt muidugi ei söönud. Näiteks veise keelt. Lihtsalt psühholoogiliselt ei suuda ja ega maitse ja struktuur on sellel samuti üpris rõve.


Ema kunagi üritas mulle seda salaja sisse sööta. Tahtis nii väga, et ma vähemalt prooviksingi, aga ma ei suutnud. Nii otsustas, et on kaval ja pistab selle veise keele koos teise lihaga supi sisse, aga ma sain KOHE aru, kui esimene tükk suhu sattus, et midagi on mäda. Esmalt manasin endale ette sellise näo nagu keegi oleks mulle lusikatäis sitta suhu pistnud ja siis öökisin selle välja ja küsisin, et mis jälkus see veel on!?? Trauma eluks ajaks ma ütlen, fuh! Mul jooksevad iga kord judinad üle selja, kui mõtlen sellele tagasi või kui keegi pakub või ise sööb veise keelt.

Pearoaks võtsin, mis tegelikult oli eelroog, Niša-Niša soe salat ja maitses hästi, aga ei midagi erilist. Oleksin pidanud ikka oma selle teise valikule truuks jääma ja võtma seene-sidrunheina risotto. See maitses imeliselt. Sain sõbra taldrikust natuke näpata.


Joosep sõi ka miskit, aga enam ei mäleta mida. Pildilt saate võib-olla aimu...


Sooviks meie teenindaja ka eraldi esile tõsta, kuna oli selline vahetu ja rõõmsameelne. Minu jaoks on oluline, et omavaheline suhtlus oleks selline mõnusalt pingevaba ja tšill, et saaks natuke nalja visata ja naerda ja teenindaja suhtleks vabalt kaasa ja seda meie teenindaja kõike oli .Nimeks oli Merilin või Merlin. Kumbki kuttidest ei suutnud kahepeale nime välja lugeda. Peab ikka ise järgmine kord selle nime lugemise enda peale võtma :D

Mina ei tea, kes selle nädala esmaspäeval Joosepit tagumikust hammustas, aga tüüp oli vahelduva eduga terve päev turris ja muudkui porises mu kallal. Esimene kord andsin andeks, teine kord andsin andeks ja isegi kolmanda ja neljanda korra andsin andeks, aga lõpuks viskas mul ka rihma maha, sest mida Sa muudkui käid ja vabandad, kui ei suuda oma käitumist muuta.

Ma võin ju loomu poolest kannatlik olla, aga no mitte nüüd nii kannatlik, et terve päeva sellist porisemist ja pahurdamist taluda. Mul reaalselt hakkas vaikselt selline tunne tekkima nagu oleksin kuskile ajatsooni luupima jäänud.Pidevalt tekkis selline pisike deja vu tunne, et ma olen täna juskui selles olukorras juba korra olnud ja äkki tänaseks aitab.

Proovisin siis sellelt plahvatusohtliku moega mehelt välja peilida, et mis juhtus, miks tujutseb, aga no püha ristivägi, see muutis olukorra veeeel hullemaks. Sain vastuseks, et jätku ma vaene hing rahule, et midagi pole viga. No ilmselgelt, eksole. Seda on juba kaugelt näha, et kõik on kõige paremas korras. Ei mingit kahtlustki :D

Mind tõsiselt ajas närvi selline päevadega eide moodi käitumine ja lõpuks viskas mul ka kaane pealt maha ja ma kähvasin pisarsilmil vastu, et anna andeks, et ma ka siin elan ja et mulle aitab.Ma ei taha täna rohkem suhelda. Vaadaku üksi oma "Kuuuurijat", "Meriväljat" ja "Nukumaja". Kõiki meie esmaspäevaseid saateid, mida oleme traditsiooniliselt harjunud koos diivanil kaisutades vaatama, sest mind enam EI huvita miski ning lahkusin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Vahemärkus: mul on "Nukumaja" ja "Merivälja" müsteeriumid lahendatud. Ma olen üpris kindel, et tean, kes tappis "Nukumaja" peaosalise Eva õe Elisabethi ja tolle politseiniku ja tean ka põhjust. "Merivälja" müsteerium on tiba keerulisem, aga põhilõimed on mul juba kokku viidud. Ma ei hakka siin kellegi jaoks midagi ära spoilima, aga ma võin kinnitada, et see saab paras üllatus olema, kui saadakse teada, kes kogu seda jälgimise, ülesannete jagamise kaadervärki juhib ja kõige muu taga seisab.

Kui olin enda dramaatilise etteastega ühele poole saanud ja voodisse teki alla kerra tõmmanud, siis vandusin endale, et ma olen vähemalt kuni hommikuni Joosepi peale solvunud ja pahane ja ärgu unistagugi, et me öösel teineteise kaisus magame. Selliste põhjapanevate plaanidega ma uinusingi, kuid mitte kauaks, sest kuulsin magamistoaukse avanemist ja vaiksete sammude lähenemist.

Ma sain aru küll, et seisab mu kõrval ja ootab vist mingisugust ilmaimet, no et hakkaksin suhtlema ja uurima, et miks tuli vms, aga no ma olin ikka parajat kangust ja jonni täis ja nii vaikisin nagu tummahammas. Isegi silmad pigistasin veel kõvemini kinni, et saaks ikka aru - näe, ma magan! :D

Kuid Joosep ei lasknud end sellest häirida, vaid hakkas vaikselt ja ühtlaste pausidega mu nime kordama, püüdes saada mu tähelepanu. Esimesed paar-kolm sekundit ma ignoreerisin, sest ma üritasin ju oma suurejoonelisest Olen. Terve. Õhtu. Jonni. Täis. plaanist kinni pidada, aga ma kukkusin sellest haledalt läbi, sest Joosep hakkas mulle enda kirjutatud luuletust ette lugema.

