Eelmise nädala esmaspäeval käisin ERRi raadiomajas, kuna käisin ülemaailmse diabeedipäeva raames Vikerraadio hommikuprogrammile intekat andmas. See lastakse homme hommikul *visates praegu pilgu kellale, siis tegelikult juba täna* eetrisse.

Põhjus, miks sellest üldse kirjutan, on nimelt selles,et üks küsimus, mille Taavi Libe mulle esitas, jäi mind mu oma vastuse tõttu kummitama.Küsimus oli siis järgmine: mis on see, millest ma kõige enam peale nägemise kaotust puudust tunnen?

Võiks ju arvata, et siin pole mitte millegi üle pikemalt vaja mõelda, sest asju, millest ma puudust tunnen, tuleb kamaluga. Aga võta näpust, ei tulnud. Ma päris tükk aega mõtlesin, et no millest ometigi võiksin ma puudust tunda, aga esimese raksuga ei tulnud ühtegi asja pähe. Imelik, kas pole!? Oleks võinud öelda, et tahaks oma vanemaid, Joosepit, õde ja õelapsi näha. Et milliseks on nad ajaga muutunud. Janeti pähklipruunisid silmasid tahaksin väga näha. Teha väikese jalutuskäigu linna peal ja uudistada neid kohti, mis on peale ehitusjärgseid muudatusi külvanud rohkelt segadust ja mind korduvalt ära eksitanud. Ma oleks võinud öelda, et tahaks uusimat tehnoloogiat ja värve näha, sest mõned neist on hakanud mälus tuhmuma. Läheks kaeks tänapäeva kinos 3D filmid üle.Läheks seenele. Läheks turule. Lahendaks ristsõnu. Loeks võrkkiiges raamatut. Seda päris raamatut, paberist lehekülgedega ja puha. Teeks endale autojuhiload ära ja istuks autosse, millal iganes hing ihkab ja põrutaks seitsme tuule poole ja lihtsalt oleks. Olles vahepeal lihtsalt kellegist täiesti sõltumatu. Käiks ja pildistaks ilusaid-toredaid hetki. Ehitaks ja remondiks kodu ning tuiaks mööda sisustuspoode ringi ja kahmaks kõike meelepärast kokku ja vastavalt tähtpäevadele meisterdaksin kõiksugu vahvaid asju ja dekoreeriksin kodu ära jne.

Ehk siis kõikide nende näidete põhjal võiks öelda, et ma tunnen väga puudust iseseisvusest. Vabadusest olla sõltumatu. Sellest elementaarsest igapäevasest vabadusest, mis kõigil teistel on olemas. Ja ma arvan, et inimesed võiksid seda iseendaga aega veits rohkem väärtustada, mitte võtta iseenesest mõistetavana, ja teha just neid asju, mis teevad hingele pai. Sest hoolimata sellest, et me inimestena oleme sotsiaalsed olendid, kes vajavad teist liigikaaslast enda kõrvale, siis vajab iga inimene ka aega omaette olemiseks.

Täitsa imelik, et see imelihtne asi ei turgatanud inteka ajal mulle kordagi pähe. Ma vastasin hoopis midagi muud, mis on samuti minu jaoks väga oluline teema, ehk üksteise märkamine. Kuid absoluutselt teisest mastist ja pole nagu eriti seotud isiklikult minu endaga või nägemise kaotusega. Veits kõlasin nagu MW, kes soovib kõigile maailmarahu, headust, lahkust, et näljad ja sõjad lõppeksid. Mis iseenesest, arvestades praegust maailmas valitsevat olukorda, pole sugugi mõttetu lillelapselik soov, aga no saate aru, eks?

Korra veel mõtlesin, et aga äkki ma olengi oma sellise elukesega nii ära harjunud ja elan rahus oma pimedusega, et ma ei mõtlegi konstantselt iga päev nendele asjadele, millest ma olen ilma jäänud ja et oioi, millest kõigest ma veel jään ilma. Et järelikult see väide, mida ma päris palju olen öelnud, et ma olen õnnelik ja rahul oma praeguse olekuga, vastabki tõele. Vastab tõele, et ma ei tihu kuskil looteasendis üksi nutta, et miks elu on ebaõiglane ja miks ma ei saa enam kõiki oma lemmik tegevusi teha jne.

