Ma pole viimasel ajal üldse leidnud aega, et blogisse jõuda.Kuid nagu enamus teist teab, siis seekord oli mul päriselt ka vabandus mitte blogimiseks olemas. Noh, teate ju küll, käisin siin siirdamisel või nii. Kusjuures, haiglasse minnes tarisin ma arvuti ka kaasa, aga olgem ausad, see oli suht pointless, sest ma võtsin selle täpselt kaks korda kotist välja.. ja ilmselgelt mitte blogimiseks. Aga nüüd olen ma siin ja nagu ma suure suuga lubasin (vähemalt ma arvan, et ma kusagil midagi sellist olen teile lubanud), siis panen jõudumööda kogu siirdamisega seonduva info kirja: kuidas läks siirdamine ja opist taastumine, kuidas ma juba teisel päeval törts füsio peale oksendasin, miks ma kolm päeva järjest nutsin, miks olin oodatust kauem haiglas jne jne.

Nii, aga alustame siis algusest…
Esmalt tahan rääkida sellest, kuidas ma üldse selle kauaoodatud kõne siirdamisele sain ja milline oli minu reaktsioon. Olles eelnevalt kuulnud kõiksugu lugusid sellest, kuidas inimesed on suhteliselt apaatselt reageerinud (mitte et neil oleks ükskõik), lihtsalt osad neist on ilmselt minisüdari või šoki saanud ja siis ongi super apaatsed olnud. Umbes et aa, siirdamisele jah, oookei, eks ma hakka siis vaikselt tulema. Või siis nagu üks tore proua, südamega asja juures olev koduperenaine, kes palus siirdamiskoordinaatoril natuke oodata, kuna tal olevat hetkel supitegu pooleli. Et ta keedab selle lõpuni ja siis tuleb.
Mina igatahes olin otsustanud, et mina ei kavatse mitte mingil juhul apaatseks jääda või hakata supikest lõpuni keetma. Mina kavatsen juhheitada, rõõmust püsti karata ja hõisata jeeejeeejeeee, ükskõik kus ma parasjagu siis ka ei oleks. Poes, bussis, trammis, tänaval, vahet ei ole, igal juhul rõkkan rõõmust ning teeme Joosepiga selfi, pöidlad püsti ja saadame kõikidele oma sõpradele.

25. veebruari õhtal sain siis selle jeejee-kõne ja milline oli siis see minu suurejooneline reaktsioon ja vastus koordinaatorile. Esiteks, ma olin (!) suht apaatne. Kuulasin koordinaatori jutu ära, et mis tal öelda on ja siis küsisin oma aasta küsimuse – kas pean kohe tulema? Ei, Kai, ei pea kohe tulema, aega on selle neeruga.Tule siis kui saad või kui lumi maas, aasta pärast või nii. Me viskame neeru selleks ajaks sügavasse. Ära üldse põe. Lihtsalt geniaalne. Paluks mulle nüüd aplausi ja lilli aasta idioodi tiitli puhul. Nii palju siis minu fank jeest ja kukerpallidest ja rõõmust lakke hüppamistest, et kogu maailm saaks ikka aru kui õnnelik ma olen.

Aga okei. Aasta idioodi tiitel käes, läksin ma tagasi messengeri koosolekule, sest kõne siirdamisele tuli just täpselt siis, kui mul oli EV105 kontsertetenduse järgne koosolek ning me andsime kirjeldustõlgiga oma tööandjale ülevaate Estonias toimunust. Kui koosolek hakkas lõppema, siis viimasena andsin tüdrukutele oma uudisest teada. Mäletan, kuidas nad olid nagu misasja? Sa tulid koosolekule tagasi, olles ise saanud vahepeal sellise uudise osaliseks ja siis istud jumala tuima näoga koosoleku lõpuni, meile mitte midagi ütlemata ja ma olin nagu jep, ma tahtsin selle kõige magusama kirsi kõige viimaseks jätta.