Anna andeks, et nii nõme olin
Minult kuulda on koguaeg porin
Tegelikult see polnud Sinu süü
Oma vabandust Sulle teega müün
Ehk andestad ja vaatame saateid
Pärast arutame erinevaid vaateid
Merivälja juba varsti käib
Ilma Sinuta see nii igav näib
Võin Sind kätel magama viia
Kui praegu ei jää Sa siia

Joosep jõudis vaevu teise rea lõpuni, kui keerasin punastades oma pea ära ja surusin oma näo tugevasti padja sisse ja luuletuse lõppedes piiksusin heldinult: "Sa oled nii nõmeee! Sa nurjasid praegu mu suurejoonelise plaani olla kuni hommikuni Su peale pahane...". No öelge mulle, kuidas saab sellise peale üldse enam pahane olla, ah!? Kirjutab ise luuletuse ja siis kannab selle mulle ette nagu läbi aegade kõige ontlikum koolijüts. Pluss oli veel teinud suure tassi mu lemmik karamelliteed koos piima ja meega. Oeh, no on ikka üks maru armas tegelane see Joosep mul. Lav U! :)

Viisime eile sõbrad autoga koju ära ja kui kesköö paiku ise koju jõudsime, siis me kohe ei tormanud autost välja, vaid mõni hetk istusime mõlemad vaikuses. Ei, see polnud see vaikus enne või pärast tormi. Me aeg-ajalt, tulles pikemalt sõidult, istumegi niimoodi. Aga sedasi saab istuda ainult siis, kui saabume koju hilisõhtul või öösel, no siis, kui plats on puhas ja naabrilapsed on juba oma kodudesse ära pugenud. Vastasel juhul on meid pea alati ees ootamas tervitushüüe "Joosep ja Kaiiiii tulevaad!!!" ja kui auto saab pargitud, siis enne, kui jõuad silmagi pilgutada, tõmmatakse prauhti uks lahti ja küsimusi tuleb nagu kuulipildurist: kus käisite? Kas Janetile pai võib teha? Kas käisite linnas? Mis seal tegite? Kas läksid täna ära? Kai, kas Janetiga õue tuled? Kai, kas Sa tead, et oled kuulus!? Ühesõnaga vääga palju ülehelikiirusel pealetulevaid küsimusi, mis ajavad peale pikka väsitavat päeva mu aju tossama, aga nad on sellegipoolest maru kiftit tegelased :D

Kuid eile, kui auto ära parkisime ja müriseva mootori välja lülitasime, siis peale mõningast vaikuses istumist, pöörasin ja naaldusin Joosepi poole ja jäin musi ootama. Sain ka. Kuid siis küsis Joosep, et mis on ja ma sosistasin, et lihtsalt tekkis selline läheduse vajadus. Selle peale sosistas Joosep vastu (vahemärkus: ma ei tea miks me sosistasime, võib-olla sellepärast, et ei tahtnud seda salapärast vaikust rikkuda): "Kas tahad ma näitan Sulle Põhjanaela?"

Ronisime autost välja ja jalutasime keset muruväljakut ning Joosep võttis mu käe, suunas selle taeva poole ja hakkas sellega joonistama taevalaotust, näidates minu käega ära, kus paikneb Suur Vanker ja kus Põhjanael ja kust jookseb Linnutee. Mananud mulle killukese tähistaevast silme ette, vaatasime veel mõnikümmend sekundit vaikides üles taeva poole, samal ajal hoidis Joosep mind selja tagant oma soojas embuses. Kuid järgmisel hetkel keeras mu ümber, kahmas mu kaksiraksi sülle, tegi musi ja ütles: "Me tegime nüüd täpselt Linnutee all musi!" :)

Kogu see aeg, mil uudistasime taevast, mil Joosep kirjeldas mulle tähti, taevast ja kuidas nad omavahel paiknevad, kallistus, embuses olemine, musitamine Linnutee all ja käsikäes jalutamine nende samade tähtede all, oli üks erilisemaid hetki minu jaoks. Sellised lihtsad ja armsad hetked, mis on ainult meie kahe omad. Hetked, kus mitte kedagi teist pole kohal, need on nii väärtuslikud. Aitäh Sulle, Joosep! Aitäh, et Sa pole piiratud mõtlemisega, umbes, et ah, mis see pime selle tähistaevaga ikka peale hakkab! :D

Appi, ma viimasel ajal jõuan aina harvem siia, aga no mis teha - elu vajab ka elamist. Eriti veel, kui Joosepil oli vahepeal mitmenädalane puhkus ja siis me püüdsime võimalikult palju ühiselt koos aega veeta ja kõiksugu vahvaid tegemisi ette võtta. Ei pea vist mainimagi, et mina olin selliste kulminatsioonidega enam kui rahul.