Ma lihtsalt olengi rõõmus ja tänulik kõige muu eest. Ma olen rõõmus ja tänulik, et diabeedi tüsistuse tagajärjel pole mul veel jalgu alt ära amputeeritud ja olen tänulik, et ma jaksan toimetada, blogida, olla armastav ja hoolitsev naine oma mehele ja suudan olla inspiratsiooniks ka teistele. Ma olen lihtsalt lõpmata tänulik ja tunnengi rõõmu teistest väikestest asjadest. Mu maailm pole pilkane pime koht, kus on hirmus ja kõle. Mul paistab ka siis päike, kui päev on sompus, sest mu pool vigane silmanärv viskab mulle aeg-ajalt vimkat, tekitades mulle tunde nagu täna oleks helge ja valgusküllane päev, kuigi reaalselt on taevas ja kogu olek hallimast hall. Aga ei, mitte mul! ;)

Kuid eks kuulake ise seda intervjuud ja minu vastuseid, mis ma seoses ülemaailmse diabeedipäeva raames andsin. Ehee, no näed, see küsimus, millest ma puudust tunnen, jäeti üldse intekast välja. Ju ma mõtlesin liiga kaua ja kuna ma ei vastanudki lähtudes enda vajadustest, siis polnudki vist mõtet sisse jätta. Intekat saate järelkuulata SIIT! Ja selle põhjal kirjutatud artiklit saate lugeda SIIT! :)

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas.     ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või  usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

Jah, lugesite postituse pealkirja õigesti. Kohe seletan lahti, et mis hullumeelsus mind seekord on tabanud. Kui täiesti aus olla, siis olen antud postitust tahtnud juba ammu kirjutada, aga no ma lihtsalt ootasin selleks õiget hetke.

Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.

Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.

Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.

Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:

• Taskukohast cateringi, kes hoolitseks hõrkude suupistete eest.
• Joogipoolist, nii külma, kui ka sooja, mahla-smuutisid-vett-veini jms. 
• Video- ja fotograafi (et saaksin vajadusel, kui kurbus hinge poeb, video lahti klõpsata ja meenutada kõiki neid toredaid inimesi, kes minust hoolivad ja kaasa elavad).  
• Humanast või kuskilt second handist hunnik ägedaid peoriideid. Ma nimelt tahaks võimaluse korral orgunnida peopaika pimeda garderoobi, kus iga külaline peab puhtalt kompimise abil endale uue outfiti peo ajaks otsima/sobitama. Puhtalt tunnetuse põhjal, et milline materjal tundub sõrme all sümpaatne või milline lõige tundub mõnus. Ma pole veel sada prossa kindel, aga võib-olla oma lahkusest panen sinna pimedasse garderoobi ka paar värvimäärajat, et saaksite mingigi aimduse sellest, et millised värvid teie uues outfitis võiksid olla esindatud, no et ikka sobituks juuste ja silmadega kokku :D

Selle viimase punkti täienduseks ütlen nii palju, et loomulikult pole keegi kohustatud sunniviisiliselt kandma puusse pandud outfiti, aga no minu meelest oleks see maru naljakas, aga kui te tõesti häbenete oma pimesi tehtud valiku tõttu endalt silmad peast, siis no worries, keegi ei pea end peo lõpuni kuskile vetsu loputuskasti taha peitma või pimedasse nurka varjuma, sest võite soovi korral oma tuldud rõivastuses edasi pidutseda, aga lihtsalt eksperimendi mõttes oleks see fun! Idee seisneks selles, et see annaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi pimedana võib käe all asi tunduda ilus ja sobilik, kuid reaalsuses woop-woop. Julgematele võiks päeva lõpuks korraldada ka "Aasta Moeprohmaka" valimised :D

Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.

Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.

Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D

Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)

Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com

Jep, nii ongi, mina hakkasin tänasest kannatamatult kevadet ootama.Kohe päris tõsiselt. Mul on selle kevadeootusega alati olnud sellised lood, et kui jõulud ja aastavahetus on läbi, kingitused jagatud ja raketid taevasse lastud, siis minugipoolest võiks juba 1. jaanuari hommikul muru tärkama ja sinililled õitsema hakata. Eriti nüüd, kus ma olen selle talve kohustusliku tegevusplaani ära täitnud ehk et kelgutamas ja suusatamas on käidud ja no mida talvelt veel tahta, eks. Aaa, no okei, lumeingleid ja lumememme pole teinud, aga kui see on ainus tingimus kevade tulekuks, siis ma võin homne päev majaesise memmesid täis ehitada.