Peale koosolekut hakkasin ma loomulikult inimesi läbi helistama. Esimene kõne läks Joosepile, kes oli parasjagu linnas. Kui ma ütlesin talle, et ma sain just kõne siirdamisele, siis tema reaktsioon oli kuidagi nii tore ja armas. Ma kujutan ette, et just nii võivad reageerida väga paljud mehed, kelle naine on esmarase ja siis kui algab sünnitegevus, siis nad on kuidagi toredasti ähmi täis. Joosepil oli umbes sarnane reaktsioon, et oot, mis asja, nüüd kohe või, eee, äää, okei. Mida ma nüüd tegema pean, kas tulen kohe koju või palju mul aega on?
***
Järgmiseks helistasin emale, kes sellisel kellaajal on tegelikult juba voodis ja loeb raamatut ja hakkab vaikselt juba unne suikuma. Ema võttis kõne vastu ja küsis rahulikult, peaaegu et sosinal: „Jaa, Kai, räägi.“

Mina: „Ma lähen siirdamisele.“

Ema sama unise ja rahuliku häälega: „Mida?“ ja siis juba äkilisemalt (ilmselt kargas voodist istukile) „oot, misasja!? Siirdamisele!? Millal? Nüüd kohe või?“ (ei pea vist kaugelt otsima, kust on minu „terava pliiatsi“ stiilis küsimuste esitamise geen päritud,muaha).

Siis helistasin isale, kes reageeris väga isalikult, öeldes „ohoh, vägev!“, nagu oleks tema väike tütar just äsja millegi suurega hakkama saanud, ma ei tea, võitnud näiteks mudilaste maratoni. Veel helistasin siirdamis õele Elole, kes oli siiralt pisarateni liigutatud ja kuidagi nii südantliigutav oli kuulda, kuidas inimene mulle kaasa elas. Me olime just kümme päeva tagasi käinud haiglas analüüse andmas ning ühtlasi astusime ka Elo juurest läbi. Viisime talle kimbu roosasid tulpe, sest päev enne seda oli olnud sõbrapäev. Kui aga Elo esmaspäeval tööle tuli (siirdamine oli pühapäeval) olid tulbid lõpuks kõik oma kroonlehed maha langetanud. Kui Elo mulle seda lugu rääkis, siis ütles, et see oli kuidagi nii märgiline olnud, et meie kingitud lilled õitsesid täpselt nii kaua, kuniks mulle sobiv doonor leiti.
***
Ja loomulikult ei saanud ma jätta helistamata ka Kikule, kes ilmselt sõpradest tundis selle kaheaastase dialüüsravi vältel kõige enam huvi, kas ma sain uue neeru, küsides seda iga jumala kord kui helistasin või messengeri kirjutasin. Kuid Kikuga on selline lugu, et ta on veits nagu maal elav Milvi, kes on hommikust saati mööda peenravahesid roomanud, istutanud ja rohinud, loomi talitanud, heina vikatiga niitnud, keetnud-vaaritanud -küpsetanud ja siis õhtaks on nii läbi nagu tühi kartulikott, et poeb kohe peale aktuaalset kaamerat  koikusse ära. Lihtsalt selle erinevusega, et Kiku ei jaksa isegi aktuaalset kaamerat ära oodata, tema ronib juba kell viis õhtul oma tekikuhilaga  diivanile, vaatab sajandat korda Grey Anatoomiat või mediteerib end sõprade unenägudesse, et viia neid jalutama oma miljonivaatega korterisse või siis uurib planeetide, tähtede ja teiste taevakehade liikumisi, kiiruseid ja kes millal keda varjutab ja siis saadab põnevamaid fakte sõpradele messengeri (sry, ilmselt ajasin praegu suht pada, aga ma ei oska nii targalt kosmosest rääkida). Igatahes, fakt on see, et Kiku läheb suht varakult magama, umbes kell 21 magab juba õndsat und või kui ei maga, siis üritab magama jääda ja kui keegi peaks tema püha üritust häirima, siis võib ta väga kurjaks saada.
Etteruttavalt ütlen ära, et kell oli juba 21.. ja ma helistasin.

Kiku esimene lause mulle: „Parem oleks, et sa said neeru!“ (ma ütleks, et praegu seda siia kirjutades kõlab see veits nagu ähvardus, pluss ta oli suht tusane).

Mina: „Sain.“

Kiku juba palju rõõmsamalt: „Houly-mouly! Päriselt või?!“

Arvestades, millise „ülevoolavalt sõbraliku“ häälega ta mu kõne vastu võttis, siis kui suur tõenäosus on, et ma oleksin praegu elus ja kirjutaksin siin teile oma haiglamemuaare, kui oleksin öelnud eeem, ei, tegelikult helistasin ma niisama, et lihtsalt veits lobiseda ja küsida, mis teed.