Joosep tegi otsuse, et võtab oma puhkusest terve ööpäeva ja pühendab selle eranditult ainult mulle ja meie suhtele, täites iga mu väiksemagi soovi. Minu esimeseks sooviks oli minna loodusesse matkama ja telkima. Võib-olla ka sellepärast, et eelmisel suvel jäi see tegemata ja ma olin üpriski nördinud. Hah, aga matkama me lõpuks ei jõudnudki, sest viimasel hetkel muutsin meelt, aga selle eest hüppasime autosse ja trippisime sinna, kuhu hing parasjagu ihkas ja mis tundus meelepärane. Nii alustasimegi oma seiklust Seljametsa karjäärist, kus ainult Joosep käis ujumas. Vesi olevat super soe, aga kuna seal oli rahvast nagu murdu, siis otsustasin jääda kaldale, sest mulle ei meeldi võõraste pilkude ees oma pekkidega lehvitada. Selle asemel kuulatasin ma niisama ajaviiteks inimeste jutusuminat (loe: stalkisin rahvast). Kusjuures mulle tundus, et peale minu oli seal veel üks pime, kuna kui Joosep vette läks, siis too väidetav pime uuris oma kaaslaselt, et kas keegi läks veel ujuma. Ma eeldan, et tegu oli pimedaga, sest no ma ei tea ühtegi teist põhjust, miks peaks nägija midagi sellist küsima... saaks ju ise vaadata vms. Igatahes antud olukord tekitas minus parajalt elevust, sest järgmiseks hakkas mind huvitama, et kes see selline on.

Pärast karjääri võtsime suuna Rae ranna poole, sest mina polnud veel endiselt ujuda saanud. Varasemalt olin ma Rae rannas käinud ainult kahel korral - lapsena ja poolpimedana, kuid Joosep polnud seal veel kunagi käinud ja seega ma üritasin siis pimesi teed juhatada. Etteruttavalt öeldes edukalt, kuna jõudsime pärale.


Rae rannas oli nii mõnus, sest rahvast oli vähe ja keegi ei lesinud oma rätiku ja kompsudega minu privaattsoonis. Kuskil kõrkjates mängis seltskond bongosid, grillisid ja tantsisid. See lõi sellise mõnusa suvise meeleolu. Kui oma rätiku ja kotid maha panime, siis jätsin Janeti kohta hoidma ja ise läksime Joosepiga veetemperatuuri uurima. Jalutasime põlvini vette ja kes on Pärnu ranna üldise olemusega kursis, siis need teavad, et peale vett tuleb taas madalik ja nii sattusimegi liivaribale, mis oli kaetud kõigest sentimeetrise veekihiga. Enne seda läbisime veeriba, mis ulatus põlvini.

Janet jälgis meid pinksalt kaldalt ja siis otsustasime, et kutsume poobiku ka saarekesele ja ega ei pidanudki kahte korda kutsuma - Janet kargas püsti ja hakkas rõõmsalt meie poole silkama, kuid kui vesi tõusis kõhuni, jäi kahtlustavalt seisma ja hakkas ühelt käpalt teisele tammuma. Meie labradoriproua suhtumine veesse on järgmine: vesi on senikaua tore ja hea, kuni mu käpad ulatuvad põhja. Nii seisiski Janet jäärapäiselt paigal ja mõõtis kahtlustavalt silma ja varbaotsaga veesügavust ning meie teiselpool vett ergutasime ja julgustasime poobikut veetakistust ületama. Lõpuks võttis Janet kogu oma julguse kokku, tõstis ninaotsa taeva poole ja tippis kikivarvukil üle vee.

Kui Janet lõpuks meieni jõudis, siis avastasime, et heleroosa jalutusrihm, mis jäi kaelarihma külge, lohises rõõmsalt järgi ja oli"mõnusasti" läbi ligunenud ja eriti liivane, aga no see kõik oli köömes kõige selle kõrval, kui õnnelik ja rõõmus Janet oli. Patsutasime poobikut tunnustavalt rinnakule ja siis hakkas möll pihta. Janet tuuritas mööda saarekest ringi, hüppas esik'äppadega vette ja kutsus mind mängima, uudistas liivalosse ja ma ise ajasin ka teda taga. Kahju oli ainult sellest, et jätsime kaamera kaldale, sest see oleks olnud nii äge hetk, mida jäädvustada, kuna see püüdlikus, eneseületus ja siiras rõõm oma saavutuse üle oli nii hindamatu. Kuid Joosep ütles, et vähemalt on see meil oma mälestustes olemas.

Pärast vees möllamist läksime kaldale ja kuna möllamise käigus sai selgeks, et vesi on ujumiskõlblik, siis koorisime end lahti ja läksime ujuma. Joosep küll esialgu arvas, et ta ei hakka merre tulema, et jääb kaldale, kuid lõpuks otsustas siiski ümber. Nii möllasime vees ka oma pool tunnikest. Joosep sukeldus vee alla, võttis mu jalgadest kinni ja siis suure hooga tuli pinnale ja viskas mu õhku ja nii mitu korda järjest. Siis panime käed sõrmsoengusse ja kolme pealt kükitasime vee alla ja tegime vee all musi :D Esimene läks veits mööda, aga teisel korral leidsime üksteist üles. Siis tegime niisama veesõda ja Joosep ajas mind vees taga jne. Ühesõnaga meil oli üüber fun! :)

Pärast ujumist suundusime sööma ja kuna viimasel ajal on hakanud Hessi paprikakastmega jalabenotortilla Steffi krevetisalatile konkurentsi pakkuma, siis läksimegi Hessi drive-inni, kus ma võtsin endale kaks tortillat. See on lihtsalt nii kohutavalt maitsev! Pärast söömist uuris Joosep, et mida järgmiseks tahaksin teha, aga teate, mul oli selline tunne nagu oleksin plikatirtsuna kommi- või lelupoodi sattunud ning mulle on antud vaba voli valida mida iganes hing ihkab, aga kuna valik on suur ja lai, siis see põhjustab otsustusvõimetust. Täpselt nii juhtus ka minuga. Mul oli pea ühtäkki ideedest täiesti lage. Saate aru!? Ma oleksin võinud ükskõik mida küsida, aga minu peakeses vihises ainult tuul.