Aga rääkides suusatamisest, siis see oli minu teine suuskamine pimedana ja kahtlemata esimesest korrast tpalju edukam. Eks seekordne suusatamine oli selles mõttes ka vähe ohutum, kuna erinevalt Kikust, polnud Joosep enamus ajast siruli maas, vaid jälgis kullipilgul kuhu ma suusatan. ja kuna mul endal on ka see võssi sõitmine, ninast ja peast vere lahmamine värskelt meeles, siis ma ise seisin ka oma turvalisuse eest valju kisendamisega, no et Joosep ei kaotaks valvsust. Põhilaused, mida ma mäele minnes ja mäest alla sõites röökisin olid: "Joosep, ma ei taha!", "Ma saan surma!", "Ma ei taha, ma ei taha mäest alla suusatada!". Viimast ei võtnud muidugi Joosep kuuldagi. Tema arvates olen ma peale 4m kõrgusest hüpekast alla hüppamist kartmatu terasnaine. Võib-olla isegi olen, aga sellisel juhul terasnaine, kes väriseb sisemiselt nagu haavaleheke.

Aga ma ütlen ausalt, et kui ma kirjutasin siin, et pimedana kelgutada on niii jube, siis unustage kogu eelnev jutt ära ja ma ütlen, et pimedana mäest alla suusatamine on miljon korda jubedam. Ma olen edaspidi iga kell valmis kelgutama, ärge ainult enam sundige mind mäest alla suusatama. Ainsad, kes kogu sellest möllust ja trallist rõõmu ja elevust tundsid, olid Joosep ja Janet. Mina tundsin ainult, et mul varsti ütlevad siseorganid suurest pingest üles. Janet oli eriti pöördes, kepsles ja kargas ringi ja kui ma siruli lendasin, siis tuli jorisedes ja urisedes mu rannet näkitsema ja sikutama. Kui ma lõpuks suusad jalast võtsin, siis ma hüppasin üles-alla ja ütlesin Joosepile, et nii mõnus on kahe jalaga maa peal olla ja mitte kuskile libiseda.

Olgugi, et mul oli vahepeal mäe peal selline tunne nagu mu süda annaks kohe saba ja silmamunad kukuvad suurest kisendamisest pealuust välja ja terve järgneva aasta adrenaliinidoos on mitmekordselt ületatud, siis tegelikult nüüd kodus olles on päris vahva ja hea tunne, et suuskamas käisime.


Joosep tegi mäe peal minust mõned klõpsud ka. Kvaliteet annab muidugi tugevasti soovida ja tagatipuks vaatan ma järjekordselt totaalselt mööda, aga mis seal ikka, selline ma kord olen. Alati lihtsalt ei õnnestu tabada kaamerat ja seekord unustas Joosep ise ka jälgida, et ma vaataksin õigesti, aga tühja kah. See ongi ju pimeda blogi, nii et pohlad.

Issand küll, nädal on märkamatult mööda tiksunud ja ma pole suutnud siia silpigi kirja panna. Ma ütlen see blogi on üks kurjajuur. Tekitab sõltuvust. Ja oleks siis mul millestki kirjutada, et oma sõltuvust natukesekenegi leevendada, aga tee või tina, no EI ole. Ja siis ma olen nagu üks vaevatud ja piinatud hingeke, kes kogu aeg tunneb mingit sisemist vajadust kirjutada, jagada, niisama natuke muliseda, aga kui ma reaalselt poole käesolevast nädalast olen lihtsalt hambad laiali maganud, siis ei saagi olla millestki kirjutada.