Aga nii palju siis nendest perele ja sõpradele teatamistest. Kuna koordinaator ütles, et mul on kaks varianti, kas a. ma tulen ööseks haiglasse ja juba hommikul vara hakatakse mind opiks ettevalmistama või b. ma magan öö kodus ja pean hommikul hiljemalt kell 8 olema TÜ Kliinikumi erakorralises. Ma otsustasin viimase kasuks, sest esiteks, Joosepit polnud kodus ja teiseks, ma olin liiga elevil, et olla suuteline kokku panema oma viimaseid asju (hambahari ja -pasta, aluspesu, näokreemid, pesemisasjad, arvuti – mida me nüüd kõik teame, et ma kasutasin kogu aeg ja väga palju, khmm).
Öösel ei maganud ma muidugi sekunditki, muudkui ketrasin, kas kõik asjad on olemas, kas ja kui palju ravimeid ma peaks kaasa võtma, kas insuliini läheb ka peale siirdamist vaja, kas ma peaks kaasa võtma kolm või viis paari sokke ning muud säärased eluliselt olulised küsimused vajasid öösel vastuseid (mitte et ma olin haiglasse minemas, kus on lademetes tablette ja muid vajalikke ravimeid,tarvikuid, tuduriideid, juhuks, kui minusugune kuldaju peaks midagi olulist maha unustama… aga noh jah).

Hommikul, enne kukke ja koitu vedasime mu haiglakodinad autosse (või noh, her abikaasa vedas, minul oli daamile kohaselt ainult ridikül ja näpu otsas sussikott). Autos käisime veel viimast korda nimekirja mu asjadest üle ja kui tundus, et kõik on olemas, vähemalt oluliseim, startisime Tartu poole. Kell 7 olime Kliinikumi parklas  ning enne, kui sisse läksime, istusime hetke niisama. Lihtsalt olime, sest me ei teadnud, mis meid täpselt ees ootab, kui kiiresti hakkavad asjad sees liikuma jne. Mingi hetk aga pigistas Joosep julgustavalt mu kätt ja ütles: „Olgu, kallike, aeg on minna.“

Sellest, mis edasi juhtus, kirjutan juba oma järgmises postituses. Millised protseduurid mind enne siirdamist ees ootasid, kuhu meid edasi suunati, mida kirurg käis enne oppi rääkimas jne jne, kõik see tuleb ja veel palju muudki. 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päris algusest...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle üks koolitaja ning küsis, kas oleksin valmis BFMis uut kirjeldustõlkide kursust konsulteerima. Võtsin esiti natuke mõtlemisaega, sest paljuski mõjutab minu praegust elukorraldust dialüüs ja voolikute otsas elamine. Aga kuna ma pole kunagi olnud eriline mugavustsoonis kügeleja, siis peale mõningast vaagimist andsin koolitajale oma jah-sõna.

Kuna koolituspäevad toimusid nädalavahetuseti, siis oli mul kaks valikuvõimalust. Ma kas a. oleksin pidanud ärkama pool kuus hommikul, loksuma kaks ja pool tundi bussiga Tallinnasse ja õhtul tagasi. Koju jõudes kohe magamistuppa suunduma, et end masina külge ühendada, et jõuaks dialüüsiga hommikuks valmis. või variant b. oleksin tellinud käsilahused, maskid ja muu dialüüsiks vaja mineva tavaari tuttava poole ja teinud endale ise iga nelja tunni tagant kotidialüüsi.