Seega tegi Joosep järgmiseks ettepanekuks minna rannapromenaadile jalutama ja kuna minu jaoks tundus see üliromantiline, siis nii me suundusimegi õhtuhämaruses (või siis tegelikult juba pimeduses) keskranda. Jalutasime käsikäes terve promenaadi pikkuse edasi-tagasi läbi ja promenaadi lõpus purskkaevu kõrval hoidsime üksteise ümbert kinni, tegime musi ja kuulatasime merekohinat. No nii palju, kui see läbi inimeste poolt tekitatud kahina ja sahina läbi kostus.

Promenaadi lõpus müüs üks pruunlane pärlitest meisterdatud ehteid ja mina soovisin ka endale miskit soetada ja nii ostsimegi mulle kaks käevõru. Ühe sellise Aafrika toonides - sellise hästi värvilise ja väiksemate kivikestega ning teise roosade-valgete kividega, natuke massiivsema käevõru. Kumbki käevõru maksis 5€. Enne, kui läksime eheteleti äärde, siis sosistasin Joosepile, et tema rääkigu, sest mina ei taha suhelda. Ei, mitte sellepärast, et tegu oli mustanahalisega, vaid ma pelgan, et kui tegu on sellise agressiivsema müümistehnika harrastajaga, kes hakkab mulle liialt aktiivselt asju pähe määrima, siis ma ei oska sellistega väga hästi toime tulla ja nii on lihtsam, kui ma ütlen Joosepile, et ma ei soovi midagi ja siis tema on see, kes oma konkreetsusega edastab mu vastuse :D

Kuid minu üllatuseks oli too mustanahaline müüja nii sõbralik, lahke, südamlik ja abivalmis. Joosep küsis, kas ma võin ehteid katsuda, kuna ma ei näe ja kui mõnda ehet jäin pikemalt uudistama, siis lahkelt võttis selle lukustusest lahti ja sain selle oma kätte jne. Ja kui ostsime need käevõrud, siis see mustanahaline tänas meid nii siiralt. Nii siiralt nagu oleks tahtnud oma häälega öelda, et kui oluline see tema jaoks oli, et saab nüüd meie raha eest osta oma naisele ja 10 lapsele süüa. Ma ei tea. Võib-olla see pole nii, aga ma pole ammu nii siirast tänulikkust kohanud. Inimene tänas naeratades ja mitte ainult füüsiliselt, vaid naeratas kogu hingega. Isegi mina pime tajusin seda.

Pärast sellist pikka päeva tundsin ma väsimust ja kuskile telkima ma ei soovinud enam minna. Mõtlesin vaid oma pehmest ja soojast voodist ja sellest, kuidas ükski sääsepinin mul kõrvus ei piniseks. Nii ütlesingi Joosepile, et lähme parem koju ja kui koju jõudsime, siis tegime snäkki ja vaatasime filme ja olime üksteise kaisus.

Eile käisime siis haiglas mulle seda glükoosi monitoorimisjubinat kõhule paigaldamas, aga kõigest sellest, milline see välja näeb, kuidas paigaldamine käis ja kuidas mul on siiani selle jullaga elu kulgenud, kirjutan lähemalt ja täpsemalt eraldi postituses. Täna tahaks keskenduda hoopiski sõbrapäevale.

Kuna mina andsin oma kingituse Joosepile juba paar nädalat tagasi kätte, sest ma olen maailma kehvim üllatustetegija, siis täna sai Joosep ainult musi, kalli ja kooki. Kooki, mille ma eile õhtul suurte kannatuste ja piinadega valmis meisterdasin. Sest olgem ausad, kui ma siin postituses kilkasin, et teen Joosepile sõbrapäevaks maailma lihtsama koogi, siis tegemise käigus selgus, et olgugi, et komponente on vähe, siis tegemine ise polnud sugugi lust ja lillepidu.

Põhimõtteliselt koogipõhja tegin purustatud Digestive küpsistest, millele lisasin tunde järgi ka sulatatud võid. Seejärel surusin küpsisepuru koogivormi põhja ja peale valasin kohupiima-šokolaadi-vahukoore segu. Kuid selle seguga tekkiski kõige rohkem sekeldusi, sest kui valge maasikatega piimašokolaadi ära sulatasin ja hakkasin seda vanilje kohupiimaga kokku segama, siis hakkas šokolaad ju uuesti ülehelikiirusel tahenema. Kuid Kuidagi sain ikka lõpuks need kaks komponenti omavahel segatud, aga kuna kuum šokolaad muutis kohupiima küllaltki soojaks,siis hakkas kogu see soe mögin omakorda vahustatud vahukoort lahustama. Vahepeal tekkis mul minipaanika, aga ma olin vapper ja ei kaotanud pead ega visanud visplit nurka, vaid valasin ulmekiirusel kogu segu küpsisepurupõhjale peale ja viskasin kogu kupatuse täiega külmikusse tahenema. Ma kaapisin sügavkülmast ka paar peotäit mustikaid välja, mille lisamine nägi eriti koomiline välja. Kui ma tavaliselt ettevaatlikult kõmbin ja katsun, et kuhu ma miskit lisan, siis seekordne garneeringu lisamine nägi välja järgmine: avasin külmikuukse, viskasin suvalt, sõna otseses mõttes pimesi, siuhti mustikad koogi peale laiali ja sulgesin pauhti külmikuukse, kontrollimata lõpptulemust.