Tjah, aga eile oli minu selle nädala tippsündmus. Me käisime kelgutamas. Mina koos naabrilaste ja Riinaga. See oli lihtsalt ulme. Mäest alla tuhisedes mõtlesin reaalselt, et need on minu elu viimased sekundid. Ma enam ei mäleta, või siis ei taha mäletada, et mitu korda olin ma sunnitud mäest alla kelgutama, aga iga kord, kui ma ühes tükis ja elusana alla jõudsin, siis tänasin taevaisa. Ma kõlan vist nagu mingi viimane hädaline, aga ausalt, kas olete kunagigi proovinud kelgutada silmad kinni? Ja ma ei pea siin silmas seda, et sätite end mugavalt ja hästi paika, vaatate veel viimast korda üle, et kuhu on kelgunina suunatud ja siuh, lasete mäest alla. Ma pean siin silmas seda, et kui jõuate mäe otsa, siis sulgete koheselt silmad, las kaasas olevad nägijad tiba juhendavad, et kus kelk asetseb ja hea oleks, kui nägijad kontrollivad laskumise ka üle, no et Sa kuskil võsas või kraavis või peale hüpekat sabakondi murruga haiglas ei lõpetaks ja alles siis vuhisege pimesi teadmatusse.

Paaril korral lendasime poole mäe peal käntsa ka. Ühe korra üksi olles ja teisel korral koos Noraga. Eks selle kukkumisega ongi see teema, et kuna tasakaalu hoidmiseks, peale lihaste, on oluline roll ka nägemisel, mida mul endiselt veel ei ole, eksole, siis on üpris keeruline suurel kiirusel kõiksugu konaruste puhul oma tasakaalu säilitada. Õnneks mitte ühelgi korral haiget ei saanud. Kuigi, kui Noraga kukkusime, siis ma olin raudpoltkindel, et tüüp jättis pool oma nägu kelgumäele, kui nägupidi lumme lendas. Me mõlemad olime peale matsu murdosa sekundist liikumatud. Vist kontrollisime,kas hingame ja ega kuskilt valuta, kui äkki Nora keeras end selili ja lihtsalt vappus naerust ja siis ütles, et lähme uuele ringile. Tsiises, ma sain just sada südarit ja pooled mu juustest läksid murest halliks, aga see tahab uuele ringile minna. Say whaaat? :D

Jumal olgu tänatud, et peale meie kedagi mäel polnud, sest ausalt ma kisasin seal kõige valjemini ja kõige rohkem. Päris piinlik oleks teiste ees olnud, sest ega teised ju teaks, et ma pime olen ja sellepärast röögin. Nemad vaataks lihtsalt, et näe mingi kelgutamisfoobik on täna mäele sattunud.
Kuna ma ei tahtnud olla ainuke täiskasvanust idioot, kes kisendab teiste trummikiled ribadeks, siis iga kord, kui ma mäe otsa tagasi rühkisin, sundisin Riinat ka pimesi kelgutama.  mul ei andnud rahu, et see lasi täiesti tuimalt ja ilma kisendamata mäest alla. Pealegi, kui on hea ja turvaline võimalus, siis mulle tohutult meeldib nägijaid panna samadesse olukordadesse, millega ise pean silmitsi seisma. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid et nad mõistaks ja saaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi mina maailma pimedana tajun. Kasvõi see sama mäe peal kisendamine. Ma ei tea, mõni võibki tõsimeeli arvata, et jeerum küll, mida Sa kisad?! See pole ju üldse nii jube, ära paku üle. Aga see tõesti pole edevusest või tähelepanu vajadusest, vaid hirmust haiget saada.

Mulle tuli pähe veel selline kuri plaan, et kõik, kes mulle külla tulevad, et need ma viin endaga mäele ja siis sunnin pimesi kelgutama. Reti pidi see nädalavahetus lastega tulema külla, aga kuna eluõied jäid haigeks, siis lükkus küllatulek teadmata aega edasi. Ma loodan, et see külaskäik saab toimuma ikka siis, kui lumi veel maas on, sest hullult tahaks kuulda, mismoodi Reti kisendab. Nora ütles eile mulle selle kelgutamise kohta kuldsed sõnad: "Kai, Sa oled lihtsalt vähe kelgutanud. Sa pead rohkem kelgutama, siis kaob hirm ja Sa harjud ära!"