Selles mõttes tundus teine variant natsa inimsõbralikum, et ma poleks pidanud nii palju bussidega loksuma, ent sellel olid ka omad miinused. Üks suur miinus oli see, et koolis polnud nimelt sellist kohta, kus oleks tagatud piisav steriilsus. Või noh, kui ma oleksin küsinud, siis oleks vast ikka mõni ruum leitud, aga ega see pole päris nii lihtne ka, et viskad aga oma kotid lauale ja hakkad pihta. Neid lahusekotte tuleb eelnevalt soojendada, kuskile kõrgemale üles riputada jne. Lisaks poleks ma saanud iga dialüüsikord kuskile pooleks tunniks ära kaduda. Ja lisaks oleks pidanud ma iga kord ka neli liitrit lahust, korke, maske ja desot kooli kaasa tarima. Teisisõnu, see päevane kotidialüüs tundus ikka maru keeruline. Kui mitte öelda võimatu. Kuigi ma usun, et on ka neid tublisid inimesi, kes on sellega hakkama saanud. Lihtsalt mina tundsin, et minu jaoks oleks see liig, mis liig.  Ning kõiki neid asjaolusid arvesse võttes saigi otsustatud, et hakkan hoopis tuttava pool iga nelja tunni tagant endale kotidialüüsi tegema – öösiti. Et esimese teen õhtul kell kaheksa, siis järgmise teen südaööl, siis kell neli ja viimase teen hommikul nõks enne kaheksat, et jõuaksin õigeks ajaks koolitusele.

Ma peaks vist selle ka ära mainima, et ma polnud varem mitte ühtegi korda üksinda ise kotidialüüsi teinud, seni oli alati keegi kõrval olnud. Ja teate ju seda ärevustunnet küll, kui enam pole kellegi peale toetuda ja kogu vastutus lasub nüüd ainult teie endi peal. Vot täpselt nii ma end tundsinki. Nii et ma hästi natukene, nii linnunokatäie, muretsesin, et kas saan ikka hakkama. Ja noh, nii ette ruttavalt võin öelda, et sain.. kui välja jätta see üks kord, haha.

Kõik sujus vägagi hästi. Tuttav loovutas mulle selleks puhuks isegi enda magamistoa, kuhu oli tarinud ka tugitooli, et saaksin mugavalt istuda kui lahuse vahetust teen. Veel oli integreerinud riidepuust konksu, et mul oleks kuskile seda kaheliitrist lahusekotti riputada. See peab minust nimelt kõrgemal olema, et gravitatsiooni tõttu hakkaks uus lahus kõhtu voolama.

Oli teise päeva öö. Neli dialüüsikorda oli edukalt juba selja taga. Kell oli just neli saanud ja olin end voolikutega ära ühendanud. Kui kõhuõõnsusest oli lahus kenasti trenaažikotti jooksnud, siis järgmiseks oli vaja lahusekotist mullid lasta trenaažikotti. Selleks tuleb aluse peal olevat ketast keerata päripäeva, mis on süsteemi külge voolikute ja kottidega ühendatud. Kui aga see mullikeste osa vahele jätta, siis see põhjustab väga suurt ebamugavustunnet ja valu õlgades, kuna mullid otsivad kehast väljapääsu. Mul ükskord juhtus nii, et paar väikest mullikest pääses kõhukelme vahele ja mine metsa! See oli tõsiselt ebamugav ja vastik.

Niisiis. Keeran mina ketast ja ma ei kuule, ma ei kuule, et mullid jookseksid trenaažikotti. Proovisin natuke seda ketast siia-sinna keerata, ent mitte väga palju, sest seda ei tohi steriilsuse tõttu suvaliselt lapata. Susisin, mis ma susisin, aga ma ei kuulnud, et mullid oleksid lurinal trenaažikotti voolanud. „Nüüd on pekkis,“ mõtlesin mina. Mulle ei jooksnud ja ma ei julenud järgmisesse asendisse ehk sisse voolu peale ka ketast keerata. Kontrollisin uuesti lahusekotti, see tundus korras olevat. Kontrollisin voolikuid, need tundusid ka korras olevat. Mudisin uuesti vooliku kohta, mis lahusekotti sisse läheb, et äkki on kuidagi vale nurga all või midagi ja ei saa lahust kätte. Ei, ikka ei midagi. Minu mõistus oli otsas.

Lõpuks tegin Joosepile videokõne ja rääkisin mure ära. Joosep ütles, et ma streamin talle praegu enda vaadet. Ehk et kõik on pime ja et ta ei näe väga hästi, mida ma talle näitan. Et kas ma ei saaks tuld põlema panna. Aga ei saanud ju! Ma olin vooliku otsas ja toauksest eemal. Püüdsin lähedalt näidata ketast, et mis asendis see on, näitasin lahusekotti jne. Joosep ütles ainult seda, et ta näeb, et lahusekott ripub seal, aga see on ka kõik. Kettaga läks veits paremini. Seda oli paremini näha ning lõpuks võttis ta kodus ka ühe käsilahuse kasti lahti, et tal oleks samasugune ketas käes ja et saaks mind paremini juhendada. Aga ei midagi.