Hommikul, kui oli aeg koogiga maiustama hakata, siis palusin Joosepil enne, kui ma selle lahti lõikan, koogikesest ka pilti teha. Olin niiii elevil, sest õrnalt sõrmeotstega koogipinnast katsudes oli tunda, et hoolimata minu viperustest, on kook öö jooksul täitsa kenasti ära tahenenud, aga kui Joosep fotokaga kohale ilmus, siis selgus kurb tõsiasi - minu rapsides valatud koogikate ei katnud ühtlaselt kogu koogipõhja ära, vaid üks äär jäi ilma katteta.

Nojah, mis seal ikka, mõtlesin mina, ega ma seda enam olematuks muuta ei saa. Hakkasin hoopis ettevaatlikult koogivormilt ümbrist eemaldama, aga siis osa koogipõhjast pudises põrandale. Ma ei jõudnud isegi reageerida. Sel hetkel puges küll ausalt öeldes veits pettumus hinge ja pisar tikkus silma. Kogu minu vaev ja pühendumus, mis ma selle koogi valmistamisse panin. Ma isegi ei tea päris täpselt, et mis mul selle põhjaga nihu läks, aga üritasin siis võimalikult ilusa ja viisaka tükikese sellest käkerdisest välja lõigata ja sellisena see koogitükike lõpuks Joosepi ette ilmuski.

Pildil siis ka minu sõbrapäevalilled Joosepilt - tumelillad tulbid ja helepunastest roosidest kimp, millel kaunistuseks kipslilli ja karuheina ning kuskil on ka üks lepatriinu. Joosep ütles, et kuna mõlemad lilled olid nii ilusad, siis ei suutnud poes otsustada, et kumba võtta ja seepärast võttiski kahed lilled.
Hommikune äratus oli ka nõnda armas... Kuna meil paistab hommikune ja lõunane päike mõnusasti otse voodi peale, siis ma põõnasin päikeselaigus, kui Joosep vaikselt mu selja tagant kaissu haaras, tegi õlale musi ja sosistas mulle kõrva: "Sa oled minu päikselaigus unelev kiisu, minu printsessike, keda ma nii väga armastan!" :)

Ma siin mõni aeg tagasi kilkasin ühe postituse lõpus, et ma tellisin Joosepile sõbrapäevaks kingituse ära ja et see on niiiii super äge, et ma ei jaksa enam ära oodata, millal see ükskord sealt kaugelt ookeani tagant kohale jõuab. Saadetise tähtajaks märgiti 23. jaanuar ehk friiking kolm nädalat enne sõbrapäeva. Minusuguse jaoks on see tõsine probleem, sest kuidas ma need kolm nädalat vastu pean, ilma et ma ei sügeleks kingitust üle andma, aga ega enam ma ei peagi sügelema või oma peakest vaevama, sest pakk saabus oodatust veelgi varem ja ma lihtsalt andsin Joosepile kingituse kätte. Ma ei saa sinna mitte kui midagi parata, olen kord juba selline tüüp, kes lihtsalt ei suuda enda orgunnitud üllatusi lõpuni saladuses hoida, vaid tahan KOHE ja praegu teisele inimesele rõõmu valmistada.

Kui sain sõnumi, et mind on postkontoris saadetis ootamas, siis võtsin jalad selga ja jalutasin peale jõusaali oma pakikesele järgi. See oli minu jaoks nii ülev ja rõõmus hetk ning kui sain oma pakikese kätte, siis ohkasin õndsalt ja pigistasin hellalt oma nunnukest. Kujutasin vaimusilmas ette, mismoodi Joosep võiks sellele kingitusele reageerida.

Tegelikkuses nägi mu algne plaan ette seda, et meisterdan sõbrapäevahommikuks kohvi kõrvale ühe maailma kõige lihtsama koogi ja siis hommikukohvi ajal annan oma imetabase kingituse koos kallide, muside ja õhupallidega üle. Ma isegi peitsin kingituse sellisesse kohta ära, kust Joosep poleks never ever osanud otsida ehk trennikotti - oma higiste trenniriiete vahele :D

Plaani algus oli igatahes paljulubav, aga kuna meil oli Joosepiga siin üks tuline vaidlus (ma isegi enam ei mäleta mis teemal), kuid kui olime oma kaklemised ära kakelnud, siis mul jäi hinge kuidagi kurb tunne sisse ja kui ma olen kurb, siis selle vastu aitab kellegi teise rõõmustamine. Nii mul tekkiski vastupandamatu soov Joosepile näidata või kuidagi sõnadesse panna, kui palju ta mulle tähendab. Ühesõnaga üks asi viis teiseni ja kui lepituseks kallistasime  (kusjuures me alati lepituseks kallistame) ja Joosep mu näo oma käte vahele võttis, et mulle musi anda, siis ma vaatasin talle oma veekalgel olevate silmadega otsa ja ütlesin, et tahan talle sõbrapäeva kingi kätte anda... ja ega Joosep ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja nii ma juba järgmisel hetkel lippasingi oma trennikoti kallale, sest seal see imetabane ja unikaalne kingitus end peitiski ju.