Janet oli ka eile mäel kaasas, aga enamuse ajast siiski rihma otsas, kuna poobik ei saa aru, millega ma tegelen ja üldjuhul tahab mind päästma tulla. Tema nägemus päästmisest näeb muidugist välja nii, et hüpatakse toorelt selga või hakatakse hammastega jäsemeid küljest rebima. Sellised armsad päästmisvõtted, millest iga inimene unistab, eksole :D

Kuna meil on kodus need väikesed plastikust suusad, siis Joosep lubas, et viib mind suusatama. Suusatama siis selles mõttes, et lohistab mind ratta järgi ja lubas kogu selle jauramise ka üles filmida. Ma ei tea, kas olen ainuüksi sellepärast nõus, et olengi konkreetselt hull, eluisu on otsas, elu on liiga igav või mul on seniks tarvis asendust kuni ma saan endale päris klassikalised maastikusuusad. Ja isegi see minu kurikuulus suusatamine, mis lõppes võpsikus, ei ole minu suusahullust kahandanud. Saate lugeda siit. Jõuluvana, palun-palun too mulle suusad! Sa ju kindlasti loed mu blogi :D
Igatahes ma täiega ootan ja usun, et see Joosepi masterplan saab olema awesome.

Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.

Kui ma nädalapäevad tagasi siin kirjutasin pimedatest, vaegnägijatest ja kuidas tihtipeale neid kahte topitakse ühte patta või siis lihtsalt ei tehta neil kahel vahet, et mis erinevus on pimedal ja vaegnägijal, siis tekkis pisikene vastasseis minu Facebooki blogilehe kommentaariumis, kus kaks blogilugejat läksid tuttipidi kokku. See on muidugi praegu kirjanduslik liialdus, sest karvu ja verd ei lennanud., Kuid selline kergemat sorti hõõrdumine sai alguse sellest, kui Gätlin soovis vastust oma küsimusele, et kuhu alla prillikandjad liigituvad ja et kui tal on prillid, kas siis temal on ka nägemispuue?Tteine lugeja, astus aga n-ö minu kaitseks välja ja nimetas antud küsimuse esitamist ja selle küsimise õigustamist pimeda inimese lehel suisa piinlikuks.

Mõtlesin esiti, et ei jõuagi täna blogima, kuna olen rampväsinud. Juba eile sõitsime Tartusse, sest Joosep tegi vahelduse mõttes ühe tööpäeva kontoris ja koju ei hakanud me sellepärast sõitma, kuna täna oli juhtkoerte kasutajate üldkoosolek, kus ma lootsin, et valitaks uus juhatuse koosseis ja et lõpuks ometi saan ma vabaks. Paraku läks nii, et uut koosseisu ei valitud, kuna liikmed ei taha olla juhatuses ja vastutada. Need, kes on varasemalt olnud juhatuses, on kursis, kui stressirohke see kõik on. Olukorra teeb minu meelest irooniliseks just see, et liikmed ise (mitte küll kõik, aga väga paljud) oma rahulolematuse ja kriitikaga põhjustavadki tihtipeale juhatusele sellist karju appi tunnet, et miks seda ei tehta või miks nii tegite või millal see saab ükskord tehtud ja mulle üldse ükski üritus ei meeldi, sest kõik on valesti tehtud ja seda, teist ja kolmandat oleks võinud teha ikka nii ja naa pidi. Aga kui üritus on alles organiseerimisjärgus, siis tavaliselt inimesed istuvad kuskil vaikselt oma urus ja ei tee piiksugi, kuigi on tehtud üleskutse oma mõtteid ja tähelepanekuid jagama tulla vms. No ja eks siis ongi hirm ise nüüd juhatusse kandideerida, sest kui nad ise teavad, millised nad on, siis kes see loll ikka vabatahtlikult tahaks pasarahet enda kaela saada, eksole. Aga eks paistab, mis saab sellest asjast.