Mina jahusin endiselt oma teooriat sellest, et ilmselt on lahusekott praak ja et äkki ma võtan kastist ikka uue koti ja alustan otsast peale. Aga Joosep ei tahtnud hästi uskuda, et asi selles on. Küsis, kas ma enne ikka rullisin koti kenasti lahti.
See on selleks vajalik, et ained omavahel seguneksid. Need on alguses kahes eraldi kambrikeses, mis on keskelt liimitult kinni. Ja kui hakkad kotti nurgast rullima, siis lööb survega selle keskkoha lahti ja vedelikud segunevadki.
Ma räägin, et jaaa, rullisin. Kõik tehtud. Joosep küsib veel üle, kas ikka korralikult rullisin. Ma vastu, et jaa, korralikult. Kontrollisin, lahus pääseb voolikuni.

Kui olime üle poole tunni seal jauranud, otsustasin, et davai, aitab küll, ma võtan selle lahusekoti kaenlasse ja lähen otsin selle lollaka lüliti üles! Telefoni jätsin tugitooli, kuna seda dialüüsimanti oli juba niigi palju ja selle väikese asja jaoks polnud mul enam lihtsalt käsi.
Egas midagi. Esimesed kaks minutit ma pidasin sõjaplaani, et kuidas üldse liikuma saada. Aga lõpuks jõudsin nõule, et kõige mõistlikum on lahusekott kaenlasse võtta, ketas teise kätte ja siis jupikaupa põrandal lebavat trenaažikotti endale järele sikutada. Ma liikusin nagu killavoor edasi, tegin heal juhul kaks tibusammukest ja siis keerasin jälle ümber, et trenaažikotti endale natuke järele tõmmata. Probleem seisnes selles, et see trenaažikott ei tohtinud pingesse minna, sest siis ta oleks hakanud mu kõhus olevat voolikut välja sikutama. Ja no seda me poleks ju tahtnud, et ma üks hetk avastan, et oi näe, kellegi dialüüsitoru vedeleb siin vaiba peal…

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, jõudsin ma toaukseni. Koban ukse kõrval olevat seina, aga mida ei ole, lülitit ei ole. Selge. Kuna tegu on läbikäidava toaga, siis oh õnne, lüliti on teise ukse juures. Einoh, mis häda mul selle teise ukseni siis pool viis hommikul koos lahusekottidega jalutada ei ole. Ja nii me lohisesimegi, mina ja kamraadid lahusekotid, teise ukseni. Võiks öelda, et me lausa lendlesime sinna.. või siis mitte. Vahepeal, kui olin oma kottidega keset tuba jõudnud, kippus mul reaalselt vägisi naer peale tulema, sest ma kujutasin nii elavalt ette, kuidas kõrvaltoas ärkab tuttav sügavast unest üles, mõtleb, et mis kummaline sahin see on ja siis hiilib kikivarvukil toauksele, lajatab valju plõksatusega tule põlema ja siis avastab minu keset tuba lahusekottidega ukerdamas. Ja siis ma oleks seal nagu aa, tänks, et tule põlema panid, ma just olin sinna poole teel.
Aga tuttavat ei tulnud, õnneks või kahjuks, ning ma jõudsin lõpuks selle teise ukseni. Kobasin uuesti ukse kõrval olevat seina ja oh imet, ma leidsingi mingi ümmarguse asjanduse, millel oli kolm väikest väljaturritavat nupukest vms. Ja kuna mitte midagi muud ei olnud ukse kõrval,siis tekkis kuri kahtlus, et see nikerdis seina peal ongi vist mingi nõukaaegne lüliti. Nüüd tekkis muidugi aga küsimus, et millist nuppu ma vajutama pean…
Hingasin raskelt välja, tegin südame kõvaks, pigistasin silmad kinni (ärge küsige miks ma seda veel tegin, ma tõesti ei tea. Võib-olla, et siis oleks valutum elektrilööki saada ja sellesse surra) ja vajutasin ühe nuppudest alla. Ma küll ei näinud, kas toas läks valgus põlema, aga kõigi eelduste kohaselt läks, sest see lüliti surises ikka väääga kahtlaselt. Nii kahtlaselt, et seda oli lausa kuulda, et selles lülitis on mitusada volti. Otsustasin sealt kiiresti jeehat tõmmata, sest mul hakkas veits kõhe seal suriseva lüliti kõrval oma lahusekottidega seistes.