Aga olgu, ma olen pool kilomeetrit teksti kedranud sellest, et miks ja kuidas ja millal Joosep oma kingituse kätte sai, aga sellest pole ma veel sõnagi kirjutanud, et mis selleks kingituseks siis lõppude lõpuks oli. Aga siin see on - LoveBook!


See on raamat, kuhu saad üles kirjutada kõik põhjused miks oma teist poolt nii väga armastad ja väärtustad. Iga tegevuse / omaduse juures on ka illustreeriv pildike. Näiteks minu koostatud raamatus on lõik, mis ütleb "Ma armastan koos Sinuga rattaga sõitmist" ja kui algsel pildil olid kriipsujukud ratastega, siis mina sain panna pildiks kriipsu-Kai ja kriipsu-Joosep tandemiga, sest no meie sõidame ju tandemiga. Või et "Ma armastan käia koos Sinuga jalutamas" ja siis on illustreeriv pildike meist jalutamas koos kollase ja musta labradoriga - no on ju täpselt nagu meie!? :)
Raamat peidab endas veel tohutult palju olulisi ja armsaid lauseid: ma armastan, et paned mind turvaliselt tundma! Ma armastan, kui teed mu ninaotsale musi! Ma olen uhke Sinu saavutuste üle! Ma armastan hommikuti Sinu kõrval ärgata! Ma armastan Sinuga kudrutada! Ma armastan Sinu antisotsiaalsust!

Lisaks pildikeste juures olevaid kriipsujukusid saab samuti vastavalt enda välimusele tuunida. No kui Sul on pepsini ulatuvad brünetid kiharad või oled blond kräsupea, siis saadki nais-Jukule sellised juuksed pähe tuunida ja täpselt sama geiss on ka mees-Jukuga.




Raamatule saab kümnete ja kümnete variantide seast valida ka sobivaima esikaane kujunduse ja ühtlasi ise meelepärase pealkirja ja sissejuhatuse kirjutada. Mina võtsin šnitti ühe meie lemmik laulusõnadest ja kuna me oma suhte algusaegadel kirjutasime üksteisele armastuskirju, siis võtsin kummagi kirjast paar erilisemat lõiku koos daatumitega ja lisasin sissejuhatuseks.

Tellides saad ühtlasi valida ka seda, et kas soovid pehmete või kõvade kaantega lovebooki, aga kuna hinnavahe oli neil kahel ainult mõni eur, siis mina võtsin kõvade kaantega - kuidagi soliidsem ja vastupidavam. Kokku tuli raamatusse 160 lehekülge, sest täpselt nii palju on tegevusi ja omadusi, mida ma Joosepis armastan. Kui teilgi on huvi kokku panna oma teisele poolele midagi sellist, mida ei suuda kohe sõnadesse panna ja tahaksite, et teine pool alati teaks ega unustaks, miks teda armastate ja väärtustate, siis minu meelest on see super äge ja mis veelgi olulisem - ainulaadne kingitus. Teist samasugust ei eksisteeri siin universumis. Tellida saab siit!





Kui ma oma koostatud lovebooki Joosepile üle andsin, siis istus sellega mu kõrvale ja luges selle algusest lõpuni haudvaikuses läbi. See vaikus oli nii pingeline, et ma suutsin vahepeal isegi hakata kõiksugu lollusi välja mõtlema, no et talle vist ikka ei meeldi see kingitus... aga kui jõudis raamatu lõppu, siis võttis mu käe ja tegi põsele pai ja ütles: "Kai, see on kõige armsam kingitus üldse, mis ma kunagi saanud olen!" :)

Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.

Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele.  Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.

Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.

Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.

Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.

Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.

Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.

Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.

Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu.  Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.

Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.

Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.

Ma olen üle mitmete aastate taas korralikult külmetusviiruse küüsis. See, et talviti aeg-ajalt kergemat nohukest ja köhakest esineb, no see on tavapärane, kuid palavik on üldiselt minu puhul haruldus. Mu pea võib olla nohust paks ja kurgus võib kriipida nii nagu keegi üritaks liivapaberiga mu mandleid siledaks lihvida, kuid palavikku üldiselt ei ole. Seekord aga lisandus kohutavale ninakinnisusele, lõhna- ja maitsemeelte kadumisele, tugevale kurgu- ja peavalule ka palavik. Ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal mul viimati nii sant enesetunne oli. Aga tegelikult ei tulnud ma siia sugugi rääkima oma külmetusviiruse sümptomitest või halama oma kehvast enesetundest, vaid sellest, et kui armas võib üks inimolend olla.