Veel pole küll pühapäev, aga kui juba vargsi möödunud nädalale tagasi piiluda, siis Ma oma optimisti pole kaotanud. Olen endiselt positiivne, rõõmsameelne ja sarkastiline. Viimastel päevadel eriti, sest see meililistist kopeeritud kiri...noo, ütleme nii, et see ei jäänud viimaseks. Mul on tekkinud heiterid, aga neid on vähe (võiks rohkem olla...ehee, nalii). Heitereid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks sõrm jääb ehk isegi üle ja nad olid seal väga usinad mulle iseloomustusi jagama. Ega nad vist poleks aktiviseerunud nii hullusti, aga kuna meililistis on õnneks ikka ka kaine mõistusega inimesi säilinud, kes suudavad argumenteeritult kirjutada, siis mulle jäi mulje, et see ajas neid närvi või veits turri, sest mis mõttes te aru ei saa, et see Kai on loll? Lisaks argumenteeritud postitused olid mind toetavad. Aga näiteks ma sain enda kohta väääga palju uut ja põnevat teada. Näiteks ei ole ma üldse naine ja ma pole inimene...täiskasvanud inimene ja ma ei oska elada nagu inimene, vaid olen laps. Lisaks olen ma kirjaoskamatu, mille üle pole isegi mõtet vaielda, sest see olevat suisa fakt ja loomulikult on minu väljendusviis labane ja ma olen üks õudne sapine ja kuri inimene :D Ma tahaksin praegu selle peale hingetul häälel küsida, nagu seal saates Maamees Otsib Naist "Issand, kas mu kodumaa on tõesti niii ilus vää!?"
Mnjah, mina igatahes sinna meililisti ei vastanud mitte kui halligi, sest kui see on ainus, mida see seltskond suudab toota, siis pole mõtet oma energiat kulutama hakatagi, sest vastused Sa saad ikka stiilis Sa oled loll. Mulle meeldis Joosepi lühike ja tabav kommentaar, kui luges neid listi kirju- idiootidega pole mõtet vaielda, sest muidu laskud Sa nende tasemele ja siis nad lajatavad Sulle oma kogemusega.
Kui põgusalt peatuda sellel hinnangul, kus mulle öeldi, et olen kirjaoskamatu, siis huvitav on see, et inimesed, kes sellist hinnangut annavad, ei hiilga just ise õigekirjaga ja meililisti tulnud kirjad kubisesid vigadest. Siin nii mõnigi tõi välja, et blogi oli kirjutatud "plogi" jne. Nohjah, oli kuidas oli. Ma ei taha hakata kritiseerima ja nende tasemele langema. Tahtsin lihtsalt öelda, et ise ei julgeks küll kellegile selliseid põhjapanevaid hinnanguid andma hakata, kui ma pole enda oskustes ja teadmistes 200 prossa kindel. Ja isegi, kui oleksin mõnes oma oskuses niivõrd kindel, siis ma ikkagi ei nimetaks teist inimest seetõttu oskamatuks, kui ta ei tee seda perfektselt. Võtan seda nüüd juba tõesti naljaga, kuigi esimese reaktsioonina rebis mul ikka pisara silmast välja, aga kuna eile Joosepi, Kiku ja Christeliga sai veidi sarkastilisi nalju tehtud, siis nüüd meeleolu hea. Naljad olid muidugist kõik minu kulul. Kasutasime seda sama "head" materjali oskuslikult ära (ega tänapäeval ei tohi midagi raisku lasta) ja pöörasimegi need inside naljadeks. Näiteks täna hommikul Joosep küsis ühe sõna kohta, et kas see on i või j tähega ja no ma siis ütlesin, aga siis lisasin ruttu järgi: "Aaa, aga samas, ma olen kirjaoskamatu, ära parem mind usalda..." Ja Kiku nõustus ja ütles, et tahtis just sama öelda :D
Ühesõnaga selline lühike ja kaootiline ülevaade sellest paarist päevast. Katsun homme vähe edumeelsem olla. Ma peaks pugema ära magama, sest ma näen välja nagu ringikõndiv laip. Olge tublid ja kõigile aitääh, kes on minu postituste alla nii vahvaid ja toredaid ja toetavaid ja inspireerivaid kommentaare postitanud. Kohe päriselt! :)
PS. Ahjaa, üks vahemärkus mul on siiski veel. Ma olen hea meelega laps, sest kui on valida, kas olla sitakeeraja või laps, siis ma olen iga kell laps, sest lapsed ei ole kurjad ega õelad ja ei ussita. Vabandust, et ma kasutasin antud postituses sellised ebasündsaid sõnu. Omg, ma tahaks vääga teada, mida need inimesed siis teevad, kui nad peaksid Mallu blogisse mõne eriti mahlaka postituse peale sattuma ja kui veel kuulevad, et Mallu on ajakirjanik ka :D Oh Issand, hoia prillid ja piip, blogiharitlased on liikvel :P

"Cry as hard as you want to. But just make sure that once you stop crying, you never cry for the same reason again”

 "Don't compare your chapter 1 to someone else's chapter 20"

„üks pilk või naer, üks õis või värvilaik.