Telefoni juurde tagasi jõudes ütles Joosep rõõmsalt: „Oo, tsau kallis! Ma näen sind!“
Jess, hakkama sain, korraldasin härra nägijale soovitud valguse.
Järgmiseks andis ta mulle korralduse uuesti näidata lahusekotti. Ma palusin tal veits oodata, sest ma pidin esmalt selle tagasi konksu otsa panema. Kui see sai tehtud ja ma telefoni lahusekoti peale suunasin, hakkas ta südamest naerma ja ütles, et kuule, sa pead selle lahusekoti ikka lõpuni lahti rullima. Et praegu see ripub nagu mingi rinnahoidja seal konksu otsas.
Ma olin nagu mis asja!? Ma ju rullisin. Aga tõepoolest. Kui ma seda uuesti katsusin, siis sain ise ka aru, et üks osa lahusekotist oli ikka veel kinni ehk lahtirullimata.

No vot see on see poolmagades dialüüsi tegemine. Aga vigadest õpitakse ja rohkem mul midagi sellist ei juhtunud. Edaspidi rullisin kohe erilise hoolega neid kotikesi.

Tõele au andes, siis ma ei arvanud, et ühele postitusele järgneb kohe teine samateemaline postitus, aga paraku on asjalood sedapsi, et olin siin vahepeal uuesti haiglas. Ma esialgu tükk aega mõtlesin, kas ja kui palju ma tahan antud teemat avalikult jagada, ent siis jõudsin selgusele, et kuna see puudutab väga otseselt meie edasist elu, siis otsustasin kogu teekonda kajastada ka siin – virtuaalselt, kogu oma ilus, valus kui ka võlus.

See pole mingine uudis, et olen tublisti üle 10. aasta elanud diabeetilise neerupuudulikkusega ja vähe ma ei kuulnud algusaastatel igal nefroloogi visiidil, et pane vaim valmis, varsti hakkad dialüüsis käima. Selline jutt väsitas kohutavalt, just emotsionaalselt. Nii ma otsustasin vahetada arsti. Parim otsus ever!
Elasin siiani siis rahulikult oma elukest, käisin regulaarselt kontrollis, sest teadsin, et ühel päeval saabub ikka see päev, kus ma vajan doonorneeru. Kui selle aasta septembris oli mu kreatiniin 354 ehk sisuliselt pool maad dialüüsini (kusjuures viimane lõpp läheb kiiremini), siis teadsin, et aasta-kahe pärast ilmselt hakkab kogu see pull pihta, kuid võta näpust. Oktoobris põetud kastriit ehk maopõletik kiirendas natuke asjaolusid. Kõiksugu põletikud on neerudele väga kurnav protsess ja nii said ka minu neerud põntsu. See tähendab seda, et paari kuuga minu kreatiniin tõusis üle neljasaja.

Loomulikult ei vaadata ainult kreatiniinitaset, vaid palju laiemat pilti, sest neerupuudulikkusega inimestel kipuvad muud näidud samuti lappesse minema, nagu näiteks kaalium, fosfor, kaltsium jne. Kui mu nefroloog, dr. Madis Ilmoja (minu suurepärane arst) kutsus mind haiglasse – statsi, et mu üldine tervislik olukord ära kaardistada, kuna me sammume tasapisi dialüüsile lähemale, siis mulle tehti kõikvõimalikud uuringud: jalgade veresoonte ja arterite uuring, röntgen, mitmesugused vereanalüüsid, neerude ultraheli, EKG, südameultraheli ja, vererõhu monitooring jne.