Eile olin palavikuga siruli voodis. Mattusin mitmete tekikuhjade alla, higistades seal nagu väike põrsas, ise näost lapiline ja "lõhnasin imeliselt". No nagu üks haige inimene ikka lõhnata saab, kui liguneb oma ihuvedelike keskel. Kuigi romantika ja seksikuse seier oli -1000, siis Joosepit see eemale ei peletanud, vaid hoopis käis ja silitas muudkui mu peakest ja ütles, et ma olen ilus ja armas ning uuris iga natukese aja takka, kuidas mul on ja kas vajan midagi. Hell yeah, ma soovisin palju. Ma ei tea, vahest tundub, et haigetel inimestel on sama erilised soovid nagu rasedatelgi. Mitte et ma oleks kunagi rase olnud ja teaks nendest isudest rääkida, aga no lugenud olen ja õe kõrvalt üht koma teist näinud. Ma näiteks soovisin, et Joosep tooks mulle Steffanist topelt krevettidega krevetisalati, Aura mullivett, teed meega ja ilma meeta ja õhuniisutajat. Ja kõik minu soovid said nagu võluväel täidetud. Lisaks okupeerisin ma mõneks ajaks Joosepi hommikumantli ära, sest teate kui mõnus on end oma mehe hommikumantlisse kerra tõmmata. Nüüd tuleb muidugi hommikumantel koos voodipesuga ära pesta, sest ma olin koos sellega tekikuhjade alla mattunud ja keeldusin 24h järjest seda seljast võtmast.

Ei, haige on mõnikord ikka täitsa hea ja mõnus olla. Päriselt ka. Eriti siis, kui Sul on keegi, kes käib ja poputab ja hoiab Sind nagu oma eluõiekest. Aga kuna peale eilset higistamisrallit on mul juba suts inimese tunne peale tulnud, siis Joosep kutsus mind "Klassi kokkutulekut"vaatama ja nüüd ma lähengi ja teen endale sooja piima meega ja poen Joosepile kaissu :)

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Jeebus küll, kus siin oli alles mõni aeg tagasi skandaal blogija Triinu Liisi pulmakleidi üle, aga kuna kogu blogimaastik nagunii kihas sellest ja kõik tuututasid agaralt kaasa, siis ma otsustasin, et hoian seekord oma moka maas. Muidu on varsti täpselt selline olukord, kus pidupäev ise jääb tahaplaanile ja inimesed kipuvad unustama, et mis eesmärgil ja põhjusel üldse kokku tuldi. Nagu vabariigi sünnipäeva pidulik vastuvõtt, kus iga aasta kipub põhituum minema ikka kutsutud külaliste riiete kritiseerimisele, unustades ära, et mis sündmusega on üldse tegu. Seega soovin ma lihtsalt Epneritele kogu oma südamest palju õnnelikke ja armastuserohkeid aastaid! :)

Nädalapäevad tagasi väisasime meiegi Joosepiga ühte üliarmast pulmatseremooniat, kus meie armsad sõbrad, Carola ja Kristo, pühitseti pühalikku abiellu. Ma olen nüüd käinud ja näinud kolme pulma ning ma ei tea, kas nii on viisakas ja ilus öelda ja hinnangut anda, kuid kuna Carola ja Kristo pulm jätsid mulle niivõrd sügava mulje ning pugesid oma lihtsuse ja siirusega sügavale südamesse, siis minu arvates oli see viimane pulm nendest kolmest kõige ilusam. Võib-olla ka sellepärast, kuna antud pulmatseremoonia sarnanes kõige enam minu unistuste pulmadele. Laulatus ja kogu pulmatrall leidsid aset ühes kohas ehk Villa Nõvas. Kui hakkasime kodu poole liikuma ,siis Joosep peatas mu hetkeks villa ees kinni ja käskis poseerida, kuna valgus pidavat olema superhea ja nii ta siis klõpsutas minust päris mitu ja päris ühesugust pilti, hah.





Tseremoonia ise toimus õues ja ilm oli selleks enam kui ideaalne. Päike taevas siramas, kerge leebe tuuleke puhumas, rohutirtsud siristamas, lihtsalt super. Villa Nõva sisehoovis on kivisillutisega teerada, mille lõpus oli altar, laud, allkirjastamist ootav abieluleping ja loomulikult paaripanija ehk pastor. Külalised seisid siis kivisillutise kõrval oleval muruplatsil. See oli siis ka ainuke asi, mis oleks võinud olla ehk suts teistmoodi. No, et külalised oleks võinud paigutada istuma, aga no see oligi kogu ürituse ainuke miinus, pealegi väike miinus. Kuna mina unistan rannatseremooniast, siis ma ise kujutan küll ette, et meie külalised istuksid rannaliival valgetel toolidel. Lihtsalt vältimaks olukorda, kus inimeste tähelepanu võiks hakata hajuma, kuna mõtlevad, et huvitav, kui kaua see tseremoonia veel kestab, tahaks juba istuda, selg hakkab ka juba vaikselt tundma andma, lips pigistab jne. 

Kõigepealt saabus siis peigmees. Ja see oligi jälle üks minu suuri äratundmisrõõme, kuna mina sooviksin samuti, et meie pulmas ootaks Joosep mind altari juures, mitte et me saabuksime pastori ja külaliste ette käsikäes . Ma isegi ei tea kumb on levinum, kas see kui pruut ja peig saabuvad koos või see kui peig ootab kannatlikult ja närviliselt oma pruuti pastoriga altari juures. Mulle endale vähemalt tundub, et see esimene variant on levinum.
Kui peig Kristo ootas oma pruuti ja vaatas pikkisilmi villa poole, siis kõige esimesena tippis, tiptiptip, peiu ja külaliste poole nende koer Daisy, mis oli armsalt ootamatu ja pani külalised naeru kihistama. Seejärel sammusid maani ulatuvates kleitides pruutneitsid ja siis lõpuks vahetus muusika ning hoonest väljus imekaunis ja silmipimestav pruut. Mind pole küll enam võimalik pimestada, sest  noh, you get my point...