Üks lauluviis, või killukene päikest taevas,

või sõnahääl, mis muudab kauniks kõik"

„you're only here for a short visit.. don't worry, don't hurry and be sure to smell the flowers along the way"

„Greate a life that feels good on the inside not one that just looks good on the outside"

„If you don't design your own life plan, chances are you'll fall into someone else's plan. And guess what they have planned for you? Not much" 

 "Always wear your invisible crown"

„I din't come this far, to only come this far"

„I’m thankful for laughter, except when milk comes out of my nose." - Woody Allen

"If you don't like something, change it. If you can't change it, change your attitude. Don't complain"

„Don't worry about those who talk behind your back, they are behind you for a reason.

Kui pisarad on valatud ja must masendus endast läbi lastud, siis on täna punaste ja paistes silmadega kohe lust uut päeva alustada. Helistasin eile emale, et korteri uudist jagada, või no kõva uudis see küll...pigem ikka mingi kurb teade, aga ema on ikka parim! Oskas mind kohe lohutada ja kõne lõpuks oli mu elevus jälle laes tagasi ja nägu naerul, sest ema ütles:"kai, mina olen ühe inimesega siin suhelnud ja tean, et nendes majades on veel kortereid müügis."
Kas pole tore, imeline, fantastico, mui bjen, super, bellissimo, vägev ja suurepärane!? Nüüd ma jälle unistan ja loodan, kuni järgmise crashini...
Ahjaa, suurest kurbusest muutsin eile kõigil oma blogipostitustel pealkirjad ära, või no teksti jätsin ikka samaks. Kui varasemalt olid mul pealkirjad kirjutatud trükitähtedega, siis nüüd väikestega. Kunagi varem, kui mul oli midagi 50 postitust, siis just muutsin kõik väikesed tähed trükitähtedeks,sest mind nii kohutavalt häirisid need väikesed tähed, AGA nüüd tegin jälle vastupidi. Inimesel peab ju hobi olema...ma siiralt loodan, et mul never ever ei löö seda kiiksu uuesti välja, eriti veel siis, kui mul on juba mingi 500 ja enam postitust. Minu kiiks ei piirdu ju lihtsalt sellega, et aa täna on uus päev ja et tänasest hakkan siis kirjutama näiteks väikeste tähtedega (see poleks ju mingi kiiks), vaid siis tuleb kõik teha ikka ühtse stiiliga ja seda algusest lõpuni.
Lisaks, kuna ma algus aegadel, no siis kui olin veel noor ja roheline blogija, siis ei osanud ma ka lisada Youdube muusika- ja videolinke nii, et saaks kohe siin blogis "play" klikkida, aga nüüd ma oskan ja nüüd ma võtsin plaani kõik tavalised lingid ümber teha. Huvitav palju mul neid linke on? Ühesõnaga edu mulle! :)
Aitab plämast ja tegelikult ma ei saa üldse aru, et miks ma hetkel suvalistest asjadest kirjutan, kui mul on vaja postitada blogivõistluse kuuteema ja vist kaks lisapostitust (Õhtune mõte, Linnaõhku nuusutamas ja mingi selline teema, et kui kohtasid kedagi ja Sinu arvamus osutus tegelikult sellest inimesest totaalselt valeks). Mnjah, ma avastasin veel, et Brit ja Mac on minust palju usinamad ja ausamad blogijad, sest kui me siin kordamööda anname üksteisele lisapostituste teemasid, siis mina olen koguaeg saanud aru, et see ei pea kirjutama, kes lisateema annab, kuid võta näpust...Brit ja Mac kirjutavad küll oma teemadel, erinevalt minust. Ja mina totakas mõtlesin, et annaks neile miski hullu teema, hõõruksin käsi võidukalt kokku ja jälgiksin kuidas nad sellest välja rabelevad...minu kurvastuseks on nad aga siiani liigagi hästi rabelenud.