Ja mis nad siis avastasid…
Ultrahelis selgus, et mu neerud on hakanud kärbuma. See tähendab seda, et kui ma oleksin terve, siis mu neerude suurus oleks 10-11 cm, aga minul on üks neer 9 koma midagi ja teine neer 8 koma midagi. Mis on tunnistus sellest, et mu neerufunktsioon on langenud ja langeb ajas veelgi enam. Südame ultraheliga oli selline lugu, et mul avastati südame alumise lihase kahjustus. Kardioloog, dr. Kasper, ei saanud päris selget pilti, kas mul on infarkt olnud või mul on oht selleks, aga midagi on seal nihu. Seepärast tehti mulle järgmisel päeval, peale südame UH, uuesti ka EKG, veendumaks, et see polnud mingi ühekordne anomaalia. Paraku ei olnud. Mulle oleks tegelikult vaja teha kontrastainega uuring, aga seda nad hetkel teha ei saa, sest kontrastaine mõjuks minu neerudele antud olukorras nii laastavalt, et ma sisuliselt kukuksin mõne nädalaga dialüüsi. Kuid selge on see, et mind ootab ees südame sondeerimine. Kuid hetkel otsustati, et kõik see saab toimuma alles siis, kui hakkan dialüüsis käima, sest siis aitab masin mürgid organismist välja loputada või filtreerida või mis see korrektne meditsiiniline termin siin nüüd olekski?

Esimese hooga tõmbas kõhedaks kogu see pealetulev info, natuke oli vaja aega, et kõike seda seedida, aduda olukorra reaalsust, just emotsionaalselt. Ent tänase seisuga olen ma küll ebalev, kuid optimistlik. Ebalev sellepärast, et ma pole päris kindel, mismoodi kõik reaalis välja hakkab nägema, sest mul seisab ees päris mitu operatsiooni – dialüüsi ettevalmistus op, südame sondeerimine, siirdamine ja võimalik, et üks op tuleb veel seoses ühe tsüstiga, mis mul avastati juhuslikult siis, kui ma gastriidi tõttu käisin kompuutris.

Paramparamparaa, ja nüüd minu kõige lemmikuma osani!!! Nefroloog ütles, et nad tahavad mulle siirdada doonorneeru koos pankreasega ehk kõhunäärmega, mis sisuliselt tähendaks seda, et ma saaksin mitmeks aastaks diabeedist vabaks! Awesome, kas pole!? Mina muidugi uurisin ka rasestumise ja lapse kandmise kohta. Tänapäeval lubatakse doonorneeruga last saada ja arst ei öelnud, et olen puhta segi läinud, vastupidi, rääkisime kõik kenasti omavahel läbi ja kui uurisin, kas siis on ka võimalik last saada  kui pankreas siirdatakse, siis ütles, et väga huvitav küsimus, et mitte ükski teine patsient pole talle varem sellist küsimust esitanud ja et ta ei näe põhjust miks ei peaks saama. Ent peale pisukest mõtlemist lisas, et ainsaks takistuseks võib saada see, et kuna uus kõhunääre siirdatakse peensoole külge, siis loote kasvades võib see hakata siirikule survet avaldama. Kuid muud põhjust last mitte saada ta küll ei näe. Lisas veel, et ta kindlasti uurib selle oma kolleegilt, kes neid siirdamisi teeb    , järele.

Ise mõtlen, et kui juhtub ime ja kõhunäärme siirdamisega pole lapse saamisega takistusi, siis ma saaksin ju sisuliselt ilma diabeeti põdemata lapse ära kanda. Laps tuleks muidugi keisriga, sest doonorneeruga ei tohi ise sünnitada ja samuti ei saaks beebi rinnapiima, vaid RPAd, aga see kõik oleks lapse saamise kõrval titimiti. Aga ärme hakka enneaegu lootusi üles kruvima, sest enne tuleb kirurgi vastus ära oodata ja enne pean ma südamesondeerimisel ära käima, dialüüsi saama, neeru ootama, neeruga elama ja ravimidoosid paika saama ja veel natuke elama ja kui kõik on parlanksis, siis tuleb vaadata, mida mu emakas ja munasarjad kogu sellest värgist arvavad jne. Aga ikkagi on tore, et kuskil tunneli lõpus paistab pisike valguskiir.
Kas ma olen õnnelik? Jaaa. Kas ma olen lootusrikas? Jaaa. Kas ma kardan natuke? Oojaaa. Aga ma tean, et ma saan hakkama!