Pastor, kelleks oli Mart Metsla, oli super hea jutlustaja. Sellest kõnest ei puudunud manitsus, huumor, tähelepanu juhtimine, et mismoodi naist tuleb armastada, mismoodi tuleb mehele kuuletuda, teineteisega arvestada. Kõik oli lihtsalt kuidagi nii õige ja polnud sellist pikka nämmutamist ja sonimist ning seosetut juttu, mille käigus läheks mõte lendlema. Kõik oli nii paigas kui üldse sai olla.

Pärast tseremooniat toimus siis õnnitlemine ja lillede üle andmine. Siin oli pruutpaar kutsel eraldi avaldanud soovi, et mitte kollaseid lilli kinkida. Kõike muud võib, aga jumala eest mitte kollaseid. Kuna mina kandsin sinist kleiti ja Joosep sinist triiksärki, siis kinkisime ka terve kuhja siniseid krüsanteeme ning hiljem selgus, et pruutneitsidel olid ka sinised kleidid, nii et täitsa mätšis kogu see kompott.

Pulma loomulikult filmiti ja pildistati ka, aga kuna praegu Carola ja Kristo viibivad mesinädalatel Küprosel, siis pruutpaariga ühiselt tehtud pilte hetkel näidata ei saa. Antud pulmast ma muidugi näppasin enda unistustepulma veel ühe idee. Nimelt, kui rahvas sai grupipildi jaoks paika sätitud ja klõps sai tehtud, siis pärast lendas ka troon mitu korda üle, mis kogu tralli ülalt filmis. Rahval palutigi siis teha selline hetk, et kui pruutpaar meie ees suudleb, siis kõik hõikavad hurraa, plaksutavad käsi, niisama lehvitavad, teisisõnu väljendavad suurt rõõmu. Aga noh, eestlastele omaselt oli see rõõmu väljendamine selline so-so, veits leige. Paar plaksutust ja jeejee ja aitab kah. Aga no loodame, et filmile saadi ikka vähe entusiastlikum moment.

No vot, ja kuna mina tahan ka raudselt meie pulmatseremooniat filmile saada ja tegelikult tahaks kogu pulmapäeva filmida(pruudi ettevalmistumine, viimased mõtted enne altarile minemist, külaliste saabumine jne), siis nüüd olen kindlalt otsustanud, et troon peab ka kogu seda kupatust õhust filmima. Eriti elavalt kujutan ma seda ette, mismoodi hobugalessiga minu saabumist kirikusse õhust filmitakse, ülivõimas. Minu jaoks on just sellepärast see pulmavideo niivõrd oluline, sest mina ju pilte ei näe ja video kõnetaks mind nii palju enam. Tean, et see on mega kallis ja lisab kohe eelarvele vähemalt 700-1500 euri juurde, aga no ilma kohe kuidagi ei saa.
Ehh, ma olengi juba sujuvalt üle läinud oma unistuste pulmade kirjeldamisele. Aga noh mis seal ikka.

Kuna meie paikneme Pärnumaal, siis soov oleks Lepaninal abielluda ja sealt sai alguse ka minu soov teha laulatus rannas, kuna seal on selleks spetsjom altar. Üldse kogu see majutuskompleks on seal väga ilus ja romantiline. Ma olen oma unistuste pulma kokku kuhjanud sellised häästi emotsioonirohked elemendid, mis mulle pimedana väga tugevalt mõjuksid ja pakuksid väljaspoolt selliseid elamusi, mis mul visuaalsuse poole pealt jääks kogemata. Ma lihtsalt kujutan nii elavalt ette, mismoodi ma saabun luksusliku valge galessiga pulmapaika, Joosep ootamas mind pastori ja külalistega rannapromenaadi lõpus, vaikne tuuleke puhumas ja lained vaikselt loksumas- imeilus!

Ja kui alguses olin täiesti veendunud, et isa saab olema see inimene, kes mu üle annab, siis mu õde andis mulle veel ühe üliarmsa idee. Nimelt arvas Karin, et proua juhtkoer võiks mind hoopis mööda teed altarini saata. Et Janeti rakmed tõmbaks valge siidlindiga üle, rakmete sangade külge kinnitaks roosinupukesed ja olekski superluks. Ja nüüd ma olengi kahevahel, et kumma variandi kasuks otsustada. Kuigi keegi siin ütles, et võin ju mõlemat varianti kasutada. Aga nohjah, enne peaksime üldse oma pulmaeelarve kokku saama, mis aga hetkel tundub ilmvõimatu.
Ma kõige enam pelgan seda, et lõpuks, kui saame raha kokku, siis ma olen juba nii muldvana, et lähen logisevate proteesidega mehele ja siis vist enam ei kõlbaks ka valget printsessilikku puhvis pulmakleiti selga tõmmata. Aga noh, eks näis, mis saab. Ja kui liiga kaua veel oodata, siis poleks mul enam Janetit ka, kellega altari ette koos lohiseda.

Aga igatahes, Carola ja Kristo pulm oli lihtsalt imeline ja nii tore on näha, kui inimesed on õnnelikud ja leidnud oma teise poole, keda oma elupäevade lõpuni hoida ja armastada. Lihtsalt nii liigutav ja armas. Ma soovi nneile kahele turteltuvile pikka, õnnelikku ja seiklusterohket kooselu!!! Ja kõigile teistele tulevastele noorpaaridele ka! *süda*